3-09-1891/24

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Einar Vene, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts 2010, Tartu Haldusasja number 3-09-1891 Haldusasi V.U. i kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
2. novembri 2009 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Viru Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
3. veebruar 2010 Menetlusosalised Kaebaja – V.U. Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Eve Kangro
4. Rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.
5. Tühistada Tartu Halduskohtu
6. novembri 2009 otsus osas, millega rahuldati V.U. i kaebus ja mõisteti tema kasuks Viru Vanglalt välja 500 krooni hüvitist mittevaralise kahju eest. Teha selles osas uus otsus, millega rahuldada kaebus osaliselt ja mõista Viru Vanglalt V.U. i kasuks välja hüvitis summas 300 krooni.
7. Ülejäänud osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
8. Jätta apellandi menetluskulud tema enda kanda. RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s. o alates
9. märtsist
10. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
11. Viru Vangla direktori 24.03.2009 käskkirjaga nr 6-3/703-D karistati kinnipeetavat V.U. it vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 67 p 1 ning Viru Vangla kodukorra p-des 8.2.6, 8.1.7 ja 8.2.21 sätestatud nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega 5-ks ööpäevaks, piirates samal ajal V.U. i suhtes ka VangS §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Käskkirja kohaselt pani V.U. 25.02.2009 kell 12.40 toime teo, mis seisnes keelatud esemete hoiustamises kambris. Distsiplinaarkaristus pöörati täitmisele Viru Vanglas ajavahemikul 05.05.2009-10.05.
12. 31.03.2009 esitas V.U. vaide, mida täiendas 28.04.2009 ja milles taotles Viru Vangla direktori 24.03.2009 käskkirja nr 6-3/703-D tühistamist. Viru Vangla direktori 12.05.2009 käskkirjaga nr 6-3/1144-D tunnistati vangla direktori 24.03.2009 käskkiri nr 6-3/703-D kehtetuks põhjusel, et selles sisalduvatest karistuse määramise alustest ei selgu, mille eest kaebajale karistus määrati. 24.06.2009 esitas V.U. Viru Vanglale kahjunõude, milles taotles seoses kartseris viibimisega talle tekitatud moraalse kahju hüvitamist summas 25 000 krooni. 27.08.2009 otsusega nr 6-27/25633-1 jättis Viru Vangla V.U. i kahjunõude rahuldamata.
13. 31.08.2009 saabus Tartu Halduskohtusse V.U. i kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Kaebuse kohaselt ei olnud kaebaja nõus sellega, et olenemata distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kehtetuks tunnistamisest ei nõustunud Viru Vangla talle tekkinud kahju hüvitama. Samuti ei olnud kaebaja nõus vangla seisukohaga, et distsiplinaarmenetluse käigus leidis tema süü tõendamist. Kaebaja leidis, et kambrist leitud plastmassist pudel pesuvahendiga ja firma „Centrum“ joonlaud ei ole vanglas keelatud esemed. Kaebajat ei saa süüdistada selles, et ta varastas koolituskeskusest joonlaua, kuna ta tõi selle kaasa Tartu Vanglast. Vangla seda asjaolu aga kontrollida ei saa, sest kirjatarbeid ei kanta vanglasse saabumisel kinnipeetava asjade nimekirja. Kaebaja ei nõustunud ka sellega, et puust nuga on vanglas keelatud ese. Sellega ei saa tekitada kahju inimese tervisele, mistõttu ei kuulu see keelatud asjade nimekirja VangS § 15 lg 2 alusel. Kaebaja kasutas puust nuga vanglas toidu lõikamiseks. Kaebaja kandis kartserikaristust ebaseadusliku ja põhjendamatu käskkirja alusel, seda enam, et vangla ise tunnistas selle käskkirja põhjendamatust, tunnistades käskkirja ise kehtetuks. Riigikohtu praktika järgi on kartserisse panek ilma seadusliku aluseta ebaseaduslik ja inimväärikust alandav. Kaebaja palus kohtul oma äranägemise järgi määrata talle rahaline kompensatsioon, mida kohus peab proportsionaalseks antud rikkumisega. Kartserisse paigutamisega hiljem kehtetuks tunnistatud käskkirja alusel tekitati kaebajale kannatusi, alandati teda ja kitsendati tema õigusi võrreldes tavapärases kambris viibimise tingimustega. Vangla ei tohi määrata tähtsusetu rikkumise eest kartserikaristust ainult sellepärast, et see ei ole kinnipeetaval esimene distsiplinaarrikkumine.
14. Viru Vangla leidis, et V.U. i kaebus on põhjendamatu. Kaebusest ei tulene, et kaebajale mittevaraline kahju tekkis. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja kandis kartseris karistust käskkirja alusel, mis hiljem tunnistati kehtetuks, ei tähenda veel, et kaebajale tekkis kahju, mille hüvitamise kohustus riigivastutuse seadusest tuleneb. Distsiplinaarkaristuse õigusvastane kohaldamine iseenesest ei too tingimata kaasa inimväärikuse kahjustamist. Vangla kohaldas kaebaja suhtes rangeimat distsiplinaarkaristuse liiki, kuid ei ole määranud maksimumkaristust. Vangla möönab, et kartserikambris viibimine 2 võis tekitada kaebajas ebamugavustunnet, kuid Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tuleneb, et igasugune ebamugavustunne ei ole veel inimväärikuse rikkumine. Käskkirja täitmisele pööramisel lähtuti asjaolust, et tegemist on kehtiva käskkirjaga. Käskkirja kehtetuks tunnistamisega on vangla oma eksimust tunnistanud ning haldusakti kehtetuks tunnistamine ongi piisav heastamisvahend. Kaebusest ei tulene, milles kaebaja alandamine ja õiguste kitsendamine seisnes. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja kandis käskkirja alusel distsiplinaarkaristusena 5 ööpäeva kartserit, mis hiljem kehtetuks tunnistati, ei saanud tekitada kaebajale kahju, mida tuleks hüvitada rahas. HALDUSKOHTU LAHEND
15. Tartu Halduskohus rahuldas
16. novembri 2009 otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Viru Vanglalt V.U. i kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 500 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei olnud kaebaja distsiplinaarkaristuse kandmise ajal teadlik, et käskkiri, mille alusel ta karistust kannab, tunnistatakse kehtetuks. Seega ei saanud ta karistuse kandmise ajal hingeliselt kannatada. Samas on teada, et kartseris viibimise ajal on kinnipeetava õigused ja elutingimused kitsendatud võrreldes sellega, kui ta oleks viibinud elutsoonis. Vastustaja ei ole sellele vastu vaielnud. Igas konkreetses asjas on vaja lähtuda selle asja asjaoludest ja individuaalselt otsustada mittevaralise kahju hüvitise saamise õiguse üle. Vastustajal ei olnud takistust selleks, et mitte pöörata karistust 05.05.2009 täitmisele arvestades seda, et kaebaja oli vanglale esitanud vaide distsiplinaarkaristuse käskkirja tühistamiseks. Vastustajal ei olnud mingit takistust selleks, et teha lõplik otsus esitatud vaide kohta ja alles pärast seda otsustada distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramine. Vastustaja sisemine asjaajamine oli aga korraldatud nii, et selliseid vigu ei saa vältida. Kohus ei nõustunud vastustaja seisukohaga, et käskkirja kehtetuks tunnistamisega on eksimus heastatud ja kahju hüvitamiseks ei ole alust. Sellise seisukoha järgi ei kannaks vastustaja üldse mingit vastustust tekitatud negatiivse tagajärje eest. Käskkirja kehtetuks tunnistamine, kui karistus on juba ära kantud, ei ole võrreldav endise olukorra taastamisega. Käesoleval juhul ei ole käskkirja kehtetuks tunnistamine pärast karistuse reaalselt kandmist piisav ja adekvaatne vahend kaebaja õiguste rehabiliteerimiseks. Kartseris viibimise ajal puudusid kaebajal tavapärased elutingimused, ta ei saanud kasutada kõiki hügieenitarbeid, ei saanud päeval pikali heita, WC oli lahtine ja seega mitte privaatne. Kartseris magamine on lubatud alates kella 23.00-st, mitte nii, nagu elukambris viibimisel. Kartserisse paigutamise eesmärk on piirata füüsiliselt ja vaimselt kinnipeetava vabadust ja seega riivati seda alusetult tehes kaebaja õigusi. Inimväärikuse alandamiseks saab lugeda ka vastustaja ilmset tegevusetust olukorra väljaselgitamisel küsimuses, millest sõltus kinnipeetava jaoks tähtsate probleemide lahendamine. Kohus ei nõustunud kaebaja nõudmisega mittevaralise kahju hüvitise summa osas ja leidis, et õigeks kompensatsioonisummaks on 500 krooni. Kahjuhüvitise suuruse määramisel lähtus kohus kohtupraktikas sarnastes asjades määratud hüvitise suurusest. AOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
17. Viru Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu
18. novembri 2009 otsuse ning saata asi tagasi esimese astme kohtule arutamiseks. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus tulnud ebaõigele järeldusele ning asunud põhjendama kaebaja õiguste rikkumist, millele kaebaja ise ei ole kaebuses viidanud. Seetõttu on halduskohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid ja oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. 3 V.U. i poolt nii vanglale esitatud kahjunõudest kui ka kohtule esitatud kaebusest ei tulene, et talle üldse mittevaraline kahju tekkis. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja kandis kartseris karistust käskkirja alusel, mis hiljem on kehtetuks tunnistatud, ei tähenda veel, et kaebajale tekkis kahju, mille hüvitamise kohustus tuleneb riigivastutuse seadusest. V.U. ei määratlenud oma kaebuses kahju hüvitamise alust. HKMS § 12 lg 2 p 3 kohaselt on kohtul võimalik nõuda või lasta esitada täiendavaid tõendeid, kui see kohtu hinnangul vajalikuks osutub. Samuti on uurimispõhimõte sätestatud ka HKMS § 16 lg-s
19. Halduskohus ei nõudnud tõendeid kambri seisukorra kohta, milles V.U. karistust kandis, samuti ei uurinud kohus, milliseid hügieenitarbeid kinnipeetavatele karistuse kandmise ajal kambrisse lubati. Kambri nr 1292, kus V.U. karistust kandis, sisustus on sama kui kinnipeetavate elukambrites olev sisustus ning sellest ei saanud V.U. ile mingeid kahjulikke tagajärgi kaasneda, sisuliselt viibis kaebaja tavakambris ja sellest ei saanud talle üleelamisi tekkida. Seega on halduskohtu seisukoht tavapäraste elutingimuste puudumise osas põhjendamatu. Viru Vanglas lubati kartserisse paigutatud kinnipeetavatel lisaks vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 61 lg-s 1 sätestatud hügieenitarvetele võtta kambrisse kaasa ka šampoon, duššigeel ja habemeajamistarbed. Ka selles osas on halduskohus võtnud seisukoha ilma vastavaid tõendeid kogumata ja uurimata. Peale selle ei ole V.U. oma kaebuses viidanud kambri tingimustele ega hügieenitarvete puudumisele ning kohtuotsus on oletuslik. Samuti ei põhine kohtu seisukoht, et kartseris on magamine lubatud alates kella 23-st, Viru Vangla Kodukorras sätestatule. Vastavalt Viru Vangla Kodukorra punktile 6.1 P-hoones (kartseriosakond) algab öörahu kell 22.30 ja kestab kuni kella 06.30-ni, s. o 8 tundi. Halduskohus on rikkunud HKMS § 19 lg-s 7 sätestatut, kuna V.U. ei ole oma kaebuses viidanud kohtu poolt esile toodud väidetavatele rikkumistele. HKMS-i nimetatud sätte kohaselt ei ole küll kohus seotud kaebuse sõnastusega, kuid antud juhul ei ole V.U. oma kaebuses väljendanud, et kartseri karistuse kandmise ajal puudusid tal tavapärased mugavused, et ta ei saanud kasutada kõiki hügieenitarbeid, et ei saanud pikali heita, et WC ei olnud privaatne ja magada sai alates kella 23.00-st.
20. V.U. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei nõustu kaebaja vastustaja väitega, et tema kaebustest ei nähtu, et talle oleks tekitatud kahju, mille hüvitamine tuleneks riigivastutuse seadusest. Lähtuvalt Riigikohtu praktikast (otsus haldusasjas nr 3-3-1-2-06) on kinnipeetava kartserisse paigutamine kinnipeetava õiguste intensiivne kitsendamine. Riigikohus on samas otsuses märkinud, et ei nõustu ringkonnakohtu arvamusega, et ainult sellel põhjusel, kui tühistatakse haldusakt, mille alusel isik oli kartserisse paigutatud, ei teki kartserisse paigutatud isikul õigust mittevaralise kahju hüvitamise nõudeks. Kaebuses halduskohtule on märgitud, et kaebaja paigutamisel kartserisse piirati tema õigusi rohkem võrreldes tavalises kambris viibimisega. Ebaseaduslik kartserisse paigutamine tekitas talle kannatusi, mida ta poleks pidanud tundma. Kartseris on kinnipeetava õigused rohkem piiratud kui siis, kui ta viibib elusektsioonis ja õpib koolis. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
21. Ringkonnakohus leiab, et Viru Vangla apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele osas, milles leitakse, et asi tuleks menetlusnormide rikkumise tõttu saata esimese astme kohtule tagasi uueks arutamiseks ja kahju hüvitamise kaebus tuleks jätta üldse rahuldamata, kuna V.U. il ei tekkinud kartserikaristuse määramise tulemusena mittevaralist kahju. 4
22. Riigikohtu halduskolleegium on
23. märtsi
24. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-2-06 leidnud, et kartseri kohaldamine sellekohase õigusliku aluseta on õigusvastane ning selle meetme erakordselt piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav. Õigusliku aluseta kartserisse paigutamine on väärikust alandav ning tegemist on rikkumisega, mille raskus õigustab mittevaralise kahju hüvitamist.
25. märtsi
26. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-06 leidis Riigikohtu halduskolleegium, et kinnipeetava alusetult kartseris hoidmine kujutab endast riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 silmas peetud väärikuse alandamist ning mõistis välja sellega tekitatud mittevaralise kahju. Seega tuleneb Riigikohtu halduskolleegiumi praktikast, et õigusliku aluseta kartserisse paigutamine on isiku õigusi niivõrd intensiivselt rikkuv meede, et sellega kaasneb üldjuhul isikule mittevaralise kahju tekkimine, mille eest omakorda on õigustatud rahalise hüvitise väljamõistmine. Riigikohtu eelviidatud praktikast on järeldatav mittevaralise kahju hüvitamise nõudeõigus juba ainuüksi õigusvastase kartserisse paigutamise fakti eest. Ringkonnakohus ei näe käesolevas asjas aluseid sellest seisukohast erinevale järeldusele jõudmiseks.
27. Lisaks kaasnevad kartseris hoidmisega täiendavad ebamugavused ning isiku olukord halveneb. Kartserisse paigutamine tähendab märgatavalt teistsuguseid olme- ja elutingimusi kui tavapärase kinnipidamisasutuses viibimise korral. Erinev on näiteks kartseri sisustus võrreldes tavapärase kambriga (vrdl Justiitsministri
28. novembri
29. a määrusega nr 72 kinnitatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 7 lg 1 ja lg 4), millest tingituna on kartseris viibimine märgatavalt ebamugavam. V.U. selgitas ringkonnakohtu istungil, et kartseris olles ei saanud ta pikali heita ning piirati ka tema liikumist. Karistuse määramise käskkirja kohaselt piirati lisaks kartserisse paigutamisele ka teatavate VangS sätete kohaldamist kaebaja suhtes kartseris viibimise ajal (töötamine väljaspool vanglat, liikumine väljaspool vanglat õppimise eesmärgil, ajalehed, raadio, internet, lühiajaline väljasõit, hariduse omandamine, tööl käimine, oma riietuse kandmine, sisseostude tegemine). Viru Vangla selliste piirangute seadmist ei eita ning ringkonnakohtu arvates võib ka neid täiendavaid piiranguid pidada kaebaja jaoks märkimisväärseteks piiranguteks. Seega ei ole alust väita, et V.U. ile ei kaasnenud õigusvastase kartserikaristuse määramisega mittevaralist kahju.
30. Samas leiab aga ringkonnakohus, et Viru Vangla apellatsioonkaebuse alusel tuleb V.U. ile väljamõistetavat hüvitist vähendada. Halduskohus ei ole otsuse tegemisel arvesse võtnud asjaolu, et distsiplinaarmenetluses leidis V.U. i õigusvastane käitumine tõendamist. Tuvastatud on, et V.U. hoidis enda juures kambris keelatud esemeid – puust nuga ja plastmasspudelit pesuvahendiga, mille osas on vastustaja distsiplinaarmenetluse läbiviimise käigus ümber lükanud kaebaja väited, et need esemed olid tal Tartu Vanglast tulles kaasas ja seega võis ta neid kambris hoida. Seega rikkus kaebaja VSkE § 57 lg 1 ja 641 p 1 ning Viru Vangla kodukorra p 8.2.6, mille järgi kinni peetavatel isikutel on keelatud hankida, valmistada, tarvitada ja hoida või edasi anda esemeid, mille omamine on VSkE, Kodukorra või Vangla direktori käskkirjaga keelatud. Samuti leidis distsiplinaarmenetluse läbiviimise käigus tõendamist, et kaebaja rikkus Viru Vangla kodukorra p 8.2.21, mille kohaselt on kinni peetaval isikul huvitegevuse ruumidest keelatud välja viia töövahendeid ja materjale, kuna tema kambrist leiti koolile kuulunud joonlaud „Centrum“, mis oli üks
31. a oktoobris õppevahendite ruumist kadunud joonlaudadest ja tagastati pärast leidmist koolile (tl 42). Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri tunnistati vaidemenetluses kehtetuks üksnes põhjusel, et käskkirjas oli karistamise aluseks märgitud ka keelatud asjast teatamise kohustuse rikkumine, kuigi isikul tegelikult puudub kohustus tunnistada enda vastu ning teavitada vanglat enda poolt toimepandud distsipliinirikkumisest, mistõttu oli distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri ebaselge (tl 9). 5 Seega oli V.U. i distsiplinaarsüütegu tuvastatud ning karistuse määramise käskkiri tühistati üksnes selle ebaselguse tõttu. Ringkonnakohus leiab, et distsiplinaarsüüteo toimepanemisega on isik ise osalenud endale kahju põhjustamises (RVastS § 13 lg 1 p 4, võlaõigusseaduse § 139 lg 1), mistõttu tuleb halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitist vähendada. Ringkonnakohus peab eeltoodust tulenevalt õiglaseks hüvitiseks 300 krooni suurust summat.
32. Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu otsuse osaliselt, st osas, milles mõisteti V.U. i kasuks välja 500 krooni hüvitist ning määrab hüvitise suuruseks 300 krooni. Ülejäänud osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna V.U. oli halduskohtusse kaebuse esitamisel riigilõivust vabastatud, s. o halduskohus leidis, et ta on HKMS § 91 lg 1 mõistes maksejõuetu, jääb Viru Vangla taotlus V.U. ilt apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu väljamõistmiseks HKMS § 92 lg 10 alusel rahuldamata ning tasutud riigilõiv jääb Viru Vangla enda kanda. Agu Timmi Einar Vene 6 Maili Lokk