KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 26. veebruar 2010, Tartu Haldusasja number 3-09-1657 Haldusasi V

) § 9 lg 1 ei eelda otsese tahtluse tuvastamist. Piisab kui kohus tuvastab süü olemasolu. Tahtluse puudumine on aga siiski üks aspekt, mida hüvitise suuruse puhul tuleks arvesse võtta. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel.

§ 9

lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsustega asjas nr 3-06-294 on Lääne Politseiprefektuurilt Pärnu arestimaja kambris 64 päeva kestnud inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest mõistetud isiku kasuks välja 7 500 krooni. Käesoleva vaidluse lahendamisel arvestab kohus muuhulgas seda, et V. Manukjan pidi viibima Pärnu arestimajas kauem ja seda ühes ruumis koos suitsetajatega, samas on käesoleva vaidluse mõningad faktilised asjaolud vähem inimväärikust riivavad, kui osundatud kohtuasjas, mille tõttu peab kohus kohaseks hüvitise summaks 7 500 krooni. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. V. Manukjan esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu
2. oktoobri 2009 otsuse ja teha uue otsuse, millega rahuldada kaebus täielikult ja mõista tema kasuks välja 30 000 krooni. Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis halduskohus arvestamata, et voodis, kus kinnipeetav magab, pidi ta tegema ka enamuse oma tavalistest toimingutest ehk lugema, sööma ja kirjutama. Halduskohus on vääralt jõudnud järeldusele, et selline rikkumine on väheoluline. Söömise ajal tuli alati seista püsti põrandal ja asetada oma taldrikud ning kogu söök voodi peale. Kraanikaussi kambrites polnud. Kraanikaussi asendavat pesukaussi ei saa pidada rahuldavaks lahenduseks. Normaalne ei ole ka see, et kambris peab nägu, hambaid ja pesu pesema ühe veekraani juures, mis on pooleldi avatud WC kohal. Tallinna Halduskohtu otsusest nr 3-06-294 nähtub, et Pärnu arestimaja jalutushoovi puudumisest tingitud värske õhu vaegust süvendasid mittelahtikäivad aknad ja puudulikult töötav ventilatsioon, mistõttu oleks seda asjaolu pidanud arvestama ka käesolevas asjas. Kaebaja oli samuti ühes kambris koos teiste kinnipeetavatega, kes olid pidevad suitsetajad. Kaebaja ise ei suitseta ning sellest tulenevalt polnud kambrites õhku. Viibida puuduliku ventilatsiooniga kambrites koos kambrikaaslastega, kes on suitsetajad, on õigusvastane ning tervist kahjustav. 4 Arusaamatuks jääb, kuidas halduskohus jättis märkamata, et vastustaja käitumine oli kaebaja suhtes tahtlik. Kaebaja ja veel kolm isikut paigutati 05.12.2006 eriruumi, kus tuli olla püstijalu 13 tundi järjest. Vastustaja käitumine selles osas oli tahtlik. Kohus on arvestamata jätnud selle, et asjas nr 3-06-294 tehtud otsuse järgi oli isik viibinud 64 päeva Pärnu arestimajas ja sai hüvitist 7500 krooni, kaebaja viibis seal aga 90 ööpäeva.
3. Lääne Prefektuur vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt nõustub vastustaja halduskohtu arutluskäigu ning järeldustega, kuid möönab, et kinnipidamistingimused ei vasta kehtivatele nõuetele ning on andnud kirjalikus vastuses esimese astme kohtule vastavad selgitused. Vaidluse tuum seisneb põhjusliku seose tuvastamises kinnipidamistingimuste mittevastavuse ning kaebajale põhjustatud kahju vahel, samuti mittevaralise kahju suuruses. Ühe rikkumise mõju, olenevalt konkreetses asjas tuvastatud faktilistele asjaoludele, võib olla mittemärkimisväärne või jääda taluvuse piiridesse. Ka kaebaja poolt osundatud kohtuasjas rahuldati kaebus, kuivõrd mitte kõik rikkumised ei leidnud kinnitust või ei ületanud seda künnist, mis tooks kaasa rahalise hüvitise. Apellatsioonkaebuses esitab V. Manukjan mitmeid erinevate kohtute seisukohti, kuid ei kõrvuta neid enda juhtumi faktiliste asjaoludega. Asjaolu, et kohtud on kinnipeetavate kaebusi rahuldanud ja mõistnud välja erinevaid, s. h suuremaid summasid kui 7500 krooni, ei anna alust automaatseks järelduseks, et see kehtib tingimata ka kaebaja suhtes. Asjaolu, et V. Manukjanile ei meeldi tema kaebuse mittetäielik rahuldamine, ei tähenda kohtuotsuse põhjendamatust. Kohus on igakülgselt uurinud kaebaja väiteid ning vastustaja arvamust ning olemasolevaid kirjalikke tõendeid. Kohtu siseveendumus otsuse tegemisel on jälgitav ning järeldused on kooskõlas tuvastatud asjaoludega. Kahju suuruse kindlaksmääramisel ei ole kindlaid reegleid. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-80-09 öelnud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise kõrval olla ka kohtuotsusega ainult haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine. Kui kannatanul oleks olnud võimalik kahju ise kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega (näiteks vaidlusaluste esildiste tühistamiskaebuse esitamisega), mida aga ei kasutatud, siis mõjutab see rahalise nõude ulatust ning võib olla nõude rahuldamata jätmise aluseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
5. oktoobri 2009 otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 47 lg 1 ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmisele või tühistamisele. Halduskohus ei ole rikkunud menetlusnorme ja on õigesti kohaldanud seadust ning õigesti hinnanud asjaolusid, mistõttu on apellatsioonkaebus selles osas alusetu.
6. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et hüvitise arvutamisel oleks tulnud aluseks võtta keskmine kuupalk ja selle järgi arvutada kahju hüvitise summa vastavalt arestimajas viibitud ajale. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel.

§ 9

lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega, arvestades süü vormi ja raskust, mida halduskohus ongi käesoleval juhul teinud, arvestades hüvitisesumma määramisel nii kaebaja Pärnu arestimajas viibimise aega, arestimajas valitsenud õigusvastaste olmetingimuste tõsidust ja võimalikku mõju kaebajale kui ka asjaolu, et Lääne Prefektuuri tegevuses puudus tahtlus tekitada Pärnu arestimajas kinni peetud isikutele kahju, sest puudused kambris olid tingitud 5 eelkõige riigi piiratud võimalustest vanu arestimajasid remontida. Samuti on halduskohus mittevaralise kahju suuruse määramisel põhjendatult lähtunud olemasolevast kohtupraktikast analoogsetes asjades. 8. Halduskohus on viidanud Tallinna Ringkonnakohtu 07.10.2008 otsusele nr 3-06-294, milles mõisteti Pärnu arestimajas viibinud isikule kahjuhüvitise summana 64 päeva kestnud kinnipidamise eest välja 7500 krooni ja leidnud põhjendatult, et selline summa on käesolevas asjas tõendamist leidnud faktide ja haldusasja nr 3-06-294 aluseks olevate rikkumiste mahtu ja mõju võrreldes kohane ja proportsionaalne ning vastab

§ 9

lg 2 tingimustele olenemata sellest, et käesoleval juhul viibis kaebaja Pärnu arestimajas kokku 90 ööpäeva. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu sellekohaste põhjendustega ja leiab, et kaebaja poolt apellatsioonkaebuses uuesti esitatud väited Pärnu arestimaja kambrites laua, toolide, riidenagi, öökapi ja valamu puudumise ning ebapiisava ventilatsiooni kohta ei anna alust esimese astme kohtu poolt väljamõistetud hüvitisesumma suurendamiseks ega ka kaebuse rahuldamiseks tervikuna. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et Pärnu arestimaja kambrites tooli ja laua puudumine ei ole selline asjaolu, mis oleks alandanud kaebaja inimväärikust selliselt, et see tingiks kaebajale selles eest täiendava rahalise hüvitise väljamõistmise. Halduskohtule esitatud kaebuse kohaselt pidi kaebaja sööma, jooma, lugema ja kirjutama voodil e. lavatsil ning apellatsioonkaebuses märgitu kohaselt pidi kaebaja sööma seistes, sest toit ja jook tuli panna söömiseks voodi peale. Kuna kaebajal oli iseenesest võimalik süüa, juua, lugeda ja kirjutada ka lavatsil istudes, siis ei ole laua ja tooli puudumisega kaasnenud võimalik ebamugavus niisuguse raskusega õiguserikkumine, et oleks vajalik kaebajale täiendava rahalise hüvitise väljamõistmine lisaks 7500-le kroonile (

§ 13lg 1 p 3).

1. a kehtinud ja politseipeadirektori 25.04.2001 käskkirjaga nr 82 kinnitatud arestimaja ehitustehniliste nõuete p 23 kohaselt ei kuulunud kambri sisustuse hulka öökapp ja nagi, mistõttu ei saa ka nende puudumist pidada kaebaja inimväärikust alandavaks. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et veekraan, mis asub kambris WC nurgas, ei ole küllaldane selleks, et tagada kambris inimväärne olukord. Vastustaja on kinnitanud, et Pärnu arestimaja kambrites olid olemas veekraanid ja igapäevase hügieeni läbiviimiseks anti kambritesse kausid. Seega oli Pärnu arestimajas tagatud kinnipeetavale vähemalt võimalus hoolitseda oma igapäevase hügieeni eest ka kambris. Ringkonnakohtul puudub alus vastustaja eelviidatud väidetes kahelda. Seda, et arestimaja kambritesse kraanikausi puudumisel pesukausid anti, kinnitab ka kaebaja, märkides apellatsioonkaebuses üksnes seda, et ta ei pea kraanikaussi asendavat pesukaussi rahuldavaks lahenduseks. Seda, et arestimaja kambris laua, tooli, kraanikausi ja öökapi ning nagi puudumine iseenesest ei ole käsitletav õiguserikkumisena ja isiku inimväärikust alandava asjaoluna on Tartu Ringkonnakohus möönnud näiteks ka 30.10.2007 haldusasjas nr 3-07-389 tehtud lahendis, mis on jõustunud, kuna Riigikohus ei võtnud selles asjas kaebuse esitanud isiku kassatsioonkaebust menetlusse. Kuna halduskohus on kahju hüvitise summa määramisel arvestanud asjaoluga, et kaebaja viibis ühes kambris ka suitsetajatega, olles ise mittesuitsetaja, mistõttu mõjus see halvasti kaebaja tervisele, siis ei pea ringkonnakohus põhjendatuks täiendavalt suurendada väljamõistetava hüvitise suurust veel ka seetõttu, et kaebaja väitel ei töötanud kambri ventilatsioon korralikult. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega selle kohta, et võimalik kambri ventilatsiooniprobleem iseenesest ei saanud olla sedavõrd tõsine, et tõi ka muudest oludest eraldivõetuna kaasa kaebuse esitaja väärikuse alandamise või tervise kahjustumise. Eeltoodut kinnitab ringkonnakohtu arvates ka asjaolu, et kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks Pärnu arestimajas viibimise ajal pöördunud kirjalike või 6 suuliste kaebustega kambri puuduliku ventilatsioonisüsteemi või muude olmetingimuste nõuetele mittevastavuse tõttu arestimaja töötajate või muude riigiasutuste poole, viidates õigusvastastele tingimustele ja nõudes enda ümberpaigutamist vms. Kaebaja on halduskohtu istungil küll väitnud, et ta kurtis igapäevaselt arestimaja töötajatele, et ventilatsioon ei tööta korralikult ja kirjutas ka kirjalikke kaebusi, kuid tõendid selle kohta puuduvad. Vastustaja poolt esitatud arestimaja arvestusžurnaali väljavõtetest ei nähtu, et V. Manukjan oleks Pärnu arestimajas viibimise ajal arestimaja töötajatele esitanud avaldusi või kaebusi või vajanud arstiabi.
2. Kaebaja viited Tartu Halduskohtu 19.05.2005 otsusele haldusasjas nr 3-637/04, millega mõisteti isikule õigusvastaselt kartseris viibimise eest (20 ööpäeva) välja kahju hüvitisena 10 000 krooni ja Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-04-240, millega mõisteti isikule õigusvastaste (alandavate) olmetingimustega arestimajas viibimise eest (119 ööpäeva) kahju hüvitisena välja 15 000 krooni, ei tingi ringkonnakohtu hinnangul samuti seda, et käesolevas asjas peaks kaebuse tervikuna rahuldama, s. o mõistma V. Manukjani kasuks välja 30 000 krooni. Haldusasjas nr 3-637/04 välja mõistetud 10 000 kroonine hüvitis hõlmas lisaks kartserikambri inimväärikust alandavatele olmetingimustele ka isiku õigusvastast kartserisse paigutamist (kartserisse paigutamise aluseks olev käskkiri tühistati), mida kohtupraktikas loetakse erakordselt piirava iseloomuga meetmeks ja mida V. Manukjani puhul ei esinenud. Haldusasjas nr 3-04-240 tuvastatu kohaselt viibis isik inimväärikust alandavate olmetingimustega arestimajas kauem kui V. Manukjan, samuti olid Kuressaare arestimajas valitsenud tingimused mõnevõrra erinevad Pärnu arestimaja tingimustest – näiteks puudus Kuressaare arestimaja kambris WC üldse ja selle asemel oli kambris ämber.
3. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv) HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Einar Vene Agu Timmi 7 Maili Lokk