KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ivo Pilving, Agu Timmi ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 12. oktoober 2009, Tartu 3-08-2559 Haldusasja number Haldusas

) § 67 p 1 ja 2 ning justiitsministri

1. novembri
2. a määrusega nr 72 vastu võetud „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSkE) § 641 p 1 nõuete rikkumise eest 10 ööpäeva pikkuse kartserisse paigutamisega. Käskkirja kohaselt ei allunud V. Julin
3. veebruaril
4. a kell 8.15 eeluuritavate eluhoone kambris 2023 toimunud hommikuse loenduse ajal vanglaametniku seaduslikule korraldusele eemaldada kambri tualettruumis rippuv nöör ning kell 9.15 takistas kinnipeetavalt seletuskirja võtmise käigus põhjendamatult vanglaametnikul toiduluugi sulgemist ega allunud korraldusele selline tegevus lõpetada, segades sellega vanglaametniku tööd. 3-08-2559
5. V. Julin esitas
6. detsembril 2008 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Tartu Vangla direktori
7. märtsi
8. a käskkiri nr 1-4/289 ja tunnistada seadusevastaseks tema paigutamine kartserisse. Kaebuse põhjenduste kohaselt tuli kaebaja kambrisse
9. veebruaril 2008 kontaktisik T. Männaste, kes vaatas kambri üle, nägi tualeti seinalambi küljes rippuvat niiti, mille ta eelnevalt oli kaebajale andnud, ja käskis selle alla võtta. Kaebaja võttis niidi alla. T. Männaste tuli viie minuti pärast tagasi ja nõudis seletuskirja selle kohta, et kambris rippus niit. Kaebaja kirjutas seletuskirja ja pani seletuskirja juurde asitõendiks niidi. T. Männaste võttis vastu ainult seletuskirja ja viskas niidi kambrisse tagasi. Kaebaja üritas läbi luugi niiti tagasi anda, mille peale T. Männaste surus kaebaja käe luugi vahele ja hakkas luuki kinni suruma. Kaebajal õnnestus käsi luugi vahelt kätte saada, kuid käsi sai viga. Kaebaja leiab, et niidi allavõtmisega oli ta vanglaametniku korralduse täitnud. Süüdistus, et kaebuse esitaja segas ametnikke kohustuste täitmisel, on alusetu ning T. Männaste eesmärgiks on kaebajale kätte maksta varasemate tema peale esitatud kaebuste eest. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel rikkus vangla põhiseaduse (PS) § 20,

§ 64lg-t 4 ja § 133, VSk

E § 97 lg 2 p-e 3-8, Tartu Vangla kodukorra p 21, haldusmenetluse seaduse (HMS) §-e 3, 10, 11, 35, ja 38, Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse REC

§ 67p-s 1 sätestatud allumiskohustust.

Kaebaja väide, et ta vanglaametniku korralduse kohe täitis, on ümber lükatud vanglaametnike M. Lillepõllu ja T. Männaste ettekannetega. Isegi, kui uskuda kaebaja väidet, et T. Männaste teda kiusab, ei olnud vanemvalvur M. Lillepõllul alusetu ettekande koostamiseks mingit põhjust. Kui kaebaja oleks täitnud vanglaametniku korralduse kohe, siis oleks ta saanud selle niidi ka kohe vanglaametnikele ära anda ning intsidenti toiduluugi sulgemisega poleks toimunud. b) Kaebajal puudus vajadus anda asitõend iga hinna eest üle isikule, kes menetlust läbi ei viinud, ning tal puudus õigustus takistada jõuga toiduluugi sulgemist. T. Männaste ei saanud toiduluuki sulgemata kambri juurest lahkuda ning jätkata tavapärast teenistusülesannete 2 3-08-2559 täitmist. Toiduluugi sulgemise takistamisega rikkus kaebuse esitaja

§ 67p 2, kuna takistas vanglaametnikku tema töökohustuste täitmisel.

1. c)Tartu Vangla direktori 5. märtsi 2008.a käskkiri nr 1-4/289 on õiguspärane, määratud karistus on proportsionaalne üleastumise raskusega. Põhjendamatud on kaebaja väited, et vangla rikkus distsiplinaarmenetluse läbiviimisel menetlusnorme. Distsiplinaarmenetlus viidi läbi nõuetekohaselt, distsiplinaarmenetluse protokoll vastab VSkE § 97 lg-s 2 sätestatud nõuetele. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu menetleja poolt tõenditele antud hinnanguga ja protokollis tehtud järeldustega, ei tähenda, et distsiplinaarmenetlust ei viidud läbi nõuetekohaselt.
2. d)Kuna nõuetekohase distsiplinaarmenetluse tulemusena on kaebajale distsiplinaarkaristus määratud õiguspäraselt, ei ole kaebaja viited põhiseaduse, vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirja, vangla kodukorra ning haldusmenetluse seaduse erinevate sätete rikkumisele asjakohased. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 5. V. Julin esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:
3. a)Kohus vaatas kaebuse läbi ebaobjektiivselt ja tõendeid ning kaebust ennast läbi kaalumata.
4. b)Asja läbivaatamisel rikkus kohtunik halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 20 nõudeid, kaebajale ei loetud ette kohtuprotokolle ja kaebaja ei saanud nendega allkirja vastu tutvuda, mis on oluline kohtumenetluse normide rikkumine.
5. c)Halduskohus on omakasupüüdlikult moonutanud kaebaja 22. aprilli 2009. a kohtuistungil öeldud sõnu. Kaebaja seletas kohtuistungil, et ametnikud tulid kambrisse ja läksid sealt ruttu välja, andes eelnevalt korralduse niit maha võtta. Nad ei saanudki selle tõttu kaebaja tegevust näha. Seda, et kaebaja täitis korraldust, kinnitab ka see, et ta üritas niiti ära anda koos seletuskirjaga. Selle situatsiooni juures pole kohased kohtu järeldused, mille kohaselt kaebaja tuli järeldusele, et ametnik oleks pidanud koheselt keelatud eseme ära võtma. Kohtuistungil selgitas kaebaja, millised on keelatud eseme avastanud ametniku seaduslikud toimingud ja kohustused

§110lg 1 ja § 111 ning Tartu Vangla kodukorra p 6.6 kohaselt.

1. d)Kohus ei pööranud tähelepanu sellele, et kaebaja osutas kohtuistungil tema poolt T. Männaste peale esitatud kaebustele ja ei nõudnud neid Tartu Vanglalt välja, et nendega tutvuda ja need kui tõendid asja materjalide juurde liita. See, et vanglaametnik ei täitnud oma otseseid kohustusi, tõendab, et ta oli juba varem valmis plaaninud ettekande koostamise kättemaksuks kaebaja esitatud kaebuste eest. Seda kinnitab ka see, et kambris pöörati seal olnud kahest isikust tähelepanu ainult kaebajale.
2. e)Kohtu seisukoht, et vanglaametnik M. Lillepõllul polnud põhjust alusetu ettekande koostamiseks, ei ole läbi analüüsitud. Vanglas on ametnikel kombeks ühes või teises situatsioonis üksteist toetada. Kambrit tulid kontrollima 3 ametnikku, aga kinnitava ettekande on kirjutanud ainult M. Lillepõld, kes on Tartu Vanglas isik, kes diskrimineerib ja provotseerib kaebusi kirjutavaid kinnipeetavaid.
3. f)HMS § 10 lg 1 p 1 ja § 11 lg 1 p 1 alusel oli T. Männaste distsiplinaarmenetluses protsessiosaline ja tal polnud õigust nõuda seletust isikult, kelle kohta ta ettekande koostas. Lähtuvalt

§ 64

lg-st 1 ja Tartu Vangla kodukorra p-st 21.3 teeb seda distsiplinaarmenetlust läbi viima määratud isik, millest tuleneb, et kui T. Männaste poleks kaebajalt ebaseaduslikult seletuskirja kirjutamist nõudnud ja seletuskirja järele tulnud, siis poleks intsidenti luugiga toimunud. g) Kohtu järelduse, et T. Männaste ei saanud ära minna ilma, et oleks luugi kinni pannud, lükkavad ümber

§ 133, § 69 lg 1 ja § 70 lg 1.

See, et ta pidi luugi kinni panema, ei tähenda seda, et oleks pidanud kaebaja sõrmed luugi ja ukse vahel otsast raiuma või käe ära 3 3-08-2559 murdma. Kohus on õigesti märganud, et T. Männastel polnud õigust luugi juurest ära minna, aga samal ajal oli ta kohustatud kutsuma raadiosaatja kaudu korrapidaja, kes otsustaks, milliseid meetmeid kinnipeetava poolt osutatava vastupanu suhtes kasutada. Kaebaja ei kasutanud luugi sulgemise takistamiseks jõudu, T. Männaste võttis sihilikult kaebaja parema käe ukseluugi vahele ja surus seda seal.

1. h)Distsiplinaarmenetluse käigus ei tehtud kindlaks isikut, kes niidi tualetti riputas, jäeti üle kuulamata tunnistaja S. Dõbko, tõendite hulgast puudub niit.
2. i)Kohtu viited sellele, et prokuratuuri loal on kaebajale kehavigastuse tekitamise asjas menetlus lõpetatud selle alusel, et ametniku poolt tahtlik kehavigastuste tekitamine ei ole leidnud tõendamist, viitab sellele, et prokuratuur teeb vea, sest karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 1 järgi pole kindlaks määratud, kas füüsiline vägivald oli tahtlik või mitte, selle järgi saab kindlaks määrata ainult kergendava faktori olemasolu KarS § 17 lg-te 1 ja 2 ning § 18 lgte 1, 2 ja 3 järgi. Prokuratuur tõestas 10. veebruari 2009. a. teatisega T. Männaste süüd ja võttis selle süü omaks, aga ei leia tema tegevuses tahtlikkust. Kaebaja on selle otsuse edasi kaevanud. 6. Tartu Vangla vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata järgmistel põhjustel:
3. a)Kaebuse väide menetlusreeglite rikkumise kohta ei ole tõendatud. Kohtuistungi algul selgitas kohus pooltele õigusi ja kohustusi, sealhulgas õigust tutvuda kohtuistungi protokolliga ning esitada selle kohta parandusettepanekuid, millest V. Julin enda sõnul ka aru sai. Kaebaja pidi kuulma, mida protokollitakse ning sellest tulenevalt oli tal õigus taotleda täiendavalt asjaolude või seisukohtade, mis tema arvates võiks asjas tähtsust omada, protokollimist. Selliseid taotlusi ta kohtuistungi käigus ei esitanud. Samuti ei esitanud kaebaja kohtuistungil vastuväiteid protokollimise viisi või sisu kohta. Taotlust protokolli parandamiseks kaebaja esitanud ei ole.
4. b)Kontaktisiku poolt antud niit on kambris lubatud ainult selle hetkeni, mil lõpetatakse rõivaparandustööd. Ülejäägi oleks kaebaja pidanud kontaktisikule tagastama ilma vastavat korraldust ära ootamata. Halduskohus on õigesti järeldanud, et antud asjas ei ole vahet, kas tegu oli niidi või nööriga. Vältimaks tema vastu meelestatud vanglaametnikele ettekande kirjutamise võimaluse andmist oleks V. Julin pidanud viivitamatult alluma korraldusele nööri mahavõtmiseks. Seejuures ei oma tähtsust asjaolu, kas vanglaametnikud jätsid nööri alla võtmata või mitte ja kas nad täitsid oma teenistuskohustusi sealjuures nõuetekohaselt või mitte. Teiste isikute õigusvastane käitumine ei õigusta V. Julini õigusrikkumisi.
5. c)Kaebaja antud seletused on ennastõigustavad ning otsitud eesmärgiga seada kahtluse alla vanglaametnike ettekanded ja näidata neile oma üleolekut.
6. d)Kaebajal puudub põhjendatud huvi Tartu Vangla direktori 5. märtsi 2008. a käskkirja nr 14/289 õigusvastasuse tuvastamiseks, kuna see ei riku enam kuidagi tema õigusi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et V. Julini apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus on õigesti ja põhjendatult jätnud V. Julini kaebuse rahuldamata. Tulenevalt HKMS § 47 lg-st 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-st 6 ei pea ringkonnakohus vajalikuks halduskohtu põhjendusi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 8. V. Julin on käesoleva haldusasja raames vaidlustanud Tartu Vangla direktori 5. märtsi 2008. a käskkirja nr 1-4/289, millega karistati V. Julinit distsiplinaarkorras selle eest, et V. Julin ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele eemaldada kambri tualettruumis 4 3-08-2559 rippuv nöör ja et ta takistas seletuskirja võtmise käigus vanglaametnikul toiduluugi sulgemist ega allunud korraldusele see tegevus lõpetada. Vaidlus asjas on seega selle üle, kas V. Julin jättis allumata vanglaametniku korraldustele ja kas ta takistas vanglaametniku tööd. Käesoleva vaidluse raames ei ole vajalik hinnata seda, kes riputas nööri tualettruumi või miks puudub distsiplinaarasja materjalide hulgas nöör. Need asjaolud ei oma tähtsust selle kontrollimisel, kas V. Julin pani toime talle süüks arvatud teod (vanglaametniku korraldustele mitteallumine ja vanglaametniku töö takistamine). Samuti ei ole käesoleva vaidluse lahendamiseks vajalik tuvastada seda, kas V. Julini käele tekitati toiduluugi sulgemisega vigastusi. See omaks tähtsust üksnes kahju hüvitamise vaidluses ning ei ole seega käesoleva vaidluse esemeks. Käesoleva vaidluse esemeks ei ole ka see, kas prokuratuur lõpetas menetluse kaebajale kehavigastuste tekitamisega seotud kriminaalasjas põhjendatult või mitte. Seetõttu ei pea ringkonnakohus võimalikuks ega vajalikuks eeltoodud küsimustes seisukohta võtta. 9. Ringkonnakohus ei nõustu V. Julini seisukohaga, et halduskohus rikkus menetlusnorme seoses kohtuistungi protokolli ettelugemata jätmisega. Halduskohtu istungil ei protokollitud TsMS § 53 lg-s 1 sätestatud asjaolusid, mistõttu ei olnud kohtul kohustust protokolli istungil teatavaks teha. TsMS § 53 lg 2 sätestatud õigus tutvuda kohtuistungi protokolliga eeldab menetlusosalise sooviavaldust protokolli saamiseks pärast selle allkirjastamist kohtuniku ja sekretäri poolt. Sellisel juhul edastatakse protokoll pärast allkirjastamist menetlusosalisele. Enda algatusel, ilma menetlusosalise sellekohase soovita, ei ole kohus kohustatud istungiprotokolli menetlusosalisele saatma. 10. V. Julini distsiplinaarsüüteo kohta on vanglaametnike T. Männaste ja M. Lillepõllu poolt koostatud kaks kokkulangevat ettekannet selle kohta, et kinnipeetav ei allunud T. Männaste korduvatele korraldustele võtta ära kambri tualettruumis rippuv nöör (tl 20, 22). Samuti on samade vanglaametnike poolt koostatud ettekanded selle kohta, et kinnipeetav takistas jõuga toiduluugi sulgemist ega allunud vanglaametnike korduvatele korraldustele selle tegevuse lõpetamiseks (tl 21, 23, 24). Ringkonnakohus ei pea usutavaks V. Julini seisukohta, et kaks vanglaametnikku on tema suhtes ettekanded koostanud põhjendamatult ja et tegelikult mingit distsipliinirikkumist aset ei leidnud. Selliseks käitumiseks kahe vanglaametniku poolt samaaegselt ei nähtu mingit tõsiseltvõetavat ajendit. Seetõttu loeb ringkonnakohus V. Julini poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemise tõendatuks. Asjaolu, et teist kambris viibinud kinnipeetavat ei olnud distsiplinaarmenetluses intsidendiga seoses üle kuulatud, ei anna alust distsiplinaarsüüteo toimepanemises kahtlemiseks. 11. V. Julini versioon sellest, kuidas oleksid vanglaametnikud pidanud käituma kambris keelatud eseme leidmisel, ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjassepuutuv. Tõendatud on, et V. Julin jättis vanglaametniku korralduse - nöör laest maha võtta – vahetult selle andmise järgselt täitmata. Tulenevalt

§ 67p-st 1 on kinnipeetav kohustatud vanglaametnike seaduslikke korraldusi täitma.

Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-103-06). Käesoleval juhul niisuguseid korralduse täitmisest keeldumise aluseid ei esinenud. Seetõttu ei saa küsimus, kuidas pidid vanglaametnikud kambrist nööri leidmisel toimima, väärata fakti, et V. Julin 5 3-08-2559 jättis vanglaametniku korralduse täitmata. Sellise tegevuse eest on distsiplinaarkaristuse määramine põhjendatud.
3. Nõustuda ei saa V. Julini seisukohaga, et vanglaametnik T. Männastel ei olnud õigust võtta V. Julinilt juhtunu kohta seletust.

64 lg 1 näeb ette, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vangla direktor või tema poolt selleks volitatud vanglaametnik. See regulatsioon ei tähenda, et distsipliinirikkumise kohta koostatud seletuskirja ei võiks kinnipeetavalt küsida mõni teine vanglaametnik.

§ 64

lg 2 sätestab, et kinnipeetavat informeeritakse kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse ning näeb ette kinnipeetava õiguse anda selgitusi. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud selgituste andmise õiguse realiseerimisel võibki olla paratamatu, et kinnipeetavalt selgituste võtmise ajaks ei ole veel distsiplinaarmenetlust läbi viivat vanglaametnikku määratud, mistõttu selle selgituse võtab mõni teine vanglaametnik. Asjaolu, et kinnipeetava seletuskirja võtab mõni teine vanglaametnik, ei saa ringkonnakohtu hinnangul kuidagi mõjutada distsiplinaarmenetluse tulemust.

1. V. Julini viited HMS § 10 lg 1 p-le 1 ja § 11 lg 1 p-le 1 on asjakohatud. Vanglaametnik T. Männaste ei olnud distsiplinaarmenetluses haldusakti andmist või toimingu sooritamist taotlev isik HMS § 11 lg 1 p 1 mõttes.
2. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et T. Männaste ei saanud V. Julini kambri juurest lahkuda ilma ukseluuki sulgemata. Lahti jäetud luuk võib luua vanglas julgeolekuriski.

§ 67

lg 2 järgi on kinnipeetav kohustatud mitte takistama vanglaametnike kohustuste täitmist. Seega oli V. Julini poolt luugi sulgemise takistamine ilmselgelt õigusvastane. Siinkohal ei oma samuti tähtsust V. Julini versioon sellest, kuidas oleks vanglaametnik võinud või pidanud sellises situatsioonis käituma. Vanglaametniku tegevuse takistamiseks luugi sulgemisel puudub igasugune õigustus. Apellandi väide, et tema käsi tõmmati sihilikult ukseluugi vahele, ei ole millegagi tõendatud. 15. Eeltoodust tulenevalt jääb V. Julini apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12. mai 2009. a otsus muutmata. Ivo Pilving Agu Timmi 6 Einar Vene