3-09-1055/17

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ivo Pilving, Maili Lokk ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2009, Tartu Haldusasja number 3-09-1055 Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend P.T.i kaebus Viru Vangla tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks ja tekitatud kahju 2500 kr hüvitamiseks Tartu Halduskohtu
2. juuli
3. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Viru Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja P.T. Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON
4. Jätta Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
5. juuli
6. a otsus muutmata.
7. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv apellandi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. Viru Vangla direktori
9. oktoobri
10. a käskkirjaga nr 1509-KP karistati kinnipeetav P.T.it distsiplinaarkorras Viru Vangla kodukorra p 8.1.3 ja 8.2.4 sätestatud nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega 25 ööpäevaks. Samuti piirati kinnipeetava suhtes karistuse kandmise ajal täielikult VangS §-de 22, 30–32, 34–38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt (lubati soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) § 48 kohaldamist. Käskkirja põhjenduse kohaselt pani P. T. toime distsipliinirikkumise, mis seisnes selles, et ta
11. septembril 2008 kella 5.30 ajal ei allunud korraldusele lõpetada ebatsensuursete sõnade kasutamine. P. T. esitas
12. oktoobril 2008 Justiitsministeeriumile vaide, milles taotles käskkirja kehtetuks tunnistamist. Justiitsministeeriumi
13. jaanuari
14. a vaideotsusega nr 11-7/5113 vaie rahuldati ning tunnistati Viru Vangla direktori
15. oktoobri
16. a käskkiri nr 1509-KP kehtetuks.
17. P. T. esitas
18. veebruaril 2009 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse. Taotluse kohaselt viibis ta
19. detsembrist kuni
20. detsembrini 2008 õigusvastaselt kartseris Viru Vangla direktori
21. oktoobri
22. a käskkirja nr 1509-KP alusel, mille Justiitsministeerium
23. jaanuari
24. a vaideotsusega nr 11-7/5113 kehtetuks tunnistas. Viru Vangla jättis oma
25. aprilli
26. a otsusega nr 6.-20.3/6793-1 P. T. i kahjunõude rahuldamata.
27. P. T. esitas
28. mail 2009 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla tegevus tema paigutamisel kartserisse ning mõista talle 25päevase põhjendamatu kartseris viibimise eest kompensatsiooniks 2500 kr. Kaebuse põhjenduste kohaselt viibis ta Viru Vangla direktori
29. oktoobri
30. a käskkirja nr 1509-KP alusel 1.-
31. detsembrini 2008 õigusvastaselt kartseris, sest Justiitsministeerium tunnistas käskkirja
32. jaanuari
33. a vaideotsusega nr 11-7/5113 kehtetuks.
34. Tartu Halduskohus rahuldas
35. juuli
36. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Viru Vanglalt P. T. i kasuks välja 1250 kr. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt kehtib kinnipeetava kohustus taluda distsiplinaarkaristuse kohaldamisest tulenevaid piiranguid üksnes siis, kui karistus määratakse seaduses sätestatud alustel ning korras. Kartseri kohaldamine ilma sellekohase õigusliku aluseta on lubamatu ning selle meetme piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav ja seega saab õigustada mittevaralise kahju hüvitamist. Et vaideotsuse motiivide kohaselt ei olnud P. T. i distsiplinaarkorras karistamise kohta antud käskkirja tühistamise põhjuseks mitte asjaolud, mis üldse välistaksid tema karistamise, vaid karistuse valiku vähene põhjendamine, vähendas kohus hüvitise suurust riigivastutuse seaduse (RVastS) § 13 lg 1 p 5 alusel poole võrra. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
37. Viru Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta P. T. i kaebus Viru Vangla poolt tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei määratlenud P. T. oma kaebuses kahju hüvitamise alust. Halduskohus jõudis järeldusele, et tegemist on ilma õiguspärase aluseta määratud distsiplinaarkaristusega kaebaja väärikusele tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõudega. Halduskohus jõudis aga otsuses ebaõigele järeldusele, et distsiplinaarkaristuse käskkirjas märgitud VangS §-dest 22, 30-32, 34-38, 42, 43 ja 46 ning osaliselt §-st 48 tulenevate õiguste piiramine halvendas märgatavalt kinnipeetava seisundit. P. T. ei ole oma kaebuses ega kahjunõudes viidanud, et kartseris viibimise tõttu oleks tal reaalselt piirangud kohaldunud. Kohus on jätnud selle asjaolu kontrollimata ning eeldanud piirangute kohaldumist ja mõju kinnipeetava õigustele. Tegelikult ei halvendanud kehtestatud piirangud P. T. i olukorda üldse või ei olnud nii intensiivsed, et tingiksid kahju hüvitamise rahas.
38. P. T. palub oma vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Vastuse põhjenduste kohaselt on 25 ööpäeva kartseris üksinduses, ilma infoallikata ja täielikus isolatsioonis olla väga pikk aeg. Terve päeva pidi istuma taburetil või lamama betoonist mademel. Telefoni juurde ei pääsenud ja helistada sai korra nädalas 10 minutit. Selle tõttu läks P. T. ka armastatud neiust lahku. Hingeliselt oli raske olla üksinduses 24 tundi ööpäevas ilma võimaluseta rääkida. Sisemine rahutus, mida kartseris kogetakse, on kirjeldamatu. P. T. il on pikast vaikimisest tekkinud kogelemine, mis suurenes. Varem ei toetunud P. T. neile faktidele, kuna arvas, et kompensatsiooni saamiseks piisab sellest, et ta kandis teenimatult karistust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
39. Vaidlus apellatsiooniastmes käib selle üle, kas P. T. ile sai tekkida 25 ööpäevaks kartserisse paigutamisest mittevaraline kahju ning kas see kuulub hüvitamisele rahas. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on vaidemenetluses kehtetuks tunnistatud ning vaidlust apellatsiooniastmes enam selle õiguspärasuse üle ei käi.
40. Riigikohtu halduskolleegium on
41. märtsi
42. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-2-06 leidnud, et kartseri kohaldamine sellekohase õigusliku aluseta on õigusvastane ning selle meetme erakordselt piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav. Õigusliku aluseta kartserisse paigutamine on väärikust alandav ning tegemist on rikkumisega, mille raskus õigustab mittevaralise kahju hüvitamist.
43. märtsi
44. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-06 leidis Riigikohtu halduskolleegium, et kinnipeetava alusetult kartseris hoidmine kujutab endast RVastS § 9 lg-s 1 silmas peetud väärikuse alandamist ning mõistis välja sellega tekitatud mittevaralise kahju.
45. Seega tuleneb Riigikohtu halduskolleegiumi praktikast, et õigusliku aluseta kartserisse paigutamine on isiku õigusi niivõrd intensiivselt rikkuv meede, et sellega kaasneb üldjuhul isikule mittevaralise kahju tekkimine, mille eest omakorda on õigustatud rahalise hüvitise väljamõistmine. Ringkonnakohus ei näe käesolevas asjas aluseid sellest seisukohast erinevale järeldusele jõudmiseks.
46. Viru Vangla väidab apellatsioonkaebuses, et P. T. ei olnud esitanud taotlusi VangS §-des 22, 32 ja 46 sätestatud õiguste kasutamiseks, ning et ta ei vastanud tingimustele, mis võimaldanuks kasutada VangS §-des 34-38, 42-43 ja 48 sätestatud võimalusi, mistõttu ei saanud kartserisse paigutamisel kehtestatud piirang neist sätetest tulenevate õiguste kasutamiseks halvendada P. T. i olukorda. Ringkonnakohus on seisukohal, et ka juhul, kui eelmainitud sätetest tulenevate õiguste piiramine ei olnud reaalselt võimalik, on kartserisse paigutatud kinnipeetava vabadus senisega võrreldes sellegipoolest oluliselt ahendatud. Kartserisse paigutamine tähendab kinnipeetava jaoks märgatavalt teistsuguseid olme- ja elutingimusi kui tavapärase kinnipidamisasutuses viibimise korral. Erinev on juba kartseri sisustus võrreldes tavapärase kambriga (vrdl Justiitsministri
47. novembri
48. a määrusega nr 72 kinnitatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 7 lg 1 ja lg 4), millest tingituna on kartseris viibimine märgatavalt ebamugavam. Samuti ei ole VangS § 651 lg-st 3 tulenevalt kartserisse paigutatud kinnipeetaval õigust liikuda vangla territooriumil VangS §-des 8 ja 10 sätestatud korras; kinnipeetava soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Seega on kartserisse paigutatud kinnipeetava liikumis- ja suhtlemisvõimalused oluliselt piiratumad. Viru Vangla ei eita seda, et kuna P. T. il piirati VangS §-des 30-311 sätestatud õiguste kasutamist, siis ei olnud tal kartseris viibimise ajal muuhulgas võimalust lugeda ajalehti ja ajakirju ning kasutada raadiot ja televiisorit. Ringkonnakohus peab ka seda oluliseks piiranguks võrreldes tavapäraste kinnipidamistingimustega. Eelneva tõttu ei nõustu ringkonnakohus Viru Vangla seisukohaga, et kartserisse paigutamine ei halvendanud märgatavalt P. T. i olukorda. Seega lisaks sellele, et õigusvastane kartserikaristuse määramine on kaebaja väärikust alandav, on kartserisse paigutamise eest hüvitise väljamõistmine põhjendatud ka seetõttu, et toimub kinnipeetava vabaduse täiendav kitsendamine RVastS § 9 lg 1 mõttes.
49. Mittevaraline kahju kuulub RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt hüvitamisele siis, kui see on tekitatud süüliselt. Viru Vangla ei ole millegagi tõendanud, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. Seetõttu ei ole alust vangla vabastamiseks vastutusest.
50. Halduskohus mõistis Viru Vanglalt õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena P. T. i kasuks välja 1250 krooni. Arvestades kartseris viibitud päevade arvu