Obsah (4)

§ 46§ 56§ 83§ 89

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Maili Lokk ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 29. oktoober 2009, Tartu 3-06-1624 Haldusasja number Haldusas

§ 46

lg-test 1–3 ja § 95 lg-st 2 peab maksuhaldur esitama maksuotsuses asjakohased põhjendused, miks asuti seisukohale, et kaup või teenus pole soetatud ettevõtluse või maksustatava käibe tarbeks. Riigikohtu halduskolleegiumi

1. juuni
2. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-43-09, p 14 selgitatakse, et ettevõtlusega seotuse kontrollimiseks tuleb esmalt tuvastada kauba või teenuse soetamise otstarve. Kaupa või teenust ei pea kasutama hakkama kohe. Seega on võimalik, et vaidlusalust kaupa või teenust polegi veel kasutatud. Kauba või teenuse kasutamine võis toimuda ka varem ja kontrollimise ajal kasutamist või ka kaupa enam ei ole. Soetamise otstarbe tuvastamisel peab maksukohustuslane kaasaaitamiskohustuse täitmise korras esitama vastavad põhjendused.

§ 56

lg 2 alusel tuleb maksukohustuslasel pidada arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, säilitada ja vajadusel esitada tõendid selliste asjaolude kohta. Kauba või teenuse soetamise otstarve peab olema kas ilmselge või peab otstarve või kasutamine olema kontrollitav. Ettevõtja jaoks ebaharilike, põhjendatud kahtlust tekitavate või suure maksustamisväärtusega tehingute asjaolude kohta tõendite kogumine ja säilitamine on kontrollitavuse tagamiseks maksukohustuslase kohustus. Seega, kui maksuhaldur esitab maksumenetluses põhjendatud kahtlused kauba või teenuse maksustatava käibe või üldse oma ettevõtluse tarbeks soetamise suhtes, läheb tõendamiskoormus selles osas üle maksukohustuslasele.

1. Juba revisjoniaktis väljendas maksuhaldur selgesõnaliselt kahtlust, et kõnealused materjalid ja teenused ei ole seotud kaebaja ettevõtlusega (I kd, tl 79). Ettevõtja maksustamisperioodi käibe struktuuri arvestades oli märkimisväärses koguses ehitusmaterjalide ja ehitamisega seotud teenuste soetamine ringkonnakohtu hinnangul ebatavaline. Seega oli maksuhalduri kahtlus põhjendatud. Maksuhaldur ei olnud neil asjaoludel kohustatud pidama ehitusmaterjalide ja -teenuste soetamist ilmselgelt kaebaja ettevõtlusega seotuks. Ka ei pidanud maksuhaldur asuma aktiivselt koguma tõendeid oma kahtluse kinnitamiseks. Tõendamiskoormus vaidlusaluste kulutuste maksustatava käibe tarvis soetamise suhtes läks hiljemalt revisjoniakti teatavakstegemisest arvates üle kaebajale.
2. Vaidlusalused kulud jagunevad kahe perioodi vahel: – detsember 2003 kuni juuni 2004, kokku summas 33 371,55 kr; –oktoober 2004 kuni september 2005, kokku summas 318 467,40 kr (I kd, tl 39–43). II. Detsember 2003 kuni juuni 2004
3. Perioodil detsember 2003 kuni juuni 2004 on kaebaja soetanud muuhulgas ukse koos lengide, hingede, lukkude ja käepidemega, sanitaartehnikat, boileri, keraamilisi plaane, kanalisatsioonitoru ja duššikardinapuu, kamina, suitsutoru, siibri, telliseid, tsementi, ehitusliiva, „Mira segu“, penoplasti, laminaatparketti, puitliiste, kaablit, lüliteid, harutoose, tapeeti, siseuksi, mitmesuguseid liiste ja valamu. 4 3-06-1624
4. Maksumenetluses selgitas kaebaja esmalt, et detsembris 2003 soetatud kaup on osaliselt ladustatud Tolstoi tn 11 garaažis, osa asub Haaslaval, osa aga J. Suti keldris. Asjad on olemas ja keegi ei ole midagi varastanud. Kulud tehti jooksvaks remondiks objektile. Jaanuaris 2004 tehti kulutusi ka Haaslava vallas asuva objekti tarvis (J. Suti
5. detsembri
6. a seletus, I kd, tl 114, 115). Seejärel esitas kaebaja versiooni, et ehitus- ja remondikulud perioodil september 2003 kuni jaanuar 2004 on tehtud Räpinas renditud ruumide jaoks ning soetatud materjalid (mh uued elektrijuhtmed, uued aknad ja uksed ning põrandad) on paigaldatud samuti Räpinas. Revisjoniaktis leiti, et kaebaja väited kulutuste tegemise kohta seoses Räpinas asunud ruumide remondiga ei ole tõendatud.
7. juuni
8. a eriarvamuses märkis kaebaja, et maksuhaldur on kaebaja seletustest valesti aru saanud, osa
9. aastal Räpina tootmisbaasi viidud materjalidest kadus sealt. Sanitaartehnika, küttekamin, uksed, parkett, väikematerjalid küll viidi Räpinasse, kuid neid kasutati seal vaid osaliselt ja toodi pärast tootmise seiskumist tagasi. Veel selgitas kaebaja, et mitmed 2003.–
10. aastal soetatud materjalid on paigaldatud remondi käigus
11. a sügisel V. Hirmatiga sõlmitud hooldus-remondilepingu alusel eluruumi Lootuse tn 25-14, Tartus. Samuti on mitmed
12. a soetatud materjalid paigaldatud hooldus-remondilepingu alusel
13. a alguses eluruumi Kaunase pst 52-32, Tartus ning
14. oktoobri
15. a lepingu alusel Haaslava vallas asuvale Järvepõllu kinnistule (I kd, tl 54). Maksuotsuse kohaselt ei nähtu kaebaja raamatupidamisarvestusest arvete esitamine J. Sutile ega V. Hirmatile. Eriarvamuses on kajastatud täiesti uusi asjaolusid, mille kohta ei ole täiendavaid dokumente lisatud. Kaebaja ei ole täpsustanud, millised materjalid on paigutatud Lootuse tn korterisse.
16. Halduskohtule esitatud kaebuses kordas kaebaja maksumenetluses esitatut, sh väiteid materjalide viimise kohta Räpinasse, samuti, et mitmed 2003–2004 soetatud materjalid on paigutatud Lootuse tn eluruumi. Täiendavaid dokumente Lootuse tn korterisse paigutatud materjalidega seoses kaebusele ei lisatud. Hilisema kohtumenetluse käigus esitas kaebaja tabeli, kust nähtub, et perioodil detsember 2003 kuni jaanuar 2004 ning juuni 2004 soetatud materjalid on erinevalt varem väidetust kasutatud täies mahus Lootuse tn 25-14 eluruumi remontimiseks. Samuti esitas kaebaja enda ja V. Hirmati vahel
17. detsembril 2003 sõlmitud lepingu Lootuse tn 25-14 korteri haldamiseks, remontimiseks ja hooldamiseks ning
18. aprillil 2006 koostatud akti, millest nähtub, et kaebaja on Lootuse tn 25-14 korteris remonditööd teostanud ja V. Hirmat nõustub tehtud kulutuste ja materjalide soetamisega summas 33 317,55 kr (I kd, tl 243–246). Ringkonnakohtu istungil (II kd, tl 32 pöördel) selgitas kaebaja esindaja, et kaebaja maksustatavaks käibeks, mille tarvis materjale Lootuse tn 25-14 objektil kasutati, oli materjali müük V. Hirmatile. Järgnenud kirjalikus menetluses selgitas kaebaja täiendavalt, et arve materjalide eest esitati lõpuks J. Sutile (II kd, tl 42). Selles arves on J. Sutilt Lootuse tn 25-14 korterisse paigutatud materjali eest nõutud 28 280,97 kr tasumist ilma käibemaksuta (
19. aprilli
20. a arve nr 800, II kd, tl 59). Koos käibemaksuga nõuti seega 33 371,55 kr tasumist. Käesolevas apellatsioonimenetluses selgitas kaebaja täiendavalt, et arve nr 800 ja
21. mai
22. a arve nr 610 eest on kaebajale kokku tasumata 61 309,52 kr (II kd, tl 42). Kaebaja selgitas veel, et materjalid soetati perioodil detsember 2003 kuni juuni 2004, kuid töid teostati valdavalt sügisel
23. Kaebaja esitas ringkonnakohtule
24. a aprilli käibedeklaratsiooni (II kd, tl 101), millest nähtub, et kaebaja on nimetatud perioodil deklareerinud 18%-lise määraga maksustatavat käivet summas 77 381 kr. 5 3-06-1624
25. Vastustaja leiab, et kaebaja poolt käesolevas apellatsioonimenetluses esitatud tõendid ei ole usaldusväärsed. Arve materjalide müügi kohta oleks pidanud esitama siis, kui materjalid objektile paigutati. Maksuhalduril ei olnud juulis 2006 lõppenud maksumenetluses võimalik kontrollida arveid, mis koostati väidetavalt septembris
27. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja poolt Lootuse tn korterisse paigutatud materjalide kohta käivad tõendid ei anna alust maksuotsuse tühistamiseks. Usutav on, et kaebaja paigutas materjalid Lootuse tn korterisse selle remondi käigus. Tõendatud ei ole aga, et materjalid paigutati sellesse korterisse kaebaja ettevõtluse eesmärgil. Kaebaja tegi kulutusi oma osaniku ja juhatuse liikme ema vara parendamiseks. See tegevus toimus täielikult kaebaja juhatuse liikme isiklikes huvides, sellel puudus maksuotsuse tegemise ajal igasugune seos kaebaja ettevõtlusega. Ringkonnakohus ei pea tõendeid kaebaja ja V. Hirmati vahelise ehitus- ja remondimaterjalide võõrandamise tehingu kohta usaldusväärseks. Nende tõendite usaldusvääruse välistab asjaolu, et kaebaja ei esitanud neid maksumenetluses vaatamata sellele, et vastustaja oli juba revisjoniaktis asunud selgesõnaliselt seisukohale, et vaidlusaluste kaupade ettevõtluses kasutamise kavatsus ei ole tõendatud. Kaebaja on kohtumenetluses esitanud väite, et maksuhaldur oleks pidanud temalt lepinguid otsesõnu küsima ning seega on rikutud õigust ärakuulamisele (I kd, tl 205). Ringkonnaohus sellega ei nõustu. Kui maksuhaldur osutab maksumenetluses selgesõnaliselt asjaolule, et väidetava tehingu toimumine on tõendamata, tuleb maksukohustuslasel kaasaaitamiskohustusest lähtuvalt esitada kõik tal olemasolevad tõendid selle tehingu kohta. Maksuhaldurile ei saa olla teada, millised konkreetsed tõendid on maksukohustuslasel väidetava tehingu kohta. Seetõttu ei saa maksuhalduril olla ilmselgelt kohustust loetleda tehingu tõendamiseks vajalikke tõendeid konkreetselt. Märkida tuleb ka seda, et kaebaja kasutas juba maksumenetluse ajal õigusabi (II kd, tl 32 pöördel). Kui osa tõendeid kaebaja ja V. Hirmati vahelise tehingu kohta oleks tegelikult eksisteerinud juba maksumenetluse ajal, nagu väidab kaebaja, ei ole usutav, et kaebaja oleks nad jätnud tollal esitamata. Selle asemel esitas kaebaja sama materjali kasutamise kohta mitu erinevat versiooni, sh et materjale kasutati küll Räpinas, küll Haaslava vallas, samuti Tartus Kaunase pst korteris (vt eespool p 12). Kaebaja ei ole täitnud nõuet, et kulutuse otstarve oleks maksumenetluses kontrollitav. Asjaolu, et pea kaks aastat pärast maksuotsuse tegemist esitas kaebaja lõpuks V. Hirmatiga väidetavalt tehtud tehingu eest arve oma juhatuse liikmele, ei anna alust lugeda maksuotsust õigusvastaseks. Maksuotsuse õiguspärasust tuleb kohtulikul kontrollimisel hinnata selle väljaandmise seisuga. Vastustaja ei saanud maksuotsuse tegemise ajal kuidagi ette näha, et kaebaja esitab hiljem väite materjali müügi kohta V. Hirmatile ning arve J. Sutile. Isegi kui kaebajal tekkis
28. aastal tagantjärele käive seoses materjalide hilisema müümisega V. Hirmatile, ei tähenda see, et maksuhaldur oleks pidanud
29. aastal lugema kaebaja juhatuse liikme isiklikuks kasutamiseks soetatud materjali soetatuks ettevõtluse tarvis. Rõhutada tuleb ka seda, et J. Sutile esitatud arve tasumine ei ole tõendatud.
30. detsembri
31. a tasaarveldus ei saanud mõjutada alles
32. aastal esitatud arves nr 800 kajastatud nõuet. Seega ei ole ka käesoleval ajal võimalik lugeda tõendatuks, et kaebaja on tegelikult teinud tehingu V. Hirmatiga. Tehingu tagasiulatuv sõlmimine ei välista iseenesest tehingu arvessevõtmist maksustamisel, kui lepingupooled on oma kohustused täitnud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
33. märtsi
34. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-82-08, p 13), st majanduslikus mõttes eksisteeris tehing sõltumata algsest vormistama jätmisest. Käesoleval juhul ei ole tõendatud, et V. Hirmati ja kaebaja vahel oleks enne maksuotsuse tegemist sooritatud mingitki majandustehingut. Majan- 6 3-06-1624 dustehinguks, mis seoks kaebaja kulutuse tema ettevõtlusega, ei saa lugeda pelgalt materjali paigutamist V. Hirmati korterisse. Vastasel juhul oleks ehitusmaterjali ükskõik kuhu paigutamist võimalik lugeda ettevõtlusega seotud kulutuseks. Samuti ei ole tõendatud, et kaebajal oleks enne maksuotsuse tegemist olnud kavatsust kasutada V. Hirmati korteri parendamiseks kasutatud materjale mingilgi viisil oma ettevõtluses.
35. Kaebuse rahuldamiseks ei anna käesoleval juhul alust ka topeltmaksustamise argument. Kui maksukohustuslane ei esita maksumenetluses vaatamata maksuhalduri küllaldastele selgitustele asjakohaseid tõendeid, esitab maksumenetluses valeväiteid või asub pärast maksuotsuse tegemist vormistama tõendeid tegelikkuses mittetoimunud ettevõtluse kohta, on topeltmaksustamine põhjustatud maksukohustuslase enda käitumise, mitte maksuotsusega. Välistatud ei ole, et käesoleval juhul on reaalset topeltmaksustamist võimalik vältida sellega, et tegelikkuses mittetoiminud tehinguid (s.o materjali müük V. Hirmatile) ei võeta kaebaja
36. a käibe arvestamisel arvesse (

§ 83

lg 4) ning kaebajal on võimalik käibedeklaratsiooni tagantjärele muuta, kui selles on ekslikult kajastatud V. Hirmatile arve (

§ 89lg 1, KMS § 27 lg 5).

1. Eeltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus perioodi detsember 2003 kuni juuni 2004 kulude osas rahuldada ning halduskohtule esitatud kaebus samas osas rahuldamata jätta. III. Oktoober 2004 ja aasta 2005
2. Oktoobris 2004 on kaebaja soetanud muuhulgas armatuuri, betooni, segu ja ehituslikku saematerjali ning tellinud segumikseri. Perioodil aprill kuni september 2005 on kaebaja soetanud hulgaliselt ehitusmaterjali ja –vahendeid, muuhulgas betooni, liiva, killustikku, kergplokke, telliseid, reoveepuhasti, plaate, katuseakna, uksi, katusekatet, vahtplasti, maakorralduslikke töid, põrandalaudu jne (I kd, tl 99-102).
3. Maksumenetluses selgitas kaebaja esmalt nende perioodide kohta, et ta tegi ehitustöid Haaslava vallas, Kurepalus J. Suti omandis oleval Järvepõllu kinnistul, ehitades seal individuaalmaja. Ehitusmaterjalid on soetanud osaliselt kaebaja, osaliselt J. Sutt. Selle kohta lepingut sõlmitud ei ole, kuid on olemas juhatuse liikme otsus (J. Suti
4. novembri
5. a seletus, I kd tl 112). Järgnevalt selgitas kaebaja, et objekti Haaslava vallas ehitatakse müügiks. Ametlikud kulud loetakse firma kuluks ja mitteametlikud J. Suti kuludeks. Objekt realiseeritakse J. Suti ja firma poolt kahepeale. Loomulikult saab firma sellest kasumit (J. Suti
6. detsembri
7. a seletus, I kd, tl 115). Juunis ja oktoobris 2004 on jooksva remondi kulud tehtud Järvepõllu kinnistul. Juunis osteti materjali ette. Ehitus algas oktoobris. Alates juunist 2005 on tehtud üldehitustöid. Maja karp on valmis, siseviimistlust tehtud ei ole (J. Suti
8. veebruari
9. a seletus, I kd, 118). Maksuhaldur kohustas
10. veebruari
11. a korraldusega nr 12-2.1/2097 kaebajat esitama kõik Järvepõllu kinnistul teostatud ehitustöid kajastavad dokumendid (II kd, tl 37–38). Kaebaja esitas
12. veebruaril 2006 maksuhaldurile
13. oktoobri
14. a kuupäevaga töövõtulepingu.
15. mai
16. a revisjoniaktis järeldati, et kaebaja ei ole J. Sutile ehitusteenust osutanud, vaid Haaslava objektil teostab ehitustöid J. Sutt füüsilise isikuna. Ehitustegevus ei saanud alata enne ehitusprojekti valmimist, so aprilli
17. Kaebaja ei suutnud tõendada materjalide allesolekut või ettevõtluses kasutamist. Maksuhalduril ei õnnestunud kindlaks teha, kuhu on osaühing soetatud kaubad tegelikult paigutanud. 7 3-06-1624
18. juuni
19. a eriarvamuses selgitas kaebaja, et mitmed
20. ja
21. aastal soetatud materjalid on paigutatud remondi käigus
22. a alguses hooldus-remondilepingu alusel eluruumi Kaunase pst 52-32 ning suur osa alates
23. aastat soetatud materjalidest Järvepõllu kinnistul asuvale objektile. Oktoobris 2004 tehti Järvepõllu kinnistul vundamendipostide auke ja valati betooni. Pärast ehitusloa saamist ehitus jätkus. Materjalide soetamine sügisel 2004 oli majanduslikult põhjendatud. Kui
24. veebruari
25. a vaatlusel oleks küsitud materjalide kohta täpsemalt, oleks näidatud, kuhu materjalid on paigutatud. Eriarvamuses selgitati täiendavalt, et
26. mail 2005 on kaebaja Järvepõllu kinnistu tarvis soetatud ehitusmaterjalid J. Sutile edasi müünud ning kaebaja on teeninud sellest tehingust kasumit (I kd, tl 55). Maksuotsuse kohaselt ei nähtu kaebaja raamatupidamisarvestusest arvete esitamist J. Sultile. Eriarvamuses on kajastatud täiesti uusi asjaolusid, mille kohta ei ole täiendavaid dokumente lisatud. Kaebaja ei ole täpsustanud, millised materjalid on paigutatud Kaunase pst korterisse.
27. Halduskohtule esitatud kaebuses kordas kaebaja maksumenetluses esitatut. Nüüd selgitas kaebaja, et Järvepõllu kinnistu tarvis soetatud materjalid müüdi J. Sutile
28. mail
29. Täiendavaid dokumente Kaunase pst korterisse ja Järvepõllu kinnistule paigutatud materjalidega seoses kaebusele ei lisatud. A. Kaunase pst korter
30. Hilisema kohtumenetluse käigus esitas kaebaja tabeli, mille kohaselt Kaunase pst korterisse on paigutatud
31. juunist kuni
32. septembrini 2005 soetatud ehitusmaterjale väärtuses 41 026,83 kr. Samuti esitas kaebaja enda ja M. Suti vahel
33. juunil 2005 sõlmitud lepingu Kaunase pst 52-32 korteri haldamiseks, hooldamiseks ja remondiks ning
34. septembril 2005 koostatud akti, millest nähtub, et kaebaja on Kaunase pst 52-32 korteris remonditööd teostanud ning M. Sutt nõustus tehtud kulutustega ja materjalide soetamisega summas 41 026,83 kr. Kirjalikus menetluses selgitas kaebaja esindaja, et arve Kaunase pst korterisse paigutatud materjalide eest esitati lõpuks J. Sutile (II kd, tl 43). Selles arves on J. Sutilt nimetatud korterisse paigutatud remondimaterjalide eest nõutud 34 768,50 kr tasumist ilma käibemaksuta (
35. aprilli
36. a arve nr 800, II kd, tl 59). Koos käibemaksuga nõuti seega 41 026,83 kr tasumist. Kaebaja selgitas veel, et materjalid soetati
37. septembri
38. a aktis märgitud ajal, töödega alustati
39. aastal, akti kohaselt oli tegemist töödega „esimeses kokkulepitud mahus“, enamik töid teostati
40. a alguses. Materjalid olid akti allakirjutamise ajaks objektile paigaldatud, kulutatud seoses objektiga või tellijale üle antud (arve nr 800 tasumise ja käibe deklareerimise ning maksuhalduri seisukohta kohta vt p 13–14).
41. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja poolt Kaunase pst korterisse paigutatud materjalide kohta käivad tõendid ei anna alust maksuotsuse muutmiseks. Usutav on, et kaebaja paigutas materjalid Kaunase pst korterisse selle remondi käigus. Tõendatud ei ole aga, et materjalid paigutati sellesse korterisse kaebaja ettevõtluse eesmärgil. Kaebaja tegi kulutusi oma osaniku ja juhatuse liikme vara parendamiseks, s.o tema isiklikes huvides. Sellel puudus maksuotsuse tegemise ajal igasugune seos kaebaja ettevõtlusega. Ringkonnakohus ei pea tõendeid kaebaja ja M. Suti vahelise ehitus- ja remondimaterjalide võõrandamise tehingu kohta usaldusväärseks samadel põhjusel, mis on toodud käesoleva otsuse p-s 15 kaebaja ja V. Hirmati väidetava tehingu kohta. Oma esmastes seletustes (
42. novembril ja
43. detsembril 2005, samuti
44. veebruaril 2006) ei maininud kaebaja juhatusel liige J. Sutt kordagi remonditöid Kaunase pst korteris, kuigi kohtumenetluses esitatud väidete 8 3-06-1624 kohaselt toimusid remonditööd põhiosas just sel perioodil ja tegemist oli J. Suti enda korteriga. Nimetatud seletustest nähtuvalt kasutati oktoobris 2004 ja
45. aastal soetatud materjale üksnes Järvepõllu kinnistul. Kui osa tõendeid kaebaja ja M. Suti vahelise tehingu kohta oleks tegelikult eksisteerinud juba maksumenetluse ajal, nagu väidab kaebaja, ei ole usutav, et kaebaja oleks nad jätnud tollal esitamata ja oleks esmastes seletustes maksuhaldurile vaikinud Kaunase pst korteris tehtud remonditöödest. Asjaolu, et pea kaks aastat pärast maksuotsuse tegemist esitas kaebaja lõpuks M. Sutiga väidetavalt tehtud tehingu eest arve oma juhatuse liikmele, ei anna alust lugeda maksuotsust õigusvastaseks (vt käesoleva otsuse p 15 kolmas lõik vastavalt; samuti p 16 topeltmaksustamise kohta). Käesoleval juhul ei ole tõendatud, et M. Suti ja kaebaja vahel oleks enne maksuotsuse tegemist toimunud majanduslikus mõttes hiljem kirjalikult ümbervormistatud tehingut. Samuti ei ole tõendatud, et kaebajal oleks enne maksuotsuse tegemist olnud kavatsus kasutada oma juhatuse liikme korteri parendamiseks kasutatud materjale mingilgi viisil oma ettevõtluses.
46. Eeltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus perioodi oktoober 2004 kuni september 2005 kulude, mis kaebaja väitel tehti Kaunase pst 52-32 korteri remondiks, osas rahuldada ning halduskohtule esitatud kaebus samas osas rahuldamata jätta. B. Järvepõllu kinnistu
47. Asja esimesel läbivaatamisel halduskohtus esitas kaebaja Järvepõllu kinnistule materjalide paigutamise kohta täiendavalt
48. mail 2006 koostatud akti ning
49. mail
50. a arve nr 610 summas 295 418 kr (250 354,23 kr ilma käibemaksuta). Akti kohaselt
51. oktoobri
52. a lepingu täitmine peatakse, kaebaja esitab J. Sutile arve ehitusmaterjalide ja teenuste eest ning J. Sutt nõustub tehtud kulutustega kogusummas 295 418 kr. Akti lisaks olevast tabelist nähtub, et Järvepõllu kinnistule paigutati materjale väärtuses 277 441,07 ja tellijalt nõutakse teenustasu 17 976,36 kr (I kd, tl 253). Käesolevas apellatsioonimenetluses selgitas kaebaja täiendavalt, et arve nr 610 on 50 418 kr ulatuses tasutud
53. septembril 2006 pangaülekandega ning täiendavalt on arve loetud osaliselt tasutuks
54. detsembri
55. a tasaarveldusaktiga. Pärast tasaarveldust on J. Sutil arvete nr 610 ja 800 eest kokku tasumata 61 309,52 kr (II kd, tl 42). Eelpoolnimetatud tasaarveldusaktilt nähtub, et kaebaja võlgnes J. Sutile lühiajalise laenukohustuse tõttu 107 300 kr ning see kohustus tasaarveldati kaebaja kohustusega tasuda arve nr
56. Kaebaja esitas ringkonnakohtule
57. a mai käibedeklaratsiooni (II kd, tl 100), millest nähtub, et kaebaja on nimetatud perioodil deklareerinud 18%-lise määraga maksustatavat käivet summas 250 354 kr.
58. Ringkonnakohus peab usutavaks, et
59. mai
60. a akti lisas kajastatud materjalid on paigutatud Järvepõllu kinnistul ehitatud elamusse. Kaebaja ei ole üheski menetlusstaadiumis väitnud vastupidist ning seda väidet ümber lükkavad tõendid puuduvad. Lähemalt tuleb aga selgitada, kas kulutused tehti kaebaja ettevõtluse tarvis. Ka Järvepõllu kinnistu näol oli tegemist kaebaja juhatuse liikme isikliku varaga (vrd Riigikohtu
61. juuni
62. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-43-09, p 18). Kaebaja pidi juba maksumenetluses tõendama, et materjalide J. Suti kinnistule paigutamisega kaasneb maksustatav käive.
63. On tõsi, et erinevalt käesoleva otsuse p-des 11–18 ja 22–24 kajastatud kuludest on Järvepõllu kinnistuga väidetavalt seotud kulude puhul kaebaja juba maksumenetluses (
64. veebruaril 2006, vt I kd, tl 24) esitanud lepingu, mis kaebaja väitel tõendab kulutuste seotust kaebaja maksustatava käibega. Samuti esitas kaebaja juba maksumenetluses väite, et materjal on 9 3-06-1624 müüdud J. Sutile. Kui
65. oktoobri
66. a lepingu sõlmimine ja arve esitamine J. Sutile enne maksuotsuse tegemist oleks tõendatud, ei näeks ringkonnakohus alust kaebaja väitel Järvepõllu kinnistu jaoks tehtud kulutuste osas apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. See eeldus ei ole aga täidetud. Maksuotsus leiti, et
67. oktoobri
68. a leping ei ole usaldusväärne tõend, sest
69. novembri
70. a seletuses märkis J. Sutt, et lepingut Järvepõllu kinnistul ehitustööde tegemise kohta ei ole (I kd, tl 112). Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, sest tehingu varasem eitamine annab objektiivse aluse lugeda leping kui tehingu kohta käiv tõend ebausaldusväärseks ja seega ümberlükatuks. Haldusorgani poolt tõenditele antud hinnangut ei saa halduskohtus vaidlustada paljasõnaliselt. Kaebaja ei ole maksuotsust vaidlustades selgitanud, miks maksuhaldur on
71. oktoobri
72. a lepingu lugenud kaebaja hinnangul põhjendamatult ebausaldusväärseks.
73. mai
74. a revisjoniaktis rõhutas maksuhaldur selgesõnaliselt, et kaebaja ei ole esitanud täiendavaid dokumente Järvepõllu kinnistul ehitusteenuse osutamise kohta (I kd, tl 82), ning järeldati, et kaebaja ei ole J. Sutile ehitusteenust osutanud, vaid Haaslava objektil teostab ehitustöid J. Sutt füüsilise isikuna. Kaebaja pidi seetõttu esitama tehingu toimumise kohta maksumenetluses täiendavaid tõendeid. Need esitati alles kohtumenetluses mitu kuud pärast kaebuse esitamist. Ringkonnakohus on seisukohal, et kui
75. mai
76. a akt ja
77. mai
78. a arve oleks eksisteerinud juba maksumenetluse ajal, ei ole usutav, et kaebaja oleks jätnud need maksuhaldurile esitamata. Kuna akt ja arve jäid esitamata, peab ringkonnakohus usutavaks, et enne maksuotsuse tegemist ei olnud olemas ega kaebaja poolt kavandatud majandustehingut, mis oleks sidunud kaebaja kulutused tema ettevõtlusega, sh maksustatava käibega. Mis puudutab arve nr 610 väidetavat osalist tasumist
79. septembril ja
80. detsembril 2006, siis said need tehingud toimuda alles peale maksuotsuse tegemist ega saa seetõttu mõjutada maksuotsuse õiguspärasust. Ringkonnakohus ei pea seetõttu vajalikuks peatuda küsimusel, kas arve nr 610 on mingis osas tasutud.
81. Seega ei ole alust muuta maksuotsuses tõenditele antud hinnangut, et kaebaja ei soetanud materjale Järvepõllu kinnistul kasutamiseks oma ettevõtluse tarvis, vaid kaebaja juhatuse liikme isiklikes huvides. Eeltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldada ja kaebus ehitusmaterjalide ja –teenuste soetamise kulude osas jätta rahuldamata. IV. Menetluskulu
82. Tulenevalt HKMS § 92 lg-st 1 jäävad käesoleva apellatsiooniastme menetluskulud kaebaja kanda ning HKMS § 93 lg-st 4 tuleb muuta halduskohtu poolset menetluskulude jaotust, jättes pärast ringkonnakohtu
83. märtsi
84. a otsust kantud menetluskulud kaebaja kanda. Kuna ringkonnakohtu
85. märtsi
86. a otsus on menetluskulu osas jõustunud, ei mõjuta käesolev otsus varasemaid menetluskulusid. Kuna vastustaja oli käesolevalt apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest vabastatud ja ka muid kuludokumente ei ole esitatud, puuduvad vastustajal menetluskulud, mida kaebajalt välja mõista. Agu Timmi Maili Lokk 10 Ivo Pilving