← Eesti

3-09-586/36

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Einar Vene, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. november 2009 Tartu Haldusasja number 3-09-586 Haldusasi N.G. i kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju 2 300 krooni väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
  2. juuni 2009 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Tartu Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  3. oktoober 2009 Menetlusosalised Kaebaja – N.G. Vastustaja – Tartu Vangla, esindaja Eva Panksepp Kaasatud isik – Justiitsministeerium RESOLUTSIOON Apellatsioonkaebus rahuldada. Tühistada Tartu Halduskohtu
  4. juuni 2009 otsus ja saata asi uueks arutamiseks Tartu Halduskohtule. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s. o alates
  5. novembrist
  6. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
  7. 01.07.2008 karistati Viru Vangla direktori käskkirjaga nr 421 KP kinnipeetav N.G. it vangistusseaduse (edaspidi VangS) §-de 46 ja 67 p 2 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 29 ööpäevaks. 16.10.2008 paigutati N.G. Justiitsministeeriumi korralduse alusel Viru Vanglast Tartu Vanglasse. 09.12.2008 kirjaga edastas Viru Vangla Tartu Vanglale N.G. i distsiplinaarkaristuse materjalid ja palus distsiplinaarkaristuse täitmisele pöörata. 11.12.2008 paigutati N.G. Tartu Vanglas kandma talle Viru Vangla direktori 01.07.2008 käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristust. Kartserikaristust kandis N.G. ajavahemikul 11.12.2008-09.01.2009, s. o kokku 29 ööpäeva. Justiitsministeeriumi 15.12.2008 vaideotsusega nr 11-7/8493 rahuldati N.G. i vaie osaliselt ja tunnistati Viru Vangla direktori 01.07.2008 käskkiri nr 421 KP algusest peale kehtetuks. Osas, milles vaide esitaja taotles vanglaametniku karistamist, jättis Justiitsministeerium vaide rahuldamata. Justiitsministeeriumi vaideotsuse nr 11-7/8493 sai N.G. kätte 22.12.
  8. 16.01.2009 esitas N.G. Tartu Vanglale kahju hüvitamise nõude seoses ebaseadusliku kartserikaristuse kandmisega. Tartu Vangla direktori 05.03.2009 otsusega nr 3-30/3 jäeti kahju hüvitamise taotlus rahuldamata.
  9. 19.03.2009 saabus Tartu Halduskohtusse N.G. i kaebus Tartu Vanglalt 30 000 krooni mittevaralise kahju väljamõistmiseks, kuna Tartu Vangla ei vabastanud kaebajat karistuse kandmiselt, kuigi oli 18.12.2008 saanud kätte vaideotsuse, millega karistuse kandmise aluseks olev käskkiri tunnistati algusest peale kehtetuks. 22.04.2009 saabus halduskohtusse kaebuse täiendus, milles kaebaja muutis nõutava kahju hüvitise suurust ning nõudis 30 000 krooni asemel kahju hüvitist 2 300 krooni. Kaebuse kohaselt ei valda kaebaja eesti keelt kõrgtasemel ja ei saanud aru vaideotsuse sisust ning kandis terve karistuse ära. Kartseris viibis kaebaja üksi ja ei saanud kellegi poole pöörduda, et teada saada, millise sisuga vaideotsus oli. Vaideotsus tõlgiti talle kontaktisiku poolt perioodil 12.01.2009-15.01.
  10. Vanglaametnik, kes andis kaebajale vaideotsuse 22.12.2008 lahtise kirjana kätte, ütles vaideotsust läbi vaadates, et kõik on normaalne ja kaebaja võib kartseris edasi istuda. Kaebaja andis allkirja vaideotsuse kättesaamise kohta ja ei küsinud teistelt vanglaametnikelt üle vaideotsuse sisu kohta, kuna tal ei olnud alust kahelda vanglaametniku esialgses selgituses. Tartu Vangla jättis kaebaja kahjunõude rahuldamata põhjendusega, et vangla töötajatel ei ole õigust tutvuda kinnipeetavatele riigiasutustest saabuva dokumentatsiooniga. Sellisel juhul oleks pidanud vaideotsus tulema kinnises ümbrikus kinnipeetava nimele. Vaideotsus jõudis kaebajani aga avatud ümbrikus ja vangla pitsatiga selle registreerimise kohta. Tartu Vangla sai Justiitsministeeriumilt vaideotsuse postiga 18.12.2008 ja pidi koheselt distsiplinaarkaristuse kandmise lõpetama, mida vangla aga ei teinud.
  11. Tartu Vangla leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuväidete kohaselt jõudis Justiitsministeeriumi 15.12.2008 vaideotsus Tartu Vanglasse 18.12.2008 ja selle adressaadiväljal oli märgitud „Kättetoimetamiseks: N.G. Tartu Vangla“, millest sai teha järelduse, et Tartu Vanglal lasus ainult kohustus dokument kaebajale kätte anda. Kuna vanglasse tuleb iga päev sadu kirju ja kõnealune vaideotsus ei olnud adresseeritud Tartu Vanglale, ei pidanudki Tartu Vangla ametnikud tutvuma selle sisuga. Vaideotsus anti kaebajale kätte 22.12.2008 ja sellega Tartu Vangla kohustused lõppesid. Viru Vangla ei ole Tartu Vanglat nimetatud vaideotsusest teavitanud ega teatanud, et N.G. i distsiplinaarkaristus, mille täitmisele pööramist Viru Vangla Tartu Vanglalt taotles, on vaidemenetluses kehtetuks tunnistatud. Tartu Vangla ei olnud vaideotsuse sisust teadlik. Vastasel korral oleks kaebaja karistuse kandmine ka koheselt lõpetatud. Alusetu on Viru Vangla arvamus, mille kohaselt peaks Viru Vangla kehtetu haldusakti tagajärjed kõrvaldama kolmas, asjasse mittepuutuv isik omal algatusel. Samuti ei ole Viru Vangla osundanud ühelegi haldusaktile, millest tulenevalt võiks järeldada, et vaideotsuse teiseks adressaadiks oli Viru Vangla asemel Tartu Vangla. Vaideotsus saadeti ainult Viru Vanglale ja N.G. ile, kes olid vaidemenetluses menetlusosalisteks. Tartu Vanglale ei ole vaideotsust saadetud ei paberkandjal ega elektrooniliselt. Tartu Vangla ühelgi ametnikul ei olnud kohustust ega vajadust tutvuda Viru Vangla haldusakti kohta käiva vaideotsusega, mis oli adresseeritud üksnes N.G. ile ja tuli kinnipeetavale kätte 2 toimetada. Inspektor-kontaktisikul lasub vaideotsuse selgitamiskohustus vaid juhul, kui kinnipeetav selgitust küsib. Kaebaja ei ole nimetanud ühtegi kahjulikku tagajärge, mis talle kaasnes kartseris viibimisega. Kahju tekkimine on seega tõendamata.
  12. Justiitsministeerium oli seisukohal, et Tartu Vanglal tulnuks tutvuda Justiitsministeeriumi poolt tehtud vaideotsusega, kui see Tartu Vanglasse saadeti. Praktika on selline, et vaideotsused saadetakse ka vanglasse, kus kinnipeetav viibib. Seega on selle vangla kohustus, kus kinnipeetav viibib, tagada, et kinnipeetavaga tehtavad toimingud oleksid õiguspärased. Tähelepanu tuleb pöörata ka kaebaja enda tegevusele. Kaebajal tulnuks endal juhtida vangla tähelepanu sellele, et ta kannab karistust käskkirja alusel, mis on tühistatud. Menetlusosaline peab oma õigusi kasutama heauskselt ning mitte tekitama olukorda, et hiljem tekiks võimalus esitada kahjunõue riigi vastu. Vaideotsuse originaal saadetakse alati sellesse vanglasse, kus kinnipeetav viibib. Vaideotsus edastatakse vanglale kinnipeetavale kätte toimetamiseks ning vangla annab selle isikule allkirja vastu üle. Kättetoimetamiseks otsuse saanud vanglal on võimalus tutvuda vaideotsusega enne selle kinnipeetavale kätte andmist. Sellega on tagatud, et näiteks kartserikaristust täitmisele pöörata võiv vangla on teadlik asjas tehtud vaideotsusest. Kinnipeetav N.G. viibis Tartu Vanglas. Sellest tulenevalt saadeti tema suhtes tehtud vaideotsus paberkandjal Tartu Vanglale kinnipeetavale kätte toimetamiseks. Viru Vangla, kui otsusega seotud vangla, sai vaideotsuse koopia elektrooniliselt. HALDUSKOHTU LAHEND
  13. Tartu Halduskohus rahuldas
  14. juuni 2009 otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Tartu Vanglalt N.G. i kasuks välja 1 840 krooni mittevaralise kahju hüvitisena. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on vaideotsuse adressaadiväljale eraldi adressaadiks märgitud Tartu Vangla ja veel „Kättetoimetamiseks: N.G. “. Vastustaja Tartu Vangla on vääralt asunud seisukohale, et vangla ei pidanud vaideotsuse sisuga tutvuma. Vaideotsus adresseeriti nii Tartu Vanglale kui ka kaebajale vangla vahendusel kättetoimetamiseks. Justiitsministeerium edastas vaideotsuse vanglale, kuhu kinnipeetav oli paigutatud karistuse kandmiseks ning kes pööras täitmisele kinnipeetavale määratud kartserikaristuse ja seega on selle vangla kohustus, kus kinnipeetav viibib, tagada, et kinnipeetavaga tehtavad toimingud oleksid õiguspärased. Tartu Vangla eksis, kui vaideotsuse kättesaamisel selle sisuga ei tutvunud. Tartu Vangla ei ole haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) kohaselt olnud vaidemenetluse osaline ja seega ei ole Tartu Vangla HMS § 86 lg 1 nimetatud isik. Seaduses ei ole täpselt reguleeritud, kuidas lõpetatakse (katkestatakse) vaidemenetluses tühistatud käskkirja, millega oli karistuseks määratud kartserisse paigutamine, täitmine. Käesolevas asjas lähtub kohus tavalise asjaajamise üldprintsiipidest. Justiitsministeerium leidis, et ümbrikul oli adressaadiks ka Tartu Vangla ja seega ei saanud kiri olla isiklik (s. o N.G. i oma). Tartu Vangla registreeris kirja vangla asjaajamiskorra p 3.7 järgi: „Sisse tulnud 18.12.2008 nr 6-21/27427“. Tartu Vangla pidi aga selle saadetisega toimima nii, nagu oleks see kiri adresseeritud ka Tartu Vanglale kui asutusele ja sellest tulenevalt teostama vastavad toimingud ning toimetama selle kätte N.G. ile sõltumata sellest, et vaideotsus tuli ühes eksemplaris. Asjaolu, et vaideotsus tuli ühes eksemplaris, ei muuda kirja kinnipeetava isiklikuks kirjaks. Asjaajamiskorra p 5.1.1 kohaselt vanglasse posti teel saabunud ja üldosakonna dokumendiregistris registreeritud dokumentide täitmist jälgib dokumendi läbi vaadanud ja resolutsiooni kirjutanud kõrgemalseisev ametnik, täitmise tähtaegadest kinnipidamist jälgib üldosakonna spetsialist. Tartu Vangla poolt jäi see nõue täitmata. Tartu Vangla üldosakonna jurist pidi oma kohustuste piires tutvuma vaideotsuse sisuga. Tartu Vangla ekslik seisukoht, et Justiitsministeeriumi kiri oli adresseeritud ainult N.G. ile vaideotsuse üleandmiseks, tõi kaasa 3 kaebaja õiguste rikkumise ja alates 18.12.2008 kuni 09.01.2009 viibis kaebaja kartseris õigusvastaselt 23 päeva. Kartseri tingimused 23 päeva vältel olid rangemad ja kaebaja õigusi võrreldes tavalise vangistusega kitsendati. Alates 18.12.2008 viibis kaebaja kartseris ilma õigusliku aluseta ja see tegevus on õigusvastane, inimväärikust kahjustav ja kaebaja väärikust alandav. Tegemist on rikkumisega, mille raskus õigustab mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Kahjuhüvitise suuruse määramisel lähtub kohus üldisest õiglustundest ja käesoleva vaidluse asjaoludest. Arvestades kohtupraktikas sarnastes asjades määratavate hüvitiste suurust ning rikkumise kestvust ja olulisust ning asjaolu, et alusetu kinnipidamisega ei kaasnenud eriti ränki tagajärgi (nt tervisekahjustus), peab kohus õiglaseks mõista vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja 80 krooni iga õigusvastaselt kartseris viibitud päeva eest, s. o 1840 krooni. Alusetult kartserisse paigutamise korral mõistetakse kohtupraktikas hüvitist välja 23 - 142 krooni iga päeva kohta. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  15. Tartu Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu
  16. juuni 2009 otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus hinnanud asjas kogutud tõendeid ebaõigesti ja jätnud tähelepanuta asjas olulist tõenduslikku tähendust omava dokumendi Justiitsministeeriumi kantsleri 15.01.2003 käskkirjaga nr 10 kinnitatud „Justiitsministeeriumi asjaajamiskord“ ning põhjendamata, miks ta pidas Tartu Vangla tõenditest ja selgitustest usaldusväärsemaks kaebaja paljasõnalisi seletusi. Halduskohtu väide, mille kohaselt Justiitsministeerium kinnitas, et ümbrikul oli adressaadiks Tartu Vangla ja seega ei saanud kiri olla isiklik, ei tugine ühelegi asjas kogutud tõendile, kuna vaideotsust ei saadetud Tartu Vanglale eraldi ümbrikus. Vaideotsus jõudis Tartu Vanglasse ühises kirisaadetises muude Justiitsministeeriumist Tartu Vanglasse saadetavate dokumentidega, s. h ka kinnipeetavatele mõeldud kirjadega. Tõendatud on, et kõik Tartu Vangla ametnikud toimisid asjaajamise korra kohaselt ja kõnealuse vaideotsuse adressaadi tuvastamisel oli ametnikel mitte ainult õigus, vaid ka kohustus juhinduda vaideotsuse adressaadiväljal olevatest märgetest. Kuna tegu oli Justiitsministeeriumis koostatud dokumendiga, siis tegid vangla teenistujad õigesti, kui juhindusid Justiitsministeeriumi asjaajamiskorrast, mille § 202 lg 1 p 4 kohaselt täidetakse kirja koostamisel kirjaplangi väljad vastavalt väljadel olevale tekstile. Tartu Vanglat ei ole adressaadina märgitud ei ametlikul adressaadiväljal ega kirja lõpus. Asjaoluga, et vaideotsus tuli ühes eksemplaris, tõendas vastustaja seda, et Tartu Vanglat vaideotsusest ei teavitatud. Saabunud ainus originaaleksemplar kuulus HMS § 86 lg-st 1 tulenevalt vaide esitajale kättetoimetamisele. Kui Justiitsministeeriumi eesmärk oleks olnud ka Tartu Vangla teavitamine, oleks tulnud vaideotsuse adressaadiväljale märkida Tartu Vangla teise adressaadina ja lisada vastav arv eksemplare saadetavast dokumendist. Kuna seda ei tehtud, ei pidanud ka Tartu Vangla järeldama, et ta peab hakkama kõnealust dokumenti sisuliselt läbi vaatama ja selle alusel tegutsema. Mitte ühelegi õigusaktile ega haldusaktile ei tugine halduskohtu järeldus, et vangla jurist pidi oma kohustuste piires tutvuma vaideotsuse sisuga, mis ei puuduta Tartu Vanglat. Kohtu viidatud Tartu Vangla kodukorra punktist 20.2.4 sellist kohustust ei tulene. Tulenevalt HMS-s vaidemenetluse kohta käivatest sätetest eeldas jurist T. Miller, et Viru Vangla teeb ise kõik selleks, et kehtetu haldusakti tagajärjed kõrvaldada. Samuti ei pidanudki jurist teadma, kas kehtetuks tunnistatud käskkiri on täitmisele pööratud ning kus parasjagu viibib N.G. . Olukorras, kus vaideotsuse langetas järelevalveorganina Justiitsministeerium, pidi kõrvaldama käskkirja faktilised tagajärjed Viru Vangla, kes oli sama haldusakti ise täitmisele pööranud. Selleks oleks tulnud Tartu Vanglale saata koopia vaideotsusest N.G. i isiklikku toimikusse lisamiseks ning anda teada, et eelnevalt täitmiseks saadetud käskkiri on kehtetuks tunnistatud. Tõendiks ei ole menetlusosalise seletus, mida ei ole antud vande all. Ometi pidas halduskohus N.G. i suuliste seletustega tõendatuks asjaolu, et viimane pöördus vaideotsuse kohta selgituste 4 saamiseks vanglaametniku poole, kes selle talle kätte toimetas ning ametnik vastas N.G. ile pärast vaideotsuse läbilugemist, et: „kõik on korras, istu kartseris edasi“. Sellist väidet ei kinnita ükski asjas kogutud tõend. Tartu Vangla on veendumusel, et vaideotsuse andis N.G. ile kätte sel päeval kartserisektorit teenindanud inspektor-kontaktisik Natalia Haljaste. N.G. väide, et see ei olnud N. Haljaste, vaid keegi teine, ei ole usaldusväärne. Kuna N. Haljaste otsene töökohustus oli N.G. ile vaideotsuse kättetoimetamine ja ta oli sel päeval tööl, puudub alus kahelda selles, et tegelikult andiski tema N.G. ile vaideotsuse kätte ja viimane võttis selle vaikides vastu. Asjaoluga, et N.G. on 08.01.09 nõudnud Tartu Halduskohtult määruse vene keelde tõlkimist, ei saa iseseisvalt tõendada, et N.G. ei saanud ega pidanudki vaideotsust lugedes selle sisust aru saama. Vastustaja ei vaidle vastu, et N.G. ei valda eesti keelt piisavalt selleks, et saada aru kogu vaideotsuse sisust sõnasõnalt, kuid ta pidi aru saama vähemalt sellest, et vaideotsus puudutas just seda käskkirja, mille alusel ta hetkel kartseris viibis. N.G. jättis Tartu Vangla poole vaideotsuse sisu suhtes pöördumata vähemalt ükskõiksusest tingituna. Inspektor-kontaktisikud käivad igal tööpäeval eranditult kõikide kinnipeetavate juures ja vestlevad nendega individuaalselt nende küsimuste ja probleemide pinnalt, mida kinnipeetav ise esitab. Kui N.G. oleks avaldanud kontaktisikule, et käskkirja kohta, mille alusel ta hetkel kartseris viibib, on tehtud vaideotsus, ei oleks ta pidanud karistust lõpuni kandma. Sel juhul oleks kontaktisik asunud koheselt kontrollima, millise käskkirja alusel N.G. kartseris viibib ja kas see on jätkuvalt kehtiv. Halduskohus on ebaõigesti lugenud tõendatuks kaebaja selgitused kartseris viibimise tingimuste osas ainuüksi põhjusel, et vangla ei ole esitanud vastupidiseid tõendeid. Halduskohus on jätnud välja selgitamata, millistes tingimustes N.G. tegelikult kartseris viibis ja kas need ikka olid sedavõrd alandavad, et seda saab korvata ainult rahaliselt. Halduskohus ei ole rahalise hüvitise suurust mitte millegagi põhjendanud.
  17. N.G. vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt väide, et Tartu Vangla ei ole vaideotsuse ametlikus adressaadiväljas adressaadina märgitud, ei ole õige, sest selline märge on adressaadiväljal olemas. Tuginedes HMS § 5 lg-le 2 oli Tartu Vangla kohustatud tutvuma vaideotsusega selle saabumisel ning lähtudes selle sisust sellest ka juhinduma. Väide selle kohta, et Tartu Vanglat ei teavitatud vaideotsusest, on samuti ekslik ja paljasõnaline. Väide, et vaideotsuse toonud vanglaametnikuks on N. Haljaste, kes sel päeval teenindas kartseri sektorit, on samuti vale. Pika kartseris viibitud aja jooksul, mil inspektor-kontaktisik igal hommikul tegeleb kartseris viibivate kinnipeetavate probleemidega, jättis vastustaja N. Haljaste väga hästi meelde ning saab kindlalt väita, et see, kes vaideotsuse tõi, polnud N. Haljaste. Kui selleks ametnikuks oli tõesti N. Haljaste, siis tekib küsimus, miks ei vabastatud kaebajat kartserist kohe samal päeval. Tartu Vangla väide selle kohta, et kaebaja ise oleks pidanud pöörduma kontaktisiku poole selgituste saamiseks, on katse vabaneda vastutusest, kuna selgituste saamiseks pöördus vastustaja vahetult ametniku poole, kes talle antud otsuse tõi ning teda mitte usaldada ei olnud kaebajal mingit põhjust. Kaebaja õigused, võrreldes tavalise vangistusega, olid oluliselt piiratud, kuna alates 18.12.2008 viibis ta kartseris õigusliku aluseta ning kaebaja edasine kartseris hoidmine oli õigusvastane tegu, mis kahjustas ja alandas kaebaja inimväärikust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5
  18. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning Tartu Halduskohtu
  19. juuni 2008 otsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks Tartu Halduskohtule. Asjas ei ole sisulist vaidlust selle üle, et N.G. it hoiti pärast tema suhtes tehtud Viru Vangla direktori käskkirja kehtetuks tunnistamist kartseris alusetult ja kinnipidamine oli seega õigusvastane. Küll aga on tõusetunud vaidlus selle üle, kas Tartu Vangla, kes Viru Vangla direktori käskkirja täitmisele pööras, oli sellise õigusvastase olukorra tekkimises süüdi või mitte ja selle üle, kas käesoleval juhul oleks pidanud vastustajaks olema ka Viru Vangla. Kaebaja on enda õigusvastases kartseris hoidmises süüdiolevaks pidanud Tartu Vanglat ja esitanud just Tartu Vangla vastu kahju hüvitamise nõue. Tartu Vangla on kogu menetluse käigus leidnud, et nemad ei olnud kaebaja alausetus kartseris hoidmises süüdi, sest neile ei olnud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistavat vaideotsust saadetud ning kaebajale kättetoimetamiseks saadetud vaideotsuse kaebajale edastamisel ei saanud ega pidanudki Tartu Vangla töötajatel tekkima põhjendatud kahtlust, et see vaideotsus võib olla seotud distsiplinaarkaristusega, mida N.G. parajasti kandis. Tartu Vangla leidis, et kaebaja õiguste rikkumine toimus Viru Vangla süül, kes ei teavitanud Tartu Vanglat sellest, et N.G. i kartserisse paigutamise aluseks olev käskkiri on vaidemenetluses tühistatud ja seega tuleks Tartu Vanglal karistuse täideviimine lõpetada.
  20. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei ole üheselt selge, kas kaebaja õigusvastase kartseris hoidmise ka pärast 18.12.2008 põhjustas Tartu Vangla või Viru Vangla või ka mõlema asutuse tegevusetus. N.G. esitas halduskohtusse kaebuse Tartu Vanglalt kahju väljamõistmiseks, olles eelnevalt läbinud VangS §-s 11 lg 8 ette nähtud kohustusliku kohtueelse menetluse, s. o esitanud taotluse kahju hüvitamiseks Tartu Vanglale, kes jättis selle rahuldamata. HKMS § 9 lg 4 ning Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja § 12 lg 1 kohaselt ei ole kahju hüvitamise kaebuse esitamisel iseenesest nõutav, et kaebuse esitaja määratleks iseseisvalt konkreetse haldusorgani, kes tuleks tema arvates kohtumenetlusse vastustajana kaasata. Õige vastustaja kindlaksmääramine on HKMS § 12 lg 2 p 1 kohaselt eelkõige halduskohtu ülesanne. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et halduskohtul on uurimisprintsiibist tulenev kohustus selgitada välja kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel ning kohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kohustust juhtida kaebaja tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
  21. aprilli
  22. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-02,
  23. novembri
  24. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-61-02). Sama nõue on alates
  25. septembrist 2006 sätestatud ka HKMS § 11 lg 1 p-s
  26. Riigikohtu halduskolleegium märkis
  27. novembri
  28. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-54-05, et ei pea õigeks tõlgendada halduskohtu uurimispõhimõtet viisil, mis võimaldab kohtu initsiatiivil anda õiguslik hinnang toimingutele ja aktidele, mille vaidlustamist kaebaja selgesõnaliselt ei soovi, sest ainuüksi kaebajal on õigus määrata kaebuse ese ning kohus peab seda valikut aktsepteerima ka juhul, kui tulemusena ei osutu võimalikuks isiku õiguste efektiivne kaitse, kuid samas on õiguspärane ja sageli ka nõutav, et kohus selgitab kaebajale kaebuse eseme määramise tagajärgi ning annab võimaluse kaebuse eseme täpsustamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul oleks käesoleval juhul pidanud halduskohus kaebajale selgitama, et Tartu Vangla ei pruugi selles haldusasjas olla õige või ainus vastustaja ja andma kaebajale võimaluse kaebuse täpsustamiseks või muutmiseks. 6 Lähtudes halduskohtu uurimispõhimõtte sisust, ei oleks halduskohus saanud kaebajale selgitada võimalust või vajadust esitada kahjunõue Viru Vangla vastu seoses Viru Vangla direktori 01.07.2008 käskkirja kehtetuks tunnistamisega vaidemenetluses, sest kaebaja on selgesõnaliselt määratlenud kaebuse esemena kahju hüvitamise nõude selle eest, et teda hoiti ka pärast distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamist edasi kartseris. Vaidlus on tekkinud selle üle, kumma vangla tegematajätmise tõttu ei vabastatud kaebajat kartserist pärast distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamist ja seega saaksid vastustajad olla kas Tartu Vangla või Viru Vangla või ka mõlemad. Toimiku materjalidest nähtuvalt (tl 37) on halduskohus vahepeal Viru Vangla isegi teise vastustajana menetlusse kaasanud ja Viru Vangla on osalenud vastustajana ka mõnel kohtuistungil ( tl 56-57, 79-80), kuid vaidlustatud kohtuotsusest nähtuvalt on halduskohus Viru Vangla menetlusest siiski kõrvaldanud, leides, et ainus ja õige vastustaja saab asjas olla Tartu Vangla, kuna just Tartu Vangla vastu on kaebaja nõude esitanud ning Viru Vangla oleks saanud olla vastustaja juhul, kui kaebaja oleks nõudnud kahju seoses Viru Vangla direktori 01.07.2008 käskkirja kehtetuks tunnistamisega. Samas ei nähtu toimiku materjalidest, et vaatamata Tartu Vangla vastuväidetest kaebusele ja kohtule esitatud kirjalikest seisukohtadest, oleks halduskohus kaasanud Viru Vangla vastustajana selleks, et teha kindlaks, kas ka Viru Vangla oli või võis olla süüdi selles, et Viru Vanglast Tartu Vanglasse üle viidud N.G. ei vabanenud karistuse kandmiselt kohe, kui vaidemenetluses oli tühistatud karistuse määramise aluseks olnud Viru Vangla direktori käskkiri ja selgitanud sellest tulenevalt kaebajale, et üksnes Tartu Vangla vastu nõude esitamisega ei pruugi kaebuse eesmärk (saada hüvitist alusetult kartseris viibimise eest) olla saavutatav, sest Tartu Vangla ei pruugi selles haldusasjas olla õige või ainus vastustaja ning kaebajal tuleks seetõttu kaebuse eset laiendada.
  29. Võttes aluseks Riigikohtu halduskolleegiumi poolt analoogse sisuga asjas nr 3-3-1-91-06 16.01.2007 tehtud otsuses märgitut (p 23), tuleks kohtul juhul, kui on tegemist tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamise nõudega, tuvastada, kas Tartu Vangla ametnikel pidi asjaoludest tulenevalt tekkima põhjendatud kahtlus, et ministeeriumi poolt Tartu Vanglale 15.12.2008 N.G. ile kättetoimetamiseks edastatud vaideotsus võis kuidagi olla seotud kaebaja viibimisega kartseris, kuhu ta oli paigutatud karistust kandma Viru Vangla taotlusel 11.12.
  30. Kui sellise põhjendatud kahtluse tekkimine oleks tuvastatud, siis oleks tulnud kindlaks teha, kas Tartu Vangla järgis haldusülesannete täitmisel nõutavat hoolsuskohustust, astudes viivitamata samme selleks, et vabastada kaebaja talle määratud kartserikaristuse kandmisest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus tegelikult Tartu Vangla ametnikel põhjendatud kahtluse tekkimise küsimust seoses 15.12.2008 vaideotsusega välja selgitanud. Halduskohus on üksnes leidnud, et Tartu Vangla õigusvastane käitumine sai alguse sellest, kui vangla ametnikud ei tutvunud sisuliselt N.G. i vaide kohta tehtud vaideotsusega, sest lisaks N.G. ile oli see vaideotsus saadetud ka Tartu Vanglale. Ringkonnakohus sellise hinnanguga ei nõustu, sest Justiitsministeeriumi asjaajamiskorra § 202 lg 1 p 6 järgi juhul, kui kirja adressaate on rohkem kui üks, kuid eraldi nimekirja koostamiseks liialt vähe, vormistatakse kiri eraldi igale adressaadile, märkides adressaadiväljale ka adressaadi postiaadressi ja lisaadressaadi väljale „Sama“ teiste adressaatide nimed ilma postiaadressita. Sama korra p 7 kohaselt märgitakse lisaadressaadiväljale ka teave teistele asutustele koopia või kirja teadmiseks saatmise kohta („Koopia“, „Teadmiseks“), kui põhiadressaadile saadetud kirja sisust tuleneb vajadus teavitada sellest teist asutust. Lähtudes 15.12.2008 vaideotsusest nähtub, et Tartu Vanglat ei ole lisaks N.G. ile vaideotsuse teise adressaadina märgitud ei ametlikul adressaadiväljal ega ka kirja lõpus. Vaideotsuses märgitud adressaadi – kättetoimetamiseks N.G. - järel märgitud sõnu „Tartu Vangla“ ei saa asjaajamiskorra kontekstis lugeda mitte lisaadressaadiks, vaid vaideotsuse adressaadi N.G. i asukohaks. Seega ei saa asuda seisukohale, et vaideotsus oli suunatud teadmiseks ja täitmiseks ka Tartu Vanglale, kes sellega õigusvastaselt ei tutvunud või seda õigusvastaselt ei täitnud. Ka 7 asjaolu, et vaideotsus saadeti Tartu Vanglale ühes eksemplaris e. originaalina, tõendab ringkonnakohtu hinnangul seda, et vaideotsusest nähtuvalt oli Tartu Vanglal üksnes kohustus see vaideotsus Tartu Vanglas asuvale kinnipeetavale N.G. ile kätte toimetada, kuid Tartu Vanglale vaideotsust eraldi teadmiseks või täitmiseks ei saadetud. Kuna seda ei tehtud, ei pidanud ka Tartu Vangla üksnes vaideotsuse kättetoimetamise kohustusest järeldama, et ta peab hakkama kõnealust vaideotsust sisuliselt läbi vaatama ja selle alusel tegutsema. Samuti nähtub asja materjalidest, et vaideotsuse kinnipeetavale kättetoimetamisel järgis Tartu Vangla
  31. a kehtinud kodukorra (kinnitatud Tartu Vangla direktori 30.01.2008 käskkirjaga) p 20.2.4, mille kohaselt kõik vaietega seotud dokumendid, mis on saadetud Tartu Vanglale kinni peetavale isikule kätte toimetamiseks, edastatakse üldosakonna juristi kaudu inspektor-kontaktisikule kinni peetavale isikule esimesel võimalusel allkirja vastu üleandmiseks. Seda, et talle toodi 22.12.2008 vaideotsuse originaal ja võeti selle kättesaamise kohta allkiri vaideotsuse koopiale, mis tagastati Tartu Vangla juristile T. Millerile, on kinnitanud ka N.G. (tl 21, 80). Andes kinnipeetavale kätte talle kättetoimetamiseks saadetud vaideotsust, ei pidanud Tartu Vangla üldosakonna töötajad, jurist ega ka inspektor-kontaktisik eelnevalt seda ise lugema ning selline kohustus ei tulene ka toimikus olevatest inspektor-kontaktisiku ja juristi ametijuhenditest, mistõttu ei ole alust ka halduskohtu väitel, et vangla jurist või kinnipeetavale vaideotsuse kätte andnud isik oleksid oma ametikohustusi rikkunud. Toimiku materjalidest ei nähtu, et neil ametnikel oleks vaideotsust kinnipeetavale kätte toimetades pidanud tekkima põhjendatud kahtlus selles, et kõnealune vaideotsus on seotud karistusega, mida kinnipeetav parajasti kartseris kannab. Nagu juba eelnevalt märgitud, ei ole Tartu Halduskohus pööranud tähelepanu nendele Tartu Vangla seletustele, mille kohaselt järgisid nad vaideotsusega seoses vanglate vahel väljakujunenud senist praktikat, et juhul, kui vaideotsusega tühistatakse teise vangla käskkiri, millega oli isikule määratud distsiplinaarkaristus, siis teavitab just see vangla, kelle käskkiri tühistatakse, sellest seda vanglat, kuhu isik on vahepeal ümber paigutatud, et kinnipeetava asukohajärgne vangla saaks isiku karistuse kandmise lõpetada juhul, kui isik veel tühistatud käskkirja alusel karistust kannab või karistust üldse mitte täitmisele pöörata.
  32. Kuna käesolevas asjas ei ole halduskohus piisavalt järginud uurimispõhimõttest tulenevat selgitamiskohustust ega osundanud kaebaja võimalusele esitada oma kohtusse pöördumise tegeliku eesmärgi (tekitatud kahju hüvitamine) saavutamiseks kohasem taotlus, tuleb Tartu Vangla apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebajale tuleb anda võimalus kaebuse muutmiseks ning tuvastamata on ka asja lahendamiseks olulised asjaolud (põhjendatud kahtluse tekkimise võimalus Tartu Vangla ametnikel, Viru Vangla võimalik tegevusetus Tartu Vangla teavitamisel), tuleb asi saata uueks arutamiseks ja vajadusel tõendite täiendavaks kogumiseks esimese astme kohtule tagasi. Asjaolu, et kaebaja ei ole Viru Vangla osas läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust, s. o esitanud taotlust kahju hüvitamiseks Viru Vanglale, ei saa ringkonnakohtu hinnangul olla takistuseks Viru Vangla vastustajana kaasamiseks, sest kahju hüvitamise taotluse on N.G. vastavalt VangS §-le 11 lg 8 esitanud. Kuigi N.G. on kohustuslikus kohtueelses menetluses märkinud vastustajaks üksnes Tartu Vangla, on kohustuslik kohtueelne menetlus siiski läbitud ja ringkonnakohus leiab, et menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt on võimalik saata asi lahendamiseks otse halduskohtule ilma, et N.G. peaks läbima uut kahjunõude esitamise kohtueelset menetlust Viru Vangla vastu. Kuna ringkonnakohus ei muuda käesoleva otsusega alamalseisva kohtu lahendit ega tee ise uut sisulist lahendit HKMS § 93 lg 4 mõttes, siis ei otsusta ringkonnakohus ka 8 apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude jaotuse üle. Menetluskulude jaotuse üle otsustab esimese astme kohus asja uue läbivaatamise käigus. Agu Timmi Einar Vene 9 Maili Lokk

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.