KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Ivo Pilving ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 7. september 2009, Tartu 3-08-1210 Haldusasja number Haldusa

„Ajateenijale ja kaadrikaitseväelasele riigi kulul eriarstiabi ja ravimite tagamise kord ja ulatus“ (edaspidi Määrus nr 6) § 3 lg 2 kohaselt oleks kaebajale tulnud hüvitada eriarstiabi täies ulatuses. Kuna PVA peadirektori

1. aprilli
2. a käskkirjaga nr 97 ja Kirde PVP ülema
3. mai
4. a käskkirjaga nr 134 tunnistati käskkirjad, millega oli seatud piirang eriarstiabi kulude 3-08-1210 hüvitamisele tagasiulatuvalt kehtetuks, kehtis ajal, mil kaebaja pöördus väeosa arsti poole ja sai suunamise eriarsti juurde, eriarstikulude hüvitamine täies ulatuses. Kuna vastustajal oli kohustus hüvitada kaebajale eriarstiabile tehtud kulutused täies ulatuses 30 päeva jooksul osutatud tervishoiuteenuse arve esitamisest, on kaebajal tekkinud õigus nõuda riigivastutuse seaduse (RVastS) § 22 lg 2 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 3 ja § 113 lg 1 alusel viivist, sest poolte vahel on alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe, millest vastustajal on tekkinud seadusest tulenev rahaline kohustus kaebaja ees ja vastustaja on kohustuse täitmisega viivitanud.
5. Tartu Halduskohtu
6. aprilli
7. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: a) Kaebaja on jätnud täitmata PVA peadirektori
8. novembri
9. a käskkirja nr 491 „Kaadrikaitseväelasele eriarstiabi, hambaravi, meditsiiniseadme ning ravimite hüvitamise kord piirivalves“ p-s 2.2 sätestatud nõuded. Kaebaja saadeti
10. mail 2007 silmaarsti juurde konsultatsioonile ja ravitaktika kooskõlastamiseks, mitte aga operatsiooni teostamiseks. Kaebaja ei kooskõlastanud nägemist korrigeeriva raviprotseduuri teostamist Kirde PVP pädeva meedikuga. Eelnev kooskõlastamine on aga tasulise eriarstiabi tagamiseks vajalik eeldus, sest käskkirja nr 491 p 2.5 kohaselt ei hüvitata kaitseväelasele osutatud, piirivalveasutuse arsti või meedikuga kooskõlastamata tasulist eriarstiabi ja hambaravi.

mõttest ei tulene, et võimalik on igasuguse eriarstiabile tehtud kulutuste hüvitamine täies ulatus, vaid ainult selliste kulutuste, mille puhul on täidetud käskkirja nr 491 nõutav eeldus kooskõlastamise näol ja mida haldusorgan (antud juhul PVA) peab vajalikuks ja võimalikuks.

1. b)Kaebusest ei selgu, milline on kaebaja arvates mõistlik ja asjakohane põhjus selleks, et kohelda kaadrikaitseväelasi eriliselt võrreldes teiste elanikega, kaitstes kaadrikaitseväelaste tervist piiramatult, samal ajal kui teiste isikute puhul on aktsepteeritud piiratud osas tervise kaitsmine.
2. c)Kaebaja poolt esitatud alusetu rikastumise ning viivise nõuded on alusetud ja põhjendamatud. Kirde PVP ei ole alusetult kaebaja arvelt rikastunud, kuna käesoleval juhul puuduvad vajalikud eeldused eriarstiabi kulude täies ulatuses tagamiseks. Õige ei ole kaebaja väited, et viivist on tal õigus nõuda RVastS § 22 lg 2 ja VÕS § 3 p 3 ja § 113 lg 1 alusel. Viivise väljamõistmine on eraõiguse põhimõte, mis ei ole avalikus õiguses sellisena kohaldatav. Avalikus õiguses on viivise väljamõistmine mõeldav vaid siis, kui see on vastava avaliku õiguse seadusega ette nähtud. Viivise väljamõistmist avalik-õiguslikus suhtes ei saa pidada mõistlikuks, kuna tegemist pole avalikule õigusele omase nähtusega. Seadusandja ei ole riigivastutuse seaduses ette näinud viivise nõuet. Seetõttu ei ole RVastS § 22 lg 2 kohaldatav. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 5. D.N. i apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja rahuldada kaebus või saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjendused:
3. a)Halduskohus on vääralt määranud kaebuse eseme. Nii kaebaja kui vastustaja on nõustunud, et kaebajale osutatud eriarstiabi teenus kuulub

mõjupiirkonda. Vaidlus käib selle üle, kas eriarsti kulud tuleb kaebajale hüvitada kaebaja poolt nõutud ulatuses, mitte selle üle, kas need kulud tuleb hüvitada. Halduskohus ei saa otsust tehes asuda hindama selliseid asjaolusid, mis ei ole puutumuses kohtule esitatud taotlusega ega avaldada seisukohti küsimuste suhtes, mille osas seisukoha võtmiseks ei ole kaebaja taotlust esitanud ning mille lahendamiseks ei ole menetlusse kaasatud kohast vastustajat. 2 3-08-1210

1. b)Väär on halduskohtu seisukoht, et kaebajale pole väljastatud saatekirja ravi teostamiseks ja ravi on jäänud eelnevalt kooskõlastamata. Kaebaja kooskõlastas kõik ravile eelnenud tegevused piirivalveasutuse pädeva meedikuga. Vastustaja oli teadlik sellest, et kaebaja teostab silmade laserprotseduuri, sest sellest oli eelnevalt juttu olnud ja viimane saatekiri on väljastatud muuhulgas ka ravi teostamiseks. Seda tõestab ka see, et vastustaja on eelnevalt aktsepteerinud talle esitatud arvet ja avaldust eriarstiabi kulude hüvitamiseks ning on kaebajale selle eest tasunud, ehkki väiksemas ulatuses, kui ette nähtud.
2. c)Ekslik on halduskohtu seisukoht, et piirivalveametnikele on tagatud hüvitis juhul, kui seda peab vajalikuks tööandja, arvestades muuhulgas ka tööandja majanduslikku olukorda. Määrus nr 6 ei anna selles osas haldusorganile kaalutlusõigust.
3. d)Halduskohus on otsuse põhjendustes ümber kirjutanud vastustaja väited ning lähtunud

tõlgendamisel kaitseministri hiljem kehtestatud samasisulise määruse seletuskirjast, mis ei ole tagantjärgi kohaldatav ja kohtuotsuse põhjendamiseks sobiv. Ühe menetlusosalise seisukohtadega nõustumine ei asenda kohustust kohtuotsust põhjendada.

1. e)Halduskohus on vääralt käsitlenud võrdsuspõhimõtet. Võrdsuspõhimõtte rikkumine pole see, et kaitseväelastele on võrreldes ülejäänud elanikega kehtestatud lisagarantiid, vaid see, kui erinevates ministeeriumides on kaitseväelastele kehtestatud erinevad võimalused. Kaebaja ei pea põhjendama seda, miks seadusandja kehtestas kaitseväelastele lisagarantiid. Sellise lisagarantii andmine on seadusandja diskretsiooniotsus. 6. Kirde PVP vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjustel:
2. a)Halduskohus ei ole väljunud asja arutamise piiridest. Käesoleva vaidluse lahendamisel on määrava tähtsusega küsimus sellest, kas kaebajal on üldse õigust nõuda eriarstiabi kulude hüvitamist

alusel. Kui kaebajal selline õigus puudub, ei saa kõne alla tulla ka eriarstiabikulude osaline hüvitamine. b) Kaebajale ei väljastatud saatekirja ravi (nägemise korrigeerimine silmade laseroperatsiooniga) teostamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja saadetud silmaarsti juurde konsultatsioonile ja ravitaktika kooskõlastamiseks.

§ 2lg-te 2 ja 3 ning samuti käskkirja nr 491 p-de 2.2.

ja 2.4. kohaselt oleks kaebaja pidanud enne raviprotseduuri (silmade laserravi) teostamist pöörduma Kirde PVP pädeva meediku poole edasise ravi vajaduse kooskõlastamiseks ja saama selleks piirivalveametiasutuse arsti saatekirja, mitte laskma koheselt teostada raviprotseduuri. Mõlema silma laserprotseduuriks ei ole Kirde PVP oma saatekirja andnud. Apellatsioonkaebuses toodud väited, mille kohaselt oli eriarstiabi osutamine pädeva meedikuga kooskõlastatud, on ebaõiged ja paljasõnalised. Käskkirja nr 491 p 2.5 kohaselt kaitseväelasele osutatud, kuid piirivalveasutuse arsti või meedikuga kooskõlastamata tasulist eriarstiabi ja hambaravi ei hüvitata.

1. c)Kaebaja väide nagu oleks vastustaja talle osaliselt hüvitanud nägemise korrigeerimiseks tehtud silmade laseroperatsiooni, on kohut eksitav ja väär. Asjaolu, et vastustaja on hüvitanud kaebajale eriarstiabiga seonduvad kulutused üksnes osaliselt, näitab, et kaebaja ei olnud silmade laseroperatsiooni teostamist kooskõlastanud ja vastustaja ei pidanud eriarstiabi kulude täies ulatuses hüvitamist võimalikuks. Eriarstiabi kulutuste kompenseerimine 300 kr ulatuses on tingitud sellest, et vastustaja hinnangul ei olnud eriarstiabikulude täies ulatuses hüvitamise eeldused täidetud. Kuivõrd aga vastustaja oli kaebaja suunanud eriarstiabi saamiseks silmaarsti juurde konsultatsioonile ja ravitaktika kooskõlastamiseks, oli konsultatsiooniga seonduvalt kantud visiiditasu hüvitamine põhjendatud.
2. d)Asjakohatud on apellatsioonkaebuses toodud väited, mis puudutavad eriarstiabikulude hüvitamise ulatuse määramiseks diskretsiooninormi puudumist määruses nr 6. Diskretsiooniotsusena on käsitletav kaitseväelase tööandja poolt langetatav otsus, millega otsustatakse, kas kaitseväelase saatmine eriarsti juurde protseduuri teostamiseks on vajalik ja põhjendatud või mitte. Eriarstiabi kulude täies ulatuses tagamine on võimalik üksnes juhul, 3 3-08-1210 kui eriarsti juurde saatmine ja teostatavad raviprotseduurid on eelnevalt kooskõlastatud ja neid peab vajalikuks ja võimalikuks kaitseväelase tööandja.

mõttest ei tulene, et võimalik on igasuguste eriarstiabile tehtud kulutuste hüvitamine täies ulatuses, vaid ainult selliste, mille puhul on täidetud käskkirjas nr 491 sisalduv nõutav eeldus kooskõlastamise näol ja mida haldusorgan peab vajalikuks ja võimalikuks. Antud juhul on kaebajale eriarstiabi kulude hüvitamisel määrav see, et peale laseroperatsiooni olid olemas ka muud ravialternatiivid nägemise korrigeerimiseks (prillid, läätsed). Seda enam oli vastustajal vajalik ja oluline kaaluda, millist eriarstiabi kaebajale tagada ehk millisele eriarstiabile anda omapoolne kooskõlastus.

1. e)Apellatsioonkaebuses toodud seisukohad seoses halduskohtu poolt diskretsiooni teostamisega on asjakohatud. Halduskohus ei ole ise hakanud teostama diskretsiooni. Halduskohtu otsuses on hüvitamisele kuuluvaid eriarstiabi kulusid analüüsitud eriarstiabi kooskõlastamise vajaduse valguses.
2. f)Halduskohus on hinnanud võrdsuspõhimõtte järgimist korrektselt. Halduskohtu otsuses on igati põhjendatult võrdsuspõhimõtte järgimise analüüsimiseks hinnatud omavahel kaitseväelasi ja nö tavainimesi, kellel on olemas ravikindlustuskaitse. Asjaolu, et erinevates ministeeriumites on kaitseväelastele kehtestatud erinevad võimalused, ei anna üheselt alust väita, et võrdsuspõhimõtet on rikutud.

§ 3

näebki ette erisused eriarstiabi tagamise ulatuse osas kaitseväelastele, kelle teenistuskoht on Kaitseministeeriumi valitsemisalas ja kaitseväelastele, kelle teenistuskoht on Siseministeeriumi valitsemisalas. g) Halduskohtu otsus on igati põhjendatud. Asjaolu, et halduskohtu otsuses on nõustutud vastustaja käsitlusega, ei tähenda, et halduskohtus oleks otsuse tegemisel rikkunud kohustust kohtuotsust põhjendada. Põhjendamatud on apellatsioonkaebuses esitatud väited, et halduskohus ei olnud otsust tehes sõltumatu ja erapooletu ega kohelnud pooli võrdselt. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et D.N. i apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus on õigesti ja põhjendatult jätnud D.N. i kaebuse rahuldamata. Tulenevalt HKMS § 47 lg-st 1 ja TsMS § 654 lg-st 6 ei pea ringkonnakohus vajalikuks halduskohtu põhjendusi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
2. Halduskohus ei ole vääralt määranud kaebuse eset. Haldusasjas kuulub lahendamisele küsimus, kas Kirde PVP-l on kohustus hüvitada D.N. ile 21 700 krooni silmade laseroperatsiooniks tehtud kulutuste eest või mitte. Seda vaidlust on halduskohus ka lahendanud.
3. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaitseväelasele eriarstiabi hüvitamise eelduseks oli eriarsti juurde suunamise saatekiri. Asjas kohaldamisele kuuluva

§ 2

lg 2 sätestas, et kaitseväelane suunatakse eriarsti või hambaarsti juurde konsultatsioonile, terviseuuringule või ravile eriarstiabi osutamise tegevusluba omava tervishoiuteenuse osutaja juurde kaitseväeteenistuse seaduse § 42 lõike 6 alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Suunamise otsuse kannab arst kaitseväelase tervisekaardile.

§ 2

lg-st 2 tuleneb seega, et eriarstiabi hüvitatakse üksnes juhul, kui kaitseväelane on arsti poolt eriarstiabi osutaja juurde eriarstiabi osutamiseks suunatud. Määrus nr 6 ei näe ette, et hüvitamisele kuuluksid ilma vastava suunamiseta kaitseväelase enda poolt tehtud kulutused eriarstiabile. Vastupidine tõlgendus tähendaks, et riigil tekiks kohustus hüvitada ükskõik millised kulutused kaitseväelase ravimisele, mida kaitseväelane on 4 3-08-1210 pidanud vajalikuks teha. Niisugune tõlgendus poleks ilmselgelt mõistlik. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et haldusorganil on kaalutlusõigus, millisel juhul on tasuline eriarstiabi vajalik ja sellele kulutuste tegemine põhjendatud ning millal mitte. Seetõttu ongi vajalik eelnev piirivalveasutuse arsti saatekiri. Näiteks lühinägelikkuse puhul ei ole silmade laseroperatsioon ainus võimalus halva nägemise kompenseerimiseks, vaid seda võib korvata ka prillide või läätsedega. Seda tõlgendust kinnitab asjaolu, et käesoleval ajal kehtiv kaitseministri 10. mai 2007. a määruse nr 15 „Ajateenijale ja kaadrikaitseväelasele riigi kulul eriarstiabi ja ravimite tagamise kord ja ulatus” § 2 lg 1 sätestab veelgi selgemalt, et eriarstiabi osutamise vajaduse otsustab väeosa arst, kes suunab eriarstiabi vajava kaitseväelase eriarsti juurde. 10. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, et tal oli saatekiri ravi teostamiseks. Selline seisukoht ei ole millegagi tõendatud.

§ 2

lg 2 eristab eriarsti juurde suunamist kas konsultatsiooniks, terviseuuringuks või raviks. Saatekirjas, mille D.N. väidab olevat laseroperatsioonil suunamise aluseks (haldusasja tl 12), on saatmise eesmärgina märgitud „Silmaarsti juurde, kaitseministri 6. märtsi 2006. a.

, § 3, p. 2 alusel konsultatsioonile ja ravitaktika kooskõlastamiseks. (Konservatiivse ravi ebaefektiivsuse juhul palun kaaluda operatiivse ravi võimalust.)”. Sellest saatekirjast ilmneb selgelt, et D.N. oli suunatud üksnes konsultatsioonile, mitte ravile. Ka apellatsioonimenetluses D.N. i poolt esitatud tervisekaardi koopiast nähtub, et

1. mail 2007 on ta suunatud silmaarsti juurde konsultatsiooniks. Ringkonnakohus peab tõenäoliseks, et hüvitamisele kuuluvale eriarstiravile suunamine, eriti kulukale silmade laseroperatsioonile suunamine, on sellise kaalukusega otsustus, mille ravile suunav arst selgelt väljendab. D.N. i silmaarstile suunamise saatekirjast on selgelt välja loetav üksnes konsultatsioonile suunamine. Sõnu „kaaluda operatiivse ravi võimalust” mõistab ringkonnakohus sarnaselt vastustajaga, et see tähendab konsultatsiooni käigus muuhulgas hinnangu andmist ka sellele, kas operatsioon oleks vajalik, mitte aga seda, et operatsioon tulekski teostada.
2. Lisaks eelviidatud Määrusele nr 6 reguleeris piirivalveasutustes eriarstiabi juurde suunamist ja selle hüvitamist Piirivalveameti peadirektori
3. novembri
4. a käskkirjaga nr 491 kinnitatud „Kaadrikaitseväelasele eriarstiabi, hambaravi, meditsiiniseadme ning ravimite hüvitamise kord piirivalves”. Selle käskkirja p 2.2 nägi ette, et juhul, kui kaitseväelane soovib osutatud tasulise eriarstiabi hüvitamist, kooskõlastab kaitseväelane eriarsti juurde minemise eelnevalt piirivalveasutuse arsti või meedikuga. Vajadusel väljastab piirivalveasutuse arst või meedik eri- või hambaarsti juurde minemiseks saatekirja. Kooskõlastamine toimub telefoni või e-posti teel, vajadusel võib arst või meedik nõuda kohaletulekut. Käskkirja p 2.5 järgi ei hüvitata kaitseväelasele osutatud eriarstiabi, mis on piirivalveasutuse arsti või meedikuga kooskõlastamata (tl 44). Ringkonnakohus märgib, et see regulatsioon ei ole päriselt ühildatav eelnevalt toodud

§ 2regulatsiooniga.

Piirivalveameti peadirektori käskkirjast on välja loetav, et alati ei olegi saatekirja eriarstiravi osutamiseks vaja, piisab vaid piirivalveasutuse arsti või meediku kooskõlastusest, mis võib olla ka suuline. Seega seab Piirivalveameti käskkiri eriarstiabile tehtud kulutuste hüvitamisele leebemad nõuded. Samas ei ole ka see käesolevas asjas aluseks D.N. i kaebuse rahuldamisele. Piirivalveameti peadirektori käskkiri on vaadeldav siseaktina, mis kehtestab haldusorganisisese regulatsiooni piiritlemata arvule 5 3-08-1210 juhtumitele. Hierarhiliselt on selline siseakt madalamalseisev kaitseministri määrusest nr 6 ning järelikult olnuks õiguspärane lähtuda kaitseministri määrusest nr 6 kui kõrgemalseisvast õigusaktist. Isegi juhul, kui Piirivalveameti varasemas halduspraktikas lähtuti Piirivalveameti peadirektori käskkirjast ning saatekirju alati ei nõutud, ei tähenda õigusvastane halduspraktika veel seda, et isikutel oleks kaitstav õiguspärane ootus sellise halduspraktika jätkamiseks (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi

1. detsembri
2. a otsust haldusasjas nr 3-3-1-53-04). Lisaks ei ole D.N. esitanud mingisuguseid tõendeid ka selle kohta, et ta oli silmade laseroperatsiooni teostamise arsti või meedikuga kooskõlastanud. Ta on üksnes kohtumenetluses paljasõnaliselt väitnud, et ta oli kooskõlastanud kõik ravile eelnevad tegevused enne saatekirja väljastamist piirivalveasutuse meedikuga (tl 54) ning et vastustaja oli tulenevalt eelnevatest kooskõlastamistest teadlik sellest, et apellant teostab silmade laserprotseduuri, kuna sellest oli eelnevalt mitu korda juttu olnud (tl 129). Tõendid kooskõlastuste kohta puuduvad ning apellant ei ole ka viidanud, kuidas seda tõendada saaks.
3. Nõustuda ei saa apellandi väitega, et kooskõlastuse olemasolu tõendab asjaolu, et vastustaja on osaliselt (300 krooni ulatuses) eriarstiabi eest juba tasunud. Hüvitamise osalisust põhjendab apellant sellega, et täielikku hüvitamist ei võimaldanud õigusvastased Piirivalveameti peadirektori ja Kirde PVP käskkirjad nr 491 ja nr 167, mis seadsid hüvitisele ülempiirid ja mis on nüüdseks tagasiulatuvalt tühistatud. D.N. i kaebuse kohaselt nägi Piirivalveameti peadirektori käskkiri nr 491 eriarstiabi hüvitise ülemmääraks 1500 krooni aastas kaitseväelase kohta ning Kirde PVP ülema käskkiri nr 167 veelgi väiksema määra – 800 krooni aastas kaitseväelase kohta. Ringkonnakohus osundab, et kaebaja kinnitusel sai ta hüvitiseks 300 krooni. Kaebaja ei ole selgitanud, miks ta sai hüvitiseks taotletud 22 000 kroonist vaid 300 krooni, kui hüvitise ülemmääraks olid 1500 ja 800 krooni. Ringkonnakohus peab usutavaks vastustaja seisukohta, et D.N. ile makstud 300 krooni ei olnud mitte hüvitis silmade laserravi eest, vaid üksnes hüvitis visiiditasu eest. Käesoleval ajal on KSA Silmakeskus kodulehel (http://www.ksa.ee/hinnakiri) märgitud esmase konsultatsiooni ja laserprotseduuri eelsete silmauuringute hinnaks 300 krooni. See kinnitab seisukohta, et saatekirjaga suunatigi D.N. üksnes konsultatsioonile ning konsultatsioonile tehtud kulutused hüvitati. Kui Kirde PVP oleks aktsepteerinud D.N. i suunamist laseroperatsiooni teostamisele, siis oleks ta hüvitanud operatsiooni maksumuse sel ajal kehtinud piirmäära ulatuses.
4. Eeltoodust nähtuvalt on D.N. i nõue hüvitise saamiseks alusetu seetõttu, et tal puudus ravi teostamiseks vajalik saatekiri. Kuna apellatsioonkaebus jääb sel põhjusel rahuldamata, ei pea ringkonnakohus vajalikuks pikemalt peatuda apellatsioonkaebuse väidetel, mis puudutavad halduskohtu otsuse põhjenduste ümberkirjutamist sisuliselt vastustaja väidete järgi ning võrdsuspõhiõiguse kohaldamist antud asjas. Halduskohtu otsuse muutmist need väited ei tingiks.
5. D.N. i apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
6. aprilli
7. a otsus muutmata. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Maili Lokk Ivo Pilving 6 Einar Vene