3-08-1406/26

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Maili Lokk, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september 2009, Tartu Haldusasja number 3-08-1406 Haldusasi OÜ Amina kaebus Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksuja tollikeskuse 17.06.2008 maksuotsuse nr 12-5/218 osaliselt tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
2. aprilli 2009 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Apellant (haldusorgan) – Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus Vastustaja (kaebuse esitaja) – OÜ Amina, vandeadvokaat Kaspar Lind RESOLUTSIOON Jätta Tartu Halduskohtu
3. aprilli 2009 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Välja mõista Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuselt 10 620 (kümme tuhat kuussada kakskümmend) krooni OÜ Amina kasuks õigusabikulude katteks apellatsioonimenetluses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
4. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus viis läbi OÜ Amina revisjoni käibemaksu ja tulumaksu arvestamise ja tasumise õigsuse kontrollimiseks maksustamisperioodidel jaanuar 2006 – detsember
5. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 17.06.2008 maksuotsusega nr 12-5/218 määrati OÜ-le Amina tulumaksu 240 682 krooni, käibemaksu 673 100 krooni ja sotsiaalmaksu 140 203 krooni, maksukohustus suurenes seega 1 053 985 krooni võrra.
6. 15.07.2008 esitas OÜ Amina Tartu Halduskohtusse kaebuse Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 17.06.2008 maksuotsuse nr 12-5/218 osaliselt tühistamiseks: tulumaksu määramise osas kingituselt Aivar Tuulbergile summas 42 642 krooni; tulumaksu määramise osas erisoodustuselt Egon Vaiksaarele summas 93 469 krooni; sotsiaalmaksu määramise osas erisoodustuselt Egon Vaiksaarele summas 140 203 krooni; käibemaksu määramise osas kruntidelt summas 265 424 krooni; tulumaksu määramise osas ettevõtlusega mitteseotud kuludelt seoses niidukitega jmt summas 77 959 krooni; käibemaksu määramise osas niidukitelt jmt summas 10 908 krooni; tulumaksu määramise osas ettevõtlusega mitteseotud kuludelt seoses teleritega summas 26 611,65 krooni; käibemaksu määramise osas teleritelt summas 3507,71 krooni. Kaebaja leiab, et maksuotsus on selles osas õigusvastane ja kuulub tühistamisele. Kaebuse kohaselt ei saa maksuhaldur antud asjas Maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 84 alusel müügitehingut osaliselt ümber kvalifitseerida kinkeks ja selline seaduse kohaldamine toob kaasa materiaalõiguse väära kohaldamise. Puudub materiaalõiguslik alus maksu määramiseks OÜ-le Amina. Kuna A. Tuulberg ei ole seotud isik, siis on välistatud ka Tulumaksuseadus (edaspidi TuMS) § 50 lg 4 kohaldamine. Maksuhaldur on vääralt hinnanud ka tõendeid, sest kaebaja ei ole müünud kinnistut A. Tuulbergile alla turuhinna. Maksuhaldur ei saa antud juhul korrigeerida müügihinda ja sellest lähtudes määrata makse võttes aluseks eksperdi poolt leitud turuhinna. Teiseks aga peaks E. Vaiksaarega tehtud tehingu puhul kohalduma TuMS § 50 lg
7. Maksuhaldur sellele sättele viidet teinud ei ole ning puudub ka sellekohane motivatsioon. Selle asemel on maksuhaldur lähtunud erisoodustust reguleerivatest sätetest. Maksuotsus on käibemaksu maksustatava väärtuse korrigeerimisel motiveerimata ja õigusvastane. Maksuotsuses puudub selge viide materiaalõiguslikule alusele, millest lähtudes on suurendatud tehingute maksustatavat väärtust. Vahet ei ole tehtud, et üks isikutest on seotud kaebajaga ning teine ei ole. Arvestades, et E. Vaiksaar on seotud isik, siis laieneks temale omatarbe regulatsioon - KMS § 2 lg
8. Mis puudutab maksustatavat väärtust, siis kehtiv käibemaksuseadus (edaspidi KMS) peab omatarbe puhul oluliseks omahinda (KMS § 2 lg 6). KMS § 12 lg 6 on teiste sätete suhtes erisäte ning kuulub seetõttu kohaldamisele. Käesolevas asjas on maksuotsuses aluseks võetud AS Pindi Kinnisvara hindamisakt, mis väljendab võimalikku turuväärtust. Seega on maksuotsus selles osas õigusvastane, kuna ei lähtu KMS § 12 lg-s 6 sätestatust. Maksuhaldur on viidanud sellele, et käibemaksu korrigeerimine toimus KMS § 12 lg 4 alusel, mis on aga alates 1.01.2009 kehtetu. Vastustaja ei ole pööranud tähelepanu sellele, kuidas kaebaja kajastas vara ja tehinguid raamatupidamises. Kaebaja raamatupidamine kajastab, et tegelikult ostis T. Toomjõe 2005 ainult osa kinnistust. Seejuures ei saa maksuhaldur rakendada MKS § 83 ja § 84 sätestatud majandusliku tõlgendamise reeglit ainult juhul, kui sellega kaasneb täiendav maksude määramine. Tegeliku majandusliku sisu tuvastamisel peab maksuhaldur vastavalt kvalifitseerima ka tehingu sisu, kui see toob kaasa maksukoormuse vähenemise. Maksuhaldur ei ole kaebaja poolt kinnistu müüki T. Toomjõele 2005 ümber kvalifitseerinud ega andnud sellele hinnangut. Selle asemel on asutud ümber hindama hilisemaid tehinguid (kui kaebaja müüs 2007 kinnistud). Kinnisasja müügi 7.06.2005 T. Toomjõele tingis see, et sellel hetkel ei olnud kinnisasi veel jagatud ning T. Toomjõel ei olnud võimalik saada pangast laenu mõttelise osa soetamiseks. Sel põhjusel ostis T. Toomjõe kinnisasja tervikuna, millele järgnes jagamine ning detailplaneeringu kehtestamine. Kogu aeg oli aga teada see, et T. Toomjõe sisuliselt tagastab kinnisasja kaebajale. Seetõttu ei ole valesti kajastatud kaebaja varasid 2005 ja 2006 ning kinnistut kajastati kaasomandis olevana raamatupidamises hoolimata tsiviilõiguslikust tehingust. 2 Kaebaja omas kogu aeg kinnistu üle valdust ning sisuliselt omandas kaebaja kinnisasja 01.03.2004 notariaalse lepingu alusel. Vastasel juhul ei oleks olnud sellel kinnistul võimalik planeeringu jaoks toimingute läbiviimine. Seetõttu rakendub OÜ Amina suhtes KMS § 46 lg
9. Kui vaadata tehingute ahelat, siis sisuliselt on neist tuvastatav ka tehingute tegelik sisu, mis ei olnud tegelikult kaebajalt kinnisasja võõrandamine T. Toomjõele ja siis kinnisasja tagasiostmine. Tehingute tegemise sellisel moel on tinginud lihtsalt välised tegurid, kuid sellest ei ole muutunud nende tehingute majanduslik sisu. Väär ja põhjendamatu on maksuotsuses toodud järeldus seoses muruniiduki ja teiste asjadega. Kui üks äriühing teeb kulutusi, mis parandavad tema poolt välja üüritava objekti väärtust, aitavad seda säilitada, siis on see kulutus tegelikult üürileandja huvides ning seotud tema ettevõtlusega. Maksuotsuses on loetud ettevõtlusega mitteseotud kuluks 4 teleri soetamine. Järeldus, et üks teleritest oli toodud kontorisse üksnes maksuhaldurile ettenäitamiseks, on oletuslik ning asjakohatu. Ka muud märkused telerite kohta on asjakohatud, sest telerit on võimalik paigutada väga lihtsalt ühest kohast teise ning see ei ole kinnisasja päraldis või sellega püsivalt ühendatud ese. Menetluslikult koos kaebusega esitatud tõend on vastu võetav ning seda tuleb asja lahendamisel arvestada.
10. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus palus jätta kaebus rahuldamata. Kruntide müümisel ei ole OÜ Amina tegutsenud äriühingu huvides ja tegelikust turusituatsioonist lähtudes, müües Jaaninõlva ja Jaaniniidu kinnistud alla turuhinda, s. t võõrandanud tehingu kaudu, millel on nii müügi- kui kinkelepingule iseloomulikud tunnused. OÜ Amina ei esitanud revisjoni käigus tõendeid selle kohta, kas ja missugustel tingimustel pakkus ta Jaaninõlva ja Jaaniniidu krunte müügiks kolmandatele isikutele, et välja selgitada kruntide tegelikku või parimat võimalikku müügihinda. Hetke turuhinna määramiseks tellis vastustaja eksperthinnangu AS-lt Pindi Kinnisvara. Maksude määramisel lähtus maksuhaldur nimetatud eksperthinnangust, seega ei vasta tõele kaebaja väide, et maksuhaldur ei ole püüdnud kindlaks teha kruntide tegelikku võimalikku müügihinda. Kaebaja asjassepuutuvad küsimused said vastuse eksperthinnangutes. Poolte tsiviilõigussuhetesse sekkumisena ei saa käsitleda tehingute majanduslikku hindamist maksustamisel vastavalt MKS §-le
11. Seetõttu vastustaja maksustas A. Tuulbergiga sõlmitud tehingu osas, mis jääb alla turuhinda. Jaaniniidu krundi müüki OÜ Amina juhatuse liikmele E. Vaiksaarele alla turuhinna käsitleb maksuhaldur vastavalt TuMS §-le 48 erisoodustusena. Asjaolu, et nii A. Tuulbergile kui ka E. Vaiksaarele müüdi krundid ühesuguse ruutmeetrihinnaga, ei tõenda, et niisugune oligi müügi hetke turuhind, eriti arvesse võttes seda, et ka kõigis eksperthinnangutes on kruntide ruutmeetri hind erinev. Samuti ei tõenda müüki turuhinnaga see, et kruntide müügihind kokku ületaks oletatavasti kruntideks jagatud kinnistu soetusmaksumuse. OÜ Amina on ka KMS § 2 lg 5 mõistes Jaanioru kinnistu 7.06.2005 võõrandanud T. Toomjõele, millele viitab 7.06.2005 sõlmitud notariaalse müügilepingu p 4, mille kohaselt müüja ja ostja leppisid kokku, et lepingu eseme valdus on müüjalt ostjale üle antud lepingu sõlmimise päeval enne lepingu allakirjutamist ja õigus lepingu esemest saadavale kasule ning lepingu eseme juhusliku hävimise riisiko läksid ostjale üle otsese valduse ülemineku hetkest. Maksuotsuses on soetamisajana õigesti lähtutud sellest, et OÜ Amina ostis krundid T. Toomjõelt 16.10.2007 sõlmitud notariaalse lepingu alusel ning seda tuleb pidada kruntide soetamise ajaks. Detailplaneeringu tellimise ja rahastamise faktist ei saa teha järeldust, et kinnistu on alates
12. aastast jätkuvalt olnud kaebaja valduses. Põhjendatud ei ole kaebaja vastuväited muruniiduki jm soetamiseks tehtud kulutuste osalisele lugemisele OÜ Amina ettevõtlusega mitteseotud kuludeks või maksuhalduri poolt 50%-line proportsiooni kasutamisele. Revisjoni käigus on leidnud tõendamist, et seda vara kasutati kaebaja rentniku, OÜ Prodask ettevõtluse tarvis, kuna rendilepinguga olid vastavad kohustused pandud rentnikule. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, missugune oli tegelikult maksuotsuses nimetatud põhivara enda ja teise äriühingu ettevõtluses kasutamise proportsioon. Seetõttu leidis maksuhaldur, et mõistlik on kasutada 50%-list proportsiooni. 3 OÜ Amina raamatupidamise andmete kohaselt oli Pikk 41 puhkemaja jaoks ostetud 16 telerit, kuid vaatluse käigus selgus, et seal asub ainult 12 telerit. Kuna OÜ Amina ei andnud usutavat seletust selle kohta, kus ja kuidas telereid tema ettevõtluses kasutatakse, luges maksuhaldur telerite ostmiseks tehtud väljamaksed OÜ Amina ettevõtlusega mitteseotud kuluks. HALDUSKOHTU LAHEND
13. Tartu Halduskohus rahuldas
14. aprilli 2009 otsusega kaebuse. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei anna ka vastustaja poolt tellitud kruntide müügihetke turuhinna määramise eksperthinnang alust maksuotsuses tehtud järeldusteks. Samas ei ole vastustaja rikkunud kaebaja menetlusõigusi ekspertiisi määramise käigus ning vaidluse lahendamise seisukohalt ei ole oluline, kas ja kellega pidas maksuhaldur läbirääkimisi eksperthinnangu saamiseks, sest vastava informatsiooni kaebajale esitamisega viivitamine ei ole mõjutanud maksuotsuse seaduslikkust. Vastustaja ei saa antud asjas MKS § 84 alusel müügitehingut osaliselt ümber kvalifitseerida kinkeks ja selline seaduse kohaldamine on viinud materiaalõiguse väärale kohaldamisele. Ainuüksi see asjaolu, et maksuhalduri arvates on müüdud kinnisasjade müügihind olnud nende turuväärtusest väidetavalt madalam, ei tähenda seda, et kruntide ostu-müügilepingu võiks seetõttu kasvõi osaliselt lugeda kinkelepinguks, kuigi sõlmitud ostu-müügilepingu sisust, vormist ja eesmärgist see ei tulene. TuMS § 49 sätestatud maksuobjekt ei kattu TuMS § 50 lg-s 1, 4 sätestatud maksuobjektiga, sest tehingute turuhinnast erinev tehingu väärtus müümisel ei ole käsitletav kingituse või annetusena. TuMS § 50 lg 4 kohaldamine A. Tuulbergi suhtes on välistatud, kuna vastustaja ei ole tõendanud vastavaid eeldusi, veelgi enam ta ei ole nendest ka lähtunud. A. Tuulbergi kirjaliku seletusega on tõendatud, et maksumenetluse
15. isik on seisukohal, et talle müüdi krunt turuhinnaga. Turuhind on poolte vaheline kokkulepe ja vastustaja ei saa selles osas sekkuda poolte tehingusse leides väidetavalt hinnanguliselt õigema hinna. Vastustaja on teinud asjas kogutud tõenditest ebaõige järelduse. Poolte poolt esitatud eksperthinnangud ei kinnita vastustaja seisukohti. Tunnistaja Ergo Mõttuse ütlustega on tõendatud, et hindamisel kasutas ta võrdlusmeetodit, kuid ei kasutanud ruutmeetri hinda alusena. Jaaninõlva kinnistu puhul on erinevus hindades lubatavuse piires, mis on 20 % turuhinnast. Kõigi kolme krundi turuhinna proportsioon on paigas. Kuna tegemist oli ajaloolise hindamisega, mõjutas ka see saadud tulemuste erinevusi umbes 10 % võrra. Vastustaja ekspert peab ca 30 % - list kinnisasja turuväärtuse ja tegeliku müügihinna erinevust tavapäraseks ajaloolise hindamise puhul. Tunnistaja Aivar Kõivu ütlustega on tõendatud, et tunnistaja kasutas hindamisel võrdlusmeetodit. Miljonikrooniliste tehingute puhul on 10-15 % tavaline vahe, tavale ja kogemusele tuginedes võib vaadeldavas piirkonnas aga veekoguga piirnev kinnistu maksta teisest rohkem kuni 50 %. Ekspert kinnitas veenvalt, mis on tinginud 50 % -lise vahe kinnisasja turuväärtuse ja tegeliku müügihinna vahel. Seega ei ole poolte poolt esitatud tõenditega tõendamist leidnud vastustaja seisukoht, et kinnisasjade müük on toimunud äriühingu huvide vastaselt ja tegelikku turusituatsiooni arvestamata, kuna kumbki ekspertidest ei kinnita seda ekspertarvamustes ja kohtule antud ütlustes. Arvestades ekspertide poolt välja toodud kuni 50 % - lisi erinevuste lubatavust just ajalooliste hindamiste ja veekogudega piirnevate ja mittepiirnevate objektide võrdlemisel, siis ei ole tõendamist leidnud ka vastustaja järeldus suurtes ja lubamatutes erinevustes ruutmeetri hindades, mis sisalduvad eksperthinnangutes. Tunnistajate E. Mõttuse ja A. Kõivu osundatud ütlused ja ekspertarvamused ei tõenda samuti vastustaja seisukohta, et kaebaja oleks teinud E. Vaiksaarele erisoodustuse, sest müüs turuhinnast odavamalt Jaaniniidu kinnistu. AS Pindi Kinnisvara hinnanguga on tuvastatud Jaaniniidu kinnistu turuhinnana 2007 oktoobris 830 000 krooni. Tegelikkuses müüdi kinnistu E. Vaiksaarele hinnaga 372 000 krooni. AS Tõnisson Kinnisvarakonsultant eksperthinnanguga nr T-0361-08 on 4 tõendatud kinnisasja turuväärtusena 1.10.2007 340 000 krooni. Ruutmeetri hinda arvestades on E. Vaiksaarele kinnistu võõrandatud sama ruutmeetri hinnaga, millega A. Tuulbergile, sest mõlema kinnistu ruutmeetri hind on 34,50 krooni, mis tõendab seda et E. Vaiksaarele ei ole tegelikkuses erisoodustust tehtud nagu on leidnud vastustaja. Vastustaja seisukoha ebaõigsus kinnistute turuhindades tuleneb eelkõige tema enda eksperdi ütlustest seonduvalt ajaloolise hindamise mõjuga turuhinna väljaselgitamisele. Arvestades kinnisasja soetamishinda, kinnistu jagamisel tekkinud kruntide müügihindu ja kaebaja omandis olevat Jaanimäe kinnistu väärtust, siis ei ole ka nende kaebaja poolt osundatud asjaolude alusel tõendatud, et äriühing oleks saanud kahju kinnisasjade võõrandamisest. Käesolevas asjas kohalduvad Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-67-08 toodud seisukohad, kuna tegemist ei ole sisuliselt erinevate olukordadega. Maksuhalduri arvates liiga kallilt ostmine on sama majandusliku tagajärjega nagu maksuhalduri arvates liiga odavalt müümine. Vastustajal puudus alus käesolevas asja müügihinna korrigeerimiseks ekspertarvamustes leitud turuväärtusele tuginedes. E. Vaiksaare suhtes erisoodustuse sätete ja sellest tulenevalt sotsiaalmaksu määramise sätete kohaldamise alus kaebaja maksustamisel ei ole tõendamist leidnud. Maksuotsus on käibemaksu maksustatava väärtuse korrigeerimisel motiveerimata ja õigusvastane. Maksuotsuses puudub viide materiaalõiguslikule alusele, millest lähtudes on suurendatud tehingute maksustatavat väärtust, mille tõttu on ainuüksi juba sel alusel tegemist õigusvastase ja kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuva haldusaktiga. Käibemaksu osas vaidluse lahendamisel saab tugineda Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-14-08 väljendatud seisukohale, mille kohaselt mõistet "soetamine" kasutatakse KMS-s mitte omandamise (st omandiõiguse tekkimise), vaid võõrandamisele vastavate õiguste (st õigusi kasutada kaupa ja sellega seotud majanduslikke hüvesid omanikuna) üleandmise tähenduses. Soetamine tähendab eeskätt õigusliku ja faktilise võimaluse loomist vara kasutamiseks sarnaselt omanikuga. Tavaliselt saab soetaja küll asja omanikuks, kuid ta ei pea saama asja omanikuks soetamise ajal ja soetamisega. Kinnisasja omanikuks saadakse asjaõiguslepingu, mitte võlaõiguslepingu alusel. Kinnisasja soetamisel pole juhusliku hävimise riisiko üleminek maad puudutavas osas üldjuhul oluline. Oluline on mõistete „soetamine" ja „omandamine" eristamine. Maksuotsuses tuvastatud kinnistu kaasomandi raamatupidamises kajastamine ja detailplaneeringu tegemine kaebaja poolt tõendavad, et kaebaja tahe oli omandada kinnistu, omada kinnistut, see jagada ja võõrandada ning järelikult ei ole kahtlust kaebaja tahtes ja sellele vastavas tegevuses luua KMS § 46 lg 3 kohaldamise eeldused. Võttes arvesse asjaolu, et T. Toomjõe on kaebajaga seotud isikuks, ei ole kahtlust asjaolus, et kaebaja omas tegelikkuses reaalset valdust kinnistu suhtes 2004-
16. 01.03.2004 notariaalse lepinguga on tõendatud, et kaebaja soetas kinnistu enne kehtiva KMS-i jõustumist ning seetõttu esineb alus KMS § 46 lg 3 rakendamiseks. Kaebaja raamatupidamise kohaselt ostis T. Toomjõe 2005 ainult osa kinnistust. Tõendatud ei ole MKS §-de 83 ja 84 rakendamise alus, sest tegeliku majandusliku sisu tuvastamisel peab maksuhaldur vastavalt kvalifitseerima ka tehingu sisu, kui see toob kaasa maksukoormuse vähenemise. Vastustaja ei ole kaebaja poolt kinnistu müüki T. Toomjõele 2005 ümber kvalifitseerinud ega andnud sellele hinnangut. Selle asemel on hinnatud ümber hilisemad tehingud, s. o kaebaja poolt 2007 kinnistute müümine. Kaebaja poolt kirjeldatud faktilistel asjaoludel ei ole ebaõigesti kajastatud kaebaja varasid
17. ja
18. aastal, mil kinnistut kajastati kaasomandis olevana raamatupidamises hoolimata tsiviilõiguslikust tehingust. Seda asjaolu poolte tahte osas tõendavad kaebaja ja T. Toomjõe vahelised 1.06.2005 kirjalikud lepingud, mille kohaselt sai T. Toomjõe osta osa Jaanioru kinnistust. Kohtule ei ole esitatud selliseid tõendeid, mille alusel tuvastada, et kaebaja ja T. Toomjõe vahel sõlmitud kokkulepped ei vasta poolte tahtele. Vastustaja ei ole usaldusväärselt tõendanud, et lepingud oleks sõlmitud tagantjärele maksukoormuse vähendamiseks. Vastustaja ei ole kummutanud kaebaja kinnitust, et nii nagu koheselt tehti kanded raamatupidamises majanduslikust sisust lähtudes, siis samamoodi koostati ka lepingud. Maksuotsuse kohaselt on raamatupidamises kajastatud mõttelise osa Jaanioru kinnistu müük. Kirjavahetus Otepää Vallavalitsusega, Otepää Looduspargiga ja geoaluse 5 koostamise eest esitatud arve tasumine tõendavad kaebaja valdust kinnistu üle ja seega ka kinnistu soetamist 1994 ning kaebaja tegutsemist äriühingu ettevõtluse raames ja huvides. Vastustaja ei ole seetõttu tõendanud, et kaebaja suhtes ei rakendu KMS § 46 lg
19. Kaebaja on tõendanud asja tegelikku omandit, mis on tuvastatav sisulise valduse ja tehingu eesmärgi ning tulemuste kaudu. Tehingute ahelat hinnates on sisuliselt tuvastatav ka tehingute tegelik sisu, mis ei olnud tegelikult kaebaja poolt terve kinnisasja võõrandamine T. Toomjõele ja siis kinnisasja tagasiostmine. Tehingute tegemine sellisel moel ei ole muutnud nende tehingute majanduslikku sisu. Eelpool osundatud asjaoludel ei saa aluseks võtta AS Pindi Kinnisvara hindamisakte, seetõttu on maksuotsus E. Vaiksaare ja A. Tuulbergi osas vastuolus KMS § 12 lg-ga
20. Kuna maksustatava väärtuse harilikust väärtusest madalama hinnaga võõrandamine ei ole eelpool toodud asjaoludel tõendamist leidnud, siis puudus vastustajal alus ka KMS § 12 lg 4 kohaldamiseks maksuotsuse tegemise aegses redaktsioonis. Otsus on vastuolus ka KMS § 46 lg-s 3 sätestatuga. Muruniiduki jmt taoliste esemete suhtes ei anna asjas tuvastatud faktilised ja õiguslikud asjaolud alust vastustaja poolt tehtud järeldusteks. Kinnisvara haldava ja üürile andva äriühingu tegevuse eesmärkidega on kooskõlas kulutuste tegemine, mis parandavad tema poolt välja üüritava objekti väärtust. Käesolevas asjas on kohaldatavad Riigikohtu määruses nr 3-3-1-21-99 väljendatud seisukohad, mille kohaselt, selleks, et tunnistada kulutus ettevõtlusega seotuks, peab olema tõendatud seos tehtud kulutuse ning sama isiku ettevõtluse eesmärgi vahel. Kulutus on ettevõtlusega seotud, kui selle kulutuse tegemine oli otseselt tingitud maksumaksja ettevõtlusest ja kulutus oli vajalik ettevõtluse alustamiseks, säilitamiseks või arendamiseks. Kolleegiumi seisukoht toetab kaebaja positsiooni asjakohasust. Kohus tugineb ka Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-22-
21. Kaebaja on maksumenetluses tõendanud, et tema ettevõtlus on seisnenud kinnisvara haldamises, arendamises, võõrandamises ja üürile andmises. Vastustaja ei ole usaldusväärselt ümber lükanud kaebaja väiteid, mille kohaselt kõik kulutused, mis on vajalikud üürilepingu esemeks oleva kinnisasja tarbeks, s. h selle hooldamiseks, parendamiseks vm, on käsitletavad üürileandja ettevõtlusena. Tõendamiskoormus ei ole maksuotsusega üle läinud kaebajale. Vastustaja on ületähtsustanud üürilepingu sätet, mille kohaselt pidi üürnik tasuma üürileandjale üüriobjekti korrasoleku eest. Asjaolu, et vastavaid arveid ei ole üürileandja poolt mingil perioodil esitatud ja et puuduvad tõendid üürniku poolt üürileandjale taolise teenuse eest tasumise kohta, viitabki sellele, et üüriobjekti korrasoleku on taganud üürileandja, mitte üürnik. Vastustajal ei olnud takistusi üürniku ärakuulamiseks
22. isikuna, et selgitada välja, kas kinnisvara hooldamisega tegeles üürnik või üürileandja. Järeldus, et üks teleritest oli toodud kaebaja kontorisse ainult vastustajale ettenäitamiseks, on oletuslik. Asjaolu, et teleril ei ole kontoris sobivat alust või millise kapi peal teler asub, või kas tehniliselt on telerit võimalik selles asukohas vaadata, või et telerite arv peaks võrduma puhkemaja tubade arvuga, ei ole kohased kaalutlused selleks, et lugeda esemeid ettevõtlusega seotuteks või mitteseotuteks. Halduskohtule esitatud tõenditega ei ole tõendatud, et soetatud esemeid oleks kasutatud kellegi eratarbimises või et neid ei oleks kaebaja valduses, mille tõttu puudub alus ettevõtlusega mitteseotud kulust tulenevalt täiendavate maksude määramiseks. Vastustaja ei ole makse määranud asjaolul, et teler asus kaebaja sellises struktuuriüksuses, mis ei andnud talle alust nn maksusoodustuseks. Kaebaja on tõendanud Polar Võru leping-töökäsuga, et teler oli remondis, mille käigus ei peetud remontimist otstarbekaks veeavariist tulenevate kahjustuste suuruse tõttu. Kohus hindab tõendit kogumis teiste kogutud tõenditega. Neil asjaoludel on maksuotsus seoses teleritega tulu- ja käibemaksu määramise osas õigusvastane. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
23. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu
24. aprilli 2009 otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata. 6 Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohtu hinnang maksuotsusele ja maksu määramisega seotud tõenditele ja asjaoludele väär. Kohtu viidatud Tartu Ringkonnakohtu lahend nr 3-07-24 ei välista MKS § 84 ja TuMS § 49 koostoimes rakendamist. OÜ Amina on müünud Jaaninõlva kinnistu alla turuhinna. 16.10.2007 sõlmitud ostu-müügilepingus on poolte kohustused ilmselgelt ebavõrdsed. Vormistades müügi- ja kinkelepingu müügilepinguna, on OÜ Amina tegutsenud eesmärgiga vältida kingituselt tulumaksu tasumise kohustust. Asjakohane ei ole halduskohtu viide TuMS §-le 49 ja § 50 lg-le 1, kuivõrd kohtuotsuses räägitakse nimetatud sätetest nende koosrakendamise lubamatuse kontekstis. Halduskohus on teinud tõendina esitatud eksperthinnangutest ja tunnistajate ütlustest ebaõiged järeldused. Kohus on põhjendamatult lähtunud AS Tõnisson Kinnisvarakonsultant eksperthinnangutest, kuigi kohtuotsuses väidetakse vastupidist. Halduskohus oleks pidanud põhjendama, miks ta pidas ühe tunnistaja ütlusi usaldusväärsemateks ja selgitama, kuidas ta lahendas vastuolud tunnistajate ütlustes. Samuti on kohus tõlgendanud tunnistajate ütlusi tendentslikult. E. Mõttuse ütlustest tegi kohus järelduse, et kinnistute turuhinna ja müügihinna vahe erinevus on tavapärane. Seejuures ei pööra kohus tähelepanu, et E. Mõttus selgitas vahet kahe hindaja ekspertarvamuste, mitte kruntide turu- ja müügihinna vahel. A. Kõivu ütlust, et veekoguga piirnev kinnistu võib maksta kuni 50% rohkem, laiendab kohus samuti kõigi kinnistute turuväärtuse ja müügihinna vahe lubatavuse põhjendamiseks. Mõlemad tunnistajad on selgitanud asjaolusid, mis võisid kaasa tuua kahe hindaja erinevad hinnangud OÜ Amina poolt müüdud kruntide turuväärtusele, jäädes selles osas osaliselt erinevatele seisukohtadele (veekogu, vaade, privaatsus). AS Pindi Kinnisvara eksperthinnang on põhjendatum, kuna tegemist on ühes asukohas paikneva kolme kinnistuga, kehtestatud on detailplaneering, kruntide turuhinna omavaheline proportsioon on õigesti määratud ja kolme krundi turuhind on lähedane nende ostuhinnale. Halduskohus jättis maksuhalduri seletused kinnistute ostuhinna ja müügihinna võrdlemise kohta tähelepanuta, kuigi see on oluline asjaolu. Halduskohtu seisukoht, et maksuhaldur on ebaõigesti lugenud maksustatavaks käibeks kinnisasjade müügi, kuna OÜ Amina soetas kinnistu enne kehtiva KMS-i jõustumist, ei ole kooskõlas kindlaks tehtud faktiliste asjaoludega. Maksuhaldur on maksuotsuses lähtunud mitte üksnes maatüki omandamisest, vaid ka Jaanioru kinnistu valdus KMS § 2 lg 5 tähenduses läks 07.06.2005 üle T. Toomjõele. Erinevad on ka 2004-2007 sõlmitud müügilepingute objektid. Seetõttu ei rakendu 16.10.2007 kruntide müügile käibemaksuvabastus KMS § 46 lg 3 näol ning maksuotsuses on kruntide müügikäive õigesti maksustatud käibemaksuga. Seetõttu ei ole põhjendatud halduskohtu seisukoht, et omandisuhete määratlemisel oleks maksuhaldur pidanud lähtuma OÜ Amina tegelikust tahtest. OÜ Amina raamatupidamine kajastas ebaõigesti Jaanioru kinnistu hinda, samuti OÜ Amina omandit, kuid omandi ja valduse üleminek T. Toomjõele 2005 nähtub ka lihtkirjalikest lepingutest. Jaanioru kinnistust tekkinud neljast krundist omandas OÜ Amina 2007 tagasi kolm. Arusaamatuks jääb, milles seisneb maksuotsuse ebaseaduslikkus KMS § 12 lg-st 6 lähtuvalt või kuidas on see seotud AS Pindi Kinnisvara hindamisaktidega. Kruntide võõrandamine harilikust väärtusest madalama hinnaga on tõendamist leidnud. Ka uues KMS redaktsioonis antakse võimalus korrigeerida käibemaksuga maksustatavat väärtust siis, kui on tegemist seotud isikutega. E. Vaiksaarega tehtud müügitehingu maksustamine oleks õige ka pärast 01.01.
25. Maksuhaldur lähtus käibemaksuga maksustamisel KMS tehingute tegemise ajal kehtinud redaktsioonist ja halduskohus ei ole esitanud mingeid põhjendusi selle kohta, miks tuleks seda pidada ebaõigeks. Halduskohtu järeldused muruniiduki jm OÜ-le Amina kuuluva põhivara soetamiseks tehtud kulutuste arvamiseks OÜ Amina ettevõtlusega seotud kuludeks ei ole põhjendatud. Revisjoni käigus on leidnud tõendamist, et seda vara kasutati nii OÜ Amina kui ka OÜ Amina rentniku, OÜ Prodask, ettevõtluse tarvis. Rendilepinguga olid rendiobjekti korrashoiuga seotud kulutused pandud rentnikule. Rendiobjekti puhul oli rendileandja ettevõtluseks objekti kasutusse andmine, mitte rentniku kohustuste hulka kuuluv rendiobjekti korrashoid ja majandamine. Kindlasti ei kuulu rendileandja ettevõtluse hulka rentniku klientidele saaniteede tutvustamine või presentatsioon, kus OÜ Amina esindajate seletuste kohaselt kasutati lumesaani. 7 OÜ Amina ei esitanud tõendeid selle kohta, missugune oli tegelikult maksuotsuses nimetatud põhivara enda ja teise äriühingu ettevõtluses kasutamise proportsioon, vaid leidis, et tegemist on OÜ Amina ettevõtlusega. Halduskohus selgitas, miks on maksuotsus põhjendamatu kahe teleri osas, samas selgitamata asjaoludel leidis, et maksuotsus on põhjendamatu ka ülejäänud kahe kadunud teleri osas. Seetõttu on halduskohtu motiveeringud ja järeldus vastuolulised. Kohtu väide, mille kohaselt oleks maksuhaldur pidanud maksustamisel tõendama kadunud telerite asumist eratarbimises või OÜ Amina valduses mitteolemist, paneb maksuhaldurile ebareaalse tõendamiskoormuse. Revisjoni käigus on võimalik kontrollida, kas esemed on seal, kus nad dokumentide järgi peavad asuma.
26. OÜ Amina vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt leitakse apellatsioonkaebuses, et maksuhalduril oli õigus MKS § 84 alusel müügitehing ümber kvalifitseerida kinkeks ning seega on võimalik kohaldada TuMS § 49 ja MKS § 84 koostoimes. Selline maksuhalduri käsitlus on vale ja taoline sekkumine ettevõtlusesse põhjendamatu. Apellatsioonikaebuses kordab maksuhaldur sama käsitlust, mis on maksuotsuses ja mille kohaselt ei soovinud OÜ Amina Jaaniniidu ja Jaaninõlva krunte kolmandatele isikutele müüa ega püüdnudki välja selgitada nende kruntide tegelikku võimalikku müügihinda. Selline järeldus on arusaamatu ning vastuolus tõenditega, sest A. Tuulberg on kolmas isik, kes ei ole kuidagi olnud seotud OÜ-ga Amina. Apellatsioonkaebuse toodud järeldused ja seisukoht ei ole kooskõlas ka kohtupraktikaga. Viidates Tartu Ringkonnakohtu 13.11.2007 otsusele nr 3-07-24 puudub materiaalõiguslik alus maksu määramiseks vastustajale. Teiseks viitab vastustaja Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-67-08, mille seisukohad on kohaldatavad ka käesolevas asjas. Kuigi eeltoodud kaasuses oli tegemist olukorraga, kus maksumaksja oli maksuhalduri arvates liiga kõrge hinnaga soetanud kinnisasja, ei ole tegemist sisuliselt erinevate olukordadega. See, kui maksuhalduri arvates liiga kallilt ostetakse, on sama majandusliku tagajärjega kui maksuhalduri arvates liiga odavalt müüakse. Arusaamatuks jäävad apellandi väited, et OÜ Amina on tegutsenud eesmärgiga vältida kingituselt tulumaksu tasumise kohustust. Ainsaks argumendiks või tõendiks on maksuhalduril seejuures kinnisasja hind. Puuduvad muud tõendid ja viited, et A. Tuulberg oleks saanud kingituse. A. Tuulbergi enda selgitused on maksuhaldur jätnud kõrvale põhjendusega, et kingituse saaja ei saagi anda objektiivseid ütlusi. Maksuhalduri selline veendumus on kogu menetluse jooksul olnud sedavõrd tugev, et A. Tuulbergilt võeti seletused alles peale vastustaja eriarvamust revisjoniaktile, kus viidati A. Tuulbergilt seletuste võtmise vajadusele. Apellatsioonkaebuses on samuti väljendatud seisukohta, et 16.10.2007 ostu-müügilepingus on OÜ Amina ja A. Tuulbergi kohustused ilmselgelt ebavõrdsed. Vastustajale jääb selline väide arusaamatuks, sest sellist väidet ega selgitust ei ole varasemalt ei maksumenetluses ega kohtumenetluses esitatud. Vaidlustatud on tõendite hindamist kinnisasjade hindade osas põhjendusega, et halduskohus on teinud kogutud tõenditest valed järeldused. Vastustaja sellega ei nõustu. Halduskohus on põhjalikult analüüsinud kogutud tõendeid ning viidanud kõikidele tõenditele ja kohtu tehtud järeldused on loogilised ning õiged. Kinnisvara hindamine ei ole täppisteadus ning ühtegi arvamust ei saa pidada lõplikuks ja ainuõigeks. Vastustaja soovis maksumenetluses esitada küsimusi maksuhalduri eksperdile, kuid vastustaja küsimustele maksuhalduri ekspert ei vastanud. Alles kohtumenetluses oli vastustajal võimalik esitada küsimusi maksuhalduri eksperdile, kes selgitas, et vaidlusaluste kinnisasjade erinevus hindades võib olla 20 % turuhinnast. Vastustaja on olnud kogu menetluse seisukohal, et ta soetas ja omandas kinnistu 01.03.2004 notariaalse lepingu alusel, s. t enne kehtiva KMS-i jõustumist ning seetõttu rakendub vastustaja suhtes KMS § 46 lg
27. 07.06.2005 tehingu T. Toomjõega tingis see, et sellel ajal ei olnud kinnisasi veel jagatud (detailplaneering kehtestati 16.08.2006) ning T. Toomjõel ei olnud võimalik saada pangast laenu mõttelise osa soetamiseks. Sel põhjusel ostis T. Toomjõe kinnisasja tervikuna, millele järgnes jagamine ning detailplaneeringu kehtestamine. Kogu aeg oli aga teada see, et T. Toomjõe sisuliselt tagastab kinnisasja vastustajale ning sellest lähtudes korraldas just vastustaja detailplaneeringu kehtestamise ja vastuvõtmise. 8 Planeerimistoiminguteks oli vastustajal vaja ka kinnistu valdust ning seetõttu ei antud 07.06.2005 tehinguga kinnisasja valdust tervikuna T. Toomjõele. Tehingute tegelik sisu on antud asjas tuvastatav tehingu eemärgi ning tulemuste kaudu. 07.06.2005 tehingu puhul ei olnud tehingu sisuks vastustaja kinnisasja võõrandamine T. Toomjõele, et 16.10.2007 sama asi tagasi osta. Seejuures ei toimunud ka reaalset tasumist. Maksuotsuses puuduvad selged viited materiaalõiguse sätetele, mida maksuhaldur kohaldas. Arvestades, et maksuhaldur on korrigeerinud maksustatavat väärtust, siis peab kohalduma mõni KMS § 12 sätetest. Arvestades asjaolusid, siis saaksid nendeks säteteks olla KMS § 12 lg 4 ja lg
28. Käesolevas asjas peaks kohalduma ainult KMS § 12 lg 4, sest omatarbe puhul peaks kauba tasuta andma ning seetõttu antud asjas E. Vaiksaare suhtes KMS § 12 lg 6 ei kohaldu. Omatarbe regulatsioon ei piirdu ainult olukordadega kui mingi kaup antakse tasuta üle, vaid omatarbe regulatsioon kohaldub ka siis, kui kaupa või teenust antakse liiga odavalt. Omatarbe maksustamise tähendus selgubki KMS § 12 lg-st 6, mis sätestab omatarbe maksustatava väärtuse, s. t, et omatarbe puhul saab maksuhaldur kuni selle väärtuseni maksustatavat väärtust korrigeerida. Maksuhaldur on võtnud antud juhul aga E. Vaiksaare puhul arvesse mitte soetusmaksumuse, vaid eksperdi määratud turuväärtuse. Teiseks KMS § 12 lg 6 kohaldamise eelduseks oleks asjaolu, et tehingud on tehtud turuhinnast erineva väärtusega. Selles osas on aga kohus võtnud tõendeid hinnates seisukoha, et maksuhalduri tellitud eksperdi hinnangud ei tõenda seda, et vastustaja oleks teinud tehinguid turuhinnast erineva väärtusega. Halduskohus on õigesti välistanud KMS § 12 lg 6 kohaldamise ja tervikuna maksustatava väärtuse korrigeerimise. Alates 01.01.2009 on KMS § 12 lg 4 kehtetu. Selle asemel sätestab KMS § 12 lg 14 regulatsiooni, mis lubab käibemaksuga maksustatavat väärtust korrigeerida siis, kui tegemist on seotud isikutega. Muudel juhtudel KMS ei näe enam ette korrigeerimist. Seega, kui kohaldada vastustaja suhtes KMS § 12 lg-t 4 tehingule, mis on tehtud A. Tuulbergiga, siis toimuks see vastuolus Euroopa õigusega. Maksuotsuses muruniiduk jmt põhivara lugemine vastustaja ettevõtlusega seotuks 50% ulatuses on vale, sest rendileandja võib teha kulusid rentniku huvides. Vastustaja viitab Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-92-
29. Maksuhaldur ei saa lugeda kulusid seotuks 50% ulatuses põhjusel, et selliste kulutuste tegemist ei näe ette üüri- või rendileping. Üürileandjal on alati võimalik teha täiendavaid kulutusi üürilepingu esemeks oleva asja paremaks hooldamiseks, sest tal on selge majanduslik huvi enda omandi säilitamiseks ja parendamiseks. Seetõttu on sellised kulutused tema ettevõtlusega seotud kuluks. Järelikult ei saa maksuhaldur lugeda ettevõtlusega seotuks ainult mingit osa kulutustest, eriti olukorras, kus maksuhaldur on sisuliselt möönnud, et kulutused on oma olemuselt ettevõtlusega seotud. Nõustuda ei saa apellandi viitega, et vastustaja on andnud vastuolulisi selgitusi ning vastustaja kohtumenetluses esitatud tõend ei ole usaldusväärne. Asjaolu, et teleril ei ole kontoris sobivat alust või see, millise kapi peal teler asub, ei ole kohased kaalutlused selleks, et lugeda esemeid ettevõtlusega seotuteks või mitteseotuteks. Samuti on vastustaja tõendanud Polar Võru lepingtöökäsuga, et teler oli remondis, mille käigus ei peetud remontimist otstarbekaks veeavariist tulenevate kahjustuste suuruse tõttu. See, et kaebaja vastava tõendi esitas kohtumenetluses, ei anna alust jätta sellist tõendit tähelepanuta. Ülejäänud kahe teleri osas on vastustaja juhatuse liikmed selgitanud, et üks teleritest asus reservis laoruumis Otepääl Pikk 41 ning teine reeglina Otepääl Pikk 41 kaminaruumis. See, et konkreetsel päeval ei olnud ühte telerit kaminaruumis, ei saa olla veel aluseks väitele, et tegemist on ettevõtlusega mitteseotud kulutusega. Telerid jmt vara ei ole otseselt seotud kinnisasjaga ning nad ei pea asuma kogu aeg ühes ja samas kohas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
30. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
31. aprilli 2009 otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 47 lg 1 ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. 9 Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Vastuseks apellatsioonkaebusele peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, mille kohaselt see, et maksuhalduri arvates on müüdud kinnisasjade müügihind olnud nende turuväärtusest madalam, ei tähenda seda, et kruntide ostu-müügilepingut saab lugeda kinkelepinguks, kuigi see ei tulene sõlmitud ostumüügilepingu sisust, vormist ega eesmärgist. Ka Riigikohus on oma lahendis nr 3-3-1-67-08 pidanud vajalikuks märkida, et müügihind on lepingupoolte kokkuleppe küsimus ja see võib olla turuhinnast nii suurem kui ka väiksem. Pealegi peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et maksuhaldur on üht tehingut pidanud ühekorraga nii ostu-müügilepinguks kui ka kinkelepinguks. Ostu-müügilepinguna on arvestatud seda osa, mis reaalselt kinnistu eest tasuti ja kinkelepinguna seda osa, mis moodustas reaalse müügihinna ja maksuhalduri poolt arvestatud tegeliku müügihinna vahet. Kuidagi ei saa nõustuda maksuhalduriga, et halduskohus on tunnistajate A. Kõivu ja E. Mõttuse ütlusi oma otsuses kajastanud tendentslikult. Kohus on andnud hinnangu mõlemate tunnistajate ütlustele ja leidnud, et arvestades ekspertide poolt välja toodud kuni 50%-liste erinevuste lubatavust just ajaloolise hindamiste ja veekogudega piirnevate objektide võrdlemisel, ei ole tõendamist leidnud vastustaja järeldus suurtes ja lubamatutes erinevustes ruutmeetri hindades, mis sisalduvad eksperthinnangutes. Kuidagi ei saa nõustuda maksuhalduriga ka selles, et halduskohus oleks pidanud oma otsuses toetuma AS Pindi Kinnisvara eksperthinnangule, kuna see on põhjalikum. Halduskohus on kõiki tõendeid kogumis hinnanud ja toetunud nendele oma järeldustes. 01.03.2004 koostatud notariaalse lepinguga soetas kaebaja kinnistu enne kehtiva käibemaksuseaduse jõustumist. Kaebaja raamatupidamise andmetel ostis T. Toomjõe 2005.a ainult osa kinnistust. 01.06.2005 koostatud lepingu alusel sai T. Toomjõe ainult osa Jaanioru kinnistust. Millegagi ei ole tõendamist leidnud, et kaebaja ja J. Toomjõe vahel sõlmitud kokkulepped ei vastanud poolte tahtele. Kirjavahetus Otepää Vallavalitusega, Otepää Looduspargiga ja geoaluste koostamise eest arve tasumine tõendavad kaebaja valdust kinnistu üle ning kinnistu soetamist 1999.a ning kaebaja tegutsemist äriühingu ettevõtluse raames ja huvides. Ringkonnakohus ei nõustu maksuhalduriga ka selles, et muruniiduki jm OÜ-le Amina kuuluva põhivara soetamiseks tehtud kulutuste arvamiseks OÜ Amina ettevõtlusega seotud kuludeks ei ole põhjendatud. Kaebaja on vastuses apellatsioonkaebusele õigesti viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-92-08, mille kohaselt kinnisasja omanik võib teha oma vara säilitamiseks ja korrashoidmiseks kulutusi ka siis, kui kinnisasja valdus on üle antud teisele isikule. Kinnisasja omanik võib olla huvitatud sellest, et tema vara oleks kasutamiskõlbulik ja heas seisukorras ka siis, kui rentnik ei ole võimeline tema kasutuses oleva asja korrashoidu tagama või on tekkinud kahtlusi rentniku maksevõimes. Isegi kui kinnisasja omanik ei kasuta võimalust nõuda tehtud kulutused rentnikult sisse, on tegemist ettevõtlusega seotud kuludega, sest tehtud kulutused vähendavad tulevikus tekkivaid kulusid või võimaldavad kinnisasja omanikul saada hiljem tulu kinnisasja müügist või kasutada andmisest. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduriga, et halduskohus on oma otsuses kajastanud ainult kahte puuduolevat telerit. Samas ei anna see alust halduskohtu otsuses tühistamisele selles osas. Ka maksuhaldur ei ole halduskohtu otsusele esitanud vastuväiteid nende kahe teleri osas, mida halduskohus on oma otsuses kajastanud. Samas nagu nähtub haldusasja materjalidest, et kaebaja juhatuse liikmed on andnud oma seletused kahe ülejäänud teleri asukoha suhtes. Asjaolu, et mingil konkreetsel ajahetkel ei asunud telerid nimetatud kohtades, ei anna veel alust järelduseks, et tegemist on ettevõtlusega mitteseotud kulutustega. Ka maksuhaldur ei ole tõendanud, et neid telereid ei ole kaebaja kasutanud seoses ettevõtlusega. 10 HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. OÜ Amina on esitanud taotluse tema kasuks 10 620 krooni väljamõistmiseks seoses apellatsioonimenetluses kasutatud õigusabiga. Õigusabikulud on tasutud. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on mõistlike ja põhjendatud kulutustega ja need kuuluvad apellandilt väljamõistmisele. Einar Vene Maili Lokk 11 Agu Timmi