KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Maili Lokk, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht 6. oktoober 2009, Tartu Haldusasja number 3-08-1313 Haldusasi J.

) § 67 lg-s 4 sätestatud alused, mis välistaksid kaebaja tuginemise õiguspärasele ootusele Vihula Vallavalitsuse 8.06.1998 korralduse nr 331 kehtima jäämise suhtes. Vastustaja oleks pidanud arvestama Tallinna Ringkonnakohtu, Tartu Ringkonnakohtu ja õiguskantsleri seisukohtadega ning ei oleks tohtinud vastu võtta otsuseid, mis on vastuolus käesolevas asjas tehtud kahe jõustunud kohtulahendiga. Eirates

§ 4

lg-t 2 ei ole vastustaja üldse kaalunud vaidlustatud korralduse andmisel kaebaja huve.

1. Vastustaja Vihula Vallavalitsus leiab, et J.K. u kaebus on põhjendamatu ning vaidleb sellele vastu. Vaidlustatud korraldusega tunnistati kehtetuks Vihula Vallavalitsuse 08.06.1998 korraldus nr 331, millega tagastati põhjendamatult kaebajale ca 5,7 ha endist riigile kuuluvat metsamaad, mida J.K. kasutas TaS-i alusel. Kuna J.K. ule tagastatav maa väljus tagastamisele kuuluva maa piiridest, siis on valla 08.06.1998 korraldus seadusevastane. Maa-ameti peadirektori 19.09.2001 käskkirjaga tehti Vihula Vallavalitsusele kohustuslik ettekirjutus tunnistada kehtetuks vallavalitsuse 08.06.1998 korraldus nr
2. J.K. esitas Maa-ameti peadirektori 19.09.2001 käskkirja nr 96 tühistamiseks kaebuse Tallinna Halduskohtule ning 14.06.2002 otsusega nr 3277/2002 jäeti kaebus täies ulatuses rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium jättis 22.10.2003 otsusega nr 2-3-124/2003 J.K. u apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendustest tulenevalt on Vihula Vallavalitsuse korraldus nr 331 õigusvastane sel põhjusel, et kaebajale on tagastatud maad väljaspool õigusvastaselt võõrandatud endise kinnistu piire seadusega lubatust suuremas ulatuses. Kaebajale tagastati väljaspool endise Naaritse 12 talumaa piire 5,7 ha maad, mis on talle Rakvere Metsamajandi maast antud põliseks kasutamiseks TaS-i alusel ning mida tal oleks olnud õigus ostueesõigusega erastada. Esitatud kaebusega üritab kaebaja Vihula Vallavalitsuse 03.06.2008 korralduse nr 883 tühistamise kaudu ikkagi saada tagasi 5,7 ha maad. 27.09.2006 Vihula Vallavalitsusele esitatud avalduses J.K. tunnistab, et 1991 määrusega nr 406 korraldati ringi tema maakasutusõigus, andes 31,4 ha õigusvastaselt võõrandatud endise talumaa asemele 26,7 ha maad, millest 5,7 ha maad asus väljaspool endise talumaa piire, millega ta ka nõustus, saades 31 ha maa asemel 26,7 ha maad.

§ 67

lg 4 p 5 kohaselt ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui ta oli haldusakti õigusvastasusest teadlik. Maareformi seaduse (edaspidi MaaRS) § 3 lg 1 kohaselt tagastatakse endistele omanikele või nende õigusjärglastele nendelt õigusvastaselt võõrandatud maa. Väljaspool talumaa piire asuv 5,7 ha suurune maa ei ole kunagi kuulunud õigusvastaselt võõrandatud maa hulka, mistõttu tulenevalt MaaRS §-st 5 ei ole kaebajal õigust nõuda nimetatud maa tagastamist.

1. Kaasatud isiku järelevalvet teostava asutuse Riigi Maa-ameti esindaja palus jätta kaebus rahuldamata. Nõustuda ei saa väitega, et vastustaja ei ole võtnud arvesse avalikku huvi, sest kaebajale soodustuse tegemisega eiratakse üldist võrdse kohtlemise printsiipi. Isiku puhul, kellele maa on TaS-i alusel antud põliseks kasutamiseks, on senise maakasutuse muutmine erandlik ja need erandid on toodud MaaRS § 8 lg-tes 2 ja
2. Vihula Vallavalitsuse 08.06.1998 korraldus nr 331 on õigusvastane selle tõttu, et kaebajale on tagastatud maad väljaspool õigusvastaselt võõrandatud endise kinnistu piire seadusega lubatust suuremas ulatuses. Eelnimetatud 5,7 ha suurune maatükk ei ole käsitatav MaaRS § 6 lg-s 1 sätestatud endise kinnistu piiridest väljaspool, maakorralduse nõuetest tingitud tagastamisele kuuluva maa osas tehtava erandiga, sest selle maa puhul on tegemist iseseisvalt kasutamist 3 võimaldava kompaktse ja selgete piiridega metsamaatükiga ja see ei mahu ka pindala erinevust piirava +/- 8 %, kuid mitte rohkem kui 5 ha sisse. Ümberkruntimist vastavalt maakorraldusseadusele (edaspidi MaaKS) ei ole läbi viidud ega ümberkruntimiskava koostatud, sest kaebaja MaaKS § 32 lg 2 ja lg 3 sätestatud võimaliku maakorralduse osalisena (maa tagastamise õigustatud subjektiks tunnistatud isikuna ja maa TaS-i alusel põliseks kasutamiseks saanud isikuna) ei ole esitanud MaaKS § 17 lg-s 2 nimetatud taotlust ümberkruntimise algatamiseks kinnisasja asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele. Kuna J.K. esitas 16.07.1992 Vihula Vallavalitsusele avalduse, milles palus talle antud talumaast 5,7 ha maa asendamist, siis järelikult ta teadis, et see maa asus väljaspool õigusvastaselt võõrandatud Naaritse 12 maa piire ning et see maa ei saa kuuluda omandisse andmisele maa tagastamise teel, sest vastasel korral poleks tal olnud mingit tarvidust maa asendamise avalduse esitamiseks. Kaebajale pidi olema ja ka oli teada, et seoses seaduse muutumisega loeti maa asendamise avaldused võrdseks maa ostueesõigusega erastamise avaldustega. HALDUSKOHTU LAHEND
3. Tartu Halduskohus jättis
4. aprilli 2009 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on Vihula Vallavalitsuse 08.06.1998 korralduses nr 331 viidatud MaaRS-le ja Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusele nr 36, kuid pole viidatud nendes õigusaktides sätestatud konkreetsetele õigusnormidele, mille alusel haldusakt on antud. Eeltoodust tuleneb, et Vihula Vallavalitsus andis õiguspäraselt 03.06.2008 korralduse nr 883, millega tunnistas kehtetuks oma 08.06.1998 korralduse nr 331, kuna selles puudub viide korralduse andmise õiguslikule alusele ning selle korralduse alusel tagastati kaebajale maa väljaspool õigusvastaselt võõrandatud endise kinnistu piire seadusega lubatust suuremas ulatuses. Puuduvad asjaolud, mis annaksid kaebajale aluse tugineda usaldusele. Maa-ameti peadirektori 19.09.2001 käskkirjast nr 96 võib järeldada, et Vihula Vallavalitsuse 08.06.1998 korraldus nr 331 tuli tühistada
5. isiku huvi ja avaliku huvi tõttu, sest maa tagastamise korraldusega on
6. isiku õigusi väidetavalt oluliselt rikutud, kuna maad on tagastatud suures ulatuses väljaspool endise õigusvastaselt võõrandatud kinnistu piire ja sellega on riigile tekitatud oluline kahju. Samuti oli Vihula Vallavalitsuse 8.06.1998 korraldus nr 331 jäetud põhjendamata. J.K. esitas 16.07.1992 Vihula Vallavalitsusele avalduse, milles soovis talle antud talumaast 5,7 ha asendamist ja 10,5 ha ostmist. Maareformi seaduse muutmise seaduse (edaspidi MaaRSMS) rakendussätete § 16 lg-s 5 sätestati, et MaaRSMS-i jõustumiseni kehtinud MaaRS § 11 lg 2 alusel esitatud maa asendamise avaldused loetakse võrdseks maa ostueesõigusega erastamise avaldustega. Seega sai maade asendamine toimuda kuni 07.06.1996 ning pärast seda tähtpäeva kuulus õigusvastaselt võõrandatud maa, mille kohta oli esitatud maa asendamise taotlus, kompenseerimisele ja seda maad oli võimalik omandada maa ostueesõigusega erastamisega samadel alustel. J.K. u maa asendamise avalduse rahuldamise korral oleks tulnud talle 5,7 ha maad vähem tagastada. Asjaolu, et J.K. esitas maa asendamise avalduse, annab tunnistust sellest, et ta oli teadlik, et talle tagastatud 5,7 ha väljus endise Naaritse 12 talumaa piiridest, mida kinnitab ka J.K. ule antud vastus õiguskantslerilt. J.K. ei saa väita, et ta ei teadnud, millised olid õigusvastaselt võõrandatud maa piirid ega ka seda, et osa talle TaS-i alusel kasutamiseks antud maast oli tema kasutusse antud väljaspool õigusvastaselt võõrandatud maa endisaegseid piire. Eelpoolmärgitud maatükkide niinimetatud vahetamine oleks tulnud kõne alla ja saanuks aset leida MaaRS § 6 lg-s 1 nimetatud ja MaaKS-s sätestatud alustel ja korras maakorralduskava koostamisega, mille käigus oleks J.K. ul tulnud hüvitada maakorralduskavaga vahetatud maatükkide väärtuste vahe. Antud juhul on tegemist J.K. u poolt pahatahtliku käitumisega ja teadliku maa alusetu omandamisega, millega on tekitatud riigile olulist kahju (450 000 krooni). J.K. varjas või ei esitanud Vihula Vallavalitsusele talle teadaolevat olulist informatsiooni, millest tulenevalt Vihula 4 Vallavalitsuse 08.06.1998 korralduse nr 331 andmine leidis aset puudulike andmete esitamise ja pettuse tulemusena. Samuti oli kaebaja haldusakti õigusvastasusest teadlik. Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt ei pea Vihula Vallavalitsus vajalikuks vähendada J.K. ule käesolevaks ajaks moodustatud katastriüksuse pindala. Samuti annab Vihula Vallavalitsus J.K. ule võimaluse esitada taotlus nõudeõigusest suurema maa tagastamiseks. Lähtudes kehtivatest seadustest, omandireformi aluste seaduses (edaspidi ORAS) sisalduvatest põhimõtetest ning õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-st 654, tuleb muuta Vihula Vallavalitsuse 08.06.1998 korraldust nr 331, kuna J.K. ule on ekslikult tagastatud nõudeõigusest suuremas osas 15,3 ha maad. Nõudeõigusest suurema maana oleks J.K. ul õigus omandada Naaritse katastriüksusest 9,4 ha maad. Ülejäänud 5,7 ha maad, mis väljub endise Naaritse 12 kinnistu piiridest, võib ta omandada maa ostueesõigusega erastamise korras. Vastustaja on asunud põhjendatult seisukohale, et endise Naaritse 12 talumaadest väljunud 5,7 ha tagastamise osas ei ole J.K. heauskne omandaja, sest ta oli algusest peale teadlik, et tegemist ei ole tagastamisele kuuluva maaga. Vaidlusalune maa ei kuulunud talu koosseisu ning selle maa erastamise hinda reguleerib Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ p 23 lg
7. Vihula Vallavalitsus on põhjendatult seisukohal, et antud juhul ei saa J.K. tugineda õiguspärasele ootusele ja lootusele, et tema suhtes kord välja antud Vihula Vallavalitsuse 08.06.1998 korraldus nr 331 jääb endisel kujul kehtima. Õiguspärasest ootusest saab rääkida juhul, kui see tugineb seadusele ning on kooskõlas õiguse ja õigluse põhimõtetega. Vihula Vallavalitsuse poolt 08.06.1998 välja antud korraldus nr 331 ei olnud kooskõlas selle andmise hetkel kehtinud seadusega ning on seetõttu õigusvastane. Samuti oli J.K. teadlik sellest, et 5,7 ha maad oli talle ENSV TaS-i alusel antud põliseks kasutamiseks, kuid maa ei kuulunud endise Naaritse 12 koosseisu ning tegemist oli riigi metsamaaga, mis ei kuulunud õigustatud subjektile tagastamisele. Vaidlustatud haldusaktist nähtuvalt kaebaja kasutuses oleva maa pindala ei vähene, küll aga muutuvad omandatava maa eest riigile tasutavad võlasummad, lähtudes ostueesõigusega erastatava maa hinna lisandumisest ning nõudeõigusest suurema maa tagastamise korral riigile makstava võlasumma vähenemisest. Vihula Vallavalitsus ei ole keelumärke seadmisega kinnistule tekitanud kaebajale majanduslikku kahju, kuna J.K. kasutab maad sihtotstarbeliselt, on kasutanud enam kui 15 aastat vilju ning on saanud ja saab sellelt tulu. Kaebaja on huvitatud kinnistusse tehtud keelumärke kustutamisest, mis annab õiguse kinnisasja võõrandamiseks. Vihula Vallavalitsus keeldub õigustatult kinnistusraamatus valla kasuks seatud keelumärke kustutamisest, tagamaks MaaRS-i teostamise õiguslikel alustel ning maa omandamise õiguslikul alusel. Vaidlustatud Vihula Vallavalitsuse 03.06.2008 korraldus nr 883 on seadusega kooskõlas ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei ole alust. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
8. J.K. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu
9. aprilli 2009 otsuse ning teha uue otsuse, millega rahuldada kaebus täielikult. Apellatsioonkaebuse kohaselt tuginedes Riikliku Maa-ameti 22.11.1990 käskkirjaga nr 7 kinnitatud „Taludele maa kasutamiseks andmise ajutise juhendi“ punktile 2.3 ei pidanud apellant tellima maakorralduskava MaaKS alusel nagu leidis halduskohus, vaid seda pidi tegema vallavalitsus või maakonna maa-amet. Apellant esitas avalduse maa asendamiseks tulenevalt 08.05.1992 Vabariigi Valitsuse määrusest. Apellant mõistis maa asendamise avaldust selliselt, et sellega viiakse lõpule maakorralduskava ning apellandile tagastatakse tema ENSV TaS alusel antud ja riigimaa koosseisust maha arvatud maa, eeldades seejuures, et Vihula Vallavalitsus käitub õiguspäraselt. Apellant oli vaidlusaluse 5,7 ha suhtes maa tagastamise õigustatud subjekt, kuna maa arvati riigimaa koosseisust välja ja selle asendamine oleks tulnud vallavalitsuse või maakonna maaameti poolt ümber vormistada juba enne MRS jõustumist. 5 Halduskohtu otsus ei ole seaduslik ja põhjendatud ning on vastuolus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 442 lg-ga 8, kuna selles sisuliselt nõustutakse
10. isiku ja vastustaja seisukohtadega, analüüsimata on apellandi poolt esitatud tõendid. Halduskohus ei ole märkinud, mis väidetavalt tõendab apellandi pettust ja väidetavat teadlikkust vaidlusaluse Vihula Vallavalitsuse korralduse õigusvastasusest. Apellant ei ole vallavalitsust petnud ega olnud teadlik väidetavast haldusakti õigusvastasusest. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-13-05 viidanud, et isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamine ja muutmine on reguleeritud

§-s 66, 67. Nendest sätetest tuleneb, et kui isiku kahjuks muudetakse õigusvastast haldusakti, peab sealjuures arvestama tema õiguspärast ootust. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-48-06 märkinud, et kehtima tuleb jätta ka õigusvastane haldusakt ning see on täitmiseks kohustuslik igaühele, kui isiku õiguspärasest ootusest tulenevalt on haldusakti kehtetuks tunnistamine keelatud. Halduskohus ei ole analüüsinud Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2003 jõustunud kohtuotsuses leitut, et asjaolusid, mis välistaksid kaebaja tuginemise usaldusele, käesoleval juhul ei esine: kaebuse esitamise tähtajad haldusaktide vaidlustamiseks olid möödunud; kaebaja ei olnud haldusaktide õigusvastasusest teadlik; haldusaktide andmist ei ole saavutatud ebaõige või mittetäielike andmete esitamise, pettuse, ähvarduse või muul viisil haldusorgani õigusvastase mõjustamise tulemusena. Halduskohus ei ole analüüsinud ka, kuidas kohaldub käesolevas vaidluses

, kas vaidlustatud haldusakt on antud kooskõlas eelmärgitud

sätetega või mitte. Halduskohus ei ole kaalunud kooskõlas

§ 67

lg 1 apellandi usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi. Üksnes eelmärgitud huvide kaalumise tulemusena saaks teoreetiliselt teha järelduse sellest, kas avalik huvi kaalub üles isiku õiguspärase ootuse või mitte. Tekkinud on olukord, kus Viru Maakohtu Kinnistusosakonna Lääne-Viru kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr 3526831 on 03.06.2004 kantud sisse märge ebaõige kande muutmiseks või kustutamise tagamiseks Eesti Vabariigi (Vihula vald) kasuks. Eelmärgitud kanne on ebaõige, kuna vaidlusalune maa on tagastatud apellandile õiguspäraselt. Märge rikub apellandi Põhiseaduse §-st 32 tulenevat õigust enda omandit vabalt kasutada ja käsutada. Apellant on korduvalt nõudnud vastustajalt ebaõige kande kustutamist. Vastustaja ei ole ebaõige kande kustutamiseks nõusolekut andnud ning on keeldunud vastava tahteavalduse tegemisest ka käesolevas haldusasjas vaidlustatud korraldusega. Kuna ebaõige kande kustutamine eeldab Vihula Vallavalitsuse 03.06.2008 korralduse nr 883 tühistamist, on kande kustutamise nõude näol tegemist tsiviilõigusliku fakti tuvastamise nõudega, mis on seotud käesoleva haldusasjaga ning mille lahendamine allub seetõttu halduskohtule. Efektiivse õiguskaitse tagamise põhimõttega oleks vastuolus olukord, kus apellant peaks käesoleva vaidlusega seotud kinnistusraamatu ebaõigsusest tuleneva nõudega pöörduma üldkohtusse. HKMS § 6 lg 2 p 2 ei välista sellise kohustamiskaebuse esitamist, kus kohustus toiming sooritada tuleneb seadusest, käesoleval juhul asjaõigusseaduse § 65 lg-st

1. Seega on võimalik ka halduskohtus taotleda, et kohus tuvastaks vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5 Vihula Vallavalitsuse kohustuse teha tahteavaldus apellandi omandis oleva kinnisasja koormava märke kustutamiseks.
2. Vastustaja Vihula Vallavalitsus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei toeta apellandi seisukohta riigimaa koosseisust 5,7 ha maa väljaarvamisega seoses ei MaaRS ega ka asjaõigusseaduse rakendamise seadus. Apellant viidates Riikliku Maa-ameti käskkirjaga kinnitatud „Talude maa kasutamiseks andmise ajutise juhendi“ p-le 2.3 on asunud väärale seisukohale, et juhend reguleerib maakorralduskava koostamist peale maa kasutusse andmist ENSV TaS alusel. Vastavalt juhendile pidi maakorralduskava koostama vallavalitsus või maakonna maa-amet, et selle alusel anda maa tähtajatuks kasutamiseks talu taastajale. Apellandi seisukoht oleks õige, kui J.K. alles taotleks maad TaS alusel kasutusse ning maade paremaks majandamiseks korraldatakse maad 6 maakorralduskava alusel ringi. Maakorralduslikud toimingud tuli ära teha enne maa kasutusse andmist. J.K. esitas 16.07.1992 avalduse 5,7 ha maa asendamiseks ja 10,5 ha maa ostmiseks. Enne ÕVVTK komisjoni otsust ei ole võimalik algatada maa asendamise menetlust, kuna on teadmata, millist maad, kuskohast ja kuhu soovitakse asendada. Maa tagastamise õigustatud subjektide vahel sõlmiti maa jagamise kokkulepe alles 12.12.1997, mil maade asendamine oli lõppenud. Seega on alusetud apellandi süüdistused, et Vihula Vallavalitsus ei ole õigeaegselt tegelenud J.K. u maade asendamisega kuna tingimused maa asendamise menetluse alustamiseks ei olnud täidetud. J.K. on algusest peale olnud teadlik, et ENSV TaS alusel taastatava Naaritse talu maade koosseisu on liidetud riigimetsast eraldatud maad 5,7 ha ulatuses ning see maa pole kunagi kuulunud endise Naaritse 12 talu maade koosseisu. Riigimetsast eraldatud 5,7 ha maad ei kuulu tagastamisele, vaid erastamisele vastavalt MaaRS-le. J.K. ei ole vallale esitanud selliseid asjaolusid, mille tõttu ei tohi Vihula Vallavalitsus oma 06.06.1998 korraldust nr 331 kehtetuks tunnistada lähtudes

§-st

1. J.K. ei juhtinud õigeaegselt Vihula Vallavalitsuse tähelepanu korralduses esinevale eksimusele ning seetõttu oli võimalik maa tagastamine väljaspool endise kinnistu piire. Teabe andmise kohustus on peale haldusorgani ka isikul, kes teavet omab, juhtimaks haldusorgani tähelepanu asjaoludele, mis mingil põhjusel on haldusorganil märkamata jäänud. Vastustaja ei nõustu apellandiga selles osas, et kinnistusraamatusse sisse kantud märge on ebaõige. Tehtud märge on õige, kuna maa omandamine ei ole teostatud seaduslikus korras. Vastustaja on nõus kinnistusregistriosa kande kustutama üksnes siis, kui maa omandamine toimub MaaRS sätestatud tingimustel ning riigile hüvitatakse alusetult saadu. Riigile on tekitatud Vihula Vallavalitsuse 06.06.1998 korraldusega nr 331 oluline kahju, mille osas on Maa-amet teinud vallale kaks ettekirjutust. Vastustaja, võttes arvesse J.K. u 25.03.2008 taotluse, tunnistas kehtetuks korralduse, millega tagastati J.K. ule õigusliku aluseta 5,7 ha maad. J.K. u taotlust ei ole võimalik rahuldada, pööramata tema osas maareformi tagasi. MaaRS § 22 lg 1 alusel saavad ostueesõigusega maad erastada isikud, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks ENSV TaS alusel.
2. Kolmas isik Maa-amet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt see osa maast, mis oli J.K. u kasutusse antud TaS-i alusel, kuid mis ei kuulunud talle tagastamisele, oleks tulnud tal, vastavalt seadusele, erastada ostueesõigusega. Isegi asjaolu, et Vihula Vallavalitsus on jätnud J.K. ule tagastamisele kuuluva 3,1 ha suuruse endise Naaritsa 12 neljanda lahustüki tagastamata, ei õigusta temale nõudeõigusest ca 20% suurema maa (maa ja kasvava metsa maksumusega enam kui 450 000 krooni) tagastamist. Endine Naaritsa 12 neljas lahustükk on J.K. ule kompenseeritud. Kuigi J.K. u varasemate kaebuste osas on jõustunud nii Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2003 otsus kui ka Tartu Ringkonnakohtu 22.06.2005 otsus, peaks kohus käesoleva haldusasja menetlemisel, tuginedes HKMS § 17 lg-le 1, hindama asjaolusid uuesti, sh nii Maa-ameti poolt väljendatud seisukohti, mis välistavad kaebaja tuginemise usaldusele kui ka vaidlustatud korralduses uue asjaoluna väljatoodud nõudeõigusest suurema maana omandatud maa ulatuse küsimust. Vihula Vallavalitsuse korraldus nr 331 on kehtiv, kuid õigusvastane. Järelikult, ka kinnistusraamatu kanne Naaritse kinnistu kohta on formaalselt õiguspärane, kuid sisult õigusvastane. Naaritse kinnistu osas on kujunenud olukord, kus õigusvastase haldusakti alusel on kinnistusraamatus formaalselt õiguspärane kanne, mille ebaõigsuse näitamiseks ongi kantud märge ebaõige kande muutmise või kustutamise tagamiseks Eesti Vabariigi (Vihula vald) kasuks. Kuivõrd nii kohtud, õiguskantsler kui ka Vihula Vallavalitsus on tuvastanud, et kehtiv korraldus nr 331 on õigusvastane, siis ei ole märge ebaõige kande muutmise või kustutamise tagamiseks ebaõige. Märge ei muutu ebaõigeks ka siis, kui Vihula Vallavalitsus oma korralduse 7 nr 331 tühistab või kehtetuks tunnistab, sest kinnistusraamatu kanne, mille õiguslik alus on ära langenud, on samuti ebaõige. Eelnimetatud märge ei takista kinnisasja omanikku tegemast tehinguid oma kinnisasjaga, vaid märge on nö avalikuks hoiatuseks, et nimetatud kinnisasjaga on või võib olla probleeme. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
4. aprilli 2009 otsus tuleb tühistada apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada. ning Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osas, milles taotleti Vihula Vallavalitsuse 03.06.2008 korralduse nr 883 tühistamist. Osas, milles J.K. taotleb Vihula Vallavalitsusele kohustava ettekirjutuse tegemist, jääb kaebus rahuldamata.

§ 67

lg 1 kohaselt isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades arvestab haldusorgan peale

§ 64

lõikes 3 sätestatu ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks. Sama paragrahvi lõike 2 alusel ei tohi haldusakti tunnistada kehtetuks isiku kahjuks, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on mingil muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Asjaolusid, mis välistaksid kaebaja tuginemise usaldusele käesolevas asjas ei esine: kaebaja ei olnud teadlik haldusakti õigusvastasusest, haldusakti andmist ei ole saavutatud ebaõigete või mittetäielike andmete esitamise, pettuse, ähvarduse või muul viisil haldusorgani õigusvastase mõjutamise tulemusena (

§ 67lg 4 p-d 5-6).

Vihula Vallavalitsuse 03.06.2008 korraldusega nr 883 tunnistati kehtetuks Vihula Vallavalitsuse 08.06.1998 korraldus nr 331 „Õigusvastselt võõrandatud maa tagastamine“. 08.06.1998 Vihula Vallavalitsuse korraldusega nr 331 tagastati J.K. ule 25,6 ha suurune Naaritse 12 maaüksus, märkides ka seda, et nõudeõigusest suurema tagastatava maa eest on J.K. tasunud riigile kogu võla. Vaidlustatud korraldusega tühistati see korraldus seetõttu, et korraldusega nr 331 tagastati J.K. ule ka 5,7 ha maad, mis oli talle antud taluseaduse alusel ja mis ei kuulunud temale tagastatava maa koosseisu. Vihula Vallavalitsuse 08.06.1998 korraldus nr 331 kehtis kuni ebasoodsama korralduse nr 883 andmiseni sisuliselt kümme aastat. Kuigi Vihula Vallavalitsus on andnud välja ka teisi korraldusi, mis on korraldust nr 331 tühistanud, on need korraldused kohtute poolt tühistatud erinevatel põhjustel. J.K. on talle tagastatud maad asunud kasutama, sealhulgas on talle tagastatud metsamaal teostanud raiet ja ena sõnade kohaselt teostanud ka metsauuendustöid. Samuti kinnitas apellandi esindaja ringkonnakohtu istungil, et pärast 1998. aastat lõpetati vaidlusalusele maale suvila ja abihoone ehitamine. Eelnevalt oli sellel maal taastatud talu. Eeltoodud asjaolud näitavad, et J.K. on korralduse nr 331 kehtimajäämist usaldades tegelenud vara käsutamisega, samuti on ta olnud kohustatud maksma selle eest maamaksu. Sellisel juhul keelab

§ 67lg 2 haldusakti kehtetuks tunnistamise isiku kahjuks.

Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida ka seda, et EVP kursi muutuse tõttu peaks kaebaja tegema taluseaduse alusel kasutamiseks antud 5,7 ha suuruse maatüki ostueesõigusega erastamiseks märkimisväärselt suuremaid kulutusi, kui 1998. a, mil maavalitsus otsustas talle ka selle maa tagastada. Vaidlustatud korralduses ei ole välja toodud selliseid olulisi avalikke huvisid või kolmandate isikute õigusi, mida kahjustaks vallavalitsuse 08.06.1998 korralduse nr 331 kehtimajäämine. Sisuliselt ei ole vaidlustatud korralduses üldse huvide kaalumist toimunud. Seega on ringkonnakohtu arvates vallavalitsuse 03.06.2008 korraldus nr 883 õigusvastane, kuna see 8 muudab ja tunnistab kehtetuks kaebaja suhtes soodustava haldusakti, 08.06.1998 korralduse nr 331, mis on

§ 67lg-st 2 tulenevalt keelatud.

Kehtetuks tunnistamine sellises olukorras on keelatud olenemata sellest, kas haldusakt on õigusvastane või õiguspärane. Asjas puudub vaidlus selle üle, et 08.06.1998 korraldus nr 331 on õigusvastane, kuna selle alusel tagastati kaebajale ka maa, mida talle polnud õigust tagastada. Kui isiku õiguspärasest ootusest tulenevalt on haldusakti kehtetuks tunnistamine keelatud, tuleb kehtima jätta ka õigusvastane haldusakt ja see on täitmiseks kohustuslik igaühele. Selline käsitlus on kooskõlas ka Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-48-06 väljendatud seisukohtadega. Ringkonnakohus leiab, et kaebus osas, millega taotleti kohustada Vihula valda nõusoleku andmiseks kinnistusraamatusse kantud kande kustutamiseks, ei kuulu rahuldamisele. AÕS § 65 lg 1 kohaselt isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, võib nõuda kande muutmist või kustutamist. Kande muutmiseks on vajalik selle isiku nõusolek, kelle õigusi kande parandamine puudutab. Kui nimetatud isik nõusolekut ühe kuu jooksul ei anna, on isikul, kes soovib kannet muuta, õigus esitada hagi. HKMS § 3 lg 2 kohaselt ei kuulu halduskohtu pädevusse avalikõiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. Kuna AÕS § 65 lg 1 näeb kande parandamisel ette hagimenetluse, siis selles osas ei kuulu kaebus rahuldamisele. HKMS § 92 lg 2 kohaselt kaebuse rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kuna kaebus kuulub rahuldamisele ½ ulatuses, siis kuuluvad vastustajalt väljamõistmisele ka menetluskulud ½ ulatuses. Kokku on kaebaja kandnud menetluskulusid halduskohtus ja ringkonnakohtus 80 602.53 krooni suuruses summas. Seega kuulub Vihula Vallavalitsuselt väljamõistmisele kaebaja kasuks menetluskulu 40 301.26 krooni. Ülejäänud osas jäävad menetluskulud kaebaja enda kanda. Einar Vene Maili Lokk 9 Agu Timmi