KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 19.05.2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-2072 Haldusasi M.B.-A. kaebus Kai

§ 54

järgi on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Isegi kui riiveks oleksid olnud Eesti Kaitseväe poolsed legitiimsed alused ning seda õigustaks tungiv sotsiaalne vajadus, peab riive ja selle eesmärgi vahel valitsema õige ehk proportsionaalne tasakaal. Kui seda ei ole, võib olla tegu põhiseadusega tagatud õiguste ja vabaduste rikkumisega. Mida intensiivsem on riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused. Kaalumine ei pruugi olla lihtne, kui riive on tugev ja põhjused selleks on kaalukad. Tagasiulatuv jõud ei ole kooskõlas õigusriigi põhimõttega ja rikub õiguskindluse ja usalduse kaitse printsiipe. Isik eeldab, et toimingud, mis nende toime panemise hetkel on legaalsed, on seda ka tulevikus. Õiguskindluse printsiibi kohaselt on tagasiulatuva jõuga haldusaktid üldjuhul lubamatud. Tagasiulatuva jõu rakendamisel oleks Eesti Kaitsevägi pidanud andma minevikus toimunud sündmustele teistsuguse õigusliku hinnangu võrreldes sündmuse toimumise ajal olnud hinnanguga. Tagasiulatuv jõud on legaalne, kui isikud, keda see puudutab, pidid arvestama ja võisid arvestada tagasiulatuva jõu rakendamisega (teatud eriregulatsioonide puhul). Kui tagasiulatuvalt tunnustatakse isikute rikutud õigusi ja kaitstakse vabadusi, st kõrvaldatakse ebaõiglus, on tagasulatuv jõud lubatud. Tuleb arvestada, et kui akt puudutab väga pikka ajaperioodi ja väga suurt subjektide ringi (kõik riigiteenistujad Eesti Kaitseväes), pole võimalik õiglane normi rakendamine, võib tekkida uus ebaõiglus. Lubatav on tagasiulatuva jõu andmine, kui muudatuse rakendamine on seotud isikute üldise hea- ja julgeolekuga või kui tegu on äärmise ebaõigluse kõrvaldamise või reaalse ohuga põhiseaduslikule või avalikule korrale, nt õigusakti tunnistamisel põhiseadusevastaseks. Tagasiulatuva jõu rakendamine on lubatud juhtudel, mil isikutele ei panda peale kohustusi või kui tagasiulatuva jõu kohaldamine ei too kaasa muid negatiivseid tagajärgi. Teiseks on tagasiulatuvat jõudu lubatud rakendada juhtudel, mil seda nõuavad muud olulised huvid. Riigikohus (RKPJKo III-1/1-10/94) on märkind: „Seadusandjal on põhimõtteline õigus põhiseaduses väljendatud rahva tahet arvestades, riigi üldisi huve silmas pidades ning tegelikku olukorda ja legaalsuse printsiipi arvesse võttes anda tagasiulatuva jõuga mittekriminaalõiguslikke õigusakte millega võidakse muuta või tühistada varasemaid akte.“ Tsiviilkolleegium väljendas samasugust seisukohta järgmiselt: „Õiguse üheks üldpõhimõtteks on, et üldreeglina ei tohi ega saa seadusel olla tagasiulatuvat jõudu seaduse jõustumise eelsele ajale. Põhiseadus võimaldab seda vaid rangetes piirides seaduste rakendamisest tekkinud õiguskonfliktide ületamiseks, kui ilma sätte tagasiulatuva rakendamiseta tekkida võivad negatiivsed tagajärjed kaaluvad ilmselgelt üles õiguskindluse põhimõtte“ (RKTKo 3-2-1-51-02 p 12). Kuna seadust ei ole muudetud puudub Eesti Kaitseväel õigus kehtestada haldusakte tagasiulatuvalt. Õiguskindluse osaks oleva vacatio legis põhimõte kohaselt peab normide muutmisel enne nende jõustumist jätma normiadressaatidele piisavalt aega uute normidega tutvumiseks ja oma elus vajalike ümberkorralduste tegemiseks. Piisavuse (mõistlikkuse) hindamisel tuleb kaaluda normidega reguleeritavate õigussuhete iseloomu, õigussuhete muutmise ulatust ning sellest tulenevat vajadust ümberkorraldusteks normiadressaatide tegevuses, samuti seda, kas muudatus õiguslikus olustikus oli ettenähtav või ootamatu. Seaduslikkuse põhimõte kohaselt ei tohi riigivõimu tegevus olla vastuolus seadustega. Sisuliselt on siin põhimõtteks „mis on seadusega keelatud on keelatud“. Riigivõimu tegevus peab olema kooskõlas seadustega nii formaalses kui materiaalses tähenduses. Seaduslikkus nõuab, et riik peab olema subjekt õiguse vajadusele kui ka õiguse subjekt endale st riigile. Eriti peab see kajastuma haldusõiguses, kus peamine küsimus on kuidas täidesaatevvõim saab kontrollida läbi õiguse ja ka rääkida, asustada õiguse printsiipe õiguslikult ja parajalt protseduurides. Eeltoodust tulenevalt palub kaebaja vastutajalt välja mõista: perioodil 01.07 – 31.12.2009 vähem makstud töötasu (vähendati 1126 krooni); perioodil 01.08 – 31.12.2009 arvestatud puhkusetasude ümberarvestamist; väljamaksmata summade pealt, kokku 6756 krooni, viivist tulenevalt VÕS §§ 94 ja 113; menetluskulud (tasutud riigilõiv 250 krooni). Samuti taotleb kaebuse esitaja Staabi- ja Sidepataljoni ülema 09.07.2010 käskkirja nr 200P õigusvastaseks tunnistamist (õigusvastasuse tuvastamine) kaebuse esitaja suhtes. 3 VASTUSTAJA VASTUVÄITED Vabariigi Valitsuse 30.12.2008 määruse nr 182 „Riigiteenistujate töötasustamine” (edaspidi määrus nr 182) § 1 lg 1 ja § 2 lg 2 alusel on kehtestatud riigiteenistujate palgaastmestikule vastavad kuupalgamäärad ning minister ja riigisekretär võivad volitada vastavalt ministeeriumi valitsemisalasse või haldamisele kuuluva asutuse juhti kehtestama asutuse ameti- ja abiteenistuskohtadele maksimaalsed diferentseeritud palgamäärad, näidates ära palgamäärade diferentseerimise põhjendused. Riigikogu poolt võeti 18.06.2009 vastu riigi

1. aasta teine lisaeelarve seadus, mis jõustus 06.07.2009 ning mis on olnud riigi, sh kaitseväe kulude kärpimise aluseks. Eelnimetatud seaduse vastuvõtmine tingis kogu avaliku sektori, sh Kaitseministeeriumi valitsemisala asutuste palgakulude olulise vähenemise ning Kaitseministeeriumi juhtkond pidas vajalikuks sellest tulenevalt kogu valitsemisalas teenistuses olevate isikute (kaadrikaitseväelased, ametnikud, abiteenistujad ja koosseisuvälised teenistujad, töötajad) palkade vähendamist alates 01.07.
2. Kaitseväes teenistuses olevate kaadrikaitseväelaste teenistustasusid vähendati Vabariigi Valitsuse 21.01.2005 määruse nr 12 „Kaadrikaitseväelaste teenistuse tasustamine“ 01.07.2009 jõustunud redaktsiooni alusel. Kuna riigiteenistujate osas Vabariigi Valitsus määruse nr 182 muutmist läbi ei viinud, rakendas kaitsevägi vastavalt Kaitseministeeriumi kantsleri Riho Terras´e 25.06.2009 kirjale nr 6.1.-11/2919 „Palkade vähendamine” teenistujate töötasu vähendamisel põhimõtet, et palku vähendatakse 8% kogupalgast miinimumpalka ületav osa. Palkade vähendamine toimus kas igakuiste nõutavast tulemuslikuma teenistuse ja täiendavate tööülesannete eest makstava lisatasu või astmepalga diferentseeritud osa vähendamise teel. Kaitseväe juhataja andis 06.07.2009 välja käskkirja nr 282 (edaspidi käskkiri nr 282), milles kohustas kaitseväe struktuuriüksuste ülemaid määrama Avaliku teenistuse seaduse alusel teenistuses olevatele teenistujatele uued teenistustasud alates 01.07.2009, vähendades individuaalselt määratud kuupalgamäära diferentseerimise protsenti vastavalt käskkirja lisale ning tutvustada käskkirja teenistujatele allkirja vastu. Struktuuriüksuste ülematel tuli kaitseväe juhataja käskkirja nr 282 alusel määrata uued teenistustasud ühe kuu jooksul. 09.07.2009 andis Staabi- ja Sidepataljoni ülem kaitseväe juhataja käsu alusel välja käskkirja nr 200P „Teenistustasude vähendamine” (edaspidi käskkiri nr 200P), millega määras avaliku teenistuse seaduse alusel Staabi- ja Sidepataljonis teenistuses olevate ametnike uued kuupalgamäära diferentseerimise protsendid alates 01.07.
3. Vastustaja ei nõustu kaebuses esitatud väidetega ja põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt: 10.08.2009 väljastatud juulikuu palgalehelt selgub kaebajale 01.07.2009 kehtestatud astmepalgamäära diferentseering 125% varemkehtestatud 140% asemel. Õiguskantsler annab oma
4. aasta kokkuvõttes hinnangu, mille kohaselt on ametnikule palga määramise käskkirja näol tegemist avaliku võimu kandja ühepoolse ning Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud reeglitest lähtuva haldusaktiga ning sellel puudub kokkuleppeline iseloom. Arvestades eelöeldut ning avaliku teenistuse üldist iseloomu, on selge, et riigiteenistujate töötasustamisele ei laiene TLS § 28 lg 1 p 2 ja § 29 lg 1 ning põhimõte, et palgatingimusi saab muuta kokkuleppel. Seega ei ole kaebaja väide asjakohane. Riigiga teenistussuhtes olevatele isikutele garanteeritakse nende ametikohale vastav põhipalgamäär. Lisaks on ette nähtud võimalus diferentseerida riigiametnike põhipalga astet. Põhipalga aste ja selle diferentseeringud erinevad selle poolest, et teatud ametikohale vastavat põhipalka on isikul, kes on määratud vastavale ametikohale, alati õigus nõuda. Isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda, et tema põhipalka diferentseeritakse. Kaitseministril on lubatud Kaitseministeeriumi valitsemisalas kehtestada käskkirjaga valitsemisala asutustes diferentseeritud palgamäärad, näidates palgamäärade suurendamise põhjused (määrus nr 182 § 2 lg 2). Seega on põhipalgamäärade diferentseerimine ministri õigus, mitte kohustus. Põhipalgamäärade diferentseerimise aluseid võib muuhulgas olla vaja muuta riigi rahalistest võimalustest tulenevalt ning põhipalgaastmete diferentseerimine ei ole üldjuhul püsiva iseloomuga. Õiguskantsler on seisukohal, et riigiteenistujal ei ole subjektiivset õigust nõuda, et tema põhipalgamäära diferentseeritakse ning juhtum, kus diferentseeritud põhipalgamäära enam ei diferentseerita seoses diferentseerimise asjaolude muutumisega, on kooskõlas avaliku teenistuse seaduse ja riigiteenistujate töötasustamise määrustega. Kuna kohustuslike lisatasude suhtes on isikutel õiguspärane ootus, tuleb kõigepealt vähendada mittekohustuslikke tasusid ja alles seejärel vajadusel 4 kohustuslikke. Kuigi isikutel on õiguspärane ootus, ei ole selle igasugune riive põhiõiguse rikkumine põhiseaduse mõttes. Kui avalik huvi riigi toimimise ja jätkusuutlikkuse vastu raskes majanduslikus olukorras arvestades ühiskonna majanduslikku taset ja tööjõuturu olukorda kaalub üle üksikisiku huvi tema õiguspärasest ootusest lähtuva palga saamise suhtes, on õiguspärase ootuse riive õigustatud. Isikute põhiõigusi ja muid põhiseadusest tulenevaid väärtusi võib piirata, kui see on mõne muu põhiseadusest lähtuva eesmärgi saavutamiseks vajalik ning rakendatav piirang on proportsionaalne. Piirang on proportsionaalne siis, kui eesmärk kaalub üle riive ning sama eesmärki ei ole võimalik saavutada vähem riivavate meetmetega. Olukorras, kus riigi toimepidevust ja jätkusuutlikkust ei olnud võimalik saavutada ametnike palkade vähendamiseta ning vähendamine ei toimu määras, mis seaks ohtu ametnike toimetuleku (palka vähendati 8%), saab riive olla õigustatud. Staabi- ja Sidepataljoni 06.06.2009 käskkirjaga nr 197P kinnitatud ja kehtestatud „Sisekorraeeskiri” p 5.2 ütleb, et palk kantakse teenistuja poolt esitatud isiklikule pangaarvele vastavalt kaitseväes kehtivale üldisele korrale hiljemalt palgaarvestuse aluseks oleva järgmise kuu kümnendaks kuupäevaks. Kui palgapäev langeb puhkepäevale või riiklikule pühale, kantakse palk üle sellele vahetult eelneval tööpäeval. Kui muutub kaitseväes kehtestatud üldine kord palga maksmise kuupäeva osas, teavitatakse teenistujaid sellest täiendavalt. Ka sisekorraeeskiri määratleb üheselt mõistetavalt, et ametnikul puudub õigus oma palgatingimuste ja selle väljamaksete korra üle kaubelda ning tema suhtes rakendatakse kehtestatud korda. Kaitseväe juhataja 15.07.2009 käskkirjaga nr 295 kinnitatud „Kaitseväe raamatupidamise sise-eeskiri” punkt 9.4.19 reguleerib palga maksmist kogu kaitseväes. Kaitseväes arvutatakse töötasu üks kord kuus kuu viimase päeva seisuga. Töötasu avanssi ei maksta. Palgapäev on töötasu arvestuskuule järgneva kuu
5. kuupäev ning palk makstakse sularahata arvelduste korras töötaja avalduses märgitud pangakontole. Kui palgapäev langeb puhkepäevale, siis toimub väljamaks viimasel tööpäeval enne puhkepäeva. Viimatinimetatu kinnitab veelkord, et ametnikul puudub õigus oma palgatingimuste ja selle väljamaksete korra üle kaubelda ning tema suhtes rakendatakse kehtestatud korda. Põhipalgamäära diferentseeringu vähendamine oli põhjendatud Riigikogu poolt 18.06.2009 vastu võetud riigi
6. aasta teise lisaeelarve seadusega, millest tulenevalt vähendati Kaitseministeeriumi valitsemisala palgakulusid.

eesmärk on reguleerida ainult kodanikku puudutavat haldustegevust. Asutusesiseste ehk internsete otsuste allutamine

-s ettenähtud menetluskorrale lämmataks avalike ülesannete täitmise. Ametnik ei saa nõuda, et iga teenistusalast korraldust talle motiveeritaks ja et tal lastaks enne iga uut ülemuse käsku selle kohta oma arvamust avaldada. Seega ei ole haldusaktideks asutusesisesed või sama haldusekandja asutuste vahelised üldise iseloomuga eeskirjad, juhendid ega üksikkorraldused, samuti kooskõlastused. Kaitsevägi leiab, et kaebajat on teavitatud õigeaegselt. 29.06.2009 avaldas kaitseväe juhataja kaitseväesiseses Intranetis https://mil.ee (lisa 7) oma pöördumise kaitseväelaste ja ametnike poole seoses kaitseväe palgakorraldusega ning teenistustasude vähendamisega alates 01.07.

1. Samuti on Staabi- ja Sidepataljoni ülem major Veikko Kannel 26.06.2009 allüksuste ülemate koosolekul, kus osales ka NATO Kooperatiivse Küberkaitse Kompetentsikeskuse (K5) ülem kolonel Ilmar Tamm, teavitanud, et Kaitseväe Peastaabi personalisektsioon J-1 annab 27-ndal nädalal välja palgajuhendi muudatuse, mille alusel vähendatakse kõikide teenistujate palkasid alates 01.07.2009 ning palgad tuleb 1 kuu jooksul tagasiulatuvalt vastavusse viia uue palgakorraldusega (lisa 1). Eelkirjeldatust tulenevalt pidi olema igale kaitseväes teenistuses olevale riigiametnikule mõistlikult eeldataval viisil arusaadav, et teenistustasusid vähendatakse palgamäärade diferentseerimise % arvelt ning säilitatakse senised kuupalgamäärad. Samuti ei saa märkimata jätta asjaolu, et arvestades majanduslangust Eesti Vabariigis, võib mõistlikult eeldada, et kaebaja sai teada või teadis teenistustasude vähendamise võimalusest riigisektoris ka meedia vahendusel. Finantsspetsialistina (Financial Assistant) pidi kaebaja aru saama astmepalga diferentseeringute vähendamisest, kuna tema ametikoha eesmärgiks on nõustada K5 juhtkonda ja ülejäänud personali finantsvaldkonnas, seega on ametikohaga kaasnev kohustus olla kursis kaitseväe finantspoliitikaga ning seda tutvustada teistele asutuse/struktuuri 5K töötajatele. Ka kaebaja ametijuhendist (kinnitatud Staabi- ja Sidepataljoni ülema 01.01.2009 käskkirjaga nr 21P) tuleneb, et ametikoha eesmärk on K5 juhtkonna ja personali nõustamine finantsvaldkonnas (lisa 9). Riigikogu poolt 18.06.2009 vastu võetud riigi
2. aasta teise lisaeelarve seadus, mis jõustus 06.07.2009, ning millest tulenevalt vähendati Kaitseministeeriumi 5 valitsemisala palgakulusid, ei andnud kaitseväe juhatajale tavapärast mõistlikku aega haldusakti rakendamiseks (kaitseväe juhataja kehtestas käskkirja nr 282 06.07.2009, st samal päeval, kui jõustus riigi
3. aasta teise lisaeelarve seadus) ning seega vähendati kaitseväes kõikide teenistujate palgamäärade diferentseeringuid tagasiulatuvalt alates 01.07.
4. Kaebaja väide, et Staabi- ja Sidepataljoni ülema käskkirja 200P ei ole talle tutvustatud, ei vasta tõele. Riigikohtu halduskolleegium oma määruses haldusasjas 3-3-1-52-00 leidis, et juhul, kui haldusakt ei ole teatavaks tehtud, võib isikule muul viisil olla üheselt selgunud, et on olemas mingi teda puudutav haldusakt. Kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, siis peab isik mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks. 10.08.2009 palgalehelt selgub kaebajale üheselt mõistetavalt, et diferentseeringu % on vähendatud, samuti on vastustaja selgitanud kaebajale oma 07.09.2009 vastuskirjas diferentseeringute vähendamise aluseid ja põhjuseid. Tulenevalt eelkirjeldatust ei saa kaebaja tugineda väitele, et talle ei ole tutvustatud pataljoni ülema käskkirja nr 200P. Staabi- ja Sidepataljoni personalisektsiooni S-1 spetsialist Anne-Maria Paljak tunnistab, et ta helistas
5. aasta juuli viimasel,
6. nädalal (täpset kuupäeva 5 kuud hiljem ei mäleta) K5 personalispetsialist K.-H. Koltsile ja teatas, et 5K töötajad, sh M.B.-A., tuleksid tutvuma allkirja vastu pataljoniülema käskkirjaga 200P „Teenistustasude vähendamine”. Personalispetsialist K.-H. Kolts vastas, et nemad (5K töötajad) pole nimetatud käskkirjaga nõus ning allkirja käskkirjaga tutvumise kohta ei anna (lisa 5). Tulenevalt eelkirjeldatust oli kaebaja teadlik pataljoniülema käskkirja 200P sisust ning keeldus teenistustasusid vähendavale käskkirjale alla kirjutamast ning ei saa tugineda väitele, et talle ei ole käskkirja tutvustatud. Kaitsevägi tegi endast kõik võimaliku, et kaitseväe hea tava kohaselt oma teenistujat võimalikult hästi informeerida tema teenistustasu suhtes tehtud otsuse kohta. Kaebaja asus pärast põhipuhkuse lõppemist (26.07.2009) teenistusülesandeid täitma 27.07.2009 kuni järgmisele korralisele puhkusele minekuni perioodil 10.08.2009-16.08.2009 (lisa 4). Seega oli kaebajal mõistliku aja (2 nädala) jooksul võimalus tutvuda tema kohta välja antud haldusaktiga. Samuti tõendab käskkirja 200P kehtestamist 09.07.2009 Kirke Toomesaare e-kiri, millega kaebaja väidetavalt tutvus alles 27.07.2009, korraliselt puhkuselt naastes (lisad 8 ja 4 ja 2). Kaitseväe juhataja käskkirjaga 282 „Teenistustasude vähendamine” on M.B.-A. allkirja vastu tutvunud 27.07.2009 ehk koheselt pärast 03.07.2009 töövõimetuslehel nr 00024695 (lisa 11) viibitud 1 päeva ja põhipuhkuselt (06.-26.07.2009, lisa 12) teenistusse asudes (lisa 3). Kaebaja väidab, et kaitseväe juhataja käskkirjas nr 282 ja Staabi- ja Sidepataljoni ülema käskkirjas nr 200P ei ole loetletud isikute õigused ja kohustused, samuti selgitused selle vaidlustamiseks.

§ 57

lg 2 ütleb üheselt mõistetavalt, et vaidlustamisviite puudumine ei mõjuta haldusakti kehtivust, vaidlustamise tähtaega, ega too kaasa muid õiguslikke tagajärgi.

§ 57

lg 3 kohaselt võib vaidlustamisviite puudumist pidada haldusakti vaidlustamise tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks, kui tähtaja möödalaskmine on tingitud vaidlustamisviite puudumisest. M.B.-A. palub oma kaebuses mõista välja tema kasuks perioodil 01.07.2009 kuni kohtuvaidluse lõpuni saamata jäänud töötasu, mis kaebaja arvates/hinnangul on astmepalga diferentseeringute vahe (alates

1. juulist 2009 igakuiselt 1126 krooni). Staabi- ja Sidepataljoni ülema 17.12.2009 käskkirjaga nr 333P „Teenistusest vabastamine” on kaebaja vabastatud teenistusest tema enda algatusel 31.12.
2. Seega puudub kaebajal igasugune õiguslik alus nõuda väidetavalt saamata jäänud töötasu kohtuvaidluse lõpuni (lisa 10). Vastustaja leiab, et kaebaja töötasu ei ole saamata jäänud. Kaitsevägi on toiminud õiguspäraselt, vähendades kaebaja töötasu astmepalga diferentseeringut varasemalt 140%-lt 125%-le. Kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud. M.B.-A.`t on teavitatud palgamäärade diferentseeringute muutmise käskkirjade (nr 282 ja nr 200P) olemasolust, samuti on võimaldatud kaebajal tutvuda allkirja vastu eelnimetatud käskkirjadega. Lisaks on Staabi- ja Sidepataljoni ülem vastanud kaebaja 17.08.2009 esitatud esildisele nr 4763, milles selgitab täiendavalt astmepalga diferentseeringute vähendamise põhjuseid ja tagamaid. Vastustaja leiab, et M.B.-A. kaebus haldusasjas nr 3-09-2072 on põhjendamatu ning selles toodud väited ei anna alust tühistada kaitseväe juhataja 06.07.2009 käskkirja nr 282 ja Staabi- ja Sidepataljoni ülema 09.07.2009 käskkirja nr 200P. Vastustaja esindaja palub kaebuse jätta rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. 6 KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega ning vastustaja kirjalike seisukohtadega, kuulanud poolte suulisi selgitusi, hinnanud haldusasjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel: Kaebuse esitaja ei ole nõus sellega, et tema palka vähendati tagasiulatuvalt ning etteteatamata, millest on tingitud kaebuse esitamine halduskohtule. Temale on makstud palka 6,29% ehk 1126 krooni kuus vähem ajaperioodil 01.07.-31.12.
3. Kaebaja leiab, et palgatingimusi, sh palga vähendamine, saab muuta vaid kokkuleppel töötajaga. Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et ametnikule palga määramise käskkirja näol on tegemist avaliku võimu kandja ühepoolse ning Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud reeglitest lähtuva haldusaktiga ning sellel puudub kokkuleppeline iseloom. Tulenevalt avaliku teenistuse üldisest iseloomust riigiteenistujate töötasustamisele ei laiene Töölepingu seaduse (TLS) § 28 lg 1 p 2 ja § 29 lg 1, seega ei kehti põhimõte, et palgatingimusi saab muuta kokkuleppel. Riigiga teenistussuhtes olevatele isikutele garanteeritakse ametikohale vastav põhipalgamäär. Lisaks on ette nähtud võimalus diferentseerida riigiametnike põhipalga astet. Põhipalga astme ja selle diferentseeringu erinevus seisneb selles, et vastavale ametikohale nimetatud ametnikul on õigus nõuda tema ametikohale vastavat põhipalka, kuid ametnikul ei ole subjektiivset õigust nõuda tema põhipalga diferentseerimist. Õiguskantsler on oma
4. aasta tegevuse ülevaates muuhulgas märkinud, et põhipalgamäära diferentseerimise ja lisatasu määramise näol on üldjuhul tegemist asutuse juhi diskretsiooniotsusega ning ametnikku kaitseb see, et nii põhipalgamäära diferentseerimine ja lisatasu määramine kui ka viimaste vähendamine peavad olema põhjendatud, teenistujate töötasud peavad arvestama ühiskonna majanduslikku taset ja tööjõuturu olukorda. Kaitseministril on lubatud Kaitseministeeriumi valitsemisala asutustes kehtestada käskkirjaga diferentseeritud palgamäärad, näidates palgamäärade suurendamise põhjused (määruse nr 182 § 2 lg 2). Seega on põhipalgamäärade diferentseerimine ministri õigus, mitte kohustus. Põhipalgamäärade diferentseerimise aluseid võib muuhulgas muuta riigi rahalistest võimalustest tulenevalt ning põhipalgaastmete diferentseerimine ei ole üldjuhul püsiva iseloomuga. Õiguskantsleri arvamuse kohaselt riigiteenistujal ei ole subjektiivset õigust nõuda, et tema põhipalgamäära diferentseeritakse ning juhtum, kus diferentseeritud põhipalgamäära enam ei diferentseerita seoses diferentseerimise asjaolude muutumisega, on kooskõlas Avaliku teenistuse seaduse ja riigiteenistujate töötasustamise määrustega. Kaitseministeeriumi valitsemisala asutustes teenistuses olevate isikute, s.o kaadrikaitseväelased, ametnikud, abiteenistujad, koosseisuvälised teenistujad ja töötajad, sh M.B.-A., põhipalgamäära diferentseeringu vähendamine oli tingitud Riigikogu poolt 18.06.2009 vastu võetud riigi
5. aasta teise lisaeelarve seadusest, millest tulenevalt vähendati Kaitseministeeriumi valitsemisala asutuste palgakulusid. Arvestades majanduslangust Eesti Vabariigis palgakulusid vähendati ka teiste valitsusasutuste valitsemisala asutuste teenistujatel. Riigi
6. aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse alusel ametnike tasustamine peab olema tasakaalus teiste riigiametnike palkade ja nende määramise põhimõtetega. Riigikogu võttis seoses riigi majanduskasvu järsu pidurdumisega ning
7. aasta majandusprognooside oluliste negatiivsete muudatustega vastu Riigi
8. aasta teise lisaeelarve seaduse, mille alusel muuhulgas vähendati ka Kaitseministeeriumi valitsemisala asutuste palgakulusid. Vabariigi Valitsus võttis 25.06.2009 toimunud istungil vastu 21.01.2005 määruse nr 12 „Kaadrikaitseväelaste teenistuse tasustamine“ muudatuse, mille kohaselt on määruse lisas 7 kehtestatud teenistuse tasu määrade miinimumpalka ületava osa vähendamine 8% võrra. Eelnimetatud Vabariigi Valitsuse määrus jõustus 01.07.
9. Sellest tulenevalt pidas Kaitseministeeriumi juhtkond vajalikuks kogu valitsemisalas teenistuses olevate isikute palkade vähendamist alates 01.07.
10. Kohus leiab, et Eesti Kaitseväes teenivatele kaadrikaitseväelastele ja teenistujatele ühtselt kohaldatav palga vähendamine 8% võrra ei sea ohtu ametnike esmast toimetulekut ja seeläbi ei kahjustu ka nende sõltumatust. Kaitseministeerium teenistujate töötasu vähendamisel otsustas, et palkade vähendamine toimub kas igakuiste nõutavast tulemuslikuma teenistuse ja täiendavate tööülesannete eest makstava lisatasu või astmepalga diferentseeritud osa vähendamise teel. Kaitseministeerium lähtus ühtsest lähenemisest kõigi riigiteenistuses olevate isikute töötasude vähendamisel ning solidaarsuse põhimõttest, millest tulenevalt palus oma 25.06.2009 pöördumises (kiri nr 6.1.-11/2919) ministeeriumi valitsemisalas olevate asutuste juhtidel viia läbi oma asutustes palkade vähendamine alates 01.07.
11. Riigikogu poolt 18.06.2009 vastu võetud riigi
12. aasta teise lisaeelarve seadus, mis jõustus 06.07.2009 ning millest tulenevalt vähendati Kaitseministeeriumi valitsemisala palgakulusid, ei andnud kaitseväe juhatajale tavapärast mõistlikku aega haldusakti rakendamiseks (kaitseväe juhataja andis välja käskkirja nr 282 06.07.2009, st samal päeval, kui jõustus riigi
13. aasta teise lisaeelarve seadus), millest tulenevalt vähendati kaitseväes kõikide teenistujate palgamäärade diferentseeringuid tagasiulatuvalt alates 01.07.
14. Kohus nõustub selles vastustajaga. Kaitseväe teenistuses olevate riigiametnike teenistustasusid vähendati palgamäärade diferentseerimise protsendi arvelt ning säilitati senised kuupalgamäärad. Vastustaja väitel, millega nõustub ka kohus, finantsspetsialistina (Financial Assistant) pidi M.B.-A. aru saama astmepalga diferentseeringute vähendamisest, kuna tema ametikoha eesmärgiks on nõustada K5 juhtkonda ja ülejäänud personali finantsvaldkonnas, seega on tema ametikohaga kaasnev kohustus olla kursis kaitseväe finantspoliitikaga ning seda tutvustada teistele asutuse/struktuuri 5K töötajatele. Ka M.B.A. ametijuhendist (kinnitatud Staabi- ja Sidepataljoni ülema 01.01.2009 käskkirjaga nr 21P) tuleneb, et ametikoha eesmärk on K5 juhtkonna ja personali nõustamine finantsvaldkonnas. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et Staabi- ja Sidepataljoni ülema käskkirja nr 200P ei ole talle tutvustatud. Riigikohtu halduskolleegium määruses haldusasjas nr 3-3-1-52-00 leiab, et juhul, kui haldusakt ei ole teatavaks tehtud, võib isikule muul viisil olla üheselt selgunud, et on olemas mingi teda puudutav haldusakt. Kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, siis peab isik mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks. Kaebuse esitaja teadis seda, et ta saab vaidlusaluse käskkirja allkirja vastu kätte, kuid järgi sellele ta ei läinud. 10.08.2009 palgalehelt oli kaebajale näha, et diferentseeringu protsenti on vähendatud, samuti on vastustaja kaebajale selgitanud oma 07.09.2009 vastuskirjas diferentseeringute vähendamise asjaolusid. Peale selle Staabi- ja Sidepataljoni personalisektsiooni S-1 spetsialist Anne-Maria Paljak helistas
15. aasta juuli viimasel nädalal K5 personalispetsialist K.-H. Koltsile ning teatas, et 5K töötajad, sh M.B.-A., tuleksid tutvuma allkirja vastu pataljoniülema käskkirjaga nr 200P „Teenistustasude vähendamine”. Personalispetsialist K.-H. Kolts vastas talle, et nemad (5K töötajad) pole nimetatud käskkirjaga nõus ning allkirja käskkirjaga tutvumise kohta ei anna. Seega võib järeldada, et kaebaja oli teadlik pataljoniülema käskkirja nr 200P sisust ning teadlikult keeldus teenistustasusid vähendavale käskkirjale (enda osas) alla kirjutamast, mis aga tähendab, et sellisel juhul ta ei saa tugineda väitele, et talle ei ole käskkirja tutvustatud. Vastustajate esindajad kinnitasid kohtus, et 29.06.2009 avaldas kaitseväe juhataja kaitseväesiseses Intranetis https://mil.ee oma pöördumise kaitseväelaste ja ametnike poole seoses kaitseväe palgakorraldusega ning teenistustasude vähendamisega alates 01.07.
16. Peale selle Staabi- ja Sidepataljoni ülem major Veikko Kannel 26.06.2009 toimunud allüksuste ülemate koosolekul, kus 8 osales ka NATO Kooperatiivse Küberkaitse Kompetentsikeskuse (K5) ülem kolonel Ilmar Tamm, teatas, et Kaitseväe Peastaabi personalisektsioon J-1 annab 27-ndal nädalal välja palgajuhendi muudatuse, mille alusel vähendatakse kõikide teenistujate palkasid alates 01.07.2009 ning palgad tuleb 1 kuu jooksul tagasiulatuvalt (alates 01.07.2009) vastavusse viia uue palgakorraldusega. 10.07.2009 toimus Staabi-ja sidepataljoni allüksuste ülemate koosolek, mille kohta koostatud protokollis on märgitud, et kaitseväelastel väheneb auastmetasu ning palgamäär, ametnikel väheneb töötasu diferentseeringute osas. Lisaks märgitakse, et vastavad käskkirjad on tehtud, millega saab tutvuda personalisektsioonis allkirja vastu, see puudutab ka kaitseväe juhataja käskkirja ametnike ja tööliste kohta. Protokollist nähtub, et jätkuvalt on väga vähesed allkirja vastu tutvunud kantseleis olevate dokumentidega, millega seoses ülematel tuleb kontrollida, et ka alluvad oleksid tutvunud. Nagu nähtub tutvumislehelt kaitseväe juhataja 06.07.2009 käskkirjaga nr 282 „Teenistustasude vähendamine“ on M.B.-A. tutvunud 07.09.2009 allkirja vastu. Haldusasjas esitatud tõendite hulgas on personalisektsiooni spetsialist Anne-Maria Paljak´u 08.12.2009 seletuskiri pataljoniülemale, millest eelnevalt on juba juttu olnud, kus selgitatakse järgnevat:
17. aasta juuli viimasel nädalal helistas A.-M. Paljak 5K personalispetsialist KailiHelina Kolts´le lauatelefonile ning teatas, et K5 töötajad tuleksid tutvuma allkirja vastu Staabi- ja Sidepataljoni ülema 09.07.2009 käskkirjaga nr 200P „Teenistustasude vähendamine“, mille peale K.-H. Kolts vastas, et nemad (K5 töötajad) pole nimetatud käskkirjaga nõus ning allkirja käskkirjaga tutvumise kohta ei anna. Seega leiab kohus, et M.B.-A.l oli võimalik tutvuda käskkirjaga nr 200P allkirja vastu, keegi talle selleks takistusi ei teinud, kuid ta ise ei kasutanud seda võimalust ning see oli tema vaba valik. Vastustajate esindajad kinnitasid kohtus, et asutusesisene töötajate teavitamine palga vähendamise kohta välja antud õigusaktidest toimus küllaltki aktiivselt. Kohtu arvates võib selles osas vastustajaga nõustuda. Kohus ülalöeldu põhjal ning hinnates esitatud tõendeid kogumis, on jõudnud järeldusele, et kaebuse esitaja nõuded on alusetud ning tuleb jätta rahuldamata. Kohus ei tuvastanud vaidlustatud Staabi- ja Sidepataljoni ülema 09.07.2010 käskkirja nr 200P õigusvastasust osas, mis puudutab kaebajat. Vastavalt HKMS §-le 92 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude hüvitamise nõuet. Menetluskulud jäävad kaebuse esitaja enda kanda. Elle Kask Kohtunik 9 10 11