3-09-2073/56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 28.05.2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-2073 Haldusasi K.-H.K.i kaebus Kaitseväe Staabi-ja Sidepataljoni 09.07.2009 käskkirja nr 200P tühistamiseks kaebuse esitajat puudutavas osas ning Kaitseväe juhataja 06.07.2009 käskkirja nr 282 tühistamist kaebajat puudutavas osas; vähemmakstud töötasu väljamaksmise; puhkusetasude ümberarvestamise ning väljamaksmata summade pealt viivise väljamõistmise nõudes. Menetlusvorm Suuline menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja K.-H.K. ja tema nõustaja Rene Allik, vastustajate Eesti Kaitseväe ning Staabi-ja Sidepataljoni volitatud esindajad Astra Mölder ja Kristiina Valgi-Kopti. Jätta K.-H.K.i kaebus rahuldamata. Menetluskulud jäävad kaebuse esitaja enda kanda. Apellatsioonkaebuse võib esitada vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates (HKMS § 31 lg 4). Resolutsioon Edasikaebamise kord ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Vabariigi Valitsuse 30.12.2008 määruse nr 182 „Riigiteenistujate töötasustamine” § 1 lg 1 ja § 2 lg 2 alusel on kehtestatud riigiteenistujate palgaastmestikule vastavad kuupalgamäärad ning minister ja riigisekretär võivad volitada vastavalt ministeeriumi valitsemisalasse või haldamisele kuuluva asutuse juhti kehtestama asutuse ameti- ja abiteenistuskohtadele maksimaalsed diferentseeritud palgamäärad, näidates ära palgamäärade diferentseerimise põhjendused. Riigikogu poolt võeti 18.06.2009 vastu riigi

1. aasta teine lisaeelarve seadus, mis jõustus 06.07.2009 ning mis on olnud riigi, sh kaitseväe, kulude kärpimise aluseks. Eelnimetatud seaduse 1 vastuvõtmine tingis kogu avaliku sektori, sh Kaitseministeeriumi, valitsemisala asutuste palgakulude olulise vähenemise. Kaitseministeeriumi juhtkond pidas vajalikuks sellest tulenevalt kogu valitsemisalas teenistuses olevate isikute (kaadrikaitseväelased, ametnikud, abiteenistujad ja koosseisuvälised teenistujad, töötajad) palkade vähendamist alates 01.07.
2. Kaitseväes teenistuses olevate kaadrikaitseväelaste teenistustasusid vähendati Vabariigi Valitsuse 21.01.2005 määruse nr 12 „Kaadrikaitseväelaste teenistuse tasustamine“ 01.07.2009 jõustunud redaktsiooni alusel. Kuna riigiteenistujate osas Vabariigi Valitsus määruse nr 182 muutmist läbi ei viinud, rakendas kaitsevägi vastavalt Kaitseministeeriumi 25.06.2009 kirjale nr 6.1.-11/2919 „Palkade vähendamine” teenistujate töötasu vähendamisel põhimõtet, et palku vähendatakse 8% kogupalgast miinimumpalka ületav osa. Palkade vähendamine toimus kas igakuiste nõutavast tulemuslikuma teenistuse ja täiendavate tööülesannete eest makstava lisatasu või astmepalga diferentseeritud osa vähendamise teel. Kaitseväe juhataja andis 06.07.2009 välja käskkirja nr 282, milles kohustas kaitseväe struktuuriüksuste ülemaid määrama Avaliku teenistuse seaduse alusel teenistuses olevatele teenistujatele uued teenistustasud alates 01.07.2009, vähendades individuaalselt määratud kuupalgamäära diferentseerimise protsenti vastavalt käskkirja lisale. Nimetatud käskkirja tutvustati teenistujatele allkirja vastu. Struktuuriüksuste ülematel tuli kaitseväe juhataja käskkirja nr 282 alusel määrata uued teenistustasud 1 kuu jooksul. 09.07.2009 andis Staabi- ja Sidepataljoni ülem Kaitseväe juhataja käsu alusel välja käskkirja nr 200P „Teenistustasude vähendamine”, millega määras Avaliku teenistuse seaduse alusel Staabi- ja Sidepataljonis teenistuses olevate ametnike uued kuupalgamäära diferentseerimise protsendid alates 01.07.
3. Nimetatud käskkirja alusel vähendati K.-H.K.i palka 6% ehk 1119 krooni võrra kuus (kuupalgamäära diferentseerimine 135%). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD KAEBUSE MOTIIVID Kaebuse esitaja leiab, et vastustaja ei ole täitnud seadusest tulenevat kohustust maksta teenistujale/töötajale kokkulepitud ametipalka/töötasu. Vastustaja on arvestanud teenistujale perioodil 01.07-31.12.2009 töötasu igakuiselt vähem 6%. Üldpõhimõttena vajab igasugune põhiõiguste piiramine seadust, mis sellise piirangu ette näeb. See tuleneb juba üldistest õigusriiklikest ning demokraatlikest põhimõtetest. Riigikohtu arvates on seadusliku aluse põhimõte põhiõiguste piiramisel „absoluutne ning välistab võimaluse kehtestada põhiõiguste ja vabaduste piiranguid seadustest allpool seisvate õigusaktidega“ (RKPJKo 3-4-1-7-01 p. 15). Õigusriigi materiaalseks tunnuseks on käsk austada ja kaitsta järjekindlalt inimväärikust, „ülipositiivse“ õiguse tunnustamine ja seadusandja seotus konstitutsiooniga. Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 8 alusel võib riigi majandusliku heaolu huvides piirata vaid privaatsust. Eesti põhiseadus riigi majandusliku heaolu kaitset põhiõiguste piiranguna ette ei näe (H. Vallikivi. Põhiõiguste ja – vabaduste piiramise alused). Proportsionaalsuse printsiibi kohaselt peavad rakendatavad abinõud vastama soovitavale eesmärgile. Proportsionaalsuse põhimõte on tihedalt seotud kaalutlusõigusega – konkreetses asjas isiku ja avaliku huvi ning muude asjaolude arvesse võtmise kohustusega. Nii võivad üldreegli kitsendused olla vaid sellised, mis on vajalikud kitsenduse eesmärgi saavutamiseks. HMS § 54 järgi on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Isegi kui riiveks oleksid olnud Eesti Kaitseväe poolsed legitiimsed 2 alused ning seda õigustaks tungiv sotsiaalne vajadus, peab riive ja selle eesmärgi vahel valitsema õige ehk proportsionaalne tasakaal. Kui seda ei ole, võib olla tegu põhiseadusega tagatud õiguste ja vabaduste rikkumisega. Mida intensiivsem on riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused. Kaalumine ei pruugi olla lihtne, kui riive on tugev ja põhjused selleks on kaalukad. Tagasiulatuv jõud ei ole kooskõlas õigusriigi põhimõttega ja rikub õiguskindluse ja usalduse kaitse printsiipe. Isik eeldab, et toimingud, mis nende toime panemise hetkel on legaalsed, on seda ka tulevikus. Õiguskindluse printsiibi kohaselt on tagasiulatuva jõuga haldusaktid üldjuhul lubamatud. Tagasiulatuva jõu rakendamisel oleks Eesti Kaitsevägi pidanud andma minevikus toimunud sündmustele teistsuguse õigusliku hinnangu võrreldes sündmuse toimumise ajal olnud hinnanguga. Tegelikult aga ei muudetud hinnangut vaid lähtuti ainult riigi majanduslikust heaolust, mis ei ole alus töötasu vähendamiseks tagasiulatuvalt. Samuti ei saanud kaebaja arvestada palga vähendamisega tuginedes vaid meedia kärale. Tagasiulatuv jõud on legaalne, kui isikud, keda see puudutab, pidid arvestama ja võisid arvestada tagasiulatuva jõu rakendamisega (teatud eriregulatsioonide puhul). Kui tagasiulatuvalt tunnustatakse isikute rikutud õigusi ja kaitstakse vabadusi, st kõrvaldatakse ebaõiglus, on tagasulatuv jõud lubatud. Tuleb arvestada, et kui akt puudutab väga pikka ajaperioodi ja väga suurt subjektide ringi (kõik riigiteenistujad Eesti Kaitseväes), pole võimalik õiglane normi rakendamine, võib tekkida uus ebaõiglus. Lubatav on tagasiulatuva jõu andmine, kui muudatuse rakendamine on seotud isikute üldise hea- ja julgeolekuga või kui tegu on äärmise ebaõigluse kõrvaldamise või reaalse ohuga põhiseaduslikule või avalikule korrale, nt õigusakti tunnistamisel põhiseadusevastaseks. Tagasiulatuva jõu rakendamine on lubatud juhtudel, mil isikutele ei panda peale kohustusi või kui tagasiulatuva jõu kohaldamine ei too kaasa muid negatiivseid tagajärgi. Teiseks on tagasiulatuvat jõudu lubatud rakendada juhtudel, mil seda nõuavad muud olulised huvid. Riigikohus (RKPJKo III-1/1-10/94) on märkind: „Seadusandjal on põhimõtteline õigus põhiseaduses väljendatud rahva tahet arvestades, riigi üldisi huve silmas pidades ning tegelikku olukorda ja legaalsuse printsiipi arvesse võttes anda tagasiulatuva jõuga mittekriminaalõiguslikke õigusakte millega võidakse muuta või tühistada varasemaid akte.“ Tsiviilkolleegium väljendas samasugust seisukohta järgmiselt: „Õiguse üheks üldpõhimõtteks on, et üldreeglina ei tohi ega saa seadusel olla tagasiulatuvat jõudu seaduse jõustumise eelsele ajale. Põhiseadus võimaldab seda vaid rangetes piirides seaduste rakendamisest tekkinud õiguskonfliktide ületamiseks, kui ilma sätte tagasiulatuva rakendamiseta tekkida võivad negatiivsed tagajärjed kaaluvad ilmselgelt üles õiguskindluse põhimõtte“ (RKTKo 3-2-1-51-02 p.12). Kuna seadust ei ole muudetud puudub Eesti Kaitseväel õigus kehtestada haldusakte tagasiulatuvalt. Õiguskindluse osaks oleva vacatio legis põhimõte kohaselt peab normide muutmisel enne nende jõustumist jätma normiadressaatidele piisavalt aega uute normidega tutvumiseks ja oma elus vajalike ümberkorralduste tegemiseks. Piisavuse (mõistlikkuse) hindamisel tuleb kaaluda normidega reguleeritavate õigussuhete iseloomu, õigussuhete muutmise ulatust ning sellest tulenevat vajadust ümberkorraldusteks normiadressaatide tegevuses, samuti seda, kas muudatus õiguslikus olustikus oli ettenähtav või ootamatu. Seaduslikkuse põhimõte kohaselt ei tohi riigivõimu tegevus olla vastuolus seadustega. Sisuliselt on siin põhimõtteks „mis on seadusega keelatud on keelatud“. Riigivõimu tegevus peab olema kooskõlas seadustega nii formaalses kui materiaalses tähenduses. Seaduslikkus nõuab, et riik peab olema subjekt õiguse vajadusele kui ka õiguse subjekt endale st riigile. Eriti peab see kajastuma haldusõiguses, kus peamine küsimus on kuidas täidesaatevvõim saab kontrollida läbi õiguse ja ka rääkida, asustada õiguse printsiipe õiguslikult ja parajalt protseduurides. Eeltoodust tulenevalt palub kaebaja välja mõista: perioodil 01.07 – 31.12.2009 vähem makstud töötasu; perioodil 01.08 – 31.12.2009 arvestatud puhkusetasude ümberarvestamist; väljamaksmata summade pealt viivist tulenevalt VÕS §§ 94 ja 113; menetluskulud. Samuti Staabi- ja Sidepataljoni ülema 09.07.2009 käskkirja nr 200P ja kaitseväe juhataja 06.07.2009 käskkirja nr 282 tühistamist kaebuse esitaja osas. VASTUSTAJATE VASTUVÄITED 3
4. aasta majandusnäitajad seadsid riigi tervikuna konkreetsete valikute ette, millest üheks oli riigisektoris töötavate isikute teenistustasu vähendamine. Tegemist ei olnud kaitseväe ühepoolse otsusega, vaid riigi jätkusuutlikkuse tagamise meetmega, mis puudutas kogu avaliku sektori teenistujaid-kaadrikaitseväelasi, kohtunikke, prokuröre, politseinikke, päästetöötajaid jne. Kaitsevägi, nii nagu ka teised valitsusasutused, pidi tegema otsustusi arvestades kogu ametnikkonda, riigi huve ning reaalseid võimalusi. Erinevalt eraettevõtlusest ei ole riigiasutus (sh kaitsevägi) kasumit teeniv ettevõte, seega sõltub kaitsevägi riigieelarvest. Esitatud kaebuses vastanduvad üksikisiku õiguspärane ootus määratud töötasu osas ning avalik huvi riigi toimimise ja jätkusuutlikkuse osas. Isikul on õiguspärane ootus tema ametikohale kehtestatud kuupalgamäärale ja seadusest tulenevatele lisatasudele (nt lisatasu teenistusaastate ja akadeemilise kraadi eest), seega tuleb kõigepealt vähendada mittekohustuslikke tasusid ja alles seejärel vajadusel kohustuslikke. Kuigi isikul on õiguspärane ootus, ei ole selle igasugune riive põhiõiguse rikkumine põhiseaduse mõttes. Kui avalik huvi riigi toimimise ja jätkusuutlikkuse vastu raskes majanduslikus olukorras, arvestades ühiskonna majanduslikku taset ja tööjõuturu olukorda, kaalub üles üksikisiku huvi tema õiguspärasest ootusest lähtuva palga saamise suhtes, on õiguspärase ootuse riive õigustatud. Isikute põhiõigusi ja muid põhiseadusest tulenevaid väärtusi võib piirata, kui see on mõne muu põhiseadusest lähtuva eesmärgi saavutamiseks vajalik ning rakendatav piirang on proportsionaalne. Piirang on proportsionaalne siis, kui eesmärk kaalub üles riive ning sama eesmärki ei ole võimalik saavutada vähem riivavate meetmetega. Olukorras, kus riigi toimepidevust ja jätkusuutlikkust ei olnud võimalik saavutada ametnike palkade vähendamiseta ning vähendamine ei toimunud määras, mis oleks seadnud ohtu ametnike toimetuleku (töötasu vähendati 8%), oli riive õigustatud. Kaebaja viide põhiseaduslikule kaitsele on asjakohatu ja küündimatu, tuues esikohale isikliku majandusliku heaolu ning jättes kõrvale riigis valitseva kriisiolukorra ja riigi jätkusuutlikkuse. Asutuse juhi kaalutlusõigus kuupalgamäära diferentseerimise osas. Personalikulude vähenemise tõttu oli kaitseväel vaja vähendada ametnike, abiteenistujate ja töötajate töötasusid. Kuna väljamaksed 2009 jaanuarist kuni juunini tehti vastavalt
5. aasta riigieelarve seaduse muutmise seadusele eelnenud tingimustele, tuli alates 01.07.2009 vähendada teenistujate igakuist töötasu 8% võrra. Riigiga teenistussuhtes olevatele isikutele garanteeritakse nende ametikohale vastav kuupalgamäär (avaliku teenistuse seaduse, riigiteenistujate ametinimetuste ja palgaastmestiku seaduse ning Vabariigi Valitsuse 30.12.2008 määruse nr 182 „Riigiteenistujate töötasustamine“ alusel). Lisaks on ette nähtud võimalus diferentseerida riigiametnike palgamäära. Riigiteenistuja palgaastmestikule vastav kuupalgamäär ja selle diferentseerimine erinevad selle poolest, et teatud ametikohale vastavat kuupalgamäära on isikul, kes on määratud vastavale ametikohale, alati õigus nõuda. Isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda, et tema kuupalgamäära diferentseeritakse. Kaitseministril on lubatud Kaitseministeeriumi valitsemisalas kehtestada käskkirjaga valitsemisala asutustes diferentseeritud palgamäärad, näidates palgamäärade suurendamise põhjused (Vabariigi Valitsuse 30.12.2008 määrus nr 182 „Riigiteenistujate töötasustamine” § 2 lg 1). Kuna kuupalgamäärade diferentseerimine on lõppastmes jäetud asutuse juhtide otsustada, siis on tegemist ministri õigusega, mitte kohustusega. Vabariigi Valitsuse 30.12.2008 määruse nr 182 § 2 lg 2 alusel on kaitseminister andnud kaitseväe juhatajale volituse teenistujate palgamäärade diferentseerimise osas. Kaitseväe juhataja 21.01.2009 käskkirjaga nr 22 kinnitatud kaitseväe palgajuhendi alusel on kaebaja ametikoha kuupalgamäära diferentseerimise protsendi osas ettenähtud konkreetne määr (tabelisse on pandud maksimaalne palgamäära suurendus). Seega on asutuse juhil õigus diferentseerida ametniku kuupalgamäära vahemikust „0“ kuni palgajuhendis märgitud protsendini. Asjaolu, et muutunud faktiliste asjaolude tõttu ei olnud võimalik jätkata diferentseeritud palgamäära maksmist samas proportsioonis, on kooskõlas avaliku teenistuse seaduse ning selle alusel ja täitmiseks antud õigusaktidega. Ühestki õigusaktist ei tulene kaebajale õigust nõuda palgaastme diferentseerimist või konkreetse suurusega lisatasu. Ekslik on kuupalgamäära diferentseeritud osa maksmist samastada töölepingus kokkulepitud palgatingimustega, mida on lubatud muuta ainult poolte kokkuleppel. Õiguskantsler on seisukohal, et riigiteenistujal ei ole subjektiivset õigust nõuda, et tema põhipalgamäära diferentseeritakse ning juhtum, kus diferentseeritud põhipalgamäära enam ei diferentseerita seoses 4 diferentseerimise asjaolude muutumisega, on kooskõlas avaliku teenistuse seaduse ja riigiteenistujate töötasustamise määrustega (õiguskantsleri
6. aasta tegevuse ülevaade, lk 113). Seega riigiga teenistussuhtes olevate isikute töötasudel puudub kokkuleppeline iseloom, kuna õigusaktid sätestavad selged piirid kuupalgamäära, lisatasude ja palgamäära diferentseerimise osas. Üldjuhul määratakse kuupalgamäärade diferentseerimise alused kindlaks üheks eelarveaastaks ja neid võib muuhulgas olla vajalik muuta riigi rahalisi võimalusi silmas pidades (Tallinna Ringkonnakohtu 13.03.2006 otsus nr 3-04-193, p. 11), seega kuupalgamäärade diferentseerimine ei ole üldjuhul püsiva iseloomuga. Kaitseväe juhataja 21.01.2009 käskkirjaga nr 22 kinnitatud kaitseväe palgajuhendi punkt 27 sätestab, et kuupalgamäära diferentseeritakse eelarves töötasuks ettenähtud vahendite piires. Vastavalt riigi
7. aasta teise lisaeelarve seadusele ning Kaitseministeeriumi ettekirjutusele pidi kaitsevägi riigiteenistujate palku vähendama igakuiste nõutavamast tulemuslikuma teenistuse ja täiendavate tööülesannete eest makstava lisatasu või astmepalga diferentseeritud osa arvelt. Tekkinud olukorras otsustati kaitseväes vähendada ametnike kuupalgamäära diferentseeritud osa ja seda põhjusel, et lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise eest on määratud väga erinevalt ning piiratud hulgale ametnikele ning lisatasu nõutavamast tulemuslikuma teenistuse eest makstakse vaid väga erandlikel juhtudel. Kuna kuupalgamäära diferentseerimine on enamus ametikohtadele ettenähtud, siis võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt otsustati kaitseväe teenistuses olevatel riigiteenistujatel vähendada kuupalgamäärade diferentseeritud osa. Kui kaitsevägi oleks seda otsust kaebaja osas rakendanud teisiti, oleks rikutud võrdse kohtlemise printsiipi. Vastustaja leiab, et tulenevalt asutuse juhi kaalutlusõigusest ja lähtudes riigi jätkusuutlikkusest, ei ole kaebaja nõue tema astmepalga diferentseerimise jätkamise osas majandussurutise eelse perioodiga võrreldes põhjendatud. Samuti ei saa mõistlikuks pidada majandussurutise ajal tulevaste soodustuste saamise lootuses teha kulutusi või muutusi oma senises elukorralduses. Sellekohane kaebaja väide on paljasõnaline, põhjendamatu ega tugine faktidele. Põhiseaduse § 29 kohaselt on igal Eesti kodanikul õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Kaebaja on soovinud olla teenistuses avaliku teenistuse seaduse alusel kaitseväes, mis on valitsusasutus ning peab rangelt järgima riigieelarvest tulenevaid piiranguid. Kaitseväe juhataja 06.07.2009 käskkirja nr 282 ning Staabi- ja Sidepataljoni ülema 09.07.2009 käskkirja nr 200P kehtestamine ning nendest teavitamine. Kaitsevägi leiab, et kaebajat on töötasu muutustest teavitatud õigeaegselt. 29.06.2009 avaldas kaitseväe juhataja kaitseväesiseses intranetis oma pöördumise kaitseväelaste ja ametnike poole seoses kaitseväe palgakorraldusega ning teenistustasude vähendamisega alates 01.07.
8. Samasisulise teabe andis edasi Staabi- ja Sidepataljoni ülem major Kannel 26.06.
9. a allüksuste ülemate koosolekul. Koosoleku protokoll edastati kaebajale. Eelkirjeldatust tulenevalt pidi olema igale kaitseväes teenistuses olevale riigiametnikule mõistlikult eeldataval viisil arusaadav, et teenistustasusid vähendatakse palgamäärade diferentseerimise protsendi arvelt ning säilitatakse senised kuupalgamäärad. Personalispetsialistina pidi kaebaja seda enam aru saama astmepalga diferentseeritud osa vähendamisest, kuna see on tema töövaldkond ning ametikohaga kaasnev kirjutamata kohustus on olla kursis kaitseväe personalipoliitikaga. 18.06.2009 võttis Riigikogu vastu riigi
10. aasta teise lisaeelarve seaduse, mis jõustus 06.07.2009 ning sellest tulenevalt vähendati Kaitseministeeriumi valitsemisala palgakulusid. Kaitseväes vähendati kõikide teenistujate palgamäärade diferentseeritud osa tagasiulatuvalt, alates 01.07.2009, kuna riigi
11. aasta teise lisaeelarve seaduse jõustumise aeg ei andnud kaitseväe juhatajale mõistlikku aega muudatuste rakendamiseks (kaitseväe juhataja kehtestas käskkirja nr 282 06.07.2009). Ühtsest lähenemisest kõigi riigi teenistuses olevate isikute töötasude vähendamisel ja solidaarsuse printsiibist lähtudes andis Kaitseministeerium kaitseväele ühtse suunise viia läbi palkade vähendamine alates 01.07.
12. Vastustaja ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et majanduskriisi tingimustes tuli tagada riigi parem toimimine ning tekkinud olukord tingis riigiteenistujate palkade vähendamise tagasiulatuvalt (näiteks: politseiametnike töötasustamine – muudeti Vabariigi Valitsuse 20.07.2009 määrusega nr 127, mis jõustus 26.07.2009, kuid seda rakendatakse alates 01.07.2009; sama ka prokuröride ja päästeteenistujate osas). Seega on lisaks kaebajale terve hulk riigi teenistuses olevaid isikuid, kellele kehtestati uued töötasu määrad tagasiulatuvalt, mis omakorda kinnitab asjaolu, et 5 tegemist oli ebamõistlikult lühikese ajaga riigi
13. aasta teise lisaeelarve seadusest tulenevate muudatuste rakendamiseks. Vastustajad leiavad, et K.-H.K.´i kaebus haldusasjas nr 3-09-2073 on põhjendamatu ning selles toodud väited ei anna alust tühistada kaitseväe juhataja 06.07.2009 käskkirja nr 282 ja Staabi- ja Sidepataljoni ülema 09.07.2009 käskkirja nr 200P kaebaja osas. Vastustajate esindajad paluvad jätta kaebuse täielikult rahuldamata ning kohtukulud kaebaja kanda. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega ning vastustajate kirjalike seisukohtadega, kuulanud poolte suulisi selgitusi, hinnanud haldusasjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel: Kaebuse esitaja vaidlustab tema osas teenistustasu vähendamist tagasiulatuvalt ning temale ette teatamata. Kaitseväe juhataja 06.07.2009 käskkirjaga nr 282 „Teenistustasude vähendamine“ määrati Kaitseväe struktuuriüksuste teenistuses olevatele teenistujatele (ametnikud, abiteenistujad ja koosseisuvälised teenistujad) uued teenistustasud alates 01.07.2009, vähendades individuaalselt määratud kuupalgamäära diferentseerimise protsenti vastavalt käskkirja lisale 1, tutvustades teenistujatele käskkirja allkirja vastu. Lisas 1 on toodud riigiteenistujate diferentide määramine alates 01.07.2009 (tabelis on näidatud palgaaste ja palgamäär ning diferentseerimise protsent). Nagu nähtub tutvumislehelt NATO Kooperatiivse Küberkaitse Kompetentsikeskuse (K5) Eesti kontingendi (personali)spetsialist (Personnel Assistant) K.-H. K. andis 08.09.2009 allkirja Kaitseväe juhataja 06.07.2009 käskkirjaga nr 282 „Teenistustasude vähendamine“ tutvumise kohta. Staabi- ja Sidepataljoni ülem kaitseväe juhataja käsu alusel andis välja 09.07.2009 käskkirja nr 200P „Teenistustasude vähendamine”, millega määras Avaliku teenistuse seaduse alusel Staabi- ja Sidepataljonis teenistuses olevate ametnike uued kuupalgamäära diferentseerimise protsendid alates 01.07.
14. Nimetatud käskkirja alusel vähendati K.-H.K.i töötasu 6% ehk 1119 krooni võrra kuus (kuupalgamäära diferentseerimine 135%). Kaebuse esitaja on seisukohal, et palgatingimusi, sh palga vähendamine, saab muuta vaid kokkuleppel töötajaga. Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et ametnikule palga määramise käskkirja näol on tegemist avaliku võimu kandja ühepoolse ning Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud reeglitest lähtuva haldusaktiga ning sellel puudub kokkuleppeline iseloom. Tulenevalt avaliku teenistuse üldisest iseloomust riigiteenistujate töötasustamisele ei laiene Töölepingu seaduse (TLS) § 28 lg 1 p 2 ja § 29 lg 1, seega ei kehti põhimõte, et palgatingimusi saab muuta kokkuleppel. Riigiga teenistussuhtes olevatele isikutele garanteeritakse ametikohale vastav põhipalgamäär. Lisaks on ette nähtud võimalus diferentseerida riigiametnike põhipalga astet. Põhipalga astme ja selle diferentseeringu erinevus seisneb selles, et vastavale ametikohale nimetatud ametnikul on õigus nõuda tema ametikohale vastavat põhipalka, kuid ametnikul ei ole subjektiivset õigust nõuda tema põhipalga diferentseerimist. Õiguskantsler on oma
15. aasta tegevuse ülevaates muuhulgas märkinud, et põhipalgamäära diferentseerimise ja lisatasu määramise näol on üldjuhul tegemist asutuse juhi diskretsiooniotsusega ning ametnikku kaitseb see, et nii põhipalgamäära diferentseerimine ja lisatasu määramine kui ka viimaste vähendamine peavad olema põhjendatud, teenistujate töötasud peavad arvestama ühiskonna majanduslikku taset ja tööjõuturu olukorda. 6 Kaitseministril on lubatud Kaitseministeeriumi valitsemisala asutustes kehtestada käskkirjaga diferentseeritud palgamäärad, näidates palgamäärade suurendamise põhjused (määruse nr 182 § 2 lg 2). Seega on põhipalgamäärade diferentseerimine ministri õigus, mitte kohustus. Põhipalgamäärade diferentseerimise aluseid võib muuhulgas muuta riigi rahalistest võimalustest tulenevalt ning põhipalgaastmete diferentseerimine ei ole üldjuhul püsiva iseloomuga. Õiguskantsleri arvamuse kohaselt riigiteenistujal ei ole subjektiivset õigust nõuda, et tema põhipalgamäära diferentseeritakse ning juhtum, kus diferentseeritud põhipalgamäära enam ei diferentseerita seoses diferentseerimise asjaolude muutumisega, on kooskõlas Avaliku teenistuse seaduse ja riigiteenistujate töötasustamise määrustega. Kaitseministeeriumi valitsemisala asutustes teenistuses olevate isikute, s.o kaadrikaitseväelased, ametnikud, abiteenistujad, koosseisuvälised teenistujad ja töötajad, sh K.-H.K., põhipalgamäära diferentseeringu vähendamine oli tingitud Riigikogu poolt 18.06.2009 vastu võetud riigi
16. aasta teise lisaeelarve seadusest, millest tulenevalt vähendati Kaitseministeeriumi valitsemisala asutuste palgakulusid. Arvestades majanduslangust Eesti Vabariigis palgakulusid vähendati ka teiste valitsusasutuste valitsemisala asutuste teenistujatel. Kohus nõustub vastustajate ühtse seisukohaga, et
17. aasta majandusnäitajad seadsid riigi tervikuna konkreetsete valikute ette, millest üheks oli riigisektoris töötavate isikute teenistustasu vähendamine. Tegemist ei olnud kaitseväe ühepoolse otsusega, vaid riigi jätkusuutlikkuse tagamise meetmega, mis puudutas kogu avaliku sektori teenistujaid-kaadrikaitseväelasi, kohtunikke, prokuröre, politseinikke, päästetöötajaid jne. Kaitsevägi, nii nagu ka teised valitsusasutused, pidi tegema otsustusi, arvestades kogu ametnikkonda, riigi huve ning reaalseid võimalusi. Erinevalt eraettevõtlusest ei ole riigiasutus (sh kaitsevägi) kasumit teeniv ettevõte, seega sõltub kaitsevägi riigieelarvest. Riigi
18. aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse alusel ametnike tasustamine peab olema tasakaalus teiste riigiametnike palkade ja nende määramise põhimõtetega. Riigikogu võttis seoses riigi majanduskasvu järsu pidurdumisega ning
19. aasta majandusprognooside oluliste negatiivsete muudatustega vastu Riigi
20. aasta teise lisaeelarve seaduse, mille alusel muuhulgas vähendati ka Kaitseministeeriumi valitsemisala asutuste palgakulusid. Vabariigi Valitsus võttis 25.06.2009 toimunud istungil vastu 21.01.2005 määruse nr 12 „Kaadrikaitseväelaste teenistuse tasustamine“ muudatuse, mille kohaselt on määruse lisas kehtestatud teenistuse tasu määrade miinimumpalka ületava osa vähendamine 8% võrra. Eelnimetatud Vabariigi Valitsuse määrus jõustus 01.07.
21. Sellest tulenevalt pidas Kaitseministeeriumi juhtkond vajalikuks kogu valitsemisalas teenistuses olevate isikute palkade vähendamist alates 01.07.
22. Kohus leiab, et Eesti Kaitseväes teenivatele kaadrikaitseväelastele ja teenistujatele ühtselt kohaldatav palga vähendamine 8% võrra ei sea ohtu ametnike esmast toimetulekut ja seeläbi ei kahjustu ka nende sõltumatust. Kaitseministeerium teenistujate töötasu vähendamisel otsustas, et palkade vähendamine toimub kas igakuiste nõutavast tulemuslikuma teenistuse ja täiendavate tööülesannete eest makstava lisatasu või astmepalga diferentseeritud osa vähendamise teel. Kaitseministeerium lähtus ühtsest lähenemisest kõigi riigiteenistuses olevate isikute töötasude vähendamisel ning solidaarsuse põhimõttest, millest tulenevalt palus oma 25.06.2009 pöördumises (kiri nr 6.1.-11/2919) ministeeriumi valitsemisalas olevate asutuste juhtidel viia läbi oma asutustes palkade vähendamine alates 01.07.
23. Riigikogu poolt 18.06.2009 vastu võetud riigi
24. aasta teise lisaeelarve seadus, mis jõustus 06.07.2009 ning millest tulenevalt vähendati Kaitseministeeriumi valitsemisala palgakulusid, ei andnud kaitseväe juhatajale tavapärast mõistlikku aega haldusakti rakendamiseks (kaitseväe juhataja andis välja käskkirja nr 282 06.07.2009, st samal päeval, kui jõustus riigi
25. aasta teise 7 lisaeelarve seadus), millest tulenevalt vähendati kaitseväes kõikide teenistujate palgamäärade diferentseeringuid tagasiulatuvalt alates 01.07.
26. Kohus nõustub selles vastustajaga. Kaitseväe teenistuses olevate riigiametnike teenistustasusid vähendati diferentseerimise protsendi arvelt ning säilitati senised kuupalgamäärad. palgamäärade Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et Staabi- ja Sidepataljoni ülema käskkirja nr 200P ei ole talle tutvustatud. Riigikohtu halduskolleegium oma määruses haldusasjas nr 3-3-1-52-00 leiab, et juhul, kui haldusakt ei ole teatavaks tehtud, võib isikule muul viisil olla üheselt selgunud, et on olemas mingi teda puudutav haldusakt. Kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, siis peab isik mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks. Staabi- ja Sidepataljoni personalisektsiooni S-1 spetsialisti Anne-Maria Paljak´u 08.12.2009 seletuskirja kohaselt helistas ta
27. aasta juuli viimasel nädalal K5 personalispetsialist K.-H. K.le lauatelefonile ning teatas, et 5K töötajad tuleksid tutvuma allkirja vastu pataljoniülema käskkirjaga nr 200P „Teenistustasude vähendamine”. Personalispetsialist K.-H. K. vastas talle, et nemad (5K töötajad) pole nimetatud käskkirjaga nõus ning allkirja käskkirjaga tutvumise kohta ei anna. Seega kaebuse esitaja oli teadlik pataljoniülema käskkirjast nr 200P juulis 2009 ning tal oli võimalus selle käskkirja sisuga tutvuda juba juulis
28. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et tööandja oleks mingil moel takistanud kaebajal seda tegemast. Kohus nõustub vastustajatega, et kaebuse esitajat on töötasu muutustest teavitatud õigeaegselt. Vastustajate esindajad kinnitasid kohtus, et 29.06.2009 avaldas kaitseväe juhataja kaitseväesiseses Intranetis https://mil.ee oma pöördumise kaitseväelaste ja ametnike poole seoses kaitseväe palgakorraldusega ning teenistustasude vähendamisega alates 01.07.
29. Peale selle Staabi- ja Sidepataljoni ülem major Veikko Kannel 26.06.2009 toimunud allüksuste ülemate koosolekul, kus osales ka NATO Kooperatiivse Küberkaitse Kompetentsikeskuse (K5) ülem kolonel Ilmar Tamm, teatas, et Kaitseväe Peastaabi personalisektsioon J-1 annab 27-ndal nädalal välja palgajuhendi muudatuse, mille alusel vähendatakse kõikide teenistujate palkasid alates 01.07.2009 ning palgad tuleb 1 kuu jooksul tagasiulatuvalt (alates 01.07.2009) vastavusse viia uue palgakorraldusega. 10.07.2009 toimus Staabi-ja sidepataljoni allüksuste ülemate koosolek, mille kohta koostatud protokollis on märgitud, et kaitseväelastel väheneb auastmetasu ning palgamäär, ametnikel väheneb töötasu diferentseeringute osas. Lisaks märgitakse, et vastavad käskkirjad on tehtud, millega saab tutvuda personalisektsioonis allkirja vastu, see puudutab ka kaitseväe juhataja käskkirja ametnike ja tööliste kohta. Protokollist nähtub, et jätkuvalt on väga vähesed allkirja vastu tutvunud kantseleis olevate dokumentidega, millega seoses ülematel tuleb kontrollida, et ka alluvad oleksid tutvunud. Kohus nõustub vastustajaga, et personalispetsialistina pidi kaebaja aru saama astmepalga diferentseeritud osa vähendamisest, kuna see on tema töövaldkond ning ametikohaga kaasnev kirjutamata kohustus on olla kursis kaitseväe personalipoliitikaga. Vastustajate esindajad kinnitasid kohtus, et asutusesisene töötajate teavitamine palga vähendamise kohta välja antud õigusaktidest toimus küllaltki aktiivselt. Kohtu arvates võib selles osas vastustajaga nõustuda. Kohus leiab, et kaebaja osas vaidlustatud käskkirjade tühistamiseks puudub alus. Kohus ülalöeldu põhjal ning hinnates esitatud tõendeid kogumis, on jõudnud järeldusele, et kaebuse esitaja nõuded on alusetud ning tuleb jätta rahuldamata. Vastavalt HKMS §-le 92 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude hüvitamise nõuet. Menetluskulud jäävad kaebuse esitaja enda kanda. 8 Elle Kask Kohtunik 9 10 11