Obsah (4)

§ 1§ 2§ 5§ 4

3-09-1628 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Paukštys Otsuse tegemise aeg ja koht 21.05.2010.a Tallinn Haldusasja number 3-09-1628 Haldusasi I.V.i kaebus Rahan

) §-s 5 sätestatud hüvituse väljamaksmiseks (tl 3, 93). Kohus võttis kaebuse 14.09.2009.a menetlusse ja tunnistas vastustajaks RM (tl 43-44). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. Kaebuse põhjendus. 4.1 Kaebaja peeti kinni Eesti politsei poolt 20.02.2007.a. Kinnipidamise aluseks oli rahvusvaheline tagaotsimispalve ja kaebaja suhtes Milaano kohtu poolt välja antud Euroopa vahistamismäärus, milles taotleti kaebaja loovutamist Itaalia Vabariigile sealse kriminaalmenetluse edasiseks jätkamiseks. Nimetatud Euroopa vahistamismääruse kohaselt kahtlustati kaebajat selles, et ta olevat väidetavalt osalenud Firenzes 08.07.2005.a toime pandud juveelikaupluse röövimises. 21.02.2007.a toimetati kaebaja Harju Maakohtusse, kus ta samal päeval tehtud kohtumääruse alusel võeti vahi alla kuni tema loovutamiseni Itaalia Vabariigile. Pärast Harju Maakohtus peetud kohtuistungit, mis toimus 01.03.2007.a, kus arutati kaebaja loovutamise õiguslikku lubatavust, otsustas maakohus oma 07.03.2007.a tehtud määrusega Euroopa vahistamismääruse rahuldada ja kaebaja Itaalia Vabariigile loovutada. Kaebaja ja tema kaitsja vaidlustasid loovutamisotsuse nii ringkonnakohtus kui ka Riigikohtus, kuid edutult. Kaebaja anti Itaalia ametivõimudele üle 29.03.2007.a ning toimetati Itaalia Vabariiki, kus tema vangistus jätkus. Eesti ja Itaalia advokaatidest kaitsjate ühiste jõupingutuste tulemusena otsustas Milaano kohus 19.05.2007.a kaebaja suhtes määratud vahi all pidamise tõkendina tühistada ja kaebaja viivitamatult vabastada, leides, et kriminaalasja senise uurimise käigus kogutud kaudsed süütõendid on osutunud ebapiisavateks ning et kaitsjate poolt esitatud uued ulatuslikud tõendid sisuliselt kinnitavad kaebaja süütust. Kaebaja vabastati vahi alt samal päeval, s.o 19.05.2007.a. 4.2 Milaano vanglast vabanemisest alates ei ole kaebaja saanud Itaalia riigivõimuorganitelt ühtegi kutset ega mistahes teadet selle kohta, millises staadiumis on tema suhtes peetav kriminaalasja menetlemine. 2008.a oktoobris Itaalias tegutseva kaitsjaga peetud suulise infovahetuse teel selgus, et kriminaalmenetlus kaebaja suhtes olevat Itaalias lõpetatud. Selle info ametlikku kinnitust ega sellekohast menetlusdokumenti Itaalias tegutseval kaitsjal sel ajal ei olnud. Itaalia advokaadilt saadud teadete kohaselt oli ta korduvalt teinud Itaalia prokuratuurile taotlusi väljastada talle kriminaalmenetlust lõpetav menetlusdokument või võimaldada tal tutvuda kriminaaltoimikuga, kuid kõik advokaadi katsed ei andnud soovitud tulemust. Kaebajale kujunes mulje, et Itaalia õiguskaitseorganid, kas teadlikult hoiduvad menetlusega seotud dokumentide kaitsjale üleandmisest või ei suuda seda teha puuduliku töökorralduse tõttu, millest võib järeldada, et Itaalia ametiisikud varjavad kaebaja ja tema kaitsja eest kriminaalasja materjale. Seetõttu pöördus kaebaja 19.01.2009.a oma Eesti advokaadi vahendusel Riigiprokuratuuri (RP) poole, et selgitada välja, kas Itaalias toimetatav kriminaalmenetlus, mille jätkamise eesmärgil ta Eesti Vabariigi (EV) poolt Itaalia Vabariigile loovutati, on tema suhtes lõppenud või mitte, ning võimaluse korral väljastada kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kinnitatud ärakiri. RP 29.01.2009.a vastuses kaebaja järelepärimisele teatati, et RP-l puuduvad andmed selle kohta, kas kaebaja suhtes on Itaalias kriminaalmenetlus lõpetatud või mitte, ning soovitati samas küsimuses 2 pöörduda Justiitsministeeriumi (JM) ja EV suursaatkonna poole Itaalias. 02.02.2009.a esitas kaebaja oma advokaadi vahendusel samasisulised järelepärimised ka JM ja EV suursaatkonnale Roomas. JM 04.03.2009.a vastuskirjast sai kaebaja teada, et tema toimik olevat suletud Milaano kohtu eeluurimiskohtuniku 21.03.2008.a dekreediga, ning märgitakse täiendavalt, et JM on
2. aastal Itaalia Vabariigile loovutatud isikutele mõistetud karistuste ja seni veel pooleliolevate menetluste kohta informatsiooni saamiseks esitanud korduvalt taotlusi nii Milaano menetlevale kohtule kui ka Itaalia Vabariigi Justiitsministeeriumile, kuid Eurojusti Eesti liikme vahendusel olevat ministeerium saanud vaid väga üldist tagasisidet. 03.03.2009.a helistas kaebaja Eestis tegutsevale advokaadile Eesti suursaatkonna esindaja Roomast ja selgitas suuliselt, et kaebaja järelepärimise ajel olevat saatkond teinud päringu Milaano kohtule ja ootab vastust. Saatkonna esindaja lubas, et kohe kui nad saavad oma päringule vastuse, vastab saatkond omakorda kaebaja järelepärimisele kirjalikult. Eesti suursaatkond Roomas ei ole tänaseni kaebaja 02.02.2009.a järelepärimisele sisuliselt ja ametlikult vastanud. Pärast eelnimetatud järelepärimiste tegemist ja neile formaalsete vastuste saamist, leidis kaebaja, et ta oli omalt poolt teinud kõik võimaliku, et välja selgitada kõnealuse kriminaalasja menetluse käigu ega pidanud enam võimalikuks kauem oodata nõuete esitamisega temalt alusetult võetud vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. 4.3 Kaebaja leiab, et tema taotluse läbivaatamata jätmine ja hüvitise väljamaksmata jätmine on õigusvastane ja rikub kaebaja õigust saada hüvitist temalt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Vastustaja otsus jätta kaebaja taotlus läbivaatamata põhjendusega, et taotlusele ei ole lisatud taotlemise õiguse tekkimise aluseks oleva otsuse või määruse ärakirja, on põhjendamatu.

ega ükski teine õigusakt ei sätesta, et alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse võib haldusorgan jätta läbivaatamata, kui hüvitise taotlemise õiguse tekkimise aluseks oleva otsuse või määruse ärakirja ei ole taotlusele lisatud. Lisaks on taotluse läbivaatamata jätmine vastuolus haldusmenetluse põhimõtetega ja hea halduse tavaga. Kaebaja on seisukohal, et hea halduse tavaga ei ole kooskõlas olukord, kui JM, RP ja suursaatkond Roomas ei ole suutelised kriminaalasja menetlemise seisu välja selgitama ning asjaolude väljaselgitamise koormus pannakse isiku kanda. Kaebaja arvates tuleb Milaano kohtu 21.03.2008.a dekreeti eelduslikult käsitada kriminaalmenetlust lõpetava määrusena

§ 1lg 1 p 1 tähenduses ning lugeda see jõustunuks.

Kuivõrd kaebaja sai nimetatud dekreediga tutvuda alles 14.07.2009.a, saab tema suhtes

§ 1

lg 1 p-s 1 sätestatud avalduse esitamise tähtaja kulgemine alata mitte varem kui 15.07.2009.a.

§ 1

lg 1 p 1 sätestab, et samas seaduses sätestatud korras hüvitatakse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju isikule, kes viibis kohtu loal vahi all ning kelle asjas on kriminaalasja menetlus lõpetatud eeluurimise staadiumis või kohtu korraldaval istungil või kelle kohta on jõustunud õigeksmõistev otsus.

§ 2

lg 1 näeb ette, et hüvitise taotlemise õigus tekib isikul kas õigeksmõistva kohtuotsuse, süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise või muutva otsuse või menetluse lõpetamise määruse jõustumise päevast.

§ 5

lg 1 kohaselt makstakse hüvitis isikule seitsme päevamäära (päevapalga) suuruses summas iga ööpäeva eest, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. 01.01.2007.a kuni 31.12.2007.a kehtinud Vabariigi Valitsuse 21.12.2006.a määrusega nr 273 „Palgamäära alammäära kehtestamine” § 1 kohaselt on kuupalga alammääraks 3600 krooni. Arvestades, et kaebajalt võeti vabadus 20.02.2007.a tema kinnipidamisega ja ta viibis vangistuses kuni 19.05.2007.a – s.o kokku 89 ööpäeva – on tal eeltoodud õigusaktide alusel saada hüvitisena talle vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju eest 74 760 krooni (3600 : 30 = 120 x 7 = 840 x 89 = 74760). 5. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ja esitab sellele järgmised vastuväited. 3 5.1 Hüvitise taotlemise kord on sätestatud

§-4. Hüvitise saamiseks tuleb RM-le esitada kirjalik avaldus kuue kuu jooksul hüvitise taotlemise õiguse tekkimise päevast (§ 2 lõige1). Avaldusele lisatakse hüvitise taotlemise õiguse tekkimise aluseks oleva otsuse või määruse ärakiri. RM kontrollib hüvitise saamiseks esitatud dokumentide õigsust. Kui avaldusele lisatud otsuses või määruses ei ole näidatud päevade arvu, millal isiklikult oli alusetult vabadus võetud, taotleb RM vastavalt kohtult või ametiisikult nende päevade arvu kindlaksmääramist. Vastustaja ei nõustu esitaja seisukohaga, et vastustaja käitumine taotluse läbivaatamata jätmisel ja hüvitise väljamaksmata jätmisel on vastuolus haldusmenetluse põhimõtete ja hea halduse tavaga. Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise menetlus on üles ehitatud selliselt, et isiku õiguse üle taotleda talle alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist otsustab kriminaalmenetluses sisuliselt kohus, prokurör või uurija. RM on vaid hüvitise väljamaksja, kellel puudub õigus otsustada taotluse sisulise põhjendatuse üle. Vastavalt

-le on RM ülesandeks taotluse vormiline kontroll (kas esitatud on kõik vajalikud dokumendid, kas esitatud dokumentide põhjal on üheselt kindlaks tehtav väljamaksmisele kuuluva hüvitise suurus, kas taotlus on esitatud tähtaegselt). RM-l puudub tulenevalt vabariigi valitsuse seaduses sätestatud pädevusest õigus teostada kontrolli taotluse esitamisele eelnenud kriminaalmenetluse üle. 5.2 Riigikohtu üldkogu on oma 01.02.2008 otsuses nr 3-3-1-15-07 (p 35) asunud seisukohale, et RM täidab kahju hüvitamisel piiratud rolli, kontrollides üksnes hüvitise saamiseks esitatud dokumentide õigsust (

§ 4lg 3 esimene lause).

Otsustamisel peab ministeerium lähtuma kohtu (või muu ametiisiku) poolt kahju hüvitamise aluseks olevas otsuses (või määruses) tuvastatud asjaoludest. Hüvitise taotlemise õigus tekib isikul õigeksmõistva kohtuotsuse, süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise või muutmise otsuse või menetluse lõpetamise määruse jõustumise või ametiisiku poolt isiku vabastamise otsuse tegemise päevast (

§ 2lg 1).

RM pidi seega kontrollima, kas kaebaja on esitanud hüvitise taotlemise õiguse tekkimise aluseks oleva otsuse/määruse ärakirja, kas otsus/määrus on jõustunud ning kas otsuses on märgitud päevade arv, mil kaebaja viibis alusetult vahi all, või on märgitud kahju hüvitamist välistav asjaolu. RM leidis, et JM 04.03.2009 vastuskirja ei saa pidada selliseks menetlusdokumendiks, millega võiks lugeda kaebajale kahju hüvitamine või selle hüvitamata jätmine nõuetekohaselt fikseerituks. Analoogsele seisukohale on asunud ka Riigikohtu üldkogu oma 01.02.2008 otsuses nr 3-3-1-15-07 (p 16) – „Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2005.a kirja ei saa pidada selliseks menetlusdokumendiks, millega võiks lugeda Ü.K.le kahju hüvitamine või selle hüvitamata jätmine nõuetekohaselt fikseerituks”. 5.3 Asjaolu, et RM-l ei olnud seadusest tulenevalt võimalik kaebuse esitaja taotlust rahuldada ei tähenda, et sellega on kaebuse esitajalt võetud õigus ja võimalus üldse talle tekitatud kahju hüvitist nõuda. Vastustaja on oma 19.06.2009 kirjas nr 4-1/8625 kaebuse esitajale selgitanud, et taotlejal on õigus uuesti pöörduda RM poole, kui tal on esitada vastav otsus/määrus. Ka kaebuse esitaja ise viitab oma kaebuses (pt 31), et

§ 1

lg 1 p 1 sätestatud avalduse esitamise tähtaeg pole tema suhtes veel alanud, kuna talle pole saadetud kriminaalmenetlust lõpetavat määrust. KOHTU PÕHJENDUSED 6. Kohus kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 26 lg 1 p 6 alusel rahuldamata. 6.1 Kohus on seisukohal, et I.V.i 11.06.2009.a taotluse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks

alusel läbivaatamata jätmine RM poolt 25.06.2009.a oli põhjendatud. Nimetatud seaduse alusel on võimalik hüvitist nõuda üksnes Eesti riigiorganite poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest. Käesoleval juhul on kaebaja 4 kinnipidamine toimunud ja vabadus võetud välisriigi kohtu, täpsemalt Itaalia Vabariigi Milaano Linnakohtu eeluurimiskohtuniku otsuse alusel, kelle väljastatud kaebaja suhtes koostatud Euroopa vahistamismäärus oli kaebaja 20.02.2007.a Eestis toimunud kinnipidamise ning Harju Maakohtu 21.02.2007.a ja 07.03.2007.a määrustega tema suhtes kohaldatud kuni Itaalia Vabariigi ametivõimudele üleandmiseni (29.03.2007.a) kestnud loovutusvahistamise aluseks. Asja materjalidest nähtuvalt jätkus kaebaja vahi all pidamine Itaalia Vabariigile üleandmise järgselt kuni 19.05.2007.a. Ka kaebaja ise tunnistab, et tema vahi all pidamine toimus Itaalia Vabariigi kohtu väljastatud vahistamismääruse alusel (tl 93-94) ning Eesti riigiorganite tegevust kaebajalt vabaduse võtmisega käsitletaksegi kaebuses üksnes seoses nimetatud vahistamismääruse täitmisega. 6.2 Eeltoodud põhjusel puudub I.V.il

alusel hüvitise taotlemise õigus. Seetõttu jääb kaebus RM kohustamiseks

§-s 5 sätestatud hüvituse väljamaksmiseks rahuldamata. 7. Menetluskuludest. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist kaebajalt taotlenud. Indrek Paukštys Kohtunik 5