KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Einar Vene ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 28. mai 2009, Tartu 3-08-1008 Haldusasja number Haldusasi Laine Vindi kaebus Viljandi Linnavalitsuse 14. aprilli 2008. a korralduse nr 263 p-de 1.1, 1.3, 3.2 ja 3.3 ja 28. aprilli 2008. a korralduse nr 282, Viljandi maavanema 25. aprilli 2008. a korralduse nr 386 ning Viljandi Linnavolikogu 30. mai 2008. a otsuse nr 257 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 19. detsembri 2008. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Laine Vindi apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Laine Vint Vastustajad Viljandi Linnavalitsus, Linnavolikogu, Viljandi maavanem Viljandi Kaasatud isik Eesti Vabariik Justiitsministeeriumi kaudu RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19. detsembri 2008. a otsus muutmata. 2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Viljandi Linnavalitsuse 14. aprilli 2008. a korraldusega nr 263 otsustati Viljandi linna Tallinna tn 41 krundi detailplaneeringu avalikustamisel esitatud ettepanekute arvestamise üle. Korralduse p-dega 1.1 ja 3.2 otsustati mitte arvestada Laine Vindi ettepanekutega mitte istutada kolme puud A. Maramaa pst põhjaküljele elamute nr 20 ja 22 ette ning mitte istutada A. 3-08-1008 Maramaa pst lõunaküljele puude lisarida. Korralduse p-dega 1.3 ja 3.3. otsustati mitte arvestada L. Vindi, A. Raudsepa ja U. Uue vastuväidetega planeeritavate hoonete Tallinna tn 41 kõrguse vähendamise osas, mis planeeringulahenduse järgi on 13 m maapinnast. Viljandi maavanema 25. aprilli 2008. a korraldusega nr 386 anti heakskiit Tallinna tn 41 kinnistu detailplaneeringule ning tehti Viljandi Linnavalitsusele ettepanek nimetatud detailplaneeringu osaliseks kehtestamiseks, jättes planeeringualast välja A. Maramaa pst põhjapoolse osa kuni A. Maramaa pst tänava telgjooneni. Viljandi Linnavalitsuse 28. aprilli 2008. a korraldusega nr 282 otsustati arvestada Viljandi maavanema ettepanekuga ja jätta planeeringualast välja A. Maramaa pst põhjapoolse osa kuni A. Maramaa pst telgjooneni. Viljandi Linnavolikogu 30. mai 2008. a korraldusega nr 257 otsustati kehtestada krundi Tallinna tn 41 detailplaneering planeeringuvaidlusega. 2. Laine Vint esitas 21. mail 2008 kaebuse Viljandi Linnavalitsuse 14. aprilli 2008. a korralduse nr 263 p-de 1.1., 1.3., 3.2., 3.3. ja 28. aprilli 2008. a korralduse nr 282 ningViljandi maavanema 25. aprilli 2008. a korralduse nr 386 tühistamiseks (haldusasi nr 3-08-1008), samuti 11. juulil 2008 Viljandi Linnavolikogu 30. mai 2008.a otsuse nr 257 tühistamiseks (haldusasi nr 3-08-1380). Kaebuste kohaselt jättis linnavalitsus jättis oma 14. aprilli 2008. a korralduses kaebaja taotlused ebaõigesti arvestamata. Maavanema 25. aprilli 2008. a korraldusega puude istutamisega põhjustatavaid probleeme. Linnavalitsuse 28. aprilli 2008. a jäeti A. Maramaa pst 20 ja 22 ette jääv haljasala ebaõigesti planeeringualast välja. Sellega võeti kaebajalt õigus puude istutamist nimetatud elamute ette vaidlustada. Linnavolikogu korralduses jäeti ebaõigesti arvestamata kaebaja vastuväited. Detailplaneeringu menetlemisel Viljandi Linnavolikogus anti volikogu liikmetele ebaõiget informatsiooni, mis on vastuolus hea haldustavaga ja võis volikogu liikmeid hääletamisel eksitada. Tartu Halduskohus liitis 16. septembri 2008. a määrusega Laine Vindi kaebused ühte menetlusse. 3. Tartu Halduskohtu 19. detsembri 2008. a otsusega jäeti kaebused rahuldamata. Otsuse põhjendused:
- a)Vaidlusalused haldusaktid ei ole õigusvastased ja ei riku kaebaja õigusi. Detailplaneeringu kehtestamise otsus ei sisalda kaalutlusvigu ja planeeringu menetlemisel ei ole toimunud menetlusnõuete rikkumisi, mis oleksid vastustajad viinud ebaõigete otsuste vastuvõtmisele. Vaidlusaluse detailplaneeringu menetlemisel on arvestatud kaebaja poolt esitatud seisukohtadega ning põhjendatud, miks vastustajate seisukoht erineb kaebaja ettepanekutest. Korrigeeritud planeerimislahendust on põhjendatud. Haldusorgan ei ole alati kohustatud esitama põhjendusi, miks ta otsustab mõne küsimuse pisut teisiti, kui menetlusosaline on seda taotlenud. Kaebaja poolt osundatud menetlusnõuete väidetavad eiramised ei ole käesoleval juhul aluseks vaidlusaluste otsuste tühistamiseks.
- b)Kuna Viljandi Linnavalitsuse 14. aprilli 2008. a korraldusega nr 263 p-dega 1.1. ja 3.2. ei ole õiguslikult siduvalt kindlaks tehtud asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavat asjaolu, s.o puude istutamist, siis ei saa korralduse need punktid rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi ega tema õigust tulevases haldusmenetluses menetlusosalisena osaleda. Pole mingit alust arvata, et tänapäevaste teadmiste juures projekteeritaks puiestee selliselt, et puiestee äärsetes majades väheneks haljastuse tõttu loomulik valgus selliselt, et oleks põhjust rääkida isikute subjektiivsete õiguste riivest või rikkumisest.
- c)Kohalik omavalitsus on planeerimisaktide andmisel seotud maavanema järeldusotsusega, sh maavanema poolt tuvastatud asjaoludega. Seega pidid nii linnavalitsus kui ka -volikogu arvestama maavanema seisukohaga, et vajalik on koostada iseseisev haljastusprojekt ja sellel tingimusel on võimalik vähendada planeeritavat ala. 2 3-08-1008
- d)Tõendatud ei ole, et detailplaneeringus lubatud 13 meetri kõrgune hoone rikuks kaebaja subjektiivset õigust tervislikule elukeskkonnale. Vastustajad on oma kaalutlusi motiveerinud ja asjaolu, et kaebaja ei nõustu vastustajate kaalutlustega ei anna vaidlusaluste otsuste tühistamiseks alust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4. L. Vint esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata tema kaebus Viljandi Linnavolikogu 30. mai 2008. a otsuse p 1 tühistamiseks, ja kaebus selles osas rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:
- a)Viljandi linn on detailplaneeringu kehtestajana arvestanud vaid piirkonna tulevase arendaja ärihuve ja jätnud kaebaja kui naabri huvid arvestamata. Kaebaja on terve planeeringumenetluse kestel avaldanud arvamusi ja vastuväiteid, et 13 meetri kõrgune hoone ei ole põhjendatud, ning on pakkunud kompromissiks 9 meetri kõrgust hoonet. Planeeringu kehtestaja ei ole teinud midagi, et leida kaebajale sobivaid variante. Mingit kompromissi kavandatava hoone kõrguse osas pakutud ei ole. Halduskohtu otsuses ei sisaldu kohtu tuvastatud asjaolusid, mis lubaksid arvata ülekaalukamat avalikku huvi 13 meetri kõrguse ärihoone rajamiseks.
- b)Detailplaneering on vastuolus Viljandi linna üldplaneeringuga, mis ei eelda antud piirkonda 13-meetrise ärihoone rajamist. Üldplaneeringu kohaselt on planeeritav ala elukeskkonna kaitsealal. Selle kohaselt saab kaebaja arvestada, et tema koduümbrust ja -keskkonda ei muudeta kardinaalselt. Detailplaneeringus Viljandi linna kohta pretsedenditult kõrge ärihoone sätestamisega on mindud vastuollu sama piirkonna üldplaneeringus sätestatud kaitseeesmärgiga. Vastustajad ei ole tellinud mingit erialast ekspertiisi või muud tõendit, mis kinnitaks, et ärihoone kavandatav kõrgus oleks keskkonda arvestades õigustatud. Halduskohus ei ole vastuolu üldplaneeringuga oma otsuses analüüsinud ja on jätnud vastuseta küsimuse, kas planeeritav 13-meetrine ärihoone on antud piirkonda üldplaneeringust lähtudes lubatav. Detailplaneeringu seletuskirja kohaselt on olemasoleva kõrgusega hoonestus olnud antud alal juba viimased 80 aastat. Halduskohus on jätnud sisuliselt vastamata küsimusele, kas planeeritav 13 m kõrgune ärihoone sobib ümbrusse. Kaebaja ja Eesti Arhitektide Liidu ekspertiisigrupi arvamuse kohaselt ei ole 13 m kõrgune hoone Viljandi linna struktuuri ja antud piirkonna väljakujunenud planeeringulist iseloomu arvestades sobiv.
- c)Planeeringu menetleja on jätnud teostamata insolatsioonikestvuse analüüsi. Kui linn ei soovi esitada asja juurde valgustingimuste kontrollimise arvestust (nomogrammi), ei ole detailplaneeringut võimalik selles osas kohtulikult kontrollida ja planeerija ülesanded selles osas on täitmata. Asjas esinesid kaks teineteise suhtes vastupidist seisukohta valguse mittevähenemise osas. Selles olukorras on halduskohus lähtunud ainult vastustaja väidetest. Kohus ei oleks tohtinud arvestada vastustaja seisukohaga, et kaebajale kuuluvas eluruumis väheneks loomulik valgus alles siis, kui planeeringualale ehitataks 60 m kõrgune hoone. See seisukoht esitati kirjalikus menetluses pärast seda kui kohus oli pooltele andnud lõpliku tähtaja seisukohtade ja taotluste esitamiseks. Kaebaja sai sellest seisukohast teada alles kohtuotsusest. Tal puudus võimalus vastuväidete esitamiseks. Sellega jäid tema protsessuaalsed õigused kaitseta. Loodav ärihoone varjab kaebaja eest lõunapoolset päikest ja muudab tema elamise pimedamaks. Sellega riivab ärihoone kõrgus, peale vaate kinnipanemise, otseselt kaebaja elukvaliteeti. 5. Viljandi Linnavolikogu vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjustel:
- a)Kaebaja seisukoht, et vaidlusaluses detailplaneeringus kavandatav ärihoone on liiga kõrge, on paljasõnaline, ei tugine faktidele ega tõenditele. Kavandatav äri- ja eluhoone ei varja kaebaja kodu eest päikest ja ei vähenda oluliselt (kui üldse) tema kinnistule langevat loomulikku valgust. Osapooltel ei ole mõistlik koostada nomogrammi insolatsioonikestuse määramiseks, 3 3-08-1008 sest selle tulemusel oleks etteantud parameetritel võimalik krundile Tallinna tn 41 ehitada kuni 60m kõrgune hoone. Viljandi linn ei ole nõus tegema sellistel asjaoludel täiendavaid kulutusi.
- b)Vale on kaebaja väide, et planeeritud hoone on tavatult kõrge. Samal tänaval teiselpool Tallinna tänavat on 12,9 m kõrgune korterelamu. Linn on halduskohtule esitanud plaani, kus kajastuvad kõik ümbruskonna praegu olemasolevad taolise kõrgusega hooned. Kaebaja viide üldplaneeringule ei ole asjakohane, sest Viljandi linn ei riku vaidlusaluse planeeringuga apellandi elukeskkonda. Eesti Arhitektide Liidu arvamus on oletuslik ning soovituslik. See tugineb vaid detailplaneeringu projekti andmetele ning kaebaja subjektiivsele ja kallutatud kirjeldusele. Viljandi linn vaatleb piirkonda tervikuna koos ümbruskonnaga ja seda ajaliselt pikemas linnaehituslikus kontekstis. Kaebaja väide, et tema elukeskkond on juba 80 aastat muutumatu, ei ole õige. Ootust, et tiheasustusega alal on hoonestus igavesti ühesugune, ei saa tekkida.
- d)Kaebaja ei ole selgitanud, mis osas ja mis alusel on volikogu otsus õigusvastane. 6. Justiitsministeerium palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastuse kohaselt on kaebaja väited tõendamata. Detailplaneering ei ole vastuolus üldplaneeringuga. Planeeritav ala ei jää üldplaneeringu alusel elukeskkonna kaitseala piiridesse. Eesti Arhitektide Liidu arvamus ei ole käsitletav ekspertarvamusena. Ühtegi asjaolu, mis välistaks 13 meetri kõrguse hoone ehitamist, ei ole arvamuses esitatud. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid ega arvutusi oma väitele, et planeeritav hoone varjaks tema eluruumides valgust. Kohalik omavalitsus ei ole kohustatud tegema valgustingimuste arvestusi, kui ilmselgelt ei ole takistatud elamu valgustatus. Tiheasustusega alal ei saa kaebaja nõuda endale õigust, et tema kinnistut ümbritsev keskkond ei muutu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Apellatsioonkaebuses ei ole halduskohtu otsust vaidlustatud linnavalitsuse ja maavanema korralduste osas, samuti volikogu otsuse osas, kuivõrd see puudutab planeeringuala vähendamist ja puude istutamist. Apellatsiooniastmes käib vaidlus planeeritud hoone kõrguse üle. Selle küsimuse raames peatub ringkonnakohus esmalt volikogu otsuse põhjendamisel (I), seejärel selle otsuse õiguspärasuse materiaalsel küljel (II). Lõpetuseks võtab ringkonnakohus seisukoha apellatsioonkaebuse suhtes ning jaotab apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (III). I 8. Kaebaja jt isikute 14. aprilli 2008. a avalduses linnavalitsusele tehti ettepanek, et Tallinna tn 41 krundile kavandatavate hoonete kõrgust tuleks piirata 13 meetrilt 9 meetrini, et see ei takistaks ega ahistaks vaadet naaberkruntidelt. Avalduse esitajad märkisid, et kõrged ärihooned halvendavad elukvaliteeti ühel parematest Viljandi miljööväärtuslikest eluasemepiirkondadest (II kd, tl 77). Sisuliselt sama ettepaneku oli kaebaja teinud 9. aprilli 2008. a avalduses (II kd, tl 67) ja 10. aprillil 2008 toimunud avalikul arutelul (II kd, tl 74). 9. Halduskohus ei ole võtnud selget seisukohta, kas vaidlustatud volikogu otsus on nõuetekohaselt põhjendatud ja seega formaalselt õiguspärane või mitte. Halduskohus on viidanud HMS §-le 58 ja rõhutanud, et haldusakti ei saa tühistada üksnes formaalsete puuduste tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus sellega rikkunud oluliselt menetlusnorme (HKMS § 25 lg 3). HMS § 58 koos RVastS § 3 lg 3 p-ga 1 teeb erandi üldreeglist, mille kohaselt õigusvastane, sh formaalselt õigusvastane haldusakt kuulub tühistamisele (RVastS § 3 lg 1). Tuvasta- 4 3-08-1008 mata haldusakti puudusi ja nende ulatust ei ole võimalik erandi rakendamist adekvaatselt kaaluda ega sellekohase otsuse põhjendatust apellatsioonimenetluses kontrollida. 10. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kohaliku omavalitsuse volikogu otsuste põhjendamise nõuded on ulatusliku diskretsiooni ja menetluse eripära tõttu leebemad muude täidesaatva võimu organite haldusaktide põhjendamise nõuetest. Volikogu otsus detailplaneeringu kehtestamise kohta on haldusakt ja sellele laieneb täies mahus HMS § 56, iseäranis selle paragrahvi 3. lõige. Ei otsustuse kollegiaalsus ega diskretsioonilisus ei õigusta haldusakti põhjendamata jätmist. Kollegiaalorgani haldusaktide põhjenduste koostamine võib nõuda tavapärasega võrreldes täiendavaid pingutusi, kuid tegemist ei ole võimatu ega ebamõistlikult keerulise ülesandega. Volikogu saab rakendada mitmesuguseid õigusakti eelnõu koostamise ja menetlemise võtteid: eelnõu ettevalmistamine ametnike poolt koos esialgsete põhjendustega, töö volikogu komisjonides, muudatusettepanekute tegemine, vajadusel hääletamine põhjenduste üle istungil jne. Meenutada tuleb sedagi, et mida ulatuslikum on haldusorgani kaalutlusõigus, seda suurem on haldusakti põhjenduste roll haldusakti kaalutletuse ja kontrollitavuse tagamisel. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et haldusorgan ei ole alati kohustatud esitama põhjendusi, miks ta otsustab mõne küsimuse detailides teisiti, kui menetlusosaline on seda taotlenud. Planeerimislahenduse üksikasjadel võib olla menetlusosaliste jaoks oluline kaal. Kui isik on planeerimismenetluses selgelt taotlenud teatud alternatiivlahendust, tuleb haldusorganil põhjendada teistsuguse lahenduse kehtestamist. Liiatigi ei saa käesolevas asjas käivat vaidlust kavandatava hoone kõrguse üle (13 või 9
- m)pidada vaidluseks pisiasja üle. 11. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata Riigikohtu seisukohti planeerimisotsuste põhjendustele esitatavate nõuete osas (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsused haldusasjades nr 3-3-1-62-07, 3-3-1-39-07, 3-3-1-12-07, 3-3-1-37-04, 3-3-1-28-04, 3-3-1-54-03). Rõhutada tuleb siiski, et planeerimisotsusest põhjenduste väljajätmine ja nende asemel põhjendusi sisaldavale dokumendile viitamine saab olla õigustatud vaid erandlikel juhtudel, mil tehnilise informatsiooni kuhjamine planeerimisotsusesse oleks ebamõistlikult koormav või raskendaks otsusest arusaamist. Ka siis peab viide olema täpne ja see tuleb esitada koos selgitusega, mis võimaldab haldusakti kontrollijal aru saada, milline osa dokumendist sisaldab haldusakti põhjendust ja mille kohta põhjendus täpselt käib. Igal juhul peavad planeerimisotsuses sisalduma selle põhimotiivid. 12. Viljandi Linnavolikogu 30. mai 2008. a otsus nr 257 eelpoolviidatud nõuetele ei vasta. Otsuses puuduvad igasugused põhjendused, s.h selgitused selle kohta, miks eelistati hoone kõrgusena 13 meetrit kaebaja poolt taotletud 9 meetrile. Samuti ei ole selles ühtegi viidet, et otsuse põhjendused oleks esitatud mõnes muus dokumendis (II kd, tl 108). Selgituseta viidet teise haldusorgani (maavanema) korraldusele ei saa pidada viiteks põhjendust sisaldavale dokumendile. Maavanema heakskiit planeeringule ei saa asendada volikogu põhjendusi planeeringu kehtestamise kohta. Ka vaidlustatud otsuse eelnõu seletuskiri ei sisalda põhjendusi planeerimismenetluses hoone kõrguse osas esitatud alternatiivide vahel valimise kohta (II kd, tl 184). 13. Arvestada tuleb, et Viljandi Linnavalitsuse 14. aprilli 2008. a korralduses (p 1.3; II kd, tl 82) põhjendatakse kaebaja vastuväite mittearvestamist järgmiselt: „Hoonestuse kõrguse määramisel on lähtutud kõrgusest 13 m olemasolevast maapinnast. Detailplaneeringu koostamisel on kõrguse määramisel lähtutud faktist, et nimetatud hoonete kõrguse korral ei kahjusta planeeritavad elamu/ärihooned August Maramaa pst 20 ja 22, Tallinna tn 43 elamute valgus- 5 3-08-1008 tingimusi, kuna planeeritavate hoonete kõrgus on 2,3 korda väiksem hoonetevahelisest minimaalsest vahekaugusest. Selline hoonetevaheline kaugus tagab normaalse valgustatuse igal aastaajal.“ Kaebaja esitas 24. aprilli 2008. a protestis linnavalitsusele ja volikogule täiendavad seisukohad seoses hoone kõrgusega, viidates lisaks vaate piiramisele ka päikesevalguse varjamisele naaberkinnistutel ja sellega seoses kinnituste väärtuse vähenemisele. Ringkonnakohus on seisukohal, et isegi kui eeldada, et volikogu lähtus oma otsuse tegemistel linnavalitsuse 14. aprilli 2008. a korralduse põhjendustest, ei saa haldusmenetluse käigus kaebajale antud põhjendusi pidada piisavaks. Linnavalitsuse vastus keskendub vaid küsimusele, kas planeering tagab naaberhoonete piisava valgustuse. Kaebaja on aga 24. aprilli 2008. a avalduses tõstatanud ka oma krundi piisava valgustatuse küsimuse. Veelgi olulisem on aga see, et volikogu ei ole oma otsuses selgitanud, milline avalik huvi ja mil viisil saaks kahjustatud, kui riigi omandis olevale kinnistule ehitataks 13 m kõrguse hoone asemel 9 m kõrgune hoone. Sellekohast põhjendust ei asenda väide, et 13 m kõrgune hoone ei rikuks kaebaja õigusi. Planeerimismenetluses saab teha ettepanekuid ja planeerimisotsust saab vaidlustada sõltumata isiku õiguste rikkumisest. Ettepaneku tegija õiguste riive puudumine võib kallutada otsust arendaja või avalike huvide kasuks, kuid see ei võta kohalikult omavalitsuselt kohustust oma valikut põhjendada. Selle üle, kas kinnistule ehitatakse 13 m või 9 m kõrgune hoone, ei saa ühepoolselt otsustada planeeringust huvitatud kinnistuomanik. Sellekohane kaalutletud otsus tuli käesoleval juhul teha linnavolikogul. 14. Seega ei vasta volikogu otsus HMS § 56 lg-le 3 ja on formaalselt õigusvastane. II 15. Vaatamata volikogu otsuse põhjendamata jätmisele on selle sisuline õiguspärasus ringkonnakohtu hinnangul käesoleval kontrollitav. 16. Esmalt on kaebaja tõstatanud küsimuse, kas tema planeeringu elluviimise järel on tema eluruumides tagatud piisav loomulik valgustus. Halduskohus ei seadnud kahtluse alla vastustaja seisukohta, et loomulik valgus kaebaja elamus väheneks alles siis, kui vaidlusalusele detailplaneeringu alale ehitataks 60 m kõrgune hoone. 17. Ehkki vastustaja ei ole oma väidet tõendanud, nõustub ringkonnakohus järeldusega, et eluruumide valgustuse nõudeid ei ole vaidlusaluse planeeringuga rikutud. Vabariigi Valitsuse 26. jaanuari 1999. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavate nõuete“ p 5 esimese lause kohaselt peab eluruumi igal elu-, töö- ja magamistoal ning eraldi ruumis paikneval köögil peab olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumide tuulutamiseks ning tagab nendes piisava loomuliku valgustuse. Riigikohtu halduskolleegium asus 14. mai 2002. a otsuses haldusasjas 3-3-1-25-03, p 18 seisukohale, et piisava loomuliku valgustuse tagamise hindamisel võib lähtealuseks võtta sätte varasemast redaktsioonist tuleneva kolmetunnise insolatsiooninäitaja. Insolatsiooni kvantitatiivset määra ei ole käesoleval juhul välja arvutatud. Sellele vaatamata on ringkonnakohus veendunud, et vaidlusalune ehtis ei saa muuta loomulikku valgust kaebaja eluruumides ebapiisavaks. Vaidlusaluse hoone kõrguse ja vähima kauguse suhe on 0,3939 (= 13 ÷ 33). Selle suhtele vastab ligikaudu mõtteline nurk 21°30’ (tan21°30’ = 0,3898) maapinna ja päikesevalguse langemisnurga vahel. Kui päike on horisondist kõrgemal kui eelpoolnimetatud nurk, ei saa vaidlusaluse hoone vari kaebaja elamuni ulatuda. Käesoleval juhul on võimalik lähtuda südapäevase päikese kõrgusest, sest vaidlusalune hoonestusala paikneb kaebaja 6 3-08-1008 elamust otse lõunas. Kevadisel pööripäeval, mil varasema praktika kohaselt valgustust mõõdetakse, on keskpäevane päike Viljandis oluliselt kõrgemal – 31°40’ (= 90° – 58°20’, s.o Viljandi linna geograafiline laius). Kaebaja väited seoses tema eluruumide valgustuse vähenemisega ei vii seega volikogu otsuse tühistamisele. 18. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks kaebaja väidet, et kavandatud hoone, iseäranis selle kõrgus, on piirkonda sobimatu. Otsustuspädevus ümbruskonda sobivuse suhtes on linnavolikogul. Kaebaja poolt halduskohtule esitatud Eesti Arhitektide Liidu 23. oktoobri 2008. a arvamusest (I kd, tl 170) ei nähtu, et volikogu seisukoht oleks ilmselgelt väär. Arvamus sisaldab üksnes soovitust, mitte kategoorilist seisukohta. Volikogu on kohtumenetluses piisaval määral põhjendanud, miks ta peab hoonet piirkonda sobivaks – lähiümbruses paikneb mitmeid teisigi ligikaudu sama kõrgusega hooneid. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et ümbruskonnas paiknevad valdavalt eramajad. Planeeringu esemeks olev krunt külgneb Tallinna tänavaga. Selle ääres paikneb mitmeid võrreldava kõrgusega hooneid. 19. Kaebaja väidab, et vaidlusalune hoone ei varjab valgust ka tema aias, vähendades kinnistu väärtust. Aedade loomulikule valgustusele ei ole kvantitatiivseid nõudeid kehtestatud. Siiski on isiku huvi aia loomuliku valgustuse suhtes võimalik arvestada planeerimisdiskretsiooni teostamisel. Sama kehtib seni avaneva vaate varjamise kohta. 20. Vaatamata volikogu otsuses põhjenduste puudumisele on kohtumenetluses antud selgituste põhjal ilmne, et volikogu eelistas 9 m asemel 13 m kehtestamist hoone suurima lubatud kõrgusena põhjusel, et see võimaldab riigil või uuel kinnistu omanikul ehitada suuremas mahus. Seega teenib suurem ehitusmaht fiskaalset eesmärki. Säärane kaalutlus ei ole asjakohatu ning on käesoleval juhul proportsionaalne kaebaja õigustele põhjustatava võimaliku riivega. Ka kaebaja õigustest ei riivata vaate ja aeda langeva valguse mõningase varjamisega muid õigusi kui omandiõigus, eeldusel, et tema kinnistu väärtus selle võrra väheneb. Senise vaate ja aeda langeva valguse säilimine täies mahus ei ole vajalik tervise ega muu olulise hüve kaitseks. Samuti ei muuda nende tingimuste muutmine kaebaja elukeskkonda selliselt, et oleks võimalik kõneleda tema eraellu sekkumisest. Arendataval kinnistul on primaarsed selle omaniku huvid. Miski ei anna alust eeldada, et 13 m kõrguse hoone ehitamisega kaasneks kaebajale kahju suuremas ulatuses kui riigil jääks saamata tulu juhul, kui tal võimaldaks kinnistule ehitada 13 m kõrguse asemel 9 m kõrgune hoone. Eelnevast tulenevalt ei näe ringkonnakohus volikogu otsuse tegemisel kaalutlusvigu. 21. Volikogu otsus ei riku kaebaja õiguspärast ootust. Ühestki seni kehtinud õigusaktist ei tulenenud kaebajale lubatust, et tema elamu vastas asuvale krundile ei ehitata kõrgemat hoonet kui 9 m. Kuna ringkonnakohus nõustus vastustajaga selles, et hoone sobib ümbruskonda, ei ole rikutud üldplaneeringuga kaitstud miljööd. 22. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu otsuse (p 22) seisukohaga maavanema järelevalve tähenduses suhtes käesolevas asjas. Maavanema seisukoht planeeringu kehtestamise võimalikkuse osas ei kitsendanud käesoleval juhul volikogu kaalutlusõigust ega põhjendamiskohustust. Planeeringu kehtestamine ja erinevate planeeringulahenduste vahel valimine lähtudes linnaehituslikest kaalutlustest on kohaliku omavalitsusüksuse pädevuses. Tegemist ei ole riikliku küsimusega, vaid kohaliku elu küsimusega. Maavanem ei olnud ka seisukohal, et planeering tuleb talle esitatud kujul igal juhul kehtestada, vaid pidas seda üksnes võimalikuks. See 7 3-08-1008 tähendab, et volikogul säilis kaalutlusruum nii planeeringu kehtestamise kui selles määratud ehitustingimuste erinevate alternatiivide vahel valimise suhtes. Halduskohtu need ebaõiged seisukohad ei mõjutanud otsuse lõpptulemust. III 23. Kuna ringkonnakohtul oli võimalik vaatamata volikogu otsuse põhjendamata jätmisele veenduda volikogu otsuse sisulises õiguspärasuses, ei vii põhjendamata jätmine kui formaalne viga otsuse tühistamisele (HMS § 58, RVastS § 3 lg 3 p 1). Seetõttu jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. 24. Apellatsiooniastmes oli kaebaja menetluskuluks riigilõiv 250 kr ja õigusabikulu 7080 kr. Kolmas isik taotleb menetluskuluna apellatsiooniastmes tasutud õigusabikulu väljamõistmist summas 1416 kr. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 peaks kaebaja kandma menetluskulud. Käesoleval juhul jätab ringkonnakohus vastavalt HKMS § 92 lg-le 10 teiste menetlusosaliste menetluskulud kaebajalt välja mõistmata, sest vaidlustatud volikogu otsus oli motiveerimata ning see takistas kaebajal kaebuse eduväljavaadete hindamist. Maili Lokk Einar Vene 8 Ivo Pilving