KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Einar Vene, Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 11. juuni 2009, Tartu Haldusasja number 3-08-1524 Haldusasi Kalle Lehemetsa kaebus Konguta Vallavolikogu 30. juuni 2008. a otsuse nr 94 tühistamiseks ja tema kandmiseks vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse saajate nimekirja Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 28. novembri 2008. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Kalle Lehemetsa apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 10. ja 27. mai 2009 Menetlusosalised Kaebaja – Kalle Lehemets Vastustaja – Konguta Vallavolikogu Kolmandad isikud – Hardi Tarto, Üllar Kaaver, Sirje Purga, Andres Tamm, OÜ Rannu Seeme RESOLUTSIOON 1. Rahuldada apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 28. novembri 2008. a otsus. 2. Rahuldada kaebus. Tühistada Konguta Vallavolikogu 30. juuni 2008. a otsus nr 94. Kohustada Konguta Vallavolikogu otsustada uuesti kaebaja kandmine vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse saajate nimekirja. 3. Mõista kaebaja kasuks vastustajalt välja menetluskulu 160 kr. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse teatavaks tegemisest, s.o kuni 13. juulini 2009. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Konguta Vallavolikogu 30. juuni 2008. a otsusega nr 94 kinnitati vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse saajate nimekiri vastavalt 31. märtsi 2008. a vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse taotlejate omavahelisele kokkuleppele. 2. Kalle Lehemets esitas halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Konguta Vallavolikogu 30. juuni 2008. a otsuse nr 94 ja teha vallavolikogule ettekirjutus kaebaja kandmiseks vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse saajate nimekirja (vt ka tl 93). Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kaebaja andnud oma nõusolekut vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse taotlejate omavahelisele kokkuleppele. Samuti on otsus vastuolus Vabariigi Valitsuse 31. jaanuari 2005. a määrusega nr 24. 3. Tartu Halduskohtu 28. novembri 2008. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjendused:
- a)Tulenevalt maareformi seaduse (MaaRS) § 233 lg-test 2 ja 3 saab vaidlusalune haldusakt riivata kaebaja õigusi ainult seoses nende maatükkidega, mille kasutusvaldusse saamiseks on kaebaja vastustajale esitanud avalduse ja mille suhtes on vastustaja langetanud otsuse. Vaba põllumajandusmaad kasutusvaldusesse taotlenud isikute 31. märtsi 2008. a kokkuleppega (tl 58-64) on tõendatud, et kaebaja on loobunud tema poolt avalduses taotletud maatükkidest. Kaebaja vastupidised väited on alusetud, paljasõnalised, ja kummutatud 31. märtsi 2008. a kokkuleppega.
- b)Vaidlustatud otsuses ei ole vastustaja otsustanud maatükkide P19, P20, P21, P45 ja P75 kasutusvaldusse andmist. Vaidlusalune otsus ei takista kaebajal jätkuvalt osaleda nende maatükkide osas vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse andmise menetluses ega vajadusel vaidlustada selles osas tehtavaid otsuseid.
- c)Vastustaja ei ole eiranud haldusmenetluse seaduse sätteid. Vaidlusalune haldusakt ei ole käsitletav koormava haldusaktina kaebaja jaoks, kuna kaebajale ei tulene sellest haldusaktist mingeid kohustusi ja see haldusakt ei jäta tervikuna või osaliselt rahuldamata kaebaja poolt vastustajale esitatud taotlust. Vaidlusaluse otsuse puhul on vastustaja kaalutlusruum piiratud, kuna asjakohastest õigusaktidest tulenevalt on vastustaja seotud vaba põllumajandusmaad kasutusvaldusesse taotlenud isikute kokkuleppega. Vaidlusalune otsus sisaldab viidet vastavale kokkuleppele, mille tõttu ei ole tegemist kaalutlusveaga. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 4. Kalle Lehemetsa apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus. Apellatsioonkaebuse põhjendused:
- a)Kohus on teinud eksliku järelduse, et kaebaja on loobunud tema poolt avalduses toodud maatükkidest teiste taotlejate kasuks. Konguta vallasekretäri juures on 31. märtsil 2008 tõestatud nende isikute allkirjad, kes soovisid sõlmida kokkulepet kasutusvaldusse antavate maade jagamiseks. Kokkulepet ei ole olemas. Seda tõendab asjaolu, et kaebaja ei ole saanud enda kasutusvaldusse ühtegi tema poolt taotletud põllumajandusmaad, ning see, et kaebaja teatas 31. märtsil 2008 vastustajale, et ta ei pea võimalikuks vabade põllumajandusmaade kasutusvaldusse taotlejate vahelise kokkuleppe saavutamist.
- b)Väär on kohtu seisukoht, et vaidlusalune otsus ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi, sest MaaRS § 233 lg-s 6 sätestatud kriteeriumid taotleja eelistamiseks on esitatud alternatiivselt ning on võrdse kaaluga. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kaebaja soovis enda kasutusvaldusesse maatükke nr P2, P7, P8, P9 ja P11. Vaidlustatud otsusest ei selgu, miks eelistati nende maatükkide puhul teisi taotlejaid. Vallavalitsus oleks pidanud otsuses põhjendama, miks eelistatakse üht taotlust teisele. Otsus kaebaja taotluse rahuldamata jätmise osas on sisuliste argumentidega põhjendamata ja põhjenduste puudumine on kaalutlusviga. Seetõttu on vaidlustatud otsus materiaalselt õigusvastane. 5. Konguta Vallavolikogu vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjustel:
- a)Vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamise kokkulepe sõlmiti 31. märtsil 2008. Apellant kirjutas kokkuleppele vallasekretäri juuresolekul alla, kinnitades oma loobumist va- 2 badest põllumajandusmaadest nr P2, P3, P4, P7, P8, P9, P11, P24, P26, P52, P57 ja P58. Väide, et kokkulepet ei ole olemas, on alusetu ja väär. Asjaolu, et kaebaja ei jõudnud ühegi vaba põllumajandusmaad kasutusvaldusesse taotlenud isikuga kokkuleppele, ei tähenda, et 31. märtsil 2008 allakirjastatud kokkulepet ei ole olemas.
- b)Vaidlustatud otsus tehti tuginedes vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse taotlejate omavahel saavutatud kokkuleppele. Volikogul ei ole põhjust notariaalselt tõestatud kokkulepet vaidlustada ega ole õigust otsustada vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse saajat sõlmitud kokkulepet eirates. Kasutusvaldusse taotlejate eelistamise küsimus tuleb volikogus kaalumisele alles siis, kui vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse taotlejad ei jõua omavahel kokkuleppele.
- c)Nende maatükkide suhtes, mille osas kokkulepet ei saavutatud ja millest kolme maatükki taotleb enda kasutusvaldusesse ka kaebaja, ei ole volikogu oma ettepanekut maavanemale veel teinud. Seega on õige Tartu Halduskohtu järeldus, et vaidlusalune otsus ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi. 6. Tartu Ringkonnakohtu 1. aprilli 2009. a määrusega kaasati kolmanda isikuna menetlusse Hardi Tarto, Üllar Kaaver, Andres Tamm, Sirje Purga ja OÜ Rannu Seeme. Kolmandate isikute vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse kohaselt tegi vallavalitsus taotlejatele ettepaneku kokkuleppe sõlmimiseks. 31. märtsi 2008. a notariaalselt tõestatud kokkuleppega on kaebaja loobunud vabadest põllumajandusmaadest. Määrus nr 24 ei reguleeri, et kõik taotlejad peavad midagi saama. Määruse kohaselt on taotlejatel võimalik vabalt kujundada kokkulepe maa kasutusvaldusse andmisest ühele taotlejatest. Vallavalitsusele esitatud kaebuses ei käsitle kaebaja samal päeval sõlmitud kokkulepet ega teata ka, et ta soovib kokkuleppest taganeda. Arvatavalt on kokkulepe sõlmitud pärast kaebuse esitamist vallavalitsusele ning kuna kaebaja ei ole tänaseni kokkuleppe pooltele teatanud, et ta on kokkuleppest taganenud, on nõuetekohaselt tõestatud kokkulepe kehtiv. Kolmandatel isikutel on tekkinud õigustatud ootus põllumajandusmaade kokkulepitud jaotuse suhtes. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Halduskohus on asjas kogutud tõendeid hinnanud valesti ja andnud vaidlustatud korralduse õiguspärasusele seetõttu väära hinnangu. 8. Käesolevas vaidluses on määrava tähtsusega küsimus, kas kaebaja on teinud kehtiva tahteavalduse 31. märtsi 2008. a vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse taotlejate omavahelise kokkuleppe sõlmimiseks (tl 58–64). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kui kaebaja on sellise kokkuleppe sõlminud, ei riku vaidlustatud otsus kaebaja õigusi ning kaebus tuleb jätta rahuldamata sõltumata sellest, kas otsus on õiguspärane (HKMS § 7 lg 1). Kui aga kaebaja ei ole kokkulepet kehtival viisil sõlminud, rikub vaidlustatud volikogu otsus kaebaja õigusi, sest kokkuleppe puudumisel ei oleks volikogu saanud sellele tugineda. 9. Vabariigi Valitsuse 31. jaanuari 2005. a määruse nr 24 § 10 lg 4 kolmanda lause kohaselt peab vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse saamise õigust omavate isikute kokkuleppel tõestama allkirjade ehtsuse notar või vallasekretär. Nimetatud säte peab silmas allkirja õigsuse kinnitamist, mis on sätestatud tõestamisseaduse (TõestS) §-s 39. Selle paragrahvi lõigetest 1, 2 ja 5 nähtuvalt peab tõestatav allkiri olema antud valmis dokumendile. Allkirja ilma selle juurde kuuluva tekstita (blankoallkiri) kinnitatakse üksnes juhul, kui on kindlaks tehtud, et allkirja kinnitamine on vajalik enne dokumendi sisu kindlaksmääramist. Notariaalmärkes viitab tõestaja teksti puudumisele ning nimetab asjaolud, millega põhjendati blankoallkirja kinnitamise vajalikkust (lg 5). 3 TõestS § 1 lg 41 kohaselt on notariaalakt ja -märge paberdokument, kui seadusest ei tulene teisiti. Maa kasutusvaldusse taotlejate kokkuleppe suhtes ei sätesta seadus erandit. 10. Ringkonnakohtu 27. mai 2009. a istungil üle kuulatud tunnistajate E. Saare ja R. Pihlapi ütlused, samuti R. Pihlapi 30. mai 2008. a kiri Konguta Vallavalitsusele kinnitavad üheselt, et hetkel, mil maa kasutusvaldusse taotlejad, sh kaebaja, andsid vallasekretäri poolt kinnitatud allkirju (tl 62), ei olnud veel olemas paberdokumenti, mille juurde lehed kinnitatud allkirjadega hiljem esitati (tl 58). Taotlejad, kes koosolekul osalesid, loobusid osadest taotletud maadest, kuid koheselt nende tahteavaldusi kirjalikult ei vormistatud. Avaldused fikseeriti koosoleku käigus elektrooniliselt, samuti koosoleku osalejate poolt peetud tabelis (tl 23). Väidetavalt allkirjastatud paberdokumenti ei saanud allkirjastamise hetkel lõplikul kujul veel olemas olla, sest pärast kaebaja poolt allkirja andmist jätkus koosolek ja kokkuleppe projekti täiendati. Kaebaja andis sisuliselt blankoallkirja allkirjalehele, mis lisati hiljem kirjalikult vormistatud kokkuleppele. Seega ei antud allkirju tõestamisseaduses ette nähtud valmisolevale dokumendile. Samuti ei vormistatud blankoallkirju vastavalt TõestS § 39 lg-le 5. TõestS § 39 lg 5 eesmärk on muuhulgas tagada, et allkirja andjale oleks teada kogu allkirjastava dokumendi sisu. Käesoleval juhul saab eeldada, et kaebaja ei oleks allkirja andnud, kui talle oleks allkirja andmise hetkel olnud teada kokkuleppe sisu tervikuna, iseäranis asjaolu, et teised taotlejad tema kasuks maadest ei loobu. Ka kaebaja tegi küll tahteavalduse taotletud maadest loobumiseks, kuid see avaldus ei olnud vormistatud allkirja andmise ajaks kirjalikult. Hiljem vormistatud kokkuleppe lisamisega allkirjalehtedele ei tekkinud Vabariigi Valitsuse 31. jaanuari 2005. a määruse nr 24 § 10 lg-s 4 sätestatud kaebaja poolt allkirjastatud kokkulepet. Asjakohane ei ole kolmandate isikute märkus, et kaebaja ei ole kokkuleppest taganenud. Kuna kaebaja ei ole kokkuleppele allkirja andnud, ei eksisteeri kokkulepet sõltumata taganemisest. 11. Eeltoodust tulenevalt puudub vaidlustatud korraldusel õiguslik alus ja see rikub kaebaja õigust, taotleda korralduses nimetatud maid enda kasutusvaldusse. Selle õiguse rikkumist ei kõrvalda asjaolu, et korralduses nimetamata maid võib kaebajal olla võimalik veel kasutusvaldusse saada. Korraldus tuleb tühistada. Vallavolikogul tuleb kaebaja taotluse kohta langetada uus otsus. Ringkonnakohus ei nõustu kolmandate isikute väitega, et neil tekkinud õigustatud ootus välistab kaebuse rahuldamise. Seni, kui ei ole möödunud haldusakti vaidlustamise tähtaeg või kuni kestab kohtumenetlus õigeaegselt teatavakstehtud haldusakti peale tähtaegselt esitatud kaebuse läbivaatamiseks, ei saa kellelgi tekkida õigustatud ootust, et haldusakt jääb kehtima. 12. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 tuleb menetluskulud jätta vastustaja kanda. Kaebaja menetluskuluks on halduskohtus tasutud riigilõiv 80 kr ja ringkonnakohtus tasutud riigilõiv 80 kr. Kokku tuleb vastustajalt kaebaja kasuks mõista välja 160 kr. Maili Lokk Einar Vene 4 Ivo Pilving