3-08-2438/27

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Einar Vene, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2009, Tartu Haldusasja number 3-08-2438 Haldusasi M.N. e kaebus Murru Vangla vastu kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
2. veebruari 2009 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus M.N. e apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
3. mai 2009 Menetlusosalised Kaebaja – M.N. Vastustaja – Murru Vangla, esindaja Janika Roosileht
4. Rahuldada apellatsioonkaebus.
5. Tühistada Tartu Halduskohtu
6. veebruari
7. a otsus.
8. Rahuldada kaebus osaliselt. Mõista Murru Vanglalt M.N. e kasuks välja hüvitis summas 750 krooni. RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest
9. juunil
10. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED Kaebaja M.N. taotles mõista Murru Vanglalt tema kasuks välja õiglane hüvitis moraalse kahju tekitamise eest seoses kartserikaristuse kandmisega, mis oli talle määratud õigusvastaselt. Hüvitise suuruse jättis kaebaja kohtu otsustada. Murru Vangla direktori 13.06.2008 käskkirjaga nr 383-dm määrati kaebajale karistuseks vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 67 p-de 1, 2, 3 ja vangla sisekorraeeskirja (edaspidi VsKE) § 641 p 10 nõuete rikkumise eest 30 ööpäevaks kartserisse paigutamine. Kaebaja on määratud karistuse ära kandnud. Murru Vangla 13.06.2008 käskkiri nr 383 on tunnistatud 25.08.2008 Justiitsministeeriumi poolt kehtetuks. Kaebaja leiab, et tegemist on tahtlikult õigusvastase karistamisega, kuna alust tema kartserisse paigutamiseks ei olnud. Murru Vangla direktor pidi igakülgselt uurima asjassepuutuvaid materjale ja tegema asjas õige otsuse. Kui karistus on määratud õigusvastaselt, siis see on vaadeldav inimväärikuse alandamisena ja vabaduse ebaseadusliku võtmisena. Kartserikaristuse kandmisel viibis kaebaja tunduvalt piiratumates tingimustes kui tavaliselt ning tema väärikust oli sellega alandatud. Murru Vangla palus jätta M.N. e kaebuse rahuldamata. Vastuväidete kohaselt viibis kaebaja kartseris ajavahemikul 22.07.2008 (kell 14:25) kuni 21.08.2008 (kell 14.25). Vabadus on juba kuriteo eest karistuse kandmisele määramisega kaebajalt seaduse alusel ära võetud ja kartserisse paigutamist ei saa võrdsustada vabaduse võtmisega. M.N. ei märgi, et kartseritingimused olid halvad ja selle tõttu kannatas ta füüsilist ja moraalset piina. Kaebaja distsipliinirikkumine on tõendatud valvur A. Mertsini 15.05.2008 ettekandega nr 89 ja läbiotsimise aktiga. Keelatud eseme enda käes hoidmisega, vanglaametniku seadusliku korralduse mittetäitmisega ning valvuri takistamisega kinnihoidmise teel seadis kaebaja ohtu vangla julgeoleku ning selle eest võis määrata distsiplinaarkaristuse. Seega on kaebaja poolt toime pandud distsipliinirikkumine tuvastatud distsiplinaarmenetluse käigus. Justiitsministeerium tunnistas Murru Vangla direktori 13.06.2008 käskkirja nr 383-dm kehtetuks põhjusel, et isikut ei saa karistada samaaegselt keelatud eseme enda juures hoidmise ning sellest mitteteavitamise eest. Justiitsministeerium ei tunnistanud nimetatud käskkirja kehtetuks seetõttu, et polnud tõendatud kaebajal keelatud eseme (mobiiltelefon) olemasolu, vanglaametniku seaduslikule korralduse mittetäitmine ning valvuri füüsiline takistamine teenistusülesannete täitmisel. Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka vabandamisega kannatanu ees, mida Murru Vangla on oma kirjalikus vastuses kaebusele ka teinud. Samuti võib piisava kahjuhüvitisena käsitleda ka fakti, et Justiitsministeerium on Murru Vangla direktori 13.06 2008 käskkirja nr 383-dm tunnistanud kehtetuks. Vastustaja ei paigutanud kaebajat kartserisse eesmärgiga alandada kaebaja inimväärikust. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna igakord alust hüvitise väljamõistmiseks. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse peab olema tõsine. Kuigi kaebaja tavapärased kinnipeetava tegevused olid piiratud, ei saanud kartserikaristus iseenesest kahjustada kaebaja inimväärikust viisil, mis tooks automaatselt kaasa mittevaralise kahju rahalise hüvitamise. HALDUSKOHTU LAHEND Tartu Halduskohus jättis
11. veebruari 2009 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohasel kinnipeetava distsiplinaarkorras kartserisse paigutamist ei saa käsitleda vabaduse võtmisena. Vangistuse määramisega on kaebajalt vabadus ära võetud kohtuotsusega seaduse alusel. Vanglas kartserisse paigutamisel kohaldatakse kinnipeetava suhtes vanglasisese liikumise ja muid piiranguid, kuid need piirangud ei ole käsitletavad vabaduse võtmisena. Küll võib kinnipeetava isiku õigusvastane kartseris hoidmine kahjustada tema väärikust. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-2-06 märkinud, et distsiplinaarkaristuse õigusvastane kohaldamine iseendast ei too tingimata kaasa inimväärikuse kahjustamist. Määrav tähendus on karistuse liigil ja karistuse kohaldamise tingimustel. Olulised puudused kartserile kehtestatud nõuete täitmisel võivad olla piisavad selleks, et hinnata kartseris viibimist inimväärikust alandavaks. Kahjunõude rahuldamiseks tuleb kohtul hinnata, kas isikule on õigusvastase kartseris hoidmisega põhjustatud hingelisi või füüsilisi kannatusi, mis on käsitletavad mittevaralise kahjuna, kas kahju tekitanud avaliku võimu kandja on kahju tekitamises süüdi ning kas mittevaralise kahju tekitamist ei ole võimalik heastada muude õiguskaitsevahenditega kui rahaline hüvitus. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna igakord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kaebaja ei ole väitnud, et kartseritingimused ei vastanud nõuetele ning et halbade kartseritingimuste tõttu põhjustati talle hingelisi või füüsilisi kannatusi. Ei ole tõendatud ka see, et kartseris viibimine kahjustas kaebaja tervist. Seega ei ole kohtul alust asuda seisukohale, et kartseris oleku ajal ei olnud tagatud M.N. e kinnipidamine inimväärikust austavates tingimustes ja et kinnipidamine ületas taluvuse piire. Kuigi kaebaja õigused olid piiratud, ei saanud kartserikaristus iseenesest kahjustada kaebaja inimväärikust. 2 Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 järgi peab mittevaralise kahju hüvitamiseks olema tuvastatud kahju tekitaja süüline käitumine. Justiitsministeerium ei tunnistanud Murru Vangla direktori 13.06.2008 käskkirja nr 383-dm kehtetuks mitte seetõttu, et polnud tõendatud, et kaebaja käes oli mobiiltelefon, et ta ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele ning takistas valvurit teenistusülesannete täitmisel, vaid seetõttu, et isikut ei saa karistada samaaegselt keelatud eseme enda juures hoidmise ning sellest mitteteavitamise eest. Isikut ei tohi sundida tunnistama iseenda vastu. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tegemist oli tahtlikult õigusvastase karistamisega. Asjaolu, et Murru Vangla direktori käskkiri nr 383-dm oli õiguslikult ebakorrektselt motiveeritud ning seetõttu järelevalveorgani poolt ka kehtetuks tunnistati, ei tähenda, et tegemist oli tahtlikult õigusvastase karistamisega. Distsiplinaarüleastumist on M.N. 15.05.2008 antud seletuses ise tunnistanud ja üleastumise toimepanemise eest ka vabandanud. Arvestades M.N. e poolt toimepandud distsiplinaarrikkumise asjaolusid ei alandanud Murru Vangla M.N. e distsiplinaarkorras karistamisega süüliselt tema väärikust. Murru Vangla on kaebaja ees vabandanud. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED M.N. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu
12. veebruari 2009 otsuse ning teha uue otsuse, millega rahuldada kaebus. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohtu otsus ebaõiglane. Justiitsministeerium tühistas Murru Vangla käskkirja. Vanglal oli võimalik seda vaidlustada halduskohtus, kuid seda ei tehtud. Kaebajale määratud karistus oli ebaõige. Fakt on see, et kantud karistuse aluseks olev haldusakt on tühistatud. Oleks õiglane, kui aluseta kantud karistus kaebajale kompenseeritaks. Murru Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt VangS § 65 lg 1 alusel pööratakse distsiplinaarkaristus täitmisele üldjuhul kohe ning 22.07.2008 pöörati kehtiv distsiplinaarkaristuse käskkiri M.N. e suhtes täitmisele. Kaebaja pole talle tekitatud kahju tõendanud, märkides vaid, et talle määratud karistus on ebaõiglane. Samas on apellant distsiplinaarüleastumist ise tunnistanud ja selle toimepanemise eest ka vabandanud. Ainuüksi õigusvastase teoga ei saa lugeda mittevaralist kahju tekkinuks. Rahalise hüvitise väljamõistmine ei aseta apellanti olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, kus ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Juhul kui apellanti poleks karistatud keelatud esemest mitteteatamise eest, siis oleks teda karistatud keelatud eseme hoidmise ning vanglaametniku seadusliku korralduse mittetäitmise ja tema füüsilise takistamise eest teenistusülesannete täitmisel. Seetõttu oleks M.N. ele siiski määratud kartserikaristus, kuna keelatud eseme hoidmine, vanglaametniku seadusliku korralduse mittetäitmine ja valvuri takistamine kinnihoidmise teel on vangla julgeolekut ohustavad rikkumised. Kuigi M.N. e õigused olid piiratud, ei saanud kartserikaristus iseenesest kahjustada tema inimväärikust. Apellant ei väida, et kartseritingimused ei vastanud nõuetele. Tegemist polnud tahtliku õigusvastase karistamisega ning Murru Vangla ei alandanud M.N. e distsiplinaarkorras karistamisega süüliselt tema väärikust. Rahaline nõue ei saa kuuluda rahuldamisele, sest kartseritingimuste tõttu ei tekkinud apellandile hingelisi ja füüsilisi kannatusi ning tegemist polnud tahtliku õigusvastase karistamisega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus rahuldab halduskohtule esitatud kaebuse osaliselt, mõistes kaebaja kasuks välja hüvitise 750 kr. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kaebaja oleks käesolevas asjas pidanud tõendama mittevaralise kahjuna valu ja kannatuste tekkimist. Riigikohtu üldkogu
13. veebruari
14. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-15-07, p 27 ja Riigikohtu halduskolleegiumi
15. märtsi
16. a 3 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-2-06, p 12 kohaselt eeldatakse alusetu vabaduse võtmise korral mittevaralise kahju tekkimist ja see kehtib ka kinnipeetava õigusvastasel paigutamisel kartserisse. Ringkonnakohus ei näe asjaolusid, mis lükkaksid käesoleval juhul selle eelduse ümber. Tekkinud mittevaraline kahju peab olema kaebuse alusena ära näidatud õigusvastase haldusaktiga põhjuslikus seoses. Põhjuslik seos puudub, kui haldusakt oli õigusvastane ja tühistati üksnes formaalsel, s. o menetluslikul või vormilisel põhjusel, ning kohtul on vaatamata formaalsele veale võimalik veenduda, et haldusakt oli sisuliselt õige (vaata näiteks Riigikohtu halduskolleegiumi
17. märtsi
18. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-77-04, p 18). Sellise olukorraga käesoleval juhul tegemist ei ole, kuna Justiitsministeeriumi 25.08.2008 vaideotsuse kohaselt on M.N. e karistamine (vähemalt VangS § 67 p 3 osas) olnud materiaalselt, mitte formaalselt õigusvastane. Seega esineb käesoleval juhul põhjuslik seos õigusi rikkuva haldusakti ja mittevaralise kahju vahel. Mittevaralise kahju eest õiglase hüvitise määramisel on märkimisväärne otsustusruum kohtul. Seejuures peab kohus võtma arvesse õigusrikkumise raskust, isikule põhjustatud kannatuste ja valu intensiivsust, samuti kohtute senist praktikat sarnastel juhtumitel. Kinnipeetava kartserisse paigutamise puhul tuleb arvestada, et kinnipeetava vabadus on ka ilma kartserikaristuseta piiratud. Kannatuste hindamiseks tuleb võrrelda kartseri tingimusi nende tingimustega, milles kinnipeetav viibib tavapäraselt. Senises kohtupraktikas on üldjuhul peetud õiglaseks ca 100 kr suurust hüvitist ühe alusetult kartseris veedetud ööpäeva eest (vaata näiteks Riigikohtu halduskolleegiumi
19. märtsi
20. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-06). Käesoleval juhul viibis kaebaja alusetult kartseris 30 ööpäeva. Selle kohaselt kujuneks hüvitise suuruseks 3000 kr. Ringkonnakohus peab siiski RVastS § 13 lg 1 p 5 alusel vajalikuks vähendada väljamõistetava hüvitise suurust ja mõista M.N. ele hüvitis välja mitte 30 ööpäeva, vaid 7,5 ööpäeva e. ¼ kartseris viibitud aja eest summas 750 kr. Arvestada tuleb nimelt seda, et kaebaja paigutamine kartserisse oli reaktsioon tema õigusrikkumistele. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja poolt tema karistamiseni viinud õiguserikkumiste (3 õigusrikkumise osas) toimepanemist on võimalik ka käesolevas haldusasjas tuvastada, sest kohtutoimikus on olemas vastava distsiplinaarasja materjalid. Ringkonnakohus peab Justiitsministeeriumi poolt tervikuna kehtetuks tunnistatud Murru Vangla direktori 13.06.2008 käskkirjas nr 383-dm kaebaja distsiplinaarkorras karistamise aluseks olevatest rikkumistest kolme, s. o mobiiltelefoni kaebaja valduses olemist, vanglaametniku seadusliku korralduse mittetäitmist ning valvuri takistamist teenistusülesannete täitmisel kaebaja poolt (VangS § 67 p-de 1 ja 2 ning VsKE § 641 p 10 nõuete rikkumist) distsiplinaarasja materjalidega tõendatuks (
21. mai
22. a läbiotsimise akt leitud esemete kohta, valvuri
23. mai
24. a ettekanne nr 89, M.N. e
25. mai
26. a seletuskiri, distsiplinaarmenetluse protokoll). Justiitsministeerium on 25.08.2008 vaideotsuses märkinud, et 13.06.2008 käskkiri tunnistatakse kehtetuks seetõttu, et käskkirjas oli lisaks eeltoodud rikkumistele viidatud ka VangS § 67 p 3 rikkumisele kaebaja poolt, mis aga ei ole õige, sest kaebajat ei saa samaaegselt VsKE § 641 p 10 rikkumisega (kinnipeetavale on vanglas keelatud mobiiltelefonid) karistada ka selle eest, et ta ei teatanud viivitamatult vangla direktorile asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja sisekorda e. iseendal keelatud eseme (mobiiltelefon) olemasolust vanglas. Vaideotsusest nähtuvalt ei ole 13.06.2008 käskkirja kehtetuks tunnistatud näiteks seetõttu, et ülejäänud 3 distsipliinirikkumise toimepanemine M.N. e poolt ei ole distsiplinaarasja materjalidega tõendamist leidnud. Ehkki distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on vaidemenetluses kehtetuks tunnistatud, ei tähenda see seda, et kaebaja õigusvastaseid ja tõendamist leidnud tegusid ei tuleks talle hüvitise väljamõistmisel arvesse võtta. Ringkonnakohus leiab, et kehtiva õigusega oleks kõige enam olnud kooskõlas see, kui kaebajat oleks karistatud tema poolt toimepandud rikkumiste eest õigesti, mitte aga kaebaja jäämine karistuseta. Seega olukorras, kus on asja materjalide põhjal võimalik tuvastada, et vaatamata distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kehtetuks tunnistamisele on kaebaja kasvõi osaliselt need distsipliinirikkumised toime 4 pannud, mille eest talle käskkirjaga distsiplinaarkaristus määrati, tuleb käskkirjas toodud rikkumiste toimepanemise tõendatust lugeda asjaoluks, millest tulenevalt oleks kehtetuks tunnistatud käskkirja alusel ära kantud distsiplinaarkaristusest tekkinud mittevaralise kahju kaebajale tervikuna hüvitamine RVastS § 13 lg 1 p 5 mõttes ebaõiglane. Kuna käesoleval juhul on 13.06.2008 käskkirjas märgitud neljast distsipliinirikkumisest tõendatud kolme distsipliinirikkumise toimepanemine, siis on ringkonnakohtu arvates õiglane ja võimalik kaebajale hüvitada kehtetuks tunnistatud käskkirja alusel ära kantud distsiplinaarkaristusest tekkinud mittevaraline kahju üksnes ulatuses, mis on võrreldav tõendamata või kaebajale ebaõigesti süüks pandud rikkumise osaga kõigist ära kantud karistuse aluseks olevatest distsipliinirikkumistest. Eeltoodust lähtudes mõistab ringkonnakohus M.N. e kasuks vastustajalt välja mittevaralise kahju hüvitise üksnes 7,5 ööpäeva e. ¼ kartseris viibitud aja eest, sest distsiplinaarkaristuse määramise aluseks olevatest neljast rikkumisest on kaebajale ebaõigesti süüks pandud või tõendamata üksnes VangS § 67 p 3 rikkumine. Einar Vene Agu Timmi 5 Maili Lokk