KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 19. juuni 2009, Tartu Haldusasja number 3-08-2621 Haldusasi Ta

) §-s 37 ja §-s 38 sätestatud põhiõigusi. 6. Haridus- ja Teadusministeeriumi vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, järgmistel põhjustel: 2 3-08-2621

1. a)Halduskohus on oma otsuses õigesti ja piisavalt kohaldanud materiaalõiguse norme. Apellatsioonkaebusest ei ilmne, milles seisnes kaebaja hinnangul materiaalõigusnormi mittepiisav ning ebaõige kohaldamine. Haldusakti andmise hetkel kehtinud rakenduskõrgkooli seaduse (RaKS) § 36 lg 1 kohaselt menetleti enne 2008. a 1. septembrit esitatud akrediteerimistaotlusi taotluse esitamise hetkel kehtinud tingimustel ja korras. Nimetatud regulatsiooni § 21 lg 1 sätestas, et rakenduskõrgkooli õppekavade akrediteerimisele kohaldatakse ülikooliseaduses avalik-õiguslikule ülikoolile ja tema õppekavadele kehtestatud akrediteerimise aluseid, tingimusi ja korda. Järelikult puudus vajadus kaebuse menetlemise käigus RaKS-s sisalduva regulatsiooni analüüsimiseks. Kaebaja ei ole kaebuses ega ka sellele lisatud materjalides kordagi RaKS-i normidele viidanud, mistõttu on vale apellatsioonkaebuses esitatud väide nagu oleks varasem seisukoht selliseid viiteid sisaldanud.
2. b)Halduskohus on otsuse tegemisel hinnanud asjassepuutuvaid tõendeid õigesti ning piisaval määral. Otsuses viidatud vastustaja argumendid ei ole kohtuotsuse põhimotiivideks, sest kohtu hinnangul ei saa kohus hinnata ega analüüsida hindamiskomisjoni ega KHN-i tööd ega võtta endale kõrghariduse hindaja pädevust, mistõttu saab kohtu viiteid vastustaja esitatud seisukohtadele lugeda piisavaks.
3. c)Ebaõige on kaebaja tõlgendus nagu ei oleks tähelepanekud ja soovitused käsitletavad puudustena. Nii näiteks tegi ekspertkomisjon arvamuse osa II peatükis IV tähelepaneku, mille kohaselt ei olnud õppetöö meetodid piisavalt modernsed, see aga kujutab endast vastuolu Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 2003. a määruse nr 265 „Ülikooli ja rakenduskõrgkooli ning nende õppekavade akrediteerimise kord ja akrediteerimisel esitatavad nõuded“ lisas 2 toodud nõuete 4. osa p-ga 1.
4. d)KHN-i akrediteerimisotsuse selgitustest ilmneb üheselt, et KHN lähtus oma otsuse tegemisel ekspertiisikomisjoni hinnangutest, andes sellele Eesti õigusest lähtuva objektiivse hinnangu.
5. e)Ekspertiisi käigus ilmnenud puudused, millele käskkirjas on viidatud, olid piisavalt tõsised negatiivse akrediteerimisotsuse kinnitamiseks.
6. f)Vaidlusalune käskkiri ei ole lähtunud mitte matemaatilisest arvestusest, vaid käskkirjas viidatud puudustest nende kogumis.
7. g)Vaidlustatud käskkirja andmise aluseks olnud asjaolude kujunemine oli ekspertiisikomisjoni hinnangu ning KHN-i otsuse motivatsiooni põhjal piisavalt selgesti jälgitav ning diskretsiooni teostamise aluseks võetud asjaolud piisava selgusega esile toodud.
8. h)Õppekava rahvusvaheline võrreldavus on nõue, mis kehtib võrdselt nii ülikoolidele kui ka rakenduskõrgkoolidele.
9. i)Õppekava negatiivne akrediteerimine ei riiva igaühe õigust haridusele.

§ 37

lg 5 kohaselt toimub hariduse andmine riigi järelevalve all, mistõttu on riigil kohustus kehtestada nõuded hariduse andmisele, kehtestatud kvaliteedinõuetele mittevastavuse korral aga keelduda akrediteerimise teel õppeasutuses toimuvale õppetegevusele riikliku kvaliteedigarantii andmisest. Negatiivne akrediteerimisotsus ei kujuta endast ka

§-s 38 sätestatud ülikooli autonoomia riivet. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning selle tühistamiseks ei ole alust.
2. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, et halduskohus kohaldas ebaõiget materiaalõigusnormi. Ülikooliseaduse § 26 lg-st 2 tulenevalt laienevad rakenduskõrgharidusõppe õppekavale ülikoolis küll ka rakenduskõrgkooli seaduse sätted, 3 3-08-2621 kuid see norm ei välista ülikooliseaduse sätete kohaldamist. Seega kohaldas halduskohus õigesti asjakohaseid ülikooliseaduse sätteid. Apellant ei ole ka viidanud, milliseid rakenduskõrgkooli seaduse sätteid oleks tulnud täiendavalt kohaldada ja kuidas oleksid need sätted viinud haldusasja lahendamisel teistsuguse tulemuseni.
3. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et rahvusvahelise ekspertkomisjoni poolt õppekava kohta väljatoodud tähelepanekud ja soovitused ei ole käsitatavad puudustena. Kuna akrediteerimiskomisjoni lõppseisukohana soovitati õppekava akrediteerida üksnes tinglikult, oli ilmselgelt leitud õppekavas puudujääke.
4. Ehkki KHN-i
5. juuni
6. a otsusest ei pruugi ehk selguda, mida kujutavad endast rahvusvahelised rakenduskõrghariduse nõuded, ei ole see ringkonnakohtu hinnangul alus kaebuse rahuldamiseks ja haridusministri
7. novembri
8. a käskkirja tühistamiseks. Seda põhjusel, et vaidlustatud on üksnes haridusministri käskkirja ning see sisaldab hulgaliselt iseseisvaid põhjendusi, miks oli vajalik negatiivse akrediteerimisotsuse tegemine. Seega pole KHN-i
9. juuni
10. a otsuse väidetaval ebaselgusel asja lahendamise seisukohast määravat tähtsust ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks sellel küsimusel pikemalt peatuda.
11. Apellatsioonkaebuses leitakse, et halduskohtu istungil ei võtnud kaebaja esindaja omaks mitte haridusministri käskkirjas väljatoodud puudusi, vaid rahvusvahelise ekspertkomisjoni poolt tehtud ettepanekuid. Ringkonnakohus leiab, et küsimus, mida täpselt kaebuse esitaja istungil silmas pidas, ei oma samuti haldusasja lahendamisel määravat tähtsust. Seda seetõttu, et küsimus, kas haridusminister oleks pidanud andma sarnaselt rahvusvahelise ekspertkomisjoniga tingimusliku akrediteeringu, oli haridusministri kaalutlusotsus. Sealjuures ei olnud rahvusvahelise ekspertkomisjoni seisukohad haridusministri jaoks siduvad. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kohus ei saa tänu akrediteerimisotsustuse ulatuslikule diskretsioonilisusele antud asja lahendamisel kontrollida haldusorgani otsuse sisulist õigsust, vaid peab piirduma eeskätt menetlusreeglite järgimise ja kaalutlusõiguse teostamise nõuetest kinnipidamise kontrolliga.
12. Vaidlustatud haridusministri käskkirjas on selgitatud, mis olid negatiivse akrediteerimisotsuse põhjusteks. Ringkonnakohus möönab, et käskkirjas ei ole selgesõnaliselt käsitletud küsimust, kas oleks olnud võimalik tingimuslik akrediteerimine või tähtaja andmine õppekava puuduste kõrvaldamiseks. Samas nähtub KHN-i
13. juuni
14. a otsusest, et esimesena pandi nõukogus hääletusele ettepanek õppekava tingimisi akrediteerida, mis kogus kaks poolt- ja seitse vastuhäält (lk 16). Seega kaaluti mitmeetapilises akrediteerimismenetluses siiski KHN-is ka tingimisi akrediteerimise võimalust. KHN-i otsuses on ka loetletud ekspertkomisjoni poolt väljatoodud puudused, mida KHN pidas niivõrd oluliseks, et otsustas õppekava mitte tingimisi akrediteerida, vaid jätta õppekava akrediteerimata (tl 16). Seetõttu on ringkonnakohus seisukohal, et ehkki haridusministri
15. novembri
16. a käskkirjast ei nähtu selgeid motiive tingliku akrediteerimise kaalumise kohta, on selline kaalumine akrediteerimismenetluses siiski toimunud. Kuna haridusministri käskkirja kohaselt lähtuti käskkirja andmisel KHN-i
17. juuni
18. a koosoleku protokollist, saab eeldada, et haridusminister nõustus KHN-i kaalutlustega. Asjaolu, et haridusministri käskkirjas ei ole kaalumist puudutavaid motiive selgesõnaliselt välja toodud, on ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul seetõttu vormiviga, mis ei mõjutanud asja otsustamist (HMS § 58).
19. Apellatsioonkaebuses leitakse, et halduskohus ei ole käsitlenud kõiki kaebuse väiteid. Ringkonnakohus leiab, et olulises ja otsuse langetamiseks vajalikus osas on käsitlenud 4 3-08-2621 halduskohus kaebuse seisukohti ja väiteid piisava põhjalikkusega. Apellandi arvates on kaebuse seisukohaga, et õppekava on suunatud kohalikule turule, esitatud vastuväide haridusministri käskkirja p-le 1.1., mis käsitles puudusi õppekava eesmärkides. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga. Kaebuse kontekstist ilmneb, et see seisukoht esitati vastuväiteks hoopis KHN-i seisukohale, et õppekava ei vasta rahvusvahelistele standarditele (tl 3). Haridusministri käskkirja põhjendustest 2 ja 3 (õpetamismeetodid ja õppeained) on ringkonnakohtu hinnangul piisavalt selgelt nähtuv, mida selles osas õppekava puuduseks peeti. Seega käsitles halduskohus kaebuse seisukohti piisava põhjalikkusega.
20. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellatsioonkaebuse väidetega põhiõiguste riive osas. Vastustaja on õigesti märkinud, et põhiseaduse § 37 lg 5 järgi on hariduse andmine riigi järelevalve all, mistõttu on riigil kohustus kehtestada nõuded hariduse andmisele ning neile nõuetele mittevastavuse korral akrediteerimisest keelduda. Seega on väidetud põhiõiguste – igaühe õigus haridusele (

§ 37

lg 1) ja ülikooli autonoomia (

§ 38) - riiveks olemas põhiseadusest endast tulenev õigustus.

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole riive antud juhul ebaproportsionaalne. Kuni
2. augustini 2008 kehtinud ülikooliseaduse (mis oli alates
3. septembrist 2008 jõustunud ülikooliseaduse § 568 lg-st 1 ja rakenduskõrgkooli seaduse § 36 lg-st 1 tulenevalt akrediteerimismenetluse asjakohasteks normideks ka praeguses asjas) § 121 lg 5 sätestas, et õppekava negatiivse akrediteerimisotsuse korral lõpetab ülikool vastuvõtu ja õppetöö vastava õppekava järgi ning tagab koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga üliõpilastele võimaluse jätkata õpinguid samas või teises ülikoolis samal või lähedasel õppesuunal. Seega ei tähenda negatiivne akrediteerimisotsus vältimatult seda, et õppimist alustanud üliõpilased ei saagi haridust. Samas võiks konkurentsivõimetu või ebapiisava hariduse omandamine olla üliõpilaste jaoks lõppkokkuvõttes märksa intensiivsem riive.
4. Ka riive

§-s 38 sätestatud põhiõigusesse ei ole ebaproportsionaalne. Õigus sellesse sekkuda tuleneb samuti

§ 37

lg-st 5, lisaks on

§-s 38 sätestatud põhiõigus seaduse reservatsiooniga. Ringkonnakohtu hinnangul on õppekava akrediteerimine ning vajaduse korral negatiivse akrediteerimisotsuse tegemine sobiv, vajalik ja mõõdukas, saavutamaks legitiimset eesmärki – kvaliteetse kõrghariduse tagamist. Apellandi osutatud asjaolu, et Tallinna Kolledž on Tallinna Tehnikaülikooli struktuuriüksus, ei muuda akrediteerimist ebaproportsionaalseks.

1. Eeltoodust tulenevalt jääb Tallinna Tehnikaülikooli apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
2. aprilli
3. a otsus muutmata. Apellandi menetluskulud jäävad tema enda kanda. Vastustaja pole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud. Agu Timmi Maili Lokk 5 Einar Vene