KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Maili Lokk ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht
- juuli 2009, Tartu Haldusasja number 3-08-1418 Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend V.J.i kaebus Tallinna Vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks Tartu Halduskohtu
- veebruari
- a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus V.J.i apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
- juuni 2009 Menetlusosalised Kaebaja V.J. Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Tairi Tonkson RESOLUTSIOON
- Rahuldada V.J.i apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu Halduskohtu otsus osaliselt ja rahuldada V.J.i kaebus järgmistes osades: Tunnistada õigusvastaseks V.J.ile nõudepesuks vajalike vahendite mittevõimaldamine ajavahemikul
- aprill 2008 –
- aprill
- Tunnistada õigusvastaseks V.J.ile isiklike hügieenitarvete tagastamata jätmine. Tunnistada õigusvastaseks V.J.i hoidmine kahe päeva jooksul katkisest kraanist tingituna nõuetele mittevastavas kambris nr
- Ülejäänud osas jätta V.J.i kaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
- veebruari
- a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o kuni
- juulini
- ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- V.J. esitas
- juulil 2008 Tallinna Halduskohtusse kaebuse Tallinna Vangla haigla tegevuse ning Tallinna Vangla vastuste nr 1-13/9777-1, 1-13/9784-1, 1-13/9779-1, 113/11111-1, 1-13/10905-1, 1-13/10461-1 ja 1-13/10469-1 kehtetuks ja mitteõiguspäraseks tunnistamiseks. Kaebus edastati kohtualluvuse korras lahendamiseks Tartu Halduskohtusse. Kaebuse põhjenduste kohaselt etapeeriti kaebaja
- märtsi
- a saatekirja alusel
- aprillil 2008 Tartu Vanglast Tallinna Vangla haiglaosakonda seoses läbiviidavate terviseuuringutega, kuid Tallinna Vangla haigla jättis vajalikud uuringud läbi viimata, eirates mitmeid Tartu Vangla peaarsti Piret Paapi ettekirjutusi. Lisaks olid Tallinna Vangla kambrid ebasanitaarses seisundis ja kaebajale ei võimaldatud hügieenitarbeid. Kaebaja pöördus korduvalt avaldustega Tallinna Vangla haigla peaarsti ja direktori poole, kuid kaebused jäeti tähelepanuta või vastati puudulikult. Tartu Halduskohtu
- detsembri
- a kohtuistungil selgitas kaebaja, et soovib kaebuse nõuet muuta ning esitada kaebuse Tallinna Vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks. Põhjendatud huviks märkis kaebaja hilisema moraalse kahju hüvitamise nõude. Kaebaja esitas
- jaanuaril 2009 halduskohtule avalduse, milles teatas, et soovib muuta senist kaebuse nõuet ning esitada kohtule kaebuse perioodil
- aprill 2008 – 16.aprill 2008 Tallinna Vangla haiglas viibides ebapiisava tervishoiuteenuse osutamise ja ebasanitaarsetes kambrites hoidmise õigusvastasuse tuvastamiseks. Avalduses kordas kaebaja esialgses kaebuses toodud väiteid vangla kambrite ebarahuldava seisukorra kohta ning selle kohta, et Tallinna Vanglas ei tehtud kaebajale Tartu Vangla arstide poolt määratud uuringuid või tehti neid viisil, mis ei võimaldanud tõeselt tuvastada kaebaja võimalikke terviseprobleeme.
- Tartu Halduskohus rahuldas
- veebruari
- a otsusega kaebuse osaliselt, tunnistades õigusvastaseks Tallinna Vangla kambri nr 621 kambrisisustusest laua, tooli ja riidenagi puudumise perioodil 2.aprill 2008 –
- aprill 2008 ja jättes ülejäänud osas kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt tegid arstid kaebajale vajalikud uuringud ja andsid tema vajadustele vastavat ravi. Puudusid näidustused kaebaja saatmiseks tomograafilisele uuringule ja uroloogi vastuvõtule ning meedikud tegutsesid kaebaja tervise uurimisel ja ravimisel õiguspäraselt. Vastavalt Vabariigi Valitsuse
- detsembri
- a määruse nr 330 „Vangistusseaduse alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg-le 2 valib tervishoiutöötaja tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi ning ravimi ja meditsiinilise abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. See tähendab, et arst ise otsustab vajadusel uuringute üle ja ta võib lähtudes ülaltoodust mitte arvestada patsiendi nõudmistega, kui viimane neid esitab. Kaebaja väited kambrite ebarahuldava seisukorra kohta on tõendamata ja ümberlükatud vastustaja poolt esitatud kambrite fotodega. Haiglas viibiv kinnipeetav on samuti kohustatud hoolitsema kambri korrashoiu eest. Kambris olid lapp, hari, ämber, mopp ja küsimisel antakse puhastuspastat ja puhastusvahendeid. Kui mõnes kambris mõnel hetkel ei olnud koristusvahendeid, oli kaebajal õigus neid küsida ja keegi talle seda õigust ei keelanud. Kui kaebaja asus kambris, kus oli kuivkäimla, siis paratamatult lõhnas see ebameeldivalt, kuid seda ei saa lugeda kaebaja inimväärikuse alandamiseks. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas olles kolmes erinevas kambris ja ei ole tõenäoline, et ükski neist kambritest ei vastanud ettenähtud tingimustele. Kuna Tallinna Vangla haigla asub vanas hoones, ei saa seal olla samad tingimused nagu uues vanglas. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 7 lg 1 p-de 2, 4 ja 6 kohaselt kuuluvad kambri sisustusse isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, riidenagi. Kambris 621 puudusid laud, istekoht ja riidenagi, seetõttu rikkus vastustaja VSkE §-i
- Selles osas on vastustaja toiming (tegevusetus) õigusvastane. Tallinna Vanglal ei ole õigust kõrvale hoiduda VSkE-s kambrite sisustuse kohta sätestatust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
- V.J. esitas
- märtsil 2009 apellatsioonkaebuse koos lisade ja täiendustega, milles palutakse tühistada halduskohtu otsus. Apellatsioonkaebuse põhjendused: a) Halduskohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, jättes istungi protokollis kajastamata menetlustoimingu sooritamise olulisi momente. Kohus ei arvestanud kaebaja seisundiga ja diskrimineeris kaebajat keeleliselt, andmata talle võimalust valmistuda kohtuks ette talle arusaadavas keeles. Sellega asetati kaebaja ebavõrdsesse positsiooni võrreldes vastustajaga. b) Kohus jättis tegemata järelepärimise kardioloogiakeskusele, selgitamaks välja aparaadiga „EHHO“ tehtavate diagnoosimiste kvaliteeti ega määranud sõltumatut meditsiinilist ekspertiisi. c) Kohtuotsus ei ole kaebaja haiguste osas motiveeritud ja rajaneb kaebaja tervise osas vangla esitatud kahtlastel tõenditel. d) Kohus on kaebajat meditsiini juurde mitte lastes rikkunud kaebaja põhiseaduse §-dest 1115 ja 28 ning Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusest REC
(2006)2 Euroopa vanglareeglistiku kohta tulenevaid õigusi.
- e)Kohus võttis vastu vastustaja poolt esitatud võltsitud dokumendid selle kohta, et kaebaja on vanglale esitatud vaided tagasi võtnud.
- f)Halduskohus on jätnud tähelepanuta vanglapoolsed rikkumised. Kohtuotsuses puudub kaebaja ütluste analüüs. Kambrid, milles kaebaja viibis ei vastanud nõuetele, sellistes kambrites viibimine on vastuolus põhiseaduse §-ga 18 ning Euroopa inimõiguste konventsiooni art-ga 3. Tallinna Vangla haiglas hoiti kaebajat alandavates ja kitsendavates tingimustes. Enne ultraheliuuringut pidi kaebaja jooma keetmata vett, sest vastasel korral poleks kaebajat uuringutele lubatud. 4. Tallinna Vangla vaidleb oma vastuses apellatsioonkaebusele vastu. Kaebaja on saanud Tallinna Vanglas vajalikku ravi seaduses sätestatud korras ja tingimustel. Tallinna Vanglas viibimise ajal tehti kaebajale mitmeid erinevaid uuringuid ning kõikide uuringute väärtused on olnud normaalsed ja patoloogiaid pole kaebajal tuvastatud. Kaebaja taotlus tomograafiasse saatmiseks ei ole põhjendatud, sest arstid kaebaja puhul selleks näidustusi ei leidnud. Uroloogi juurde minemisest on kaebaja kaks korda keeldunud. Kui kaebaja ei ole rahul tervishoiuteenuse kvaliteediga, peab ta pöörduma Tervishoiuameti ravikvaliteedi komisjoni poole. Alusetu on kaebaja väide, et ta oli haiglas viibimise ajal ebainimlikes tingimustes. Kinnipeetaval on kambris lapp, hari, ämber, mopp ja küsimisel antakse puhastuspastat ja puhastusvahendeid. Kaebajale väljastati 11. aprillil 2008 tualettseep ja -paber, samuti väljastati talle nõudepesukäsn. Hügieenipakki ei olnud kaebajale võimalik väljastada, sest selle kvartali pakid olid juba varem välja jagatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5. V.J.i lõpliku kaebuse kohaselt soovib ta Tallinna Vangla haigla poolt 2. aprillist 2008 kuni 16. aprillini 2008 ebapiisava tervishoiuteenuse osutamise ja ebasanitaarsetes kambrites hoidmise õigusvastasuse tuvastamist. Ringkonnakohus käsitleb kõigepealt tervishoiuteenusega seonduvat (osa I) ja seejärel kambrite olukorraga seonduvat (osa II). I 6. Tallinna Vangla haiglasse statsionaarsele ravile suunati V.J. Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja P. Paapi 28. märtsi 2008. a saatekirjaga. Tallinna Vangla haiglas oli V.J. ajavahemikul 2.-16. aprill 2008. Vastustaja väidete kohaselt viidi V.J.i suhtes sel ajal Tallinna Vangla haiglas läbi järgmised uuringud: aeroobide uuring uriinist, kilpnäärme hormoonide analüüs, kliinilise vere analüüs, rindkere röntgen, uriini analüüs, sonograafia kõhuõõne organitest, EKG, EHHO (tl 157). Samuti konsulteeris V.J. terapeudiga, kirurgiga ja kardioloogiga. V.J. neid toiminguid ei eita. Seega on V.J.i suhtes meditsiinilisi uuringuid teostatud. V.J. heidab neile uuringutele eeskätt seda, et talle ei võimaldatud konsultatsiooni uroloogiga ning et teda ei uuritud tomograafi abil. 7. Vangistusseaduse (VangS) § 52 lg 2 järgi on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Vangistusseaduses ega üheski teises asjakohases õigusaktis ei ole sätestatud kinnipeetava subjektiivset õigust saada endale uuringuid või ravi vastavalt enda soovidele. Meditsiiniliste uuringute ja ravi vajalikkuse üle otsustab VangS § 52 lg-st 2 tulenevalt reeglina arst. Seega oli V.J.il õigus saada meditsiinilisi uuringuid oma tervise kontrolliks ning vaidlust ei ole selle üle, et meditsiinilised uuringud iseenesest V.J.ile ka tagati. V.J.i enda poolt soovitud tomograafiuuringut ja uroloogi konsultatsiooni oli tal õigus saada juhul, kui tal esinesid selleks vastavad meditsiinilised näidustused. 8. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et halduskohtu pädevuses ongi kontrollida reeglina vaid seda, kas avalik-õigusliku suhte raames on kinnipeetavale vangla poolt tagatud võimalus tervishoiuteenuse saamiseks (sh meditsiinilisteks uuringuteks) vastavalt vangistusseadusele. Tervishoiuteenuse osutamine ise on võlaõiguslik suhe ja reguleeritud võlaõigusseaduse §-des 758-773, mistõttu ei allu selle raames toimuv halduskohtulikule kontrollile (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 17. aprilli 2009. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-16-09). Kuna aga halduskohtus on vaidlus käinud ka tervishoiuteenuse osutamise raames sooritatud toimingute üle, siis peab ringkonnakohus tulenevalt Riigikohtu erikogu 10. aprilli 2002. a määrusest asjas nr 3-3-4-2-02 vajalikuks käsitleda ka küsimust, kas meditsiinilise kontrolli raames tuvastati põhjendatult, et V.J.il ei esinenud näidustusi uroloogi konsultatsiooniks ja uuringuteks tomograafiga. Nimelt asus Riigikohtu erikogu selles määruses seisukohale, et kui isik on pöördunud halduskohtusse vaidluses, mille lahendamine pole seaduse järgi halduskohtu pädevuses, ja halduskohus on kaebuse vastu võtnud ning protsessiosalised ei ole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust vaidlustanud, siis ei pea erikogu, lähtudes vajadusest lahendada vaidlus mõistliku aja jooksul, mõistlikuks tühistada kohtuotsus üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu vaidlus lahendamisele halduskohtus. 9. Raviarsti poolt koostatud epikriisist V.J.i haigusloole nähtub, et uroloogi konsultatsioon jäi ära näidustuste puudumise tõttu (tl 176). Seega on V.J.i suhtes kontrollitud vajadust uroloogi juurde saatmiseks, ent leitud selle olevat mittevajaliku. Ringkonnakohtul pole alust kahelda arstide langetatud sellekohase otsuse õigsuses. Ringkonnakohus peab oluliseks ka seda, et V.J. on hiljem kahel korral, septembris 2008 ja detsembris 2008, ise keeldunud uroloogi konsultatsioonist (tl 157). See näitab, et V.J. ei pidanudki seda enda jaoks väga oluliseks küsimuseks. 10. Vastustaja kinnitusel tehakse uuringud tomograafiga siis, kui on vaja täpsustada diagnoosi ebaselgetel juhtudel. Antud juhul leidsid arstid, et V.J.il ei ole näidustusi tomograafiga kontrollimiseks. Arvestades V.J.i suhtes läbiviidud meditsiiniliste uuringute hulka ning samuti asjaolu, et raviarsti epikriisist nähtuvalt V.J.i suhtes tehtud uuringutel patoloogiat ei leitud ning et ta kirjutati haiglast välja heas üldseisundis (tl 176), peab ringkonnakohus põhjendatuks seisukohta, et V.J.i suhtes ei olnud vajalik läbi viia meditsiinilist uuringut tomograafiga. Ka selles küsimuses pole ringkonnakohtul alust kahelda arstide langetatud otsuse õigsuses. 11. Ringkonnakohus peab vajalikuks siinkohal osundada, et Tartu Vangla meditsiiniosakonna saatekirjas, millega V.J. Tallinna Vangla haiglasse suunati, oli saatediagnoosina märgitud „hypohondria?“ (tl 51). Tallinna Vangla haiglas viibimise ajal V.J.i kohta koostatud haigusloos oli V.J.i kliiniliseks diagnoosiks ja lõplikuks kliiniliseks märgitud „somatoformne vegetatiivne disfunktsioon“ (tl 161). Viimatinimetatud diagnoos märgiti ka haigusloo epikriisi (tl 176). Samuti esineb V.J.i haigusloos märkeid „hüpohondriline neuroos?“ (tl 173). Vastustaja kinnitusel tähendavad kõik need diagnoosid lihtsustatult selgitades ühte ja sama – väljamõeldud tervisehäireid. 12. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et V.J.i kaebus ebapiisava tervishoiuteenuse osutamise osas on põhjendamatu ja halduskohus on kaebuse selles osas õigesti rahuldamata jätnud. II 13. Halduskohtule esitatud kaebuses on V.J. palunud tunnistada õigusvastaseks ka enda hoidmise Tallinna Vangla haiglas viibimise ajal ebasanitaarsete tingimustega kambrites (kambrites nr 614, 621 ja 623). 14. V.J. on Tallinna Vangla haiglas viibimise ajal saatnud hulgaliselt kirju Tallinna Vanglale, Justiitsministeeriumile jt asutustele, kus ta kaebab kambrite ebasanitaarsete tingimuste üle. Neist kirjadest nähtuvalt on V.J. läbivalt kurtnud selle üle, et kambrites viibimise ajal ei antud talle nõudepesuks vajalikke vahendeid. 8. aprillil 2008 esitas V.J. Tallinna Vangla direktorile adresseeritud taotluse, kus palus väljastada kambrisse nõudepesuvahend ja švamm. Taotluses märgiti, et ta on pöördunud õde-perenaise poole avaldusega, aga sellele pole reageeritud (tl 37). Teises 8. aprilli 2008. a kirjas märgib V.J., et saabudes haiglasse, pöördus ta kontaktisiku ja juhataja poole, et kambrisse väljastataks nõudepesušvamm ja nõudepesuvahend, kuid vangla ei väljasta hügieenitarbeid (tl 95). 11. aprilli 2008. a kirjade kohaselt ignoreerib vangla teist nädalat taotlust nõudepesuvahendi ja -švammi andmiseks (tl 97-98). Ka 14. aprilli 2008. a kirjades märgib V.J., et nõude pesemiseks ei anta nõudepesuvahendit ja -käsna (tl 94, 99, 100). Ka ringkonnakohtu istungil tunnistajana üle kuulatud T. Pärtel, kes viibis V.J.iga koos kambris nr 614, kinnitas, et vahendeid nõude pesemiseks ei antud ei talle ega V.J.ile. 15. Eeltoodu tõendab, et V.J. soovis pidevalt nõudepesuks vajalike vahendite väljastamist vangla poolt, ent seda ei tehtud. Vangla väidab üksnes, et 11. aprillil 2008 väljastati V.J.ile nõudepesukäsn, ent möönab samas, et selle kohta kindlaid tõendeid ei ole, ja et selle kohta on vaid märkmed kontaktisiku märkmikust (tl 245p). Samas on V.J. veel 14. aprilli kirjades märkinud, et talle ei anta nõudepesuvahendit ega –käsna (tl 94, 99). Vastustaja ei ole tõendanud, et nõudepesuks vajalikud vahendid anti V.J.ile pärast 14. aprilli 2008. Seetõttu loeb ringkonnakohus tõendatuks, et V.J.ile ei väljastatud 2. aprillist 16. aprillini 2008 soovitud nõudepesuks vajalikke vahendeid. See Tallinna Vangla toiming tuleb tunnistada õigusvastaseks. 16. Mis puudutab isiklikke hügieenivahendeid, siis nähtub asja materjalidest, et 11. aprillil 2008 viidi V.J. kambrist 614 üle kambrisse 621. Seal läks V.J. läbiotsimise ajal endast välja ja viskas kambrist välja isiklikud hügieenitarbed (žiletiaparaadid, hambapasta, habemeajamisgeeli, tualettpaberi, seebi, taskupeegli, hambaharja), mille kohta koostati nimekiri ja mis anti lattu hoiule (tl 56-57). Seega pidi kuni selle ajani V.J.il nimetatud asjad olemas olema ning selles osas kaebuse rahuldamiseks alust ei ole. 17. Enesevalitsuse kaotanud kinnipeetava poolt kambrist väljaloobitud hügieenivahendite äravõtmist ja lattu hoiule andmist saab pidada iseenesest õiguspäraseks. Kuid õiguspäraseks ei saa pidada nende tagastamata jätmist pikema aja jooksul. Selline tegevus oleks sisuliselt karistamine ilma õigusliku aluseta. Praegusel juhul ei ole tõendatud, et V.J.ile tagastati ülalnimetatud esmased hügieenitarbed pärast tema rahunemist. 14. aprillil 2008 on V.J. kirjutanud korduvalt Tallinna Vangla erinevatele ametiisikutele, kus väljendab soovi, et talle tagastataks hügieenitarbed, mis talt 11. aprillil 2008 ära võeti (tl 92, 94, 100). Vastustaja ei ole selgitanud, millal V.J.ile isiklikud hügieenitarbed tagastati ja kas seda enne Tallinna Vangla haiglast lahkumist (st enne 16. aprilli 2008) üldse tehti. Tallinna Vangla ei ole välja toonud ka põhjendusi, miks tuleks sellist olukorda lugeda õiguspäraseks. Seetõttu tuleb kaebus selles osas rahuldada ning tunnistada õigusvastaseks V.J.ile isiklike hügieenitarvete tagastamata jätmine. 18. V.J.i poolt Tallinna Vangla haiglas oleku ajal välja saadetud kirjade kohaselt oli kambris 621 kraan katki ning vesi jooksis põrandale, mistõttu olid kamber ja madrats niisked (tl 92, 94, 100). Ka Tallinna Vangla esindaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et veetoru läbilaskmine oli fikseeritud. Halduskohtu otsuse kohaselt parandati kraan 13. aprillil. Tallinna Vangla poolt apellatsioonkaebusele antud vastuse kohaselt viibis V.J. kambris nr 621 kaks päeva (tl 330). Eeltoodu põhjal peab ringkonnakohus tõendatuks, et kogu V.J.i viibimise ajal kambris nr 621 oli seal kraan katki. Tallinna Vangla pole ümber lükanud ümber V.J.i väiteid, et katkise kraani tõttu oli kambris niiske ning põrand oli märg. Ringkonnakohus leiab, et selline kamber ei vasta VangS § 45 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja on seetõttu õigusvastane. 19. Ülejäänud osas V.J.i kaebus rahuldamisele ei kuulu. Väidetud kambrite mustuse osas nõustub ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et VangS § 67 p 4 alusel oli V.J.il endal ruumide koristamise kohustus. Vastustaja kinnitusel oli kambrites lapp, hari, ämber ja mopp. Haiglas viibimise ajal V.J.i poolt koostatud arvukates kirjades erinevatele ametiisikutele ei kurdeta selle üle, et eelnimetatud esemeid kambrites ei olnud. Järelikult oli tal nimetatud vahenditega koristamine võimalik. Samuti ei tähenda see, et kambris 614 käis WC uks raskesti ja väidetavalt puudus uksel link, iseenesest veel seda, et selline olukord oli õigusvastane. Tegemist ei ole olulise puudusega kambri sisustuses, mis saanuks rikkuda V.J.i õigusi tõsiseltvõetaval määral. Asjaolu, et ventilatsiooniavad võisid olla mustad, ei tähenda, et ventilatsioon ei töötanud. V.J.i poolt väidetud ebameeldiv lõhn võis kambrites mõningal juhul olla, ent arvestades asjaolu, et samas kambris asus ka WC, oli see paratamatu ja seda ei saa pidada õigusvastaseks. Kaebus jääb rahuldamata ka osas, milles V.J. leiab, et kraanivee andmine joogiveeks oli õigusvastane. Juba enne V.J.i viibimist vangla haiglas oli Tervisekaitseinspektsiooni poolt läbi viidud vee analüüs, mille tulemusena leiti, et vesi vastab joogiveele esitatavatele nõuetele (tl 247). Samuti ei pea ringkonnakohus tõendatuks V.J.i väiteid, et kambrites olid küttekehad kinni kaetud, mistõttu seal oli külm ning et kambris 621 oli aken katki. Tallinna Vangla on neid väiteid eitanud ning erinevalt katkisest kraanist ei ole sellekohaseid kaebusi kontaktisiku poolt fikseeritud. Ringkonnakohtu hinnangul osundab see sellele, et V.J. kas ei andnud neist väidetud probleemidest vanglatöötajatele vahetult märku või ei olnud tegemist tõsiseltvõetavate probleemidega. 20. Menetluskulude väljamõistmise taotlust ei ole pooled esitanud, mistõttu menetluskulude jagamise osas ringkonnakohus seisukohta ei võta. Agu Timmi Maili Lokk Einar Vene