← Eesti

3-05-938/27

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Ivo Pilving, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. mai 2009, Tartu Haldusasja number 3-05-938 Haldusasi Margareete-Helge Otteri kaebus Tartu Linnavalitsuse 09.08.2005 korralduse nr 1228 ja 20.09.2005 korralduse nr 1426 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
  2. detsembri 2008 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Arne Otteri ja Karin Otteri apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  3. mai 2009 Menetlusosalised Apellandid (kaebuse esitaja õigusjärglased) – Arne Otter ja Karin Otter Vastustaja (haldusorgan) – Tartu Linnavalitsus, esindaja Leida-Elli Vavrenjuk RESOLUTSIOON Jätta Tartu Halduskohtu
  4. detsembri 2008 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellandi poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s. o alates
  5. maist
  6. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
  7. Margareete-Helge Otter tunnistati Tartu Linnavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 27.08.1993 otsusega nr 28 omandireformi õigustatud subjektiks Tartus Lossi tn 4, 6, 8 ja 10 (endised kinnistud nr 28, 348, 349 kogupindalaga 1497 m2) asuva õigusvastaselt võõrandatud maa osas. Tartu Linnavalitsuse 13.02.1997 korraldusega nr 284 otsustati Lossi 4, 6, 8, ja 10 maa tagastamata jätta ja määrata kaebuse esitajale kompensatsioon. Tartu Halduskohtu 28.08.1998 kohtuotsusega haldusasjas nr 3-26/97 tunnistati Tartu Linnavalitsuse 13.02.1997 korraldus seadusevastaseks. Tartu Linnavalitsuse 24.09.1998 korraldusega nr 2721 tunnistati Tartu Linnavalitsuse 13.02.1997 korraldus nr 284 tulenevalt Tartu Halduskohtu otsusest kehtetuks. Tartu Linnavolikogu 27.03.2003 määrusega nr 25 kehtestati Toomemäe üldplaneering. Nimetatud üldplaneeringuga määrati Lossi 2 maa sihtotstarbeks sotsiaalmaa (juhtfunktsiooniga üldmaa, mis on ette nähtud avalikuks kasutamiseks) ja seal keelati igasugune hoonestamine. Tartu Linnavolikogu võttis 22.04.2004 vastu otsuse nr 283, millega taotles Lossi 2 maaüksuse munitsipaalomandisse andmist. Vabariigi Valitsus võttis 9.06.2005 vastu korralduse nr 352, millega otsustas anda maareformi seaduse (edaspidi MaaRS) § 28 lg 1 p-i 4 alusel sotsiaalmaana Tartu linna munitsipaalomandisse Tartus Lossi 2 asuva maaüksuse. Nimetatud maaüksuse koosseisu kuulub ka kaebaja poolt tagasi taotletav maa. M.-H. Otter esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 9.06.2005 korralduse nr 352 tühistamiseks. Tartu Linnavalitsuse 09.08.2005 korraldusega nr 1228 otsustati jätta Lossi 4, 6, 8 ja 10 maa tagastamata ja määrata kaebajale kompensatsioon MaaRS § 6 lg 2alusel. Kaebaja esitas Tartu Linnavalitsuse 9.08.2005 korralduse nr 1228 peale vaide. Tartu Linnavalitsuse 20.09.2005 korraldusega nr 1426 jäeti kaebaja vaie rahuldamata. 21.10.2005 esitas M.-H. Otter Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Linnavalitsuse 09.08.2005 korralduse nr 1228 ja 20.09.2005 korralduse nr 1426 tühistamiseks. Kaebaja leidis, et Tartu Linnavalitsuse 09.08.2005 korraldus nr 1228 rikub tema kui Tartus, Lossi 2 asuva maaüksuse piiresse jääva maa omandireformi õigustatud subjekti õigust saada tagasi tema esivanematele kuulunud maa. Lossi 2 maaüksuse andmine munitsipaalomandisse ei ole seaduslik ja põhjendatud, mistõttu põhjendatu ei ole ka maa mittetagastamine MaaRS § 6 lg 2 alusel. Vaidlusaluse maa munitsipaalomandisse andmise ja mittetagastamise põhjuseks on olnud asjaolu, et see maa on linnale vajalik avalikes huvides, et tagada Toomemäe pargi säilimine ja edasine avalikes huvides kasutamine. Selle eesmärgi saavutamine on võimalik ka maa tagastamisel kaebajale. Eramaa kasutamine on võimalik avalikes huvides ja sellele on võimalik seada piiranguid ehitustegevuseks ja muuks maa kasutamiseks. Tartu Halduskohus on 28.08.1998 otsuses haldusajas nr 3-26/97 asunud seisukohale, et asjaolu, et Tartu linn ei ole planeerinud hoonestamist vaidlustatud alal, ei oma tähtsust, kuna drr ei ole määravaks maa tagastamise küsimuse otsustamisel. Tähtis pole see, kellele kuulub Lossi 2 maaüksus, vaid see, et selle maaüksuse kasutamisel järgitaks seatud eesmärke. Tulenevalt Toomemäe üldplaneeringust on vaidlusalune õigusvastaselt võõrandatud maa nähtud ette avalikuks kasutamiseks. Maa tagastamine võimaldab üldplaneeringu järgsest sihtotstarbest tulenevaid funktsioone täita samamoodi kui maa munitsipaliseerimine. Tartu Linnavalitsuse 09.08.2005 korraldusega nr 1228 määratud kompensatsiooni suurus ei arvesta Tartus Lossi 4, 6, 8 ja 10 asuva maa väärtust ega maa väärtuse muutumist ajalises lõikes. Sisuliselt toimub maa võõrandamine riigi poolt oluliselt alla turuhinna kompensatsiooni maksmisega, sest omandireformi seaduse alusel nähti vaikimisi ette maa tagastamine, kui ei esine seda takistavaid asjaolusid. Ühelt poolt ei olnud kompensatsioonisumma kooskõlas maa turuväärtusega kompensatsiooni määramise ajal. Teisalt ei ole kompensatsioonisumma arvutamise aluseks võetud õigusaktid kooskõlas 2 põhiseaduse (edaspidi PS) §-ga 32, mille kohaselt on igaühe omand võrdselt kaitstud. Tartu Linnavalitsuse 09.08.2005 korraldusega nr 1228 määratud kompensatsiooni suurus läheb vastuollu PS §-ga 32, mis sätestab, et omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Kuigi kohtud on tunnistanud kompensatsiooni objektiks oleva maa munitsipaliseerimise õiguspäraseks, ei välista see linna õigust kõnealust maad kompenseerida suuremal määral kui linnavalitsuse poolt kaevatava korraldusega otsustatud miinimummäär. Kehtivad õigusaktid ei takista kohalikul omavalitsusel PS § 32 kohaselt õiglase hüvituse maksmist. Kaebaja õigusjärglased leiavad, et linna poolt maa eest tasuda tulev summa peab olema maa turuväärtus. 24.10.2005 kohtumäärusega peatas kohus haldusasja nr 3-05-938 menetluse kuni kohtulahendi jõustumiseni Tallinna Halduskohtu menetluses olevas haldusasjas nr 3-05-775 (M.-H. Otteri ja Eda Tootsi kaebused Vabariigi Valitsuse 9.06.2005 korralduse nr 352 tühistamiseks). Kohtulahend Tallinna Halduskohtu haldusasjas nr 3-05-775 jõustus Riigikohtu 12.05.2008 määrusega. 23.10.2008 kohtumäärusega uuendas kohus haldusasja nr 3-05-938 menetluse. Kaebuse esitaja M.-H. Otter suri 09.11.
  8. 27.10.2008 kohtumäärusega lubas halduskohus kaebaja M.-H. Otteri õigusjärglastena astuda menetlusse tema pärijatel Karin Otteril ja Arne Otteril.
  9. Tartu linn on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja palub jätta kaebuse rahuldamata. Tartu Linnavalitsus võttis kaevatava korralduse vastuvõtmisel aluseks MaaRS § 6 lg 2 p 4, § 7 lg 1 ja § 13, maa hindamise seaduse ning Vabariigi Valitsuse 13.07.1993 määrusega nr 216 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra (edaspidi „Kord“). 01.08.2005 koostatud õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise aktide nr 1447, nr 1448 ja nr 1449 alusel on õigusvastaselt võõrandatud maa (Tartu linn, kinnistud nr 28, nr 348 ja nr 349) maksumuseks kokku 52 500 krooni. Korra punkt 18 näeb ette, et kompenseerimisele kuuluva õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus määratakse maa hindamise seaduse (edaspidi MHS) alusel. MHS § 9 lg 5 näeb ette, et tiheasustusega alal paikneva õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise aluseks on maa asukohajärgse hinnatsooni maa maksustamishind elamumaa ruutmeetri kohta, arvestamata maa maksustamishinda vähendavaid soodustusi. MHS §-s 9 lg 8 on märgitud, et maa maksustamishinnad õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramiseks kinnitab Vabariigi Valitsus, lähtudes 1993 aasta korralise hindamise tulemustest. Tartu Linnavalitsus on kaevatava korralduse vastuvõtmisel järginud korras esitatud nõudeid. Kaevatava korraldusega koos on kaebajatele väljastatud ka õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise aktid nr 1447, nr 1448 ja nr
  10. Aktidest nähtub, mille alusel on maa maksumus määratud ja kui suureks see osutus. Aktid on kaevatava korralduse lisad. Kord ja seadused ei näe ette kompensatsiooni määramist turuväärtuses. Seega puudub Tartu Linnavalitsusel puudub seaduslik alus kompensatsiooni määramiseks turuväärtuse kohaselt. Kaebajate väide, et kompensatsioonisumma arvestamisel ei ole õigusaktid kooskõlas PS §-ga 32, on aluseta, kuna käesoleval juhul ei ole tegemist omandiga. Tartu Linnavalitsus on arvestanud kompensatsiooni mitte miinimumi kohaselt, vaid seadustes ettenähtu alusel. HALDUSKOHTU LAHEND
  11. Tartu Halduskohus jättis
  12. detsembri 2008 otsusega kaebuse rahuldamata. 3 Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on Tartu Linnavalitsuse 09.08.2005 korraldus nr 1228 seaduslik ja põhjendatud. Maaüksus, mille koosseisu jäävad ka kinnistud (endise asukohaga Lossi 4, 6, 8 ja 10), on antud munitsipaalomandisse Vabariigi Valitsuse 09.06.2005 korraldusega nr
  13. M.-H. Otter vaidlustas eelnimetatud kinnistute munitsipaalomandisse andmise Tallinna Halduskohtus. Tallinna Halduskohtu 07.04.2007 otsusega haldusasjas nr 3-05-775 jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsus jõutus. Vaidlustatud korralduse andmise ajal kehtinud MaaRS § 6 lg 2 p 4 kohaselt maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui maa jäetakse riigi omandisse vastavalt käesoleva seaduse § 31 lg 1 p-dele 1-5, 7, 9-11 ja 13 või antakse munitsipaalomandisse vastavalt käesoleva seaduse § 28 lg 1 p-dele 1-
  14. Seega lähtudes MaaRS § 6 lg 2 p-st 4 jäeti Lossi 4, 6, 8 ja 10 maa õigustatud subjektile tagastamata õiguspäraselt. Kohus jätab tähelepanuta esitatud väited erahuvi ja avaliku huvi mitteküllaldasest kaalumisest maa tagastamata jätmisel ning võrdse kohtlemise põhimõtte võimalikust rikkumisest seoses sellega, et samas Toomemäe pargis on kinnistuid, mida ei munitsipaliseeritud ning tagastati õigustatud subjektile. Need väited ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjassepuutuvad. Nende väidete osas on juba võtnud seisukoha Tallinna Ringkonnakohus kohtuotsuses haldusasjas nr 3-05-
  15. Tartu Linnavalitsus ei ole arvestanud kompensatsiooni miinimummääras, vaid seadustes ettenähtu alusel. MaaRS, MHS ning nende alusel vastuvõetud õigusaktid ei võimalda õigusvastaselt võõrandatud maa eest kompensatsiooni määramist lähtudes selle maa turuväärtusest. MaaRS § 13 kohaselt, kui maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kompenseeritakse see MHS-ga sätestatud korras. Korralduse vastuvõtmise ajal kehtinud MHS § 9 lg 5 sätestas, et tiheasustusega alal paikneva õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise aluseks on maa asukohajärgse hinnatsooni maa maksustamishind elamumaa ruutmeetri kohta, arvestamata maa maksustamishinda vähendavaid soodustusi. Sama paragrahvi lõike 8 kohaselt käesoleva paragrahvi 4.,
  16. ja
  17. lõikes märgitud maa maksustamishinnad õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramiseks kinnitab Vabariigi Valitsus, lähtudes
  18. aasta korralise hindamise tulemustest. Tartu Linnavalitsus on kaevatava korralduse vastuvõtmisel järginud seadust ning Vabariigi Valitsuse 13.07.1993 määrusega nr 216 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra nõudeid. Koos kaevatava korraldusega on M.-H. Otterile väljastatud ka õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise aktid nr 1447, nr 1448 ja nr
  19. Aktidest nähtub, mille alusel on maa maksumus määratud ja kui suureks see osutus. Kaebajate väide, et kompensatsioonisumma arvestamise aluseks olevad õigusaktid ei ole kooskõlas PS §-ga 32, on ekslik. Õigusvastaselt võõrandatud maa osas õigustatud subjektiks tunnistatud isik ei ole kuni maa tagastamiseni selle maa omanik, mille tagastamist ta taotleb. Seega sellele maale PS §-s 32 sätestatud omandi kaitse ja puutumatuse põhimõte ei laiene. Käsitledes PS § 32 lg 1 kohaldatavust maareformis märgib Riigikohtu halduskolleegium 08.12.1995 lahendis nr III-3/1-42/95, et õigusvastaselt võõrandatud maa on kuni omandivormi muutmiseni riigi omandis. PS § 32 lg 1 kaitseb omandit meelevaldse sundvõõrandamise eest alates jõustumisest ega oma tagasiulatuvat jõudu. Kuna aga PS-l pole tagasiulatuvat jõudu, siis pole PS § 32 lg 1 rakendatav 1940 õigusvastaselt võõrandatud maa suhtes. Õigusvastaselt võõrandatud maa endiste omanike ja nende õigusjärglaste seaduslikke huve on määratud kaitsma Omandireformi aluste seadus, MaaRS ja nendest tulenevad õigusaktid. Vaideotsuse kohtus vaidlustamist reguleerib haldusmenetluse seadus (edaspidi HMS). HMS § 87 lg 2 kohaselt halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras võib halduskohtusse esitada kaebuse haldusakti või selle osa kehtetuks tunnistamiseks, mille kehtetuks 4 tunnistamist on rahuldamata jäetud vaidega taotletud ning vaideotsuse peale juhul, kui sellega on rikutud isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Kaebaja taotles selle haldusakti kehtetuks tunnistamist (tühistamist), mille kehtetuks tunnistamist ta rahuldamata jäetud vaidega oli taotlenud. Kohus jättis kaebuse taotluse tühistada Tartu Linnavalitsuse 09.08.2005 korraldus nr 1228 rahuldamata. Kuna kaebaja ei ole oma esialgses kaebuses, selle täpsustuses ega ka kohtuistungil osundanud kaebaja õiguste rikkumisele vaidemenetluse esemest sõltumatult, siis jääb taotlus Tartu Linnavalitsuse 20.09.2005 korralduse nr 1426 tühistamiseks samuti rahuldamata. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  20. Arne Otter ja Karin Otter esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada Tartu Halduskohtu
  21. detsembri 2008 otsuse ning teha uue otsuse, millega rahuldada kaebus täielikult. Apellatsioonkaebuse kohaselt jäid halduskohtu poolt ekslikult tähelepanuta väited erahuvi ja avaliku huvi mitteküllaldasest kaalumisest maa tagastamata jätmisel ning samuti võrdse kohtlemise põhimõtte võimalikust rikkumisest maa mittetagastamise otsustamisel. Kohus oleks pidanud kaebust käsitledes võtma seisukoha selles, kas maa mittetagastamise tingimused (s. t munitsipaalomandisse andmine) saabusid õiguspäraselt, kuivõrd kaebajad seadsid maa munitsipaliseerimise õiguspärasuse kahtluse alla. Kuigi kohtud on seni tunnistanud kompensatsiooni objektiks oleva maa munitsipaliseerimise õiguspäraseks, ei välista see linna õigust kõnealust maad kompenseerida suuremal määral kui seda oli linnavalitsuse poolt kaevatava korraldusega otsustatud miinimummäär ega välista ka halduskohtu õigust ja võimalust kaaluda maa tagastamist välistavate asjaolude seaduslikkust. Ekslik on kohtu seisukoht, nagu ei võimaldaks õigusaktid omandireformi õigustatud subjekti jaoks maa kompenseerimise väärtust arvestada õigusaktides sätestatavast soodsamalt, vaid kohustavad seda tegema üksnes seaduses sätestatava määra piires. Kuivõrd maa kompenseerimise ning turuväärtuse kohane hind on kõnealusel juhul olulisel määral lahknevad, esineb omandireformi subjektidel ka arvestatav huvi taotleda maa hinna määramisel maa praegust turuhinda arvestavate korrektiivide tegemist. Vastustajal oleks tulnud kaaluda maa kompenseerimise hinna proportsionaalust ning võtta seisukoht arvutatavas kompensatsioonis omandireformi õigustatud subjektide suhtes soodustavate korrektiivide tegemiseks. Kaevatava kohtuotsusega ei ole ümber lükatud kaebuse väidet, et määratud kompensatsiooni suurus ei arvesta Tartus, Lossi 4, 6, 8 ja 10 asuva maa tegelikku väärtust ega pärast kompensatsiooni arvutamise aluseks oleva metoodika kehtestamist toimunud maa turuhinna muutust ning muutunud elukallidust. Halduskohus oleks pidanud sisuliselt hindama ka kompensatsiooni arvestamise aluseks olevate õigusaktide seaduslikkust, s. h kooskõla PS-ga. Kompensatsioonisumma arvutamisel peaks juhinduma maa turuväärtusest kompensatsiooni määramise ajal, mitte aga varasemalt kindlat ja ühest kriteeriumit aluseks võtmata kehtestatud hinnast, mille muutmine ei ole muuhulgas seostatud maa turuhinna ja elukalliduse muutumisega. Kuivõrd Eesti Vabariik taastati mais 1990 alanud ning oktoobris 1992 lõppenud üleminekuperioodiga, mitte ei loodud uut vabariiki, ei ole kohased ka kaevatava kohtuotsuse väited, nagu ei oleks maa tagastamiseni endine omanik käsitletav maa omanikuna. Pärast Eesti Vabariigi okupeerimist 1940 läks endiste omanike omandis olnud maa ajutiselt omanike valdusest välja, kuid nad ei kaotanud maale omandiõigust. Õigusrikkumine ei saa luua uut õigust. Seega ei saa nõukogude võimu poolt otsustatud maa ebaseaduslik natsionaliseerimine lõpetada ka endiste omanike omandiõigust. Maa turuväärtust mittearvestava kompensatsioonisumma määramisel aluseks võetud õigusaktid ei ole kooskõlas ka PS §-ga
  22. Tartu Linnavalitsuse 09.08.2005 korralduse nr 1228 kohaselt ei võõrandata kaebajatelt maad üldistes huvides ega selle eest ei toimu õiglase hüvitise maksmist. Seega eksisteerib selle korralduse põhjal kompensatsiooni määramises ka vastuolu PS §-ga 32, mis sätestab, et omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. 5 Kehtivad õigusaktid ei takista kohalikul omavalitsusel munitsipaliseerimise tõttu mittetagastatava maa eest PS §-ga 32 kooskõlas oleva õiglase hüvitise tasumist. Linna poolt maa eest tasuda tulev summa peab olema maa turuväärtus. Juhul, kui vastustaja leidis, et riigi poolt kehtestatud kompensatsiooni arvutamise metoodika ei võimalda turuhinna kohast kompensatsiooni maksta, oleks tal tulnud kaaluda kompensatsiooni saamiseks õigustatud subjektile täiendavate summade tasumist oma vahendite arvelt, kuna kompenseeritakse linna munitsipaalomandisse antud maad. Linna poolt täiendava kompensatsioonisumma maksmine oleks olnud ka õiglane, sest sellega oleks linn osaliselt kandnud linna poolt tasuta omandatud maa eest tasumise koormust ning heastanud kaebajatele osaliselt ka maa munitsipaalomandisse andmise tõttu kantavat kahju. Tagasi taotletava maa sihtotstarve on sotsiaalmaa. Maa mittetagastamise ja selle asemel kompensatsiooni määramise argumendid ei arvesta asjaoluga, et sotsiaalmaa sihtotstarbega maa võib olla ka eraomandis, s. t munitsipaalomandisse taotletaval maal üld- ja erahuvide vahekorra määramiseks ei pea maa olema munitsipaalomandis. Kuivõrd kaevatavas korralduses puudub korrektne faktiline motivatsioon ning kaebajate väiteid ei ole käsitletud piisava põhjalikkusega, rikutakse sellega ka apellantide kui kõnealuse maa osas omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isikute õigusi.
  23. Tartu Linnavalitsus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole apellatsioonkaebus võetud õigesti ringkonnakohtu menetlusse, kuna see ei vasta halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 32 lg-s 6 toodud nõuetele. Apellatsioonkaebuses ei ole välja toodud, millist materiaalõiguse normi on halduskohus ebaõigesti kohaldanud ja millist kohtumenetluse normi on kohus oluliselt rikkunud. Apellatsioonkaebuses on põhiline rõhk pandud maaüksuse Lossi 4, 6, 8 ja 10 mittetagastamise asjaoludele, mis aga ei ole käesoleva vaidluse puhul asjassepuutuvad. Maa mittetagastamise osas on jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 20.12.2007 otsus. Riigikohus leidis, et kassatsioonkaebus on põhjendamata. Väited erahuvi ja avalik huvi mitteküllaldasest kaalumisest maa tagastamata jätmisel ei ole käesoleva vaidluse puhul asjasse puutuvad. Käesoleva vaidluse puhul saab vaidluse esemeks olla vaid mittetagastatava maa eest kompensatsiooni määramine. Väär on kaebajate väide, et kompensatsioonisumma arvutamisel peaks juhinduma maa turuväärtusest. Samas aga ei ole apellatsioonkaebuses märgitud õigusakti, mille alusel oleks linnavalitsus pidanud seda tegema. MaaRS, MHS ning nende alusel vastuvõetud õigusaktid ei võimalda õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramist lähtudes selle turuväärtusest. Tartu Linnavalitsus on kaevatava korralduse vastuvõtmisel rangelt järginud kehtivaid seadusi. Kui Tartu Linnavalitsus oleks otsustanud M.-H. Otterile määrata mittetagastatava maa eest kompensatsiooni lähtudes maa turuväärtusest, oleks rikutud PS-s ettenähtud võrdse kohtlemise printsiipi ning teisi asjasse puutuvaid seadusi. Kõikidele omandireformi õigustatud subjektidele on määratud õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsioon seaduses ettenähtud alustel. Apellantide väide, et kaevatavas korralduses puudub korrektne faktiline motivatsioon, on ebaõige. Kaevatavad Tartu Linnavalitsuse korraldused on õiguspärased, need on põhjalikult motiveeritud, põhjendatud ja arusaadavad. Kaevatavad korraldused vastavad täielikult HMS §-de 56 ja 58 nõuetele. Apellantide märgitud PS § 32 rikkumine kohtu poolt ei ole asjakohane. Kuna PS-l pole tagasiulatuvat jõudu, siis ei ole PS § 32 lg 1 rakendatav 1940 õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  24. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
  25. detsembri 2008 otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. 6 Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 47 lg 1 ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid käesolevas otsuses korrata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas alusetu. Vastuseks apellatsioonkaebusele peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses väidetuga, et halduskohus on jätnud tähelepanuta kaebaja väited maa mittetagastamise ebaõigsuse kohta. Vabariigi Valitsuse 09.06.2005 korraldusega nr 352 anti vaidlusalused maad munitsipaalomandisse. M.-H. Otter vaidlustas selle korralduse Tallinna Halduskohtus, kuid kaebus jäeti rahuldamata ja sellesisuline otsus on jõustunud. Seega lähtudes MaaRS § 6 lg 2 p 4 jäeti Lossi 4, 6, 8 ja 10 maa õigustatud subjektile 09.08.2005 korraldusega nr 1228 tagastamata õiguspäraselt, millist seisukohta on vaidlustatud otsuses avaldanud ka halduskohus. Võrdse kohtlemise põhimõtte väidetava rikkumise kohta on Tallinna Ringkonnakohus kohtuotsuses nr 3-05-775 juba seisukoha võtnud ja seoses sellega halduskohus õigustatult ei korranud neid põhjendusi oma otsuses. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse seisukohaga, et vastustaja oleks pidanud mittetagastatava maa osas määrama kaebajale suurema kompensatsiooni arvestades selle maa turuhinda. Korralduse vastuvõtmise ajal kehtinud MHS § 9 lg 5 kohaselt tiheasustusega alal paikneva õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise aluseks on maa asukohajärgse hinnatsooni maa maksustamishind elamumaa ruutmeetri kohta, arvestades maa maksustamishinda vähendavaid soodustusi Sama paragrahvi lõike 8 kohaselt käesoleva paragrahvi 4.,
  26. ja
  27. lõikes märgitud maa maksustamishinnad õigusvastaselt võõrandatu maa maksumuse määramiseks kinnitab Vabariigi Valitsus, lähtudes
  28. aasta korralise hindamise tulemustest. Neid seadusi ja akte on järginud ka vastustaja ning maa maksumuse määramise aktidest nähtub, kuidas maa maksumus kujunes. Riigikohus on lahendis nr III-3/1-42/95 leidnud, et õigusvastaselt võõrandatud maa on kuni omandivormi muutmiseni riigi omandis. Õigusvastaselt võõrandatud maa omanikuna pole kuni maa tagastamiseni käsitletav selle endine omanik ega tema õigusjärglased. PS § 32 lg 1 kaitseb omandit meelevaldse sundvõõrandamise eest alates jõustumisest ja ei oma tagasiulatuvat jõudu. Seega ei ole PS § 32 lg 1 rakendatav
  29. aastal õigusvastaselt võõrandatud maa suhtes. Õigusvastaselt võõrandatud maa endiste omanike ja nende õigusjärglaste huve on määratud kaitsma ORAS, MaaRS ja nendest tulenevad õigusaktid. Pealegi nõustub ringkonnakohus vastustajaga, et juhul kui linnavalitsus oleks kaebajatele tasunud mittetagastatava maa eest kompensatsiooni suuremas ulatuses, kui seda näevad ette kehtivad õigusaktid, siis oleks olnud tegemist võrdse kohtlemise printsiibi rikkumisega, kuna sellisel juhul oleks kaebajad paremas olukorras kui need isikud, kes said mittetagastatava maa eest kompensatsiooni seaduses ettenähtud suuruses. Ei PS § 32 ega ükski teine säte või põhimõte ei kohusta Eesti Vabariiki kompenseerima okupatsioonivõimude poolt võõrandatud vara turuhinnas. Eesti Vabariik ei ole kaebajalt ega tema õiguseellastelt vara õigusvastaselt võõrandanu. Kompensatsiooni suuruse üle otsustamine on sellises olukorras puhtalt seadusandja poliitiline otsustus. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral jäävad kaebaja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda. Maili Lokk Ivo Pilving 7 Agu Timmi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.