3-08-1814/18

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ivo Pilving, Maili Lokk, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai 2009 Tartu Haldusasja number 3-08-1814 Haldusasi G A B.i kaebus ÕVVTK Lääne-Virumaa komisjoni 10.07.2008 otsuse nr 12701 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
2. detsembri 2008 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus G A B.i apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Apellant (kaebuse esitaja) – G A B., esindaja vandeadvokaat Arne Ots Vastustaja (haldusorgan) – Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Lääne-Virumaa komisjon, esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti RESOLUTSIOON
3. Jätta Tartu Halduskohtu
4. detsembri 2008 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
5. Kaebaja ja vastustaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta nende endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
6. G A B. esitas 16.05.2008 Lääne-Viru Maavalitsusele avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks ning kompenseerimiseks. ÕVVTK Lääne-Virumaa komisjon jättis 10.07.2008 otsusega nr 12701 avalduse menetlusse võtmata põhjusel, et avaldaja ei esitanud vara tagastamise või kompenseerimise avaldust omandireformi aluste seaduses (ORAS) ettenähtud tähtaegadel ning ei ole ka pärast ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamist esitanud avaldust mõistliku aja jooksul. 17.09.2008 esitas G A B. Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub ÕVVTK Lääne-Virumaa komisjoni 10.06.2008 otsus nr 12701 tühistada. Kaebuse põhjenduste kohaselt on ÕVVTK Lääne-Virumaa komisjon ebaõigesti kohaldanud ORAS regulatsiooni ning on alusetult jätnud kõrvale kaebaja põhjendused avalduse esitamise tähtaja kohta. Kaebaja tegevusest ning mitmetest järelepärimistest nähtub tema arusaam, et enne ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelise lepingu sõlmimist ei olnud tal võimalik esitada avaldust vara tagastamiseks. Avalduse esitamise tähtaega tuleb hakata arvestama alates 10.03.2008, sest alles sellest kuupäevast oli üheselt selge, et menetlema tuleb hakata ka nende Saksamaale ümberasujate avaldusi, kes ei ole varem vara tagastamise avaldust esitanud. Kaebaja esitas vara tagastamise avalduse 2 kuud pärast seda kuupäeva ning avaldus on seega esitatud mõistliku tähtaja jooksul. Seisukoht, et kaebaja oleks pidanud tagastamise avalduse esitama aasta jooksul peale 12.10.2006, mil ORAS § 7 lg 3 kehtetuks muutus, ei põhine õigusnormidel. Samas pöördus kaebaja vähem kui aasta jooksul pärast ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamist oma poja kaudu Lääne-Viru Maavalitsuse poole kirjaliku palvega käsitada kirja tagastamisavaldusena, võtta see menetlusse ning selgitada menetluse järgmisi etappe. Kuna riigiasutused on eksitanud kaebajat avalduse tähtaja küsimuses, ei ole võimalik tugineda väitele, et avaldus on esitatud ebamõistlikult hilja.
7. ÕVVTK Lääne-Virumaa komisjon kaebusega ei nõustunud. Lääne-Viru Maakonnas võeti vastu kõik avaldused, neid ei kontrollitud sisuliselt ja ühegi taotluse vastuvõtmisest ei keeldutud kaebaja poolt viidatud õigusaktide sätete tõttu. Kaebaja poeg ei kuulu omandireformi õigustatud subjektide hulka ja pöördumistes pole ta märkinud, et Eestist lahkumine toimus aastal 1941 ümberasumisena, ega seda, et esindab oma isa huve. HALDUSKOHTU LAHEND
8. Tartu Halduskohus jättis
9. detsembri 2008 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli omandireformi õigustatud subjektidel ORAS § 16 lg 1 järgi õigus esitada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi kuni 17.01.
10. Ühestki õigusaktist ega Riigikohtu lahenditest ei tulene, et lepingu alusel Saksamaale ümberasunud isikutele kehtisid selles suhtes mingid teised tähtajad või et neil üldse puudus võimalus omandireformi seaduse alusel vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi esitada. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi arvestatavat põhjendust, selle kohta, miks ta ootas avalduse esitamisega kuni 16.05.
11. Seisukoht, et riik pole kuni käesoleva ajani vastavat regulatsiooni kehtestanud ja avalduse esitamise võimalikkus selgus esmakordselt alles Riigikohtu 10.03.2008 lahendist nr 3-3-2-1-07, on ebaõige. Riigikohtu üldkogu on 06.12.2006 otsuse nr 3-3-1-63-05 p-s 5 öelnud, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise tagajärjel kuulub Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele või kompenseerimisele ORAS-ga sätestatud üldistel alustel ja üldises korras. Seega tuli seni veel lepingute sõlmimist oodanud isikutel mõistliku aja jooksul esitada avaldus vastavale komisjonile. Kaebaja seda ei teinud ja on seega ise oma vara tagastamise või kompenseerimise küsimuse lahendamisel hooletu olnud. Viivitamist ei õigusta ka asjaolud, et 2 tegemist on välismaal elava suhteliselt eaka inimesega ning varasemalt on tema poeg oma pöördumistele vaid eitavaid vastuseid saanud. Isegi juhul, kui Lääne-Viru Maavalitsusele 29.09.2007 esitatud pöördumist käsitleda vara tagastamise või kompenseerimise avaldusena, mille poeg on esitanud isa nimel ja mille lahendamiseks vajalikud asjaolud jäid haldusorganil uurimispõhimõtet eirates välja selgitamata, oleks viivitus ebamõistlikult pikk, sest ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise jõustumisest oli möödunud juba peaaegu aasta. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
12. G A B. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu
13. detsembri 2008 otsuse ning teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus ebaõigesti kohaldanud ORAS § 16 lg-t 1, rajades otsuse asjaolule, et kaebaja ei esitanud vara tagastamise avaldust hiljemalt 17.01.
14. Riigikohtu praktikast tulenevalt ei oma see asjaolu Saksamaale ümberasujate puhul mingit tähtsust, kuna avalduse esitamise tähtaegsust tuleb hinnata lähtuvalt ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisest
15. aastal. Väär on halduskohtu järeldus, et Saksamaale ümberasujad pidid vara tagastamise ja kompenseerimise avaldused esitama üldistel tähtaegadel. Riigikohus leidis 10.03.2008 otsuses nr 3-3-2-1-07, et menetleda tuleb ka nende ümberasujate taotlusi, kes ei ole avaldust esitanud ORAS § 7 lg 3 tõttu. Enne viidatud Riigikohtu lahendit polnud kehtivas õiguses midagi, millest Saksamaale ümberasunud võinuks järeldada, et saab ja tuleb esitada uus avaldus. Uute avalduste tähtaegsuse väljaselgitamisel saab ja tuleb hinnata üksnes seda, kas nad on esitatud mõistliku aja jooksul pärast 12.10.
16. Riik ei saa jätta uusi avaldusi menetlemata põhjusel, et Saksamaale ümberasujad pole ORAS-es sätestatud tähtajaks esitanud avaldust, mis õigusliku aluse puudumise tõttu tulnuks tol ajal jätta igal juhul läbi vaatamata või rahuldamata. Saksamaale ümberasujad ei olnud omandireformi õigustatud subjektideks ORAS § 4 tähenduses, sest tegemist polnud isikutega, kellel oleks olnud seaduse järgi õigus nõuda vara tagastamist või kompenseerimist või õigus nõuda või taotleda vara tasu eest või tasuta üleandmist. Tulenevalt ORAS § 7 lg-st 3 võis selline õigus neil tekkida riikidevahelise lepingu alusel. Halduskohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid, mis seonduvad asjaoluga, et kaebaja on isik, kes oodates riikidevahelise lepingu sõlmimist ei esitanud vara tagastamise ja kompenseerimise avaldust varem. Kaebaja ei esitanud vara tagastamise või kompenseerimise avaldust ORAS sätestatud tähtajal, sest tema arusaamise kohaselt ta ORAS-e alusel avaldust esitada ei saanud. Sellise aluse pidi looma ORAS § 7 lg-s 3 viidatud leping. Kohtu seisukoht, nagu peaks isik tõendama riikidevahelise lepingu ootamist või oma arusaamist õiguslikust olukorrast, on alusetu ja absurdne. Riigikohtu 10.03.2008 lahendist tuleb juhis vaadata läbi ümberasujate avaldused ning kontrollida on vaja vaid seda, kas avaldus on esitatud mõistliku aja jooksul arvates 12.10.
17. Riigikohtu lahendist ei tulene, et nende isikute avaldused, kes riikidevahelise lepingu sõlmimist ootasid, tuleb läbi vaadata, aga nende avaldused, kes riikidevahelise lepingu sõlmimist ei oodanud, tuleks kõrvale jätta. Kaebaja kuulub isikute ringi, kes oodates riikidevahelise lepingu sõlmimist, avaldust ei esitanud ning kelle avaldust tuleb nüüd menetlema hakata. Halduskohtu väited, justkui oleks kaebaja jätnud midagi põhjendamata, on arusaamatud. Kõik asjakohased põhjendused ja neid toetavad tõendid on esitatud. Halduskohus on jõudnud ebaõigele ja tõenditega vastuolus olevale järeldusele, nagu oleks kaebaja ise oma vara tagastamise või kompenseerimise küsimuse lahendamisel hooletu olnud. Asjas esitatud tõendid kinnitavad vastupidist – kaebaja on jälginud nii seadusemuudatusi kui ka kohtupraktikat ning mitmeid kordi pöördunud järelepärimistega erinevate asutuste poole. Esitatud vastustest nähtub, et ükski asutustest ei küsinud kaebajalt ega tema pojalt mingeid lisaselgitusi, eirates sellega uurimisprintsiipi ja hea halduse põhimõtet. Riigikohtu lahendite 3 valguses on vastused hoopis eksitavad ja ebaõigeid seisukohti sisaldavad. Just seetõttu ongi kaebaja avaldus vara tagastamiseks esitatud
18. a mais ja mitte varem. Seega tõenditest nähtub, et kaebaja vara tagastamise või kompenseerimise küsimuses on hooletud ja ebakompetentsed olnud erinevad asutused, mitte kaebaja. Kaebaja esitas avalduse mõistliku aja jooksul ning vastavad põhjendused on kohtumenetluses esitatud. Riigikohtu 10.03.2008 lahendist tulenevalt on vaja igal üksikul juhtumil kaaluda, kas avaldus on esitatud mõistliku aja jooksul. Selle asjaolu kaalumisel on halduskohus jätnud arvestamata kaebaja 29.09.2007 kirjas sisalduva, ja selle, et kuna riik ei ole kehtestanud õigusselguse tagamiseks vajalikku regulatsiooni, siis ei saa eeldada, et isikud esitaksid vastavad avaldused enne riigipoolset sammu. Avalduse esitamist kahe kuu jooksul vastavast õigusest teadasaamisest ei ole alust pidada ebamõistlikult pikaks ajaks. Tegemist oli vähima võimaliku ajaga, mis apellandil avalduse ettevalmistamiseks ja tõendite kogumiseks kulus. Halduskohtu otsuses toodud mõistliku aja käsitlus on põhjendamatu, sest seab Eesti omandireformialasest regulatsioonist arusaamisel välimaal elavale isikule kõrgemad nõudmised, kui vastavas valdkonnas tegutsema kohustatud haldusorganitele ja riigile. Kohustada isikut avaldust esitama varem, kui selle avalduse menetlemise kohustusest on aru saanud pädevad haldusorganid, ei ole mõistlik ega õiglane.
19. ÕVVTK Lääne-Virumaa komisjon vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Halduskohus ei rajanud oma otsuse pelgalt asjaolule, et kaebaja ei esitanud vara tagastamise avaldust hiljemalt 17.01.
20. Sisuliselt põhjendamata on kaebaja väide, et halduskohus on ORAS § 16 lg-s 1 sätestatud materiaalõiguse normi vääralt kohaldanud. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20.06.1991 otsuse p 5 ega ka ORAS § 7 lg 3 ei välistanud seal sätestatud isikuid omandireformi õigustatud subjektide hulgast, vaid üksnes sedastasid, et neile kuulunud vara tagastamise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega määratud korras. Seetõttu ei olnud viidatud õigusnormides mainitud isikute poolt esitamisele kuuluvate avalduste tähtaegade osas mingeid erisusi ning ka nimetatud isikute suhtes kehtis ORAS § 16 lõikes 1 sätestatud avalduste esitamise tähtaeg. Arusaamatuks jääb kaebaja järeldus, et alles pärast Riigikohtu 06.12.2006 lahendit nr 3-3-1-63-05 selgus, et Saksamaale ümberasunute avaldusi tuleb menetleda üldises korras. Kaebaja ei ole oma seisukohta Saksamaale ümberasunute vara küsimuste lahendamise suhtes kehtinud erikorra kohta täpsemalt põhjendanud ega seda ka tõendanud, mistõttu tuleb see tähelepanuta jätta. Nii õigusnormidest kui ka õiguspraktikast tuleneb, et ka Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20.06.1991 otsuse p-s 5 ja ORAS § 7 lg-s 3 mainitud isikute poolt esitatud taotlustele tuli kohaldada ORAS-e regulatsiooni, sh ORAS § 16 lg-s 1 sätestatud avalduste esitamise tähtaega, mistõttu puudub alus väitele, et nende isikute suhtes kehtis mingi eriregulatsioon. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et antud juhul ei ole tõendamist leidnud asjaolu, et kaebuse esitaja puhul oleks tegemist isikuga, kes ORAS § 7 lg-le 3 tuginedes ootas riikidevaheliste lepingute sõlmimist ja kes seetõttu viivitas vara tagastamise avalduse esitamisega. ORAS § 7 lg 3 õigusnorm lisati ORAS-esse alles 29.01.1997 vastu võetud omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 1 lg 2 p-ga 5, mis jõustus 02.03.
21. Seega ei saa pidada põhjendatuks kaebaja selgitust, et ta ei esitanud taotlust ORAS § 16 lg-s 1 sätestatud tähtpäevaks ORAS § 7 lg 3 regulatsiooni tõttu. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20.06.1991 otsuse p 5 regulatsioonile on aga kaebuse esitaja viidanud esmakordselt alles oma kohtule esitatud kaebuses, mistõttu ei saanud ÕVVTK Lääne-Virumaa komisjon sellega seotud asjaolusid oma 10.07.2008 otsuses käsitleda. Kaebaja või tema poja kirjalikest järelepärimistest ei ole võimalik järeldada, et kaebajat saaks käsitleda isikuna, kes on oodanud ORAS § 7 lg-s 3 mainitud riikidevaheliste lepingute sõlmimist ja on seetõttu viivitanud avalduse esitamisega. Kaebaja poja 4 kirjalik pöördumine viitab pigem sellele, et kaebaja perekond ei olnud kursis ORAS-e regulatsiooniga ega käsitlenud ennast riikidevahelisi lepinguid ootava isikuna. Seega on halduskohus põhjendatult leidnud, et antud juhul ei ole leidnud tõendamist asjaolu, et kaebaja puhul oleks tegemist isikuga, kes ootas riikidevaheliste lepingute sõlmimist ja kes seetõttu viivitas vara tagastamise avalduse esitamisega. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebuse esitaja on vara tagastamise või kompenseerimise küsimuse lahendamisel olnud hooletu ning on esitanud avalduse vara tagastamiseks või kompenseerimiseks ebamõistlikult pika aja jooksul pärast ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamist, mistõttu on vastustaja õigustatult jätnud avalduse menetlusse võtmata. Alusetud ja tõendamata on kaebaja väited, justkui oleks erinevad ametiasutused jaganud talle omandireformi ja avalduste esitamise kohta väärinformatsiooni. Nii vastustaja kui ka teiste ametiasutuste poolt apellandile või tema pojale antud vastused vastavad kehtivale seadusandlusele ja kohtupraktikale. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
22. detsembri 2008 otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 47 lg 1 ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid käesolevas otsuses korrata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on alusetu. Riigikohtu üldkogu leidis 06.12.2006 kohtuotsuses nr 3-3-1-63-05, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise tagajärjel kuulub Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele või kompenseerimisele ORAS-ga sätestatud üldistel alustel ja üldises korras. ORAS § 16 lg 1 kohaselt oli omandireformi õigustatud subjektidel õigus esitada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi kuni 17.01.
23. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja selleks ajaks vastavat avaldust ei esitanud. Riigikohtu üldkogu 06.12.2006 otsusest pidi kaebajale selge olema, et tal tuleb esitada vara tagastamise või kompenseerimise avaldus vastavale komisjonile. Kaebaja on ise kinnitanud, et ta on kogu aeg jälginud seadusemuudatusi ja ka kohtupraktikat. Riigikohtu üldkogu 10.03.2008 otsuse nr 3-3-2-1-07 p 35 järgi kehtis keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuni 12.10.2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12.04.2006 otsuse resolutsiooni p
24. Sama otsuse p 44 kohaselt ei saa välistada, et mõni isik, oodates ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelist lepingut, pole esitanud avaldust Saksamaale ümberasunule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes. Sellise avalduse esitamisel tuleb igal üksikul juhtumil kaaluda, kas avaldus on esitatud mõistliku aja jooksul, s. o uurida, miks 12.10.2006 möödunud aja jooksul pole avaldust esitatud. Antud juhul on kaebaja esitanud avalduse Lääne-Viru Maavalitsusele alles 16.05.2008, mida kindlasti ei saa lugeda mõistlikuks ajaks. Seega oli vastustajal õigus jätta see avaldus menetlusse võtmata. Käesoleval juhul ei saa ringkonnakohus anda hinnangut kaebaja poja 29.09.2007 avaldusele. Selle avalduse läbivaatamata jätmist ei ole kaebaja vaidlustanud. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja taotlusega mõista tema kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud. Tegemist on kaebusega ÕVVTK 5 Lääne-Virumaa komisjoni otsuse peale, kelle pädevusse kuulub just selliste avalduste lahendamine. See on nende põhitegevuseks ja seega ei ole alust kasutada välist õigusabi. Seega jäävad menetlusosaliste poolt kantud õigusabikulud nende endi kanda. Ivo Pilving Maili Lokk 6 Agu Timmi