3-06-1187/29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Viivi Tomson, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2007, Tartu Haldusasja number 3-06-1187 Haldusasi S.M. i kaebus Tartu Vangla
2. mai 2006 toimingule ning sellest tulenevalt mittevaralise kahju summas 5000 eurot hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
3. novembri 2006 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus S.M. i apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
4. märts 2007 Menetlusosalised Apellant S.M. Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON Jätta Tartu Halduskohtu
5. novembri 2006 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s. o
6. aprillist
7. POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
8. S.M. esitas halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 27.05.2006 toimingu peale ja mittevaralise kahju summas 5000 eurot hüvitamiseks. Asja materjalide kohaselt korraldas Tartu Vangla administratsioon 27.05.2006 ekskursiooni ning külastajateks olid Poola, Leedu ja Tallinna vanglate vanglaametnikud. Külaskäigu eesmärgiks oli tutvumine Tartu Vangla kui Eesti Vabariigi kaasaegsema ning euronõuetele vastava vanglaga nii arhitektuurilis-ehituslikust küljest kui ka turvameetmete poolest. Samal päeval viibis kaebuse esitanud isik S.M. kambris nr 1059, mis on tavakamber. Kinnipeetavate üle järelevalve teostamiseks visuaalselt on kambrite ustel 10x24 cm vaateaknad, mille ees on luuk ja selle avab vanglavalvur. Tavapäraselt on öösiti luuk avatud ning päeval suletud. Kaebaja peab oma õigusi rikkuvaks ning solvavaks käitumist, mis leidis aset ekskursioonil osalenud isikute poolt, kuna kaebaja väidete kohaselt vaatas keegi neist kaebajat kambriukse akna kaudu, näitas tema poole näpuga ning naeris tema üle. Kaebaja sõnutsi on teda vaadatud „nagu looma loomaaias“ ning kuna vangla administratsioon võimaldas seda teha, taotles kaebaja nimetatud toimingu õigusvastaseks ja tema õigusi rikkuvaks tunnistamist ning selle eest mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebaja leidis, et tema inimväärikust on alandatud, tema õigusi kitsendatud, moraalseid, religioosseid ja eetilisi tõekspidamisi solvatud, ning taotles mittevaralise kahju hüvitamist summas 5000 eurot, lisades kohtuistungil, et siseveendumuse kohaselt peab ta nimetatud summat mõistlikuks talle tekitatud kahju eest. 06.11.2006 esitas kaebaja kaebuse juurde protesti, milles teatas, et vangla vastuskiri kaebusele on vale ning temaga on vanglas vesteldud ning tehtud ettepanek kaebuse tagasivõtmiseks.
9. Tartu Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Kõnealusel kuupäeval olid Tartu Vanglas ekskursantideks välisriikidest vanglaametnikud, kes on saanud eriväljaõppe. Puudub alus arvata, et keegi ekskursioonil viibivatest isikutest oleks naernud kinnipeetava üle eesmärgiga kohelda kambris viibivat isikut alandavalt. HALDUSKOHTU LAHEND
10. Tartu Halduskohus jättis 30.11.2006 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt nähtub peapääsla dokumendiregistri 27.05.2006 leheküljelt, et Poola, Leedu ja Tallinna Vangla vanglaametnikud on sisenenud 27.05.2006 Tartu Vanglasse kell 12.20 ning väljunud kell 14.
11. Kuna tegemist oli vanglaametnikega, on eelduseks, et tegemist on vastava väljaõppe saanud ametnikega, kes on teadlikud vangistusega seonduvatest õigusaktidest. Samuti väitis vastustaja esindaja kohtuistungil, et kõigile vangla territooriumile sisenejatele selgitatakse vangla külastamise korda. Kohtuistungil küsis kohus vastustaja esindajalt, kas tavapäraselt on päevasel ajal kambrite akendel luugid ees või mitte. Vastustaja esindaja möönis, et on esinenud juhuseid, kui ka vahel päeval on luugid sulgemata, tavapäraselt on öösiti aknaluugid avatud ning päeval suletud. Kohus pidas võimalikuks, et 27.05.2006 lõuna ajal võis kaebaja kambri akna luuk olla sulgemata ning kambrisse oli võimalik sisse vaadata. Samuti pidas kohus usutavaks kaebaja väidet, et keegi ekskursioonil osalejatest võis kambrisse läbi akna pilgu heita. Antud situatsioonis, kus keegi ekskursioonil viibijatest võis korra kaebajale läbi kambri akna pilgu heita, ei saa seda pidada kaebaja suhtes alandavaks ega tema õigusi rikkuvaks. Kaebaja väidet, et keegi ekskursioonil osalejatest on näidanud kaebaja poole näpuga, vaadanud teda kui looma loomaaias ning naernud tema üle, ei pidanus kohus usutavaks. Kohus asus seisukohale, et vanglat külastasid distsiplineeritud vanglatöötajad välisriikidest ja Tallinna Vanglast ning neil puudus vajadus kaebaja inimväärikust alandada naermisega tema üle ja ebaeetiliselt käituda. Kaebaja sõnutsi kohtuistungil on kaebaja tuginenud nimetatud väitele oma siseveendumuste kohaselt. Kaebaja taotles videosalvestuste väljanõudmist. Vastustaja esindaja seletuste kohaselt on videosalvestused ainult üldkasutatavatest ruumidest ning need säilivad 1,5 kuud ja kustuvad automaatselt seoses uue salvestusega. Kohtul puudus vajadus nõuda välja videosalvestus, kuna sellest saab esitada toimunu kohta ainult jäädvustatud fotosid, millega iseenesest ei saaks tõendada kaebaja kambri juures kaebaja poolt kirjeldatud tegevust. 2 Kohus ei rahuldanud kaebaja taotlust kasutada kohtuistungil diktofoni, kuna kohtuistungil toimuvad menetlustoimingud protokollitakse TsMS § 49 lg 1 kohaselt, mis jääb toimiku materjalide juurde, ning diktofoni kasutamiseks puudus vajadus. Kohus ei rahuldanud ka kaebaja taotlust võtta asja juurde kaebaja isiklikke päevikumaterjale, kuna isiklik päevik ei ole asjassepuutuv ning seda ei saa ka kasutada antud asjas tõendina. Kaebaja selgitused kohtuistungil varasemate kuupäevade kohta, mis puudutasid kaebaja kambrisse sissevaatamise sündmusi
12. a, jättis kohus tähelepanuta, kuna need ei ole käesolevas asjas kaebuse esemeks. Kaebaja 06.11.2006 protest, kus kaebaja väidab, et vangla administratsioon on teda veennud kaebusest loobumiseks, et asi ei tuleks avalikuks, on mitteusutav. Kui kohus on asja menetlusse võtnud ning kuulamisele määranud, on kohtuistungi aeg ja arutamisele tulev asi nähtav justiitsministeeriumi veebilehel, seega on asi avalikkusele nähtav ning vanglal puudus vajadus teha kaebajale selgitustööd kaebusest loobumise eesmärgil, et avalikkusele jääks teadmata kaebaja kaebuse esitamine. Vastustaja esindaja on esitanud ka vanglaametniku ettekande, kus nähtub 23.10.2006 kaebajaga toimunud vestluse sisu. Kuna kohus on tuvastanud, et Tartu Vangla ei ole seoses ekskursiooni korraldamisega 27.05.2006 rikkunud kaebaja subjektiivseid õigusi, piiranud kaebaja vabadusi, ei ole alandanud kaebaja väärikust ega kahjustanud tervist, ei ole põhjendatud ka mittevaralise kahju hüvitamise nõue. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
13. S.M. taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning kõigi oma nõudmiste rahuldamist. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tegi kohtunik Mare Priks mitte ainult vale ja ebaseadusliku otsuse, vaid pani toime ametikuriteo, minnes kokkuleppele vangla administratsiooniga. Kohtunik oli eelnevalt vangla administratsiooniga detailid läbi arutanud ning kokku leppinud, milline tuleb otsus ja kuidas hakkab kulgema kohtuistung. Et otsus saab olema nimelt selline, sai kaebaja teada juba 23.10.2006 vestluse ajal ülema asetäitjaga julgeoleku alal, kui ta tegi kaebajale ettepaneku avaldus kohtust tagasi võtta, pakkudes esmalt altkäemaksu mingite soodustuste ja sigarettide näol, hiljem aga kasutas varjamatuid psühholoogilise ja moraalse surve meetodeid, jõudes avalike ähvardusteni. Kogu otsusel, kohtuprotsessil ja ka asja kohtueelsel liikumisel on õigusvastane iseloom, on rikutud kaebaja kui lihtsalt inimese õigusi. Kohtunik M. Priks võttis ise aktiivselt osa asja materjalide võltsimisest ja tõe moonutamisest. Kaebaja leiab, et seetõttu ta ka keeldus kasutamast diktofoni. Kohtunik karjus ja närvitses kohtuistungil ning ei võimaldanud kaebajal seletusi anda. Kaebaja ei nõustu ka sellega, et tõenditena ei võetud vastu tema päevikuid. Nende sissekannete järgi oleks saanud välja selgitada tunnistajaid, kellele kaebajat näidati. Kaebaja leiab, et kohus keeldus videosalvestuse väljanõudmisest, kuna sellelt oleks näha, et juhtus nimelt see, mida kaebuses kirjeldatakse. Kohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti. Kaebaja tõestas kohtus, et kõnealune sündmus toimus just nii, nagu ta on seda kirjeldanud. Asjaolust, et ekskursiooni tegi vangla direktor, enne kohtuistungit juttu ei olnud. Kunagi varem ei ole unustatud uksesilma lahti ja ka vangla märgib oma kirjalikus vastuses, et juhuslikult ei saanud keegi kambrisse sisse vaadata. Kaebaja poolt kirjutatu on piisav, et teha otsus kaebaja kasuks, kuid on veel terve hulk otseseid ja kaudseid tõendeid selle kohta, et kaebajal on õigus; kaebaja esialgu ei kirjuta neid siia, kuna ei taha enneaegselt kõiki oma kaarte avada. 3
14. Tartu Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt ei ole halduskohus rikkunud menetlusnorme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme. Otsuse põhjendavas osas on märgitud kõik kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele kohtu järeldused on rajatud, samuti kohaldatud seadused. Kaebaja väide, et tal ei võimaldatud halduskohtu istungil omapoolseid seletusi anda, ei vasta tõele. Kaebajale selgitati tema õigusi ja kohustusi, anti võimalus esitada tõendeid ja taotlusi ning piiramatult rääkida kõigest, mida kaebaja vajalikuks pidas, sh ette lugeda oma päevik. Kohtuniku käitumine kohtuistungil oli igati korrektne ja professionaalne – häält kõrgendas kohtuistungil üksnes kaebaja ning kohus tegi kohtuistungis vaheaja, et anda talle aega rahunemiseks. Pärast vaheaega kaebaja rahunes ning kohtuistung oli võimalik lõpule viia. On õige, et vastustaja ei märkinud halduskohtule 25.10.2006 esitatud kirjalikus seletuses, kes viis 27.05.2006 Tartu Vanglas ekskursiooni läbi, kuid vastustaja esindaja täpsustas kohtuistungil suuliselt, et ekskursiooni läbiviijaks oli Tartu Vangla direktor Andrus Kõre. Kohtuotsuses märgitu, nagu saaks videosalvestusest esitada toimunu kohta üksnes jäädvustatud fotosid, on ebatäpne. Võimalik on jäädvustada kogu videosalvestus, ent see ei toimu igakordselt ja automaatselt. Videovalve kaamerate salvestised säilivad mõnest nädalast 1,5 kuuni (sõltuvalt liikumistihedusest jälgimispiirkonnas), misjärel kustuvad automaatselt uue salvestuse tõttu ja sõltumata Tartu Vangla ametnike tegevusest. Kui videosalvestus ei ole kustunud, on seda võimalik esitada nii filmi kui fotode näol, peale kustumist aga mitte mingil kujul. Kaebusest teadasaamise ajaks ei olnud enam võimalik videosalvestistelt kontrollida kaebuses toodud väiteid 27.05.2006 sündmuste kohta. Samuti ei saa nõustuda kohtuga osas, mis puudutab kaebaja väite, et keegi ekskursioonil osalejatest võis kaebaja kambrisse läbi akna pilgu heita, usutavust. Ei saa küll välistada, et keegi ekskursioonil osalejatest võis kaebaja kambri poole vaadata, ent päeva ajal koridori keskel liikudes ei ole võimalik näha kambritesse sisse. Sihilikult kaebaja kambrile lähenemiseks ja sisse vaatamiseks ei saanud vajadust tekkida, kuna ekskursantidele näidatakse kambreid, küsides selleks eelnevalt nõusolekut kambrisse paigutatud isikult. Ülejäänud osas nõustub vastustaja kohtuotsuses toodud põhjendustega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
16. novembri 2006 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ja HKMS § 47 lg 3 ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid korrata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust. Apellatsioonkaebus on selles osas põhjendamatu. Ringkonnakohus leiab, et apellandi väited nagu oleks kohtunik M. Priks võltsinud tõendeid ja olnud vastustaja poolel pole millegagi tõendamist leidnud. Kui apellandil oli kahtlus kohtuniku erapooletuses, oli tal võimalik esitada kohtuniku vastu taandus. Sellist võimalust apellant ei ole kasutanud. Samuti on põhjendamatud apellandi väited, et tal ei olnud võimalik kohtuistungil seletusi anda. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on apellandile antud võimalus anda oma seletused ja esitada omapoolsed tõendid. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et kohus on rikkunud menetlusnorme, kuna ei võtnud vastu tema päevikuid. Halduskohus on õigesti 4 leidnud, et päevikute puhul on tegemist apellandi nägemusega asjast ja see ei ole käsitletav tõendina. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga ka selles, et halduskohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti. Halduskohus pidas võimalikuks, et 27.05.2006 lõuna ajal võis apellandi kambri luuk olla avatud asendis ja keegi võis sellest sisse vaadata. Samas on halduskohus õigesti leidnud, et sellist sissevaatamist ei saa pidada apellandi jaoks alandavaks ja tema õigusi rikkuvaks. Kuna vanglat külastasid sel päeval vanglaametnikud teistest vanglatest, siis ei pidanud kohus õigustatult usutavaks apellandi väidet, et keegi näitas tema peale näpuga, vaatas teda nagu looma loomaaias ja naeris tema üle. Pealegi selgitas vastustaja esindaja, et kambreid näidatakse ainult seal viibivate isikute nõusolekul. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, nagu oleks kohus rikkunud menetlusnorme sellega, et ta ei nõudnud välja videosalvestust, kuna sealt oleks olnud näha, et kõik toimus apellandi sõnade kohaselt. Vastustaja esindaja seletuse kohaselt ei ole videosalvestuse kohtule esitamine võimalik, kuna need kustuvad automaatselt teatud tähtaja möödudes ja seega ei olnud halduskohtule võimalik esitada
17. mai 2006 videosalvestust, kust nähtuks apellandi kambri ees toimunu. Täiesti asjakohatu on apellandi taotlus ringkonnakohtule välja nõuda
18. veebruari 2007 videosalvestus, kus tema sõnade järgi jälle keegi vaatas sisse tema kambrisse. See videosalvestus ei saa omada mingit tähtsust asja lahendamisel seoses
19. mail 2006 toimunuga. Apellant on küll apellatsioonkaebuses lisanud, et tal on veel täiendavaid tõendeid, mis kinnitaksid tema väiteid toimunu kohta, kuid selliseid tõendeid ta ringkonnakohtule esitanud ei ole. Maili Lokk Viivi Tomson 5 Agu Timmi