Obsah (7)

§ 25§ 28§ 96§ 93§ 76§ 8§ 90

3-06-849 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Maili Lokk, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 29. märts 2007 Tartu Haldusasja number 3-06-849 Haldu

) § 38 kohaselt võimalusel tööga. Seda õigust eeluuritaval ei ole.

§ 25

kohaselt on kinnipeetaval õigus pikaajalisele kokkusaamisele, mille sagedus ja kord sätestatakse vangla sisekorraeeskirjadega. Vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 42 lg 2 kohaselt tuleb pikaajalise kokkusaamise taotlus esitada vähemalt üks kuu enne taotletavat kokkusaamist. VSKE § 45 kohaselt võimaldab vangla juhtkond kinnipeetavale vähemalt ühe pikaajalise kokkusaamise üks kord poole aasta jooksul. Seega on pikaajaline kokkusaamine pärast taotluse esitamist võimalik mitte varem kui 2-3 kuu jooksul alates taotluse esitamisest. Sellest tulenevalt ei oma tähtsust asjaolu, kas V.L. oli otsuse täideviimisega viivitatud aja jooksul (s. o 1 kuu ja 25 päeva) eeluuritava või süüdimõistetu staatuses, ta ei oleks saanud pikaajalist kokkusaamist enne 2-3 kuud, mistõttu selles osas kaebuse esitaja õigusi ei ole rikutud. VSKE § 51 lg 1 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale telefoni kasutamist vähemalt üks kord nädalas. Täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestvus nähakse ette vangla kodukorras

§ 28alusel.

Vahistatu telefoni kasutamine on reguleeritud

§ 96

alusel ning VSKE § 51 lg 3 kohaselt saab vahistatu kasutada telefoni taotluse alusel. Tartu Vangla kodukorra p-des 16.1 – 16.27 (telefonikõned E-hoones – eelvangistus) ja p 16.3- 16.32 (telefonikõned S-hoones – kinnipeetavad) ei ole suurt erinevust telefoni kasutamise võimaldamisel, mõlemal juhul võimaldatakse kasutamine graafiku alusel ning vastavalt tehnilistele võimalustele. Seega olid V. Listovile eeluuritava režiimil võimaldatud telefonikõned üldiste erinevusteta võrreldes kinnipeetava staatuses olevatega. Tartu Vangla kodukorra p-st 5.1 E (eelvangistus) ja p-st 5.2 S (kinnipeetavad) tulenevalt on päeva jooksul ette nähtud jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund.

§ 93

lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatule tema soovil vähemalt üks tund päevas värskes õhus viibimist. Seega ei ole ka selles osas erinevusi kinnipeetavale ja vahistatule (eelvangistus) jalutuskäigu võimaldamise osas, mistõttu ei olnud rikutud V. Listovi õigused temale jalutuskäigu võimaldamise osas. V.L. loobus ise ennetähtaegse vabastamise taotluse esitamisest. Seega otsustas kaebuse esitaja omal vabal tahtel jätta kasutamata võimaluse esitada taotlus tema vabastamiseks tingimisi enne tähtaega (

§ 76) ja seega ei saa olla rikutud tema õigused ka selles osas.

Kaebuse esitaja õigusi rikuti ainult 1 kuu ja 25 päeva vältel.

§ 8

kohaselt on äratusest kuni öörahu alguseni kinnipeetaval lubatud vabalt liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjadega sätestatud kohtades. Öörahu algusest kuni äratuseni eraldatakse kinnipeetavad neile ettenähtud kambritesse, mis lukustatakse.

§ 90lg 2 kohaselt hoitakse vahistatuid ööpäevaringselt lukustatud kambris.

Seega on V. Listovi õigusi siinkohal rikutud (

§ 8). Riigivastutuse seaduse (RVast

S) § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 11 lg 2 paneb avaliku võimu kandjale kohustuse rakendada kahju tekitamise tagajärgede kõrvaldamisel kõiki õiguspäraseid abinõusid. Arvestades õigusrikkumise asjaolusid, süü vormi ja raskust ning kaaludes mittevaralise kahju tekitamise ja kahju hüvitamise tagajärgi nii V. Listovile kui avaliku võimu kandjale ning arvestades asjaolu, et kohtuotsuse täitmisele pööramisega viivitamine 1 kuu ja 25 päeva, millise aja jooksul oli V.L. vahistatu režiimil, ei toonud endaga kaasa olulisi negatiivseid tagajärgi, on põhjendatud mõista V. Listovi kasuks seadusevastase tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks välja 2000 krooni. V. Listovi alusetult vahistatu režiimis hoidmine kujutas endast V. Listovi väärikuse alandamist 3 (RVastS § 9l g 1) ning tuvastamist leidis vastustaja süüline õigusvastane tegevus (tegevusetus) tulenevalt RVastS §-ist 9 lg

1. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. V.L. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu
3. detsembri 2006 otsuse ning teha uue otsuse, millega rahuldada taotlus kahju hüvitamiseks täies ulatuses. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) rikkus Viljandi Maakohus V. Listovi õigusi sellega, et KrMS § 412 lg 2 järgi ei pööratud kohtuotsust täitmisele. Sellega kandis apellant alates 25.02.2006 karistust, mis ei vastanud tema kuriteole. Kohtuotsuse täitmisele järgnevast päevast muutus oluliselt kinnipidamise režiim; 2) on kohus arvestanud Tartu Vangla kodukorda, kuid karistuse kandmine toimus Murru Vanglas. Vanglate kodukorra vahel on suur erinevus, sest Murru Vanglas on võimalus liikuda, samuti on võimalus vabalt kasutada telefoni ilma piiranguteta alates kella 7.00 kuni kella 22.
4. Jalutada saab Murru Vanglas päeva jooksul 6-7 tundi. Seega ei saa võrrelda eeluurimisel oleva kinnipeetava režiimi ja kinnipeetava režiimi Tartu Vanglas. Eeltoodud rikkumistest tulenevalt on kahju tekkinud summas 100 000 krooni.
5. Tartu Maakohus jääb oma esimese astme kohtus avaldatud seisukoha juurde.
6. Tartu Vangla ei vaidle apellatsioonkaebusele vastu, kuna apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et süüdistab Tartu Vanglat oma õiguste rikkumises. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
8. detsembri 2006 otsus muutmata. Vastavalt HKMS §-ile 34 lg 2 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud otsust osas, milles kaebus jäeti rahuldamata. Vaidlustatud ei ole otsust osas, milles kaebus rahuldati. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu otsuse vaidlustatud osas tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on põhjendamatu. Vastavalt RvastS §-ile 9 lg 2 hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Antud juhul on halduskohus õigesti arvestanud mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramisel õigusvastase toimingu raskust (s. o viivitati kohtuotsuse täitmisele pööramisega 1 kuu 25 päeva) ja õigusvastase toimingu tagajärgi kaebaja jaoks ning ükski kaebuses esitatud väide ei anna alust suurendada kohtu poolt määratud mittevaralise kahju suurust. Halduskohtu otsuses on esitatud põhjendused, mille alusel rahuldati kaebus osaliselt, s. o otsuses on põhjendused selle kohta, miks mõisteti kaebaja kasuks välja mittevaraline kahju 2000 krooni, mitte aga 100 000 krooni, nagu on nõudnud kaebaja. Seetõttu on alusetu apellatsioonkaebuses esitatud väide, et vastavad põhjendused vaidlustatud otsuses puuduvad. Apellatsioonkaebuse 4 rahuldamise aluseks ei saa olla ka apellandi väide, et 100 000 krooni ei ole riigi jaoks oluline summa ja seetõttu on summa suuruse üle vaielda kohatu. Vaidlustatud otsuses on halduskohus hinnanud seda asjaolu, et kaebaja suhtes tehtud otsuse täitmisele pööramisel rikuti KrMS § 412 lg 2 ning otsuse pöörati täitmisele 25.04.2006, kuid täitmisele pööramise kuupäevaks oleks pidanud olema 01.03.2006, s. o otsus pöörati täitmisele hilinemisega 1 kuu ja 25 päeva. Nimetatud asjaolu on halduskohus juba arvestanud mittevaralise kahju suuruse määramisel ning ringkonnakohus leiab, et puudub alus hinnata seda asjaolu teisiti, kui seda on teinud halduskohus. Samuti on halduskohus õigesti hinnanud kaebajal õigusvastase toiminguga tekkida võinud mittevaralist kahju läbi eelvangistuse ja vangistuse kandmise tingimuste võrdluse ja ka selles osas on apellatsioonkaebus põhjendamatu ning ei too kaasa vaidlustatud kohtuotsuse muutmist. Asjaolu, et kaebaja kannab karistust Murru Vanglas, mitte aga Tartu Vanglas, mille põhjal halduskohus on võrdluse teinud, ei anna alust väita, et halduskohus on ebaõigesti hinnanud eelvangistuse ja vangistuse kandmise tingimusi. Tulenevalt

sätetest on kinnipeetavatel ühesugused õigused ning samuti peab vastavalt VSKE sätetele olema vangistuse kandmise tingimused ning täideviimise kord ühetaoline. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel kantud menetluskulud apellandi enda kanda. Vastustaja menetluskulude taotlust ei ole esitanud. Agu Timmi Maili Lokk 5 Viivi Tomson