← Eesti

3-06-1028/33

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Maili Lokk, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. veebruar 2008, Tartu Haldusasja number 3-06-1028 Haldusasi Ilko Mitnitšuki kaebus Tartu õigusvastaseks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
  2. novembri 2007 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Ilko Mitnitšuki apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Apellant Ilko Mitnitšuk, esindaja advokaat Anne Vissak Vastustaja Tartu Vangla Järelevalvet teostav asutus Justiitsministeerium RESOLUTSIOON Jätta Tartu Halduskohtu
  3. novembri 2007 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Välja mõista riigi eelarve vahendite arvelt 2478 (kaks tuhat nelisada seitsekümmend kaheksa) krooni AB Advocatus kasuks advokaat A. Vissaku poolt osutatud õigusabi eest. Apellandi poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest. Vangla tegevusetuse POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
  4. Kaebuse kohaselt peksid 14.03.2004 kella 20.15 ja 21.00 vahel Tartu Vangla kinnipeetavate eluhoone
  5. sektoris televiisori vaatamise ruumis kinnipeetavad Boriss Saarepuu ja Aleksander Kapajev kinnipeetavat Ilko Mitnitšukki. Tartu Vangla töötajaid sel ajal
  6. sektoris ei olnud ning nad ei takistanud I. Mitnitšuki peksmist. I. Mitnitšuk palus 29.05.2006 halduskohtule esitatud kaebuses tunnistada Tartu Vangla tegevusetus seadusevastaseks ning mõista välja rahaline hüvitis 500 000 krooni varalise ja mittevaralise kahju eest. 19.09.2007 määrusega eraldas halduskohus poolte nõusolekul I. Mitnitšuki varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude iseseisvaks menetlemiseks. Käesolevas asjas taotles kaebaja Tartu Vangla tegevusetuse – I. Mitnitšuki peksmise mittetakistamise – õigusvastaseks tunnistamist. Kaebaja oli seisukohal, et Tartu Vangla ei võtnud kasutusele vajalikke meetmeid takistamaks tema peksmist kaaskinnipeetavate poolt 14.03.
  7. Tartu Vanglas puudus sel kuupäeval
  8. korrusel õhtuses vahetuses, mis algas kell 20.00, valvur. Kuna nelja korruse peale oli kolm valvurit, leppisid nad kokku, et
  9. korrusel hakatakse käima 15-minutilise intervalliga kordamööda. Seega ei taganud Tartu Vangla kinnipeetava ohutust. Peksmise tagajärjel on kaebajale tekitatud rasked tervisekahjustused. Kaebajale ei oleks sellises ulatuses kahju tekkinud, kui Tartu Vangla oleks taganud kinnipeetavate valve nõutaval tasemel ja vanglatöötaja oleks koheselt sekkunud tekkinud konflikti. Vanglatöötaja kohalolek oleks tõenäoliselt üldse välistanud kaebaja suhtes kuriteo toimepanemise. Vastavalt PS § 20 on isiku põhiõiguseks õigus isikupuutumatusele. Kaebaja oli kinnipeetav Tartu Vanglas ja vanglal oli kohustus tagada kaebaja isikupuutumatus. See kohustus tuleneb ka PS § 14, mis sätestab täitevvõimu kohustuse tagada isiku õiguste ja vabaduste kaitse.
  10. Tartu Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Seadus ei sätesta, mitu valvurit peab kinnipeetavate elusektsioonide üle järelevalvet teostama. 14.03.2004 kella 20.15-21 vahel oli vangistushoones tööl kolm valvurit, kes täitsid oma tööülesandeid nõuetekohaselt. Kaebajale kehavigastusi tekitanud isikud kasutasid kallaletungiks ajavahemikku, mil valvurid läksid teisi sektsioone päevaselt vahetuselt vastu võtma. Tartu Vangla ei olnud kaebaja suhtes vägivalla kasutamisest või kasutamise kavatsusest teadlik. Õigusrikkumisest teadasaamise hetkest sekkus Tartu Vangla sündmustesse viivitamata, isoleerides B. Saarepuu ja A. Kapajevi kaaskinnipeetavatest ning andes kannatanule meditsiinilist abi. Avaliku võimu kandja vabaneb vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides (RvastS § 13 lg 3). Kaebajale tekitatud kahju eest vastutavad B. Saarepuu ja A. Kapajev.
  11. Justiitsministeerium leidis, et väide, et Tartu Vangla tegevusetuse tõttu on kaebajale tekkinud kahju, on alusetu ja põhjendamatu. Kui võrrelda Tartu Vanglas viibivate kinni peetavate ja seal teenistuses olevate vanglaametnike arvu, siis on alati olemas reaalne võimalus, et ruumides, kus kinnipeetavad päevakavas ettenähtud ajal vabalt liikuda võivad, ei viibi vanglaametnik alaliselt läheduses. Vastupidine töökorraldus oleks ebamõistlik. Ministeeriumile teadaolevalt ei olnud vanglal informatsiooni, et kaebaja viibimine ühes ruumis B. Saarepuu ja A. Kapajeviga võib kujutada ohtu tema tervisele ning seega ei ole vangla kahju tekkimises süüdi. Kaebaja on kahjunõude esitanud väära isiku vastu. Kahju on kohustatud hüvitama kaebajale tervisekahjustused põhjustanud B. Saarepuu ja A. Kapajev. HALDUSKOHTU LAHEND
  12. Tartu Halduskohus jättis 14.11.2007 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt peksid 14.03.2004 umbes kella 20.30 ajal Tartu Vangla kinnipeetavad B. Saarepuu ja A. Kapajev kaebajat kinnipeetavate eluhoone
  13. sektoris televiisori vaatamise 2 ruumis. Nimetatud isikud on Tartu Maakohtu 31.01.2007 otsusega süüdi tunnistatud KarS § 122 järgi kvalifitseeritavas kuriteos (I. Mitnitšukile suurt valu põhjustanud kehalise väärkohtlemise eest, mis põhjustas pikaajalise tervisekahjustuse). Kohus on asja kohtulikul uurimisel teinud kindlaks, et 14.03.2004 oli õhtuses vahetuses, mis algas kell 20.00, Tartu Vangla vangistushoone nelja korruse peale tööl kolm valvurit.
  14. korrusel valve tagamiseks käisid tööl olevad valvurid seal kordamööda. Tunnistaja Erkki Toivokaineni ütluste kohaselt teostas
  15. korrusel loendust, mis algas 20.00, tema. Pärast loendust suundus tunnistaja oma tööpostile
  16. korrusel. Ajal, mil peksmine aset leidis,
  17. korruse
  18. sektsioonis valvurit kohal ei olnud. Tunnistaja ütluste kohaselt võis
  19. korrus olla valveta lühiajaliselt – 3-5 minutit. Seda, et peksmine toimus umbes kella 20.30 ajal ja kestis lühikest aega, kinnitavad ka kriminaalasjas nr 1-06-5624 kogutud tõendid (kriminaalasja tl 229-230) Tunnistaja Andres Pärna ütluste kohaselt helistas talle kella 20.50 ajal kinnipeetav ja palus arstiabi. Sel ajal viibis A. Pärn
  20. korrusel valvurite ruumis. Ta reageeris teatele koheselt, väga kiiresti saabusid korrapidaja ja valvemeedik ning kutsuti kiirabi. Kohus nõustus kaebaja seisukohaga, et vangla peab tagama seal kinni peetavate isikute turvalisuse ja julgeoleku. Samas ei ole võimalik taolisi juhtumeid, nagu leidis aset Tartu Vanglas 14.03.2004, täielikult välistada. Arvestades kinnipidamisasutuses viibivate kinni peetavate ning seal teenistuses olevate vanglaametnike arvulist suhet, ei saa nõuda, et kõikides ruumides, kus kinnipeetavad vangla päevakavas ettenähtud ajal vabalt liikuda võivad, viibiks vanglaametnik alaliselt läheduses. Puuduvad tõendid selle kohta, et vanglaametnikud olid teadlikud või pidid olema teadlikud kaebaja suhtes vägivalla kasutamise kavatsusest. Tartu Maakohtu istungil 29.09.2006 avaldas süüdistatavana üle kuulatud B. Saarepuu, et I. Mitnitšuk punub intriige, mille eest tuli teda karistada. Ta teadis, et sektoris on videovalve, kuid talle oli see ükskõik. B. Saarepuu oli seisukohal, et tema tegevus oli õige, sest ta seisis oma väärikuse ja au eest (kriminaalasja toimik lk 267-272). Ka A. Kapajevi väitel peksid nad I. Mitnitšukki seetõttu, et I. Mitnitšuk provotseeris selle tüli ise (kriminaalasja toimik lk 272-276). Nii B. Saarepuu kui A. Kapajevi väitel tulnuks nad viia üle teise sektorisse. Seda oli B. Saarepuu julgeolekutöötajalt väidetavalt ka palunud. Mõlemad süüdistatavad olid seisukohal, et selles, mis I. Mitnitišukiga juhtus, on süüdi vangla. Kui kinnipeetav avaldab soovi teise sektorisse üleviimiseks, siis A. Kapajevi arvates tuleb ta sinna üle ka viia (273-276). I. Mitnitšuki väitel tundis ta A. Kapajevit, B. Saarepuud teadis nimepidi, kuid temaga ei suhelnud. Ta ei osanud nende poolt ähvardavat ohtu ette näha ja karta. Teise sektorisse üleviimist tema taotlenud ei ole. Tal ei olnud B. Saarepuu ja A. Kapajeviga konflikte. Kohus ei saa käsitleda B. Saarepuu ja A. Kapajevi kaitsetaktikast lähtuvaid seisukohti tõenditena selle kohta, et vanglaametnikud olid teadlikud kaebaja suhtes vägivalla kasutamise kavatsusest. Õigusrikkumisest teadasaamise hetkest sekkus Tartu Vangla sündmustesse viivitamata, isoleerides B. Saarepuu ja A. Kapajevi kaaskinnipeetavatest ning andes kannatanule meditsiinilist abi. Seega ei ole alust asuda seisukohale, et Tartu Vangla oli antud juhtumil õigusvastaselt tegevusetu, kuna ei takistanud kaebaja peksmist kaaskinnipeetavate poolt. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  21. I. Mitnitšuk taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega tema kaebus rahuldatakse. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohus ebaõigesti hinnanud tõendeid ning ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, samuti ei ole kohtuotsus piisavalt põhjendatud. Vaidlust ei ole selles, et 14.03.2004 ei olnud vahetuse üleandmise ajaks tööle tulnud
  22. korruse valvur. Seega oli
  23. korrus (sektorid 5 ja 6) vähemalt mingisugusel ajal 3 ajavahemikul 20-21 valveta. Vaidluse all on küsimus, kui pikk oli ajavahemik, mil korrus ilma valveta oli. Kohus on võtnud aluseks E. Toivokaineni ütlused ning jätnud tähelepanuta tunnistaja Andres Pärna ja Anžeelika Kondratova ütlused. Tunnistaja E. Toivokaineni kohtus antud ütlustest nähtub, et loendust
  24. korrusel teostas tema kell 20.00 ning pärast loendust suundus
  25. korrusele. Tunnistaja on kohtus öelnud, et A. Pärn läks 3-5 minutit pärast seda
  26. korrusele ning teatas E. Toivokainenile, et on toimunud mingi sündmus. Tunnistaja E. Toivokainen on kohtus ka öelnud, et umbes veerand üheksa läks tema asemel
  27. korrusele A. Pärn. Tuginemine tunnistaja E. Toivokaineni ütlustele ei ole põhjendatud, kuna nimetatud tunnistaja ütlused ei ole kooskõlas A. Pärna ja A. Kondratova ütlustega ning A. Pärna ja J. Morozovi ettekannetega. Tunnistaja A. Pärn on kohtus seletanud, et oli sel õhtul tööl
  28. korrusel, kus pärast rivistust 19.45 võttis arst haigeid vastu, ning peale seda pidi minema kontrollima
  29. korrust;
  30. korrusele jõudis ta pärast kaheksat ning ta ei välista, et see aeg võis olla 20.
  31. Viimane kellaaeg on aga fikseeritud tunnistaja A. Pärna enese ja J. Morozovi ettekannetes. Ka tunnistaja A. Kondratova on kriminaalasja kohtueelsel uurimisel öelnud, et esimesena pidi
  32. korrusele minema A. Pärn kella 20.45 ajal. Tunnistaja A. Kondratova on öelnud, et vahetuse üleandmine toimus kella 20-st ja kestis 10-15 minutit. Seega on tunnistaja E. Toivokaineni ütlused vastuolus teiste tõenditega ning tõendeid kogumis analüüsides, arvestades ka asjaolusid, et E. Toivokainen oli vahetuse vanem ning et isiku subjektiivne ajataju ei pruugi näidata objektiivset reaalsust, on ainuvõimalik asuda seisukohale, et
  33. korrus oli valveta vähemalt 30 minutit, s.o 20.15 kuni 20.
  34. Seega on väär kohtu järeldus, et tõendatud on, et
  35. korrus oli valveta lühikest aega. Kohtuotsusest nähtub, et lisaks E. Toivokaineni ütlustele kinnitavad asjaolu, et peksmine kestis lühikest aega, ka kriminaalasjas kogutud tõendid. Kohus ei ole täpsustanud, milliseid tõendeid silmas peetakse. Sellega on kohus läinud vastuollu TsMS §-ga 232, mille kohaselt kohus hindab kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, ning TsMS §-ga 436 lg 2, mille kohaselt rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. Viidanud tõenditele, neid konkretiseerimata, ei ole võimalik jälgida kohtu mõttekäiku, mis viis kohtuotsuse järeldusteni. Seega ei ole otsuse see osa kooskõlas ka TsMS § 436 lg 1, mille kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kohus oleks pidanud võtma seisukoha ka B. Saarepuu ja A. Kapajevi ütluste osas. Nende ütluste lugemine kaitsetaktika hulka ei ole põhjendatud, kuna taotluse esitamine vanglatöötajatele kaebajast isoleerimiseks ei saa õigustada süüdistatavate teguviisi. Vanglatöötajate ja kinnipeetavate suhe ei saa olla üks-ühele ja alati ei ole võimalik tagada, et vanglaametnik on läheduses, kuid antud juhul on tuvastatud, et terve korrus oli 30 minutit ilma valveta, kuna selle korruse valvurit tööl ei olnud. Vastustaja on õigeks võtnud, et
  36. korrusel pidi valvur tööl olema ning 14.03.2004 alates 20.00 teda tööl ei olnud. Seega ei ole vangla kui riigiasutus täitnud hoolsuskohustust isegi määral, milleks ta oli otseselt kohustatud. Asudes seisukohale, et vangla ei ole õigusvastaselt käitunud, võib jõuda järeldusteni, et kui lasteaias või koolis puudub ettenähtud õpetaja, ei vastuta lasteaed ega kool, kuna arusaadavalt ei suuda õpetaja jälgida kogu aeg iga lapse tegevust. Vangla puhul on tegemist kinnipidamisasutusega, kinnipeetavatelt on võetud vabadus ning nende liikumisvabadus on nende tahte vastaselt riigi poolt piiratud. Justiitsministeeriumi seisukoht, et Tartu Vangla süüdistamine mittesekkumises on analoogne süüdistada kogu politseid kuritegevuses, ei ole asjakohane. Kinnipeetaval ei ole võimalik valida sellisel määral käitumisvõimalusi kui vabaduses viibival isikul alates sellest, milliste isikutega ta koos aega veedab. Seega vangla mittesekkumine kaebaja peksmisse on õigusevastane, kuna Tartu Vangla kinnipeetavate eluhoone
  37. korrusel ei viibinud 30 minuti jooksul valvurit, olgugi et valvuri
  38. korrusel viibimine oli ette nähtud. Kohtuotsusest nähtub, et kohus nõustub kaebaja 4 seisukohaga, et vangla peab tagama seal kinni peetavate isikute turvalisuse ja julgeoleku. Samal seisukohal on olnud ka justiitsministeerium. Tartu Vangla tegevusetusega on rikutud I. Mitnitšuki PS § 20 ettenähtud õigust isikupuutumatusele. Samuti on I. Mitnitšuk PS § 14 alusel oodanud abi riigilt läbi tema asutuse tagada tema õiguste ja vabaduste kaitse ning ei ole abi saanud.
  39. Tartu Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt on halduskohus õigesti kohaldanud nii materiaal- kui menetlusõiguse norme ning hinnanud õigesti tõendeid, kohtuotsus on lõppjäreldustes õige. Tartu Vangla nõustub kõigi halduskohtu seisukohtadega ning jääb oma seletuste ja põhjenduste juurde. Asjas ei oma tähtsust, kui pika ajavahemiku jooksul oli
  40. korrus ilma vanglaametniku järelevalveta, sest tõendamist on leidnud, et kaebaja peksmine vältas vaid 1-2 minutit. On selge, et iga päev tuleb ette olukordi, kus ühes või teises sektoris ei teosta vanglaametnik vahetut järelevalvet: ühel korrusel on kaks elusektorit ja kui valvur kontrollib ühte sektorit, on teine üksnes videovalve all ning valvuri nägemisulatusest väljas. B. Saarepuu ja A. Kapajev olid viibinud Tartu Vanglas pikemat aega ning neile oli teada, et õhtul kella 20 paiku toimub valvurite vahetus. Vahetuse üleandmine (loendus) toimub selliselt, et vahetust lõpetav ametnik ja vahetust alustav ametnik sisenevad korraga ühte elusektorisse ja kontrollivad kõigi kinnipeetavate kohalolekut, samuti elukambrite seisukorda. Kontrollimine võtab aega 5-20 minutit ja selle ajavahemiku jooksul ei jälgi valvurid teist samal korrusel asuvat elusektorit (sektorid asuvad hoone erinevates tiibades). B. Saarepuu ja A. Kapajevi kriminaalasjas antud ütluste kohaselt murdsid nad laual jalad juba varem eesmärgiga I. Mitnitšukki karistada. Seega kavatsesid nad teadlikult rünnata kaebajat just sel ajal, mil valvur ei viibi valvuriruumis ega jälgi elusektorit, kus nad viibisid. Nad ei teadnud ega võinud teada, et üks valvuritest hilineb sel päeval teenistusse, seega ei saanud see asjaolu mõjutada B. Saarepuu ja A. Kapajevi tegevust. Mõlemad süüdlased teadsid, et valvekaameratest võidakse nende tegevust näha, kuid see oli neile ükskõik. B. Saarepuu kinnitas, et peksmine vältas 2-3 minutit. A. Kapajevi väitel ei mõelnud nad sellele, et vanglaametnikud võivad sekkuda. Ta teadis, et sektoris on valvekaamerad ja on tõenäoline, et valvurid tulevad minuti pärast. Seega on tõendatud, et kaebaja peksmine oleks sel päeval igal juhul aset leidnud ka siis, kui sellele korrusele õhtusesse vahetusse määratud valvur oleks õigeaegselt teenistusse saabunud. Vanglal oleks olnud võimalik füüsilist vägivalda ära hoida ainult juhul, kui keegi kinnipeetavatest oleks teatanud kaebajat ähvardavast ohust. Viimast aga ei tehtud. B. Saarepuu väitel hoiatasid nad kaebajat korduvalt, et kavatsevad temaga füüsiliselt arveid õiendada. Kaebaja seda ei kinnita, väites, et rünnak oli talle ootamatu. B. Saarepuu ütluste kohaselt avaldas ta julgeolekuosakonnas Animägi-nimelisele ametnikule, et teda ei tohiks I. Mitnitšukiga ühte sektorisse paigutada. Julgeolekuosakonnas töötanud Tanel Animägi lahkus 16.09.2003 Soome Vabariiki õppima. Seega ei saanud B. Saarepuu Animägi-nimelisele ametnikule midagi rääkida, sest
  41. aastaks oli Animägi teenistusest lahkunud. Kuna ka kaebaja ei ole vanglat ähvardustest informeerinud, on kohus õigesti järeldanud, et B. Saarepuu ja A. Kapajevi kriminaalasja arutamise käigus antud ütlused tuleb lugeda kaitsetaktikaks ja neid ei saa seetõttu pidada usaldusväärseks. Apellant nõustub, et vanglaametnike ja kinnipeetavate suhe ei saa olla üks-ühele ning ei ole võimalik alati tagada, et vanglaametnik on iga kinnipeetava läheduses. Vastustaja leiab, et on täitnud oma kohustuse tagada kinnipeetavate pidev visuaalne või elektrooniline järelevalve: ajal, mil korrusel ei olnud valvurit, olid kinnipeetavad elektroonilise järelevalve all. Seda tõendab videosalvestis. Isegi juhul, kui valvur oleks olnud sel ajal valvuriruumis, ei oleks ta 5 üksinda saanud siseneda sektorisse, kus viibis kaks löögiriistaga varustatud kinnipeetavat, sest oleks sellega seadnud ka enda elu ohtu. Vanglas on kinnipeetav rünnete eest oluliselt rohkem kaitstud kui vabaduses just seetõttu, et õiguskaitseorganite järelevalve on oluliselt efektiivsem. Vanglas on igal kinnipeetaval võimalik ohu korral minna oma elukambrisse ja uks sulgeda, misjärel uks lukustub. Kambrist on võimalik koheselt valvuriga ühendust võtta. Kui kaebaja ei saanud ründe iseloomu tõttu põgenemisvõimalust kasutada, siis ei oleks ta saanud seda ka vabaduses teha.
  42. Justiitsministeerium vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt selgitati kriminaalasja nr 1-06-5624 menetlemise käigus välja ajavahemik, mil kaebajale kehavigastused tekitati. Kellaaja täpne fikseerimine ei omanud tähtsust, kuna süüdistatavate süü suurus ei sõltunud kuriteo toimepanemise täpsest kellaajast. Sündmus toimus 14.03.2004, seega rohkem kui kolm ja pool aastat tagasi. Eeldada, et kõik isikud mäletaksid toimunut minuti täpsusega, on ebareaalne. Inimesed võivad tajuda ajavahemikku erinevalt. Sellest tulenevalt ei ühtinud tunnistajate nimetatud ajavahemikud täielikult. Täpne kellaaeg ei ole vaidluses määrava tähendusega, sest kallaletung kaebajale oleks aset leidnud varem või hiljem ja kallaletungi põhjuseks ei olnud ühe valvuri puudumine. Paljasõnalised on kaebaja väited, nagu teadnuks vangla kavandatavast kallaletungist. Kaebaja ise ei olnud samuti teadlik, et B. Saarepuu ning A. Kapajev võiksid kavandada kallaletungi. Seda on ta korduvalt väitnud nii kriminaalasja kui ka halduskaebuse menetluse käigus. Vanglaametnike varasemat väidetavat informeerimist on ta kuulnud ainult B. Saarepuu ja A. Kapajevi ütlustena, millel ei ole tegelikku alust. Kuna vangla ei olnud teadlik võimalikust ohust kaebaja elu ja tervisele, siis ei saa vanglat süüdistada ka tegevusetuses. B. Saarpuu ja A. Kapajev väitsid kriminaalasja uurimise käigus, et olid andnud kaebajale märku vajadusest lõpetada tõele mitte vastavate juttude rääkimine, kuid kaebaja ei reageerinud sellele. Jääb arusaamatuks, miks kaebaja ise ei pöördunud vangla julgeolekuametnike poole taotlusega teda teise eluosakonda paigutada. Võimaliku ohuolukorra ennetamiseks oleks eelkõige kaebaja ise vanglaametnikke informeerima pidanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  43. ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
  44. novembri 2007 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 47 lg 1 ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid korrata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas põhjendamatu. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et kohus on rikkunud TsMS § 232 nõudeid, kuna ei ole hinnanud asjas olevaid tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Seejuures on kaebuses viidatud sellele, et tunnistajate ütluste kogumi alusel võib teha järelduse, et
  45. korrus oli valveta vähemalt 30 minutit, s. o 20.15 kuni 20.
  46. Ringkonnakohus leiab, et antud asja lahendamisel ei oma tähtsust asjaolu, kui pika ajavahemiku vältel oli
  47. korrus ilma järelevalveta. Kriminaalasja materjalidega on tõendamist leidnud, et kaebuse esitaja peksmine toimus 1-2 minuti vältel. Juhtumit, mis toimus
  48. märtsil 2004, ei ole võimalik täielikult välistada. Arvestades kinni peetavate isikute ja vangla ametnike arvulist suhet, ei ole võimalik selline olukord, et kõikides ruumides, kus kinni peetavad saavad vangla päevakavas ettenähtud ajal vabalt liikuda, oleks vanglaametnik 6 alaliselt läheduses. B. Saarepuu ja A. Kapajev olid teadlikud, et õhtul kella 20 paiku toimub valvurite vahetus ja sellel ajal ei ole valvuritel võimalik pidada silmas mõlemaid sektoreid, kuna need asuvad erinevates tiibades. Pealegi olid B. Saarepuu ja A. Kapajev juba varem teinud ettevalmistusi kaebuse esitaja karistamiseks. Juba varem olid valmis murtud laua jalad. Kaebajat kavatseti rünnata ajal, mil valvur ei viibi valvuriruumis ja ei kontrolli elusektorit. Mõlemad süüdistatavad olid teadlikud võimalusest, et nende tegevus võib olla jälgitav valvekaameratest. Nad olid teadlikud ka sellest, et valvur võib kohale jõuda mõne minuti pärast. Seega oleks kaebaja peksmine toimunud sõltumata sellest, kas selle korruse valvur oli õigeaegselt teenistuses või mitte. Arvestades peksmine lühiajalist kestust, ei oleks peksmine võimalik olnud vaid siis, kui valvur oleks viibinud vahetult sündmuskohal. Kaamera kaudu jälgimisel oleks peksmine siiski saanud toimuda. Halduskohus on õigesti leidnud, et puuduvad tõendid selle kohta, et vanglaametnikud oleksid olnud teadlikud või oleksid pidanud olema teadlikud sellest, et süüdistatavad kavatsevad kaebajat rünnata. Kaebaja on kinnitanud, et ta tundis A. Kapajevit, B. Saarepuud tundis ta ainult nimepidi, nende poolt ta mingit ohtu näha ja karta ei osanud. Mingeid konflikte ei ole tal nendega olnud. B. Saarepuu ütluste kohaselt on ta Animägi-nimelisele ametnikule teatanud, et teda ei või kaebajaga ühte sektorisse paigutada. Samas oli T. Animägi sündmuse toimumise ajal juba teenistusest lahkunud ja seega ei saanud B. Saarepuu teda sellisest olukorrast informeerida. Halduskohus on õigesti leidnud, et tegemist on süüdistatavate kaitsetaktikaga ja neid ütlusi ei saa lugeda usaldusväärseteks, kuna neid ei kinnita teised asjas kogutud tõendid. Seega ei saa nõustuda apellatsioonkaebuses väidetuga, et vangla ametnikud olid teadlikud kaebajat ähvardavast hädaohust. Asjas puudub vaidlus selle üle, et pärast toimunust teadasaamist sekkusid Tartu Vangla töötajad toimunusse viivitamatult. Süüdistatavad B. Saarepuu ja A. Kapajev isoleeriti teistest kinnipeetavatest ja kannatanule osutati meditsiinilist abi. Vangla tegi kõik endast sõltuva olukorra lahendamiseks. Seega ei ole asja materjalidega tõendamist leidnud, et Tartu Vangla oleks olnud selles situatsioonis õigusvastaselt tegevusetu ja tema tegevus tuleks tunnistada õigusvastaseks. I. Mitnitšuki esindajana esines apellatsioonimenetluses määratud korras advokaat A. Vissak, kes palub välja mõista 2478 krooni osutatud õigusabi eest. Ringkonnakohus leiab, et antud taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis I. Mitnitšuki poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (riigilõiv 80 krooni) jäävad tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude taotlust ei ole esitanud. Viivi Tomson Maili Lokk 7 Agu Timmi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.