§-i 234 kohaldamata jätmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 22.10.2007 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus G.A. e apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
§-i 234 kohaldamata jätmiseks. Kaebuse kohaselt kandis Alajõe Vallavolikogu 19.02.2004 otsuse nr 6 p-ga 1.4 kaebuse esitaja vaba metsamaa erastajate nimekirja, kuna ta vastas avalduse esitamise ajal põllumajandustootja tingimustele. Alajõe Vallavolikogu täiendas 23.03.2004 otsusega nr 14 19.02.2004 otsuse nr 6 p-i 1.4, lisades veergu „taotleja liik“ - metsamajandusega tegeleja. 16.08.2006 teatas Ida-Viru maavanem kirjaga nr 1.2-25/2652 Alajõe Vallavolikogu esimehele ja Alajõe vallavanemale, et kuna kaebuse esitaja oli tema omandis olnud ja Viru Maakohtu Kinnistusosakonna Ida-Viru kinnistusregistri registriossa nr xxxxxx kantud kinnistu jaganud ja selle tulemusena tekkinud kinnistu osa (reg. osa nr xxxxxxx) võõrandanud 12.08.2004 sõlmitud asjaõiguslepingu alusel Nikolai Veresovile, siis kaotas kaebuse esitaja õiguse vaba metsamaatüki nr 13 erastamiseks. 23.11.2006 esitas G.A. Ida-Viru maavanemale taotluse erastamismenetluse jätkamiseks. 08.12.2006 korraldusega nr 1544 „Vaba metsamaa erastamise menetluse lõpetamine“ lõpetas 2 maavanem erastamismenetluse, kuna kaebuse esitaja ei vastanud enam metsamajandusega tegeleja kriteeriumitele. Kaebuse esitaja leidis, et vaidlustatav korraldus rikub tema maareformi seaduse (
) §-st 234 tulenevat õigust vaba metsamaa erastamiseks. Ida-Viru maavanem ei selgitanud välja tegelikku olukorda, sest kaebuse esitajale ei võimaldatud anda haldusmenetluse käigus seletusi ega esitada täiendavaid tõendeid. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1 ja 2 kohaselt peab haldusorgan enne menetlusosalise suhtes sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, andma menetlusosalisele võimaluse vastuväidete esitamiseks. Juhul, kui maavanemal tekkis kahtlus metsamaa müügi otstarbekuses, oleks ta pidanud jätkama erastamismenetlust ning selle käigus välja selgitama kõik faktilised asjaolud, kuulama ära asjaosalised ja alles siis otsuse langetama. Vaidlustatud korraldus ei ole kooskõlas HMS §-ga 56, mille kohaselt peab haldusakt olema põhjendatud ning põhjendustes tuleb märkida ka haldusakti andmise õiguslik alus. Korraldusest ei selgu, millistele põhjendustele tuginedes asus maavanem seisukohale, et metsamaa ost-müük ei ole toimunud metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamise eesmärgil. Metsamaa võõrandamine toimus 12.08.2004, mil ei olnud Korda veel kehtestatud. Kaebuse esitaja ei pidanud metsamaa võõrandamise hetkel arvestama tulevikus kehtestatavast määrusest tulenevate lisatingimustega. Kaebuse esitajal kui vaba metsamaa erastajate nimekirja kantud isikul tekkis õiguspärane ootus, et ta vastab vaba metsamaa erastaja tingimustele ning seda küsimust uuesti ei otsustata.
§-s 234 sätestatud vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamise kord ei sätesta tagasiulatuvalt rakendamise võimalust ja seega ei kuulu kord kohaldamisele enne selle jõustumist toimunud sündmuste suhtes. Seega tuleb vastuolu tõttu Eesti Vabariigi Põhiseadusega (PS) jätta kohaldamata Korra § 6 lg 1 viimane lause, mis kehtestab nimetatud normi tagasiulatuva mõju ja
lg 7 p 1 mis sätestab metsamaa võõrandamise piirangu erinevalt seaduses määratuga. Korra § 6 lg 1 esimene lause ei laienda
lg 7 p 1 (st piirang kümme aastat kuni erastajate nimekirja kinnitamiseni) kehtivust. Korra § 6 lg 1 viimane lause, et erastaja peab vastama kogu erastamisprotsessi vältel
-s sätestatud tingimustele, on vastuolus põhiseadusega. Eeltoodud norm on ka oma olemuselt tagasiulatuva mõjuga. Üheks õiguse üldpõhimõtteks on, et üldreeglina ei tohi õigusaktil olla tagasiulatuvat jõudu. Õiguse üldpõhimõtteks on ka õiguspärase ootuse printsiip - igaühel on õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav õigusakt jääb kehtima. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 25 lg 9 kohaselt jätab halduskohus kohtuasja lahendamisel kohaldamata iga seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus põhiseadusega. Ida-Viru maavanem vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt lasus Korra § 6 lg 1 kohaselt maavanemal pärast katastripidaja poolt § 5 lg-s 2 nimetatud dokumentide saamist kohustus kontrollida veelkord isikute vastavust
lg-s 2 ja § 234 lg-s 2 sätestatud vaba metsamaa erastamisõigust omava isiku tingimustele ja
lg-tes 7 ja 8 sätestatud vaba metsamaa erastamist välistavate asjaolude puudumist, samuti teiste talle maa erastamiseks esitatud dokumentide ja andmete õigsust. Kohustusliku kontrolli käigus selgus, et kaebuse esitaja ei vasta enam
lg 7 p 1 nõuetele, sest nimetatud sätte kohaselt ei kanta vallavolikogu poolt kinnitatavasse nimekirja isikuid, kes on viimase kümne aasta jooksul võõrandanud tema omandis olnud metsamaad, väljaarvatud abikaasale, alanejatele sugulastele ja vanematele või kui metsamaa ost-müük toimus metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks. Kuna kaebuse esitaja võõrandas 12.08.2004, s.o pärast tema vaba metsamaa erastajate nimekirja kandmist, talle kuuluva 9 ha suuruse metsamaa, siis maavanema poolt seadusest tuleneva kontrolli läbiviimise ajal ei vastanud kaebuse esitaja vaba metsamaa erastaja tingimustele ning tal ei olnud õigust vaba metsamaa erastamiseks. Ida-Viru maavanem pöördus ka Maa-ameti poole 3 küsimuses, kas vaba metsamaa erastaja peab vastama
tingimustele kogu erastamismenetluse vältel või piisab, kui ta vastab nendele tingimustele erastajate nimekirja lülitamise ajal. Maa-amet selgitas 20.07.2006 vastuses, et vaba metsamaa erastamist tuleb vaadelda ühtse menetlusena, mille kohaselt isikud, kes teatud menetluse etapil ei vasta enam seaduses sätestatud kriteeriumitele, kaotavad automaatselt õiguse edasises menetluses osalemiseks. Järelikult peab vaba metsamaa erastaja vastama
§-s 234 sätestatud tingimustele nii vallavolikogu poolt nimekirja kandmise ajal, erastamisotsuse vastuvõtmise, kui ka maa ostu-müügilepingu sõlmimise ajal. Maa-amet leidis, et tingimustele mittevastavuse korral tuleb menetlus lõpetada. Seega oli kaebuse esitaja suhtes erastamismenetluse lõpetamine õiguspärane. HALDUSKOHTU LAHEND Tartu Halduskohus jättis 22. oktoobri 2007 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt võib tulenevalt
§-st 234 lg 2 vaba metsamaa erastamiseks esitada kohalikule omavalitsusele avalduse äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil põllumajandusliku tootmisega
Metsamajandusega tegeleja
tähenduses on isik, kes maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse territooriumil omab metsamaad koos kasvava metsaga ning on teostanud selles metsas metsaseaduse (MS) §-des 16-18 nimetatud hooldustöid või asunud täitma MS §-s 11 sätestatud metsa uuendamise kohustust.
lg 7 sätestab, et vallavolikogu kinnitab metsamaa erastajate nimekirja hiljemalt 01.04.2004, samuti, et isik loetakse vaba metsamaa erastamise õigust omavaks vallavolikogu poolt nimekirja kinnitamisest ning, et vallavolikogu poolt kinnitatavasse nimekirja ei kanta neid isikuid, kes on viimase kümne aasta jooksul võõrandanud tema omandis olnud metsamaad, v.a abikaasale, alanejatele sugulastele või vanematele või kui metsamaa ost-müük toimus metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks. Sama õigusnormi alusel ei kanta nimekirja isikuid, kes on talle kuuluvat metsamaad puudulikult uuendanud või ei ole seda hooldanud MS §-de 16-18 tähenduses või kelle omandis on rohkem kui 100 ha metsamaad. Seega on
lg-s 7, lisaks
lg-le 2, kehtestatud vaba metsamaa erastajate suhtes täiendavad tingimused ning nimetatud sätteid tuleb kohaldada nende koostoimes. Kaebuse esitaja võõrandas 12.08.2004 metsamaa oma tädipojale N. Veresovile. Tädipoja puhul ei ole tegemist
Kinnistusraamatu elektroonilisest registriosast nr 593108 nähtub, et kaebuse esitaja on maa ostnud 23.08.2000 ja õigusmuudatus on kinnistusraamatusse sisse kantud 23.10.2000. Kohtumenetluse käigus leidis tõendamist, et G.A. ei teostanud nelja aasta jooksul, mil maatükk oli tema omandis, sellel maatükil metsahooldustöid MS §-de 16-18 tähenduses. Kuna kaebuse esitaja omandas maa ostu-müügi teel, siis pidi ta kontrollima, mida ta ostab ja, kas sellele maatükile on juurdepääs ning mida see maatükk endast kujutab ja, kas seda metsamaad on võimalik otstarbekalt majandada. Kaebuse esitaja teadis, millise maatüki ta ostis. Samuti oli ta teadlik sellest, et tal puudub tehnika metsa harimiseks. Kuna kaebuse esitaja sõnul oli seal mets maha võetud, siis ei täitnud ta ka MS §-s 11 sätestatud metsa uuendamise kohustust. Järelikult ei oleks vallavolikogu saanud teda 19.02.2004 nimekirja kanda
Seaduseandja ei ole pidanud silmas metsamaa ostu-müügi terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamise all seda, et taotleja ostab maid kokku ja hakkab neid hiljem võõrandama. Korra § 6 lg-s 1 on kehtestatud maavanema kohustus kontrollida isiku jätkuvalt nõuetele vastavust ja seega
4 G.A. e vaba metsamaa erastamise toimikust nr 44262 nähtub, et ta esitas 21.11.2003 Alajõe Vallavolikogule avalduse vaba metsamaatüki nr 13 nimetusega „Käosulase“ erastamiseks. Vaba metsamaa erastajate nimekirja kanti ta 19.02.2004. Seega taotles ta vaba metsamaa erastamist
alusel ja talle ei saa laieneda Vabariigi Valitsuse 04.04.2000 määrus nr 115 „“Maareformi seaduse“ §-des 231 ja 232 sätestatud vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamise kord“. Nimetatud kord reguleeris
§-des 231 ja 232 sätestatud vaba maa erastamist. Maavanem sai aga lähtuda järelevalve teostamisel ainult Korrast.
§-d 231 ja 232 tunnistati kehtetuks Riigikogu 13.11.2002 seadusega (jõustus 01.01.2003). 12.02.2003 Riigikogu seadusega (jõustunud 15.03.2003) kehtestati
. Vabariigi Valitsuse 04.04.2000 määruse nr 115 „“Maareformi seaduse“ §-des 231 ja 232 sätestatud vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamise kord“ alusel saavad maad erastada isikud, kes esitasid avalduse vaba metsamaa erastamiseks
o enne 01.01.2003. G.A. e poolt vaba metsamaa erastamine toimus
Nii Korra § 6 lg 1 kohaldamine kui ka
lg 7 p 1 kohaldamine maavanema poolt oli õiguspärane ja nende sätete kohaldamata jätmine ei ole õigustatud. Põhjendatud ei ole kaebuse esitaja viited vastuolule PS-ga. Vaba metsamaa erastamist tuleb vaadelda ühtse menetlusena, mille kohaselt need isikud, kes teatud menetluse etapil ei vasta enam seaduses sätestatud kriteeriumitele, kaotavad automaatselt õiguse osaleda edasises menetluses. Seega peab vaba metsamaa erastaja vastama
lg-s 7 sätestatud tingimustele nii vallavolikogu poolt nimekirja kinnitamise ajal kui erastamisotsuse vastusvõtmise kui ka maa ostu-müügilepingu sõlmimise ajal. Kui isik võõrandab enne maa ostu-müügilepingu sõlmimist tema omandis olnud metsamaad teistele isikutele, siis kaotab ta õiguse vaba metsamaad erastada ning erastamise menetlus tuleb lõpetada. Kaebuse esitaja ei vasta
lg 7 p-des 1 ja 2 sätestatud tingimustele, mis annaks talle õiguse ja võimaldaks tal erastada vaba metsamaad
Tõendamiskohustus, et vaba metsamaa võõrandamine toimus metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamise eesmärgil, lasub eelkõige erastajal endal. Ida-Viru maavanema 08.12.2006 korraldus nr 1544 vastab HMS § 54 nõuetele, on õiguspärane, antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED G.A. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 22. oktoobri 2007 otsuse ning teha uue otsuse, millega rahuldada esitatud kaebus. Apellatsioonkaebuse kohaselt sätestab
Vaba metsamaa erastamiseks võib kohalikule omavalitsusele avalduse esitada äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil põllumajandusliku tootmisega käesoleva seaduse § 233 lg 2 tähenduses või metsamajandusega. Metsamajandusega tegeleja on isik, kes maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse territooriumil omab metsamaad koos kasvava metsaga ning on teostanud selles metsas metsaseaduse tähenduses hooldustöid või asunud täitma samas seaduses sätestatud metsa uuendamise kohustust. Seega on seadusandja erastamise õigustatud subjektile seadnud tingimuseks Eesti kodakondsuse olemasolu, füüsilisest isikust ettevõtjaks olemise ning tegelemise põllumajandusliku tootmisega või metsamajandusega. Apellant oli nimekirja kandmisel ja on tänaseni vastav mõlema tegevusalaga tegeleja kriteeriumitele.
lg 7 p 1 kohaselt kinnitab vallavolikogu metsamaa erastajate nimekirja hiljemalt 01.04.2004. Isik loetakse vaba metsamaa erastamise õigust omavaks vallavolikogu poolt nimekirja kinnitamisest alates. 5 Vallavolikogu poolt kinnitatavasse nimekirja ei kanta isikuid, kes on viimase kümne aasta jooksul võõrandanud enda omandis olnud metsamaad, välja arvatud abikaasale, alanejatele sugulastele ja vanematele või kui toimus metsamaa müük-ost metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks. Seega on seadusandja seadnud lisatingimuse erastamise õigustatud subjektile vallavolikogu poolt kinnitatavasse nimekirja kandmiseni.
lg 7 p 1 tuleneva välistava asjaolu puudumine on eelduseks erastaja nimekirja kandmisel (seega vastavusnõue kuni nimekirja kandmiseni, mida hindab vallavolikogu ja õigsust kontrollib maavanem).
lg 2 sätestab erastamise õigustatud subjektile esitatavad tingimused, millistele vastavus on nõutud kogu erastamismenetluse jooksul. Riigikohtu halduskolleegiumi 12.10.2006 otsuses nr 3-3-1-46/06 on käsitletud erastaja nõuetele vastavust juhindudes
§-st 234 lg 2. Tulenevalt eeltoodust on halduskohtu seisukoht ebaõige ja antud lahendis ei ole käsitletud
§-st 234 lg 7 tulenevate välistavate asjaolude jätkuvuse nõuet. Halduskohus ei ole eristanud isiku vastavusnõudeid tulenevalt
§-st 234 lg 2 ja erastajate nimekirja kandmise välistavaid asjaolusid tulenevalt
§-st 234 lg 7. Viidatud lahendis on Riigikohtu halduskolleegium asunud seisukohale, et kohaliku omavalitsuse volikogu otsusega
lg 7 alusel kinnitatud vaba metsamaa erastajate nimekirja kantud erastamise õigustatud subjekti seaduse nõuetele vastavuse hindamisel peab erastamist korraldav maavanem formaalsete tunnuste kontrollimisel lähtuma ka regulatsiooni kehtestamise sisulistest eesmärkidest. Maavanem peab esitama sisulised kaalutlused, miks ta leiab, et erastamisavalduse esitanud isik ei vasta maareformi seaduse nõuetele. Vajalik on hinnata, kas mittevastavus on oma laadilt üksnes näiline või formaalne või on puudus sisuline võrreldes regulatsiooni eesmärgiga. Antud juhul on maavanem jätnud tähelepanuta asjaolu, et apellant on kantud vallavolikogu poolt nimekirja kui põllumajandusliku tootmisega tegeleja, kellele ei kohaldu
§-st 234 lg 7 tulenevad välistavad asjaolud, ja täiendavalt ka kui metsamajandusega tegeleja. Korra § 6 lg 1 sätestab, et pärast katastripidaja poolt Korra § 5 lg-s 2 nimetatud dokumentide saamist kontrollib erastamise korraldaja veel kord vallavolikogu poolt kinnitatud vaba metsamaa erastajate nimekirja kantud isikute vastavust
lg-s 2 ja § 234 lg-s 2 sätestatud vaba metsamaa erastamise õigust omava isiku tingimustele ja
lg-tes 7 ja 8 sätestatud vaba metsamaa erastamist välistavate asjaolude puudumist ning teiste talle maa erastamiseks esitatud dokumentide ja andmete õigsust. Antud normi tõlgendamisel ei saa asuda seisukohale, et erastaja puhul peab
Lisaks eeltoodule teostati vaidlusalused toimingud ajal, mil puudus kehtiv Kord. PS §-st 10 tuleneb õiguskindluse põhimõte. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas, kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte). Õigusselguse põhimõtte kohaselt peab isikul olema võimalik piisava selgusega ette näha, missuguse õigusliku tagajärje üks või teine tegu kaasa toob. Eeltoodud normi tõlgendus on vastuolus Eesti Vabariigi Põhiseadusest tulenevaga ning tuleb jätta kohaldamata osas, mis kehtestab sättele tagasiulatuva mõju (Korra § 6 lg 1 viimane lause). Samuti tuleb jätta kohaldamata
§-st 234 lg 7 p 1 tulenev täiendav tingimus vaba metsamaa erastamise taotlejale. Vabariigi Valitsus on Korra § 6 lg 1 kehtestades ületanud delegatsiooninormi. Seega on Korra § 6 lg 1 vastuolus PS §-ga 87 p 6, mille järgi Vabariigi Valitsus annab määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. Eeltoodu on vastuolus ka PS § 3 lg 1 esimese lausega, mis sätestab, et riigivõimu teostatakse üksnes Põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Halduskohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud. Metsamaa osalise võõrandamise erastamisprotsessi käigus tingisid asjaolud, milliste kohaselt oli metsamaa omandamisel selle ülevaatus toimunud talvel ja kokkulepe müüjaga oli 6 saavutatud samuti talvel 1999. a. Kinnistu omandamisel jäi tähelepanuta asjaolu, et hiljem võõrandatud metsamaa lahustükile puudub juurdepääs ja see asub soisel maa-alal. Pärast omandi üleandmist osutus selle majandamine võimatuks, kuna maatüki naabritega ei saavutatud kokkulepet juurdepääsutee rajamise ja kuivendustööde läbiviimise osas. Lahustükk omandati N. Veresovi poolt, kuna tema oli suuteline vastavad kokkulepped naabritega saavutama, seega omas perspektiivi metsa majandamise võimalikkuse osas. Asjaolu, et kinnistu võõrandatakse eesmärgil, et toimuks selle nõuetekohane majandamine ja isikule, kes väidetavalt on võimeline seda korraldama, kinnitab, et metsamaa võõrandamine toimus just nimelt selle terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks. Kohtuotsus ei vasta HKMS § 25 lg-te 2 ja 3 sätetele. Vastavalt HKMS §-le 25 lg 2 peab kohtulahend olema seaduslik ja põhjendatud ning rajanema üksnes asjas kogutud tõenditel. Sama paragrahvi lg 3 järgi hindab kohus otsust tehes tõendeid ning otsustab, millised asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. Kaebuse esitaja esitas halduskohtule oma täiendavas seisukohas nõude jätta kohaldamata Korra § 6 lg 1 osas, mis kehtestab sättele tagasiulatuva mõju ja
§-st 234 lg 7 p 1. Halduskohus ei ole selles osas selget seisukohta võtnud. Vastavalt HKMS §-le 15 lg 1 on menetlusosalisel muuhulgas õigus esitada taotlusi ja tõendeid. HKMS § 16 lg 1 kohaselt on halduskohtumenetluses tõenditeks kõik tsiviilkohtumenetluses lubatud tõendid, s. o ka tunnistaja ütlused. Kaebuse esitaja esitas kohtuistungil taotluse kuulata üle tunnistajana S. A. põhjusel, et nimetatud tunnistaja tegeleb reaalselt metsamajandamisega, selle majandamise otstarbekusega ja saab anda ütlusi selle kohta, mis põhjusel metsamaa müüdi. Nimetatud tunnistaja ütlused on asjas oluliseks tõendiks, kuna vaidluse all oli metsamaa müügi otstarbekus. Halduskohus rahuldas kaebuse esitaja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks, kuid kohtuistungi lõpus leidis, et tunnistajat ei ole vaja üle kuulata, kuna G.A. võib ise küsimustele vastata. Seega on halduskohus rikkunud HKMS §-s 15 lg 1 sätestatud kaebuse esitaja õigust tõendite esitamiseks. Halduskohus leidis oma otsuses, et tõendamiskohustus lasub kaebuse esitajal endal, kuid ei võimaldanud kaebuse esitajal tõendeid esitada. Samuti taotles kaebuse esitaja maavanemalt ekspertiisi läbiviimist, eesmärgiga välja selgitada, kas metsamaa võõrandamine toimus selle terviklikkuse ja otstarbekama majandamise tagamiseks, kuid halduskohus asus põhjendamatult seisukohale, et tõendamiskohustus lasub kaebuse esitajal endal. Halduskohtu otsuses puuduvad põhjendused kaevatava korralduse proportsionaalsuse ja kaalutlusõiguse kohaldamise kohta, samuti ei nähtu kohtuotsusest, missuguste tõendite alusel halduskohus sellisele järeldusele jõudis. Seega ei vastanud haldusorgani tegevus vaidlustatud korralduse andmisel HMS §-des 5, 38 ja 40 sätestatule. Ida-Viru maavanem vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt tuleb
§-s 234 lg 2 sisalduvaid tingimusi ja lg-s 7 sisalduvaid täiendavaid tingimusi vaadelda koostoimes. Seaduses ei sisaldu viidet, et
§-s 234 lg 7 sätestatud täiendavad tingimused kehtivad vaid ühekordselt kuni vallavolikogu poolt nimekirja kinnitamiseni. Kaebuse esitaja poolt 12.08.2004 9 ha suuruse metsamaa võõrandamise tulemusena ei vastanud kaebuse esitaja enam
§-s 234 lg 7 p 1 sätestatud täiendavale tingimusele. Kaebuse esitaja vaidlustab esmakordselt apellatsioonkaebuses asjaolu, et halduskohus ei pööranud tähelepanu ega asunud kontrollima kaebuse esitaja kui
§-s 234 lg 2 nimetatud erastamise õigustatud subjekti põllumajandusliku tootmisega tegeleva isiku nõuetele vastavust ning, et sellisele isikule ei laiene
§-s 234 lg 7 toodud piirangud. HKMS § 34 lg 3 kohaselt ei saa ringkonnakohtus esitada nõudeid, milliseid esimese astme kohtus ei esitatud. Sellel põhjusel tuleb jätta kaebuse esitaja väited põllumajandusliku tootmisega tegeleja osas tähelepanuta. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebuse esitaja ei 7 ole metsamajandusega tegelev isik. Kaebuse esitaja ei teostanud MS §-des 16-18 nimetatud hooldustöid ega asunud täitma sama seaduse §-s 11 sätestatud metsa uuendamise kohustust. Seega ei vasta kaebuse esitaja ka
§-s 234 lg 2 sätestatud metsamajandusega tegeleva isiku nõuetele. Kaebuse esitaja väide tema ärakuulamisõiguse rikkumise kohta ei ole õige. Ida-Viru maavanem saatis kaebuse esitajale 16.08.2006 kirja nr 1.2-25/2652, milles selgitas põhjalikult
Kirjas oli ka märgitud, et erastamismenetluse ajal on metsamaa võõrandamine lubatav vaid metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks. Kaebuse esitaja ei selgitanud, kuidas tagati 12.08.2004 toimunud tehinguga metsamaa terviklikkust ja otstarbekat kasutamist. Alles kohtuistungil seletuse andmise käigus ilmnes, et tegelikkuses kaebuse esitaja ei ole tegelenud metsamajandusega, samuti ei müünud ta 2004. a metsamaad selle terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks. Kaebuse esitaja selgitas, et ta oli kaotanud selle metsamaa osas huvi. Kaebuse esitaja ei ole vastustajalt suulist ärakuulamist taotlenud, kuigi tal oli reaalne võimalus oma seisukohti, arvamusi ja vastuväiteid esitada. Väide menetlusnormi rikkumise kohta ei ole õige. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 251 lg 1 järgi võib tunnistajana üle kuulata iga inimese, kellele võivad olla teada asjas tähtsust omavad asjaolud, kui ülekuulatav ei ole selles asjas menetlusosaline või menetlusosalise esindaja. Tunnistajaks palutud isik oli kaebuse esitaja esindaja antud vaidlusega seotud metsamaa ostmisel ja võõrandamisel. Seega ei saanud tunnistajaks kutsutud isik teada enam kui teda volitanud kaebuse esitaja ning halduskohus jättis põhjendatult tunnistajaks kutsutud isiku üle kuulamata. Vaidlustatud 08.12.2006 korraldus nr 1544 vastab HMS § 54 nõuetele, on õiguspärane, on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud. Tartu Halduskohtu 22.10.2007 otsus tuleb tühistada osas, millega jäeti rahuldamata G.A. e taotlus Ida-Viru maavanema 08.12.2006 korralduse nr 1544 tühistamiseks ja maavanemale ettekirjutuse tegemiseks ning ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab selles osas G.A. e kaebuse. Nõude osas, milles taotleti Vabariigi Valitsuse 27.01.2005 määruse nr 16 4 § 6 lg 1 teise lause ja
lg 7 p 1 kohaldamata jätmist ning nimetatud sätete Põhiseadusele vastavuse kontrollimist, tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus muutmata. Tulenevalt esimese astme kohtu otsuse osalisest tühistamisest ja uue otsuse tegemisest, muudab ringkonnakohus ka menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, mille kohaselt on halduskohus toimiku materjalide põhjal teinud ebaõige järelduse, et maavanema vaidlustatud korraldus vastab HMS § 54 nõuetele, s. o on õiguspärane, antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Halduskohtule esitatud kaebusest nähtuvalt vaidlustas G.A. maavanema 08.12.2006 korraldust muuhulgas põhjusel, et selle andmisel on rikutud HMS §-dest 5 lg 2, 38 lg 2, 40 lg 1 ja 2 ning 56 tulenevaid nõudeid. Halduskohus on vaidlustatud otsuses leidnud, et vaidlustatud haldusakt vastab HMS nõuetele, kuna maavanem on enne korralduse andmist G.A. e ära kuulanud ja tulenevalt viimase poolt maavanemale 23.11.2006 esitatud taotluse sisust teinud õige järelduse, et 2004. a toimunud kaebajale kuulunud kinnistuosa müük ei 8 olnud käsitletav maa müügina selle terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks
Ringkonnakohus leiab, et maavanema 08.12.2006 korraldus nr 1544 ei vasta HMS nõuetele, sest see ei ole piisavalt motiveeritud ning selle tegemisel esinevad olulised kaalutlusvead. Iseenesest on küll õige halduskohtu seisukoht, et maavanem ei ole vaidlustaud korralduse tegemisel rikkunud HMS § 40 lg 1 nõudeid, sest G.A. on enne korralduse tegemist saanud oma 23.11.2006 taotluses esitada omapoolse arvamuse ja vastuväited maavanema 16.08.2006 kirjale, kuid samas ei ole halduskohus hinnanud seda, kas vaidlustatud haldusakt vastab HMS § 56 nõuetele ning kas selle andmisel on haldusmenetluses järgitud ka hea halduse põhimõtteid. Ringkonnakohus leiab, et maavanema 08.12.2006 korraldus ei vasta HMS § 56 nõuetele, sest sellest ei nähtu, millistest kaalutlustest on maavanem haldusakti andmisel lähtunud ning mille alusel on tehtud järeldus, et G.A. e selgitus, mille kohaselt ta võõrandas
§-s 234 lõikes 7 p 1 märgitud alust, oleks pidanud enne vaidlustatud korralduse tegemist välja selgitama kõik menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja neid hindama ning alles siis sai maavanem otsustada, kas 2004. a toimunud metsamaa müük on toimunud metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks või mõnel muul eesmärgil. Riigikohus on 15.02.2005 lahendis nr 3-3-1-90-04 märkinud, et haldusakti andmiseks läbiviidav haldusmenetlus peab muuhulgas olema kooskõlas ka hea halduse põhimõttega, mis muuhulgas tähendab ka haldusorgani kohustust koguda õigeaegselt asja otsustamise seisukohalt olulisi tõendeid ning aidata kaasa sellele (nõustamise ja selgitamisega), et isikul oleks võimalik haldusmenetluses tulemuslikult osaleda. Samuti on õige apellandi väide, et maavanem ei ole vaidlustatud korralduse tegemisel arvestanud HMS §-st 38 tulenevat uurimisprintsiipi. Kuna ringkonnakohtu arvates ei vasta maavanema 08.12.2006 korraldus HMS § 54 nõuetele, siis tuleb see haldusakt tühistada ja ringkonnakohus teeb maavanemale ettekirjutuse asja uueks läbivaatamiseks. Iseenesest on õige ka apellandi väide, et halduskohus väljus kaebuse piiridest, asudes hindama Idaasjaolu, kas G.A. vastab või ei vasta
Viru maavanema 08.12.2006 korralduse nr 1544 andmise aluseks ei ole olnud asjaolu, et G.A. ei vasta
lg 7 p-s 2 sätestatud nõuetele ning seega puudus halduskohtul ka alus tuvastada, kas G.A. selle sätte nõuetele vastab või ei. Halduskohus on leidnud, et G.A. ei teostanud talle kuuluval maatükil metsahooldustöid ja ei täitnud metsa uuendamise kohustust. Samas nähtub asja juures olevast maa erastamise toimikust, et G.A. on 2003. a esitanud metsateatise hooldusraie tegemiseks Vahevälja maaüksusel. 9 Põhjendatud ei ole apellandi väited, mille kohaselt
§-st 234 lg 7 tulenevad isiku vaba metsamaa erastajate nimekirja kandmist välistavad asjaolud ei kohaldu isikutele, kes vastavad
§-s 234 lg 2 sätestatud vaba metsamaa erastamise õigustatud subjektile kehtestatud nõuetele ja mille kohaselt ei saa
§-st 234 lg 7 tulenevad täiendavad nõuded kehtida analoogselt
§-st 234 lg 2 tulenevate nõuetega maa erastaja suhtes kuni erastamismenetluse lõpuni. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu vaidlustatud otsuses toodus seisukohtadega ning leiab, et
§-s 234 lg-tes 2 ja 7 sätestatud nõuded ja eeldused kehtivad vaba metsamaad erastada sooviva isiku suhtes kuni erastamismenetluse lõpuni, sest neid sätteid tuleb nende sisust tulenevalt kohaldada koostoimes ja
ega ka Kord ei sätesta, et
§-s 234 lõikes 7 sätestatud nõuded ei kehtiks taotleja suhtes kuni erastamismenetluse lõpuni. Seda seisukohta, et ka
§-st 234 lg 7 tulenevad tingimused kehtivad taotleja suhtes kuni erastamismenetluse lõpuni, toetab Korra § 6 lg 1, mis annab maavanemale kui erastamise korraldajale õiguse enne vaba metsamaa erastamise otsuse tegemist veelkord kontrollida taotleja vastavust
§-s 234 lõikes 2 sätestatud vaba metsamaa erastamise õigust omava isiku tingimustele kui ka taotleja suhtes
§-s 234 lg 7 sätestatud vaba metsamaa erastamist välistavate asjaolude puudumist. Mis puudutab apellandi taotlust jätta kohaldamata Korra § 6 lg 1 viimane lause (erastaja peab vastama kogu erastamisprotsessi vältel „Maareformi seaduses“ sätestatud tingimustele) ning
lg 7 p 1 ja kontrollida nende sätete vastavust Põhiseadusele, siis on halduskohus vaidlustatud otsuses õigesti jätnud nimetatud taotluse rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et Korra § 6 lg 1 viimane lause ei saa käesoleval juhul olla asjakohaseks normiks, kuna see lause lisandus Korra § 6 lõikesse 1 alles 02.03.
§-de 23 lg 5 ja 6 ning 234 alusel, mis annavad Vabariigi Valitsusele aluse vaba metsamaa erastamist käsitleva korra kehtestamiseks Valitsuse määrusega. Ringkonnakohus leiab samuti, et ei ole põhjust jätta kohaldamata
lg 7 p 1 ainuüksi tulenevalt sellest, et nimetatud sättes kehtestatakse vaba metsamaa erastamise taotlejale täiendavaid tingimusi lisaks
§-s 234 lg 2 märgitud tingimustele. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse selles osas, mis puudutas Ida-Viru Maavanema 08.12.2006 korralduse nr 1544 tühistamise nõuet ja teeb maavanemale ettekirjutuse asja uueks läbivaatamiseks, mille käigus tuleb haldusorganil järgida HMS-st tulenevaid põhimõtteid haldusmenetluse läbiviimiseks (hea halduse põhimõte, uurimisprintsiip, haldusakti põhjendamise nõue), siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks täpsemalt analüüsida neid apellatsioonkaebuse väiteid, mis puudutavad menetlusnormide rikkumist ja tõendite ebaõiget hindamist halduskohtu poolt. HKMS § 93 lg 4 kohaselt kui kõrgema astme kohus muudab alamalseisva kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Asja materjalidest nähtuvalt on lisaks halduskohtu vaidlustatud otsuse resolutsioonis kajastuvale tagastamisele kuuluvale tunnistajatasule summas 230 krooni, olnud G.A. e 10 menetluskuludeks esimese astme kohtus riigilõiv ja õigusabikulud kokku summas 8960 krooni. Apellatsioonimenetluses on G.A. e menetluskulude suuruseks olnud 6660 krooni (riigilõiv ja õigusabikulud) ning lisaks sellele on apellandi esindaja ka apellatsioonimenetluses tasunud ette tunnistajatasu summas 230 krooni, mis kuulub selle tasujale tagastamisele. Nii esimese astme kohtumenetluses kui ka apellatsioonimenetluses on apellant esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid. HKMS § 92 lg 2 järgi kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Tulenevalt sellest, et apellatsioonkaebus ja kaebus rahuldatakse nii maavanema 08.12.2006 korralduse nr 1544 tühistamise nõude osas kui ka maavanemale ettekirjutuse tegemise nõude osas ja kaebus ning apellatsioonkaebus jäävad rahuldamata üksnes
vastavate sätete kohaldamata jätmise ning nende põhiseaduspärasuse kontrollimise osas, peab ringkonnakohus G.A. e mõistlikeks ja vajalikeks menetluskuludeks 2/3 G.A. e poolt kantud menetluskuludest. Esimese astme kohtus kantud menetluskuludest (8960
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.