3-10-118/13

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Tartu Halduskohus Raili Randlane 13. aprill 2010, Jõhvi 3-10-118 M. V kaebus Justiitsministeeriumi 02.12.2009 otsustuse nr. 11-5/743 õigusvastaseks tunnistamiseks, tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks Kirjalik menetlus Resolutsioon 1.Jätta M. V kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2.Jätta 250 krooni suurune riigilõiv Eesti Vabariigi ja poolte muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 02.12.2009 koostati Justiitsministeeriumis dokument nr 11-5/743 (tl. 14), milles otsustati paigutada kinnipeetav M. V vangistuse täideviimise eesmärkide paremaks saavutamiseks Tallinna Vanglast Viru Vanglasse. 15.01.2010 Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja esitatud kaebuses (tl. 1-5) vaidlustas M. V oma ümberpaigutamise, palus tunnistada selle kohta tehtud haldusakt õigusvastaseks, tühistada see ning teha ettekirjutus tema ümberpaigutamise küsimuse uueks otsustamiseks. Ta kirjeldas oma perekondlikke olusid, vahi all viibimise ja karistuse kandmise käiku, talle räägitud paigutamise asjaolusid ning väitis, et Tallinna Vangla vastavad spetsialistid lubasid teha taotluse tema jätmiseks Tallinna Vanglasse, kuid pidid selle ministeeriumi juhiste kohaselt ümber tegema. Põhiseaduse § 10, § 11, § 26, haldusmenetluse seaduse § 4 lg 1, § 54, § 56 lg 1 ja 3, vangistusseaduse § 4’ lg 1, § 6, § 23, § 24, § 25, Euroopa vanglareeglistiku sätetele ja reale Riigikohtu lahendite seisukohtadele tuginedes leidis kaebaja, et vaidlustatud otsus ei arvesta tema seisukohti, on ebaproportsionaalne ja kaalutlusvigadega ning sellega sekkutakse äärmiselt intensiivselt tema ja ta abikaasa olulisematesse põhiõigustesse, riivatakse õigust kokkusaamistele, võimalust säilitada sotsiaalseid sidemeid ja kontakte, inimväärikust ja pereelu. Justiitsministeeriumi kirjalikus seisukohas (tl. 38-40) ei peetud kaebust põhjendatuks, paluti see rahuldamata jätta, selgitati vangistusseaduse § 5 lg 1 ja 3, § 11 lg 1, justiitsministri 30.11.2008 määruse nr 9 sisu ja paigutamismenetluse käiku ning esitati oma seisukohad kaebaja väidete suhtes. Muuhulgas märgiti, et õigusaktid ei näe ette kinnipeetavaga konsulteerimist või tema soovidega arvestamist ning tal puudub subjektiivne õigus valida kohta, kus ta karistust kannab. Veel märgiti, et kaebaja väited paigutustaotluse ümbertegemise kohta ei vasta tõele ning leiti, et kuna Eesti on väike riik ja vanglad asuvad suuremate raskuste või kulutusteta ligipääsetavates regionaalkeskustes, pole paigutamisega riivatud kaebaja perekonnaga suhtlemise õigust, lisaks pole kokkusaamised ka ainsaks suhtlusviisiks. 24.03.2010 koostatud täiendavates seisukohtades (tl. 49) soovis M. V , et vaidlustatud otsus tühistataks ja tehtaks ettekirjutus tema ümberpaigutamiseks Tartu Vanglasse. Seejuures ta märkis, et selles vanglas on vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks samad tingimused nagu Viru Vanglas, kuid Justiitsministeerium on välistanud sinna paigutamise ülekoormuse tõttu ehkki iga päev keegi vabaneb sellest vanglast. Veel märkis ta ära asjaolu, et on soovinud Viru Vanglas kahe ööpäeva pikkust kokkusaamist abikaasaga, kuid võimaldati ainult üks ega põhjendatud seda. KOHTU PÕHJENDUSED Vangistusseaduse § 5 lg 1, 2 ja 3 ning § 11 lg 1 kohaselt sätestab kinnipeetava vastuvõtuks pädeva vangla justiitsministri poolt kinnitatud täitmisplaan ning seejuures arvestatakse kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi. M. V on kinnipeetav ja oli kuni vaidlusaluse haldusakti andmiseni paigutatud Tallinna Vanglasse. Vangistusseaduse § 19 lg 1 ja 2 sätestatu lubab kinnipeetavat ühest kinnisest vanglast teise ümber paigutada, kui see on vajalik tema individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlusel. M. V kohta antud otsusesse on ära märgitud nii tema isikust tulenevad julgeoleku riskid kui ka vangistuse täideviimise eesmärkide parema saavutamise soov. Vangistusseaduse § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmisele. M. V puhul ei kinnita miski, et seda eesmärki saab tema suhtes edukalt saavutada vaid Tartu Vanglas ja Viru Vanglas pole see võimalik. Ümberpaigutamise täpse korra kinnitamise õigus on antud justiitsministrile. Minister on vastava korra kinnitanud 25.03.2008 määrusega nr 9 kehtestatud ja 15.04.2008 jõustunud „Täitmisplaanis“. Selle õigusakti § 7, § 8 ja § 10 sätestatu kohaselt toimub kinnipeetavate ühest vanglast teise ümberpaigutamine üldreeglina vangla direktori taotlusel ja selleks kehtestatud menetluskorras, kuid § 11 kehtestatu võimaldab põhjendatud juhul ümberpaigutamise üle otsustada ka ettenähtud menetlust järgimata. Käesoleval juhul on olemas Tallinna Vanglas 17.11.2009 koostatud taotlus nr 6-5/0259 (tl. 41). Selles tehakse ettepanek M. V ümberpaigutamiseks Viru Vanglasse ning viidatakse talle inkrimineeritud kuritegude suurele ohtlikkusele, tugevatele sidemetele kriminaalse taustaga isikutega, tema hoiakutest ja kriminaalsest subkultuurist mõjutatud väärtushinnangutele ja ohule nii kinnipeetava kui Tallinna Vangla üldisele julgeolekule. Kaebaja pole väitnud ega tõendanud nende seisukohtade paikapidamatust. Ühestki kaebuses viidatud õigusakti sättest ei tulene talle õigust nõuda paigutamist konkreetsesse vanglasse oma lähedaste elukoha või mistahes muul põhjendusel ning Eesti Vabariigi territoorium pole ka sellise suurusega, et kinnipidamiskoha asukoht saaks tegelikkuses oluliselt mõjutada vangistusseaduses ette nähtud kokkusaamise õigust. Kinnipeetavate ühest vanglast teise ümberpaigutamine pole tavapärane haldusmenetlus ja seetõttu ei saa sellele laieneda kõik haldusmenetluse seaduses kehtestatud reeglid. Justiitsministeeriumi vaidlustatud otsuses on olemas asjakohased õiguslikud viited ning kaebaja isiku ja vanglate eripäraga seotud asjaoludest tulenevad põhjendused. Nende alusel on võimalik mõista, millisel põhjusel on ümberpaigutamine vajalik ja miks valiti selleks just Viru Vangla. Täitmisplaani § 5 p 3 kehtestatust tulenevalt on Viru Vangla küll spetsialiseerunud eelkõige Ida-Viru või Lääne-Viru maakonnast pärit isikute kinnipidamisele, kuid sama õigusakti § 6 lg 1 lubab selle reegli järgimata jätta, kui see on vajalik vangla ülekoormuse tõttu, kinnipeetava julgeoleku huvides või muudel erandlikel asjaoludel. Vanglate üleliigne koormatus on üldteada asjaolu ning lisaks kinnipeetavate arvule võivad seda tingida veel väga mitmed probleemid. Haldusmenetluse seaduse § 56 kehtestatud haldusakti põhjendamise kohustus on halduse üldine põhimõte. Sama üldine on ka halduskohtumenetluses juba ammu kehtiv põhimõte, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et selle andmisel on rikutud menetlus- või vorminõudeid. M. V poolt vaidlustatud Justiitsministeeriumi haldusakt rajaneb kehtival õigusel, sisaldab asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke põhjendusi ning kaebaja pole viidanud ühelegi sellisele menetluslikule rikkumisele, mis saanuks otsustuse sisu oluliselt mõjutada. Tema viited puudustele vanglate tegevuses ei ole asjakohased, sest ta pole esitanud kaebust Tallinna Vangla ega Viru Vangla peale tema ümberpaigutamiseks esitatud taotluse koostamisel või kokkusaamiste võimaldamisel. Halduskohtumenetluse seadustiku § 25 lg 4 kohaselt ei või halduskohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida pole esitatud. Lisaks nõuab vangistusseaduse § 1’ lg 5 osade nõuete puhul ka, et enne nende halduskohtule esitamist oleks läbitud kohtuväline vaidemenetlus. Eeltoodust tulenevalt on M. V kaebus põhjendamatu ja jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 kohaselt täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse (tl. 25) alusel vabastatud 250 krooni suuruse riigilõivu tasumisest. Justiitsministeerium oma kulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. Seega jääb riigilõiv Eesti Vabariigi ja poolte võimalikud menetluskulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 1 ja § 93 lg 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik