KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-08-61515 Otsuse tegemise aeg ja koht 17. juuni 2010, Jõhvi Kohus Viru Maakohus Kohtunik Olev Mihkelson Kohtuasi M.M.i hagi R.H.i vastu 26 000 krooni

§ 208

lg.1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna ja võtma asja vastu.

§ 233

lg.1 kohaselt kui vallasasja müügi puhul on kokku lepitud, et kuni ostuhinna tasumiseni jääb asja omand müüjale, eeldatakse, et omand läheb ostjale üle ostuhinna täieliku tasumisega (omandireservatsioon). 2

§ 208lg.1 alusel võlgnevus hagejale tasuda (Ts

MS § 231 lg.4).

1. Lepingu nr 90M p-s 7.2 leppisid pooled kokku, et kostja vastutab lepingu p-s 5.3 toodud osamaksete tasumisega viivitamise eest 0,5% iga viivitatud päeva eest kumulatiivsest printsiibist lähtudes. Hageja on arvestanud viise suuruseks 25.09.2009 seisuga 58 905 krooni, kuid vähendanud viivise nõuet 12 750 kroonini. Maakohus leiab, et ka viivise nõue summas 12 750 krooni on põhjendatud.
2. Kohus ei nõustu kostja vastuväitega, et tegemist oli tühise lepinguga, mida ei pea täitma. Paljasõnaline on kostja väide, et 02.01.2008 viis sõiduki tegelik omanik S.T. sõiduki kostja juurest minema. Kui kostja sõlmis hagejaga ostu-müügilepingu, siis oli tal õigus hagejalt kui müüjalt nõuda sõiduki üleandmist

§ 208lg.1 alusel.

Kui selgus, et üleantud sõiduk ei kuulunud müüjale, jäi ostjale ostu-müügilepingust tulenevalt ikkagi õigus ostetud asja hagejalt väljanõudmiseks. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kostja võtnuks midagi ette, kui keegi kolmas isik väidetavalt viis tema õuelt hagejalt ostetud auto minema. Lepingu nr 90M lisa nr 2 kohaselt on kostja tasunud 28.02.2007 (pidi tasuma 30.01.2007) esimese osamakse summas 12 500 ja teise osamakse pidi ta tasuma 28.02.2007. Juhul, kui kostja oleks teise osamakse kokkulepitud tähtajaks tasunud, oleks tal onud õigus lepingu 90M p.3.3 alusel nõuda hagejalt sõiduki vormistamist enda nimele. Kostja, teades, et volikiri sõiduki kasutamiseks kehtib üksnes kuni 28.02.2007, pidi mõistma, et kui ta selleks ajaks ostuhinda müüjale ei tasu ja sõidukit oma nimele ei vormista, kaotab ta õiguse sõiduki kasutamiseks. Seega lepingu rikkumine kostja poolt toimus ca aasta enne seda kui temalt õuelt väidetavalt auto ära viidi. Lepingust taganemise avalduse osas märgib kohus, et

§ 188

lg.2 kohaselt taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Samuti märgib kohus, et lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud.

§ 118

lg.1 kohaselt taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui: 1. ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama; 2.

§ 114

kohaselt määratud täiendav täitmise tähtaeg on möödunud.

§ 188

lg.2 järgi lepingurikkumise tõttu lepingust taganemine on tühine, kui kohustuse täitmise nõue on aegunud ja võlgnik tugineb sellele või kui võlgnik keeldub õigustatult kohustuse täitmisest. Kohus on seisukohal, et kostja on ületanud mõistliku aja lepingust taganemiseks. Lepingu täitmise tähtaeg oli 28.02.2007, taganemise avaldus on esitatud alles 26.05.2010. Kohus leiab, et kostja on kaotanud õiguse lepingust taganeda (taganemise lubamatus

§ 118lg.1 alusel). Menetluskulud Ts

MS § 162 lg.1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Maakohus on seisukohal, et menetluskulud tuleb jätta R.H. kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. 3