KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 04. juuni 2010, Tallinn Haldusasja number 3-10-598 Haldusasi OÜ Aricanda Est kaebus Mak

) § 107 lõiget 1 ebaõigesti. Seejuures viitab kaebuse esitaja Riigikohtu otsusele haldusasjas 3-3-1-8-06. Kaebuse esitaja leiab, et kuigi vaidlusaluses otsuses väljatoodud asjaolud, mis puudutavad sõidukiga Dodge Viper SRT-10 seotud tehinguid, võivad tekitada maksuhalduris ebamäärast kahtlust maksupettuse osas, ei ole ükski neist asjaoludest käsitatav kui kaebaja poolt maksukorralduse seaduse või maksuseaduse rikkumise tunnus. Kaebuse esitaja märgib, et maksuhalduri paljasõnalised ja oletuslikud väited, et kaebaja 2009 augustikuu käibedeklaratsioonis ja selles esitatud taotluses näidatud tagastamisele kuuluv käibemaksusumma on suurem maksuseadusega ettenähtust, ei ole tagastusnõude peatamise aluseks ka siis, kui kõnesolevate majandustehingutega seonduvad asjaolud on tõepoolest ehk maksuhalduri jaoks tavapäratud. Kaebaja leiab, et nende asjaolude puhul ei ole tegemist maksuõigusrikkumise tunnustega kaebaja poolt ning vaidlustatud otsuses ei ole ka põhjendatud, kuidas seal kirjeldatud asjaolud ja kolmandate isikute tegevus on põhjuslikus seoses kaebaja maksuõigusrikkumisega ning millist

ja maksuseaduste sätteid kaebaja nende asjaoludest tulenevalt rikkus.

1. Kaebuse esitaja leiab ka, et asjaolust, et OÜ Nolanya ei ole tasunud tehingult riigieelarvesse käibemaksu, ei saa teha järeldust, et tegemist on kaebaja on toime pannud maksuõigusrikkumise, kuna müüja poolt käibemaksu riigieelarvesse tasumata jätmine ei võta ostjalt õigust käibemaksu maha arvata, samuti ei ole kaebuse esitajal kohustust tagada oma tehingupartnerite õiguskuulekust ning maksuhaldurile kättesaadavust. Seejuures toob kaebuse esitaja välja, et Liis Lepparu-Armus on alates 16.12.2009 OÜ Nolanya juhatuse liige ja seega ei tohiks maksuhalduril olla probleeme tema kättesaamisega. Asjaolust, et OÜ Nolanya soetas kõnealuse sõiduki OÜ'lt Sunbraum, ei saa kaebuse esitaja hinnangul samuti teha järeldust, et kaebuse esitaja on toime pannud maksuõigusrikkumise ning otsusest ei selgu ka, millist maksuseaduse sätet kaebuse esitaja sellega rikkunud on. Kaebuse esitaja arvetes tõendab 2 nimetatud asjaolu aga hoopis seda, et OÜ Nolanya sai sõiduki müüa kaebajale, kuna oli ise selle eelnevalt soetanud. Samuti ei viita kaebuse esitaja väitel tema rikkumisele kuidagi see, et OÜ Nolanya juhatuse liige ei osanud maksuhaldurile veenvalt selgitada sõiduki soetamise ja edasimüümise eesmärki ning ka asjaolul, et OÜ Sunbraum juhatuse liige Ilmar Veiman ei ole maksuhaldurile olnud kättesaadav, puudub põhjuslik seos kaebajaga ja tema poolt 2009 augustikuus deklareeritud sisendkäibemaksuga. Ka asjaolu, et OÜ Sunbraum ei ole oma maksukohustusi täitnud nõuetekohaselt, ei tõendaja, et kaebuse esitaja oleks toime pannud maksuõigusrikkumise ning see ei võta kaebuse esitajalt õigust sisendkäibemaksu maha arvata OÜ Nolanya arve alusel.
2. Veel märgib kaebuse esitaja, et vaidlusalusest otsusest ei nähtu, millise maksuseaduse sätte rikkumisega seoses on alustatud kriminaalmenetlust. Kaebuse esitaja leiab, et tagastusnõude täitmise peatamiseks ei piisa ainuüksi kriminaalmenetluse alustamisest, vaid kriminaalmenetlust peab olema alustatud just seoses

'i või maksuseaduste sätete rikkumisega ning seega peab tagastusnõude täitmise peatamise otsus sisaldama ka vastavat õiguslikku ja faktilist motiveeringut. Kaebuse esitaja viitab ka sellele, et KarS §-s 3892 sätestatud süüteost saab rääkida juhul kui tagastusnõude summa oleks vastanud suurele kahjule ehk olnuks 435 000 kr või suurem, ent OÜ Aricanda Est tagastusnõude summa oli ainult 200 000 krooni. VASTUSTAJA SEISUKOHT

1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse peab OÜ Aricanda Est kaebust põhjendamatuks ning palub see rahuldamata jätta. Vastustaja selgitab, et Maksu- ja Tolliamet esitas Maksu- ja Tolliameti uurimisosakonna Ida talitusele
2. jaanuaril 2010 kuriteoteate ning uurimisosakond esitas Viru Ringkonnaprokuratuurile
3. jaanuaril 2010 teatise, mille kohaselt alustati menetlust kriminaalasjas nr 10930000018 KarS 389 2 lg 1 ja lg 3 tunnustel selle kohta, et äriühingute, sh OÜ Aricanda Est, nimel tegutsenud isikud on 2009 aasta käibedeklaratsioonides esitanud teadvalt valeandmeid tagastusnõude tekitamise eesmärgil, mille tulemusel tagastati ja tekitati tagastusnõue suurele kahjule vastava summa ulatuses.
4. Ka vastustaja viitab oma seisukohtade kinnituseks Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-8-06 ning märgib, et kaevatavas otsuses on esitatud asjaolud, millele on maksuhaldur rajanud järelduse kahtlusest Aricanda Est OÜ maksuseaduste rikkumise kohta. Vastustaja viitab sellele, et rahvastikuregistri väljavõtte kohaselt on kaebaja seaduslik esindaja Virgo Veiman, tema lepinguline esindaja Sirje Veiman ning OÜ Sunbraum, seaduslik esindaja Ilmar Veiman lähikondsed ning seetõttu ei saa usaldusväärseks pidada kaebaja väidet, et ta osales tehingutes heausksena ning tehingupartnerite rikkumistest midagi ei teadnud.
5. Vastustaja viitab ka Riigikohtu otsusele haldusasjas 3-3-1-39-03 ning selgitab, et tagastusnõude täitmise peamiseks eesmärgiks on vältida olukorda, et alusetult tagastatud enammakset ei ole võimalik riigil hiljem tagasi saada. Seejuures viitab kaebuse esitaja sellele, et OÜ-l Aricanda Est puudub kinnisvara ja selle asjaolu pinnalt on alust kahelda äriühingu maksevõimekuses tulevikus. Viidates veelkord Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-8-06, märgib vastustaja, et tagastusnõude täitmise peatamise ajutise iseloomu tõttu on maksuhalduri tõendamis- ja põhjendamiskoormis väiksem kui tagastusnõude rahuldamata jätmise korral.
6. Vastustaja selgitab samuti, et kriminaalmenetlust alustatud grupiviisiliselt toimepandud kuriteo asjaolude väljaselgitamiseks ning kõnealusel juhul on kahjule vastav summa isikute grupilise tegevuse tulemusel alusetult tagastatud, tasaarvestatud või hüvitatud ning laekumata maksude kogusumma, mis kriminaalasjas nr 10930000018 on 696 000 krooni. 3 KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnistuseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab et OÜ Ariacanda Est kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta.
8. Maksukorralduse seaduse (

) § 107 lg 1 kohaselt on riiklike maksude maksuhalduril õigus peatada maksukohustuslase poolt ettenähtust suuremas summas tehtud makse tasumisel või tasaarvestamisel tekkinud enammakse tagastusnõude täitmine juhul, kui maksukohustuslase tegevuses on tuvastatud maksukorralduse seaduse või maksuseaduste rikkumise tunnuseid ning seoses rikkumisega on alustatud kriminaalmenetlust või väärteomenetlust. Haldusasjas 3-3-1-8-06 selgitas Riigikohus, et selle sätte kohaldamiseks peab maksuhaldur tuvastama piisava osa maksukorralduse seaduse või maksuseaduse rikkumise tunnustest, kusjuures nendeks tunnusteks on maksukohustuslase tegevuse või tegevusetuse, põhjusliku seose ja tagajärje ning tahtluse, ettevaatamatuse, motiivi ja eesmärgi kirjeldus. Samas märkis Riigikohus, et kõigi loetletud tunnuste tuvastamine pole vajalik ning rikkumise tunnuseid tuvastades peavad maksuhaldur koguma andmeid ja põhjendama, miks on alust arvata, et maksukohustuslane on eiranud

või maksuseaduste nõudeid ja milles see seisnes. Haldusasjas 3-3-1-18-03 leidis Riigikohus, et enammakstud käibemaksu tagastamise peatamiseks peab maksuhalduril olema andmeid, mis viitavad sellise kuriteo tunnustele, kus ebaõige tagastamistaotluse esitamise abil nõutakse alusetult käibemaksu tagastamist kasu saamiseks.

1. Halduskohus järeldab eeltoodud Riigikohtu lahendites väljendatud seisukohtadest, et enammakstud käibemaksu tagastusnõude täitmise peatamise eelduseks on ennekõike see, et maksuhaldur on tuvastanud olulise hulga asjaolusid, mille pinnalt on piisavalt alust arvata, et maksukohustuslase poolt maksuhaldurile esitatud andmed ei kajasta adekvaatselt maksukohustuse suuruse kindlaksmääramise seisukohast olulisi asjaolusid ning esitatud andmete alusel tasumisele kuuluv maksusumma oleks väiksem või tagastamisele kuuluv maksusumma suurem kui tegelike asjaolude alusel.
2. Kohus leiab, et vastustaja on lõppkokkuvõttes õigesti leidnud, et kaebuse esitaja tegevuses esinevad maksuõigusrikkumise tunnused. Rikkumisena on vaidlusaluses otsuses välja toodud see, et kaebuse esitaja on
3. aasta augusti käibedeklaratsioonis kajastanud teiselt käibemaksukohustuslaselt kauba soetamise ilma, et sellist tehingut tegelikult toimunud oleks, kuna sõiduki Dodge Viper SRT-10 ostu-müügitehingud on üksnes näilised tehingud, mille eesmärk on riigilt käibemaks välja petta. Kuigi vaidlustatud otsuses pole sõnaselgelt märgitud, milliseid maksukorralduse seaduse või maksuseaduse norme kaebuse esitaja sellega rikkunud on, on rikkumise kirjeldusest ilmne, et vastavate normidena saavad kõne alla tulla käibemaksuseaduse § 29 lõiked 1 ja 3, mis reguleerivad tasumisele kuuluva käibemaksusumma arvutamise ja sisendkäibemaksu mahaarvamise korda ning maksukorralduse seaduse § 83 lõiget 4, mis keelab maksustamisel arvesse võtta näilikke tehinguid.
4. Järgnevalt on küsimus selles, kas maksuhaldur on tuvastatud asjaolude pinnalt suutnud piisavalt põhjendada seisukohta, et kaebuse esitaja ja OÜ Nolanya vaheline tehing on pelgalt näilik ehk selline, mille puhul on pooled kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust. Põhimõtteliselt tuleb nõustuda kaebuse esitaja väitega, et ükski vaidlustatud otsus tegemise aluseks olnud asjaolu eraldivõetuna ei kinnita sõiduki Dodge Viper SRT-10 müügitehingu tegelikku mittetoimumist. See, et OÜ Nolanya ei ole käibemaksusummat riigieelarvesse tasunud, see et OÜ Nolanya osanik võõrandas äriühingu 4 vahetult peale vaidlusaluse tehingu tegemist ning et OÜ Nolanya ei asunud registrisse kantud aadressil, samuti see, et OÜ Nolanya juhatuse liige ei osanud veenvalt vaidlusaluse sõiduki soetamise ning ettevõtluses kasutamise asjaolusid selgitada ega ka see, et OÜ Sunbraum, kes oli varem kõnealuse sõiduki müünud OÜ-le Nolanya, ei tasunud riigieelarvesse käibemaksu ning et seegi äriühing võõrandati vahetult peale sõiduki müügitehingut, ei viita eraldivõetuna tõepoolest sellele, et kaebuse esitaja vaidlusalust sõidukit OÜ-lt Nolanya ei soetanud. Küll aga leiab kohus, et eelnimetatud asjaolud kogumis lubavad sellise järelduse teha, iseäranis arvestades maksuhalduri poolt samuti tuvastatud asjaolu, et Ilmar Veiman, kelle ainuisikulise kontrolli all oli OÜ Sunbraum ajal, mil vaidlusalune sõiduk väidetavalt müüdi OÜ-le Nolanya ning OÜ-d Aricanda Est ainuisikuliselt kontrolliv Virgo Veiman on vennad ja seega lähedalt seotud isikud ning samuti asjaolu, et vähemalt omavahel tuttavad olid ka Ilmar Veiman ning OÜ Nolanya juhatuse liikmena tegutsenud Liis Lepparu-Armus. Asjaolu, et OÜ Sunbraum ei tasunud sõiduki müügist OÜ-lt Nolanya saadud käibemaksusummat riigieelarvesse ning et OÜ Sunbraum juhatuse liige Ilmar Veiman võõrandas äriühingu vahetult pärast sõiduki väidetavat võõrandamist ning et samamoodi toimis ka OÜ Nolanya, müües sõiduki väidetavalt edasi kaebuse esitajale, kinnitab ühelt poolt seda, et nimetatud äriühingud on rikkunud oma maksukohustusi, ent teiselt poolt viitab üheselt ka sellele, et tõenäoliselt oli majandusliku sisuta ning õiguslikult näilik tehing juba sõiduki esimene võõrandamine OÜ-le Nolanya. Seda kinnitab ka asjaolu, et OÜ-d Nolanya kontrollinud Liis Lepparu-Armus ei ole suutnud maksuhaldurile veenvalt selgitada, millistel asjaoludel või ettevõtlusega seotud põhjustel soetas OÜ Nolanya Dodge Viper SRT-10 või ka ülejäänud mootorsõidukid, mis väidetavalt soetati Ilmar Veimaniga seotud äriühingutelt ning müüdi peatselt edasi Virgo Veimani kontrolli all olevale OÜ-le Aricanda Est või Virgo Veimani ja Ilmar Veimani isa Ives Veimani kontrolli all olevale I.V.Cheraton OÜ-le. OÜ Nolanya poolt vaidlusaluse Dodge Viper STR-10 soetamine ja edasimüümine näivad ka majanduslikult ebamõistlikud, mis samuti kinnitab, et tegemist võis olla näilike tehingutega. Seejuures on OÜ Nolanya puhul tähelepanuväärne, et
5. aasta juunist septembrini on OÜ Nolanya soetanud OÜ-lt Sunbraum lisaks vaidlusalusele Dodge’le veel sõiduki Merzedes-Benz C350 ja veesõiduki Sea Doo RXP-X255, mis on paari kuu jooksul pärast soetamist edasi müüdud Ives Veimani kontrolli all olevale OÜ-le I.V Cheraton, ilma et selliste tehingute tegemiseks oleks teada mingisugust arusaadavat majanduslikku põhjust. Sisuliselt on OÜ Nolanya seega ostnud lühikese perioodi vältel ühe Veimani perekonnaliikme kontrolli alt oleva äriühingu käest kolm sõidukit ja müünud need peatselt teie sama perekonna liikme kontrolli all olevale äriühingule.
6. Olukorras, kus Ilmar Veiman ja Virgo Veiman on vennad ning Virgo Veiman oli vaidlusaluse sõiduki Didge Viper SRT-10 kasutajaks märgitud ka ajal, mil sõiduk omanikuna oli registreeritud OÜ Sunbraum, on ebausutav, et OÜ Aricanda Est juhatuse liige Virgo Veiman ei olnud teadlik selle sõidukiga seotud varasematest tehingutest ehk teisisõnu sellest, et sõiduki omanike vahetus oli näilik ning tegelikke õiguslikke tagajärgi sellega ei soovitud. See omakorda kinnitab maksuhalduri veendumust, et ka OÜ Nolanya ja OÜ Aricanda Est vaheline tehing oli üksnes näilik. Kohus leiab, et maksuhaldur on

§ 107

lg 1 kohaldamiseks piisavalt põhjendanud seisukohta, et OÜ Sunbraum, OÜ Nolanya ja OÜ Aricanda Est vahel on toimunud näilike tehingute jada, mille tegelik eesmärk on käibemaksupettuse täideviimine. Asjakohaseks ei saa pidada kaebuse esitaja väidet, et heas usus toimival ostjal on teiselt käibemaksukohustuslaselt saadud arve alusel sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus ka juhul kui hiljem ilmneb, et arve esitanud isik polnud kauba tegelik müüja, ent ostja oli piisavalt hoolas müüja isiku tuvastamisel ning käitus tehingus heauskselt. Maksuhalduri poolt tuvastatud asjaoludel on kaebuse esitaja heausksus välistatud, kuna Virgo Veimani isiklike sidemete tõttu sõiduki esimese omaniku OÜ Sunbraum juhatuse liikme ja osaniku Ilmar Veimaniga pidi ta teadma, millistel asjaoludel on kõnealuse sõiduki omaniku vahetus varem toimunud. Seetõttu ei nõustu kohus kaebuse esitaja väitega, et maksuhalduril 5 on üksnes ebamäärased kahtlused maksupettuse osas. Maksuhaldur on tuvastanud piisava hulga asjaolusid, mis viitavad otseselt sellele, et kaebuse esitaja on käibedeklaratsioonis kajastanud tehingut, mida tegelikult toimunud ei ole, soovides seeläbi tekitada endale alusetu käibemaksu tagastusnõude. 17.

§ 107

lg 1 kohaldamise teiseks eelduseks on see, et maksukohustuslase poolt toime pandud maksuõigusrikkumisega seoses on alustatud kriminaal- või väärteomenetlust. Halduskohus leiab, et tagastusnõude täitmise peatamist ei välista iseenesest see, et kriminaalvõi väärteomenetlust on alustatud sellise karistusnormi tunnustel, mille teokoosseisu kõiki tunnuseid konkreetse maksukohustuslase tegu ilmselt ei täida. Käesolevas asjas on kriminaalmenetlust alustatud karistusseadustiku (KarS) § 3892 tunnustel. Selles sättes nähakse karistatava teona ette maksuhaldurile teadvalt valeandmete esitamine tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, kui sellega jäi maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati või hüvitati alusetult suurele kahjule vastav summa või enam. Kohus leiab, et tagastusnõude täitmise peatamine ei eelda tingimata seda, et tagastusnõude esitajat oleks piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises. Seetõttu ei pea kohus asjakohaseks kaebuse esitaja väidet, nagu puuduks tagastusnõude täitmise peatamiseks alus seetõttu, et kaebuse esitaja teoga ei ole jäänud laekumata, ei ole tagastatud, tasaarvestatud ega hüvitatud vähemalt suurele kahjule vastavat summat.

§ 107

kohaldamine eeldab seda, et kriminaalmenetlust on alustatud muuhulgas seoses konkreetse isiku poolt toime pandud maksuõigusrikkumisega. Käesoleval juhul nähtub, et kriminaalmenetlust on alustatud seoses kahtlusega, et mitu isikut, sealhulgas kaebuse esitaja juhatuse liige Virgo Veiman, on pannud toime üksteisele järgnevad teod, mille hulka kuulub ka OÜ Aricanda Est nimel põhjendamatu tagastusnõude esitamine ja millega kokkuvõttes on saavutatud KarS §-s 3892 nimetatud tagajärg. Seega leiab kohus, et antud juhul on kriminaalmenetlust alustatud seoses kaebuse esitaja tegevuses tuvastatud maksuõigusrikkumisega ning

§ 107lg 1 kohaldamise teine tingimus on samuti täidetud.

18. Kohus ei nõustu ka kaebuse esitaja väitega, et maksuhaldur ei ole otsuses põhjendanud, miks on tagastusnõude täitmise peatamine vajalik.

§ 107

lg 1 eesmärk on anda maksuhaldurile võimalus tagada maksumaksja maksukohustuse täitmine juhul, kui on piisav alus kahtluseks, et maksukohustus jääb muidu täitmata. Maksuhaldur on vaidlustatud otsuses välja toonud, et kuna kaebuse esitajal puudub kinnisvara ehk vara, millele oleks ilmselt hiljem võimalik pöörata sissenõue, siis on tõenäoline, et tagastusnõude täitmise korral ei oleks kaebuse esitajale välja makstavaid summasid ilmselt võimalik temalt hiljem sisse nõuda. Kaebuse esitaja ei ole toonud välja ka ühtegi tagastusnõude täitmise peatamise vastu rääkivat asjaolu, mida maksuhaldur kaaluma pidanud oleks, näiteks seda, et tagastusnõude täitmise peatamine reaalselt kuidagi OÜ Aricanda Est majandustegevust mõjutaks. 19. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole enda kasuks menetluskulude väljamõistmist taotlenud ning seega menetluskulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu ja kummagi poole menetluskulud jäävad poole enda kanda. Kristjan Siigur Kohtunik 6