Obsah (8)

§ 273§ 276§ 177§ 233§ 173§ 272§ 175§ 234

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Tiit Kollom, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 11.06.2010, Tallinn Ts

) § 177 lg 1, et kui kohustise täitmise tähtaeg on kindlaks määramata või on kindlaks määratud nõudmise momendiga, on kreeditoril õigus nõuda täitmist, võlgnikul aga õigus täita kohustis igal ajal; lg 2 sätestas, et võlgnik on kohustatud sellise kohustise täitma seitsmepäevase tähtaja jooksul, arvates kreeditori poolt nõude esitamise päevast, kui viivitamatu 5 täitmise kohustus ei tulene seadusest, lepingust või kohustise olemusest. TsÜS § 92 lg 1 (09.04.1999 kehtinud redaktsioon) sätestas, et kirjalik tehing on lihtkirjalik või notariaalselt tõestatud.

§ 273

alusel peab laenuleping summaga üle viiekümne rubla olema sõlmitud kirjalikus vormis (viiskümmend rubla – 5 krooni).

§ 276

lg 1 sätestas, et laenajal on õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. TsÜS § 92 lg 2 (09.04.1999 kehtinud redaktsioon) kohaselt kirjutavad kirjalikus vormis tehtud tehingule alla tehingu teinud isikud. Seaduses sätestatud juhtudel peab allkiri olema notariaalselt tõestatud.

1. Poolte vahel on 09.04.1999 sõlmitud laenuleping, mille alusel hageja andis kostjale üle 172 000 krooni. Laenulepingu järgselt kuulus iga kuu
2. kuupäeval tasumisele intress 3,5 % kuus. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja andis kostjale üle 22 000 krooni sularahas ja 150 000 krooni kandis kostja pangakontole. Kostja seisukoht, et tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS 92 lg 1 ja 2 kohaselt peavad mõlemad pooled kirjalikus vormis tehtud tehingule alla kirjutama, on õige. Kuna aga pooled ei vaidlusta raha üle andmist, siis ei too laenulepingu kirjaliku vormi järgimata jätmine kaasa laenulepingu tühisust. Kuigi hageja on esitanud kohtule mõlema poole poolt alla kirjutamata lepingu, on sama lepingu esitanud kohtule ka kostja, mille teksti paigutusest, mahakriipsutustest ja sõnastusest nähtub, et tegemist on ühest ja samast kirjalikust lepingutekstist tehtud koopiaga. Kuna kostja esitatud laenulepingu koopialt nähtub, et kostja on pidanud arvestust laenulepingujärgsete tagasimaksete kohta, oli kostja järelikult laenulepingu tingimustest teadlik ja ei vaidlustanud neid, mistõttu olid poolte vahel kokku lepitud ka laenulepingu tingimused.
3. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et laenulepingu järgselt on kostja tagastanud kas sularahas või ülekannetega 134 234 krooni. Hageja leiab, et kostja on tagastanud laenu põhiosa 20 000 krooni ja ülejäänud maksed on tasutud lepingujärgse intressi eest, kostja leiab, et kõik maksed on kostja poolt tehtud laenulepingu põhiosa tagastamiseks. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et osaliselt tasus poolte vahel sõlmitud laenulepingu alusel makseid OÜ S. OÜ S. pangakontolt nähtub, et hagejale tehtud ülekannete selgituseks on märgitud „tagasimakse“. Kuigi tehingu tegemise ajal kehtinud

ei määratlenud, millises järjekorras loetakse tasutuks kohustatud poole poolt laenulepingu täitmiseks tehtud makseid ja OÜ S. on märkinud hagejale tehtud maksetele selgituseks tagasimakse, tuleb poolte vahel sõlmitud laenulepingu tingimusi ja maksete iseloomu arvestades pidada OÜ S. poolt tehtud makseid intressimakseteks. Nimetatut näitab asjaolu, et kuni kostja ja OÜ S. poolt jaanuaris 2000 laenu põhiosast 20 000 krooni tagastamiseni on kostja tasunud igakuiselt 6020 krooni ehk 3,5 % 172 000 kroonist. Kostja on korduvalt kinnitanud, et ta nõustub hageja esitatud tagasimaksete arvestusega. Samuti nähtub kostja ja OÜ S. maksetest, et pärast

1. aasta jaanuari, mil oli tagastatud laenu põhiosast 20 000 krooni, vähenesid kostja ja OÜ S. poolt tehtud maksed 5320 kroonini, ehk 3,5 %-ni 152 000 kroonilt. Samuti nähtub OÜ S. kassaraamatust, et 10.09.1999 hagejale tehtud 10 000 makse juures on märge, et
2. oktoobril tuleb maksta intresse.
3. Juhul, kui jaanuaris 2000 oleks tagasi makstud laenu põhiosast 21 234 krooni, siis oleks laenulepingu tasumata osaks jäänud 150 766 krooni, millelt 3,5 % oleks moodustanud 5276.81 krooni. Seega oli kostja teadlik laenulepingu järgsest intressi maksmise kohustusest ja ta seda kohustust ka täitis läbi OÜ S. ning jaanuaris 2000 arvestati laenu tagasimakseks 20 000 krooni, mida näitavad igakuised maksed.
4. Kostja kandis hagejalt 09.04.1999 raha saamisel selle samal päeval üle OÜ S. pangaarvele. Raha vajas kostja jalgrataste ostmiseks. Kostja on esitanud kohtule 10.09.1999 sõlmitud lepingu, milles pooled on kokku leppinud, et OÜ S. tagastab 6 hagejale 172 000 kroonise laenu 83 000 krooni ulatuses jalgratastes. Lisaks pooltele on nimetatud lepingule alla kirjutanud OÜ S. kaupluses töötanud A. A, H. P ja H. U. Pärast 10.09.1999 sai kostja teate, et hageja on läinud Ameerika Ühendriikidesse. Kostja vastuväidete kohaselt oli hageja selleks ajaks võtnud 83 000 krooni eest jalgrattaid omahinnas, mis on ära märgitud 10.09.1999 viiepoolselt alla kirjutatud lepingus. Hageja leidis, et nimetatud dokumendil on võltsitud tema allkiri ja on esitanud sellekohase kuriteoteate, mille alusel 24.12.2003 on Tallinna prokuratuuris alustatud kriminaalmenetlust kriminaalasjas nr
5. Nimetatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhjenduste kohaselt jõudis käekirjaekspertiisi läbi viinud ekspert arvamusele, et kuna vaidlustatud materjal on esitatud koopiana ja järgib A. Ki allkirja kuju ning nimi on kirjutatud suhteliselt väheinformatiivsetes trükitähtedes, ei ole võimalik määrata, kas vaidlustatud käekirjaline tekst ja allkiri on kirjutatud A. Ki poolt ning samadel põhjustel ei ole võimalik määrata ka seda, kas see võib olla kirjutatud M. P poolt. Kuna dokumendi originaali puudumise tõttu ei ole võimalik tuvastada, kas hageja on 10.09.1999 allkirjastanud laenu tagastuse lepingu, siis tuleb tõlgendada 10.09.1999 lepingu olemasolu kohustatud isiku kasuks, seega leiab kohus, et poolte vahel oli 10.09.1999 sõlmitud laenu tagastuse leping.
6. Laenu tagastuse lepingu kohaselt on pooled kokku leppinud, et OÜ S. tagastab osaliselt laenu A. K-le. Kuigi laenu tagastuse leping on poolte vahel sõlmitud, ei tulene nimetatud lepingust, et hagejale on 83 000 krooni eest jalgrattaid üle antud. Kostja on jalgrataste üleandmist hagejale tõendanud tunnistajate H. P ja A. A ütlustega.

§ 276

lg 2 kohaselt ei ole laenulepingu vaidlustamine tunnistajate ütluste kaudu lubatud, kui laenuleping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis. Tulenevalt

§-st 273 tuli poolte vahel sõlmida kirjalik laenuleping. Seega tuleb tunnistajate ütlused jätta tähelepanuta. Kostja vande alla antud ütlused jalgrataste üleandmise kohta tuleb jätta tähelepanuta, kuna kostja on isiklikult huvitatud tõendi loomisest.

1. OÜ S. kassaraamatu märkmeid ei saa käsitleda hagejale jalgrataste üleandmist tõendava dokumendina. Nimetatust ei nähtu, et hageja oleks oma allkirjaga kinnitanud 83 000 krooni väärtuses jalgrataste vastuvõtmist. Arvestades OÜ S. kassaraamatu koostamise põhimõtteid, oleks pidanud asjaolu, et hagejale anti jalgrattad üle muul ajal kui 10.09.1999, kajastuma OÜ S. kassaraamatus vastaval kuupäeval kannetena, mida aga kassaraamatust ei nähtu. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud kostja ja OÜ S. poolt hagejale jalgrataste üleandmine ja seega kostja poolt laenulepingust tuleneva kohustuse 83 000 krooni ulatuses täitmine.
2. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et kostja on läbi OÜ S. tagastanud hagejale laenu 20 000 krooni ja seega on laenulepingu järgsed kohustused täitmata 152 000 krooni ulatuses.
3. Pooled ei olnud laenulepingus kokku leppinud laenu tagastamise tähtajas. Tehingu tegemise ajal kehtinud

§ 177

lg 1 sätestas, et kui kohustise täitmise tähtaeg on kindlaks määramata või on kindlaks määratud nõudmise momendiga, on kreeditoril õigus nõuda täitmist, võlgnikul aga õigus täita kohustis igal ajal. Poolte vahelise elektroonilise kirjavahetuse kohaselt on hageja pidanud kostjaga läbirääkimisi laenu tagastamise osas. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole tal hagejaga elektroonilist kirjavahetust olnud. Kohus leiab, et elektroonilise kirjavahetuse väljatrükid ei tõenda kirjavahetuse olemasolu, kuna välistatud ei ole nende loomine käesolevas asjas tõendina esitamiseks. Nimetatut kinnitab näiteks asjaolu, et tl 93 asuv väljatrükk ei sisalda näiteks väidetava kostja kirja ees pealdist, et kellelt on kiri saadetud ning kes on saatja jms. Samuti on paljasõnalised hageja väited, et hageja lepinguline esindaja püüdis tulutult kostjaga ühendust saada. 7 27. Kuna hageja ei ole tõendanud nõude esitamist enne hagi esitamist, siis leiab kohus, et hageja on esitanud nõude kostjale alles hagi esitamisel, s.o 08.05.2003. Tulenevalt

§ 177

lg-st 2 tekkis kostjal alates nimetatud tähtajast kohustus täita laenulepingust tulenev kohustus 7-päevase tähtaja jooksul, arvates hageja poolt nõude esitamise päevast. Kuna kostja nimetatud tähtaja jooksul laenu ei tagastanud, kaotas hageja alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest intressi arvestamise õigusliku aluse ja intressivõlgnevuse nõue tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus

1. M. P palub tühistada Harju Maakohtu otsuse ning jätta uue otsusega hagi rahuldamata ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Maakohus on olulisel määral rikkunud materiaalõiguse normi, mis on toonud kaasa sisuliselt ebaõige otsuse. Samuti on maakohus otsuse tegemisel rikkunud olulisel määral protsessiõigusnorme.
2. Kaebuse põhjenduste kohaselt vaidlesid pooled küsimuse üle, millises järjekorras kohustused täideti, kuna apellant on seisukohal, et on oma võla 134 234 krooni ulatuses tasunud kolmanda isiku (OÜ S.) kaudu. Maakohtu järeldus, et ülekanded OÜ S. poolt olid tehtud intressikohustuse katteks, põhines asjaolul, et kolmanda isiku poolt tehtud rahaülekannete suurused langesid kokku laenulepingu järgse intressimäära rahalise suurusega. Muid asjaolusid kohus oma seisukoha kujundamisel aluseks ei võtnud.
3. Sisuliselt on kohus leidnud, et OÜ S. arvestas lepingus sätestatud määra järgi intressi ning tasus selle vastustajale. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta, et OÜ S. kolmanda isikuna ei saanud kindlaks määrata kohustuse täitmise järjekorda. Seega isegi juhul, kui OÜ S. kujundas oma maksete suuruse intressimäärale tuginedes ning tasus intresse, ei saa OÜ S. tahe mõjutada poolte õigussuhte sisu. Samuti ei saa OÜ S. tahet automaatselt omistada kostjale. Isegi eeldades, et OÜ S. tahe omas poolte õigussuhtele sisulist mõju, ilmneb pangakonto väljavõtetest, et OÜ S. tahe oli suundatud põhikohustuse täitmisele. Kõik ülekanded on saanud selgituseks „tagasimaks”. TsÜS § 61 lg 1 ülekande tegemise ajal kehtinud redaktsioonis sätestab selgesõnaliselt, et tehingus on oluline isiku tahe. OÜ S. tahtis maksta tagasi laenu põhiosa. OÜ S. bilansist alates 1999 aastast nähtub, et intressikulu ei ole kajastatud. Bilanss kajastab ainult võlakohustuste vähenemist ehk laenu põhivõlgnevuse vähenemist. Järelikult sai OÜ S. tahe olla suunatud ainult põhivõla tasumisele. Maakohtu järeldus, et OÜ S. eesmärk oli tasuda intresse, põhineb oletusel. Ainuüksi numbriline kattuvus ei ole piisav hinnangule kohustuse täitmise järjekorra osas.
4. Vastustaja poolt tõendina lisatud lepingudokument nägi intressiarvestuse ette 3,5%-lise määra järgi, kuid sätestas selgesõnaliselt, et „intresside maksmine peab toimuma kokkulepitud kohas osapoolte kokkuleppel”. Kohus ei ole nimetatud kokkuleppe olemasolu tuvastanud ning on jätnud poolte tahte tähelepanuta. Kohtumenetluses kogutud tõendid kinnitavad maksete tegemist vastustajale põhikohustuse katteks.
5. Poolte kokkuleppel täideti laenulepingu järgne võlakohustus asjade omandi üleandmisega vastustajale. Kokku anti vastustajale laenulepingu täitmiseks 83 000 krooni väärtuses jalgrattaid. Oma väidete tõendamiseks esitas apellant lihtkirjaliku dokumendi, mis oli pealkirjastatud „Laenu tagastusena”. Dokumendi sisust nähtuvalt tagastas OÜ S. apellandi eest vastustaja poolt antud laenu, andes sellel eesmärgil vastustajale üle 83 000 krooni väärtuses jalgrattaid. Dokumendile kirjutasid alla menetlusosalised ning OÜ S. töötajad, kes kuulati üle tunnistajatena.
6. Apellandi huviks ei olnud tunnistajate ütluste kaudu tõendada laenulepingu täitmist, vaid 10.09.1999 dokumendi õigsust, kuna eksisteeris vaidlus dokumendi autentsuse osas. Seaduses puudub keeld tõendada tunnistajate ütluste kaudu dokumendi saamise üksikasju ning dokumendi saamise seaduspärasust. Järelikult ei oleks kohus tohtinud 8 tunnistajate ütlusi kõrvale jätta. Tunnistajad on nimetatud dokumendi saamise üksikasjade ja selle dokumendi täitmise kohta andnud ütlusi ka kriminaalasjas nr 03731000252, mis algatati vastustaja avalduse alusel eesmärgiga kontrollida dokumendi autentsust ning vastustaja allkirja ehtsust. Uurimine ei tuvastanud dokumendi ega vastustaja allkirja võltsitust ning menetlus lõpetati. Kriminaalasjas on tunnistajad andnud kokkulangevaid ütlusi selles, et 10.09.1999 dokument oli autentne, selle saamine oli seaduspärane ning dokument kajastas faktiliselt aset leidnud sündmusi, so laenu katteks vastustajale jalgrataste üleandmist. 34.

§ 276

lg 2 eesmärk ei olnud puhtalt formalismist lähtuvalt nimetada lubatavaid ja lubamatuid tõendeid, vaid välistada olukord, kus tunnistaja ütlused, mille kontroll on tsiviilkohtumenetluses piiratud, mõjutavad tsiviilkohtumenetluse tulemust. Eeltoodud põhjusel oligi lubatud laenulepingu täitmise tõendamine kriminaalmenetluse raames. Nimetatud sätte mõtte kohaselt on laenulepingu täitmist lubatud tõendada tunnistajate ütlustega ka siis, kui tunnistajate ütluste tõeväärtus on kriminaalmenetluses tuvastatud. Seega, kui samad tunnistajad annavad ka tsiviilkohtumenetluses samasisulisi tunnistusi, mille tõelevastavus on kriminaalmenetluses tuvastamist leidnud, puudub põhjus heita tunnistused kõrvale kui lubamatud tõendid. 35. Kui ka ringkonnakohus peaks leidma, et kriminaalasjas antud tunnistaja ütluste kaudu ei saa

§ 276

lg-st 2 tulenevalt tõendada jalgrataste üleandmist laenukohustuse katteks, on siiski tunnistajate ütlused usaldusväärseks tõendiks 10.09.1999 dokumendi autentsusele. Kõnealuse dokumendi ehtsus on leidnud kinnitamist ka läbiviidud kriminaalmenetluses. Järelikult tõendab laenulepingu täitmist dokument, mis on käsitletav allkirjana kohustuse täitmise kohta

§ 233lg 3 mõttes.

Sellest tulenevalt on ebaõige maakohtu järeldus, et ei ole tõendatud laenulepingu täitmine 83 000 krooni ulatuses. Allkiri kohustuse täitmise kohta on tõend võlasuhte lõppemise kohta täitmise kaudu. Samuti pöörab kohustuse täitmise kohta antud allkiri ümber tõendamiskoormise. Vastustaja allkiri tehingudokumendil on ehtne, vastupidist ei ole maakohtus tuvastatud. Järelikult on vastustaja olnud ka nõus võtma laenulepingu täitmisena vastu 83 000 krooni väärtuses asju. 36. Kriminaalasjas koostatud tunnistaja ülekuulamise protokoll on dokumentaalne tõend.

§ 276lg 2 regulatsioon ei puudutanud dokumentaalseid tõendeid.

Osundatud normi kohaselt tuli kõrvale heita ainult tunnistajate ütlused. Maakohus ei ole millegagi põhjendanud, miks ta ei arvesta kriminaalmenetluses koostatud ülekuulamisprotokollidega. Nimetatud dokumendid oleks omanud tõendi väärtust ka olukorras, kui apellant ei oleks tsiviilkohtumenetluses tunnistajaid üldse kaasanud.

1. Kohtu seisukoht, et 10.09.1999 dokument tuleb jätta tähelepanuta, kuna apellant on isiklikult huvitatud tõendi loomisest, ei ole aktsepteeritav. Tsiviilasjas ega kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et apellant oleks seadusevastaselt loonud 10.09.1999 dokumendi varalise kasu saamise eesmärgil. Järelikult on kohtu motiiv dokumendiga mittearvestamise kohta asjasse puutumatu. Pealegi on kohtu väide sisutu, kuna menetlusosalised on alati isiklikult huvitatud kohtumenetluse tulemist. See aga ei saa olla põhjuseks tõendi mittearvestamisele, kuna vastasel korral puuduks menetlusosalistel üldse võimalus oma nõudeid ja vastuväiteid tõendada.
2. Aktsepteeritav ei ole kohtu seisukoht OÜ S. kassaraamatuga mittearvestamisel põhjusel, et kassaraamatust ei nähtu, et „hageja oleks oma allkirjaga kinnitanud 83 000 krooni väärtuses jalgrataste vastuvõtmist.” Kohtu hinnangul peavad kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud nähtuma ühest dokumentaalsest tõendist. Kui üks tõend ei anna ammendavat vastust kogu vaidluse eseme suhtes, siis kohtu hinnangul on dokument tõendina väärtusetu. Selline lähenemine on aga ekslik. Tõendite tähendus, asjakohasus 9 ja tõendite tõendusjõud selguvad tihtipeale seostatuna teiste tõenditega. Siit ka põhjus, miks tõendeid tuleb hinnata kogumis.
3. Praegusel juhul on kohus vaadelnud OÜ S. kassaraamatut lahutatuna teistest tõenditest ning jõudnud ebaõigele järeldusele.

§ 173lg 1 kohaselt tuli kohustus täita vastavalt lepingu sätetele.

Seda, millises järjekorras lepingulised kohustused (põhikohustus, intressikohustus) tuli täita,

ei reguleerinud. Kohustuse täitmise järjekord ei tulenenud ka 9.04.1999 laenulepingust. Nimetatud asjaolu on kinnitanud ka vastustaja esindaja (vt kohtuistungi protokoll 23.09.2009, lk 6 alt 3 lõik). Seega asjaolusid arvestades oli apellant vaba otsustama, millise kohustuse täitmise katteks ta rahaülekandeid teostas.

1. Apellandi poolt vande all antud selgitustest (vt kohtuistungi protokoll lk 10), mis on ühtlasi tõendiks TsMS § 229 lg 2 mõttes, nähtub järgmist: rahaülekandeid teostas OÜ S. ning rahaülekandeid tehti ainult põhikohustuse katteks; intresse rahaülekannete arvel ei tasutud. Apellandi vande all antud selgitused olid kooskõlas ka OÜ S. bilansi väljavõttega, kust nähtus ainult põhikohustus ja selle vähenemine. Seda, et rahaülekanded on tehtud põhikohustuse katteks, nähtub ka ülekannete selgitustest. Maakohus ei ole TMS § 442 lg 8 kohaselt põhjendanud, miks ta ei arvesta apellandi poolt vande alla antud selgitustega kui tõendiga.
2. Apellant on läbi kogu menetluse ühetaoliselt selgitanud, et kokkuleppeliselt omas vastustaja õigust saada OÜ-st S. jalgrattaid omahinnaga. Kokku sai vastustaja jalgrattaid omahinnaga 83 000 krooni väärtuses. Nimetatud fakt on kajastatud ka 10.09.1999 dokumendis, mis on pealkirjastatud „Laenu tagastusena”. Vastustaja ei võtnud 83 000 krooni väärtuses jalgrattaid ühekorraga, vaid pikema ajaperioodi vältel. Seetõttu on 10.09.1999 dokument nn kokkuvõttev dokument väljavõetud jalgrataste omahinna kogumaksumuse kohta.
3. 10.09.1999 dokumendist nähtub poolte tahe, et jalgrataste kasumi arvelt täidetakse ka laenulepingu järgset intressikohustust. Fakti, et vastustajale anti laenu katteks jalgrattaid omahinnaga, kinnitasid kohtus (ja enne seda ka kriminaalmenetluses) üle kuulatud tunnistajad. Kokkuleppeliselt pidi vastustaja teavitama apellanti saadud kasumi suurusest, mida ta aga ei teinud. Seega 10.09.1999 dokumendis sätestatud tahte kohaselt arvestati jalgrataste kasum ühtlasi intressikohustuse katteks. Apellant rõhutab, et mingit eraldiseisvat või muud kokkulepet intresside kohta ei ole olemas. Vastustaja seisukoht
4. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
5. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus kaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks asjaolude uut tuvastamist. Alljärgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele.
6. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et poolte vahel puudub sisuline vaidlus 09.04.1999 laenulepingu (t II kd lk 3) sõlmimise fakti üle ja selle alusel kostja poolt hagejalt raha saamise üle kokku summas 172 000 krooni. Seega asjaolu, et leping oli vormistatud selliselt, et sel puudub laenuandja allkiri, käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust ei 10 oma. Laenuleping oli

§ 272mõtte kohaselt ühekülgne leping, millest tekkisid kohustused ainult laenajale.

Sellise tehingu kirjalik vorm, milline oli sätestatud

§-s 273, oli järgitud ka juhul, kui sellele kirjutas alla ainult laenusaaja. Kostja ei ole vaidlustanud 09.04.1999 dokumendi allkirjastamist ega väitnud selle kehtetust muul seadusest tuleneval alusel. Ka näitab asjaolu, et mõlemad pooled esitasid kohtule samasisulise laenusaaja poolt allkirjastatud dokumendi, nende tahet laenusuhe nimelt sellisel viisil vormistada. Eeltoodust tulenevalt ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on juhul, kui laenulepingule ei ole alla kirjutanud mõlemad pooled, tegemist lepingu kirjaliku vormi järgimata jätmisega. 46. Poolte vahel puudub ka vaidlus, et nendevaheline laenusuhe tekkis 09.04.1999 tehingu alusel. Seega tekkis vaidlusalune võlasuhe enne 01.07.2002 ja vastavalt võlaõigusseaduse jne rakendamise seaduse (VÕSRS) §-le 11 kohaldas maakohus antud vaidluse lahendamisel õigesti kuni 01.07.2002 kehtinud seaduse, milleks oli tsiviilkoodeks (

), sätteid.

1. Poolte vahel on vaidlus: 1) kas laenu katteks laenusaaja enda ja OÜ S. poolt tasutud maksete näol on tegemist intresside või laenusumma tagastamisega ja 2) kas vastavalt pooltevahelisele kokkuleppele 10.09.1999 oli lepingu täitmine osaliselt asendatud (83 000 krooni raha asemel anti üle samas väärtuses vallasasju).
2. Puudub vaidlus, et tagasimakseid tegi kostja nii sularahas kui tema eest täitis lepingut OÜ S.. Samuti puudub vaidlus hagejale üle antud/üle kantud raha kogusumma osas (tagasimaksete ülevaade t II kd lk 114). Pooled vaidlevad, kas tagasimaksed olid tehtud intresside või laenusumma tasumiseks. OÜ S. raamatupidaja poolt (vastavalt kostja vande all antud seletusele tegi kõik ülekanded äriühingu raamatupidaja; t III kd lk 128129) oli kõigi maksete selgituseks märgitud „tagasimaks“ (t II kd lk 4-11). Asjakohane on maakohtu seisukoht, et

ei sätestanud, millises järjekorras loetakse tasutuks kohustatud poole poolt laenulepingu täitmiseks tehtud maksed. Seega tuli lepingu täitmisel kostjal lähtuda

§-st 173, mille lg 1 kohaselt tuli kohustis täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt lepingu sätetele.

1. 09.04.1999 lepingus ei olnud pooled leppinud kokku laenu tagastamise graafikut ega lõpptähtaega, küll aga oli kostja võtnud endale muu hulgas kohustuse tasuda iga kalendrikuu
2. kuupäeval intressi 3,5%. 22.01.2008 kohtuistungi protokollist (t II kd lk 99-102) nähtub, et kostja nõustus hageja väitega, et intressi arvestati laenujäägilt. Lisaks on kostja esitanud OÜ S.
3. aasta raamatupidamist kajastava kassaraamatu, millest nähtub, et 11.05.1999 oli hageja saanud kostja käest sularahas 6020 krooni ja selle kande juures on märge „Kant (%)“ (t II kd lk 12) ning 10.09.1999 hageja allkiri 10 000 krooni saamise kohta, mille juures märge „9.okt tuleb maksta intressi!“ (samas lk 16). Kuna muid tõendeid kostja tahte kohta tagasimaksete tegemisel kohtule ei esitatud, võttis maakohus kostja käitumise (millega tuli samastada tema juhtimisel tegutsenud äriühingu käitumine) tõlgendamisel õigustatult arvesse ka tehtud tagasimaksete rahalised suurused, millised kuude kaupa ümberarvestatult võrduvad tol ajahetkel olnud laenujäägi 3,5%-ga ühe kuu kohta.
4. Kostja ei selgitanud menetluse käigus veenvalt, miks olid tehtud nimelt sellises suuruses rahalised ülekanded, kui tasutud summad ei olnud mõeldud intressimakseteks ja kui laenu tagastamise kuupäeva ega graafikut ei olnud kokku lepitud, kuid oli lepitud kokku igakuine intressi määr ja maksmise kuupäev. Vande all antud poole seletus on üks võimalikest tõenditest, millega pool saab oma väiteid kohtu jaoks veenvaks teha ja kohus peab seda tulenevalt TsMS § 232 lg-st 1 hindama kogumis teiste tõenditega. Tulenevalt sama sätte lg-st 2 ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Selles asjas poolte vahel sellised kokkulepped puuduvad. Kostja vande all antud seletus tõendina käesolevas asjas ei saa 11 olla kohtu jaoks, tulenevalt vaidluse sisust (olulises suuruses rahaline nõue kostja kui füüsilise isiku vastu), selliseks tõendiks, milline lükkaks ümber esitatud dokumentaalsed tõendid. Viimasteks on kostja enda poolt allkirjastatud tehing ja tema juhtimise all tegutsenud äriühingu poolt tehtud pangaülekanded (seal hulgas ülekannete suurused), kusjuures veenev ei ole kostja seletus selle kohta, et raamatupidaja ise otsustas ülekantavate summade suurused. Kostja näol oli vastavalt kohtule kättesaadavatele äriregistri andmetele tegemist OÜ S. ainuosaniku ja juhatuse liikmega. Seega toimus kogu äriühingu tegevus tema juhtimisel ja vastutusel. Asjaolu, kuidas ja kas äriühing kajastas kostja laenu katteks tehtud ülekandeid oma bilansis, vaidluse lahendamisel tähtsust ei oma, sest äriühingu raamatupidamist ei saanud hageja, erinevalt kostjast, kuidagi mõjutada. Tulenevalt

§ 175

lg-st 2 oli hageja kreeditorina kohustatud võtma võlgniku eest kolmanda isiku poolt pakutud täitmise vastu.

1. Mitteveenvaks teeb kostja seisukoha, et kõik tagasimaksed olid tehtud laenu tagastamiseks, ka asjaolu, et kui liita kõik üle antud/üle kantud rahasummad (hageja arvestuse kohaselt kokku 134 234 krooni, mida kostja ei vaidlustanud) ja liita sellele 10.09.1999 kuupäeva kandvast dokumendist nähtuv 83 000 krooni, mida kostja väidab, et hageja sai samuti laenu katteks, siis saab kokku 217 234 krooni, mis ületab saadud laenu 45 234 krooni võrra. Kostja ei ole selgitanud, et kui ta ei tasunud intressi, siis miks ta tasus hagejale kokku rohkem tagasi, kui laenu sai. Ka ei ole kostja selgitanud, kas ja kui, siis millal leppisid pooled kokku, et algne intressikokkulepe enam ei kehti ehk millal ja mil viisil pooled 09.04.1999 lepingut muutsid. Vastavaid väiteid ja tõendeid tsiviilasja materjalides ei leidu. Intressi ehk tasu raha kasutamine eest maksmise kokkulepe laenusuhte puhul on ja oli üldiselt teadaolevalt tavaline. Kui kostja leiab, et intressi katteks pidi minema viidatud 83 000 krooni, siis on kostjal ikkagi hagejale senini tasumata laenusumma 172 000 – 134 234 = 37 766 krooni. Kas ja millal ta selle tasus või millisel alusel on tal õigus see tasumata jätta, kostja seisukohtadest ei selgu. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium veendumusel, et kostja seisukohad menetluse käigus on vastuolulised ega ole seetõttu veenvad.
2. Maksete tegemine laenusuhte alusel hagejale lükkab ümber kostja seisukoha, et kuna lepingus oli kokkulepitud, et laenu tagastamine ning intresside maksmine peab toimuma kokkulepitud kohas osapoolte kokkuleppel ja sellist kokkulepet pooled ei sõlminud, siis ei saa tehtud makseid lugeda intressi tasumiseks. Rahasummade tegelik üle andmine/üle kandmine tõendab, et pooled olid selles osas mingi kokkuleppe saavutanud või vähemalt aktsepteeris hageja kostja poolt tehtud makseid ja seega ka kostja poolt pakutud maksmise viisi (kohta).
3. Kolleegium nõustub apellandiga selles osas, et seonduvalt pooltevahelisest vaidlusest kostja poolt esitatud dokumentaalse tõendi võltsituse üle oli kostjal õigus püüda põhistada selle tõendi ehtsust tunnistajate ütlustega. Hageja esitas 10.09.1999 kuupäeva kandvale dokumendile (t II kd lk 17) võltsituse vastuväite sel alusel, et tema ei ole sellele tegelikult alla kirjutanud ehk et sellist kokkulepet ei ole pooled seega ka sõlminud. Dokumendi originaali kostjal esitada ei olnud ja kriminaalasjas asus ekspert seisukohale, et asjaolu, kas allkiri on kirjutatud hageja poolt või mitte, ei ole võimalik tuvastada. Seega tõepoolest oli kostjal õigustatud huvi püüda esitatud dokumenti teha kohtu jaoks veenvamaks nende tunnistajate ütluste läbi, kes olid sellele dokumendile samuti alla kirjutanud.
4. Tunnistajate H. P ja A. A ütlustega (t III kd lk 38-42) tutvumise tulemusena on aga kolleegium seisukohal, et nimetatud tõendid hageja allkirja seisukohalt sellele dokumendile veenvust ei lisa. Kumbki tunnistaja ei kinnita, et hageja oleks sellele allkirja andnud tema juuresolekul. Ka ei kinnitanud nad seda kriminaalasja menetluses politseis ütlusi andes (protokollide koopiad t II kd lk 143-147). Asjaolu, et hageja samal 12 kuupäeval poe ruumides viibis, ei kinnita, et ta sellele dokumendile alla kirjutas. Hageja on kogu menetluse aja eitanud allkirja andmist ja tema avalduse alusel oli alustatud ka kriminaalasja nr 03731000252 menetlust. Eeltoodust tulenevalt ei saa lugeda tõendatuks kostja väidet 10.09.1999 kokkuleppe sõlmimise kohta hageja ja kostja vahel ning nõustuda ei saa maakohtuga, et tehing tuleb lugeda sõlmituks TsÜS § 64 lg 3 alusel. Viidatud säte reguleeris tehingu tõlgendamist kohustatud isiku kasuks, kuid tõlgendada saab sõlmitud tehingut. Oma sisult sai 10.09.1999 tehing olla 09.04.1999 laenulepingu täitmist tõendavaks tehinguks, kuid selle olemasolu ehk siis laenulepingu täitmist tulenevalt

§ 276lg-st 2 tunnistajate ütlustega tõendada ei saa.

1. Ka ei anna 10.09.1999 kuupäeva kandvale dokumendile (selle sõlmimise seisukohalt poolte vahel) veenvust juurde asjaolu, et kostja ei suutnud veenvalt tõendada, et tõepoolest väidetud jalgrattad hagejale ka kunagi üle anti. Kolleegium nõustub maakohtuga, et vastavat infot sisaldav OÜ S. kassaraamatu lehekülg (t II kd lk 18) ei ole veenev. Seal puudub hageja kinnitus vastuvõtmise kohta, puuduvad üleandmise ajad jmt asjaolud, mida saaks kohtumenetluses kontrollida. Ka tunnistajate ütlustest ei nähtu, millal ja milline ratas hagejale tegelikkuses üle anti. Seda ei seletanud vande all ka kostja, kinnitades vaid, et kõik üleandmised toimusid läbi kassa, kuid kassatšekke või muid raamatupidamisdokumente, kust nähtuks ka üleantu vastuvõtmine hageja poolt, kohtule ei esitatud.
2. Kolleegium on seisukohal, et isegi juhul, kui hagejale tõepoolest mingeid rattaid üle anti ja ta nende eest ei tasunud, siis nende väärtuse tasaarvestamiseks laenu ja intresside tagasimaksetega võis kostja teha tasaarvestuse avalduse

§ 234mõttes.

Sellisel juhul pidi leidma aga tõendamist kostjal vastava rahalise nõude olemasolu hageja vastu. Nii kostja seletuse kui tunnistajate ütluste kohaselt kuulusid aga rattad äriühingule, seega sai nende üleandmisest tekkida rahaline nõue hageja vastu OÜ-l S., mitte aga kostjal füüsilise isikuna. Nõude loovutamist või muul alusel üleminekut äriühingult kostjale ei ole väidetud ega tõendatud. Tiit Kollom Ande Tänav Imbi Sidok