KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 07.06.2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-1584 Haldusasi AS K&H kaebus keskkonnamini

§ 16

p 2 ning LKS § 91 lg 10 tunnistamiseks PS-ga vastuolus olevaks ja kehtetuks; teha Maa-Ametile ja Keskkonnaministeeriumile ettekirjutus Lammi tn 12 kinnistu vahetamismenetluse viivitamatuks läbiviimiseks (alternatiivselt); mõista Maa-Ametilt ja Keskkonnaministrilt välja kaebaja kasuks tekitatud kahju summas 2 973 069 krooni. RESOLUTSIOON Jätta AS K&H kaebus täies ulatuses rahuldamata Saata otsus menetlusosalistele Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates (HKMS § 31 lg 1 ja 4). Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil (HKMS § 32 lg 5). Edasikaebamise kord ja tähtaeg AS K&H KAEBUS JA SEISUKOHAD

1. 15.09.
2. a määrusega nr 240 kehtestas Vabariigi Valitsus Anne looduskaitseala kaitse-eeskirja. Kaitse-eeskirjast tulenevad Anne looduskaitseala territooriumile erinevad piirangud nii majandustegevusele kui inimtegevusele. AS K&H omandas oktoobris
3. aastal kinnistu Lammi 12 (katastritunnus 79516:029:0021), mis asub Tartu linnas ja tervikuna Anne loodukaitseala territooriumil. 10.07.
4. a esitas AS K&H Keskkonnaministeeriumile avalduse vahetusmenetluse algatamiseks ja kinnisasja riigi omandis oleva kinnisasja vastu vahetamiseks (tuginedes Vabariigi Valitsuse 1 08.07.
5. a määrusega nr 241 kehtestatud kinnisasja vahetamise korrale ja kinnisasja ning selle oluliste osade väärtuse määramise alustele). 17.08.
6. a vastas AS-i K&H avaldusele Maa-amet, kes teatas, et Keskkonnaministeerium edastas avalduse lahendamiseks Maa-ametile. Samas vastuses märgitakse, et avalduse asjus on tehtud järelepärimine Tartumaa keskkonnateenistusele kui kaitseala valitsejale, kelle seisukohalt on Lammi 12 kinnisasja riigile kuuluva kinnisasja vastu vahetamine otstarbekas. Maa-amet märkis, et tuginedes kaitseala valitseja arvamusele algatatakse Lammi 12 kinnistu suhtes vahetusmenetlus. Pärast vahetatava maa väärtuse määramist lubas Maa-amet teha AS-le K&H teha vahetusmaa pakkumise riigi maareservis olevate maade hulgast Tartumaal. 19.01.
7. a esitas K&H Maa-ametile teabenõude, milles soovis teavet Lammi 12 kinnistu hindamistoimingute kohta. 25.01.
8. a vastuses teabenõudele selgitas Maa-amet, et Lammi 12 kinnisasja vahetusmenetlus on arvatud tööde järjekorda ning riigihange erakorralise hindamise teenuse ostmiseks on Maa-ametis ettevalmistamisel. Hindamisteenuse ostmise lepingu sõlmimine võtab eelduslikult aega 2–3 kuud, misjärel saab Maa-amet tellida Lammi 12 kinnisasja hindamise ja peale kinnisasjale väärtuse määramist teha vahetusmaa pakkumise riigi maareservis olevate maade hulgast Tartumaal. 19.05.
9. a esitas AS K&H Maa-ametile teabenõude, milles sooviti teavet Lammi 12 kinnisasja vahetusmenetluse menetlusstaadiumi kohta. 02.06.
10. a vastuses teabenõudele selgitas Maa-amet, et kuivõrd 01.04.
11. a jõustusid looduskaitseseaduse (LKS) muudatused, millega muutusid kinnisasja vahetamise õiguslikud alused, ei saanud Maa-amet vahetamismenetlusega jätkata. Lisaks märgib Maa-amet, et Vabariigi Valitsus on 31.01.
12. a kiitnud heaks looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu, millega kavandatakse vahetusmenetluse regulatsioon kehtetuks tunnistada. Seega ei ole võimalik kinnisasja vahetusmenetlusega edasi minna.
13. 07.08.
14. a pöördus AS K&H kaebusega halduskohtusse, kaebaja palub lahendada kaebuse järgmiste nõuetega. Kaebaja leiab, et Maa-amet ja Keskkonnaminister on tegevusetu ja õigusvastases viivituses, mistõttu tuleb teha Maa-ametile ja keskkonnaministrile ettekirjutus Lammi 12 kinnistu omandamise menetluse viivitamatuks läbiviimiseks; LKSMS §

§ 16

p 2 ning LKS § 91 lg 10 tuleb tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks, jätta LKSMS §

§ 16

p 2 ning LKS § 91 lg 10 kohtuasja lahendamisel kohaldamata ning algatada LKSMS §

§ 16

punkti 2 ning LKS § 91 lõike 10 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. Juhul, kui kohus algatab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse ning LKSMS §

§ 16

p 2 ning LKS § 91 lg 10 tunnistatakse põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks, teha Maa-ametile ja keskkonnaministrile ettekirjutus Lammi tn 12 kinnistu vahetamise menetluse viivitamatuks läbiviimiseks. Mõista Maa-ametilt ja keskkonnaministrilt AS K&H kasuks välja AS-le K&H tekitatud kahju summas 2 973 069 krooni.

1. Kaebaja leiab, et Maa-ameti ja keskkonnaministri tegevusetus ja viivitus Lammi 12 kinnistu vahetusmenetluses on õigusvastane. Kaebaja põhjendab oma seisukohti järgnevaga. 3.1 Vahetusmenetlus raames ei ole järgitud kiire haldusmenetluse põhimõtet. Vastavalt HMS § 5 lõikele 2 viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Võimalikult kiire menetlemise nõue kehtib ka siis kui seadus näeb menetluse läbiviimiseks ette maksimumtähtaja. Eeltoodust tulenevalt ollakse seisukohal, et kui asutus ei vii menetlust läbi nii kiiresti kui võimalik, on tema viivitus õigusvastane ka siis, kui menetluse lõpptähtaeg on veel kaugel. Seega pole olulist vahet, kas seadus sätestab menetlusele konkreetse tähtaja või mitte, menetlus tuleb igal juhul läbi viia nii kiiresti kui võimalik, kuna haldusakti või toimingut taotlenud isiku jaoks tähendab menetluse viibimine alati tema õiguste ja vabaduste piiramist, mistõttu on haldusorganil põhiseadusest tulenev 2 kohustus vältida haldusmenetluses viivitamist ja otsida võimalusi võimalikult kiire haldusmenetluse läbiviimiseks. LKS ei näe vahetusmenetluse läbiviimiseks ette konkreetset menetlustähtaega. Riigikohus on aga asunud seisukohale, et juhul kui menetlustähtaega seaduses määratud ei ole, peab avalik-õiguslik asutus tegema toimingu mõistliku aja jooksul. Maa-ameti ja keskkonnaministri tegevusetus ja viivitus haldusmenetluse läbiviimisel on õigusvastane. Kaebajal on õiguspärane ootus, et tema avaldust menetletakse mõistliku aja jooksul ning asjakohase hoolega. Samuti võis kaebaja mõistlikult eeldada, et kinnistu hinna määramine ja samaväärsete riigile kuuluvate kruntide hulgast vahetusmaa pakkumise tegemine leiab aset mõistliku aja jooksul peale avalduse menetlusse võtmist. 3.2 Maa-ameti ja keskkonnaministri suutmatus vahetusmenetlust mõistliku aja jooksul läbi viia ei anna hiljem alust põhjendada tegevusetust seadusemuudatustega. Kaebaja ei nõustu Maa-ameti seisukohaga, nagu poleks puuduliku ja tõenäoliselt muutmisele mineva normistiku tõttu võimalik vahetusmenetlust jätkata. Vahetusmenetluse regulatsioon alates ajast kui kaebaja kinnisasja vahetamist
2. aasta juulis alustas kuni 01.08.
3. a kogu aeg kehtinud ja haldusorganil ei olnud seadusest tulenevat alust keelduda menetluse jätkamisest ja selle lõpuleviimisest tuginedes õigusliku regulatsiooni muutmise P.idele. Vabariigi Valitsuse poolt seaduse muutmise seaduse eelnõu heakskiitmine ei tähenda, et kehtivat seadust ei peaks täitma. Kinnisasjade vahetusmenetlust puudutavad normid ja kord kehtisid ning Maa-ametil puudus õigustus tugineda üle pooleteise aasta kestnud menetluse jätkamisest keeldumisel kavandatavatele normimuudatustele. 3.3 Vastustajate soovimatusest viia vahetusmenetlus mõistliku aja jooksul lõpuni on tekkinud kaebajale kahju. Vastavalt kuni 01.08.
4. a kehtinud kinnisasja vahetamise korra § 16 lõikele 1 määratakse maatüki väärtus, välja arvatud metsaga maatüki väärtus, tehingute võrdlemise meetodil, leides hinnatava objekti väärtuse hinnatava objektiga sarnaste objektidega sooritatud tehingute hindade põhjal. Tehinguhindadena käsitatakse ainult neid ostu-müügitehingute hindu, mis peegeldavad hindamise hetkele vastavat turusituatsiooni. Sealjuures ei arvestata maatüki väärtuse määramisel LKS-st tulenevate kaitstava loodusobjektiga seotud kitsendustega. Seega määratakse vahetusmenetluses maatüki väärtus turusituatsiooni kajastavate tehinguhindade alusel, arvestamata maatüki looduskaitsealaseid kitsendusi. Kinnisasjad vahetatakse väärtuse alusel ning seega on vahetusmaana pakutav maa sama väärtusega, mis looduskaitsealune maa ilma looduskaitseliste piiranguteta. Arvestades asjaolu, et vahetusmenetlus tuli vastavalt kuni 01.08.
5. a kehtinud seadusele läbi viia kinnisasja väärtuse alusel ning alates 01.08.
6. a kehtiva seaduse alusel omandatakse omandamise menetluses kinnisasi selle harilikule väärtusele vastava tasu eest, on vastustajad vahetusmenetluse viivitamisega tekitanud kaebajale kahju vähemalt 2 973 069 krooni ulatuses. Arvestades kinnisasja hindade jätkuvat langust on kaebaja tegelik kahju ilmselt veelgi suurem. Kaebaja rõhutab, et ta nõuab kinnistu väärtuste vahet, mis on tekkinud vahetusmenetluse läbiviimise viivituse tõttu. Kaebaja on pidanud viivituse tõttu taluma kinnistu väärtuse olulist langust. Looduskaitseliste piirangute tõttu on takistatud kaebaja võimalused kinnistut kasutada ja väärtuse vähenemise vältimiseks kinnistut müüa. Omandamis-ja alternatiivselt vahetusmenetluse läbiviimise kohutusnõude esitamine ei välista kaebaja kahju hüvitamise nõuet – haldusorgani tegevusetuse ja viivituse tõttu on kaebajal tekkinud reaalne kahju ja see ei ole kõrvaldatav omandamis- või vahetusmenetluse lõpuniviimisega. Vastustajate õigusvastane tegevus kinnisasja vahetusmenetluse läbiviimisega viivitamisel ja kaebajal kahju tekkimine on põhjuslikus seoses ning vastustajad vastutavad kaebajale tekitatud kahju eest. 3 Kohustust viia haldusmenetlus läbi kiiresti ja mõistliku aja jooksul on vastustajate poolt rikutud teadlikult. Vastustajad on süüdi kahju tekkimises ja vastutavad tekitatud kahju eest. Antud juhul ei ole võimalik kahju kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise, toimingu lõpetamise või haldusakti andmise või toimingu sooritamise teel, kuna omandamise menetluse läbiviimisel on kaebaja sunnitud kandma vastustajate tegevusetuse ja viivitamise tulemusena kinnisvara hindade ja väärtuse langusest tingitud kahju. Tekitatud kahju ei ole võimalik kõrvaldada ei vahetus- ega omandamismenetluse tulemusena antud hetkel. Tekitatud kahjuks on looduskaitsealuse maa eest saadava õiglase hüvitise vahe, mis ta oleks saanud mõistliku aja jooksul vahetusmenetluse läbiviimisel ja vahetus- või omandamismenetluse läbiviimise käesoleval hetkel. Maa-ameti ja keskkonnaministri õigusvastase tegevusetuse tõttu on tal tekkinud kinnisvara hindade languse tõttu kahju ning ei vahetus- ega omandamismenetluse tulemusena ei ole kaebajal võimalik käesoleval hetkel saada seda hüvitist, mis ta oleks saanud vahetusmenetluse läbiviimisel mõistliku aja jooksul. Juhul, kui Maa-amet ja keskkonnaminister oleksid vahetusmenetluse viinud läbi mõistliku aja jooksul, oleks vahetusmenetluse tulemusena saadud vahetusmaa väärtus olnud oluliselt suurem, kui isegi praegusel hetkel vahetusmenetlust läbi viies. Sama kehtib ka omandamismenetluse kohta. 3.4 Vahetusmenetlus õigusliku aluse kehtetuks tunnistamine ja vahetusmenetluse kaotamine ning kinnisasja vahetamise avalduste lugemine kinnisasja omandamise ettepanekuteks on vastuolus põhiseadusega (PS). Vastavalt LKSMS § 16 punktile 2, millega täiendatakse LKS §-i 91 lõikega 10, mille kohaselt viiakse kinnisasja vahetamise menetlused, mille osas ei ole käesoleva lõike jõustumiseks vahetamise otsust tehtud, lõpuni LKS §-i 20 kohaselt kinnisasja omandamise menetlusena, kusjuures esitatud kinnisasja vahetamise avaldused loetakse kinnisasja omandamise ettepanekuteks. Kuivõrd haldusorganil puudub pärast LKS-i muutmise seaduse jõustumist kinnisasja vahetusmenetluses otsuse tegemiseks õiguslik alus, palub kaebaja kohtul kohustada Maa-ametit ja keskkonnaministrit viivitamatult läbi viima kinnisasja omandamise menetlus. Omandamismenetluse läbiviimise kohustamisnõude eesmärk on sealjuures kohustada haldusorganit lõpetama õigusvastane tegevusetus esitatud taotluste menetlemisel ja omandamismenetlus mõistliku aja jooksul läbi viia, et vältida edasise kahju tekkimist. Vahetusmenetluse aluseks olevate normide kehtetuks tunnistamine ja vahetusmenetluse kaotamine ei ole põhjendatud ja rikub kaebaja õigusi. Olukorras, kus riigil puuduvad vahendid omandamismenetluse läbiviimiseks mõistliku aja jooksul, on kaebaja pandud olukorda, kus tema õigused ei ole tagatud. Üksikute ebaseaduslike vahetustehingute tõttu seaduse muutmine tagasiulatuvalt ja isikute (sh kaebaja) õigusi oluliselt rikkuval viisil ei ole põhjendatud ja kooskõlas õigusriigi põhimõttega. Vahetusmenetluse kaotamine ja üksnes omandamismenetluse ette nägemine olukorras, kus riigil ei ole vahendeid omandamismenetluse läbiviimiseks mõistliku aja jooksul ning pole teada, kas ja millal kaebaja maa suhtes omandamismenetlus läbi viiakse, ei ole kooskõlas põhiseaduses sätestatud põhimõtetega ja rikub kaebaja õigusi.
7. Eeltoodust tulenevalt esitab kaebaja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise taotluse, palub tunnistada LKSMS § 3, § 16 p 2 ning looduskaitseseaduse § 91 lg 10 PS-ga vastuolus olevaks, jätta LKSMS §

§ 16

p 2 ning LKS § 91 lg 10 kohtuasja lahendamisel kohaldamata ning kohustada Maa-ametit ja keskkonnaministrit viivitamatult läbi viima Lammi 12 kinnistu vahetusmenetlus. Kaebaja on seisukohal, et LKS-i muutmise seaduse §

§ 16p 2 ja LKS § 91 lg 10 on vastuolus PS §-ga 32 ja §-ga 10.

Seega on vaadeldavad normid vastuolus omandipõhimõtte ja õiguskindluse põhimõttega. 4.1 PS § 32 lg 1 lause 2 kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Sama lõike lause 3 järgi on igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada 4 vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus. Veel sätestab PS § 32 lg 2 lause 1, et igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Vastavalt selle lõike lausele 2 sätestab kitsendused seadus ning lausest 3 tuleneb, et omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Nende sätete põhjal saab järeldada, et omandipõhiõiguse riiveks, on kaks moodust: 1) PS § 32 lõikest 1 tulenev omandi omaniku nõusolekuta võõrandamine ning 2) PS § 32 lõikest 2 nähtuv omandi muul moel kitsendamine. Nende kahe riive vahe seisneb selles, et esimesel juhul jääb isik oma omandist lõplikult ilma, teise puhul jääb isikule omand küll alles, ent tema tegevus selle valdamisel, kasutamisel ja käsutamisel on piiratud. Nii omaniku nõusolekuta võõrandamise kui ka omandi muul moel kitsendamisel tuleb tagada vastavalt põhiseaduse § 32 lõikele 2 õiglase ja kohese hüvitise maksmine. Seejuures peab ka omandikitsenduste rakendamisel isikule hüvitise maksmine looma õiglase tasakaalu üksiku ja üldise huvi vahele ega või osutuda isiku jaoks ebaproportsionaalselt koormavaks. Hüvitise maksmise viisiks võib olla maksusoodustuste tegemine, asendusmaa andmine, raha maksmine jne. Õiglane hüvitis peab looma õiglase tasakaalu üksiku ja üldise huvi vahele ega või osutuda isiku jaoks ebaproportsionaalselt koormavaks. Hüvitis peab reeglina olema mõistlikult seotud võõrandatava omandi väärtusega, ent see ei pea igal üksikul juhul tooma kaasa täielikku kompensatsiooni. LKS näeb kinnisasja kasutamisele ette mitmeid piiranguid. Samas nii enne 01.08.

1. a kui ka pärast seda kehtiv LKS näeb igal juhul ette, et olukorras, kus omandi kasutamine on oluliselt piiratud, saab isik võõrandada oma omandi riigile. Vastavalt enne 01.08.
2. a kehtinud LKS § 19 lg 1 sätestas, et kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldavat või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuvat kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, võib riigi ja kinnisasja omaniku kokkuleppel vahetada riigile kuuluva kinnisasja vastu. Lisaks sätestas LKS § 20 lg 1, et kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või olulises ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva, kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada kinnisasja harilikule väärtusele vastava tasu eest. Seega nägi enne 01.08.
3. a kehtinud seadus kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piirava kaitsekorra puhul ette kinnisasja vahetamismenetluse ja kinnisasja omandamismenetluse. Sätestatud menetluste vahe seisneb peamiselt hüvitamise viisis: vahetusmenetluse puhul antakse isikule asendusmaa, omandamismenetluse puhul aga raha. Kinnisasjade vahetamine on tsiviilõiguslikult vaadeldav kahe müügitehinguna. Omandamismenetlus on seevastu tsiviilõiguslikult käsitatav ühe müügitehinguna. 4.2 Õiguskindluse põhimõte muutub aktuaalseks olukorras, kus seadusandja kehtestab tagasiulatuva jõuga normi. Norm on tagasiulatuva mõjuga, kui see seab vähemalt osaliselt õigusliku tagajärje sõltuvusse neist asjaoludest, mis on normi kehtima hakkamisel juba aset leidnud. Teisisõnu antakse minevikus toimunule erinevalt varasemast teistsugune õiguslik hinnang. Õiguskindluse põhimõte jaguneb õigusselguse põhimõtteks ja õiguspärase ootuse põhimõtteks. Õiguspärase ootuse põhimõte annab isikule kaitse ebasoodsate normide tagasiulatuva mõju vastu. Õiguspärase ootuse põhimõte menetlusõiguses seisneb eelkõige nõudes, et õigust rakendav haldusorgan käitub järjepidevalt, st seadusandja ei või isiku suhtes käituda sõnamurdlikult ning igaühel peab olema võimalik tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Teisisõnu, olukorras, kus haldusorgan on kehtiva normi alusel ühtemoodi käitunud, tekib isikul alus eeldada, et asutus juhindub oma eelnevatest otsustest ja käitub ka edaspidi neile tuginedes. Samuti võib isikul olla õiguspärane ootus asja otsustamisele mõistliku aja jooksul (Riigikohtu otsus kohtuasjas nr 3-3-1-4405, p 15). Lisaks on seadusandja leidnud, et õiguspärase ootuse põhimõttel on oluline roll ka menetlusõigust reguleeriva seaduse muutmisel. Nii sätestabki haldusmenetluse seaduse § 5 lg 5, et kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Nimetatud sättega on püütud kaitsta PS-st tulenevat õiguspärase ootuse põhimõtet. Kui õiguspärase ootuse põhimõtte mõju menetlusõigusele seisneb selles, et haldusorganil tuleb kaaluda oma tegevuse mõju isikule, siis õiguspärase ootuse materiaalõiguslik mõju seisneb 5 selles, et tuleb hinnata muudetud normi mõju isikule, st kuidas muutub isiku õiguspositsioon. Üldjuhul tuleb materiaalõiguse puhul õiguspärase ootuse põhimõttest nõue lähtuda menetluse alustamisel kehtinud materiaalõiguslikust normist. Seda eeskätt olukorras, kus uue normi õiguslik tagajärg on varem kehtinuga võrreldes isiku jaoks koormavam. LKSMS eelnõu koostajad soovisid, et juba alustatud menetluste osas kohaldatakse norme, mis ei olnud nende menetluste alustamise aluseks. Seega on LKSMS § 16 p 2 koosmõjus §-ga 3 ning LKSMS § 16 p 2 alusel kehtestatud LKS 91 lõike 10 puhul tegemist tagasiulatuva jõuga normidega. Kuni 01.08.
4. a kehtinud LKS andis kinnisasja kasutamise olulisel piiramisel isikule valida, kas antav „õiglane" hüvitis seisneb asendusmaas või rahas. Tähele tuleb panna, et kinnisasja omandamine sõltub sellest, kui palju raha näeb seadusandja igaks eelarveks omandamise teostamiseks ette. Kui riik piisavalt raha eelarves ette ei näe, võib see mõningatel juhtudel kaasa tuua, et isik on küll omandi sisuliselt kaotanud, ent on tahtevastaselt formaalselt edasi omanik. Alates seadusemuudatusest 01.08.
5. a soovitakse „õiglast" hüvitist maksta ainult rahas, st kaotatakse võimalus saada hüvitisena asendusmaad. Vastavalt LKSMS § 4 punktile 6 nähakse ette omandamiseks tehtud avalduste laekumise järjekord ning LKSMS § 4 punktile 2 rahastatakse kinnisasja omandamist riigieelarvest igaks eelarveaastaks määratud summa piires. Nende sätete koostoimest tulenevalt on seaduse muudatusega programmeeritud looduskaitseseadusesse sisse omandamismenetluste alustamiseks esitatud avalduste lahendamise järjekord. Sellest johtuvalt sõltub iga avalduse sisulise lahendamise kiirus sellest, kui palju on seadusandja riigieelarvesse vastavate menetluste teostamiseks raha planeerinud. Mida ebapiisavamalt on raha planeeritud, seda pikemaks vastav järjekord kujuneb. Seega toob muudatus kaasa selle, et praegu menetluses olevate taotluste lahendamise aeg pikeneb veelgi ning asendusmaad soovinud isikud ei saa seoses vahetusmenetluse omandamismenetlusega asendamisega hüvitist veel niipeagi, mis tähendab, et isikule hüvitise maksmist ei otsustata mõistliku aja jooksul. Lisaks tuleb välja tuua, et seoses vahetamismenetluse asendamisega omandamismenetlusega tekivad isikul, kes ei soovi raha, vaid maad, muud kulutused, mida ta on asendusmaad taotledes püüdnud vältida. Sellisteks kulutusteks on nt kulutused maakleritele. Kirjeldatust saab järeldada, et hüvitise liigi asendamine kui selline, omab isiku suhtes ebasoodsat toimet. Kaaludes ühelt poolt avalikku huvi lühendada isikule hüvitise määramise protsessi ja teiselt poolt isiku huvi saada hüvitist mõistliku aja jooksul, on õiguskantsler seisukohal, et avalik huvi ei kaalu üles isiku huvi olukorras, kus isikule on juba leitud asendusmaa ja talle on vastav pakkumine esitatud. Seda põhjusel, et vahetusmenetluse asendamine omandamismenetlusega selles etapis ei võimalda saavutada eesmärki, mida muudatusega taotletakse, st isikule hüvitise määramine ei muutu tõhusamaks, vaid see muutub konkreetsel juhul veelgi aeglasemaks ning lõppkokkuvõttes on ühe avalduse menetlemiseks tehtavad kulutused ühtlasi ka suuremad. Seega LKSMS §

§ 16p 2 ei võimalda seatud eesmärki saavutada ning see vahend ei ole sobiv.

Olukorras, kus isikule pole veel ettepanekut asendusmaa andmise osas tehtud, võib LKSMS § 16 p 2 osutuda küll sobivaks (protsess lüheneb, riik ei pea kulutama ressurssi tehniliselt keeruka menetluse teostamiseks) ja vajalikuks vahendiks (muul moel pole võimalik protsessi lühendada ja kulusid optimeerida), kuid vahetusmenetluse asendamine omandamismenetlusega võib osutuda isiku seisukohalt ebamõõdukaks. Viimast muu hulgas juhul, kus riigieelarves ei ole omandamismenetluseks ette nähtud piisavalt raha. Kuna riigieelarvesse planeeritud summat tuleb lugeda ebapiisavaks (vaja oleks 1,5 miljardit, ent kavandatud on 300-350 miljonit), võib sellest järeldada, et isik ei saa kavandatava omandamismenetluse rakendumisel hüvitist mõistliku aja jooksul. Kaaludes siin üldist ja üksikut huvi, on õiguskantsler seisukohal, et antud juhul kaalub üldise huvi üles üksik huvi, sest olukorras, kus isik ei saa hüvitist mõistliku aja jooksul, on tema õigus saada hüvitist, muutunud sisutühjaks. PS-i eesmärgiks on tagada isikule tema õigused tegelikult. Seepärast ei saa pidada õiguskindluse põhimõttega kooskõlas olevaks regulatsiooni, mis võib muuta isikule põhiseadusega garanteeritud õiguse tegelikkuses olematuks. 6

1. Kohtuistungil jäi kaebaja kaebuse juurde ning selgitas lisaks, et kinnistu ei omandatud nn spekulatiivsel eesmärgil. Kaebaja on kinnisvaraga tegelev firma, kes soovis maatükile ehitamist ja seejärel kinnisvara müüa. Kinnistu kaasomanikega algasid läbirääkimised juba 2003/04 alguses, see võttis aega ja notariaalne leping sõlmiti 2005 oktoobris. Jagamata ehk vana Lammi 10 kinnistu oli 06.10.99 a Tartu üldplaneeringu järgselt maa-sihtotstarbelt väike-elamumaa. Ca 52 ha kinnistust oli vaid väike osa looduskaitselise piiranguga, tlk 112 II kd olev dokument kinnitab seda. Anne LKA eeskiri kehtestati alles 15.09.2005, kuid selleks ajaks oli juba eelkokkulepped sõlmitud ja ei saanud enam olukorda muuta. Kuni uue Tartu üldplaneeringu kehtestamiseni oli samuti tegemist elamumaa piirkonnaga, nüüdseks märgib üldplaneering, et tegemist on korruselamumaa piirkonnaga. Kuna lepingud maa ostmiseks sõlmiti 24.10.05 ja 26.10.06 seisuga, siis nähtus, et piirkonnas sai arendada ehitustegevust ja kuivõrd tagasikäiku ei saanud teha, siis oli lootus, et piirangud leevenduvad. Kinnistu jaotamine kaheks viidi läbi põhjusel, et nähtus, et piirangud ei muutu leebemaks. Lammi 12 vahetamiseks esitas kaebaja avalduse juba 10.07.06.a. 17.08.07 sai vastuse Maa-ametist, et protsess käivitus. 17.08.06 tuli samuti teade menetluse algatamisest ja oli lootus, et menetlus viiakse lõpuni. Kuivõrd seejärel ei tulnud teadet, siis 19.01.07 tegi kaebaja päringu, sellele saadud vastus 25.01.07 märkis, et edasi läheb aega 2-3 kuud, mil selgub hindaja. Kuivõrd taas mingeid teateid ei tulnud, siis 19.05.08 tegi kaebaja uue päringu ning sai vastuse Riigi- Maametilt, et lahendus takerdub seadusemuudatuse tõttu. Jääb seisukohale, et riik sai vahetusmenetluse läbi viia taotluse saamisest juba 6 kuu jooksul, vastavalt on ta nt seda suutnud teha Nordecom taotluse suhtes. 01.10.08 teatas Riigi Maa-amet, et kehtestati uus kord ja et taotluse lahendamine jätkub omandamismenetlusena ja et tuleb arvestada avalduste järjekorraga. See järjekord ei rahulda kaebajat, nr 240 tähendab, et tuleb veel oodata ebamõistlik aeg. Riigi Maa-amet oli kohustatud läbi viima praktilised toimingud arvates augustist 2006, kes tegutses riigi esindajana ja Keskkonnaministeeriumi juhtimisel. Tegevusetu oli riik Keskkonnaministeeriumi ja Riigi Maa-ameti kaudu 2006 a augustist kuni 01.08.2008.a, mil lõplikult seadustati omandamismenetlus ning selleni oleks saanud läbi viia vahetusmenetlust Riigi Maa-amet. Kui vahetusmenetlus oleks viidud läbi korrektselt, siis poleks kahju tekkinud. Kahju on tegevusetuse tagajärg. Kahjuna mõistab vara hinna langemist. Kaebuses on märgitud, et kahjuks on kinnistu väärtuste vahe, mis tekib arvestatuna kinnistu vähenenud väärtusest vahetusmenetluse õigeaegse (mõistliku läbiviimise korral) ja haldusorgani õigusvastase tegevusetuse tõttu vahetus või omandamismenetluse läbiviimisel. Väärtuste vaheks kujuneb 2 miljonit 973 tuhat ja 69 kr ja nüüd tuleks see omakorda suurendada. Kohustamisnõude sisuks on, et kaebaja taotlus tuleb omandamismenetluses viivituseta läbi vaadata. Omandamismenetlus on seejuures põhiseaduse vastane. Kuivõrd tegemist on alternatiivse nõudega, siis saab nõuda kohustada läbi viima viivituseta vahetamismenetlus. Õiguskantsleri lisatud kiri kinnitab, et avalik huvi ei kaalu antud juhul üle isiku huvi. Riik on materiaalõiguse ja menetluse norme rikkunud. Väide, et looduskaitselised piirangud pidi olema kaebajale teada, on üllatuslik, kuna kõik Tartu üldplaneeringu materjalid kinnitasid, et tegemist on väike-elamumaaga ja sinna saab ehitada ja arvates 06.10.05 oli teada, et tegemist on korruselamumaaga. Natura 2000 piirangud ei ole ajas ega ruumis muutumatud, neid saab muuta läbi konkreetse DP ja sellest oligi lootus, et looduskaitselised tingimused nö leevenduvad. Arvates sügisest 2006- aprill 2007 tuleb lugeda viivituseks, mil oleks tulnud läbi viia ja sai läbi viia maade vahetusmenetluse. PS § 10 toetab õigustatud ootust. Kuigi märgitakse, et nüüd on alustatud omandamismenetlusega, võidaks ka see ühel päeval lõpetada. Jätkuvalt pole teada, kaua menetlus kestab, seega ei ole tegemist normaalse haldusmenetlusega. Kuulanud vastustajate esindaja ära leiab esindaja, et arvates 10.07.06- 01.08.08 oli riigiorganite tegevusetus kahju põhjuseks. Kui Maa-amet ei teostanud menetlust, siis Keskkonnaministeerium jättis kontrolli ja järelevalve teostamata. Kokk lisab, et ettevõte pole süüdi, et riik ei suuda lubatut ellu viia, ettevõtja peab kõik oma kohustused täitma õigeaegselt, miks ei peaks riik samamoodi oma ülesandeid täitma. Antud juhul pandi 7 riigiametite poolt toime põhiseadusevastane riive. Firma soovis mitte äritseda, vaid tal oli P. maaüksusele ehitada elamud, seejärel kasutada seda kinnisvara arenduseks. Kaebaja palub hüvitada kohtukulud summas 121 700 kr. VASTUSTAJATE SEISUKOHAD
2. Vastustajad ei pea kaebust õigeks ega põhjendatuks, vaidlevad sellele vastu ja paluvad jätta kaebuse rahuldamata. Õigusvastaselt võõrandatud Mäeotsa A-73 talu maa on omandireformi objektina 24.03.98 tagastatud K.P. ja P.R. kaasomandisse; krundile anti aadressiks Lammi 10; krunt mõõdistati märtsis 1998 P. koostati 8.04.98 ning katastriüksus registreeriti 06.07.98.a. 15.09 2005 kehtestas Vabariigi Valitsus Anne looduskaitseala kaitse-eeskirja (KE) ja lisatud P.i ja kaardimaterjal märkis, et ca 17 000 ruutmeetri ulatuses on maast võetud kaitse alla Anne LKA sihtkaitsevööndis ja piiranguvööndis. 29.09.2005 on notari juures sõlmitud võlaõigusliku müügilepingu eseme suhtes märgitud, et K.P. müüs kaebajale majandusliku otstarbega sotsiaalmaa Lammi 10 pindalaga 51 972 ruutmeetrit 1/3 müüjale kuuluvas osas. Müüja kinnitas, et maatükil on looduskaitse all kasvav taim, müügihinnaks oli 3 500 000 kr. 4.10.05 on notariaalse müügilepingu alusel kaebaja ostnud P.R.lt Lammi 10 2/3 müüjale kuuluvas osas, märgiti ära kinnistuga seotud looduskaitselised piirangud, kinnistul paikneb osaliselt kobarpea–paskheina kasvukoht; kinnistu paikneb Natura 2000 võrgustiku ajutise piirangutega Anne alal, eelnimetatud alale on riigil kavas moodustada Anne looduskaitseala, Tartumaa keskkonnateenistuse saadetud andmete alusel jääb kinnistust kaitsealale 2,2 ha. Lepinguobjekti müügihinnaks oli 7 000 000 kr. Kokku tasus kaebaja 10 500 000 kr Lammi 10 kinnistu eest ehk 202, 03 kr/ruutmeeter. 27.12.
3. palus kaebaja jagada kinnistu kaheks eraldiseisvaks katastriüksuseks. Mõõdistustööd teostati detsembris 2005, P.id koostati 27.12.
4. Tartumaa KKT 24.01.06 kooskõlastas osaliselt Anne LKA-le jääva kinnistu Lammi 10 jagamise; 21.03.06 andis Tartu LVA korraldusega aadressid Lammi 10 pindalaga 35 174 ruutmeetrit -100% üldmaa ja Lammi 12 pindalaga 16 797 ruutmeetrit- 100 % üldmaa. Katastriüksused registreeriti 27.03.06 Maa-ameti Maakatastris ja kanti kinnistusraamatusse 29.03.06 taotluse alusel 06.06.06.a. 10.07.06 esitas kaebaja avalduse Keskkonnaministrile sooviga algatada vahetusmenetlus, avaldus saabus 13.07.06.a. ja puudutas 16 797 ruutmeetrist ala. Maa-ametile tehtud päringule 18.07.06 teatas KeM-i ITK 21.07.06 kirjaga, missugused kaitselised piirangud seal asuvad ja lisas kaardi. Tartumaa KKT 14.08.06 kirjas sedastati vastuseks Maa-ameti kirjale 19.07.06, et Lammi 12 asub tervikuna Anne LKA-l, sh sihtkaitsevööndis ca 32% ja piiranguvööndis ca 68%. Tartu LVO 6.10.05 määrusega nr 125 kehtestatud Tartu linna üldplaneeringu kohaselt asub Lammi 12 kinnistu üldkasutatavate haljasalade maal, antud kinnistu piires avalikuks kasutuseks olev vabaõhu puhkuseks kasutatav maa. Puhkeotstarbeline tegevus on piiratud. Tartumaa KKT pidas otstarbekaks vahetada Lammi 12 kinnistu riigile kuuluva kinnisasja vastu. Veel teatati, et kaitsekohustuse teatist ei saadetud Lammi 12 kinnistu omanikule, kuid väljastati Lammi 10 kinnistu omanikule. Kuna Lammi 12 tekkis Lammi 10 jagamise tulemusel, saab arvestada väljastatud kaitsekohustuse teatist. 17.08.06 kirjas teatas Maa-amet vahetamise regulatsioonist; KeM edastas avalduse lahendamiseks Maa-ametile, viimane kontrollis vahetamise võimalusi Korra 241 § 11 lg 2 p 3 alusel, vastus saabus Tartumaa KKT. 19.01.07 saatis kaebaja Maa-ametile teabenõude, saabumise ajaga 23.01.07, selles oli 2 küsimust ning Maa-amet vastas 25.01.07.a. 27.02.07 avaldas Maa-amet kodulehel teate maa erakorralise hindamise teenuse tellimisest, kuid 28.03.07 oli peadirektor sunnitud riigihanke lõpetama; uus pakkumine tunnistati edukaks ja tööde teostamiseks sõlmiti leping 23.05.07.a. 19.05.08 teatas Maa-amet kaebajale, et seaduse muudatuse tõttu ei ole veel menetluskorda sätestatud, selle tõttu ei ole 8 tehtud kaebajale pakkumist. 01.10.08 kirjaga teatas Maa-amet, et vahetamismenetlus viiakse lõpuni omandamismenetlusena. Kaebuse esitaja pöördus selle järgselt halduskohtusse.
5. Lammi 12 kinnisasi asub tervikuna Anne LKA territooriumil, sh Anne sihtkaitsevööndis ja Anne piiranguvööndis. Anne LKA KE kohaselt on kaitsealal keelatud uute ehitiste püstitamine, jahipidamine, telkimine ja lõkke tegemine, seente, marjade ja muude metsa kõrvalsaaduste korjamine. Anne LKA piiranguvööndis on lubatud looduskaitsenõuetega kooskõlas olev majandustegevus ja ka loodusvarade kasutamine, arvestades LKS ja KE-ga sätestatud kitsendusi. Kuigi 1.04.2007 jõustunud LKSi ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seadusega muudeti ja täiendati ka LKSi §§-e 30 ja 31, kehtisid nii LKSis kui ka KEs Anne LKA sihtkaitsevööndi ja piiranguvööndi kohta sätestatud majandustegevuse piirangud sisuliselt samasugustena ka ajal, mil kaebaja omandas Lammi 10 kinnistu. Lisaks on Lammi 10 müügilepingus konkreetselt sätestatud, millised looduskaitselised piirangud kehtisid lepingu eseme suhtes, mistõttu pidi kaebajale selguma, et ehitamine sihtkaitse–ja piiranguvööndites on välistatud. Järelikult pidi kaebaja teadma ja kindlasti ka teadis, millise riisiko ta sellise kinnistu omandamisega endale võtab.
6. Kaebaja omandas Lammi 10 kinnistu 24.10.2005 ja 26.10.2005 võõrandamistehingutega ja sai kinnisasja omanikuks kinnistusraamatusse kande tegemisest 28.10.2005 ja 31.10.2005, seejärel teostas Lammi 10 kinnisasja jagamise, mille tulemusena moodustai kaks uut katastriüksust: Lammi 10 ja Lammi 12, mis kanti kinnistusraamatusse 06.06.
7. Kaebaja esitas seejärel 33 päeva pärast kinnitamist, so 12.07.2006, keskkonnaministrile avalduse sooviga algatada vahetusmenetlus Lammi 12 kinnistu suhtes. Eelnevast tulenevalt järeldab vastustaja, et kaebaja eesmärk Lammi 10 kinnisasja omandamisel oli ilmselgelt Anne LKAl Anne piiranguvööndis asuva paljude looduskaitseliste piirangutega Lammi 10 kinnistu (maa tagasi saanud isikutelt alla turuhinna (10,5 miljoni krooni eest)) omandamine selleks, et kasutada Lammi 10 kinnistut vahetusobjektina riigile kuuluvate kasutuspiiranguteta kinnistute omandamiseks ehk teisisõnu, äritegemiseks. Ei KeM ega Maa-amet ei ole mingil moel kaebajat takistanud Lammi 10 kinnitu käsutamisel, kasutamisel ega valdamisel. Vastustaja rõhutab, et kuivõrd kaebaja pole esitanud ühtegi Lammi 12 kinnistu turuväärtust või hindamist puudutavat dokumenti, siis saab vastustaja asuda seisukohale, et kaebaja kahju hüvitamise nõue on alusetu ja põhjendamatu.
8. Lammi 12 kinnistu asub kogu ulatuses Tartu linnas Anne LKA sihtkaitse-ja piiranguvööndis. Kuivõrd Määruse 242 § 3¹ lõikest 5 tulenevalt ala kaitsekord piirab kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist, kui kinnisasi asub linnas, siis kuulub Lammi 12 kinnistu riigi poolt omandamisele LKS § 20 alusel. Anne looduskaitse kaitseeeskiri võeti vastu Vabariigi Valitsuse 15.09.2005 määrusega nr 240 ja seal märgitakse, et looduskaitseala moodustati juba ENSV Tartu linna RSNTK 29.07.86.a. otsusega nr
9. Sisuliselt oli seega kaitseala olemas juba 1986.a. ja sellest ajast kehtisid ka looduskaitselised piirangud. Kuna Natura 2000 raames toimus pidev loodusväärtuslike maatükkide väljaselgitamine, siis suurenes ka nende maatükkide arv, mil piirangud karmistusid. Kuivõrd Vabariigi Valitsus kehtestas Anne LK eeskirjad, siis jääb arusaamatuks, miks kaebaja lootis enne kinnistu ostu kehtestatud piirangute leevendamist, kaotamist või lootis saavutada elamuehituse võimaluse. Ostjana pidi kaebaja teadma enne müügilepingute sõlmimist, kuid vähemalt sõlmimisest, et maatüki kasutamist piiravad looduskaitselised kitsendused, sj kasutas kaebaja kinnistuga tutvumiseks pädevaid spetsialiste.
10. Alates 01.04.2007 kehtiva LKS § 19 lg-s 5 nimetatud kriteeriume Vabariigi Valitsus oma määrusega
11. augustiks 2008 (so LKS § 19 kehtetuks tunnistamiseni) ei kehtestanud, samuti ei olnud Vabariigi Valitsus Määrust nr 241
12. augustiks 2008 ega ole tänaseni nende kriteeriumidega 9 täiendanud. Seega oli Lammi kinnistu, kui üldmaa sihtotstarbesse kuuluva maa sihtotstarbeline kasutamine majandustegevuseks, kuigi kitsendustega, põhimõtteliselt võimalik ning kaitsealuste liikide esinemisaladel isegi vajalik. Kuivõrd: - Lammi kinnistu on sihtotstarbeliselt kasutatav; - alates
13. aprillist 2007 kehtiv LKS § 19 lg 5 sätestas, et kinnisasja vahetamise kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega; - neid kriteeriume Vabariigi Valitsus määrusega kehtestanud ei ole; - samuti pole Määrust nr 241 nende kriteeriumidega täiendanud, asus Maa-amet seisukohale, et Lammi kinnistu puhul omavad Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatavad kinnisasja vahetamise kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, olulist tähendust, ning peatas vahetusmaade osas läbirääkimised. Seega, alates
14. aprillist 2007 ei kuulu kinnisasjale ala kaitsekorrast tulenevate piirangute olulisuse üle otsustamine enam vahetamise korraldaja ega otsuse tegija pädevusse, vaid vastav pädevus on Vabariigi Valitsusel. Seadusest tulenevalt on üksnes Vabariigi Valitsusel õigus määratleda kriteeriumid, millistel juhtudel loetakse looduskaitselised piirangud eramaa omanikule sedavõrd koormavaks, et oleks õigustatud piirangute kompenseerimine riigivara arvelt. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal, et kuigi LKS ja Määrus nr 241 ei sätestanud konkreetseid tähtaegu vahetusmenetluses tehtavate eeltoimingute tegemiseks ega ka keskkonnaministrile vahetamise otsustamiseks, tuleb menetlus läbi viia ja toimingud sooritada ning otsus teha mõistliku aja jooksul. Mõistliku tähtaja pikkuse määramisel tuleb arvestada kõiki olulisi asjaolusid ning ühtegi seaduses sätestatud toimingut või toimingut, ilma milleta ei ole võimalik sisuliselt õige otsuse tegemine, ei või ära jätta tegemata pelgalt kiire(ma) menetluse huvides. Kuna puudus LKS-s sätestatud uus menetluskord vahetamismenetluse läbiviimiseks ning käesoleval juhul võis menetluse jätkamine viia ebaõige otsuse tegemiseni, siis on vahetusmenetluses seni tehtud toimingud olnud õiguspärased ja vastavad nii seaduse sätetele kui ka mõttele ning antud juhul ei ole Lammi 12 kinnistu puhul tegemist Maa-ameti poolse tegevusetusega vahetusmenetluse läbiviimisel.
15. 01.08.2008 jõustunud LKSMS §-ga 3 tunnistati LKS § 19 kehtetuks ning §-ga 4 kehtestati LKS § 20 uus redaktsioon. LKSMS § 16 p-ga 2 täiendati LKS § 91 lg-ga 10, mille kohaselt kinnisasja vahetamise menetlused, mille kohta ei ole seisuga 01.01.2008 vahetamise otsust tehtud, viiakse lõpuni LKS § 20 kohaselt kinnisasja omandamise menetlusena, kusjuures esitatud kinnisasja vahetamise avaldused loetakse kinnisasja omandamise ettepanekuteks. Kaebaja on seisukohal, et LKSMS §

§ 16p 2 ning LKS § 91 lg 10 on PS-ga vastuolus.

Kaebaja taotlus jätta kohaldamata LKSMS §

§ 16

p 2 ning LKS § 91 lg 10 ei saa tagada kaebaja soovitud tulemust, so kinnisasja omandamismenetluse lõpuleviimist vahetusmenetlusena. LKSMS §-ga 3 tunnistati kehtetuks LKS § 19, mis reguleeris vahetusmenetlust. Samuti on kehtetu Vabariigi Valitsuse määrus, mis sätestas vastava täpsema menetluskorra. Õigusnormi kehtetuks tunnistanud normi kehtetuks tunnistamine või kohaldamata jätmine ei jõusta kehtetuks tunnistatud normi.

1. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et kinnisasja vahetamismenetluse jätkamine omandamismenetlusena rikub isiku õiguspärast ootust Kaitsealuse maa vahetamise võimaluse kaotamine ja selle asendamine riigi poolt maa omandamise võimalusega ehk kinnisasja vahetamismenetluse jätkamine omandamismenetlusena ei riku isiku õiguspärast ootust. LKS-s sätestatud kinnisasjade vahetamise eesmärgiks oli kompenseerida isikutele looduskaitselistest kitsendustest tulenevad piirangud nende kinnisasja kasutamisel. 10 Kompenseerimiseks nägi seadus ette kinnisasja vahetamise võimaluse riigile kuuluva teise, samaväärse kinnisasja vastu. Oma olemuselt tähendab õiguspärase ootuse põhimõte tagasiulatuva mõju keeldu. Uue aktiga ei või panna isikut tagasiulatuvalt halvemasse seisukorda, kui ta oli vana akti alusel. Vahetamismenetluse asendamine omandamismenetlusega ei ole seadnud isikuid halvemasse olukorda. Nii maa vahetamisel kui ka maa riigi poolt omandamisel ei muutu isiku varanduslik seisund. Arvestades asjaolu, et igaühel on võimalik vabal turul omandada talle sobiv kinnisasi ja erinevate kinnisasjade erinevates piirkondades kättesaadavus on lai, ei ole isiku poolt samaväärse maatüki omandamise võimalus ei õiguslikult ega reaalselt piiratud. Asjaolu, kas isik omandab uue kinnisasja riigilt, kohalikult omavalitsusest või eraõiguslikult isikult, ei oma mingisugust tähtsust. Isikud, kes on maa vahetamise avalduse juba esitanud, ei ole selleks teinud märkimisväärseid kulutusi. Seega ei muutu isikute olukord halvemaks, kui neil on võimalik maa vahetamise asemel see riigile võõrandada.
2. Kinnisasja vahetamise avaldus rahuldatakse keskkonnaministri otsusega. Tegemist on haldusaktiga, mille kehtima jäämise suhtes on isikul õiguspärane ootus. Õiguspärane ootus ei teki isikul menetluse käigus, ka mitte juhul, kui menetluses on tehtud isiku jaoks soodsaid menetluslikke otsustusi. Õiguspärane ootus tekib haldusakti kehtima jäämise suhtes. Seega isikutel, kelle maa vahetamise avaldus on rahuldatud, on õiguspärane ootus otsuse kehtimajäämise suhtes. Järelikult, kui maa vahetamise võimalus kaotati ehk asendati selliselt, et selle asemele tuli riigi poolt maa omandamise võimalus, ei seata halvemasse olukorda isikuid, kelle maa suhtes ei ole tehtud vahetamise otsust, ka mitte siis, kui nad on avalduse maa vahetamiseks juba esitanud.
3. Riigi rahaliste ressursside olemasolust sõltub tõepoolest kinnisasjade omandamise kiirus, kuid vahetusmenetluse kiiruses oli mitmeid sarnaseid ja ka täiendavaid menetlust pikendavaid tegureid. Asjatundmatu on eeldada, et riigi maareserv on piiramatu ning selles leidub iga isiku huvisid täpselt rahuldav vahetusmaa. Maa-ameti pikaajaline kogemus vahetusmenetluste läbiviijana kinnitab, et vaid harva leidus sellist vahetusmenetlust, kus riik ja vahetaja jõudsid maareservist sobiva maatüki leidmiseni kiiresti.
4. Tõele ei vasta kaebaja väide, et omandamismenetlus on tema suhtes kahjulikum, kuna tema väitel ei ole võõrandamisega tagatud see, et ta saab pärast võõrandamist omandada sama raha eest sarnase kinnisasja. LKS § 20 lg-te 2¹ ja 2² alusel arvestatakse kinnisasja väärtuse määramisel teisi analoogsete kinnisasjadega läbiviidavaid tehinguid ning tagatud on väärtuse kompenseerimine hetke turusituatsiooni arvestades. Seetõttu ei ole tõenäoline, et turusituatsioonile vastav summa ei võimaldaks omandada võõrandatuga samaväärset kinnisasja.
5. Vastustajad on seisukohal, et kaebajale kuuluva Lammi 12 kinnisasja vahetamistaotlus riigile kuuluva kinnisasja vastu tuleb lahendada käesoleval ajal kehtiva õiguse alusel, arvestades õigusnormides sätestatut nende kogumis. Seega, vastavalt LKS § 91 lg-st 10 tuleb kinnisvara vahetamise menetlused lõpuni viia LKSi § 20 kohaselt kinnisvara omandamise menetlusena. Kusjuures riik omandab Lammi 12 kinnisasja turusituatsioonile vastava summa eest. Vastavalt LKSi § 20 lg 4 kohaselt otsustatakse kinnisasja omandamine omandamiseks tehtud avalduste laekumise järjekorras, kui ei esine mõjuvaid põhjusi menetluse pikendamiseks. Avaldatud omandamise avalduse laekumise järjekorras seisuga 1.03.09, on kaebaja avaldus 363s. Kuivõrd LKS § 20 lg 2 kohaselt kannab kinnisasja omandamisega seotud kulud riik ja omandamist finantseeritakse riigieelarvest igaks eelarveaastaks määratud summa piires, siis sõltub avalduse rahuldamise kiirus selleks riigieelarves eraldatud summadest. Hetkel ei ole täpselt teada ega võimalik ka prognoosida järgnevateks aastateks eraldatavate summade suurust ega seega ka kaebajale kuuluva Lammi 12 kinnisasja riigi poolt omandamise täpset aega. 11 Põhjendatud ei ole kaebaja taotlus ettekirjutuse tegemiseks omandamise (alternatiivselt vahetamise) menetluse läbiviimiseks. Alternatiivsena esitatud vahetamise nõuet ei ole võimalik esitatud kujul menetleda, kuna muutunud on õiguslik olukord. Kaebaja taotlused teha ettekirjutus kinnistu omandamismenetluse viivitamatuks läbiviimiseks ja samas põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks on vastuolus. Kui kaebaja palub tunnistada kinnisasja omandamismenetlust reguleerivate sätete kaotamist, siis mida kaebaja õiguspoolest soovib. Viide õiguskantsleri arvamusele ei ole korrektne. Õiguskantsleri arvamuse kohaselt võib tekkida põhiseadusevastane olukord juhul, kui omandamismenetlused peaksid viibima riigi rahaliste ressursside piiratuse tõttu. Vahetusmenetlus oli ebaefektiivne, aeglasem, kuivõrd Maa-ameti pikaajaline kogemus vahetusmenetluses kinnitab, et harva leidus, kui riik ja vahetaja jõudsid kokkuleppele sobiva maatüki leidmisel. 2009 a on riigieelarve seaduses kinnisasjade omandamiseks ette nähtud 54 milj kr, sellest saaks rahuldada ca 60 avaldust. Arvates 19.02.98 kuni 01.08.08, mil kehtis vahetusmenetluse regulatsioon, on sõlmitud 215 lepingut kokku 317 kinnistu vahetamiseks, st aastas 20 lepingu lahendamist. Omandamismenetluse põhimõtted ei ole kulgenud ebasoodsas suunas, vaid sätestati selged kriteeriumid menetluse algusele, väärtuste hindamise metoodika ning kindel menetluse läbiviimise järjekord, so põhimõtete liikumine isikule soodsamas suunas. Lammi 12 vahetamismenetluses sisuliste läbirääkimisteni ei jõutud, vahetatava maa hindamine sai võimalikuks alles pärast 01.04.07 LKS muudatust. Linnamaade vahetamise osas pidi Maa-amet ootama kriteeriume, pärast 23.05.07 KVE-ga sõlmitud lepingut ei tellitud ka erakorralist hindamist; vahetusmaa menetluses oleks tulnud hinnata nii vahetusmaa kui ka vahetatav maa üheaegselt, kuid antud juhul ei olnud vajalik riigi raha kulutamine. See hinnang oleks ka praeguseks vananenud, seega ilmselgelt põhjendamatult raha kulutada ei saakski. Uus kinnisasjade väärtuse hindamine viiakse läbi tuginedes hetke turusituatsioonile. Ei ole tõenäoline, et turusituatsioonile vastav summa ei võimaldaks omandada samaväärset kinnisasja. Isikule ei saa olla vahet, kas kinnisasi kompenseeritakse samaväärse kinnisasja või rahasummaga. Omandamismenetlust ei saa ka võrrelda sundvõõrandamisega, kuivõrd isik on ise esitanud taotluse, mida lahendatakse. Kaebaja ei saa soovida kohustamisnõude rahuldamist seaduse alusel, mis enam ei kehti ning ei võimalda kinnisasjade vahetamist. Selle tõttu ei ole vajalik teha ka vahetamismenetluse eeltoiminguid. LKS § 20 lg 4 kohaselt otsustatakse asi avalduste laekumise järjekorras ja KeM-i andmetel oli 01.03.09 seisuga kaebuse esitaja avaldus 363-s; asja arutamise seisuga 240-s. Viivitamatult kaebaja avaldust lahendada ei saaks, kuivõrd lahendused sõltuvad riigieelarvest. Lahendus saabub, kui järjekord jõuab kaebajani.
6. Kaebaja kahjunõue. Kohtule on esitatud Lammi 10 kinnistu hindamisaktid, milles märgitakse Lammi 10 ehk jagamise tulemusena tekkinud piiranguteta kinnistu turuväärtuseks 13.09.06 seisul 28 200 000 kr, ehk 625 kr/ruutmeeter. Kuid vastustajad märgivad, et Lammi 10 kinnistu kasutamist ei piira vastustajate tegevus. Kohustamiskaebus puudutab Lammi 12 kinnistut. Lammi 12 kinnistu turuväärtuse kohta puuduvad igasugused andmed, kaebuse täienduse tervikteksti punkti 4 kui ka 10.03.10 kohtule saadetud vastuses esitatud kahju hüvitamise nõuded on alusetud. Tartu LVA poolt varasemalt määratud ning ka jagamise käigus määratud Lammi 10 kinnistu maakasutuse sihtotstarve oli sotsiaalmaa (üldmaa). Selliselt on ta määratud ka Lammi
7. Ekspertarvamuses aga võeti aluseks elamumaa ehk korruselamumaa, seega on hindamismetoodika küsitav, see ei arvesta ka ehitusõiguse ulatust. Lammi 12 ei saa piirangute tõttu midagi ehitada ja maa 12 väärtuse määramine on selliselt vale. Naaberkinnistu väärtust ei saa teisele niimoodi üle kanda. Maa korralise hindamise tulemusel paiknevad Lammi 10 ja Lammi 12 Tartu linna odavamas hinnatsoonis, sotsiaalmaa väärtus on 3 kr/ruutmeeter, elamumaa väärtus on 15 kr/ruutmeeter. Korralisel hindamisel saab kasutada parandustegurit vastavalt Vabariigi Valitsuse 05.06.01 määrusega nr 193 Maa korralisel hindamisel kasutatav metoodika §-st
8. Lammi 12 kinnistu on kaebaja kasutada, selle väärtuses omab kaebaja vara, ta saab sellega teha tehinguid ning kahju ei ole tekkinud.
9. Kohtuistungitel jäi vastustajate esindaja kohtule kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. 15.09.05.a. moodustati Anne Looduskaitseala ja kaebaja sõlmitud lepingutes oli ostu-müügi teostamisele teada ja seal avaldatud, et 1986.a. Tartu Linna RSNTK otsusel olid seal juba siis looduskaitselised piirangud, edasi seadis piirangud Natura 2000, eelvalik oli tehtud ja sellest tulenev selge juba 2000-2001; järgnevalt kehtestati 2004 a piirangud konkreetselt Anne LKA kohta, seega ei saanud kaebuse esitajale tulla üllatusi ning tal ei saanud olla ootusi, et piirangud kaovad, muutuvad leebemaks või et neid saab nn ära kaotada läbi DP. Kaebaja oli teadlik, et ta ostis kinnistu, millest 1/3 oli kaitsealust maad, 2/3 piiranguteta maad ja lootus sinna ehitada elamuid, oli põhjendamatu. Väited, et riik pidi maad vahetama, ei ole õige, riik võis vahetada maad kokkuleppel, kui puudusid takistused. Tegemist oli kokkuleppemenetlusega. Kuivõrd kaebaja märkis, et ta tegeleb kinnisvara arendusega, siis pidi ta neid asjaolusid kontrollima ja oskama jälgida. Kuigi kaebaja heidab ette, et riigiorganid ei tulnud toime vahetamismenetlusega, nähtub kaebaja enda tegevuse kirjeldusest, et ta ei suutnud kahe maa-omanikuga toime tulla lepingu sõlmimiseks pikka aega, ca 2 a, see selgitab, et samasugused kokkuleppemenetluse probleemid tekkisid ka riigil. Riigil oli vaja sõlmida ja saavutada kokkuleppeid, see ongi pikk menetlus ega eelda kõigi osas kohest ja kiiret tulemust, see sõltub mitmete osapoolte läbirääkimistest. Üldplaneering ei anna ehitusõigust, see fikseerib võimaliku maakasutuse funktsiooni piirkonnas, see ei määra maa sihtotstarvet ega ehitusõigust, kaebaja seletus sellest, et ta orienteerus üldplaneeringu andmetele, ei saa lugeda asjakohaseks õigustatud ootuseks, et DP-ga saaks muuta LKA aktide või siis Natura akte. Kahjuküsimuses märgib, et jääb arusaamatuks, mida kaebaja hindamisaktides võrdleb. 13.09.06 seisu hinnata 21.09.07 seisuga Lammi 10 kinnistu osas on ainetu, kaebaja soovib kahju Lammi 12 osas, kuid selle kohta ei ole hindamist tehtud. Kaebaja tellitud eksperthinnangust nähtub, et hinnatud on Lammi 10 maatükki selle parima võimaliku kasutuse ehk korruselamumaa sihtotstarbe järgi. Tartu Linnavalitsus on mõlema maa jagamisel määranud maa sihtotstarbeks üldmaa, mis on sotsiaalmaa alaliik, mis tähendab, et Lammi 10 on hinnatud valedel alustel. Vaidlusalust Lammi 12 pole kunagi hinnatud ja automaatselt üle kanda piiranguteta Lammi 10 maa hind kõrvalasuva looduskaitseliste piirangutega vaidlustatud Lammi 12 maatükile ei ole õige. Looduskaitseliste piirangutega Lammi 12 maa väärtuse oleks pidanud välja selgitama riik vahetusmenetluse eeltoimingute käigus, kuid selline ei jõutud. Kuna Lammi 12 maa osas pole erakorralist hindamist tehtud, saab antud juhul lähtuda 2001 a korralise hindamise tulemustest ja selle järgi on selles Tartu piirkonnas sotsiaalmaa sihtotstarbega maa hinnaks 3 kr/ruutmeeter ning arvestades 2001.a. määruses nr 193 lubatud parandustegurit 0,2 kasutamise võimalusega, oleks Lammi 12 maa hinnaks ca 60 tuhat 500 krooni. Lammi 12 on endiselt kaebaja omandis, mis tähendab, et kaebajale ei ole tekkinud mingit kahju, puudub kahjunõude alus. Viide õiguskantsleri seisukohale ei ole endiselt kontekstis. Õiguskantsler pole kunagi väitnud, et vahetamise asendamine omandamisega oleks PS-ga vastuolus. Kui ta oleks seisukohal, et on vastuolus, siis ta oleks ilmselgelt esitanud vastava taotluse Riigikohtule. Õiguskantsler märkis, et tema hinnangul võib põhiseadusevastane olukord tekkida juhul, kui omandamismenetlused peaksid viibima riigi rahaliste ressursside piiratuse tõttu. Kaebaja väide, et endiselt on omandamismenetlus ebaefektiivne, ei ole õigustatud, kuna vastustajate vastuse esitamisel 01.03.09 seisuga oli ta järjekorras 363-s, praeguseks 01.05.2010 seisuga 240-s, seega on ta liikunud ettepoole nimekirjas 123 kohta, mis on keskmiselt 10 kohta kuu jooksul. 13 Väide, et õige ei ole lahendada avaldusi laekumise järjekorras, ei tugine ühelegi loogikale, vastupidiselt on see loogiline ja tuleneb raamatupidamislikest (FIFO) põhimõtetest. Viivitus taotluse lahendamisel tekkis, kuivõrd LKS muudeti ning 01.04.2007.a. sai tegevus konkreetse menetluse ja piirid. LKS muudatuste järgi pidi Valitsus kehtestama kriteeriumid, mille alusel loetakse kaitseala kaitsekord kinnisasja kasutamist oluliselt piiravaks ning ka kriteeriumid, mille alusel valitakse riigi kinnisasjade hulgast välja vahetatav kinnisasi. Valitsus ei kehtestanudki neid kriteeriume, mille alusel oleks saanud hakata läbi viima selget menetlust ja Maa-amet sõltus sellest. Asjaolude kokkulangemisel oli Maa-amet oma töös takistatud, osakonnas töötas 10 inimest, lahendada tuli ca 1000 asja, töö tuli ära teha koosseisuliste töötajatega. Seejuures Maa-amet ei saanud kaebaja taotlust lahendada, kuivõrd maadevahetuse küsimuses algatati kriminaalasi, sj ka kaebajat puudutav dokumentatsioon viidi kriminaalasja raames kontrolli. Keskkonnaministeerium ei olnud süüdi selles, et toimik ei jõudnud temani varasemalt. Omandamismenetlusele ei saa sundida kohtu kaudu nii, et seda tuleks teha viivitamatult, kuna seadus reguleerib küsimuse, st LKS § 20 lg 4 märgib korra, so järgida tuleb avalduste järjekorda, seejärel tehakse 2004.a. määruse nr 242 § 6.1 järgi hinnapakkumine, arvestused. Kaebuse esitajal olid kõik võimalused Lammi 12 kinnistu müüa vms, riik ei pidanud seda ostma, tegemist oli kokkuleppemenetlusega. Vastustajad ei pea ebamõistlikuks aega, kui avaldust tuleks lahendada ca 5-6 a. Riik on rahaliste võimaluste piiratuse tõttu seadnud sisse ka muid võimalusi, nt LKS § 20.1 ja § 20.2 võimaldab maid omandada enampakkumisel, tasudes omandamisele kuuluvate maadega tasaarvestuse korras, sellega on paljud leidnud rahuldava tulemuse ning ühtlasi see aitas lühendada ka avalduste lahendamise järjekorda jõudsas tempos. Põhiseadusevastasuse taotlus on vastuolus tahtega viia läbi menetlus kiirelt ja kohustamisnõue jääb siis arusaamatuks. Õiguskantsler ei tuvastanud normide põhiseadusvastasust, kuid märkis, millisel tingimusel võiks tekkida selline olukord. Möönab, et Maa-amet oli viivituses augustist 2006.a.- 01.04.07.a. Eelmenetluses jõuti välja selgitada, millised on kinnisasja kasutamise looduskaitselised piirangud ja kaitseala valitseja seisukoht, et Lammi 12 kuulub vahetamisele, kuid rohkemat ei jõudnud MA teha, st hindamiseni ei jõutud, kuivõrd riigi poolt jäid hindamise kriteeriumid välja töötamata ja vahetusmenetlus peatus kuni 01.08.08.a., mil vahetamise säte tunnistati kehtetuks. Nüüd jätkub asja lahendamine omandamise menetlusena, ettepanekud esitatakse avalduste järjekorra alusel. Kuivõrd kaebajal on endiselt maaüksus olemas, ta saab teha tehinguid, see ei ole omandist väljunud, siis ei saa rääkida kahjust. Vastuseks kaebaja küsimustele märgib lisaks, et Maa-ameti viivitus viis Keskkonnaministeeriumi tupikusse, aga see on paratamatus; omandamise menetluses tuleb järgida kehtivat seadust ja hinnapakkumine tehakse maa omandmaise menetluse kujunenud järjekorra alusel. Kui omandamismenetlus tunnistada põhiseaduse vastaseks, siis puudub seadus vahetusmenetluse läbiviimiseks, seega ei saa kaebaja seda nõuda. Praegu omandatakse asju, mille kohta vahetustaotlus oli esitatud 11 aastat tagasi. Kui seadusemuudatust ei oleks tehtud, oleks võinud kaebaja avaldus ehk lahenduda 1.01.
10. Kaebaja teadis, mida ta ostis, 1/3 maast oli kaitsealune maa ja loota, et selle riik omandab või vahetab, ei saanud olla kindel. Lammi 12 on hindamata. Turuhinna saab tehingute võrdlemise meetodil, sellega saab võrrelda sarnaseid tehinguid, oluliseks tunnuseks on maa sihtostarve. Kui tehinguid sarnase sihtotstarbega maaga pole toimunud, tuleb hinna määramisel lähtuda 2001.a. korralise hindamise tulemustest, kasutades lubatud parandustegurit. Kuid kahju tekkimisest ei saa siin põhimõtteliselt kõnelda, kuna kaebajal on asi olemas ja kasutatav sihtotstarbe järgi. Menetluskulude nõue on alusetu, ülemääraselt paisutatud ning kuna kaebus ei kuulu rahuldamisele, siis tuleb jätta kulud kaebaja kanda. 14 KOHTU SEISUKOHAD Kohus uurinud toimikusse esitatud tõendeid, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, leiab, et kaebus tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.
11. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et vaidlusaluse Lammi 12 kinnistu suhtes, mis tekkis Lammi 10 kinnistu jagamisel, oli olemas piisav informatsioon selle omandamisel sellest, et kinnistul on osaliselt looduskaitselised piirangud. Vabariigi Valitsuse 15.09.05 a määrusega nr 240 kehtestatud „Anne looduskaitseala kaitse-eeskiri“ pidi andma piisava teabe, et kinnistul tuleb arvestada looduskaitseliste piirangutega, kaitseala välispiiri ja vööndite piire kajastav kaart võimaldas olukorda kontrollida ja seda jälgida. Lammi 10 kinnistu suuruseks oli 51 972 ruutmeetrit ja sellest oli ca 17 000 ruutmeetrit hõlmatud Anne LKA sihtkaitse-ja piiranguvööndiga. Tegemist oli õigusvastaselt võõrandatud Mäeotsa A-73 talu maaga, mis on omandireformi objektina 24.03.98 tagastatud K.P. ja P.R. kaasomandisse. Krundile anti aadressiks Lammi 10; krunt mõõdistati märtsis 1998 ja P. koostati 8.04.98 ning katastriüksus registreeriti 06.07.98.a. Isegi juhul, kui kaebaja ei oleks tutvunud 15.09 2005 kehtestatud KE-ga ja lisatud P.i ning kaardimaterjaliga, siis 29.09.2005 on notari juures sõlmitud võlaõigusliku müügilepingu eseme suhtes märgitud, et K.P. müüs kaebajale majandusliku otstarbega sotsiaalmaa Lammi 10 pindalaga 51 972 ruutmeetrit 1/3 mõttelises osas ning müüja kinnitas, et maatükil on looduskaitse all kasvav taim, müügihinnaks oli määratud 3 500 000 kr. 4.10.05 on notariaalse müügilepingu alusel kaebaja ostnud P.R.lt Lammi 10 mõttelises osas 2/3 suuruses, selles märgiti ära kinnistuga seotud looduskaitselised piirangud, nt et kinnistul paikneb osaliselt kobarpea–paskheina kasvukoht; kinnistu paikneb Natura 2000 võrgustiku ajutise piirangutega Anne looduskaitseliste piirangutega alal ja eelnimetatud alale on riigil kavas moodustada Anne looduskaitseala; Tartumaa Keskkonnateenistuse saadetud andmete alusel jääb kinnistust kaitsealale 2,2 ha. Lepinguobjekti müügihinnaks oli määratud 7 000 000 kr. Kokku tasus kaebaja 10 500 000 kr Lammi 10 kinnistu eest ehk 202, 03 kr/ruutmeeter. Ostja ehk kaebaja kinnitas, et ta on 29.09.05 lepingu eseme üle vaadanud, tutvus maaktastris registreeritud maaüksuse P.iga ja teab müüja poolt esitatud andmetest. 04.10.05 müügilepingus on märgitud, et objekt ostetakse majandustegevuseks, kaebaja tegeleb üld-ja DP-de koostamisega ja üldehitusega ja ta on pädevaid spetsialiste kasutades kinnistuga põhjalikult tutvunud ja ostab lepinguobjekti sellisena nagu see on. Kohus leiab, et kaebuse esitajal olid kõik võimalused tutvuda olukorraga ja prognoosida, milleks ta ehitusõiguseta kinnistuosa vajab. Kaebaja kaebuses antud selgitus, et alles vahetult enne kinnistu ostu lõplikku vormistamist kehtestati looduskaitselised piirangud, iseseisvat tähendust ei oma, kuivõrd kaebajal oli juba 04.10.
12. müügilepingu p 2.1.4 kaudu olemas piisav teave, et piiranguvööndi kaitsekord eksisteeris maa suhtes juba Tartu Linna RSN TK 29.07.86.a. otsusest; samuti oli märgitud, et kinnistu paikneb Natura 2000 võrgustiku ajutiste piirangute alal ja et kavas on moodustada looduskaitse ala. Kohtuistungil märkis kaebaja, et ta lootis kaitsekorra leevendumisele, kuid kohtule nähtub eeltoodust, et kaebaja kasutas spetsialistide abi, talle ei saanud kuidagi jääda märkamatuks, et kaitsekord ei saa leevenduda, vastupidiselt maatükkide loodusväärtuslike omaduste väljaselgitamine jätkus Natura 2000 võrgustiku moodustamiseks pidevalt, andmed olid jälgitavad avalikkusele ning üldteadaolevalt piirangud sageli karmistusid, leevendusi ei lubatud ning vastavalt oli see ka välja loetav kehtivast seadusandlusest. Juba 15.05.01 jõustunud KLOS muudatused karmistasid kaitsealade kaitsekordi ning 10.05.2004.a. jõustunud LKS karmistas olemasolevat veelgi. Lammi kinnistu 10 jagamisel (vana Lammi kinnistu) tekkisid Lammi 10, pindalaga 35 174 ruutmeetrit, 100 % üldmaa ja Lammi 12 pindalaga 16 797 ruutmeetrit, 100 % üldmaa. 15 Maakatastris registreeriti katastriüksused 27.03.06 ning kanti kinnistusraamatusse 06.07.06.a., seega oli kaebajale teada, et piirangud ei võimalda ehitada, vastupidiselt ei oleks olnud ka vajadust moodustada eraldi katastriüksuseid ja asuda neid registreerima, samas nähtub, et peale seda 33 päeva pärast esitas kaebaja Lammi 12 kinnistu suhtes avalduse vahetusmenetluse algatamiseks märkides põhjuseks, et kinnistu asub Anne LKA piiranguvööndis (10.07.06 avaldus Keskkonnaministrile tlk 70 II kd). Kuigi kaebaja viitas, et ta sai Tartu üldplaneeringu kaardilt veenduda, et Lammi vana kinnistu oli vaid vähesel määral hõlmatud piiranguga, ei lükka see asjaolu ümber seisukohta, et kaebajal oli võimalus saada enne ostu-müüki piisav informatsioon ning jätta kinnistu ostmata, kui oli ette näha, et selle kasutamine P.itud viisil või ulatuses ei olnud võimalik ja selle edasimüügiga võis tekkida probleeme või et tuleb arvestada tulevikus maadevahetuse tehingu teostamisega. Kaebajat ei viinud maade vahetamismenetluseni ega nüüdseks omandamismenetluseni riik või ametkonnad, keegi ei andnud katteta lubadusi, mis viisid kaebaja väidetult raskesse olukorda. Lammi 12 kinnistu asub terves ulatuses Tartu linna Anne LKA sihtkaitse-ja piiranguvööndis ning kuivõrd määrusega nr 242 § 3.1 lg-st 5 tuleneb, et ala kaitsekord piirab kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist linnas asuval kinnisasjal, siis kuulub kinnistu LKS § 20 alusel omandamisele, kuid see ei ole kohustuslik, kui kaebaja seda ei soovi. Käesoleval ajal on maad võimalik endiselt müüa, kasutada sihtotstarbeliselt, osaleda enampakkumisel vms, kaebuse esitajalt ei ole maad ära võetud ning keegi teda ka ei ohusta selle äravõtmisega ega sundvõõrandamisega, seega on kaebajal omand, mille ta soovis soetada ning kaebaja õigusi selles mõttes ei piirata ega kahjustata. Tuleb nõustuda ka seisukohaga, et ostu-müügilepingu kohaselt ei nähtu, et kaebajale oleks lepingust taganemine toonud kaasa sanktsioone, seega ostust taganemine oli võimalik ka siis, kui kaebajale olid maa suhtes juba kehtivad piirangud teada, sj ei ole riik sekkunud kaebaja tehingutesse ega suunanud neid nii, et tekiks alus heita ette riigile või tema ametitele, et isikud sooritasid tehinguid, mis tõi neile hilisemalt probleemseid olukordi. Maadevahetus ja hilisemalt omandamismenetlus annab isikutele, kes ei suudaks või ei soovi looduskaitselisi maid hooldada, võimaluse nende maade asemele soetada maatükk, mis võimaldab muu majandustegevuse. Kuna kaebaja oli sellise maatüki soetanud, siis pakub riik ühe võimaluse, kuidas maaomanik saaks temale nö mittesobivast maast vabaneda. Maatüki kasutamist selle soetamise otstarbel riik ei keela ega takista. Maade vahetamismenetluse sisseviimine või selle omandamismenetlusena jätkamine on kaebuse esitajale üks turusuhetes avatud võimalus, mida saab kasutada, kuid ei pea kasutama, mistõttu on alusetu väita, et ka nt seadusemuudatus põhjustas raske olukorra. Kohtule ei ole kaebaja nn raske olukord ka mõistetav arvestades seda, et kaebaja omandas ostu teel tema soovitud maatüki, eraldas sellest osa, mille suhtes soovib läbi DP taotleda ehitusõigust, seega sai ta kasu. Sellega kaasnes vältimatult maatüki teise osa eraldamine, mil teisel maatükil ehitamine ei ole võimalik, seega kasu selle maatüki osas ehitamise mõttes ei saabu. Kaebuse esitaja ei soovi seda ka puhkeotstarbeliselt vms viisil kasutada, selle müük vabaturul oleks ilmselt perspektiivitu, järelikult on riigi pakutud võimalus see, mis loob võimalused saada asemele maa, millele ta saab vajadusel ehitada või seda müüa. Kohus ei näe, et kaebuse esitaja oleks saanud arvestada, et ta hakkab ehitama looduskaitseliste piirangutega maadele, samas ei näe kohus, et kaebaja kaupleb kahjudega, kuivõrd seadused tagavad, et kaebaja saab looduskaitseliste piirangutega maad kasutada, kui ta seda aga ei soovi, siis saab ta temale sobimatu maatüki eest raha.
13. Kaebaja kohustamisnõue keskkonnaministri või Maa-ameti kinnisasja vahetamise menetlus. vastu- alustada viivitamatult Kaebaja on esitanud seega kohustamisnõude, millega taotleb Maa-ameti ja keskkonnaministri kohustamist võtta vastu otsus kinnisasja vahetamise menetluses. Tema eesmärgiks on, et keskkonnaminister annaks välja kuni 31.07.2008 kehtinud LKS § 19 lg 4 teises lauses nimetatud haldusakti, millega otsustab kinnisasjade vahetamise. Kuigi kaebaja märgib pidevalt, et ta sooviks on menetluste kiirem läbiviimine, ei selgita seda tahet kaebaja soov algatada põhiseaduslikkuse 16 järelevalve menetlus, et seejärel tagasi pöörduda kinnisasja vahetamismenetluse juurde, mille suhtes õiguslikku regulatsiooni ei ole. Kaebaja leiab, et kuivõrd Maa-amet ja keskkonnaminister olid õigusvastaselt tegevusetud ja viivituses, siis tuleb teha ettekirjutus Lammi 12 kinnistu omandamise menetluse viivitamatuks läbiviimiseks. Kohus leiab, et seda taotlust ei saa rahuldada sõltumata, kas vastustajad olid õigusvastaselt tegevusetud, kuivõrd seadus enam vahetamismenetluse läbiviimist ette ei näe. Kuni 01.08.2008 kehtinud LKS § 19 sätestas kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja vahetamise võimaluse, märgitud paragrahvi lg 1 sätestas, et kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldavat või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuvat kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, võib riigi ja kinnisasja omaniku kokkuleppel vahetada riigile kuuluva kinnisasja vastu. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt on kinnisasja vahetamist õigus algatada kaitstaval loodusobjektil asuva kinnisasja omanikul või kinnisasja valdajal, kaitstava loodusobjekti valitsejal või keskkonnaministril. Kinnisasja vahetamise otsustab keskkonnaminister, kinnisasja vahetamisega seotud kulud kannab riik. LKS § 19 lg 5 sätestas kuni 01.04.2007, et kinnisasja vahetamise korra ning kinnisasja ja selle oluliste osade väärtuse määramise alused kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. LKS § 19 lg 5 alusel on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrus nr 241 „Kinnisasja vahetamise kord ja kinnisasja ning selle oluliste osade väärtuse määramise alused.“ Alates 01.04.2007 sätestas LKS § 19 lg 5, et kinnisasja vahetamise korra ning kinnisasja ja selle oluliste osade väärtuse määramise alused, samuti kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks ning kriteeriumid, mille alusel valitakse riigile kuuluvate kinnisasjade hulgast välja eraõiguslikule isikule vahetatav kinnisasi, kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Alates 01.04.2007 kehtinud LKS § 19 lg-s 5 sätestatud kriteeriume Vabariigi Valitsus oma määrusega kuni 01.08.2008, so kuni LKS §-i 19 kehtetuks tunnistamiseni, ei kehtestanud. Samuti ei ole Vabariigi Valitsus muutnud 08.07.2004 määrust nr
14. LKS § 19 tunnistati 01.08.2008 jõustunud Looduskaitseseaduse ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse §-ga 3 kehtetuks. Looduskaitseseadus alates 01.08.2008 ei näe enam ette kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja vahetamist riigile kuuluva kinnisasja vastu. HMS § 93 lg 1 järgi kehtib määrus seni, kuni selle tunnistab kehtetuks haldusorgan või Riigikohus või kehtivusaja lõppemiseni või volitusnormi kehtetuks tunnistamiseni. Kuivõrd volitusnorm LKS § 19 lg 5 on kehtetu, ei kehti enam LKS § 19 lg 5 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrus nr 241 „Kinnisasja vahetamise kord ja kinnisasja ning selle oluliste osade väärtuse määramise alused.“ Arvestades ka taotlust jätta käesoleva haldusasja lahendamisel kohaldamata Looduskaitseseaduse ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse §

§ 16

punkt 2 ning LKS § 91 lg 10 märgib kohus, et ka sellise taotluse esitamisel ei oleks tagatud kaebuse esitajale soovitud tulemus, st kinnisasja vahetusmenetluse lõpuleviimist vahetusmenetlusena. Looduskaitseseaduse ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse §-ga 3 tunnistati kehtetuks LKS-i § 19, mis reguleeris vahetusmenetlust ning kehtetu on Vabariigi Valitsuse määrus, mis sätestas vastava menetluskorra. Looduskaitseseaduse ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse §

§ 16

p 2 ning LKS § 91 lg 10 kohaldamata jätmine ei jõusta kehtetuks tunnistatud LKS §-i 19 ja LKS § 19 lg 5 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrust nr 241, mille kohaldamist sisuliselt kaebaja nõuab. Seda olukorda ei muuda asjaolu, kas vastustajad olid õigusvastaselt tegevusetud või mitte. Kuivõrd kaebaja ei ole tagasi võtnud oma avaldust omandamismenetluse alustamiseks, siis jätkub kaebaja avalduse lahendamine selles menetluses, kuivõrd avaldus lahendatakse kehtiva õiguse alusel, 17 so LKS § 20 kohaselt ning kohus ei saa kohustada vastustajat vastu võtma viivitamatult vahetamismenetluse otsust ja kaebaja kohustamisnõue ei kuulu juba sellel põhjusel rahuldamisele.

1. Kohustamisnõue Maa-Ameti ja Keskkonnaministri vastu Lammi 12 kinnistu omandamise menetluse viivitamatuks läbiviimiseks. Kaebuse esitaja leiab, et kui kohus ei saa rahuldada tema põhiseaduslikkuse järelvalvemenetluse taotlust, mis võimaldaks kohustada jätkama kinnistu vahetusmenetlust, siis tuleb kohustada vastustajaid läbi viima viivitamatult omandamismenetlus. Kohus etteruttavalt märgib, et kohtud ei ole senimaani tunnustanud võimalust, et tunnistada kinnistute vahetamismenetluse asendamine omandamismenetlusega põhiseadusega vastuolus olevaks ja puudub ka võimalus läbi viia kinnistu suhtes vahetamismenetlus, siis on kaebajal õigus nõuda, et tema avalduse menetlus jätkuks kinnistu omandamismenetlusega. Antud juhul ei ole samas ka vaidlust selle üle, et kaebuse esitaja avaldus jäeti menetlusest välja. Vastupidiselt kinnitavad nii kaebaja kui ka vastustaja, et kaebaja avaldus on menetluses ning käesolevalt asub kaebaja avaldus järjekorras nr-ga 240 ning vastustaja tegi arvutuse, millest nähtub, et omandamismenetlus on muutunud efektiivseks, kuivõrd võeti tarvitusele ka muid abinõusid, et kiirendada protsesse. Avalduses lahendatakse nende laekumise järjestuses, seega on menetlus selge ja kontrollitav. Riigivastutuse seaduse (RvastS) § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma ja see puudutab isiku õigusi. Kohus saab rahuldada kohustamiskaebuse eeldusel, et vastustaja on kohustatud haldusakti andma ning keeldumine või taotluse lahendamisega viivitamine on olnud õigusvastane ning puudutab kaebaja õigusi (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 18.05.2009 määrus haldusasjas nr 3-3-1-5-09; p 12). RvastS § 6 lg 4 ja lg 5 tuleneb lisaks ka piirang, et kui taotletakse kaalutlusõiguse alusel antava haldusakti andmiseks kohustamist, saab kohus nõude rahuldamise korral teha avaliku võimu kandjale ettekirjutuse üksnes asja uueks otsustamiseks, mitte aga konkreetse sisuga haldusakti andmiseks, välja arvatud juhul, kui juhtumi asjaolude tõttu ei saa avaliku võimu kandja haldusakti andmisest asja uuel otsustamisel ühelgi tingimusel keelduda ehk tema kaalutlusõiguse ulatus on asjaoludest tulenevalt redutseerunud nullini. Seega tuleb kontrollida, kas vastustaja on kaebaja õigusi puudutava haldusakti jätnud andmata õigusvastaselt ning kui on, siis kas haldusorganil on jätkuvalt kohustus haldusakt anda ja kas tegemist on diskretsiooniotsusega. LKS § 20 kehtiv redaktsioon näeb ette kaitstava loodusobjekti sisaldava kinnisasja omandamise ja kuivõrd LKSMS § 16 p 2 täiendati LKS § 91 lõikega 10, millest tulenevalt kinnisasja vahetamise menetlused, mille kohta ei ole käesoleva lõike jõustumiseks (01.08.08) vahetamise otsust tehtud, viiakse lõpuni LKS § 20 kohaselt kinnisasja omandamise menetlusena, kusjuures esitatud kinnisasja vahetamise avaldused loetakse kinnisasja omandamise ettepanekuks. Kuivõrd LKS § 19 tunnistati kehtetuks, see reguleeris vahetamismenetlust, siis nähtus, et vahetamismenetluse läbiviimiseks enam kedagi kohustada ei saa. Vastustaja on siinkohal õigesti viidanud, et 10.03.08 algatati Riigikogus LKSMS-i (212 SE) menetlus ja selles selgitatakse üksikasjaliselt, kuidas algab haldusmenetlus HMS § 35 lg 1 p 1 silmas pidades, so avalduse esitamisega. Kaebuse esitaja oli esitanud vahetamismenetluse algatamise avalduse ning seda ta tagasi ei ole võtnud. Isikud, kelle suhtes vahetamismenetluses otsust ei tehtud, on õigustatud, et tagatakse avalduste õiglane menetlus, st et avalduste esitajate võrdseks kohtlemiseks tuleb kehtestada maade väljaostmise järjekord. Hinna läbirääkimist alustatakse maaomanikega, kelle taotluse osas on vahetusmenetlus 18 algatatud, läbirääkimised toimuvad avalduste esitamise järjekorras. Vastustaja on selgitanud, miks vahetusmenetlus oli nende kogemuste põhjal ebaefektiivne, samuti märgitakse see ära ka Kaebaja esitatud õiguskantsleri kirjas 10.06.08.a. tlk 242 I kd. Vahetusmenetlus loeti praktikas ebaefektiivseks, kuna aastas suudeti sõlmida kuni 20 lepingut, so arvates 19.02.98 – 01.08.
2. a. Lammi 12 vahetusmenetluses sisuliste läbirääkimisteni vahetusmenetluses ei jõutud ja kui see hindamine ka oleks tehtud, tuleks hindamine teha ikkagi uuesti, seega maa hindamise saab läbi viia alles pärast 01.04.07 jõustunud LKS muudatust. Vahetusmenetlus oli aega nõudev nt ka põhjusest, et maad ei saanud hinnata ka erakorralise hindamisena, kuivõrd vahetusmenetluses oleks tulnud hinnata nii vahetusmaa kui ka vahetatav maa üheaegselt. Omandatavate kinnisasjade puhul viiakse läbi kinnisasjade väärtuste hindamine lähtudes hetke turusituatsioonist. Seega tuleneb seadusest kaebaja avalduse menetlemise kohustus ning LKS § 20 kohaselt kinnisasja omandamise menetlusena, mil riik omandab Lammi 12 kinnisasja turusituatsiooni arvestava summa eest. 19.06.08.a. vastu võetud LKSMS, mis sätestab omandamismenetluse läbiviimise, jõustus 01.08.08, seadusnorm on kohustuslik ka kohtule, seega kaebaja taotlus kohustada vastustajaid läbi viima maa omandamismenetlus, on vajalik üksnes juhul, kui kaebaja taotlust keegi ei lahendaks, keelduks selle taotluse menetlusse võtmisest või oleks mingil moel õigusvastaselt tegevusetu. Kaebuse selgitamisel kohtuistungil ei osanud kaebaja leida põhjust, miks ta sellise taotluse esitas. Nähtub, et kaebaja taotlus on ettenähtud korras võetud menetlusse, kaebaja ei soovi taotlust tagasi võtta, taotlus on arvatud seadusekohaselt järjestusse ja puudub alus kahelda, et järjekorra saabumisel ei teostata seadusega ettenähtud toiminguid. LKS § 20 lg 4 kohaselt kinnisasja omandamisel järgitakse avalduste laekumise järjekorda, vastavad andmed avaldatakse KeM-i veebilehel. Kaebuse esitaja asus 1.03.09 seisuga 363 järjekohal. Lammi 12 kinnistu omandamise täpset aega ei saa vastustajad prognoosida, kuna see sõltub riigi eelarvesse eraldatavatest vahenditest, samuti muudest asjakohastest asjaoludest, nt võimaluse kaudu kiirendada menetlust, kui isikud kasutavad hoopiski seadusega tagatud lisavõimalusi. Kohtuistungi ajaks oli vastustajate esindaja esile toonud, miks ta leiab, et kaebaja ei saanud loota müügilepingust tulenevalt, et tema omandatud kinnistu suhtes kehtivad piirangud, mis takistavad tal kinnistule elamuehituse, seega tuli kaebajal teadlikult arvestada, et ta peab lootma riigi abile, et viimane aitab kinnistuid vahetada, seejärel omandada, seni saavad isikud, sh kaebaja, kasutada kinnistuid sihtotstarbel, mis kinnistule oli ostmisel määratud. Ka kohus oli sellele tõdemusele jõudnud ja on seda eelnevalt kinnitanud. Vastustajad märkisid, et samuti saavad isikud, sj kaebaja, teha toiminguid iseseisvalt, nt maad müüa, rentida, vahetada vms. Kuivõrd omandamismenetluse läbiviimine sõltub riigi eelarvelistest vahenditest, siis Riigikogu on 18.06.2009 vastu võtnud ka „riigi 2009.aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse „ ja § 8 muutis ka LKS § 20 ning tehti täiendus § 20.1 ja § 20.2, mis tagab kinnisasja omanikele võimaluse osaleda riigi poolt tasaarvestamist võimaldavas menetluses. Kui isik soovib väljaspool järjekorda kinnistu omandamist, siis saab ta valikuvõimaluse seeläbi, et osaleb kinnisasjade enampakkumisel. Kohus nõustub ja lisab, et see on veel üks võimalus, kuidas kaebuse esitaja saaks temale mittesobivast maaüksusest vabaneda. Kaebaja kinnitas, et ta selles ei ole osalenud. Kuivõrd seadus sätestab, et isikud, kes muid võimalusi ei soovi kasutada, peavad ootama omandamise järjekorras üldistel alustel ja käesolevalt keskkonnaminister mingit vahepealset otsust teha ei saaks. Määruse nr 242 § 6.1 lg 1 alusel on kaebaja järjekorrakohal nr 240, seega saab kaebaja hinnapakkumise kindlas järjestuses ja kedagi ei saa ettepoole tõsta, st ka siis, kui isik nõuab seda kohtu kaudu. Kuivõrd õiguslik olukord oli muutunud ja vahetamismenetlust enam läbi viia ei saanud, siis Maa-amet ja Keskkonnaministeerium kinnitavad, et nad on vajalikud eeltoimingud teostanud, et viia vahetamismenetlus lõpuni omandamismenetlusena vastavuses rahalistele võimalustele ja avalduste lahendamise järjestusele. Kaebuse esitaja selles osas teistsuguseid andmeid ei oma. 19 Kaebuse esitaja ei ole asja arutamisel tõendanud, et kehtivast järjekorrast ei peeta kinni või et arvates omandamismenetluse sisseviimisest oleks vastustaja viivituses, vastavalt ei ole kaebaja ka toonud esile, et käesolevalt läbiviidavas menetluses esineb viivitusi või järjestusest ei peeta kinni. Omandamismenetluse seadusekohase läbiviimise tõttu ei esine kohustamisnõude aluseid, vastustajal on seadusega ettenähtud korras kohustus viia läbi vajalikud menetlused, selleks ei pea eraldi kohtuotsusega vastavat kohustust panema, sj ei ole kaebuse esitajal viidata ühelegi õigusnormile, mis annab võimaluse kohtule kohustuse panemist viivitamatuks kinnistu omandamise menetluseks nii, et kaebaja taotlus võetakse menetlusse eelisjärjekorras või väljaspool kehtivat järjekorda. Midagi muud kaebaja taotlus sisuliselt ei saa tähendada, kui soovi kohtu kaudu seda järjestust muuta või siis seada kaebaja suhtes mingi eelistus. Kohus leiab, et siinkohal diskretsioonivõimalusi ei esine ei haldusorganil ega vastavalt ka kohtul. Kaebuse esitaja taotluse menetlust ei ole ka peatatud, seega puudub vajadus analüüsida sellist põhjust. Kaebuse esitajal ei ole takistusi osaleda enampakkumismenetluses. Kuivõrd vaidlust ei ole küsimuses, kas Lammi 12 kuulub LKS § 20 alusel riigi poolt omandamisele ja vastustaja kinnitab, et see kuulub, siis lahendatakse küsimus ettenähtud korras. Kohus leiab, et kaebajal puudub õigus nõuda viivitamatult tema taotluse lahendamist omandamismenetluses.
3. Kaebuse esitaja väited seotult sundvõõrandamisega, õiguspärase ootusega ja piirangutega maa vahetamise/kohese hüvitamise väidetega. Riigikohus on oma praktikas järjekindlalt märkinud, et üldjuhul ei tohi seadusel olla tagasiulatuvat jõudu ning et õiguse üldpõhimõtete kohaselt tuleb uuele õigusnormile tagasiulatuva jõu andmine sätestada vastava seaduse rakendussätetes (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
4. septembri
5. a otsus asjas nr III-4/1-5/94; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
6. aprilli
7. a otsus asjas nr 3-2-1-51-02,
8. oktoobri
9. a otsus asjas nr 3-2-1-96-03 ja
10. septembri
11. a otsus asjas nr 3-2-1-79-05; Riigikohtu halduskolleegiumi
12. jaanuari 2007.a otsus asjas nr 3-3-1-85-06 ). Käesoleval juhul on LKS ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse §-ga 16 täiendatud LKS §-i 91, mis sätestab Looduskaitseseaduse rakendamise sätteid, lõikega 10 järgmises sõnastuses: “Kinnisasja vahetamise menetlused, mille kohta ei ole käesoleva lõike jõustumiseks vahetamise otsust tehtud, viiakse lõpuni käesoleva seaduse § 20 kohaselt kinnisasja omandamise menetlusena, kusjuures esitatud kinnisasja vahetamise avaldused loetakse kinnisasja omandamise ettepanekuteks.“ Kaebaja nõustus vastustajaga, et keskkonnaminister ei ole vahetamistaotluse avalduse suhtes temale kuuluva Lammi 12 kinnistu suhtes LKS § 19 alusel vahetamise menetluses otsust maade vahetamise või sellest keeldumise kohta langetanud. Kuna kinnisasja vahetamise avalduse osas ei ole kinnisasja vahetamise otsust tehtud, siis kohus juba märkis, et kehtiva õiguse kohaselt viiakse menetlus lõpuni LKS § 20 kohaselt kinnisasja omandamise menetlusena. Seega märgib vastustaja õigesti, et isiku õiguspärast ootust ei riku vahetamismenetluse jätkamine omandamismenetlusena, kuna õiguspärane ootus ei tekkinud haldusaktist. Kui kaebaja küsimus oleks otsustatud haldusaktiga, siis oleks tulnud arvestada tagasiulatuva mõju keeldu, antud juhul haldusakti, mis muutuks kehtetuks, vormistatud ei ole. Õiguspärane ootus ei teki menetlustoimingute läbiviimisest. Kuivõrd kaebuse esitaja olukorda selliselt ei halvendatud ning teda ei ole koheldud ebavõrdselt, siis ei riku kaebaja õigusi, kui tema taotlust menetletakse edasi omandamismenetluse taotlusena. Kaebuse esitaja oli ka märkinud, et maade vahetamise asemel võõrandamise menetluse alustamine on sisuliselt sundvõõrandamise menetluse alustamine. Vastustaja ja kohus sellise seisukohaga ei nõustunud, kuna vastustajate tegevus ei vasta Kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 2 tingimustele. Nimetatud on seaduse § 2 lg 1 kohaselt kinnisasjade 20 sundvõõrandamine kinnisasja võõrandamine omaniku nõusolekuta üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitamise eest. Käesoleval juhul on menetlus alanud kaebuse esitaja taotluse alusel. Kuni 01.08.2008 kehtinud Looduskaitseseaduse § 19 ja § 20 andsid maaomanikele võimaluse taotleda riigilt sellise kinnisasja vahetamist või väljaostmist, mille sihtotstarbeline kasutamine tulenevalt looduskaitselistest kitsendustest on oluliselt piiratud ehk looduskaitseseadus nägi kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piirava kaitsekorra puhul ette kinnisasja vahetamismenetluse ja käesolevalt näeb ette kinnisasja omandamismenetluse. Menetluste vahe seisnes põhiliselt hüvitamise viisis. Vahetusmenetluses antakse isikule asendusmaa, omandamismenetluses aga raha. Looduskaitseseadus andis kinnisasja kasutamise olulisel piiramisel isikule valida hüvitisena asendusmaa või raha. Vastavalt LKS § 91 lg 10 viiakse kinnisasja vahetamise menetlused lõpuni LKS § 20 kohaselt kinnisasja omandamise menetlusena. Seega ei toimu ka omandamismenetluses kinnistu võõrandamine omaniku nõusolekuta vaid kokkuleppel kinnisasja omanikuga.
13. Kaebaja on seadnud kahtluse alla LKS § 91 lg 10 ja LKSMS §

§ 16

p 2 vastavuse Põhiseadusele ja ta taotleb põhiseaduslikkuse järelvalve kohtumenetluse algatamist. Juba eelnevalt osaliselt puudutatud väidete alusel jääb kaebaja endiselt seisukohale, et tema väidetult raske olukorra lahendab see, kui kohus tunnistab põhiseadusevastaseks vahetusmenetluse asendamise omandamismenetlusega. Seejuures toetub kaebaja seisukohale, et Õiguskantsler on avaldanud, et tegemist ei saa olla riigi poolt õiguspärase käitumisega, kui vahetusmenetlust ei jätkata. Vastustaja selle seisukohaga ei nõustunud. Ka kohus ei nõustu kaebajaga, sj juba varem on kohus märkinud, et Õiguskantsleri kirja mõistab kaebaja valesti. Kaebuse esitaja märkis, et kui leiab kinnitust, et LKS § 91 lg 10 on kehtetu ja ei kuulu kohaldamisele, siis saab kaebaja nõuda Maa-ametilt ja Keskkonnaministrilt ettekirjutuse tegemist Lammi 12 kinnistu vahetamismenetluse algatamiseks. Seega on siinkohal vaidluse all asjassepuutuvate õigusnormide tõlgendamine ja eelkõige looduskaitseseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse §

§ 16p 2 põhiseaduspärasus.

Kuna kaebaja on sidunud väited temal tekkinud olukorraga, siis vaatleb kohus kaebaja väidet seotult kaebuse asjaoludega ja kuivõrd kohus leiab, et kaebaja põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus ei kuulu rahuldamisele, siis ei muutu ka kohtu eelnevad seisukohad kaebuse rahuldamise võimalustes seotult kohustamisnõuetega. Kohus selgitab keeldumist kaebaja põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse rahuldamata jätmist alljärgnevalt. Lammi 12 kinnistu asub tervikuna Anne LKA territooriumil, sh Anne sihtkaitsevööndis 32% ja Anne piiranguvööndis ca 68%. Anne LKA KE kohaselt on kaitsealal keelatud uute ehitiste püstitamine, jahipidamine, telkimine ja lõkke tegemine, seente, marjade ja muude metsa kõrvalsaaduste korjamine. Sihtkaitsevööndis on keelatud majandustegevus ja looduvarade kasutamine. Anne piiranguvööndis on majandustegevus lubatud, kuid keelatud on puhtpuistute kujundmaine ja energiapuistute rajamine, maavara kaevandamine, uute veekogude ja maaparandussüsteemi rajamine, biotsiidi ja taimekaitsevahendi kasutamine. Kaebuse esitaja esitas taotluse kinnisasja vahetamiseks 10.06.

1. LKSMS jõustus 01.08.2008 ning alates sellest hetkest muutus kehtetuks senise LKS § 19 ja varemesitatud vahetamisavalduste menetlemist reguleerib LKS § 91 lg
2. Kaebaja on esitanud kohustamisnõude, millega taotleb Maa-ameti ja keskkonnaministri kohustamist võtta vastu otsus kinnisasja vahetamise menetluses. Tema eesmärgiks on, et keskkonnaminister annaks välja kuni 31.07.2008 kehtinud LKS § 19 lg 4 teises lauses nimetatud haldusakti, millega otsustab kinnisasjade vahetamise. Kohus juba märkis, et RvastS § 6 lg 1 kohaselt sellist võimalust antud juhul ei tekkinud. 21 Kohus kontrollis, kas seda seisukohta võiks muuta olukord, kui kaebaja taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks on põhjendatud. Kaebaja oli põhistamisel märkinud, et ta lähtub taotluse esitamisel õiguskindluse põhimõttest, mida antud juhul on rikutud ja et sisuliselt on tegemist kinnisasja sundvõõrandamise olukorraga. Kohus juba tegi kindlaks, et sundvõõrandamine eeldab, et isik ei esita sellisel juhul taotlust vara suhtes, käesolevalt kaebaja esitas taotluse, milles soovis kinnisasja vahetamist oma sooviavalduse alusel. Õiguskindluse põhimõtte väidetava rikkumise osas märkis kohus, et ei nõustu kaebuse esitajaga, kuna seda põhimõtet ei rikuta. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 02.12.2004 otsuses nr 3-4-1-20-04 (p 14), et õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist – seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Otsus selle kohta, milliseid reforme läbi viia ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses. Samas peab sealjuures olema täidetud tingimus, et igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul ning seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30.09.1994 otsus asjas nr III-4/A-5/94). Kohus märkis, et kohtupraktikas on käesolevaks ajaks vaidlustatud samas olukorras olevate isikute poolt seaduse põhiseadusele vastavust. Kohtupraktikas rõhutatakse, et üldjuhul ei tohi seadusel olla tagasiulatuvat jõudu ning õiguse üldpõhimõtete kohaselt tuleb uuele õigusnormile tagasiulatuva jõu andmine sätestada vastava seaduse rakendussätetes, viidates siinkohal nt Riigikohtu halduskolleegiumi 10.01.2007 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-85-06 (p 11). Riigikohtu halduskolleegium rõhutas 07.12.2001 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-51-01, et olukorras, kus isiku õigus soodustusele on tehtud kindlaks halduse üksikaktiga, tuleb isiku usaldust kaitsta veelgi tugevamalt kui seaduses sätestatud soodustuse saamise õiguse kaotamise korral, sest üksikaktiga on riik väljendanud oma seisukohta konkreetses küsimuses, mitte üksnes abstraktselt. Riigikohtu halduskolleegium on 12.10.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-48-06 (p-d 11,13) märkinud, et üksnes isiku lootus soodustava haldusakti kehtimajäämise suhtes ei pruugi olla piisav argument, mis keelaks haldusakti kehtetuks tunnistamise tema kahjuks. Kuid HMS § 67 lg-st 2 tulenevalt ei tohi haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada muu hulgas juhul, kui isik on teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks on vastupidistest huvidest ülekaalukam. Samas möönis kolleegium, et HMS § 67 lg-st 2 järeldub, et hoolimata haldusakti usaldanud isiku elukorralduse muutmisest või varaga tehtud tehingutest võib haldusakti siiski kehtetuks tunnistada, kui avalik huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks on kaalukam isiku huvist akti kehtimajäämise suhtes. Kaebuse esitaja suhtes on kohus aga tuvastanud, et antud juhul ei ole haldusakti antud. Kohtupraktikas on rõhutatud, et menetlustoimingutele ei laiene isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamise regulatsioon ning menetlusosaline ei saa menetlustoimingute osas tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele. Ainuüksi varasemad menetlustoimingud, mis võisid anda lootust teatud lõpptulemuseks, ei ole määravad, kui lõplik otsustusõigus on antud teisele haldusorganile ning taotluse lahendamine otsustatakse viimatinimetatu haldusaktiga. Kaebaja küll ei märkinud antud juhul, et ta muutis elukorraldust menetlustoimingute tõttu. Varemkehtinud LKS § 19 lg 4 viimase lause kohaselt kandis kinnisasja vahetamisega seotud kulud riik, kuid riik kannab ka kinnisasja omandamisega seotud kulud vastavalt praeguse LKS § 20 lg-le 2, seega järeldub, et kulutusi kaebuse esitajal märgitud alustel ei teki. Asjaolust, et seoses kinnisasja vahetamise menetluse asendamisega kinnisasja omandamise menetlusega on riik juba kandnud suuri kulusid, mis omandamismenetlusele ülemineku korral muutuvad osaliselt ebavajalikeks ja eesmärgipäratuteks, ei muuda kaebaja suhtes midagi, seejuures ei anna see kaebajale subjektiivset õigust nõuda vahetamismenetluse jätkamist. Vastustaja ongi selle tõttu õigesti märkinud, et seadusandja pidi seaduse muutmisel nende täiendavate kulutustega arvestama ja kuna seadus võeti Riigikogus vastu, siis järelikult pidas riik muudatuse eesmärke koos sellega kaasnevatest negatiivsetest mõjudest kaalukamateks. 22 Seonduvalt vahetamis- ja omandamismenetluses kinnisasja väärtuse erineva hindamismetoodikaga, on märkinud vastustaja, et juhul, kui oleks varaseamalt maa hindamine läbi viidud, ei saaks sellega enam arvestada, muus osas ei nähtu, et kaebaja suhtes saabuks metoodika erinevusest tagajärgi. Erandjuhtudel võis LKS § 19 lg 3 kohaselt kinnisasjade vahetamise korral asendusmaa väärtus olla vahetatava kinnisasja väärtusest suurem, kuid antud juhul ka sellest, et asendusmaa võiks õigusaktide kohaselt olla vahetatavast maast väärtuslikum, ei tulene subjektiivset õigust vahetatavast maast suurema väärtusega asendusmaale isegi juhul, kui tegemist oleks sundvõõrandamise olukorraga. Isik saab nõuda üksnes oma omandiõiguse kaotamise kohest heastamist. 01.08.2008 jõustunud LKS muudatustega ühtlustati senistes vahetamis- ja omandamismenetlustes kasutatavad kinnisasjade hindamise alused. Kuni 31.07.2008 nägi LKS § 19 lg 3 ette, et kinnisasjad vahetatakse nende väärtuse alusel, LKS § 20 lg 1 kohaselt aga võis riik looduskaitseliste kitsendustega kinnisasja omandada selle harilikule väärtusele vastava tasu eest. Alates 01.08.2008 kehtiva LKS § 20 lg 1 järgi omandab riik looduskaitseliste kitsendustega kinnisasja selle väärtusele vastava tasu eest. Seega langevad varasemas vahetamismenetluses ning praeguses omandamismenetluses kinnisasjade väärtuse määramise metoodikad kokku ning eelnõu 212 SE seletuskirja kohaselt on see olnud ka üks seaduse muutmise eesmärke. Kuivõrd kaebaja on esitanud avalduse kinnisasja vahetamiseks ning tema kinnistu väärtus on määratav samadest põhimõtetest lähtuvalt nagu praegu omandatavate kinnistute väärtus, siis ei saanud seadusemuudatus kaebaja olukorda halvendada. Viidates veel Riigikohtu HK lahendile 11.10.2007 haldusasjas nr 3-3-1-37-07 (p 10) saab veel väita, et üldjuhul ei takista maa eraomandis olemine kehtestatud keskkonnakaitserežiimi täitmist ning LKSst ei tulene, et kaitsealasse kuuluv maa peaks olema tingimata riigi omandis. Ka antud kaebuse puhul nähtub, et LKS praegu kehtivast redaktsioonist ei tulene, et looduskaitseliste piirangutega maa peaks kuuluma riigile. Kuigi kaebaja püüdis väita, et riik on juba kohustatud tema looduskaitsest tulenevate piirangutega maa vahetama, nähtub, et see nii siiski ei ole. Seadus ei takista maa kuulumist füüsilisele või juriidilisele isikule ka siis, kui on tegemist kõige rangema kaitsekorraga maaga. Kui riik leiab, et on otstarbekam kaitserežiimiga maa jätta riigi omandisse põhjusest, et see tagab avalike huvide parema kaitse, siis pakkus ta välja vahetamis-ja omandamismenetluse. Menetlusosalised nõustuvad, et PS § 32 lg 1 (teine lause) lubab omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. PS § 32 lg 2 annab igaühele õiguse enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning sellekohased kitsendused peab sätestama seadus. Kuid PS § 32 lg 2 igasuguste omandikitsenduste korral tingimata õiglase ja kohese hüvitamise kohustust ette ei näe. Kaebuse esitaja leidis, et antud juhul on õiguskantsler märkinud, et vahetamise menetluse kaotamine ja omandamismenetluse algatamine toob kaasa pika menetluse ega taga selliselt põhiseaduspärast olukorda. Kohus nõustub, et vahetusmenetluse asendamine omandamismenetlusega võib mõnevõrra protsesse pikendada. Kuid kohus oli juba märkinud, et kaebuse esitaja ei saanud loota, et kui ta omandab looduskaitseliste piirangutega maa, siis ta saab koheselt selle vahetada, mingi aja pidi kaebaja arvestama, et ta suudab seda majandada nii, et looduskaitselised väärtused ei häviks. Antud juhul lisaks ka nähtub kaebusest, et kaitsekord ei oleks muutnud kinnisasja sihipärast kasutamist võimatuks, sj nähtus, et algselt omandatud kinnistu oli osaliselt kasutatav kaebaja eesmärkide realiseerimiseks, teine osa jäänuks puhkeotstarbeliseks vajaduseks. Vara kuulus tagastamisele omandireformi käigus, see tagastati õigustatud subjektidele, mis tähendab, et riik ei saanud jätta maad tagastamata, kuna kaitsekord võimaldas selle edasist kasutamist. Kui oleks olnud vastupidi, siis oleks maa pidanud omandireformis omandama riik. Looduskaitselised piirangud kinnistul ei kujuta märgitust tulenevalt ka kaebaja viidatud kinnisasja faktilist sundvõõrandamist. Vastustajad on vastamisel selle ka sisuliselt esile toonud, st et LKS § 20 ei reguleeri esmajoones mitte olukordi, kus kehtestatud kaitsekord muudab kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise absoluutselt võimatuks, LKS §-s 20 sätestatud kaitstavat loodusobjekti sisaldava või kaitsekorraga alal asuva kinnisasja omandamise võimalus on seevastu nähtud ette olukordadeks, kus kehtestatud kaitsekord ei muuda küll kinnisasja eesmärgipärast kasutamist võimatuks, kuid piirab seda oluliselt. Juhtudel kui kinnisasja omanikul ei 23 ole iseenesest õigust nõuda riigilt kinnisasja omandamist sundvõõrandamist reguleerivate sätete alusel, kuid mil riik peab seda looduskaitselisi eesmärke arvestades otstarbekaks ja vajalikuks, annab LKS selleks võimalused. Siit omakorda saab kohus kokkuvõttes järeldada, et kinnisasja suhtes looduskaitselise kaitsekorra kehtestamisel ei ole üldjuhul tegemist kinnisasja sundvõõrandamise olukorraga, mistõttu ka ei teki PS § 32 „kohest“ hüvitamise kohustust. LKS § 20 alusel omandamine ei pea tingimata toimuma vahetult pärast piiranguid sisaldava kaitsekorra kehtestamist. Kaebaja tegi seadusele etteheiteid seotult taotluste järjekorraga. Taotluste lahendamist nende laekumise järjekorras LKS § 20 lg 4 alusel kaebaja ei poolda, veel leidis ta, et kinnisasjade omandamise sõltuvusse seadmine riigieelarvelistest vahenditest tulenevalt LKS § 20 lg 2 viitab põhiseadusevastasele olukorrale. Kuivõrd kohus on märkinud, et KASV sätestab kohese hüvitamise nõude, siis iseenesest kindla menetluskorra sisseseadmine avalduste lahendamise järjekorra näol ei muutnud kaebaja olukorda selles mõttes, et menetlus oleks tema suhtes kiirem, samas ei saa ka väita, et ta oleks aeglasem. Igal juhul nähtub kohtule, et menetlus muutus selgemaks ja kontrollitavamaks. Kinnisasjade vahetamise võimalus ei taganud samuti nagu eelnevast nähtus, kohest hüvitust. Tõele ei vasta ka kaebaja väide, et omandamismenetlus on tema suhtes kahjulikum, kuna tema väitel ei ole võõrandamisega tagatud see, et ta saab pärast võõrandamist omandada sama raha eest sarnase kinnisasja. LKS § 20 lg 2¹ ja 2² alusel arvestatakse kinnisasja väärtuse määramisel teisi analoogsete kinnisasjadega läbiviidavaid tehinguid ning on tagatud väärtuse kompenseerimine hetke turusituatsiooni arvestades. Seetõttu on vastustaja õigesti märkinud, et ei ole tõenäoline, et turusituatsioonile vastav summa ei võimaldaks omandada võõrandatuga samaväärset kinnisasja. Muudatuste sisseviimine säästab riigi rahalisi vahendeid, seega on ka tõenäone, et riik suudab tagada järjekorra alusel avalduste menetlemise efektiivsemalt. Vastustaja kirjeldas, kuidas omandamismenetluse läbiviimise praktika kinnitas, et on võimatu saavutada pooli rahuldavaid kokkuleppeid, tulemuseks kujunes aeganõudev ja kulukas menetlus, selles menetluses ei saanud sundida isikuid käituma nii, et leitud maa osas oleks võetud pakkumised vastu, senimaani on asju lahendamisel. Kinnisasjad hindamise ja muud toimingud ei ole teostatavad kiirelt. LKS §-s 19 sätestatud kinnisasjade vahetamise võimalus ei taganud kaitsekorra selgumisest kohest vahetust. Kinnisasjade omandamise taotluste lahendamine nende laekumise järjekorras ei ole iseenesest õigusvastane, kuid õigusvastane võib olla viivitus konkreetsete menetlustoimingute tegemisel. Antud juhul ei leidnud kohus, et omandamismenetluses esineks kaebaja suhtes tema avalduse lahendamisel tegevusetust. Kohus ja vastustaja nõustuvad kaebajaga, et kinnistu omandamismenetluse lõpuleviimine ei ole veel niipea võimalik ning selleks võib kuluda aastaid. Samas ei anna ka nimetatud asjaolu alust tunnistada senise vahetamismenetluse omandamismenetlusega asendamist põhiseadusega vastuolus olevaks, kuna tegemist ei ole kinnisasja õigusliku ega faktilise sundvõõrandamisega ning kinnistuomanikul puudub PS-sest tulenev õigus nõuda kinnisasja viivitamatut omandamist õiglase ja kohese tasu eest. LKS § 19 lg 4, kinnisasja vahetamise korra § 18 ega ükski muu õigusakt ei näinud keskkonnaministrile ette konkreetset tähtaega kinnisasja vahetamise otsustamiseks. Riigikohtu halduskolleegium on 13.06.1997 määruses haldusasjas nr 3-3-1-18-97 märkinud, et kui tähtaega pole määratud, siis peab avalik-õiguslik asutus tegema toimingu mõistliku aja jooksul. Vaatamata eeltoodule nähtub, et omandamismenetlusel on eelised, vastavalt seatakse sisse selgemad menetlusreeglid ning tagatakse hindamisekord, et tekiksid võrdsemad võimalused. Kokkuvõttes leiab kohus, et ei näe alust loobuda õigussuhete korrastamisest olukorras, mil õiguslik situatsioon vajas täiendavat regulatsiooni ja üksnes kaebaja kartus, et ka see võib luhtuda, ei anna alust loobuda omandamismenetluse muutmiseks või nö ärakaotamiseks, seda enam, et kui tunnistada LKSMS §

§ 16

p 2 ning LKS § 91 lg 10 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta need kohaldamata, ei jõustuks seeläbi automaatselt LKS § 19 ja LKS § 19 lg 5 alusel varasemalt kehtestatud rakendusaktid. Kohus juba märkis, et juhul, kui Riigikohus ka tunnistaks LKS § 91 lg 10 kehtetuks, ei oleks peale seadusemuudatuse jõustumist objektiivselt võimalik tunnistada kehtetuks LKSMS §

sellega taastada varasemat LKS §

1. 24 Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtul puudub volitus luua ise uut õigust või taaskehtestada seaduse konkreetset redaktsiooni- Riigikohtu volitusi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse – PSJKS – §-s
2. Iseseisvat reguleerivat toimet mitteomavate muutmisseaduse sätete puhul on võimalik nende põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamine enne nende jõustumist Vabariigi Presidendi või õiguskantsleri taotluse alusel algatatud abstraktse normikontrolli menetluses (PSJKS § 15 lg 1 p 1) ning sellisel juhul ei omandaks varasemat normi tühistav säte õigusjõudu, kuid antud juhul keegi sellist taotlust ei esitanud, sj ka Õiguskantsler. Kaebaja esiletoodud õiguskantsleri mõtte sisuks on analüüs, et teatud tingimuste saabumisel võib tekkida PS vastane olukord. Kohus on seisukohal, et kaebaja põhiõiguste riive ei ole kinnisasja vahetusmenetluse asendamisel omandamismenetlusega olnud sedavõrd intensiivne, mis tingiks sellise olukorra loonud normide põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise kohtu poolt, kuivõrd kaebaja olukord enne ja pärast 01.08.2008 LKS muudatusi oluliselt ei erine ja kaebaja ka ei suutnud üheselt välja tuua, mis ta elukorralduses muutis, seda enam, et ta teadvalt omandas kinnistu, mille suhtes tulnuks läbi viia suhteliselt keerukas maadevahetuse menetlus. Kaebaja oli rajanud oma väidetavalt kaitstava usalduse vahetusmenetluse raames tehtud menetlustoimingutele, kuid antud juhul ühtegi haldusakti ei jõutud välja anda, seega ei ole kaebaja õigusi kinnisasja vahetamisele tehtud kindlaks mõne halduse üksikaktiga ja kaebaja ei märgi sellega seotult tehtud kulutusi. Juhul, kui peamiseks motiiviks pidada seda, et tema suhtes on omandamismenetlus kahjulikum kinnistu väärtuse suhtes, siis nähtus, et LKS § 20 lg 2¹ kohaselt määratakse kinnisasja väärtus tehingute võrdlemise meetodil. Samas nähtub aga, et seadusemuudatus tagab väärtuse kompenseerimine hetke turusituatsiooni arvestades, mis on siiski eeldatult kõigi osalejate suhtes võrdsem arvestuslik alus, et võimaldada igal ajal omandada võõrandatuga samaväärse kinnisasja.
3. Kinnisasja vahetamise avalduse menetlemine ja kaebaja kahjunõue. Vaatamata kaebaja eelnevate taotluste rahuldamata jätmisele ei ole välistatud, et kaebaja kinnisasja vahetamise menetluses tehti vigu või toimus viivitus. LKS § 19 lg 4, kinnisasja vahetamise korra § 18 ega ükski muu õigusakt ei näinud keskkonnaministrile ette konkreetset tähtaega kinnisasja vahetamise otsustamiseks Kaebaja toetus kohtupraktikale ning leidis, et HMS ei anna võimalust venitada haldusmenetluse läbiviimisega ka siis, kui konkreetset seadusega sätestatud tähtaega ei ole seatud. Vastustajad leidsid, et viivitus kinnisasjade vahetamise menetluses tekkis objektiivsetel põhjustel, kuid Maa-amet eksis, kui ei suutnud organiseerida maa hindamist. HMS § 5 lg 2 sätestab, et haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. HMS § 5 lg 2, mis seondub ka hea halduse põhimõttega, eeldab isiku taotluse lahendamisel tõhusat ja tulemuslikku tegevust. Kohus juba märkis, et LKS § 19 ega kinnisasja vahetamise korra § 18 ei sätestanud keskkonnaministrile tähtaega kinnisasja vahetamise otsustamiseks. Kui tähtaega pole määratud, siis peab avalik-õiguslik asutus tegema toimingu mõistliku aja jooksul; mõistliku tähtaja pikkuse määramisel tuleb arvestada kõiki olulisi asjaolusid. Vastustajad on märkinud, miks keskkonnaminister ei teinud otsust maade vahetamise menetluses, sj, et arvestada tuli ka 10.03.2008 Riigikogus algatatud LKMS eelnõu menetlust, mille kohaselt nähti ette enne seadusemuudatuse jõustumist algatatud kinnisasja vahetamise menetluste lõpuni viimine kinnisasja omandamise menetlusena. Kuivõrd seaduse muudatuse menetlus oli jõudnud lõppjärku ning seaduse eesmärgiks oli viia pooleliolevad vahetamismenetlused läbi omandamismenetlustena, siis ei oleks olnud kohane hakata kiirustades lõpetama pooleliolevaid vahetamismenetlusi, seda enam, et puudusid vastavad õigusnormid ning seotult kriminaalasjade algatamisega maadevahetuse küsimuses ei olnud selge, mis täpsemalt on maadevahetuse menetluses tehtud õigusvastaselt. Objektiivselt ei olnud võimalik ka lahendada kõiki taotlusi korraga, läbi tuli viia põhjalikud menetlused ning eeldatult ei 25 saanud keegi loota, et maadevahetus on kiiremini läbi viidav, kui mistahes reformiseadus. Kinnisasja vahetamise menetluses lõplik haldusakt - keskkonnaministri otsus sõltus kahtlematult Riigikogu menetluses olevast seadusemuudatusest. avaldatud soovi vahetada metsakinnistuid elamumaade jms. vastu sõltuvalt konkreetse isiku huvidest.. RK HK on nt 16.12.2008 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-56-08 märkinud, et ka siis, kui haldusmenetluse üldregulatsioon ega eriseaduse sätted otseselt ei käsitle menetluse peatamise võimalusi, on menetluse peatamine kooskõlas haldusmenetluse üldpõhimõtetega olukorras, kus menetluse jätkamine tooks kaasa asja ebaõige otsustamise või kahjustaks oluliselt avalikke huve või riivaks ülemääraselt puudutatud isikute õigusi ja huve. Sama otsuse p-s 19 juhtis Riigikohus tähelepanu, et menetlustoimingute edasilükkamine võib riivata isiku põhiseaduslikku õigust menetlusele ja seejuures menetlusele mõistliku aja jooksul. Riigikohus 14.01.2009 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-62-08 (p 9) märkis aga, et eesmärgipäratu ja õigusvastane oleks menetluse peatamine juhul, kui peatamise aluseks olevad asjaolud ei saaks kuidagi mõjutada taotletud haldusakti andmist. Samast lahendist ilmneb veel, et haldusmenetluse eesmärgipäratu peatamine rikuks juba iseenesest iseseisvalt menetlusosalise õigusi, sest selle tagajärjeks on igal juhul menetlusaja pikenemine. Teatud juhtudel on aeganõudvates menetlustes pandud kohustus isikute informeerimiseks, nt Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ p 49, kuid antud juhul sellist korda sätestatud ei ole. Kui menetluse peatumine on asja õigeks otsustamiseks vajalik, siis ei ole haldusorganile võimalik ka ette heita õigusvastast viivitust taotluse lahendamisel. Kuna antud juhul siiski kaebuse esitajat ka teavitati menetluse viibimise põhjustest ja kaebaja kohtusse eraldi ei pöördunud, siis nähtub, et keskkonnaministril ei olnudki olemas vajalikke materjale Lammi 12 kinnistu vahetamise menetluses otsuse vastuvõtmiseks. Keskkonnaminister ei saanud objektiivselt vastu võtta maade vahetamisotsust. Maa-amet leidis, et tema ja Keskkonnaministeeriumis läbiviidav menetlus on vaadeldav ühe tervikuna ning ka menetluse ja menetlustoimingute tegemise aja mõistlikkust saab hinnata lähtudes sellest. Kaebuse esitamise ajal kehtinud LKS § 19 lg 4 teine lause nägi ette, et kinnisasja vahetamise otsustab keskkonnaminister. Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 241 „Kinnisasja vahetamise kord ja kinnisasja ning selle oluliste osade väärtuse määramise alused“ § 10 lg 1 kohaselt määras keskkonnaminister riigi esindaja vahetusmenetluses, kes määruse § 10 lg-st 2 ja §-dest 11–15 tulenevalt teostab vahetusmenetluses kõik vajalikud eeltoimingud. Määruse § 18 sätestas, et riigi esindaja esitab vahetamise eeltoimingute käigus koostatud toimiku keskkonnaministrile, kes otsustab maade vahetamise või keeldub sellest. Riigi esindajaks vahetusmenetluses oli Maa-amet, menetlustoimingute tegemise pädevus oli jagatud erinevate haldusorganite vahel. Kohus leiab, et ei saa nõustuda kaebajaga, et vahetamismenetlus oleks tulnud lõpule viia 6 kuuga ja kohus leiab, et selline väide ei tugine ühelegi asjakohasele argumentatsioonile. Kuigi kaebaja leidis, et mõned ettevõtjad said kohe ja viivituseta maadevahetuse teostada, märgib kohus, et tegemist on sarnasest reformiseadustega pikemaajalise protsessiga ja kõiki avaldusi ei saa koheselt ka lahendada, kuivõrd menetlustoimingute hulk oli pingeline. Kuni seadusemuudatuseni ei olnud kaebaja avaldus olnud väga pikka aega menetluses, see aeg pikeneks aga siis, kui tunnistada muudetud seadus põhiseaduse vastaseks. Kohus nõustub vastustajate esindajatega, et 01.04.07 a LKS muudatusest ei ole vastustajad õigusvastaselt tegevusetud, vaid kaebaja huvides jätkub tema taotluse menetluses seaduses sätestatud korras ja tegevus on saanud konkreetsed piirid. Vastustajate esindaja mööndus, et oldi viivituses augustist 2006 kuni 01.04.07 põhineb asjaolul, et eelmenetluses jõuti välja selgitada, millised on looduskaitselised piirangud ja saadi kaitseala valitseja seisukoht, et Lammi 12 kuulub vahetamisele, kuid hindamiseni ei jõutud. Hindamise takistus tekkis, kuna korraldatud hindamisteenuse riigihange ebaõnnestus. Kaebaja leiab põhimõtteliselt samuti, et juulist 2006 algas riigiorganite tegevusetus, täpsemini 10.07.2006.a. Kohus nõustub vastustajaga, et riigihanke nurjumine ja sealt tekkinud tegevuse seiskumine on õigusvastane tegevusetus, kuivõrd seadusega oli ette nähtud vahetusmenetluse läbiviimine, siis pidi olema riigiorganitele ka ette nähtav, et kõik tuleks korraldada nii, et asi sujuks. Vastustaja märkis, et 23.05.07 oli sõlmitud KVE-ga leping hindamiseks, kuid siis puudus juba selgus, missugused on hindamiskriteeriumid. Kuigi kaebaja ei nõustu kohtuga, leiab kohus, et õigusvastane 26 tegevusetus leidis aset peale avalduse menetlusse võtmisest augustist 2006, kuna vahepeal selgitati välja, et KeMi ITK 21.07.06 kirjaga teatas looduskaitselistest piirangutest ja Tartumaa KKT 14.08.06 kirjaga teatas täiendavad andmed, mis olid asja lahendamiseks vajalikud, mille tõttu Maa-amet 17.08.06 tegi teatavaks saadud vastused. Kuni 23.05.07.a., mil sõlmiti hankeleping avalduse lahendamine seiskus, kohus nõustub vastustaja esindajatega, et see ei ole vabandatav taotlejate suhtes, seega oli tegemist õigusvastase tegevusetusega. Kuni seadusemuudatuse loeb kohus, et vastustajad pidid arvestama, et seadusandjal on vajalik korrastada maadevahetusega seotud õigusaktid, et saavutada sellises keerukas protsessis õige väljund. Ka kriminaalasja algatamine oli avalikes huvides, dokumendid tulu kontrollida ja planeerida seadusemuudatus nii, et ei tekiks kahjulikke mõjutusi, saada seadusandlikult kõrgema kvaliteediga tulem, et muuta menetlus selgemaks. Kohus siiski nõustub antud juhul, et kasutuid kulutusi nende avalduste menetlemiseks, milles ei olnud jõutud hindamiseni, ei olnud mõttekas teha, puudub põhjus arvata, et kaebaja osas oleks taotluse menetlusega lõpuni jõutud ja õige hindamistulemus saavutatud. Kuna tegemist ei ole sundvõõrandamisega, siis kohese hüvitise nõue siin ei kehti ja mõnevõrra pikem otsustusprotsess ei saanud reeglina tuua kaasa kahjulikke tagajärgi, kahju tuleb igal üksikjuhul tõendada. Kohus leiab, et mingit põhjust ei olnud objektiivselt keerulises olukorras teha ennatlikke kulutusi, kuni seadusemuudatuseni oleks võinud kahjustuda nii avalik huvi kui ka kaebajate avalduse selge ja reeglitekohane menetlus. Kaebajale tagas järgnev regulatsiooni kehtestamine ja selle asjakohane kaalumine võimaluse, mille kohaselt tagatakse maade omandamine riigi poolt, kui kaebaja ei otsusta muu kiirema lahendi kasuks, mis turg võimaldab. Seadus on loonud valikuvõimalused. Kohtu arvates oli maadevahetus kokkuleppemenetlus, mida ei saakski täielikult reguleerida tavapärase haldusmenetluse reeglite järgi. Kaebaja osas ei olnud hindamiseni jõutud, samas ei olnud avaldus olnud ka menetluses ebamõistlikult pikka aega. Kuid see lühiajaline õigusvastane tegevusetus ei toonud kaasa tagajärgi kohustamisnõuete rahuldamiseks. Samas nähtub kohtuotsusest, et haldusaktiga otsustamise viivitamise õigusvastaseks lugemine ei too kaasa kohustamiskaebuste rahuldamist, kuna kehtivast õigusest ei tulene haldusorganile taotletud toimingu või haldusakti andmise kohustust Kaebaja kahjunõue. Kaebuse esitaja soetas hoonestamata Lammi 10 kinnistu sihtotstarbega sotsiaalmaa 10 500 000 kr eest ehk 202,03 kr/ruutmeeter. Kohus palus kaebajalt mitmel korral selgitusi, missugusel õiguslikul alusel ja asjaoludel tekkis kaebajal kahju sõltuvalt vastustajate õigusvastase tegevusetusega. Kohus leiab, et kaebaja selgitused sellest, et ta omandas riigilt looduskaitseliste piirangutega kinnistu ja riik on kohustatud selle vahetama piiranguteta maatüki vastu on ebakorrektne selle tõttu, et vahetamismenetlust ei saa läbi viia. Omandamismenetluse läbiviimisest ei ole keegi keeldunud, kaebaja asub järjekorras ja järjekord edeneb võrreldes maade vahetamismenetlusega jõudsamalt. Samas selgitab kohus, et looduskaitseliste piirangutega kinnistu omandas kaebaja tema enda vaba tahte tulemusel ja vastustajate tegevusetus või tegevus ei saanud kuidagi mõjutada seda ostu, kuna ost-müük toimus enne, kui kaebaja asus taotlema maadevahetust. Kohtu arvates asus kaebaja eksitavalt arutlema selle üle, et kinnistu looduskaitseliste piirangute seadmine oli üllatuslik ja riik või keegi muu isik rikkus tema õigustatud ootust kasutada tema poolt omandatud kinnistut P.itud viisil ja lõpptulemusel ta peab ootama omandamismenetluse tulemust ning et tal tekkis kahju (kinnistu väärtuste vahe). Looduskaitseliste piirangute seadmine ei sõltunud ega saagi sõltuda vastustajate tegevusest, sj ka sellest, kas nad olid õigusvastaselt tegevusetud või õiguspäraselt. Ka ei sõltunud Lammi 10 kinnisasja omandamisel looduskaitseliste piirangute olemasolu sellest, kas riik hakkab viima läbi kinnisasjade vahetamismenetlust või omandamismenetlust. Lammi kinnistu omandamisel oli kaebaja teadlik looduskaitselistest piirangutest, sj loeb kohus tõendatuks, et tal oli ka võimalik prognoosida, kuidas looduskaitseliste piirangutega maatüki kasutamiseks tekib takistus- kinnistule ei saa ehitada elamuid ja 27 kinnistu oli selle omandamisel osaliselt ehitamiseks sobimatu. Keegi ei keelanud kaebuse esitajal osalemast turusuhetes sellise kinnistuga, samal ajal ei saanud keegi sundida teda osalema kokkuleppemenetluses, so maade vahetamisemenetluses, mis on üks turule tulnud võimalus. Kas selles suhtes tekkis vastustajate tegevusest õigusvastane või õiguspärane tegevusetus, ei muutunud kaebaja vara väärtusetuks. Kui kaebaja näeb, et on olemas mingi muu soodsam turuvõimalus, siis tuleb tal seda kasutada ja vältida kahju tekkimist, kui ta leiab, et ootamisest tekib kahju. Kui kaebaja soovib maade omandamismenetluse kaudu saada kasu, siis ka see on talle tagatud ja takistus tekiks, kui kohus tunnistaks õigusnormid põhiseaduse vastaseks ning seejuures ei saaks ka läbi viia enam vahetusmenetlust. Sisusuliselt nähtus kaebaja eelnevast mõttekäigust, et ta soovide kohaselt peaks oodatud hüvitise määramine lükkuma kaugesse tulevikku. Lammi 10 kinnisasja jagamise teostas kaebaja nii, et Lammi 12 kinnistu asub Tartu linnas Anne LKA sihtkaitse-piiranguvööndis ja kaebaja teab, et LKS § 20 alusel saab kinnisasja riik omandada, kuna piirangute tõttu arendaja poolt kavandatud elamute ehitamist ei saa teostada. Anne Looduskaitse kaitseeeskiri võeti vastu Vabariigi Valitsuse 15.09.05.a. määrusega nr 240, enne seda oli looduskaitse ala moodustatud ENSV Tartu linna RSNTK 29.07.86.a. otsusega nr 186, seega takistavad elamuehitust piirangud, mis tulenevad neist aktidest, need on ka jõusolevad haldusaktid, kuid takistusi ei tekkinud mitte sellest, kuidas vastustaja tegutses. Kaebajale kahjulik tagajärg piirangute seadmisega omandatud kinnistule ei ole põhjuslikus seoses vastustajate või riigi tegevusest, selle kahju tekkimisele ajaliselt ei eelnenud vastustajate tegevust ega ka seadusemuudatust (VÕS § 127 lg 4). Selle tõttu kohus märkiski kaebajale, et vahetusmenetlus ja omandamismenetlus ning vastustaja tegevus selles mõttes ei ole seotud piirangute seadmisega ja piirangutega kinnistu omandamise kahjulikud tagajärjed on seotud kaebaja tegevusega, need tagajärjed ei kaoks ära ka siis, kui kohus loeb vastustajate tegevuse õigusvastaseks ja jätaks kohaldamata väidetult põhiseadusevastased normid. Ka detailplaneerimisega ei kaoks looduskaitselised piirangud ja kaebaja ei saaks oma kinnistut kasutada elamute ehitamiseks. Kuivõrd kaebajale pidi see olema ettenähtav, siis on ainetu püstitada küsimust sellest, misssugune ehitusõigus tuleneb kaebaja kinnistule Tartu linna üldplaneeringust ja et vastustajad hindavad olukorda valesti. Üldplaneering ei saagi määrata looduskaitseliste piirangute seadmise küsimust. Seega saab kaebaja kasutada kinnistut P.itud viisil tema senisel otstarbel, so Tartu linnavalitsuse poolt määratud sihtotstarbega üldmaa, mis on sotsiaalmaa alaliik. Kui kaebaja sellise sihtotstarbega maad kasutada ei soovi, siis tuleb tal oodata, mil ta saavutab riigi poolt võimaldatud maa omandamismenetluse kaudu soovitud hüvitise saamise. Kuna kohtule jäi ka peale suulist istungit ja kaebaja küsitlemist arusaam, et kaebaja heidab ette vastustajatele seda, et riik seadis ootamatult looduskaitselised piirangud, mis takistasid temal arendustegevuse jätkamise ja ka maa vahetusmenetlus ei õnnestunud, see viis kahju tekkimiseni, siis kohus märgibki, et vastustajate tegevusega ei ole sellel põhjusel seost. Vastustaja märkis samuti, et jääb arusaamatuks, miks kaebaja esitas kahjunõude ja hindamisaktid, milles võrreldakse 13.09.06.a. seisu 21.09.07.a. seisuga Lammi 10 kinnistu osas ja seejuures nõutakse kahju Lammi 12 osas. Kohus nõustub, et ka märgitud võrdluste esitamine ei kinnita kahju olemasolu ega selle tekitamist vastustajate tegevusest. Seejuures, kui soovitakse teha võrdlust, siis saab võrrelda võrreldavaid kinnisasju, kuid antud juhul esitatakse võrdlus korruselamumaa sihtotstarbe alusel turul kujunenud hindu, kaebaja soovib vahetada maad, mis on sihtotstarbelt üldmaa ja võrdlus 2006 a ja 2007.a. kohta seisul 21.09.07 ei anna meile mingit teavet looduskaitselise kinnistu kohta. Lammi 12 maatükk tuli vastustajal hinnata selle sihtotstarbe alusel vahetusmenetluses eeltoimingute käigus, kuid sellise hindamiseni ei jõutud. Kaebaja ei väida, et sellest tekkis kahju. Vastustaja märkis, et kuivõrd Lammi 12 osas ei ole erakorralist hindamist tehtud, siis 2001 a korralise hindamise tulemusel on Tartus selle piirkonna sotsiaalmaa sihtotstarbega maa hinnaks 3 kr ruutmeeter, parandustegurit 0,2 kasutades võiks hinnaks kujuneda ca 60 tuhat 500 kr. Kaebaja ei vaidle vastu, et kinnistu on alles, ta saab seda kasutada, kohtule nähtubki asja materjalidest, et kinnistu 28 on kaebajal endiselt selles väärtuses olemas, ta saab seda käsutada sihtotstarbeliselt kuniks saab hüvitise või leiab muu võimaluse kinnistust saadava kasu realiseerimiseks. Seega ei nähtu, et kaebajal oleks tekkinud kahju looduskaitselise maa eest saadava tasu väärtuste vahena. Kaebaja peaks kahjunõude korral esitama kohtule ka saadavate tulude ja kulude nimekirja, et tekiks üldse kaalumisvõimalus. Vastustajad ei ole sj ka põhjustanud kinnisvara turu hindade muutust, see ei sõltugi nende tegevusest. Saamata jäänud tulu hüvitamist võib kaebaja eraldi nõuda, seda kohus ei saa välistada ( Riigikohtu otsus nr 3-2-1-32-03). 01.08.2008 kehtinud LKS § 19 lg 5 kohaselt oli kinnisasja vahetamise korra ning kinnisasja selle oluliste osade väärtuste määramise aluste kehtestamine Vabariigi Valitsuse pädevuses. 08.07.04 määrusega nr 241 „Kinnisasja vahetamise kord ja kinnisasja ning selle oluliste osade väärtuste määramise alused“ sätestas § 10 lg 2 p 2-s, et üksnes riigi esindaja õiguseks on määrata vahetusmenetluses olevate kinnisasjade väärtused, vajadusel tellida erakorraline hindamine, siis sellest aspektist ei ole kaebaja tellitud hindamine asjakohane, kuivõrd Lammi 12 erakorralise hindamise sai tellida vaid Maa-amet. Toetudes RVS § 7 lg 1 peab kaebaja ikkagi tõendama, et vastustaja vahetusmenetluse läbiviimata jätmine või selle käigus väidetud tegevusetus põhjustas kahju, kaebaja väitel kinnistu väärtuste vahe, kuid kaebaja ei asunudki tõendama, et Lammi 12 kinnistu väärtuste vahe on summas 2 973 069 kr. Kaebaja tõendi andmetel ei saa ka järeldada, et kaebaja oleks teistsuguses olukorras VÕS § 127 lg 1 mõistes, kui vahetamismenetlus oleks toimunud kiirelt. Kahju tõendamine on kaebaja ülesaane. Kaebaja ei väida, et sotsiaalmaa osas oleks kinnisvara hinnad muutunud. Seotult PS järelevalvemenetluse taotlusega ja kohtu eelneva seisukohaga soovib kohus lisada, et kuivõrd LKSMS §

§ 16

p 2 ei ole vastuolus põhiseadusega ja LKS järgne kinnistu riigipoolne omandamine ei ole sundvõõrandamine, siis ühe menetluse asendamine teise olemuselt samaväärse kompenseerimismenetlusega ei saa iseenesest samuti kuidagi riivata omandipõhiõigust ja tekitada kaebajale tema poolt näidatud kahju. Sundvõõrandamine peaks tooma kahju kohese hüvitamise kohustuse, antud juhul toimis turg vabatahtlikkuse alusel ja kokkuleppemenetluses. Ühe hüvitamise võimaluse asendamist teisega eesmärgil tagada isikute võrdsem kohtlemine, ei saanud ega saa tuua kahju. Hariliku väärtuse termini asendamise kinnisasja väärtuse leidmise metoodikaga tingis