Obsah (5)

§ 24§ 21§ 92§ 93§ 83

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Määruse tegemise aeg ja koht 31.05.2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-1042 Haldusasi Nippon Foundation OÜ kaebus Harku Vallavolikogu

§ 24lg 1 p 2).

1. Välja mõista Nippon Foundation OÜ-lt Harku Vallavolikogu kasuks paljundustööde eest kantud kulud summas 395,30 krooni.
2. Jätta ülejäänud osas menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
3. Saata määruse ärakiri menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule määruse teinud halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul, arvates määruse kättesaamisest. ASJAOLUD
4. Kohtu menetluses on Nippon Foundation OÜ kaebus Harku Vallavolikogu 26.03.2009 otsuse nr 31 „Rannamõisa külas Merihobu tee 35 kinnistu detailplaneeringu kehtestamine“ tühistamiseks ja Harku Vallavolikogu kohustamiseks otsustada detailplaneeringu uuesti kehtestamine.
5. Kohtuistungi määratud ajaks 03.05.2010 esitas kaebaja esindaja J.Penne taotluse kaebusest loobumise kohta. Kaebuse esitaja taotlus anti edasi vastustaja esindajale M.Lõhmusele, kes esitas Harku Vallavolikogu menetluskulude nimekirja. 1
6. Kaebaja täpsustas 12.05.2010 kaebusest loobumist. Kaebaja kinnitab, et saab aru kaebusest loobumise tagajärgedest ning on loobumisavalduse teinud

§ 21lg 1 ja § 24 lg 1 p 2 alusel.

Kaebaja annab enesele aru, et ta ei saa samas asjas samadel alustel kohtusse pöörduda. Kaebaja jääb oma taotluse juurde jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Kulude väljamõistmine kaebajalt oleks äärmiselt ebaõiglane ning põhjendamatu. Vastustaja on pidanud kohtumenetluses üksnes vastama kaebaja kaebusele ning selle eest tasutud õigusabikulu on ebamõistlikult suur. Planeerimistegevus on valla kohaliku omavalitsuse pädevusest tulenev igapäevane ülesanne, millega seotud vaidlustes on õigusabi kasutamine põhjendamatu. Puuduvad alused väitmaks, et Harku valla jaoks oleks tegemist keerulise ja tavapäratu õigusliku vaidlusega, kus tal endal kompetents puudub ning seetõttu on pöördutud advokaadi poole. Ühtegi erandlikku asjaolu, mis võiks õigustada vastustaja poolt välise õigusabi kasutamist, antud juhul ei ole ning mõistlik ja õiglane on jätta poolte õigusabikulud nende endi kanda. 4. 17.05.2010 täpsustas vastustaja menetluskulu nõuet. Vastustaja palub kaebuse esitajalt välja mõista kaebuse esitaja poolt kaebuse esitamisega vastustajale tekitatud menetluskulu summas 42 898,9 krooni vastavalt AS Advokaadibüroo Paul Varul poolt esitatud 29.06.2009. a arvele nr 91005, selle lisaks olevale kuluaruandele ja 08.07.2009. a maksekorraldusele nr 361. Vastavalt

§ 92lg-le 6 kaebuse esitaja, kes loobub kaebusest, kannab kohtukulud.

03.05.

1. a on kaebuse esitaja esitanud taotluse kaebusest loobumise kohta, mistõttu peab kaebuse esitaja kandma vastaspoole menetluskulud. Harku Vallavolikogu 26.03.
2. a otsus nr 31 detailplaneeringu mittekehtestamise kohta on igati põhjendatud ja kohtusse esitatud kaebus on põhjendamatu ja alusetu. Kaebaja on esitanud kohtusse asjatu ja põhjendamatu kaebuse ja tekitanud sellega vastustajale põhjendamatuid menetluskulusid, mis kuuluvad kaebuse esitajalt väljamõistmisele. Kaebuse esitaja poolt viidatud Riigikohtu lahendites toodud piirangud, mille kohaselt on teatud juhtudel piiratud kohaliku omavalitsuse menetluskulude teiselt poolelt väljamõistmine, ei ole antud asjaoludel käesoleva kaebuse puhul kohaldatavad. Kaebuse esitaja puhul on tegemist kinnisvara arendamisega tegeleva äriühinguga, kes igapäevaselt puutub kokku planeerimismenetlusega ja on selle nüanssidest teadlik ning suuteline hindama vaidlustatud Harku Vallavolikogu 26.03.
3. a otsuse nr 31 põhjendatust. Advokaadi ülesandeks on anda kliendile objektiivne juriidiline hinnang kaasuse asjaolude kohta, seega pidi OÜ Nippon Foundation olema teadlik kaebuse perspektiivitusest. Kaebus on ilmselgelt perspektiivitu ja esitatud pahatahtlikult. Riigikohtu halduskolleegiumi 19.06.
4. a kohtuotsuse kohaselt haldusasjas nr 3-3-1-24-07 on Riigikohus rõhutanud, et haldusorgani kasuks menetluskulude väljamõistmise otsustamisel tuleb arvestada ka kaebaja pahatahtlikkust ning muid kaalukaid ja erandlikke asjaolusid. Kohtumenetluses kantud õigusabikulud on olnud vajalikud ja põhjendatud. Kaebuse läbitöötamine ja kaebusele vastuse (maht 17 lk) koostamine oli mahukas töö ning kantud õigusabikulu on igati põhjendatud. Kaebuse esitaja ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et vastustaja õigusabikulu on ebamõistlikult suur.
5. 24.05.2010 esitas kaebaja täiendavad seisukohad menetluskulude hüvitamise taotlusele. Vastustaja väited kaebuse pahatahtlikkusest on paljasõnalised. Ei esine ühtegi asjaolu, mis väidetavat pahataktlikkust kinnitaks. Pahatahtlikuks ei saa pidada halduskohtuliku kaebeõiguse kasutamist, kui kaebaja leiab, et tema õigusi on rikutud. 2 Kaebaja on siiski otsustanud asja edaspidisest menetlemisest loobuda, kuna tal on lõppenud vaidlusaluse objekti osas õigusabi ja arenduse jaoks ettenähtud rahalised ressursid kinnisvarasektoris toimunud languse tõttu. Oma õiguste rikkumise lõpetamise ja positiivse haldusotsustuse saavutamine on antud asjas osutunud ebaproportsionaalselt aega- ja rahanõudvaks. Täiesti mõistetamatuks jäävad aga vastutaja süüdistused kaebaja pahatahtlikkuse kohta olukorras, kus vastustaja on ise nõustunud kompromissläbirääkimiste pidamisega ning kompromissi menetlus on kestnud ligemale pool aastat. Arusaamatuks jääb, kui vastustaja jaoks on kaebuse põhjendamatus niivõrd ilmselge, miks on vaja sellistele lihtsale kaebustele vastamiseks kasutada suhteliselt kallist õigusabi ja niivõrd märkimisväärses ulatuses. Välise õigusabi kasutamine antud asjas oli täiesti põhjendamatu ja selge ressursiraiskamine. Seejuures on oluline, et pikalt veninud planeerimisprotsesside asjaolude selgekstegemiseks (mh planeerimisdokumentidega tutvumine jne) kujuneb asjaga varemat kokkupuudet mitteomavale advokaadile palju ajamahukamaks kui juriidilise argumentatsiooni koostamine, samal ajal, kui kohalik omavalitsus asja menetlenud isikuna omab asjaoludest head ja täpset ülevaadet. Detailplaneeringute menetlemine on kohaliku omavalitsuse üks põhipädevusi ja igapäevaseid ülesandeid, mis tähendab, et vastava seadusandliku regulatsiooni ja kohtupraktikaga peab vastustaja nii või teisiti kursis olema. KOHTU SEISUKOHT 6.

§ 21

lg 1 kohaselt on kaebuse esitajal õigus kaebusest loobuda kuni asja läbivaatamise lõpetamiseni kohtuistungil või kirjalikus menetluses täiendavate taotluste ja tõendite esitamise tähtaja möödumiseni. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt enne kaebusest loobumise vastuvõtmist selgitab halduskohus kaebuse esitajale kaebusest loobumise tagajärgi ja lõike 5 kohaselt kinnitab kohus kaebusest loobumise määrusega, millega lõpetab asja menetluse.

§ 24

lg 1 p 2 kohaselt lõpetab halduskohus menetluse, kui kohus võtab vastu kaebuse esitaja loobumise kaebusest.

§ 24

lg 2 kohaselt ei saa menetluse lõpetamise korral isik uuesti pöörduda kohtusse samas asjas. 7. Kohus leiab, et kaebuse esitajal on õigus loobuda kaebusest ning kohus võtab loobumise vastu. Kohus võtab vastu Nippon Foundation OÜ kaebusest loobumine

§ 21lg 1 ja § 24 lg 1 p 2 alusel ning lõpetab haldusasjas menetluse.

Kaebuse esitaja on kinnitanud, et ta on loobumise tagajärgedest teadlik. Vastavalt

§ 92lg 6 kohaselt kaebuse esitaja, kes loobub kaebusest, kannab menetluskulud.

Kaebuse esitaja vaidleb vastu vastustaja menetluskulude nõudele ja leiab, et kulude väljanõudmine oleks ebaõiglane ja põhjendamatu, viitab RKHK lahenditele nr 3-3-1-24-07 p 16, 3-3-1-52-07 p 10, nr 3-3-1-62-08 p 15, nr 3-3-1-16-07 p 13 ja nr 3-3-1-49-04 p

1. Ühtegi erandlikku asjaolu, mis võiks õigustada vastustaja poolt välise õigusabi kasutamist, antud juhul ei ole ning mõistlik ja õiglane on jätta poolte õigusabikulud nende endi kanda. 3
2. Vastustaja esindaja M. Lõhmus on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ja näitab kulude kandmist ulatuses 42 898,9 krooni. Vastustaja on taotlenud kulude väljamõistmist kaebuse esitajalt ja leiab, et kaebus oli esitatud pahatahtlikult ja on selgelt perspektiivitu. Vastustaja on esitanud arve nr 91005 summas 42 898, 90 ja kulude aruande, millest nähtub teenusega seotud kulud paljundustööde kohta summas 335, 00 kr ja õigusabikulud summas 36 020, 00 kr (ilma käibemaksuta). Asjas ei ole vaidlust menetluskulude tasumise tõendatuse üle. 9.

§ 92

lg 10 märgib, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

§ 93lg 5 kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et kohtupraktikas on Riigikohtu HK korduvalt rõhutanud, et mitte alati ei ole haldusevälise õigusabi kasutamine põhjendatud. Riigikohtu halduskolleegium on

1. juuni
2. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-24-07 (p 16) selgitanud, et õigustamaks halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmist, peab kohtuasjas vaieldavad küsimused olema reeglina väljaspool haldusorgani igapäevast põhitegevust. Põhimõtteliselt sama seisukohta on kolleegium väljendanud korduvalt ka varem (vt nt
3. mai
4. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-11-01;
5. oktoobri
6. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-4805;
7. mai
8. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-16-07).
9. novembri
10. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-52-07 (p 10) märkis kolleegium, et haldusorgan võib välist õigusabi küll kasutada, ent peab arvestama sellega, et kui tegemist on haldusorgani põhitegevusega seotud vaidlusega, siis võivad tema menetluskulud jääda tema enda kanda ka kaebuse põhjendamatuse korral. Asjades nr 3-3-1-62-08 (otsuse p 15), nr 3-3-1-16-07 (otsuse p 13) ja nr 3-3-1-49-04 (otsuse p 10) on Riigikohtu halduskolleegium selgitanud, et teatud juhtudel ei ole välistatud vastustajaks oleva haldusorgani kasuks välise õigusabi teenuse kasutamiseks kantud vajalike ja põhjendatud kulude kaebajalt väljamõistmine. Riigikohus on aga kaebajalt haldusorgani kasuks menetluskulude väljamõistmise võimalikkust piiranud mitmete tingimustega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne. Lisaks võib menetluskulude jagamisel arvestada ka muid kaalukaid ja erandlikke asjaolusid, näiteks kaebaja pahatahtlikkust või vaidlusaluse küsimuse erilist tähendust õiguskorras (vt nt
11. novembri
12. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-58-07, p 13). Vastustaja on leidnud, et kaebus on ilmselgelt perspektiivitu ja esitatud pahatahtlikult ja ta on olnud kogu aeg seisukohal, et otsus on õiguspärane ja kaebus alusetu. Kohus ei nõustu vastustaja hinnanguga, et kaebus on esitatud pahatahtlikult. Kaebajal on õigus pöörduda kohtusse, kui ta leiab, et tema õigusi on rikutud. Vastustaja seisukoht on kummastav, kuivõrd ta on ise pidanud vajalikuks kompromissläbirääkimisi. Kohtu määratud kohtuistung jäi ära 15.10.09.a., menetlusosalised pidasid vajalikuks astuda läbirääkimistesse kompromissi sõlmimiseks ja 13.01.2010 esitasid ka ühisavalduse selle saavutamiseks tähtajaga 25.02.
13. Kui Vallavolikogu pidas kaebust ilmselgelt alusetuks, siis ei oleks ta tohtinud kohtuasja arutamist takistada ja kohut eksitada teatega sõlmida kompromiss. Vastustaja eeltoodud väide on vastuolus tema enda esitatud menetlusdokumendiga. Vastustaja viitab küll kohtumäärusele 08.02.2010 ja märgib, et kohus on viidanud kaebuse perspektiivitusele, kuid määrusest nähtub, et kohtule jääb pigem arusaamatuks valla seisukoht, mis seob kompromissi volikogu istungiga 28.01.
14. Vastustaja oli kohtule teatanud, et kui kaebaja ettepanekud 4 üldplaneeringu muutmiseks rahuldatakse, siis saab pidada läbirääkimisi edasi ja 25.02.2010 saab valmistada ette kompromissi projekti. Kohtule jäi ebaselgeks, kuidas käesolevas asjas kompromissitaotlus seondub üldplaneeringumenetlusega, kohus ei soosinud ebamäärasust, mis tekkis poolte taotlusest ja vastustaja selgitusest. Kohus märkis kaebajale, et puudujääke DP menetluslikus osas ei saa ignoreerida, kui menetlustoiminguid tuleks korrata. Kohus ei olnud aga saanud vastustajalt vastust, kas olid ka muud põhjused, miks DP –d ei saanud vastu võtta, kaebaja oli kaebuses märkinud ära ka muud põhjused, mille sisu ja õiguspärasusest ta ei saanud haldusaktist vastust ja pöördus kohtusse. Selle tõttu kohus ei saanud välistada, et ülejäänud kaebuse motiivides lahenduks asi kompromissiga, kui kaebaja saab kohtuväliselt teada, mis nimelt põhjustas etteheited, mida varem ei olnud DP kehtestamiseks takistavate asjaoludena ära näidatud. Kohtule ei olnud ilmselge, kas kaebaja poolt esitatud väidetavalt vigane seletuskiri oli ka tegelikult vigadega, kuivõrd seda asjaolu ei ole kaebajale varem süüks pandud ja see võis ka ära langeda; samas võis kaebaja vajada abi ja kokkuleppeid nt avalikustamise reeglitega kooskõlas korraldamiseks vms. Vastustaja vastuses oli üksnes üldsõnaliselt märgitud, et seletuskirja täiendamise vajadus ja kanalisatsiooni rajamise tagamine ei ole DP kehtestamata jätmise ainus põhjus, sj märgitakse et uue avaliku väljapaneku vajadust arvestades pidas volikogu mõistlikuks ühtlasi kohustada arendajat täiendama DP seletuskirja. Sellest on üsna raske välja lugeda, kas seletuskirja väidetud viga või siis hoopiski „kanalisatsiooni rajamise tagamine“ on põhjusteks, miks DP ei saanud kehtestada või need ei ole põhjusteks, kuna menetluslikud vead on tegelikeks põhjusteks. Kaebus ei olnud esitatud vaid menetluslike vigade küsimuses ja kaebusest nähtus, et kaebajale jäi ebaselgeks, mis vastustaja tegelikult silmas oli pidanud põhjuste märkimisel seotult seletuskirja täpsustamisega. Kompromissi sõlmimiseks võis anda ajendi, kui kaebaja saab väljapool kohtumenetlust ammendava teabe, seda kohus ei saanud välistada, mistõttu kohus piiritles selle, millega ta asjaosalisi ära kuulamata kirjalike vastuste alusel selgeks ei saanud. Kohus juhtis tähelepanu sellele, et valla vastusest oli tekkinud kohtul selgusetus, miks asja ei saa arutada ja miks vald vajab uut täiendavat aega. Kohus sj lõppeks ka ei välistanud, et kompromissi saab sõlmida, kuid kohus pidas õigeks menetlusosalised kutsuda kohtusse, kuna vastuste saamisel muutus menetlus ebaefektiivseks ja kohut huvitavad küsimused oldi endiselt vastuseta. Vallal on tunduvalt enam vahetut ja operatiivset informatsiooni, kui seda on kohtul, vallavolikogu ei oleks tohtinud kohtule jätta arusaamist, et asja saab lahendada kompromissiga. Seega on vastustaja andnud asjaoludele kas ekslikult ebaõige tõlgenduse või siis soovinud kasutada ära kohtumäärust, et mitte selgitada, miks ta ise pidas vajalikuks kompromissi võimalikkust. See põhjus ei ole selgunud senimaani. Planeerimismenetluse läbiviimist tuleb pidada Harku Vallavolikogu igapäevaseks põhitegevuseks. Kohus nõustub kaebajaga, et käesolevas vaidlustes on õigusabi kasutamine põhjendamatu ja vastustaja ei ole ka märkinud, miks antud juhul oli vajalik välise õigusabi kasutamine. Vastustaja küll märgib, et tegemist on kinnisvara arendajaga, kes kasutas kvalifitseeritud õigusabi, vastustaja ka kordab, et kaebaja esitas pahatahtliku kaebuse, kuid ei märgi, miks vallavolikogu pidi selles konkreetses asjas üldse kasutama välist õigusabi. Kui kohus saab välja mõista üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud, siis tuleb kohtule märkida, miks antud juhtumil oli vajalik välise õigusabi kasutamine. Kaebuse esitaja on põhjendanud seejuures, et majandusliku olukorra muutus kinnisvara arenduse sektoris ei võimalda tal vaidlusaluse objekti suhtes õigusabi ja arenduse rahalise ressursi puudumisest saavutada proportsionaalset tulemust. Riigikohtu HK on rõhutanud, et menetluskulude hüvitamiseks haldusorganile peaks nähtuma välise õigusabi vajalikkus, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon vms. 5 Vastustaja ei märgi volikogu õigusabi vajaduse põhjendamise osas midagi. Riigikohus on siiski isegi juhtudel, kui kaebus on olnud pikalt kohtute menetluses ja jõudnud otsusteni, pidanud vajalikuks märkida, et haldusorgan ei saa loota, et õigusabi kasutamisel tingimata tekkinud õigusabikulu hüvitatakse. Veelgi enam, Riigikohtu HK on lahendis 27.01.2010 Nr 3-3-1-79-09 puudutanud just nimelt planeerimismenetluse küsimusi ja märkinud, et „Planeeringute menetlemine on üheks kohalike omavalitsusüksuste põhitegevuseks. Sellistes valdkondades kohtuvaidluse käigus tekkinud advokaaditeenuste kulude väljamõistmine ei ole põhjendatud (vt ka Riigikohtu 19.06.2007 otsust asjas nr 3-3-1-24-07; 06.11.2007 otsust asjas nr 3-3-1-5207; 14.01.2009 otsust asjas nr 3-3-1-62-08; 17.04.2009 otsust asjas nr 3-3-1-16-09). Kohus saab siit järeldada, et planeerimismenetluses saaks õigusabi vajadus olla sedavõrd erandlik, et vastustajal tuli seda ilmtingimata kohtule selgitada ja kui sellist erandlikku olukorda ei tekkinud, siis ei saa vastustaja arvestada, et tema tehtud advokaadikulutused hüvitatakse. Kohus leiab käesolevas asjas, et planeeringumenetluses ei olnud antud juhtumil põhjendatud õigusabi töö tellimine advokaadilt, kuna vastuse koostamine kaebusele eeldas vallavolikogu töötajate teadmisi, miks volikogu andis otsuse, mille suhtes kaebaja soovis selgitusi. Selle otsuse lahtiseletamiseks ja motiivide esitamiseks kohtule ei olnud vaja väljuda tavapärase töö raamidest, kui väidetult oli otsus selge ja kaebaja pidi sellest tingimusteta aru saama. Kaebusele vastamine peab olema ja on vastustaja tavapärase töö tegemine ja advokaadi kasutamine antud juhul vaid suurendas ressursikulusid, kuigi selleks puudus vajadus. Kui volikogu otsustas siiski õigusabi kasutada, siis pidi ta arvestama, et selle teenuse tasub ta ise ja kulutused jäävad valla kanda. Kohus nõustub, et Riigikohtu HK on veel märkinud, et lisaks võib menetluskulude jagamisel arvestada ka muid kaalukaid ja erandlikke asjaolusid, näiteks kaebaja pahatahtlikkust või vaidlusaluse küsimuse erilist tähendust õiguskorras, kuid antud juhul kohus neid põhjuseid siiski ei näe, volikogu sai esitada selgituse, mis ta haldusakti andmisel mõtles. Muid erandlikke asjaolusid kaebus ei käsitlenud ja vastustaja ka ise ei viita, et sellised asjaolud esinesid. Kohus nõustub vastustajaga, et tegemist ei ole keerulise ja tavapäratu õigusliku vaidlusega, ühtegi viidet, mis võiks põhjustada advokaadi õigusabi vajaduse, ei nähtu ka asja muudest materjalidest, menetluskulude taotlus läheb sellest sujuvalt mööda päädides vaid kaebuse ilmselge perspektiivituse küsimusega ja viitega, et tegemist on kinnisvara arendajaga. Kohus ei leia, et juhul, kui kaebajaks on juriidiline isik, kinnisvara arendaja, et siis eeltoodud põhimõtted ei kehtiks. Kaebaja isikust tulenevalt ei olnud vastustajal suurem vajadus õigusabi järgi, kui selleks isikuks oleks nt füüsiline isik. Õigusabi vajadus ei sõltu sellest, kes on kaebajaks; ressursi kulutamine ei ole õigustatud ka planeeringumenetluses, mil planeeringumaterjali peab vastamiseks endale selgeks tegema haldusväline isik, kes vajab vastuse koostamiseks täiendavat aega, et end kurssi viia asjaoludega. Kohus leiab, et ei esine erandlikku asjaolu, mis võiks õigustada siinkohal välise õigusabi kasutamist. Need asjaolud tuleb esitada vastustajal, kuid ta seda ei teinud. Kohus leiab, et poolte õigusabikulud tuleb jätta nende endi kanda, samuti jääb kaebaja kanda tasutud riigilõiv. Küll aga peab kohus põhjendatuks hüvitada vastustaja poolt tehtud paljundustöö arve nr 209299 alusel summas (koos käibemaksuga) 395,30 krooni, mis on asja lahendamiseks vajalik kulutus. 6 Vastavalt

§ 83

lg 3 p 2 on kohtukuludeks asja läbivaatamise kulud sh dokumentaalse tõendi ja asitõendi saamise kulud. Tegemist on kulutusega, mille hüvitamist saab

alusel nõuda ning kuivõrd kaebuse esitaja jättis oma kaebusele vastavad asjakohased tõendid lisamata, siis on põhjendatud, et need kulutused hüvitab kaebaja. Karin Kalmiste Kohtunik 7