KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ande Tänav ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 16.04.2010, Tallinn Tsi

) § 83 alusel, kuna rikuti

§ 103lg-s 4 sätestatud eeldust.

Hageja on oma õiguste kaitseks pöördunud kohtusse ka

§ 106alusel, kuid soovib oma õiguste kaitseks kõik võimalused ära kasutada.

3 Kostjate vastuväited 5. Kostjad hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt ei oma hagi õiguslikku alust, sest

§ 83

näol on tegemist nõuete kaitsmise otsustamise seisukohalt üldsättega, mida reguleerib erisättena

§ 106. 6.

Võlausaldajate üldkoosoleku esindaja ei esitanud oma seisukohta hagi suhtes. Esimese astme kohtu otsus

1. 09.10.2008 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2. Otsuse põhjenduste kohaselt on poolte vahel sisuliselt vaidlus selles, kas hagejal on õiguslikku alust kaitsta oma õigusi ka

§ 83

alusel või nõuete tunnustamise aluseks saab olla vaid

§ 106

, mille alusel hageja samuti on asunud oma õigusi kaitsma iseseisvas hagimenetluses. Hageja leiab, et taotletava otsuse kehtetuks tunnistamiseks annab aluse see, et haldur pani kaitsmisele hagejale kuuluva nõuet tagava pandiõiguse, mida vastavalt

§ 103lg 4 ei tohtinuks teha.

9.

§ 83

lg 1 kohaselt võib võlgnik, võlausaldaja või haldur nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, mis ei vasta seadusele või mille tegemisel on rikutud seadusest tulenevat korda, samuti otsuse, mille vaidlustamise õigus on seaduses otse ette nähtud. Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist võib nõuda ka siis, kui otsusega rikutakse võlausaldajate ühiseid huve.

§ 103

lg 4 järgi loetakse nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu või vahekohtu jõustunud lahendiga rahuldatud, ja pandiõigus, mida on kohtu või vahekohtu jõustunud lahendiga tunnustatud või mis on kantud kinnistusraamatusse, laevakinnistusraamatusse, kommertspandiregistrisse või Eesti väärtpaberite keskregistrisse.

§ 106

lg 1 alusel, kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks võlgnik, keda esindab haldur. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. 10. Poolte vahel on sisuline vaidlus esmajoones selles, kas antud asjas kuulub kohaldamisele

83 lg 1, st kas nõude tunnustamata jätmist ja seda nõuet tagava pandiõiguse mittetunnustamisel, kui rikuti väidetavalt

§ 103lg 4, on võimalik vaidlustada tulenevalt antud sättest.

Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et nende vahel on ka kohtulik vaidlus, kus hageja tugineb

§ 106lg-le 1.

11.

§ 83

annab üldise aluse kohtuvälises pankrotimenetluses ebaseaduslike otsuste tühistamise taotlemiseks kohtus. Samas on nõuete ja neid tagava pandiõiguse tunnustamata jätmisel seaduses võimaldatud esitada vaidlus kohtusse ning seda teha võimaldab

§ 106jj.

Seega on tegemist

§ 106

näol erisättega

§ 83suhtes.

Vastavalt sellele erisättele on täpselt määratletud ka võimalike kostjate ring, millest on välja jäetud üldkoosoleku esindaja (pankrotitoimkonna esimees) ja haldur või võlgnik (kui nad ei ole vaidlustanud nõuet) ning kostjateks on võlausaldajad, kes on vastu vaielnud nõudele või pandiõigusele. See on ka mõistlik, kuna vastuväiteid hagile saab esitada ikkagi isik, kes on vastu väitnud sellele üldkoosolekul, mitte koosoleku juht (haldur) või kõigi võlausaldajate eeldatav esindaja pankrotitoimkonna esimees. Asjaolu, et nõuete kaitsmise koosolek halduri informatsiooni alusel hageja nõude ja nõudeõigust tagava pandiõiguse kohta võttis seisukoha ning keeldus tunnustamast nii nõuet kui ka seda tagavat pandiõigust, võib olla tõendamise ja 4 vaidluse objektiks kohtuvaidluses, mis hageja on algatanud

§ 106alusel.

Kuna antud otsus ei kuulu vaidlustamisele taotletaval alusel, siis ka hageja teised nõuded tuleb kaitsta

§ 106lg 1 alusel algatatud menetluses.

Apellatsioonkaebus

1. OÜ Lamaran Grupp palub tühistada Harju Maakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.
2. Kaebuse põhjenduste kohaselt märkis maakohus põhjendatult, et poolte vaheline vaidlus taandub sisuliselt küsimusele, kas hagejal on õiguslikku alust kaitsta oma õigusi ka

§ 83

alusel või nõuete tunnustamise aluseks saab olla vaid

§ 106

. Kohus möönas, et nõuete kaitsmisel hageja õigusi rikuti sellega, et esitati hagejale kuuluv kinnispandiõigus kaitsmisele ja seejärel esitati pandiõigusele vastuväited, mida seadus teha ei lubanud. Sellele vaatamata asus maakohus seisukohale, et hagi ei saa esitada hageja poolt taotletaval alusel, st

§ 83

lg 1 alusel ning

§ 106

näol on tegemist erisättega

§ 83suhtes.

14. Kahel eelmärgitud regulatsioonil on oluliselt erinevad objektid:

§ 106

lg 1 puhul on reguleerimise objektiks nõuete kaitsmisel tunnustamata jäänud nõude tunnustamine kohtumenetluses,

§ 83

lg 1 puhul aga üldkoosoleku ebaseadusliku otsuse kohtus vaidlustamine.

§ 106

lg 1 sätestab aluseid ja korda nende võlausaldajate nõuete tunnustamiseks, millised jäid nõuete kaitsmisel tunnustamata halduri ja/või teiste võlausaldajate poolt seaduslikul alusel esitatud vastuväidete tõttu (

§ 103lg-d 2 ja 3).

Ilmselt ei saa tõusetuda vaidlust selles, et hageja subjektiivseks õiguseks, mida eeldatavalt rikuti kostjate tegevusega, on

§ 103lg-s 4 sätestatud õigus saada oma nõue pandiõiguse kaitsmiseta tunnustatuks.

Kostjate ebaseadusliku tegevuse eesmärgiks oli eelduslikult sellise olukorra tekitamine, milles hageja oleks sunnitud kaitsma kõnealust pandiõigust üldises korras. Maakohtu otsuses osundatud võimalus pöörduda kohtusse

§ 106

lg-s 1 sätestatud üldisel alusel ükskord tunnustatud pandiõiguse teistkordseks tunnustamiseks, ei tähenda mitte rikutud subjektiivse õiguse kohtuliku kaitse tagamist, vaid hoopis õiguse rikkumise seadustamist, kuna sellise käsitluse järgi jäetakse hageja

§ 103lg-s 4 sätestatud õiguslikest tagatistest lõplikult ilma.

15. Seega maakohtu lõppjäreldus, et hageja ei saa vaidlustada kostjate ebaseaduslikku tegevust kohtus, tähendab, et hagejal ei ole võimalust pöörduda kohtu poole oma rikutud õiguse kaitsmiseks. Selline järeldus on aga ilmses vastuolus nii

§ 103lg-s 4 sätestatud regulatsiooni eesmärgiga kui ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 3 lg-s 1 ja Põhiseaduse § 15 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, et igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse.

1. Maakohtu otsus on vastuoluline. Kui kohus asus seisukohale, et hageja poolt vaidlustatud nõuete kaitsmise koosoleku otsus ei kuulu kohtus vaidlustamisele, siis oleks kohus pidanud jätma hagi läbivaatamata (TsMS § 371 lg 1 p 1, § 423 lg 1 p 13, samuti § 371 lg 2 p 2, § 423 lg 2 p 2), kuid mitte rahuldamata. Vastustajate seisukoht
2. Vastustajad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu. Menetluse käik
3. 22.02.2010 kohtuistungil esitasid menetlusosaliste esindajad kohtule allkirjastatud avalduse, mille kohaselt hageja loobus oma esimesest nõudest (tunnistada kehtetuks 27.08.2007 nõuete kaitsmise koosoleku otsus) ja palus selles osas menetlus lõpetada. Lisaks võtsid kostjad hageja teised kaks nõuet õigeks ja palusid need rahuldada. 5 Määrusega 12.03.2010 keeldus kolleegium kostjate õigeksvõttu vastu võtmast. Määruse p-s 15 selgitas kohus, et loobumine on lubatav toiming, kuid et mitte tekitada menetlusosaliste jaoks üllatavat olukorda, määras jätkata menetlust kogu tsiviilasja ulatuses.
4. 05.04.2010 menetlusosalised erinevatel põhjustel ei ilmunud, kuid teatasid, et jäävad seniste seisukohtade juurde. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
5. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hageja avaldus hagist osaliseks loobumiseks (nõudepunkti 1 osas) kuulub rahuldamisele ja menetlus selles osas tuleb lõpetada. Tulenevalt TsMS § 431 lg-st 2 tuleb maakohtu lahend selle nõude osas tühistada.
6. TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. TsMS § 429 lg 1 alusel võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. TsMS § 429 lg 4 alusel ei võta kohus hagist loobumist vastu, kui hagist loobumisega rikutaks olulist avalikku huvi. Kolleegium antud tsiviilasjas hagist osalise loobumisega olulise avaliku huvi rikkumist ei tuvastanud ja seega puuduvad takistused loobumise vastu võtmiseks. Taotluses 05.04.2010 on apellant ekslikult tõlgendanud kolleegiumi 12.03.2010 määrust. Nimetatud määruses ei keeldunud kolleegium vastu võtmast hageja loobumist ühest nõudest, vaid luges ennast mittesiduvaks kostjate õigeksvõtuga.
7. TsMS § 432 kohaselt, kui menetlus on lõpetatud, ei saa hageja uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. Menetluse lõpetamisel hagist loobumise tõttu on lõpetamisel samad materiaalõiguslikud ja protsessuaalsed tagajärjed nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega, kui seadusest ei tulene teisiti.
8. Ülejäänud nõuete osas ei anna apellatsioonkaebus alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlus- ega materiaalõiguse normide rikkumist.
9. Poolte vahel puudub vaidlus, et 1) AS-i TKE Grupp pankrot kuulutati välja 04.04.2007; 2) pankrotihalduriks nimetati Ly Müürsoo; 3) 17.04.2007 esitas hageja pankrotimenetluses nõudeavalduse suuruses 124 740 188.88 krooni; 4) kinnistusraamatusse on hageja kasuks sisse kantud hüpoteek summas 42 000 000 krooni; 5) 27.08.2007 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul esitasid hageja nõudele ja selle rahuldamisjärgule vastuväiteid haldur ning võlausaldajad OÜ Forbrist, Borgino Consulting Ltd, OÜ Cranbrook Holding ja TKE Kinnisomandi OÜ.
10. Hageja on vaidlustanud tema nõude ja seda tagava hüpoteegi tunnustamata jätmise 27.08.2007 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul. Taoline nõue on suunatud võlausaldaja poolt pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamisele ning tuleb lahendada

§-s 106 sätestatud korras. Viidatud sätte lg 1 reguleerib, et kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Samas on sätestatud ka isikud, kes on taolises nõudes kohasteks kostjateks: kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks võlgnik, keda esindab haldur; kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldajad, on kostjateks võlausaldajad, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidlesid. Hageja on oma nõude tunnustamise hagi suunanud ainult halduri ja võlgniku vastu. 6 26. Nende võlausaldajate vastu, kes hageja nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidlesid, ei ole hageja oma hagi suunanud. Et hageja nõudele vaidles vastu ka haldur, siis on võlgnik küll kohane kostja, kuid arvestades

§ 103

lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt nõue ja nõude rahuldamisjärk ning nõuet tagav pandiõigus loetakse tunnustatuks üksnes siis, kui sellele ei vaidle nõuete kaitsmise koosolekul vastu haldur ega ükski võlausaldaja, on nõude tunnustamiseks esitatud hagi rahuldamise eelduseks asjaolu, et hagi nõude tunnustamiseks on suunatud kõigi nõudele vastu vaielnud isikute vastu. Seega ei saa võlgniku vastu esitatud hagi rahuldada ka sellest tulenevalt, et nõuet ei ole ühes võlgnikuga suunatud kõigi vaidlusaluse õigussuhte osaliste vastu. Ainuüksi võlgniku vastu esitatud nõuet ei saaks rahuldada ka siis, kui halduri vastuväited nõudele ei oleks põhjendatud, sest nõudele vaidles kõrvuti halduriga vastu rida võlausaldajaid. 27. Lisaks on hageja suunanud oma nõuded pankrotihalduri kui füüsilise isiku vastu, kes aga ei ole vaidlusaluse õigussuhte osaline ega saa olla vaidlusaluses nõudes kostjaks ning tema vastu suunatud nõue tuleb juba ainuüksi sellest tulenevalt jätta rahuldamata. 28. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib kolleegium, et kord nõuete tunnustamise üle tekkinud vaidluste lahendamiseks on sätestatud

§-s 106 ning selles korras tulebki taolised vaidlused lahendada. Nõuete tunnustamist ei ole võimalik saavutada

§ 83

alusel võlausaldajate üldkoosoleku otsuse peale edasi kaevates ja et

§-s 106 on selleks kord ette nähtud, siis on asjakohatu apellandi väide, nagu ei oleks tal pandiõiguse tunnustamata jätmise korral võimalust teisiti oma õigusi kaitsta kui üldkoosoleku otsuse peale edasi kaevates. Nõuet, selle rahuldamisjärku või pandiõigust ei jäeta tunnustamata võlausaldajate üldkoosoleku otsusega, vaid tegemist on faktilise olukorraga, milleks piisab kas või ühe õigustatud isiku vastuväitest (

§ 103

lg 2).

§ 103

lg-s 4 on sätestatud tingimused, mil nõue või pandiõigus loetakse kaitsmiseta tunnustatuks. Samas on pandiõigus oluline nõude rahuldamisjärgu määramiseks, selle eelduseks on aga võlausaldajal tunnustatud nõude olemasolu. Hagejale on tagatud õigus pöörduda kohtusse oma rikutud õiguste kaitseks

§-s 106 ettenähtud korras.

1. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Nõude osas, millest hageja loobus, jäävad menetluskulud hageja kanda vastavalt TsMS § 168 lg-le
2. Ande Tänav Ele Liiv Imbi Sidok