KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Lilianne Aasma, Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. juuni 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-122

) § 2 lg-ga 7 ja §-ga 10 (p 1). 3-09-1229

1. AS Paljassaare Kalatööstus esitas ettekirjutuse kehtetuks tunnistamiseks vaide, märkides ettekirjutuse p 1 osas järgmist. Ettekirjutusest ei nähtu, kuidas selle koostaja jõudis järeldusele, et töötajate töölepingutes märgitud põhipalga ja tunnipalga määr ei vasta seadusele, mida on selleks kontrollitud, milles mittevastavus seisneb ning mida peaks tööandja ette võtma puuduste kõrvaldamiseks. Töölepingutes on määratletud palgatingimused, nagu nõuab TLS § 26 lg 1 p
2. Töölepingutes sisalduva kokkuleppe kohaselt on tagatud töötajatele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud palga alammäär ka siis, kui täistööajaga töötanud töötajale töölepingu järgi väljamaksmisele kuuluv palk osutub arvestuslikult sellest madalamaks. Seega on töölepingud vastavuses

§ 2lg-ga 7 ja §-ga 10.

Tööinspektsiooni Põhja inspektsiooni 04.05.2009 vaideotsusega nr 8.4-43/6490-2 tunnistati ettekirjutuse p-d 2 ja 3 kehtetuks, p 1 osas aga jäeti vaie rahuldamata. Vaide rahuldamata jätmist põhjendati järgmiselt. Vabariigi Valitsuse 20.12.2007 määrusega nr 254 „Palga alammäära kehtestamine“ (kehtinud kuni 01.07.2009, edaspidi ka määrus nr 254) on kehtestatud alates 01.01.2008 tunnipalga alammääraks 27 kr ja kuupalga alammääraks täistööajaga töötamise korral 4350 kr. Sellest madalama palgamäära kehtestamine töölepinguga on seadusevastane. Kontrollitud töölepingutes tunnitasuna märgitud palgamäär on alammäärast madalam, näiteks V. A. töölepingus on tunnipalgamääraks 9 kr 25 s ja I. R. töölepingus 2 kr 50 s. TLS § 26 lg 1 p 6 kohaselt tuleb töölepingusse märkida palgatingimused, so palgamäär, lisatasu ja juurdemaksed, mida

§ 3järgi käsitletakse palgatingimustena.

Seega peab töölepingusse märgitav kokkulepitud palgamäär vastama ilma lisatasude ja juurdemakseteta vähemalt kehtivale alampalgamäärale. Asjaolu, et töötaja ja tööandja on kokku leppinud väiksemas tunnipalgas ning et töötajale tagatakse tegelikult miinimumpalga maksmine, ei anna tööinspektorile õigust lugeda töölepingut seadusega kooskõlas olevaks. Lepingud, kus tunnipalgamäär on alla 27 kr, tuleb viia vastavusse seadusega. 3. AS Paljassaare Kalatööstus kaebuses taotleti 13.03.2009 ettekirjutuse nr 8.4-43/6490 p 1 tühistamist. Lisaks vaides toodud põhjendustele väitis kaebuse esitaja järgmist: 1) Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud ning selles tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Ettekirjutuses faktiline alus puudub, sellest ei nähtu, milles Tööinspektsiooni poolt läbiviidud kontroll seisnes ja milliseid asjaolusid selle käigus hinnati; milline on kontrollitud töölepingutes märgitud põhija tunnipalga määr ning milles seisneb nende vastuolu seadusega. Vaideotsusega on neid puudusi osaliselt kõrvaldatud, loetledes tõendeid, mida ettekirjutuse tegemisel hinnati, kuid seadusandja pole ette näinud, et puudusi võiks kõrvaldada vaideotsuses. Kui vaidemenetluses tuvastatakse, et haldusakt on puudustega ega vasta seaduse nõuetele, tuleb see kehtetuks tunnistada; 2)

§ 2

lg 7 kohaselt pole lubatud töötajaga kokku leppida Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäärast madalamas palgas, kuid sama paragrahvi lg 1 kohaselt koosneb palk põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. Seega on põhipalk kõigest üks palgaosa, kehtivast palga alammäärast väiksem ei tohi aga olla töötajale töö eest makstav tasu, st põhipalk, lisatasud, preemiad ja juurdemaksed kokku.

§ 2

lg 5 kohaselt on juurdemakse summa, mida tööandja maksab töötajale selleks, et tagada talle ettenähtud palgatase ja hüvitada võimalik palga vähenemine. Seega on lubatud töölepingus kokku leppida palgatingimustes ka selliselt, et töötajale maksmisele kuuluva palga osised võivad eraldi võetuna olla väiksemad kehtivast palga alammäärast ning ettenähtud palgatase võidakse tagada juurdemaksega. 4. Tallinna Halduskohtu 28.08.2009 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Põhjendused: 2

§ 2lg-le 7 ning §-le 10.

Viidatud sätete sisuga võis ettekirjutuse adressaat ise takistusteta tutvuda, mistõttu puudus vajadus nende ümberkirjutamiseks vaidlustatud haldusakti. Seega on ettekirjutuses üheselt mõistetavalt kirjas, et kontrollitud töölepingutes põhipalga ja tunnitasuna märgitud palgamäär on madalam Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud alammäärast ning selles seisnebki nende töölepingute vastuolu osundatud seadusesätetega. Alusetu on kaebaja nõudmine, et ettekirjutuses tulnuks märkida, milles Tööinspektsiooni poolt läbiviidud kontroll seisnes, milliseid asjaolusid selle käigus hinnati ja milline on kontrollitud töölepingutes märgitud põhi- ja tunnipalga määr. Igale mõistlikule isikule peaks olema arusaadav, et tuvastamaks, kas töölepingutes märgitud põhi- ja tunnipalga määrad vastavad kehtivatele alammääradele, piisab nende lepingute lugemisest. Ka puudus vajadus loetleda ettekirjutuses, milliseid töölepinguid kontrolliti ja millised on neis märgitud põhi- ja tunnipalga määrad. Ettekirjutuse tegemiseks ei pidanud vastustaja kontrollima kõiki töölepinguid, piisas, kui mõnes neist esines ülalkirjeldatud vastuolu seadusega. Samas peab kaebaja ettekirjutuse täitmiseks üle kontrollima kõik kehtivad töölepingud. Ettekirjutuse p 1 vastab HMS § 56 nõuetele; 2) Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et

§ 2

lg-test 2 ja 7 tulenevalt on Vabariigi Valitsuse määrusega palga alammäär kehtestatud põhipalgale. Just põhipalgale Vabariigi Valitsuse poolt palga alammäära kehtestamine tagab töötavale isikule, et tema töötasu ei saa langeda kehtivast alammäärast madalamale ka siis, kui tööandja lõpetab lisatasude, preemiate ja juurdemaksete maksmise. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. AS Paljassaare Kalatööstus apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellant leidis, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning ebaõigesti hinnanud ettekirjutuse aluseks olevaid asjaolusid (halduskohtule esitatud informatsioon ja tõendid apellandi ettevõttes kehtivate palgatingimuste kohta). Lisaks on halduskohus rikkunud ka kohtumenetluse norme (HKMS § 25 lg 2), kuna otsus on sisuliselt põhjendamata. Põhjendused: 1) Halduskohus on puudulikult hinnanud apellandi väidet ettekirjutuse faktilise aluse puudumise kohta. Kuna tegelikkuses ettekirjutuses väidetud seadusega vastuolu puudub (võimalik seadusele mittevastavus on kõrvaldatud apellandi garantiiga maksta töötajatele igal juhul Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud palga alammäärale vastavat palka), siis ei vasta ettekirjutuse väide palgatingimuste seadusega vastuolu kohta tõele. Ettekirjutuse väite paikapidavuse ja ettekirjutuse aluseks olnud palgatingimuste kohtu poolt kontrollimise kohta Tallinna Halduskohus otsuses informatsiooni esitanud ei ole; 2) Vaideotsuses on Tööinspektsioon väites, et töötajale tagatakse tegelikult miinimumpalga maksmine, kuid vaatamata sellele on töölepingutes sätestatud palgatingimused seadusega vastuolus, jõudnud vastuolulisele järeldusele. Kui palgatingimused tagavad töötajale täielikult ja üheselt mõistetavalt õigusaktides ettenähtud õigused, siis järelikult ei saa need olla õigusaktide nõuetega vastuolus. Halduskohus, korrates otsuses Tööinspektsiooni väiteid, ei ole eeltoodud vastuolu selgitanud; 3

§ 3

lg 1) ja „palgamäära kohta kehtestatud nõuete täitmist ei saa realiseerida palgatingimuste kaudu“. Apellant tööandjana on võtnud endale palga alammääras väljamaksmise kohustuse siis, kui täistööajaga töötanud töötajale väljamakstav palk osutub arvestuslikult madalamaks Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäärast (töölepingu nr 2004-1-737 lisa 5 p 3.5 ja töölepingu nr 2008-1-447 p 5.6). Töötajatele seaduses ettenähtud tagatise (tööseisaku aja eest) ja lisatasude ületunnitöö, õhtuse ja öötöö aja eest arvutamisel lähtub apellant aga töölepingutes kokkulepitud palgamäärast (töölepingu nr 2004-1-737 lisa 5 p-d 3.2, 3.6, 3.7 ja 3.8 ning töölepingu nr 2008-1447 p-d 5.2, 5.7, 5.8 ja 5.9). Apellandi väide, et töölepingus antud garantiiga on kõrvaldatud Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud palga alammäärast madalama palgamäära kokkuleppe seadusvastasus, ei ole aktsepteeritav; 2) Vastustaja ja halduskohtu järeldused ei ole vastuolulised. Vastustaja ja kohus on tuvastanud, et töölepingus kokkulepitud palgamäär on väiksem miinimumpalgamäärast ja töölepingus on sätestatud palga väljamaksmine miinimumpalga suuruses. Järelduse töötajate seadusega kaitstud õiguste täieliku tagamise kohta on teinud apellant. Tööinspektor ei ole hinnangut andnud palgatingimuste (

§ 3

) ja väljamakstava palga (

§ 2

lg 1) seaduslikkusele, vaid ainult palgamäärale ja sellega seonduvale; 3) Palgatingimused, makstav palk ja palgamäär ehk põhipalk on oma olemuselt ja sisult erinevad. Palgatingimuste mõiste on antud

§-s 3, mille kohaselt palgatingimusteks on palgamäär, töötajale makstavad lisatasud ja juurdemaksed, palga arvutamise viis ja maksmise kord. TLS § 26 p 3 kohaselt on töölepingu üheks kohustuslikuks tingimuseks palgatingimused. Seega 4

§ 2lg 2) ehk teisisõnu põhipalgaks.

Palgamäär on igasuguse palgakorralduse alus, sõltumata sellest, millist palga arvutamise viisi ehk palgasüsteemi kohaldatakse. Samuti ütleb

§ 10

lg 1 sõnaselgelt ja ühemõtteliselt, et töötaja palgamäär määratakse kindlaks töölepingu sõlmimisel poolte kokkuleppel. Tingimuslikult makstav lisatasu või juurdemaks ei saa olla palgamäära osaks. Palgamäär peab olema töölepingus määratud täpselt, kindlas suuruses.

§ 2

lg-s 7 sõnale „palk” antud tähendust ei saa omistada lg-s 1 toodud mõistele „palk”.

§ 2

lg 2 kohaselt on põhipalk töölepingus või õigusaktis kindlaksmääratud tunni-, päeva-, nädala- või kuupalgamäära alusel arvestatud palk. Järelikult on palgamäära alusel arvestatav palk põhipalk.

§ 2

lg 7 kohaselt on palga alammääraks Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kindlale ajaühikule (tunnile päevale, nädalale või kuule) vastav palga suurus.

§ 2

lg-te 2 ja 7 koherentse käsitluse korral on võimalik järeldada ainult seda, et osundatud sätetes antud mõiste „palk” tähendab põhipalka, mitte palka § 2 lg 1 mõistes. Tulenevalt

§ 2

lg-test 2 ja 7, ei või töölepingus kokkulepitud palgamäär ehk põhipalk olla väiksem Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud palga alammäärast; 4) Et lepingupoolte jaoks omab õiguslikke tagajärgi töölepingus sätestatud kohustus tagada täistööajaga töötanud töötajale väljamakstava palga suurus vähemalt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud palga alammääras, ei ole kahtluse alla seatud. Kuna ettekirjutus ja kohtuvaidlus on töölepingus kokkulepitud palgamäära seadusvastasuse küsimuses, siis eelnimetatud tagatis ei oma antud asjas tähtsust. Tööinspektsioon ei ole teinud järeldust, et kontrollitud palgatingimuste kohaselt võib töötajale maksmisele kuuluv palk jääda teatud juhtudel väiksemaks kui Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud palga alammäär. Töölepingus kokkulepitud palgamäära seaduselevastavuse kontrollimine ei eelda palgatingimuste kontrollimist. 7. AS Paljassaare Kalatööstus täiendavas selgituses märgitakse järgmist: 1) Kokkulepe, mille kohaselt töötajatele tagatakse palga maksmine vähemalt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud palga alammäära ulatuses, on palgamäära kokkulepe (

§ 3lg 1).

Vastustaja ja halduskohus on ebaõigesti tuvastanud, et kokkulepitud palgamäär on väiksem miinimumpalgamäärast. Õigusaktides ei sisaldu keeldu, mille kohaselt palgamäära kokkulepe ei tohiks olla reguleeritud erinevates töölepingu sätetes, ega ettekirjutust palgamäära kokkuleppe kohustusliku sõnastuse kohta. Seetõttu on õiguspärane ka kokkulepe, mille kohaselt arvestatakse töötajale palka mingi kindla arvestuse alusel ja kui töötaja arvestuslik palk osutub Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud palga alammäärast väiksemaks, makstakse palka vastavalt sellele alammäärale; 2) Vastustaja eksib, väites, et töölepingus kokkulepitud palgamäära seaduselevastavuse kontrollimine ei eelda palgatingimuste kontrollimist. Kuna palgamäära kokkulepe on osa palgatingimuste kokkuleppest, siis eeldab palgamäära kokkuleppe kontrollimine palgatingimuste kontrollimist tervikuna. Ainult sel juhul saab tuvastada, kas palgatingimuste kokkulepe sisaldab mh ka kokkulepet palga maksmiseks vähemalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud alammääras. Kui palgamäära kokkulepe sisaldub palgatingimuste erinevates sätetes, siis tuleb palgamäära kontrollimisel arvestada sätete koosmõju; 3) Vastustaja leiab, et töölepingus kindlaksmääratud palgamääral on töötaja suhtes ka tagatise tähendus, kuid märgib samas, et töölepingus kokkulepitud tagatis, et täistööajaga töötanud töötajale väljamakstava palga suurus vastab vähemalt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud palgamäärale, ei oma tähtsust. See näitab, et vastustaja ei saa aru palgamäära sisust ega läbiviidud kontrolli eesmärgist. 5

, mis kaotasid kehtivuse uue TLS jõustumisega. Uue TLS § 5 lg 1 p 5 kohaselt peab töölepingu kirjalik dokument sisaldama töö eest makstavat tasu, milles on kokku lepitud (töötasu), sh majandustulemustelt ja tehingutelt makstavat tasu, töötasu arvutamise viisi, maksmise korda ning sissenõutavaks muutumise aega (palgapäev), samuti tööandja makstavaid ja kinnipeetavaid maksusid ja makseid. Töötasu selle sätte mõistes hõlmab kõiki töötajale töö eest makstavaid tasusid. Ka ei ole palgamääral enam mõju töötajate tagatiste seisukohalt, sest TLS ei seosta hüvitiste maksmist enam palgamääraga. Kui

§-des 18-20 ja 23 sätestatud juhtudel tuli lähtuda töölepingus kokku lepitud palgamäärast, siis nüüd tuleb TLS kohaselt taolistel juhtudel lähtuda keskmisest töötasust. Kuna uue TLS § 131 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne

1. a
2. juulit sõlmitud töölepingule alates
3. a
4. juulist TLS-s sätestatut, muutus õiguslik olukord ja tööleping ei pea enam sisaldama kokkulepet palgamääras; 2) Ettekirjutuse nr 8.4-43/6490 p 1 ei ole enam kehtiv. Tegemist on ettekirjutusega asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 4 mõttes, mille täitmist võib tagada sunnivahendiga. ATSS § 8 lg 3 p 2 kohaselt ei tohi sunnivahendit rakendada, kui ettekirjutuse aluseks olnud õigusnorm on tunnistatud kehtetuks, st ettekirjutuse täitmist ei saa nõuda. Kuna ettekirjutuse täitmise kohustus ja sunnivahend on otseses omavahelises seoses, siis tähendab sunnivahendi rakendamise keeld ettekirjutuse täitmise nõude äralangemist, ehk ettekirjutuse kehtivuse kaotamist. Seetõttu pole ettekirjutuse nr 8.4-43/6490 p 1 kehtetuks tunnistamine enam võimalik; 3) Samas on vastustaja seisukohal, et ettekirjutuse nr 8.4-43/6490 p 1 on õiguspärane. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Käesoleval juhul HMS § 61 lg-s 2 sätestatud kehtivuse lõppemise aluseid ettekirjutuse nr 8.4-43/6490 p 1 puhul ei esine. Erinevalt määrusest (vt HMS § 93 lg 1) ei näe HMS haldusakti puhul selle kehtivuse aluse lõppemisena ette haldusakti andmise õiguslikuks aluseks olnud seaduse sätte kehtetuks tunnistamist. ATSS ei ole seadus, mis näeks ette haldusakti kehtivuse lõppemise täiendavad alused HMS § 61 lg-s 2 sätestatu kõrval. Asjaolu, et seadus keelab ettekirjutuse sundtäitmise, ei tähenda ettekirjutuse kehtivuse lõppemist. ATSS § 8 lg 3 p 2 sätestab erijuhu, mil ettekirjutuse kehtivusele vaatamata selle täitmise tagamiseks sunnivahendit rakendada ei saa. Seega ettekirjutuse nr 8.4-43/6490 p 1 kehtib ja selle tühistamine halduskohtumenetluses on võimalik. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus ettekirjutuse nr 8.4-43/6490 p 1 õiguspärasust selle andmise ajal kehtinud õiguse alusel.
6. HMS § 56 lg 2 kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Sama nõude esitab tööinspektori poolt riikliku järelevalve teostamisel tehtud ettekirjutusele

§ 371lg 2 p 4, mille kohaselt tuleb ettekirjutuses märkida ettekirjutuse tegemise aluseks olevad asjaolud ja viide õiguslikule alusele. 6

§ 371

lg 2 õigus teha

ja selle seaduse alusel kehtestatud nõuete rikkumise korral. Ettekirjutuse tegemise aluseks olevate asjaolude märkimine seisneb rikkumise kirjeldamises. Kui ettekirjutus tehakse põhjusel, et töölepingutes kindlaks määratud palgatingimused ei ole

või selle alusel kehtestatud õigusaktidega kooskõlas, siis tuuakse ettekirjutuses ära palgatingimused, mida ettekirjutuse tegija silmas peab, viidatakse õigusakti sättele, millega need palgatingimused on vastuolus, ja selgitatakse, milles vastuolu seisneb. 11. Vaidlustatud ettekirjutuse p 1 faktiliseks aluseks on väide, et kontrollimisel on tuvastatud, et töölepingutes märgitud töötaja „põhipalga ja tunnipalga määr“ ei vasta seadusele. Töölepingud tuli ettekirjutuse p 1 kohaselt „kooskõlla viia TLS § 26 lg 1 p 6,

§-de 2 lg 7 ja § 10 sätetega“. TLS § 26 lg 1 p 6 kohaselt peavad töölepingus olema palgatingimused. Ettekirjutuses ei ole näidatud, millised palgatingimused töölepingutes puuduvad. Ettekirjutuses ega vaideotsuses ei ole selgitatud, milles seisneb töölepingute vastuolu TLS § 26 lg 1 p-ga 6. Vaideotsusest ja vastusest kaebusele järeldub, et töölepingud on Tööinspektsiooni hinnangul vastuolus

§ 2

lg-ga 7 selle tõttu, et neis märgitud põhipalga (tunnipalga) määr on väiksem kui

§ 2lg 7 alusel määrusega nr 254 kehtestatud palga alammäär.

Ettekirjutuses ei ole aga näidatud, millistes töölepingutes on palgamäär

§ 2lg-ga 7 vastuolus, ega selgitatud, kuidas on sellisele järeldusele jõutud.

Kaebuse esitaja on põhjendatult märkinud, et ettekirjutusest ei nähtu, milliseid asjaolusid kontrolli käigus hinnati, milline on Tööinspektsiooni poolt tuvastatud töölepingutes märgitud põhi- ja tunnipalga määr ning milles seisneb töölepingutes märgitud palgamäära vastuolu seadusega. Ettekirjutuses puudub faktiliste asjaoludega seostatud õiguslik analüüs. Seetõttu ei ole vaidlustatud ettekirjutuse p 1 nõuetekohaselt motiveeritud. 12. Ettekirjutuse p 1 tegemiseks esines siiski faktiline alus, kui ettekirjutuse tegemise ajal oli AS-l Paljassaare Kalatööstus töölepinguid, mis ei olnud kooskõlas

§ 2lg-ga 7.

Põhjendamaks väidet töölepingutes olevate palgamäärade mittevastavusest

§ 2

lg-le 7, on Tööinspektsioon kohtule esitanud kaks näidet kaebuse esitaja töölepingutest, V. A.-ga sõlmitud töölepingu nr 2008-1-447 (tl 40) ja I. R.-ga sõlmitud töölepingu nr 2004-1-737 lisa 5 (tl 41). Vaideotsusest ja kaebusele esitatud vastusest nähtub, et järeldusele töölepingute vastuolust

§ 2lg-ga 7 on jõutud nii, et võrreldi eeltoodud töölepingute vastavalt p-des 5.1.

ja 3.

1. märgitud tunnipalga määrasid (lepingus nr 2008-1-447 9,25 kr ja lepingu nr 2004-1-737 lisa 5 p-s 3.
2. 2,50 kr)

§ 2

lg 7 alusel kehtestatud määruse nr 254 §-s 1 märgitud tunnipalga alammääraga 27 kr. Seda, miks peavad nimetatud lepingute p-des 5.

1. ja 3.
2. toodud palgamäärad võrduma vähemalt määruse nr 254 §-s 1 sätestatud tunnipalgamääraga, seletab Tööinspektsioon kohtumenetluses esitatud seisukohtadest nähtuvalt järgmiselt.

§ 2

lg-s 7 on silmas peetud põhipalka sama paragrahvi lg-te 1 ja 2 tähenduses ning vaadeldavate töölepingute p-des 5.1. ja 3.1. toodud tunnipalgamäärade näol on tegemist põhipalgaga. 13.

§ 2

lg 1 kohaselt koosneb palk põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on põhipalk töölepingus või õigusaktis kindlaks määratud tunni-, päeva-, nädala- või kuupalgamäära alusel arvutatud palk.

§ 2

lg 7 kohaselt on palga alammäär Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kindlale ajaühikule (tunnile, päevale, nädalale, kuule vms) vastav palga suurus, millest madalamas ei ole lubatud kokku leppida töötamisel täistööajaga. 7

§ 2

lg 1 mõttes, st põhipalk, lisatasud, preemiad ja juurdemaksed kokku, ei oleks väiksem

§ 2lg 7 alusel kehtestatud alammäärast.

Tähelepanu tuleb pöörata sellele, et

§ 2

lg 7 alusel on kindlaks määratud palga alammäär täistööaja eest, st töötamisele tööajanormi ulatuses. Lisatasu on sama paragrahvi lg 4 kohaselt summa, mida tööandja maksab töötajale põhipalgale lisaks täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest või muudel õigusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel, samuti preemiana tööandja ühepoolse otsuse alusel. Sellisteks seaduses ettenähtud juhtudeks on tööülesannete täitmine, mis ei tulene töölepingus kindlaksmääratud tööfunktsioonist (

§ 12

) ja ebatavalistes tingimustes töötamine (

§ 14

-17), sh ületunnitöö (töötamine üle kokkulepitud tööajanormi –

§ 14

). Seega on ilmne, et palga alammäära ei kehtestatud mõttega, et selle väljateenimiseks peab töötaja tegema täiendavat tööd võrreldes tööajanormiga või kokkulepitud tööülesannetega või töötama tavalisest raskemates tingimustes (õhtune või ööaeg). Järelikult peab töötajale väljamaksmisele kuuluva palga seadusest tulenev minimaalne suurus juhtudel, mil tal seaduse kohaselt on õigus lisatasudele, olema tunduvalt suurem

§ 2lg 7 alusel kehtestatud alammäärast.

14. Samas on ebatäpne Tööinspektsiooni ja halduskohtu seisukoht, et selline palga osis nagu põhipalk eraldi võetuna peab igal juhul vastama

§ 2lg 7 alusel kehtestatud alammäärale.

Ringkonnakohus leiab, et

§ 2

lg 7 alusel kehtestatud alammäärale peab vastama töölepingus sätestatud palgamäär, mille alusel põhipalk arvutatakse, mitte tingimata selle määra alusel arvutatud põhipalk ise. Palgamäär on palga suurus kindlaksmääratud ajavahemiku (tund, päev, nädal, kuu jms) kohta, eeldusel, et töötaja töötab kogu selle ajavahemiku jooksul ja täidab ettenähtud tööülesandeid. Sealjuures võib selle palgamäära alusel arvutatav põhipalk teatud juhtudel jääda väiksemaks töölepingus kokkulepitud või siis

§ 2

lg 7 alusel kehtestatud alammäärast tulenevalt sellest, et eeldus, et töötaja töötab selle ajavahemiku jooksul ja täidab ettenähtud tööülesandeid, ei osutunud tõeks. Väljamakstava palga vähenemise vältimiseks kasutatakse teatud juhtudel juurdemakset, mis on

§ 2

lg 5 kohaselt summa, mida tööandja maksab töötajale selleks, et tagada talle ettenähtud palgatase ja hüvitada võimalik palga vähenemine. Juurdemakse on oma olemuselt mitte tasu tehtud töö eest, vaid hüvitis hälvete eest töötingimustes, mis ei võimalda saada töötajal töö eest kokkulepitud tasu. Selline juurdemakse on näiteks tasu maksmine tööseisaku või tööülesannete mittetäitmise eest, kui selline olukord ei olnud põhjustatud töötajast (vt

§ 8lg 2 ja § 20 lg 2).

Kuna juurdemakse on vahendiks, mis tagab töötajale töölepingus kindlaks määratud tasu maksmise ja selliseks kokkulepitud tasuks võib olla ka

§ 2

lg 7 alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäär, siis võib juurdemakse olla ka vahendiks, mis tagab töötajale palga väljamaksmise

§ 2lg 7 kehtestatud alammääras.

Sellise olukorraga on näiteks tegemist juhul, kui töölepingus töötajale põhipalgana kindlaks määratud tunnipalga määr vastab küll

§ 2

lg 7 alusel Vabariigi Valitsuse määratud tunnipalga alammäärale, kuid vastava kuu töötundide arv ei võimalda töötajal teenida selles kuus sama Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäärale vastavat summat. 15.

§ 3

lg 2 kohaselt määratakse töölepingus kindlaks töötaja palgatingimused ja nende muudatused. TLS § 26 lg 1 p 6 kohaselt on palgatingimused töölepingu kohustuslikud tingimused. Palgatingimuseks on ka palgamäär (

§ 3lg 1).

Kuna palgamäär on töölepingu kohustuslik tingimus ja peab olema kooskõlas

§ 2

lg 7 alusel kehtestatud alammääraga, on

§ 2

lg 7 alusel kehtestatud alammäärast väiksema palgamääraga tööleping seadusega vastuolus isegi juhul, kui töötajale tagatakse juurdemaksete abil palga saamine vähemalt

§ 2lg 7 alusel kehtestatud alammääras. 8

§ 2

lg 7 alusel kehtestatud alammäära ja eelviidatud alammäärast väiksema töölepingus sisalduva palgamäära vahel, mille alusel töötajale palk arvutatakse, ei taga kogu palga vastavust seadusele. Nimelt on

§ 14

lg-s 2, § 15 lg-s 2 ja §-s 17 töötajale maksmisele kuuluva minimaalse lisatasu (ületunnitöö või töötamise eest puhkepäeval, õhtusel või ööajal) suurus kindlaks määratud protsendiga töötaja palgamäärast. Kui see palgamäär on väiksem

§ 2

lg 7 alusel määratud alammäärast, jääb seadusega nõutust väiksemaks ka selle palgamäära alusel arvutatud lisatasu. Seega, erinevalt olukorrast, kus juurdemaksetega tagatakse töölepingus sätestatud ja

§ 2

lg 7 alusel kehtestatud alammääraga kooskõlas oleva palgamäära kohase palga väljamaksmine, ei ole seadusega kooskõlas olukord, kus töölepingus sätestatud palgamäär on

§ 2

lg 7 alusel kehtestatust madalam ja juurdemaksetega tagatakse

§ 2lg 7 alusel kehtestatud alammäärale vastava palga väljamaksmine.

1. Määruse nr 254 § 1 kohaselt oli kehtestatud alates 01.01.2008 tunnipalga alammääraks 27 kr ja kuupalga alammääraks täistööajaga töötamise korral 4 350 kr. Et hinnata, kas töölepingud olid selle määrusega kooskõlas, tuleb tuvastada töölepingutes sätestatud palgamäär, mille alusel arvutatakse töötajate põhipalk.
2. Töölepingu nr 2008-1-447 p 5.1 sätestab, et tööandja maksab töötajale palka „tunnipalgamäära alusel 9,25 EEK tunnis (põhipalk)“. Samasugune säte sisaldub töölepingu nr 2004-1-737 lisa 5 p-s 3.1, kus tunnipalgamääraks on 2,5 kr. Järelduse, et töölepingutes kindlaks määratud põhipalk

§ 2

lg 2 tähenduses on väiksem kui

§ 2

lg 7 alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäär, on vastustaja rajanud töölepingute nendele sätetele. Kaebuse esitaja, heites ette, et Tööinspektsioon ei ole tuvastanud, milline on töölepingutes märgitud „tunni- ja põhipalga määr“, ei ole samas ise näidanud, milline on töölepingutes märgitud palgamäär. Töölepingu nr 2008-1-447 p 5.1 ja töölepingu nr 2004-1-737 lisa 5 p 3.1 ei ole tõepoolest ainsad palka reguleerivad sätted. Kuid nende punktide sõnastus viitab sellele, et põhipalk piirdub just nendes sätestatud palgamäära alusel arvutatuga. Töölepingutes sisalduvad küll ka sätted, mis näevad ette töö täiendava tasustamise teatud tööühikute teostamisest sõltuvalt ja hügieeni-, kvaliteedi- ja tööeeskirjanõuete täitmise eest (töölepingu nr 2004-1-737 lisa 5 p-d 3.3 ja 3.4 ja töölepingu nr 2008-1-447 p-d 5.2, 5.4 ja 5.5). Samas nimetatakse nende alusel makstavat palka lisatasuks (seda kas otseselt või töölepingu nr 2008-1-447 p 5.2 sõnastuse kohaselt „lisaks lepingu p-s 3.1 sätestatud põhipalgale“). Seega on alust arvata, et töölepingu nr 2004-1-737 lisa 5 p-d 3.3 ja 3.4 ja töölepingu nr 2008-1-447 p-d 5.2, 5.4 ja 5.5 reguleerivad lisatasu, mitte tükipalgasüsteemi alusel põhipalga maksmist. Ringkonnakohus märgib, et sõltumata sellest, kas töölepingus kasutatakse palgasüsteemina aja- või tükipalgasüsteemi või nende kombinatsiooni, tuleb töölepingus

§ 3

kohaselt märkida palgamäär, mis peab vastama vähemalt

§ 2lg 7 alusel kehtestatule.

Töölepingu nr 2008-1-447 p 5.6 ja töölepingu nr 2004-1-737 lisa 5 p 3.5, millele tuginedes väidab kaebuse esitaja töölepingute kooskõla

§ 2

lg-ga 7, aga tuleb mõista juurdemakset ja mitte palgamäära sätestavate normidena. Sellega klapib ka kaebuse esitaja seletus, et

§ 2

lgs 7 alusel kehtestatud palga alammäär käib kogu palga kohta tervikuna, palga üksikud osised, sh põhipalk, võivad jääda alla selle määra ning vahe korvamine on võimalik juurdemaksetega. Seetõttu on Tööinspektsiooni järeldus, et töölepingutes märgitud tunnipalgamäära tõttu on töölepingud vastuolus

§ 2lg 7 alusel kehtestatud alammääraga, õige. Vaidlustatud ettekirjutuse tegemiseks esines faktiline ja õiguslik alus. Ettekirjutuse p 1 on seetõttu õiguspärane. 9