← Eesti

3-09-1287/58

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Viive Ligi, Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 16.06.2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-1287 Haldus

) § 136 lg 4 p 1 alusel OÜ-le DAGOfor kuuluva kalalaeva Kaavi, pardanumber EK 9704, sisenumber EST010101011, kalalaevatunnistus kehtetuks, sest laeva ei ole kahe järjestikuse aasta jooksul kalapüügiks kasutatud. Punktis 2 märgiti, et

§ 136

lg 41 kohaselt tuleb kehtivuse kaotanud kalalaevatunnistus tagastada kalalaevade riikliku registri volitatud töötlejale ning punktis 3 selgitati, et

§ 13

lg 14 p 2 kohaselt kustutatakse kalalaevade riiklikust registrist kalalaev, mille kalalaevatunnistus on tunnistatud kehtetuks.

  1. OÜ DAGOfor esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, Põllumajandusministeeriumi 08.05.2009 otsuse nr 202 tühistamist. milles taotles Kaebaja omandas kõnealuse laeva 27.10.2008 pankrotis OÜ-lt Megakom ning laeval oli kehtiv kalalaevatunnistus. Kaebajal polnud põhjust arvata, et esinevad mistahes alused kalalaevatunnistuse kehtetuks tunnistamiseks. Kaebajal oli kavas laev tööle panna
  2. a suvel. Alus oli ja on sihipärases kasutamises kalalaevana ning vaidlustatud otsuses pole põhjendatud, miks vastustaja on asunud teistsugusele seisukohale. Tõendamata on otsuse nr 63 kättetoimetamine haldusakti adressaadile. Samuti pole vastustaja informeerinud kaebajat kalalaevatunnistuse kehtivuse peatamisest. Andmeid kalalaevatunnistuse kehtivuse peatamise kohta kalalaevatunnistusele ei kantud ning kaebajal polnud võimalik sellest teada saada ka avaliku registri vahendusel.

§ 136

lõike 4 kohaselt tagastatakse peatatud kalalaevatunnistus Põllumajandusministeeriumile. Vastustaja aga andis 16.04.2009 kaebajale uue kalalaevatunnistuse, luues sellega eksitava mulje, et kalalaevatunnistuse kehtivus pole peatatud. Kaebaja võis oletada, et tal on vähemalt 2 aastat võimalik laeva mitte kasutada, enne kui tõusetub küsimus tunnistuse äravõtmisest. Kalalaeva kustutamisega kalalaevade registrist kaasnevad kaebajale pöördumatud tagajärjed. Registrist kustutatud kalalaeva ei saa sinna uuesti kanda. Tulenevalt

§ 13

lg-st 7 ja Vabariigi Valitsuse 09.03.2004 määruse nr 62 „Kalalaevade alajaotustesse rühmitamise kriteeriumid, segmenti kantavatele kalalaevadele esitatavad nõuded ja kalalaevade segmenti juurdelisamise võimalus“ lisas toodud tabelist puudub praegusel juhul kalalaevade segmenti juurdelisamise võimalus. Lisaks peaks kaebaja taotlema täiendavalt kalapüügiluba. Vastavalt

§le 13 lõigetele 3, 7-9 ja 11 antakse uuesti registrisse kantud või uuele kalalaevale kalapüügiluba üksnes vaba püügivõimsuse olemasolul. Ilma püügivõimsuseta ja kalapüügiloata pole kalalaeva sihtotstarbeline kasutamine võimalik. Praegu ületab kalalaevadele vajalik püügivõimsus olemasolevat püügivõimsust ning Euroopa Liit ja Eesti Vabariik on sunnitud vähendama Eesti kalalaevastiku püügivõimsust. Lähiaastatel pole oodata kalavarude olukorra paranemist ega vaba püügivõimsuse tekkimist. Seega ei saaks Kaavi registrisse taaskandmisel püügivõimsust ning teda ei saaks kalalaevana enam kasutada. Kuni kalalaevade registrist kustutamiseni säilib kalalaeval püügivõimsus ja seda ei saa ära võtta (

§ 13lg 9).

  1. Põllumajandusministeerium palus jätta OÜ DAGOfor kaebuse rahuldamata. Kaavi kalalaevatunnistuse kehtivus oli peatatud otsusega nr 63 põhjusel, et viimane laeva kohta väljastatud kalapüügiluba kaotas kehtivuse
  2. a lõpus. Järgnenud aastatel uut püügiluba ei taotletud ega esitatud ka kalapüügi kohta

§ 18lg 1 kohaseid andmeid.

Seega alates 2007. a algusest pole kõnealust laeva kalapüügiks kasutatud. Vastustaja on oma otsuse nr 63 teatavaks teinud nii laeva endisele omanikule OÜ-le Megakom kui ka pankrotihaldurile ja kaebaja vastupidised väited on ebaõiged ja paljasõnalised. Kuigi kehtivuse peatamise otsus eelneb ajalises mõttes kehtetuks tunnistamise otsusele, pole need kaks otsust selliselt seotud, nagu oleks teist võimalik teha üksnes siis, kui esimene on juba tehtud. Kalalaevatunnistuse 2

(5)3-09-1287 olemasolu pole võrdsustatav laeva kalapüügiks kasutamisega. Isegi kui otsuse nr 63 tegemisel oleks eksitud menetlusnõuete vastu ning seda otsust ei saaks käsitada kehtiva haldusaktina, ei muudaks see otsust nr 202 õigusvastaseks. Kaavi kohta väljastatud kalalaeva kalapüügiluba kaotas kehtivuse 2006. a lõpus ning järgnenud aastatel ei taotletud uue kalapüügiloa väljastamist ega esitatud kalapüügiga seonduvaid andmeid. Ekslik on kaebaja väide, et kalalaevade registrist kustutatud laeva ei saa sinna uuesti kanda.

§ 13

lg 8 sätestab, et kalalaevastiku segmenti, kuhu kalalaevu juurde lisada ei või, kantakse kalalaev ainult juhul, kui selle laeva püügivõimsusele vastava või suurema püügivõimsusega laev või laevad on eelnevalt sellest kalalaevastiku segmendist kustutatud, mistõttu on tekkinud vaba püügivõimsus. Segmendi summaarne püügi-võimsus kasvada ei tohi, kuid limiidi piires on võimalik laevu registrisse kanda. Asjaolu, et laev on kord registrist kustutatud, pole laeva uuesti registrisse kandmisest keeldumise aluseks. Kaebaja viibis 08.04.2009 vastustaja ametiruumides, kus kirjutas omakäelise avalduse kalalaeva andmete muutmiseks kalalaevaregistris. Kaebajat teavitati asjaolust, et kalalaeva pole pikka aega kalapüügiks kasutatud, mistõttu tuleb selle kalalaevatunnistus kehtetuks tunnistada. Uue kalalaevatunnistuse väljastas vastustaja ametnik 16.04.2009 kaebajale ekslikult ilmselt selleks, et fikseerida omaniku vahetus. Kuid see ei võinud kaebajat oluliselt eksitada, sest ettevõtja ülesanne on endale selgeks teha ettevõtlust reguleeriv õiguslik keskkond. Õigusaktidest tulenevalt ei saanud kaebajal olla ootust, et kalalaevatunnistus jääb kehtima ka pärast seda, kui kalalaeva Kaavi pole 2 aastat kasutatud kalapüügiks. 4. Tallinna Halduskohtu 09.02.2010 otsusega jäeti OÜ DAGOfor kaebus rahuldamata. Kohus ei nõustunud kaebajaga, et kalalaevatunnistuse kehtetuks tunnistamisele peab hoiatava meetmena eelnema selle kehtivuse peatamine.

§ 136

lg 42 p 1 ja lg 43 seovad kalalaevatunnistuse kehtivuse peatamise/kehtetuks tunnistamise laeva teatud aja jooksul kalapüügiks mittekasutamisega ega sätesta, et kalalaevatunnistuse kehtetuks tunnistamisele peab obligatoorselt eelnema selle kehtivuse peatamine. Seetõttu jätab kohus tähelepanuta kaebaja väited vastustaja väidetavatest rikkumistest laeva omaniku teavitamisel kalalaevatunnistuse kehtivuse peatamisest. Kuna tunnistuse kehtivuse peatamise otsus nr 63 tehti 26.03.2008, aga kaebaja omandas Kaavi enda kinnitusel alles 27.10.2008, on asjakohatu kaebaja nõudmine, et teda tulnuks kalalaevatunnistuse kehtivuse peatamisest teavitada. Määrus nr 307 näeb ette, et laeva omanikku/ valdajat teavitatakse tunnistuse kehtivuse peatamisest, kuid ei sätesta vastava märke tegemist tunnistusele ega registrites. Kaebajale 16.04.2009 kalalaevatunnistuse ekslik väljastamine ei saanud tekitada temas õiguspärast ootust, et tal on 2 aastat aega kalapüügi alustamisega, enne kui tunnistus võidakse kehtetuks tunnistada. Laeva omandamisel oleks kaebaja pidanud ise välja selgitama, kas laeva on eelnevatel aastatel kalapüügiks kasutatud ning millised on kasutamata jätmise tagajärjed. Kuna

§ 136

lg 4 p 1 ei anna haldusorganile HMS § 40 lg 1 kohast kaalumisruumi, ei saanud kaebaja ärakuulamata jätmine mõjutada asja otsustamist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. OÜ DAGOfor apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 09.02.2010 otsus tühistada.

§ 136lg 4 p 1 ei kohusta vastustajat kalalaevatunnistust kehtetuks tunnistama, vaid annab selleks võimaluse. Sellepärast, erinevalt halduskohtu arvatust, on 3

(5)3-09-1287 kalalaevatunnistuse tühistamine diskretsiooniotsuseks ja selle andmiseks on vaja läbida korraline haldusmenetlus. Nagu halduskohus oma otsuses möönis, seda tehtud ei ole. Samuti jäi kalalaeva kasutamata jätmine kahe aasta jooksul tõendamata nii haldus- kui ka kohtumenetluses. Kuivõrd kaebaja omandas laeva alles 2008. a, ei ole tal võimalik seda tõendada. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Olukorras, kui põhjendus puudub, ei saa rääkida diskretsiooni seaduslikust teostamisest ega selle kohtuliku kontrollimise võimalikkusest. Samuti ei olnud apellandil võimalik lasta ennast ära kuulata või anda omapoolseid selgitusi ei kirjalikult ega suuliselt. Tegemist on ärakuulamisõiguse rikkumisega. Seetõttu on otsus nr 202 õigusvastane. Lisaks eelnevale on otsus vastuolus Euroopa Ühenduste Komisjoni määruse nr 1281/2005/EÜ art 5 lõigetega 2 ja 3, kuivõrd avalikest registritest ei nähtu kalalaevatunnistuse kehtivuse peatamine ja vastuolus

§ 136lõikega 43.

Ka ei olnud vastustaja kaebajat kalalaevatunnistuse kehtivuse peatamisest teavitanud. Laevakinnistusraamat on avalik. Keegi ei või end vabandada laevakinnistusraamatu kannete mitteteadmisega (LAÕS § 5). Kui apellant sai laeva omanikuks, oli vastutajal võimalik teda kasvõi kirja teel teavitada, et kalalaevatunnistuse kehtivus on peatatud ja nõuda selle originaali tagastamist, selgitades ühtlasi kalalaeva mittekasutamise tagajärgi. Seda ei tehtud. Sellepärast ei toimunud vaidlustatud haldusakti väljaandmine hea haldustava kohaselt. PS §-s 14 sisalduva hea halduse põhimõtte kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste ülesanne (Riigikohtu määrus haldusasjas nr 3-3-1-81-09). Järelikult halduskohtu seisukoht, mille kohaselt ei oma haldusaktile eelnev haldusmenetluse puudulikkus tähendust, on PS §-ga 14 vastuolus. Halduskohus on eksinud viidatud materiaalõigusnormi kohaldamisega. 6. Põllumajandusministeerium palub jätta OÜ DAGOfor apellatsioonkaebuse rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes halduskohtus esitatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 8. Otsus nr 202 on antud

§ 136

lg 4 p 1 alusel, mille kohaselt tunnistatakse kalalaevatunnistus kehtetuks, kui laeva kasutamine kalapüügiks on lõppenud. See loetakse lõppenuks, kui laeva ei ole kahe järjestikuse aasta jooksul kalapüügiks kasutatud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et eelviidatud norm ei sea kalalaevatunnistuse kehtetuks tunnistamist sõltuvusse sellest, kas eelnevalt on kalalaevatunnistuse kehtivus peatatud. Seega ei oma otsusega nr 63 seotud vastuväited käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust. Samuti nõustub ringkonnakohus halduskohtuga selles, et

§ 136lg 4 p 1 näol ei ole tegemist kaalutlusnormiga. Kuigi seda kinnitab eelkõige normi grammatiline tõlgendamine, 4

(5)3-09-1287 on samale tulemusele võimalik jõuda ka teisi tõlgendamismeetodeid kasutades. Vaidlust ei ole selles, et kalanduse valdkond on seotud piiratud ressurssidega. Selliseks piiratud ressursiks on ka laevade püügivõimsus, mida ei saa summaarselt riigisiseselt ületada. Järelikult on igati eesmärgipärane regulatsioon, mille puhul laevad, mida pikema perioodi jooksul kalapüügiks ei kasutata, kustutatakse kalalaevade registrist. See annab riigile võimaluse vabanev kalapüügivõimsus ümber jagada. 9.

§ 136

lg 4 p 1 käsitlemine seotud normina ei too kaasa kaebaja õiguste ebaproportsionaalset riivet. Kaebaja ei ole selgitanud, miks tuleks teda kohelda erinevalt võrreldes teiste kalalaevade omanikega, kes samuti ei kasuta laeva kahe järjestikuse aasta jooksul kalapüügiks ning kelle kalalaevatunnistus seetõttu kehtetuks tunnistatakse. Apellatsioonkaebuses on märgitud, et vaidlusaluse kalalaeva kasutamata jätmine kahe aasta jooksul pole haldus- ja kohtumenetluses tõendamist leidnud. Kaebaja selline väide on arusaamatu. Vastustaja on selgitanud, et alates 2007. aasta algusest ei ole kalalaeval kehtivat püügiluba. Sellist negatiivset asjaolu pole võimalik dokumentaalselt tõendada. Kohtul pole alust vastustaja väidet kahtluse alla seada üksnes seetõttu, et kaebajale endale ei ole võimalikud vastupidised tõendid kättesaadavad. Kaebaja on ebaõigesti mõistnud kalalaevatunnistuse kehtetuks tunnistamise tagajärgi. Vastustaja on selgitanud kaebajale

§ 13

lg-te 8 ja 9 sisu, mille kohaselt on kaebajal registrist kustutatud kalalaeva püügivõimsuse piires võimalik kolme aasta jooksul taotleda sama või uue laeva registrisse kandmist. Seega ei ole otsusest nr 202 tulenev tagajärg kaebaja jaoks pöördumatu. 10. Tulenevalt eeltoodust puudub vajadus hinnata apellatsioonkaebuse väiteid, mis keskenduvad vastustaja poolt väidetavalt tehtud kaalutlusvigadele. Otsus nr 202 on nii formaalselt kui ka sisuliselt õiguspärane. Esitatud apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Menetluskulud jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel kaebaja kanda. Kaire Pikamäe Viive Ligi Silvia Truman 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.