) § 136 lg 4 p 1 alusel OÜ-le „DAGOfor“ kuuluva kalalaeva „Kaavi“, pardanumber EK 9704, sisenumber EST010101011, kalalaevatunnistus kehtetuks, sest laeva ei ole kahe järjestikuse aasta jooksul kalapüügiks kasutatud. Punktis 2 märgiti, et
lg 41 kohaselt tuleb kehtivuse kaotanud kalalaevatunnistus tagastada kalalaevade riikliku registri volitatud töötlejale ning punktis 3 selgitati, et
lg 14 p 2 kohaselt kustutatakse kalalaevade riiklikust registrist kalalaev, mille kalalaevatunnistus on tunnistatud kehtetuks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub vaidlustatud otsus tühistada. Otsus on vormiliselt ja sisuliselt õigusvastane ning rikub kaebaja õigust kasutada oma vara vastavalt selle ärilisele otstarbele ja teenida kasumit. Haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid, sest kaebajat ei kuulatud ära.
sätestab, et kalalaevade riikliku registri volitatud töötleja peatab kalalaevatunnistuse kehtivuse, kui laeva ei ole 1 aasta jooksul kalapüügiks kasutatud(lg 42); laeva kasutamine kalapüügiks on lõppenud siis, kui seda pole kahe järjestikuse aasta jooksul kalapüügiks kasutatud(lg 4 p 1). Seega esmaseks meetmeks on kalalaevatunnistuse peatamine ja alles seejärel kehtetuks tunnistamine. Vastustaja seda korda järginud pole, mistõttu polnud tal õigust vaidlusaluse otsuse tegemiseks. Kaebaja omandas kõnealuse laeva 27.10.2008.a. OÜ-lt „Megakom“, mis oli selleks ajaks juba pankrotis, ning laeval oli kehtiv kalalaevatunnistus. Kaebajal polnud põhjust arvata, et esinevad mistahes alused kalalaevatunnistuse kehtetuks tunnistamiseks. Kaebajal oli kavas laev tööle panna 2009.a. suvel. Alus oli ja on sihipärases kasutamises kalalaevana ning vaidlustatud otsuses pole põhjendatud, miks vastustaja on asunud teistsugusele seisukohale. Tõendamata on Põllumajandusministeeriumi 26.03.2008.a. otsuse nr 63 kättetoimetamine haldusakti adressaadile. Kuigi alates pankroti väljakuulutamisest on pankrotivõlgniku esindajaks pankrotihaldur, saatis vastustaja otsuse nr 63 pankrotivõlgniku aadressile. Lähtudes HMS §-st 26 lg 3 tuleb lugeda, et kalalaevatunnistuse kehtivuse peatamise otsust pole selle adressaadile kätte toimetatud. Samuti pole vastustaja informeerinud kaebajat kalalaevatunnistuse kehtivuse peatamisest, kaebaja sai sellest teada alles pärast kohtule kaebuse esitamist. Andmeid kalalaevatunnistuse kehtivuse peatamise kohta kalalaevatunnistusele ei kantud ning kaebajal polnud võimalik sellest teada saada ka avaliku registri vahendusel.
lg 4 sätestab, et kui kalalaevatunnistus on peatatud, tagastatakse see Põllumajandusministeeriumile. Kuid ministeerium andis 16.04.2009.a. kaebajale uue kalalaevatunnistuse, luues sellega eksitava mulje, et kalalaevatunnistuse kehtivus pole peatatud. Kaebaja võis oletada, et tal on vähemalt 2 aastat võimalik laeva mitte kasutada, enne kui tõusetub küsimus tunnistuse äravõtmisest. Isiku kahjuks haldusakti tegemisel peab haldusorgan arvestama isiku usaldust varasema soodustust andva haldusakti kehtima jäämisele. Haldusakti ei tohi isiku kahjuks kehtetuks tunnistada, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehinguid oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Isiku usaldust peab arvestama ka siis, kui isik ei olnud ega pidanud olema teadlik talle ebasoodsa haldusakti tegemise aluse eksisteerimisest (HMS § 64 lg 3, § 67 lg-d 1, 2 ja 5). Vastustaja pole enne vaidlusaluse haldusakti andmist kaebajaga ühendust võtnud, teda ära kuulanud ega akti andmise aluseid tutvustanud, toimides sellega pahauskselt ja vastuolus hea haldustavaga. Kaebaja kavatseb taotleda kalalaevatunnistuse peatamise lõpetamist, kuid selle taotluse menetlemist ja rahuldamist takistab kalalaevatunnistuse kehtetuks tunnistamine. Haldusorgan ei saa teha otsust peatatud kalalaevatunnistuse uuesti kehtima hakkamiseks, kui kalalaevatunnistus on teise haldusaktiga juba tunnistatud kehtetuks. Kalalaeva kustutamisega kalalaevade registrist kaasnevad kaebajale pöördumatud tagajärjed. Registrist kustutatud kalalaeva ei saa sinna uuesti kanda. Tulenevalt
§-st 13 lg 7 ja Vabariigi Valitsuse 9.03.2004.a. määruse nr 62 „Kalalaevade alajaotustesse rühmitamise kriteeriumid, segmenti kantavatele kalalaevadele esitatavad nõuded ja kalalaevade segmenti juurdelisamise võimalus“ lisas toodud tabelist puudub praegusel juhul kalalaevade segmenti juurdelisamise võimalus. Lisaks peaks kaebaja taotlema täiendavalt kalapüügiluba. Vastavalt
§-le 13 lg 3, 7-9 ja 11 antakse uuesti registrisse kantud või uuele kalalaevale kalapüügiluba üksnes vaba püügivõimsuse olemasolul. Ilma püügivõimsuseta ja kalapüügiloata pole kalalaeva sihtotstarbeline kasutamine võimalik. Praegu ületab kalalaevadele vajalik püügivõimsus olemasolevat püügivõimsust ning Euroopa Liit ja Eesti Vabariik on sunnitud vähendama Eesti kalalaevastiku püügivõimsust. Lähiaastatel pole oodata kalavarude olukorra paranemist ega vaba püügivõimsuse tekkimist. Seega ei saaks „Kaavi“ registrisse 2 taaskandmisel püügivõimsust ning teda ei saaks kalalaevana enam kasutada. Kuni kalalaevade registrist kustutamiseni säilib kalalaeval püügivõimsus ja seda ei saa ära võtta(
Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Kalalaeva Kaavi kalalaevatunnistuse kehtivus oli peatatud Põllumajandusministeeriumi 26.03.2008.a. otsusega nr 63 põhjusel, et viimane laeva kohta väljastatud kalapüügiluba kaotas kehtivuse 2006.a lõpus. Järgnenud aastatel uut püügiluba ei taotletud ega esitatud ka kalapüügiga seonduvaid andmeid(
Seega alates 2007.a algusest pole kõnealust laeva kalapüügiks kasutatud. Väites, et laev oli ja on sihipärases kasutuses, märgib kaebaja samas ise, et tegelikult oli kavas alustada laeva sihipärase kasutamisega alles suvel 2009.a. Jääb arusaamatuks, miks muude laeva kasutuselevõtuks väidetavalt tehtavate ettevalmistuste kõrval ei esitanud kaebaja kalapüügiloa saamise taotlust, mis
Vastustaja on oma otsuse nr 63 teatavaks teinud nii laeva endisele omanikule OÜ-le „Megakom“ kui ka pankrotihaldurile ning kaebaja vastupidised väited on ebaõiged ja paljasõnalised. Pealegi puudub kaebajal volitus esitada laeva endise omaniku ja pankrotihalduri eest seletusi otsuse nr 63 kättetoimetamist puudutavalt. Kalalaevatunnistuse kehtetuks tunnistamise otsuse tegemise kohustuslikuks eelduseks pole kalalaevatunnistuse kehtivuse eelnev peatamine ning kaebaja teistsugune arusaam on ekslik ega tulene seadusest. Kuigi kehtivuse peatamise otsus eelneb ajalises mõttes kehtetuks tunnistamise otsusele, pole need kaks otsust selliselt seotud, nagu oleks teist võimalik teha üksnes siis, kui esimene on juba tehtud.
lg 4 kohaselt tunnistab kalalaevade riikliku registri volitatud töötleja kalalaevatunnistuse kehtetuks, kui laeva kasutamine kalapüügiks on lõppenud. Laeva kasutamine kalapüügiks loetakse lõppenuks, kui laeva pole kahe järjestikuse aasta jooksul kalapüügiks kasutatud. Pelgalt kalalaevatunnistuse olemasolu pole võrdsustatav laeva kalapüügiks kasutamisega. Vastasel juhul poleks
lõikeid 4 ja 42 tegelikult üldse võimalik rakendada.
lg 1 kohaselt on kalapüük tegevus, mille eesmärgiks on kala ja jõesilmu, jõevähi ning teiste veeselgrootute hõivamine nende kinnipüüdmise või surmamise teel. Laeva kasutatakse kalapüügiks siis, kui sellega teostatakse tegelikult tegevusi, mille eesmärgiks on kala hõivamine. Isegi kui vastustaja oleks otsuse nr 63 tegemisel eksinud menetlusnõuete vastu ning seda otsust ei saaks käsitada kehtiva haldusaktina, ei muudaks see otsust nr 202 õigusvastaseks. „Kaavi“ kohta väljastatud kalalaeva kalapüügiluba kaotas kehtivuse 2006.a lõpus ning järgnenud aastatel ei taotletud uue kalapüügiloa väljastamist ega esitatud kalapüügiga seonduvaid andmeid. Vaidlustatud otsuse punktis 1 on välja toodud kalalaevatunnistuse kehtetuks tunnistamise põhjus, milleks oli fakt, et laeva pole kahe järjestikuse aasta jooksul kalapüügiks kasutatud. Otsus pole antud kaalutlusõiguse alusel, nii
määruse nr 307 “Kalalaevatunnistuse väljaandmise, kehtetuks tunnistamise ja kehtivuse peatamise kord ning kalalaevatunnistuse vorm”(edaspidi „määrus nr 307“) § 9 lg 1 on kohustava iseloomuga normid. Ekslik on kaebaja väide, et kalalaevade registrist kustutatud laeva ei saa sinna uuesti kanda. Viide Vabariigi Valitsuse 9.03.2004.a. määrusele nr 62 on asjakohatu.
lg 8 sätestab, et kalalaevastiku segmenti, kuhu kalalaevu juurde lisada ei või, kantakse kalalaev ainult juhul, kui selle laeva püügivõimsusele vastava või suurema püügivõimsusega laev või laevad on eelnevalt sellest kalalaevastiku segmendist kustutatud, mistõttu on tekkinud vaba püügivõimsus. Segmendi summaarne püügivõimsus kasvada ei tohi, kuid limiidi piires on võimalik laevu registrisse kanda. Asjaolu, et laev on kord registrist kustutatud, pole laeva uuesti registrisse kandmisest keeldumise aluseks. 8.04.2009.a. viibis kaebaja vastustaja ametiruumides, kus kirjutas omakäelise avalduse kalalaeva andmete muutmiseks kalalaevaregistris. Muu hulgas anti kaebajale siis ka teada, et kalalaeva pole pikka aega kalapüügiks kasutatud, mistõttu tuleb selle kalalaevatunnitus kehtetuks tunnistada. Seega oli kaebaja teadlik, et vastustajal on kavas Kaavi kalalaevatunnistus kehtetuks tunnistada ning põhimõtteliselt oleks ta saanud esitada selle kohta ka oma arvamuse ja vastuväited, sest vaidlustatud otsus anti kuu aega hiljem välja. 3 Uue kalalaevatunnistuse väljastas vastustaja ametnik 16.04.2009.a. kaebajale ekslikult ilmselt selleks, et fikseerida omaniku vahetus. Kuid see ei võinud kaebajat oluliselt eksitada, sest ettevõtja ülesanne on endale selgeks teha ettevõtlust reguleeriv õiguslik keskkond. Õigusaktidest tulenevalt ei saanud kaebajal olla ootust, et kalalaevatunnistus jääb kehtima ka pärast seda, kui „Kaavit“ pole 2 aastat kasutatud kalapüügiks. KOHTU PÕHJENDUSED
lg 4 p 1 kehtib järgmises sõnastuses: „Kalalaevade riikliku registri volitatud töötleja tunnistab kalalaevatunnistuse kehtetuks, kui: 1)laeva kasutamine kalapüügiks on lõppenud. Laeva kasutamine kalapüügiks loetakse lõppenuks, kui laeva ei ole kahe järjestikuse aasta jooksul kalapüügiks kasutatud.“ Õiguse kutseliseks kalapüügiks annab kalapüügiluba, mis võib olla kalalaeva kalapüügiluba või kaluri kalapüügiluba(
lg 3) ning mis antakse tähtajaliselt ja mitte kauemaks kui 1 aastaks(
lg 1).
lg 2 sätestab, et kutselise kalapüügi loa taotlus esitatakse taotletavale aastale eelneval aastal ajavahemikul 1.septembrist kui 1.detsembrini. „Kaavi“ kalapüügiluba kehtis kuni 2006.a. lõpuni ning hiljem pole talle kalapüügiluba taotletud, samuti pole esitatud kalapüügiga seotud andmeid, mida kalapüügiloa alusel kala püüdev isik on kohustatud tegema(
Kohus ei nõustu kaebaja arvamusega, et kalalaevatunnistuse kehtetuks tunnistamisele peab hoiatava meetmena eelnema selle kehtivuse peatamine.
lg 42 p 1 kohaselt peatab kalalaevade riikliku registri volitatud töötleja kalalaevatunnistuse kehtivuse, kui laeva pole 1 aasta jooksul kalapüügiks kasutatud ning sama paragrahvi lg 43 järgi hakkab niisugusel juhul kalalaevatunnistus jälle kehtima, kui kalalaevale esitatakse uuesti kalapüügi taotlus. Seega seovad osundatud sätted kalalaevatunnistuse kehtivuse peatamise/kehtetuks tunnistamise laeva teatud aja jooksul kalapüügiks mittekasutamisega ega sätesta, et kalalaevatunnistuse kehtetuks tunnistamisele peab obligatoorselt eelnema selle kehtivuse peatamine. Seetõttu jätab kohus tähelepanuta kaebaja väited vastustaja väidetavatest rikkumistest laeva omaniku teavitamisel kalalaevatunnistuse kehtivuse peatamisest. Kuna tunnistuse kehtivuse peatamise otsus nr 63 tehti 26.03.2008.a., kaebaja omandas „Kaavi“ aga enda kinnitusel alles 27.10.2008.a., on asjakohatu kaebaja nõudmine, et teda tulnuks kalalaevatunnistuse kehtivuse peatamisest teavitada. Määrus nr 307 näeb ette, et laeva omanikku/ valdajat teavitatakse tunnistuse kehtivuse peatamisest, kuid ei sätesta vastava märke tegemist tunnistusele ega registrites. Kaebajale 16.04.2009.a. kalalaevatunnistuse ekslik väljastamine ei saanud tekitada temas õiguspärast ootust, et tal on 2 aastat aega kalapüügi alustamisega, enne kui tunnistus võidakse kehtetuks tunnistada. Laeva omandamisel oleks kaebaja pidanud ise välja selgitama, kas laeva on eelnevatel aastatel kalapüügiks kasutatud ning millised on kasutamata jätmise tagajärjed. HMS § 40 lg 1 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Sama seaduse § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuna
lg 4 p 1 ei anna haldusorganile kaalumisruumi, ei saanud kaebaja ärakuulamata jätmine mõjutada asja otsustamist. Eelnevast nähtuvalt esines faktiline ja õiguslik alus vaidlustatud otsuse nr 202 koostamiseks, sest laeva polnud kahe järjestikuse aasta jooksul kalapüügiks kasutatud, ning kaebaja väidetud võimalikud menetlusvead vaidlusaluse akti andmisel ei saanud asja otsustamist mõjutada. Otsus on õiguspärane ja tema tühistamiseks puudub alus. Kohtunik: D.Maastik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.