Obsah (10)

§ 442§ 657§ 654§ 652§ 230§ 229§ 232§ 173§ 171§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-08-61622 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17.06.2010, Tallinn Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Reet Allikvere, Ele Liiv Tsivii

) järgi asjas tõendiks (I kd lk 67). Antud kostja väited ei leidnud kohtuistungil tõendamist. Tunnistaja J. M. kohtuistungil antud ütluste kohaselt OÜ Herder töömees M. H. käis veemõõtja näitu vaatamas ja ütles talle näidu. Hageja teatas, et tahab veemõõtjat vahetada ja töömees läks koos hageja töömehega ja vahetasid veemõõtja, siis fikseeriti näit, mis oli suur. Tema nõudis veemõõtja kontrollimisele saatmist, mida ka tehti. Tema nägi veemõõtja näitu hageja juures ja see oli sama, mis fikseeriti veemõõtja vahetamisel. Ka AS Chaplin ajal käis tema mõned korrad keldris näitu vaatamas ja näidud klappisid. 3-4 kuud enne, kui kostja sai omanikuks, käis ta näitu vaatamas koos töömehega (I kd lk 206). Seega ei ole põhjendatud kostja väited, et näitu ei kontrollitud ja näit teatati keskmise tarbimise järgi. Veega varustamise ja reovee ärajuhtimise eest tasumine toimubki veemõõtja näidu alusel. Hageja ei pea tuvastama kuhu kostja vett kasutas. Kostja väited, et sellises mahus vee tarbimine ei ole võimalik, on tõendamata. Hageja on esitanud kohtule vee kulu arvestuse vastavalt toru läbimõõdule. Arvestades sellise läbimõõduga toru veesurvet ja sellest tulenevat voolukiirust on füüsiliselt ja tehniliselt võimalik vee tarbimine antud hoones ööpäevas 1537,66 m3 ja kalendrikuus 46 129,87 m3 (I kd lk 155). Antud arvestust ei ole kostja vaidlustanud. Pärnus, Esplanaadi 10 hoones asuvad kontoriruumid, muuseum, toitlustuskohad (söökla, kohvik), piljardisaal ning ka majutuskohad. See on tõendatud tunnistaja J. M. ütlustega kohtuistungil (I kd lk 206). Seega tegemist on hoonega, kus on piisavalt palju vee tarbimise kohti. Vee tarbimine antud hoones on olnud ka eelnevalt kuude lõikes erinev. Enne, kui kostja oli kinnistu omanik, oli leping sõlmitud AS-ga Chaplin, kellele esitatud arvete kohaselt on veetarbimine mais 2007 olnud 510 m3 ja samas juunis 2007 120 m3 (I kd lk 75-76). Ka kostjale esitatud arved erinevate kuude eest on erinevas summas (I kd lk 74). Kostjal on tasumata ka 23.11.2007 arve nr 27110259 summas 35 krooni 60 senti ja 3.01.2008 arve nr 27122211 summas 1522 krooni 20 senti. Kostja esindaja väitis kohtuistungil, et antud summad on tasutud, kuid selle kohta kostja kohtule tõendeid pole esitanud. Samuti ei esitanud kostja esindaja kohtuistungil kohtule, mis summas ta on nõus 18.12.2007 arvet nr 27120265 tasuma, kuid väitis, et on nõus tasuma keskmise tarbimise järgi (I kd lk 207). See, et poolte vahel ei fikseeritud veemõõtja näitu lepingu sõlmimisel, ei anna alust jätta tarbitud teenuse eest tasumata. Kinnistu eelmise valdaja AS Chaplini poolt olid veemõõtja arvesti näidud hagejale teatatud kuni 10.07.2007 lõppnäiduga 18 620 m

1. Kostja poolt oli pärast lepingu sõlmimist 23.11.2007 teatatud esimene näit 18 865 m
2. Antud arve on kostja poolt ka enamuses osas tasutud v.a 35 krooni 60 senti. Seda arvet kostja ei vaidlustanud, kuigi antud arve oli esitatud perioodi 10.07.-23.11.2007 eest. Kostja väited, et leping ei näe ette võimalust esitada arvet vee-ettevõtja enda poolt veemõõtja 6 taatlemise käigus fikseeritud näidu alusel, ei ole põhjendatud. Kostja peab tasuma teenuse eest vastavalt saadud teenuse mahule ning hagejal pole keelatud vee tarbimise mahtu kontrollida. VÕS § 76 lg 1 kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Poolte vahel sõlmitud veega varustamise ja reovee ärajuhtimise leping on teenuse osutamise leping. Hageja on vastavalt pooltevahelisele lepingule kostjale teenust fikseeritud mahus osutanud ja kostja peab vastavalt tarbitud teenusele (fikseeritud veearvesti näiduga) hagejale tasuma põhivõla 96 910 krooni 60 senti, mis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Poolte vahel sõlmitud lepingu p.11 järgi peab kostja tasuma hagejale teenuste eest igakuiselt hageja poolt iga eelmise kuu kohta hiljemalt sellele järgneva kuu
3. kuupäevaks kostjale edastatud arves näidatud lõppsummas, millele lisandub seaduses sätestatud käibemaks, tarbimisele järgneva kuu
4. kuupäevaks. Hageja poolt arve väljastamisega viivitamisel pikeneb tasumise tähtaeg vastava arvu viivitatud päevade võrra. Vastavalt poolte vahel sõlmitud veega varustamise ja reovee ärajuhtimise teenuse osutamise lepingu p-le 12 on arvete tasumisega viivitamisel klient kohustatud tasuma vee-ettevõtjale leppetrahvi, s.o viivist 0,15% arve järgi tasumisele kuuluvast summast iga tasumisega viivitatud päeva eest. 18.12.2007 arve nr 27120265 summas 95 352 krooni 80 sendi kättesaamist ei ole kostja vaidlustanud. Kostja on antud arve kohta esitanud ka hagejale pretensiooni (I kd lk 61-62). Seega viivisenõue selle arve tasumisega viivitamise eest on põhjendatud. Hageja viivisenõue perioodi 26.01.2008-16.11.2009 eest on 94 542 krooni 30 senti (661 päeva eest x 0,15% päevas, s.o 143 krooni 3 senti päevas). Kostja viivisearvestust ei vaidlustanud, mistõttu on viivisenõue põhjendatud. Hageja nõuab viivist 3.01.2008 arve nr 27122211 eest 1522,20 krooni tasumisega viivitamise eest perioodil 26.01.2008-16.11.2009 1509 krooni 26 senti (661 päeva eest x 0,15% päevas). Sellest on tasutud kostja poolt 46 krooni 42 senti. Nõue on kokku 1462 krooni 84 senti. Selle arve saamist ei ole kostja vaidlustanud ja seda arvet ei ole kostja ka tasunud (I kd lk 57). Seega on viivisenõue ka selles osas põhjendatud. Viivisenõue arvete tasumata jätmise eest, mille kättesaamist kostja ei vaidlusta, on 96 005 krooni 14 senti (94 542 krooni 30 senti + 1462 krooni 84 senti) krooni. Hageja nõuab viivise tasumist ka arvete 28030352, 28030736,28041121,28052766, 28061238 ja 28071835 tasumisega viivitamise eest kuni 04.12.
5. Kostja tasus arved kohtumenetluse ajal, s.o 05.12.
6. Nende arvete tasumisega viivitamise eest on viivisenõue kokku 6275 krooni 17 senti. Kostja väitel sai ta arved kätte alles 11.11.2008, s.o koos hagiavaldusega, ja leiab, et viivisenõue nende arvete tasumisega viivitamise eest ei ole põhjendatud. Õige on kostja väide, et hageja peab tõendama, et ta arved esitas ning kui hageja ei tõenda arvete esitamist, ei ole tal ka lepingu järgi alust arvete esitamata jätmise tõttu kostjalt maksmisega viivitamise tõttu viivist nõuda. Hageja väitel saatis ta arved kostjale lihtpostiga. Tunnistaja H. P. kohtuistungil antud ütluste järgi on kostjale saadetud arved tema poolt üle vaadatud alates esimesest suurest vaidlusalusest arvest. Pärast arvete ülevaatamist pandi need ümbrikusse ja Eesti Posti kaudu saadeti arved klientidele, Eesti Posti kuller tuli ise postile järgi. 2008 läksid arved nii posti kui ka e-maili teel ja seda umbes poole aasta jooksul (I kd lk 205-206). Hageja on esitanud ka kohtule e-posti väljavõtted, et kostja meiliaadressile on 1.07.2008 ja 1.08.2008 saadetud veearved (I kd lk 153-154). Arved on saadetud aadressil robert@harman.ee, milline aadress on veega varustamise ja reovee ärajuhtimise teenuse osutamise lepingus kostja e-maili aadressina märgitud (I kd lk 10). Samuti on kostja tasunud osaliselt viivist kõigi vaidlustatud arvete tasumisega viivitamise eest. Seega on hageja piisavalt tõendanud arvete saatmist kostjale. Hageja on arvestanud viivist arve nr 28030352 alusel 2924 krooni 35 senti, arve nr 28030736 alusel 133 krooni 38 senti, arve nr 28041121 alusel 1234 krooni 26 senti, arve nr 28052766 alusel 948 krooni 2 senti, arve 28061238 alusel 484 krooni 24 senti, arve nr 28071835 alusel 550 krooni 90 senti, s.o 6 arve tasumisega viivitamise eest kokku 6275 krooni 17 senti. Hageja leiab, et kostja on kohustatud tasuma viivist kokku 102 280 krooni 31 senti (94 542 krooni 30 senti+ 1462 krooni 84 senti+ 6275 krooni 17 senti), millest hageja nõuab viivist summas 96 910 krooni 60 senti, mis on 7 põhivõla suuruses summas ning mis kohtu arvates on põhjendatud ja viivisenõue selles ulatuses kuulub rahuldamisele. Alternatiivselt on kostja esitanud taotluse viivise vähendamiseks, kuna enamus viivisenõudest seostub ühe vaidlustatud 18.12.2007 arvega nr 27120265, mille kättesaamist kostja ei vaidlusta. Kostja leiab, et kuna käib vaidlus arve esitamise õiguspärasuse ja sisu üle, siis sellises olukorras oleks viivise väljamõistmine hageja poolt soovitud määras kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane. VÕS § 113 lg 8 järgi viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 järgi kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoole majanduslikku seisundit. Hageja on omapoolselt viivist vähendanud kuni põhivõla suuruseni. Kostjapoolsed põhjendused viivise vähendamiseks ei anna alust viivist vähendada. Kostja ei ole tõendanud, et viivis on ebamõistlikult suur. Arveid nr 27120265 ja nr 27122211 ei ole kostja üldse tasunud, ka osaliselt mitte. Teised arved on kostja tasunud, kuid hageja on viivist ka vähendanud. Kostja majandusliku seisundi kohta kohtul andmed puuduvad ning kostja ei ole oma majandusliku seisundi tõttu viivise vähendamist nõudnud. Kostja apellatsioonkaebus
7. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei ole nõustunud kostja väidetega ning analüüsinud esitatud tõendeid (tunnistajate ütlused). Kostja ei saanud teenust arvel näidatud mahus ja ei ole saanud õigeaegselt kätte arveid. Arved on tasutud kohtumenetluse ajal. Kostja ei vastuta hoone eelmise valdaja (AS Chaplin) võimalike minetuste eest veenäitude teatamisel (sh näitude teatamine arvestuslikul alusel veemõõtjat kontrollimata). Kostja otsene valdus hoonele tekkis 1.09.2007 ja samal kuupäeval on sõlmitud teenuse osutamise leping hagejaga. Kuivõrd veemõõtja majas oli varem olemas, oleks pidanud hageja lepingu lõpetamisel eelmise valdajaga ja lepingu sõlmimisel fikseerima veemõõtja näidud. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks seda teinud. Tõendamata on veemõõtja näit poolte vahel lepingut sõlmides. Hageja veebilehelt nähtub, et teenusleping lõpetatakse kliendi kirjaliku avalduse alusel ja lepingu lõpetamisel võetakse kliendiga ühendust, võetakse maha veearvesti ja arvesti mahavõtmisel fikseeritud näidu alusel väljastatakse kliendile teenuslepingu lõpparve. Kui teenusleping lõpetatakse seoses omaniku vahetusega ja uus omanik esitab avalduse teenuse kasutamise jätkamiseks, siis ei võeta maha veearvestit ega suleta veeühendust. Sellisel juhul palub hageja avalduses kindlasti märkida veearvesti lõppnäit, mille alusel esitatakse teenuselepingu lõpparve. Teenuslepingu lõpetamine on võimalik pärast lõpparve tasumist hagejale. Seejärel saab uus omanik sõlmida samale objektile uue teenuslepingu. Seega järeldub eelnevast üheselt, et enne uue lepingu sõlmimist pidi eelmine omanik esitama kirjaliku avalduse, fikseeritakse veearvesti lõppnäit ja esitatakse selle alusel lõpparve. Hageja veebilehel oleva info kohaselt uue lepingu sõlmimisel võtab hageja kliendiga ühendust veemõõdusõlme ülevaatuseks ja veearvesti näidu fikseerimiseks. Selline on ka üldiselt teadaolev praktika ja tava teiste vee ettevõtete puhul. VÕS § 23 lg 1 p 3 ja § 25 lg 2 järgi võivad lepingupoolte kohustused tuleneda konkreetsel kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest. Seega ilmneb hageja enda praktikast üheselt, et veearvesti näidu fikseerimine on hageja enda kohustus nii vana lepingu lõpetamisel kui ka uue lepingu sõlmimisel. See on ka tema huvides, kuivõrd arvlemine teenuse eest saabki toimuda veemõõtja näidu alusel. Seda kohustust hageja täitnud ei ole. Hageja on kinnitanud, et temal ei ole AS Chaplin kirjalikku avaldust lepingu lõpetamiseks ega lõpparvet AS-le Chaplin (hoone valdaja kuni 1.09.2007). Seega on hageja jätnud täitmata endale võetud kohustused ja enda poolt kehtestatud reeglid ning isegi ei ole üritanud välja selgitada, milline oli vee tarbimise tegelik seis 1.09.
8. Kui hageja (kaebuses ekslikult kostja) oleks oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud, ei oleks saanud taolist olukorda tekkida. Kõik tõendid viitavad sellele, et hagejal saab olla hagis esitatud ulatuses 8 nõue AS Chaplin kui hoone endise valdaja vastu. Kohus on jätnud kõik nimetatud kostja väited, taotlused ja tõendid tähelepanuta, rikkudes sellega muuhulgas

§ 442lg 8.

Samuti on ilmne, et tunnistaja J. M. poolt kohtuistungil antud ütlused on ebaselged ja osaliselt vastuolulised, mis on kaasa toonud ebaõige kohtuotsuse. Vaidluse esemeks on kostja poolt tegelikult tarbitud vee kogus ja selle tuvastamise seisukohalt on oluline, kas 23.11.2007 ja varasemalt hagejale teatatud veemõõtja näidud on saadud tegelike näitude alusel või esitatud arvestuslikult (oletuslikult). Hageja praktika arvete esitamisel on olnud esitada need viimasel kuupäeval maksmise tähtajaga 25 päeva, kuigi lepingu p 11 kohaselt tuli arve eelmise kuu eest esitada alles järgneva kuu 7 kuupäevaks. Selles kontekstis on jäänud arusaamatuks, miks kõnealusel korral koostati arve koheselt samal kuupäeval (s.o 18.12.2007) pärast veemõõtja näidu fikseerimist hageja poolt. Leping ei näe üldse ette võimalust esitada arvet vee-ettevõtja enda poolt veemõõtja taatlemise käigus fikseeritud näidu alusel kuu keskel. Käesoleval juhul ei esitanud kostja ise 18.12.2007 veemõõtja näitu, seega puudus lepingust tulenev alus arve tegemiseks ja väljastamiseks. Vaieldamatu on fakt, et kostjal saab olla kohustus tasuda reaalselt tarbitud vee eest alates 1.09.2007. Kuna alates 1.09.2007 reaalselt tarbitud vee koguse kohta tõendid puuduvad, saab perioodil 1.09.-18.12.2007 tarbitud vee kogust hinnata üksnes kaudsete tõendite alusel ning arvestuslikult. Kostjal puudub kohustus ebaõigesti teatatud veemõõtja näitude alusel vee eest tasumiseks. Seega sõltumata ebaõigete veemõõtja näitude teatamise põhjustest ei saa ebaõiged veemõõtja näidud kaasa tuua kostjale tasumise kohustust. Kostja ei vaidlusta, et ta on vett 1.09.-18.12.2007 tarbinud, siis tuleks välja arvutada arvestusliku tarbitud vee kogus. Arvestusliku veekoguse aluseks saab võtta pikema perioodi jooksul sarnases tarbimisrežiimis olevad vee tarbimise näitajad. Sellel põhjendusel on kostja esitanud kohtumenetluses väite, et keskmine tarbimine on alates 18.12.2007 olnud 145 m3 kuus, mille üle puudub poolte vahel vaidlus ning millist suurusjärku on kinnitanud ka tunnistaja oma ütlustega. Seega saaks hageja nõue tarbitava vee eest olla üksnes 3,5 kuu keskmine tarbimine 507,5 m3 (3,5 kuud x 145 m3). Hagejal tuleks eelnevast tulenevalt teostada ümberarvestus ning esitada uus arve vastavalt tegelikule tarbimisele. Kuna kostja pidi vastavalt lepingule tasuma teenuse eest hageja poolt esitatud arve alusel, siis lasub hagejal kohustus tõendada, et ta on kostjale arve esitanud (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-5-08 ning 3-2-1110-05 ning Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2009 lahend tsiviilasjas nr 2-07-14572). Kostja ei ole kunagi eitanud, et ta sai arved kohtumenetluse käigus. Kuivõrd kostja on arved tasunud pärast nende saamist, on viivise nõue alusetu. Hageja ei ole tõendanud arve kostjani jõudmist. Samuti tuleb arvestada, et viivise suurus sõltub iga konkreetse arvega tasumisega viivitamisest. Seega tuleb hagejal tõendada iga konkreetse arve kättesaamist, mille eest on viivisenõue esitatud. Alternatiivselt on kostja esitanud väite, et viivisenõue on ebamõistlikult suur. Kohus ei ole põhjendanud oma järeldust, et asjaolusid arvestades ei ole viivisenõue ebamõistlikult suur, eirates sellega

§ 442lgs 8 sätestatut.

Olukorras, kus käib vaidlus põhinõude õiguspärasuse ja põhjendatuse üle, ei ole viivisenõue põhjendatud isegi juhul, kui kohus asub seisukohale, et kostja poolt ebaõige veemõõtja näidu teatamine toob sõltumata tegelikult tarbitud vee kogusest kaasa kohustuse tasuda vastavalt ebaõigele (tegelikust oluliselt erinevale) veemõõtja näidule. Vastus apellatsioonkaebusele

1. Hageja palub jätta kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
2. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et Pärnu Maakohtu 8.01.2010 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.

§ 657

lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid

§ 654

9 lg 6 alusel.

§ 652

lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et maakohus ei ole rikkunud asja lahendamisel materiaal- ja menetlusõiguse norme, mis tooksid kaasa kohtuotsuse tühistamise ja uue otsusega hagi rahuldamata jätmise.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 229

lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise.

§ 232

lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Hageja on oma nõuet tõendanud ja kostja väited on jäänud paljasõnalisteks ning oletuslikeks. Maakohus tuvastas kostja poolt vee tarbimise koguse tõendeid hinnates õigesti ja kostja vastuväide, et hageja talle arvetes märgitud ulatuses teenust osutanud ei ole, jäi tõendamata. Kostja sai hoonele otsese valduse 1.09.2007 ja samal päeval sõlmis ta hagejaga veega varustamise ja reovee ärajuhtimise teenuse osutamise lepingu. Vaidlust ei ole selles, et kinnistu eelmine valdaja AS Chaplin teatas veemõõtja arvesti näidud hagejale kuni 10.07.2007 näiduni 18 620 m³. Kostja teatas pärast lepingu sõlmimist peaveearvesti näidu 18 865 m³ esmakordselt 23.11.2007. Sellel päeval on kostjale väljastatud arve nr 27110259 summas 6695 krooni 70 senti, mida kostja ei ole vaidlustanud ja on tasunud sellest enamuse (tasumata jäi 35 krooni 60 senti). Seega ei ole apellandi väitel, et pooled ei fikseerinud veemõõtja näitu lepingu sõlmimisel, asja lahendamisel tähendust ja ei anna kostjale alust jätta tarbitud teenuse eest tasumata. Vaidlust ei ole 18.12.2007 peaveearvesti näidu õigsuse üle ja paljasõnalised on apellandi väited, et ta teenust veearvesti näiduga fikseeritud ulatuses tarbinud ei ole. Lepingu p 10 alusel kohustus kostja edastama hagejale peaarvesti näidu kirjalikult või suuliselt ja lepingu p 11 alusel kohustus ta tasuma esitatud arvete alusel. Asjaolu, et 18.12.2007 vahetas ja fikseeris veemõõtja näidu hageja, ei muuda tarbitud veekoguse näitu ebaõigeks, sest näit fikseeriti kostja esindaja M. H.i juuresolekul. Sõlmitud lepingu ja senise praktikaga ei ole kooskõlas apellandi käsitlus arvestusliku tarbitud veekoguse arvutamisest. Põhivõla 96 910 krooni 60 sendi ja samas summas viivise väljamõistmist on kohus piisavalt põhjendanud ja kohtuotsus on kooskõlas

§ 442lg-ga 8.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga viivise väljamõistmise osas, tuvastades, et hageja on tõendanud arvete saatmist kostjale ja et kostja on osaliselt tasunud viivist kõigi vaidlustatud arvete tasumisega viivitamise eest. Hageja on vähendanud viivise nõuet põhivõla suuruseni ja kostja taotluse viivise vähendamiseks on maakohus jätnud õigesti rahuldamata ja oma seisukohta on kohus piisavalt põhjendanud. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Menetluskulude jaotus Vastavalt

§ 173

lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Lähtudes

§ 171lg-st 1 jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

Kohus selgitab, et

§ 174

lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese 10 astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

§ 174

lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. U.Loonurm R.Allikvere E.Liiv 11