2-06-8786/22

Tsiviilasi nr 2-06-8786 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Katrin Saar Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai 2010.a Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-06-8786 Tsiviilasi VS hagi LS vastu abielu kehtetuks tunnistamiseks Menetlusosalised ja nende Hageja VS( isikukood xxx, elukoht xxx) Hageja esindajad: Tiina Pill ( Helma Õigusbüroo OÜ, Paldiski mnt 22, 10149 Tallinn); 17.10.2008.a väljastatud volikirja alusel Tiia- Edith Tammeleht Kostja LS( isikukood xxx, elukoht xxx) Kostja esindaja vandeadvokaat Meelis Pirn ( Advokaadibüroo V.Kaasik & Ko, Tartu mnt 2, 10145 Tallinn) kuni 03.07.2009.a., juulist 2009.a esindaja vandeadvokaadi vanemabi Valmond Mikli ( advokaadibüroo Concordia, Lennuki 22, 10145 Tallinn) esindajad Kohtuistungi toimumise aeg
2. märts 2010.a Istungil osalenud isikud Kostja LS ja tema esindaja vandeadvokaadi vanemabi Valmond Mikli RESOLUTSIOON Jätta VS hagi LS vastu abielu kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata. Menetluskulud Jätta kummagi poole poolt kantud menetluskulud tema enda kanda. Edasikaebe kord Tsiviilasi nr 2-06-8786 Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED Hageja palub tunnistada kehtetuks VS ja LS vahel xxx.a Tallinna Perekonnaseisuametis Mustamäe sektoris sõlmitud abielu. Hagiavalduse kohaselt abiellus hageja isa VS xxx.a LT. Nimetatud abielu tunnistati Tallinna Linna Keskrajooni Rahvakohtu xxx.a otsusega kehtetuks põhjusel, et abielu sõlmimise ajal oli VS teovõimetu. Tallinna Linna Keskrajooni Rahvakohtu otsusega 19.05.1967.a oli VS tunnistatud teovõimetuks, kohtupsühhiaatria ekspertiisi käigus tuvastati, et ta põeb skisofreeniat. xxx.a abiellus VS LK. Hageja leiab, et VS ja LS vaheline abielu on kehtetu, kuna VS põdes enne abiellumist vaimuhaigust ning kuni surmani ta sellest haigusest ei paranenud. xxx.a kehtinud Eesti NSV abielu- ja perekonna koodeksi ( edaspidi APK) § 16 p kohaselt ei sõlmita abielu kodanike vahel, kellest vähemalt üks on kohtu poolt tunnistatud teovõimetuks vaimuhaiguse või nõrgamõistuslikkuse tõttu. Tallinna Linnakohtu otsusega 05.12.2002.a määrati LS VS eestkostjaks. VS suri 08.04.2005.a Hageja leiab, et VS ja LKabiellumise hetkel esines abielu takistav asjaolu. Vaimuhaiguse tõttu kohtu poolt teovõimetuks tunnistatud isikud ei suuda oma tegude tähendusest aru saada ja seega ka avaldada oma teadlikku tahet abiellumiseks või selle hilisemaks heakskiitmiseks. Hageja hinnangul esitas ta hagi oma subjektiivsete õiguste kaitseks. Tema subjektiivsete õiguste rikkumine seisneb selles, et oma isa surma järgselt on ta isale kuulunud vara pärija. Lähtuvalt aga asjaolust, et hageja isa ja kostja vahel oli sõlmitud abielu, puudub hagejal võimalus vaidlustada pärimisprotsessi toiminguid. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kohtuistungile hageja ei ilmunud, esitas kohtule avalduse, milles palus asi lahendada tema osavõtuta ja hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostja kanda. KOSTJA VASTUVÄITED Kostja hagi ei tunnista. Protsessuaalsete vastuväidete kohaselt ei ole hageja õigusi rikutud ja hageja väide õiguste rikkumisest ei ole tõene. Pärimine on juba toimunud. Notar Marika R ei on väljastanud nii hagejale kui kostjale pärimisõiguse tunnistused ja omandiõiguse tunnistused. Abielu kehtetuks tunnistamine ei muudaks olematuks juba toimunud pärimistoiminguid. Pärimistoimingute järgselt on hageja esitanud Harju Maakohtu Kinnistusosakonnale 2 Tsiviilasi nr 2-06-8786 kinnistamisavalduse ja vastav kanne on tehtud kinnistusraamatusse 22.05.2006.a. 18.08.2006.a. on hageja ja kostja ühiselt juba oma osad pärandist võõrandanud. Hageja on esitanud hagi abielu kehtetuks tunnistamiseks ja seda nõuet rahuldades tekiks olukord, kus hageja isa on olnud teovõimetu alates 19.05.1967.a kuni surmani. Järelduvalt sellest oleksid tühised kõik tehingud, mis hageja isa on teinud ilma eestkostja nõusolekuta pärast 19.05.1967.a. Tühiseks muutuksid ka vara soetamise ( erastamise) tehingud ja pärijatel tuleks tagastada riigile riigilt erastatud maa ning riigil tagastada erastamisel tasutud väärtpaberid. Kinnisasi Rae vallas erastati VS poolt juba 1999.a ning erastamisõigus tekkis selles, et maatükil asus VS ja kostja poolt ühiselt rajatud elamu. Samuti leiab kostja, et hagi on aegunud. Hagi aegumise kohaldamise taotlusest kostja loobus kohtuistungil. Kostja sisuliste vastuväidete kohaselt tunnistati VS Tallinna Linna Keskrajooni Rahvakohtu otsusega teovõimetuks, kuid talle ei määratud eestkostjat. Eestkostja määrati VSTallinna Linnakohtu 05.12.2002.a kohtuotsusega. Puuduvad küll dokumentaalsed tõendid selle kohta, et kohus oleks VS enne xxx.a, mil sõlmiti abielu VS ja LK vahel, teovõimeliseks tunnistanud, kuid kostja hinnangul oli VS teovõime selleks ajaks taastunud. Autoinspektsioonile esitamiseks väljastatud meditsiinilisest tõendist nähtuvalt oli VS09.04.1997.a arstide hinnangul terve ja kõlbulik juhtima B-kategooria autot isegi kutselise autojuhina ja juhiluba anti talle välja 17.04.1997.a. Kvalifikatsioonikomisjoni otsusega 14.05.1985.a oli VS antud katlamasinisti tunnistus, ta töötas katlamasinistina, katla remondilukksepana, katlamaja operaatorina. VS oli Kaitseliidu liige, talle oli väljastatud teenistusraamat, ta osales laskevõistlustel ja laskeharjutustel, käis koos politseiga reidil. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS Kohus, uurinud ja hinnanud kohtule esitatud tõendeid, leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele. Vaidlust ei ole pooltel selles, et hageja V S on VS poeg. Antud asjaolu tõendab ka VS sünnitunnistus, millest nähtuvalt on tema isa VS ja ema AS( I kd tl 6). Samuti puudub vaidlus selles, et VS oli Tallinna Linna Keskrajooni Rahvakohtu 09.05.1967.a otsusega tunnistatud teovõimetuks ja seda kohtuotsust ei ole tühistatud või VS taas teovõimeliseks tunnistatud. Vaidlust ei ole ka selles, et VS ja LK abielu sõlmiti xxx.a Tallinna Perekonnaseisuameti Mustamäe sektoris, abieluakt nr XXX. Kehtiva perekonnaseaduse (PKS) § 130 kohaselt ei ole perekonnaseadusel tagasiulatuvat jõudu, kui rakendussätetest ei tulene teisiti. PKS § 137 sätestab, et abielu kehtetuks tunnistamine toimub perekonnaseaduse sätete kohaselt ka siis, kui abielu on sõlmitud enne selle seaduse jõustumist, so enne 01.01.1995.a. Tulenevalt sellest ei kuulu kohaldamisele abielu sõlmimise ajal, so xxx.a kehtinud Eesti NSV Abielu- ja perekonnakoodeksi sätted, nagu on hageja märkinud oma hagiavalduses, vaid kehtiv PKS. 3 Tsiviilasi nr 2-06-8786 PKS § 33 lg 1 kohaselt tunnistab kohus abielu kehtetuks üksnes siis, kui abielu sõlmides on rikutud käesoleva seaduse paragrahvide 3 ja 4 sätteid, samuti kui sõlmiti näilik abielu või kui abielu sõlmimise nõusolek saadi abielluja tahte vastaselt pettuse või sunniga. PKS § 4 näeb ette abielu sõlmimise takistuse ja sama paragrahvi p 3 kohaselt ei või abielu sõlmida isikute vahel, kellest vähemalt ühele on määratud eestkostja tema piiratud teovõime tõttu ( 01.07.2002.a jõustunud redaktsioon). Tallinna Linnakohtu otsusega 05.12.2002.a määrati LS VS eestkostjaks ( I kd tl 12). Kuni 05.12.2002.a VS eestkostja määramist tõendavaid tõendeid kohtule esitatud ei ole. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja õigusi VS ja kostja vahelise abielu sõlmimisega rikutud. Kohus selle väitega ei nõustu. VS suri 08.04.2005.a. Hageja kui VS poeg on kooskõlas pärimisseadusega VS seaduslik pärija. Hagi esitamisel 11.04.2006.a ei olnud talle pärimisõiguse tunnistust väljastatud. Seadusjärgse pärimisõiguse tunnistus väljastati talle 15.05.2006.a ( I kd tl 70). Pärimisseaduse mõttest tulenevalt läheb pärandaja surma korral pärandvara hulka kuuluvate esemete omand pärandi vastuvõtnud pärijale üle tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast, s.o PärS § 3 lg 2 järgi alates pärandaja surmapäevast. Seejuures ei mõjuta pärandaja vara üleminekut asjaolu, kas pärandvara on jagatud või kas pärandvara kohta on antud välja pärimistunnistus. Kuna abielu on tehing ja kuigi hageja, kes on vaidlustanud abielu kehtivust, ei ole tehingu ( abielu) pooleks, on tõendatud tema kui pärija õiguslik huvi abielu kehtetuks tunnistamiseks ja sellest tulenevalt ka õigus 11.04.2006.a hagiga kohtusse pöördumiseks oma eeldatavate subjektiivsete õiguste rikkumise kaitseks. Kostja esitas kohtule taotluse hagi aegumise kohaldamiseks, kuid loobus sellest kohtuistungil. Kooskõlas TsÜS § 143 võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kostja taotlusel ja kuna kostja on sellest loobunud, ei pea kohus vajalikuks hinnata nõude aegumist ega otsustada selle kohaldamist. TsÜS § 67 lg 1 kohaselt on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Abielu kui kahepoolse isikuõigusliku lepingu sõlmimise eelduseks on mõlema abielluja tahteavaldus jõustada abielu õiguslikud tagajärjed, luua perekond, tekitada abikaasadele vastastikused õigused ja kohustused. Selleks, et otsustada abielu kehtivuse või kehtetuse üle, tuleb kohtu hinnangul eelkõige kindlaks teha poolte tahteavaldused abielu sõlmimisel ja nimelt just see, kas VS oli oma tahteavalduse tegemisel teovõimeline- kas ta sai abielu sõlmimiseks tahteavalduse tegemisel piisavalt või täielikult aru abielu õiguslikest tagajärgedest.
3. aastal jõustunud TsÜS tunneb vaid piiratud teovõimet (mitte teovõimetust täies ulatuses) ja isiku võime oma tegusid juhtida ja neist adekvaatselt aru saada võib faktiliselt olla iga konkreetse isiku suhtes erinev, kas suuremas või väiksemas ulatuses häiritud, mistõttu ka eestkostja määramisel tehakse kindlaks eestkostja ülesannete ring. 01.07.2010.a kehtima hakkava perekonnaseaduse kohaselt võib piiratud teovõimega täisealine isik abielluda juhul, kui ta saab abielu õiguslikest tagajärgedest piisavalt aru. Lähtudes TsÜS-i § 8 lõikest 3 eeldatakse, et kui kohus on isikule määranud eestkostja, ei saa isik aru abielu õiguslikest tagajärgedest. VS tunnistati kohtuotsusega teovõimetuks 09.07.1967.a, eestkostja määrati kohtuotsusega 05.12.2002.a, mil tuvastati tema piiratud teovõime. VS suhtes viidi 11.09.2002.a läbi 4 Tsiviilasi nr 2-06-8786 ambulatoorne kohtupsühhiaatriline ekspertiis. Aktist nähtuvalt kasutas ekspert arvamuse andmiseks Tallinna Psühhiaatriakliiniku 14 haiguslugu perioodist 1963-2002, kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akte ( 1965.a) ja 1967.a) ja uuritavalt saadud andmeid. Eksperdiarvamuse kohaselt on VS põdenud aastaid vaimuhaigust paranoidse skisofreenia kujul, milline aga viimase 12 aasta jooksul on püsinud rahuldavas remissiooniseisundis. 19891994.a prevaleerusid traumajärgse ajukahjustuse jääknähud ( peavalud, ärrituvuse tõus, mälu langus, öised krambihood). Viimase aasta jooksul avalduvad tal segatüüpi vaskulaarse dementsuse nähud ( II kd, tl 4-6). 19.01.2010.a viidi VS suhtes läbi postuumne kohtupsühhiaatriline ekspertiis, tuvastamaks, milline oli VS vaimne seisund abiellumise ajal, so xxx.a ja kas VS oli xxx.a võimeline aru saama oma tegude tähendusest ja neid juhtima. Ekspertiisi läbiviimisel kasutas ekspert SA PERH Psühhiaatriahaigla 15 haiguslugu, sama haigla tervisekaarti VS kohta ja Tallinna Mustamäe Haigla neuroloogiaosakonna haiguslugu. Ekspert tuvastas, et VSon diagnoositud paranoidset skisofreeniat ja kroonilist alkoholismi. Alates 1968.a on skisofreenia esinenud remissiooniseisundis, alkoholi kasutamise on VS lõpetanud ca 1973.a. Abiellumise ajal xxx.a ja sellele eelneva vähemalt 10 aasta jooksul ja järgnevalt oli VSremissiooniseisundis. Psühhootilisi elamusi, luulu ega meelepetteid VS sel ajal ei esinenud, tema intellektuaalset taset hinnati normikohaseks, kognitiivsete funktsioonide ja situatsioonitaju alanemist ei täheldatud, tal esines hulgaliselt neurootilisi kaebusi. VS tervis halvenes 1989.a aju orgaanilise kahjustuse lisandumisega. 1993.a tema seisund paranes, töötas ja osales ühiskondlikus elus. Tema intellektuaalset taset hinnati jätkuvalt normi tasemel olevaks. Demenetsust diagnoositi VS 2002.a. 1989.a uuringutel leitud kerge vesipäisus ja 2002.a uuringutel tuvastatud ajukahjustus ei olnud seotud VS esinenud skisofreense protsessiga. Ekspertiisiaktis nr 1/10 19.01.2010.a oleva eksperdiarvamuse kohaselt on VSdiagnoositud 1964.a skisofreeniat. Abiellumise ajal xxx.a oli VS tervislik seisund paranenud, ta oli stabiilses remissiooniseisundis, esinesid neurootilised kaebused. Psühhootilisi elamusi, luulu ega meelepetteid VS ei esinenud. Tema intellektuaalset taset ja kognitiivseid funktsioone hinnati normikohastena. xxx.a VS ei olnud selliseid psüühikahäireid, mis oleksid takistanud temal aru saamast oma tegude tähendusest ja neid juhtimast. Nii 11.09.2002.a kui ka 19.01.2010.a antud eksperdiarvamusest nähtub, et mõlema eksperdi arvamuse kohaselt on VS olnud vähemalt 1980.a septembrist stabiilses ja rahuldavas remissiooniseisundis. Järelduvalt eksperdiarvamustest ei olnud V Sabiellumisel LS TsÜS § 8 lg 3 kohaselt piiratud teovõimega isikuks. Ta oli sel ajal stabiilses remissiooniseisundis, tal puudusid oma tegude tähendusest aru saamist ja tegude juhtimist takistavad psüühikahäired. Kuna VSei olnud xxx.a piiratud teovõimega isikuks, siis puudusid tal takistused abielu sõlmimiseks LS (K ). Abielu sõlmimisel oli VSvõimeline adekvaatselt on tahet avaldama ning ta sai aru abielu sõlmimisega kaasnevatest abielu õiguslikest tagajärgedest. Ülaltoodust järelduvalt leiab kohus, et VSja kostja vahel xxx.a Tallinna Perekonnaseisuametis abielu sõlmimisel ei rikutud seaduses sätestatud abielusõlmimise tingimusi ja selle kehtetuks tunnistamiseks PKS § 33 lg 1 alusel puudub alus. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 164 lg 1 järgi kannab hagilises abieluasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Kooskõlas TsMS § 102 lg 1 p 2 on abielu kehtetuks tunnistamine abieluasi. 5 Tsiviilasi nr 2-06-8786 TsMS § 173 lg 1 ja lg 4 järgi esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse kohtuotsuses ja menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Kooskõlas TsMS § 164 lg 1 tulevad kummagi poole menetluskulud jätta nende endi kanda. Katrin Saar Kohtunik 6