) § 311 sõnastuse muutmiseks /tl 1-3, 5/. Kohus 03.02.2010 kohtumäärusega jättis kaebuse käiguta ja tagastas mõtteliselt kaebuse
5. 22.02.2010 kohtumäärusega kohus võttis menetlusse M. K. kaebuse Justiitsministeeriumi 08.01.2010 otsuse nr 11-5/522 (edaspidi - Ümberpaigutamise otsus või kaevatud otsus) tühistamiseks /tl 12/ ning 08.03.2010 määrusega määras lahendada kaebus kirjalikus menetluses /tl 21/. 18.03.2010 esitas Justiitsministeerium kohtule oma kirjaliku seletuse kaebuse kohta /tl 27-29/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja M. K. (edaspidi ka – Kaebaja) soovib vaidlustada Justiitsministeeriumi 08.01.2010 tehtud otsust nr 11-51522, mille alusel paigutati kaebuse esitaja ümber avavangla osakonnast Murru Vangla kinnisesse osakonda. Ümberpaigutamise põhjuseks on, et 17.12.2009 kell 13:05 kaebuse esitaja kasutas avavangla osakonnas kinnipeetavatele paigaldatud arvutit, mis võimaldas ligipääsu internetile, ja suhtles seal Windows Messengeris oma sõbraga, kui tulid vangla julgeoleku töötajad ja teavitasid teda, et interneti kasutamine ei ole lubatud. Kaebuse esitaja paigutati koheselt avavanglast kinnisesse Murru vangla osakonda distsiplinaarmenetluse ajaks. Kui kaebuse esitaja 13.10.2009 avavangla osakonda paigutati, oli sinna juba arvuti ja internet vanglateenistuse poolt paigaldatud, mida kaebajagi kasutama hakkas nagu kõik teisedki seda tegid, olles eelnevalt tutvunud
¹-ga, kus küll keelab kinnipeetaval kasutada interneti väljaarvatud vanglateenistuse poolt kohandatud arvutites, siis oli kaebaja kindel, et interneti kasutamine on lubatud, kuna kinnipeetaval pole võimalik sinna arvutit ja interneti paigaldada, oli see sinna paigaldatud vanglateenistuse poolt ja lubatud. Kaebaja luges
§-st 31¹ välja, et kinnipeetavatel pole lubatud kasutada interneti, väljaarvatud vanglateenistuse poolt selleks kohandatud arvutites, mille kaudu on vanglateenistuse järelevalve all võimaldatud juurdepääs ametlikele õigusaktide andmebaasidele ja kohtulahendite registrile, seega seaduse järgi oli internet lubatud ja vanglateenistus teostas järelevalvet ainult ametlikele andmebaasidele ja kohtulahendite registrile. 2 Vastustaja Justiitsministeerium leiab, et kaebus on täielikult põhjendamata ning tuleb jätta rahuldamata. Avavanglas viibimine ei ole kinnipeetava subjektiivne õigus.
lg-st 1 nähtub, et avavanglasse paigutamise puhul peab olema riik veendunud, et konkreetse isiku osas ei ole alust oletada, et ta paneks toime uusi õigusrikkumisi.
lg-st 1 nähtub, et kui tekib kahtlus, et kinnipeetava viibimine avavanglas seab ohtu
lg 1 § 6 lg-s 1 sätestatud õiguskorra kaitsmise ja kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamise eesmärgi, on riigil kohustus sellele sobival viisil ka reageerida.
kohaselt sätestatakse vangistusseadusega vangistuse täideviimise kord ning korraldus. Seega on
regulatsiooni eesmärgiks kehtestada vangistuse täideviimisele konkreetne regulatsioon, milles on toodud ära kinnipeetavate õigused kinnipidamisasutuses.
Riigikohus on rõhutanud, et karistuse täideviimise eesmärk laiemalt tähendab põhiseadusliku väärtusena riigi sisemine rahu kaitset, mis hõlmab ka seda, et tagatud on ühiskonna turvalisus (nii vangla julgeolek kui ka väljapoole vanglat jäävate isikute turvalisus (RKÜKo 07.12.2009, nr 3-3-1-5-09, punkt 29). Viitega
§-le 31¹ märgib Justiitsministeerium, et vanglateenistuse poolt kohandatud arvutites on võimaldatud ligipääs teatud kindlatele lehekülgedele - Inimõiguste Kohtu lahendid, kohtulahendite register ja elektrooniline Riigi Teataja. Ka Riigikohtu üldkogu on 7.12.2009 lahendi 3-3-1-5-09 p-s 18 leidnud, et
§-s 311 sätestatakse selgesõnaliselt, et kinnipeetaval on tagatud juurdepääs ainult ametlikele õigusaktide andmebaasidele ja kohtulahendite registrile. Kõigile veebilehtedele, mis nendeks ei kvalifitseeru, on juurdepääs keelatud. Viidatud lahendi p-s 34 selgitab Riigikohus: „Interneti kasutamise keeld on tingitud eelkõige vajadusest välistada kinnipeetava vanglaväline suhtlemine nendes vormides, mis ei ole vangistusseaduses ette nähtud ja mis seadusandja hinnangul ei pruugi soodustada karistuse täideviimise eesmärkide saavutamist; sealhulgas välistamaks Internetist sellise teabe hankimist, mis võiks ohustada vangla julgeolekut, ühiskondlikku turvalisust väljaspool vanglat või vastu töötada kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamise eesmärgile.“ Antud juhul oli vangistusseaduses sätestatud imperatiivse nõude mittetäitmine sellise raskusastmega rikkumine, mille puhul oli põhjendatud ja vajalik kinnipeetava ümberpaigutamine tagasi kinnisesse vanglasse. Õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust viibida või valida paigutamist mingisse konkreetsesse vanglasse, vangla osakonda või kambrisse. Kinnipeetava paigutamine ja ümberpaigutamine otsustatakse lähtuvalt kinnipeetava ja vanglasüsteemi vajadustest ja esinevatest asjaoludest ning seda teostatakse äärmiselt ulatusliku kaalutlusõiguse kaudu. Eeltoodu hõlmab ka seda, kus vanglas on kinnipeetava karistuse eesmärkide saavutamine konkreetsel ajahetkel kõige efektiivsem. Seega 08.01.2010 otsuse tegemise aluseks olnud asjaolusid arvesse võttes oli otsus paigutada M. K. tagasi kinnisesse vanglasse, õiguspärane. Kinnipeetava paigutamise tagasi kinnisesse vanglasse põhjustas kinnipeetava enda käitumine – distsipliinirikkumise toime panemine. Vangistuse täideviimise eeskirjade rikkumisega kaotas kaebaja piisava ja nõutud usalduse avavanglas viibimiseks. Kaebaja kuritarvitas talle osutatud usaldust. Sellega langesid ära kaebaja avavanglasse paigutamise alused. Vastustaja leiab, et vaidlustatud haldusaktis on toodud selle andmise aluseks olevad õiguslikud alused ning nähtuvad kaalutlused ja põhjendused, miks Justiitsministeerium sellise otsuse tegi. Haldusakt on põhjendatud, otsus on tehtud pädeva isiku poolt kehtiva õiguse alusel ning vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54 sätestatud nõuetele. KOHTU PÕHJENDUSED 3 1. Käesolevas asjas on M. K. vaidlustanud Justiitsministeeriumi otsuse M. K. ümberpaigutamise kohta Murru Vangla avavanglaosakonnast kinnisesse osakonda. HKMS § 19 lg-st 7 tulenevalt kohus vaatab kaebuse läbi selles sisalduva taotluse ulatuses, olemata seotud kaebuse sõnastusega. Seetõttu vaatamata asjaolule, et vaidlustatud otsuse andmise ajendiks oli tõepoolest kaebajapoolne distsipliinirikkumine, mis seisnes vanglas oleva arvuti kasutamises
§ § 311 nõuete vastaselt, jätab kohus tähelepanuta kõik kaebaja väited, mis puudutavad talle Murru Vangla vangistusosakonna juhataja 08.01.2010 käskkirjaga nr 16dM distsiplinaarkaristuse määramist, kõnealuse haldusakti ja/või karistuse põhjendamatust. Kohus käsitab seda kui kehtivat ja õiguspärast haldusakti, kuna ei ole tuvastatud/tõendatud vastupidist. Justiitsministeeriumi ümberpaigutamise otsuse osas jagab aga kohus vastustaja seisukohta, et vaidlustatud otsus on õiguspärane haldusakt, mis ei riku kaebuse esitaja õigusi, ning M. K. kaebus on alusetu. Kohus põhjendab oma seda järeldust alljärgnevaga. 2. Kaevatav otsus on antud juhindudes
lg-st 1, mille kohaselt, kui kinnipeetav ei täida käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid või paneb toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava ümber paigutada kinnisesse vanglasse. Kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglast kinnisesse vanglasse on lubatud ka siis, kui see on vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks. Sama paragrahvi lg 2 alusel kinnipeetava ümberpaigutamise korra avavanglast kinnisesse vanglasse kinnitab justiitsminister. Osundatud sätte rakendamiseks on justiitsminister andnud
lg 2, mille kohaselt vangistuse täideviimine korraldatakse kinnises vanglas või avavanglas, ning
lg 1, mille järgi, kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse. Seega on ühelt poolt tegemist diskretsiooniga, aga teisalt saab seda kasutada ka alles teatavate tingimuste täitmise korral. Neil asjaoludel on kaevatud otsuse näol tegemist formaalselt õiguspärase haldusaktiga. 4 3. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kohus leiab, et Justiitsministeeriumi otsus on lisaks eelmärgitule ka sisuliselt põhjendatud ja seaduslik. Kinnipeetava ümberpaigutamise otsus on iseenesest samuti kaalutlusõiguse alusel tehtav otsus, mis peab vastama proportsionaalsuse nõuetele. Kohtulikule kontrollile allub niisugune otsus siiski piiratult, sh ei saa kohus hinnata otsust otstarbekuse aspektist. Kohus on seisukohal, et antud juhul on täidetud seaduses sätestatud eeldus kaebaja avavanglast kinnisesse vanglasse ümberpaigutamiseks: kinnipeetav on eiranud seadust ja vangla sisekorraeeskirjade nõudeid ning pannud toime õigusrikkumise, mida kinnitab Murru Vangla 08.01.2010 käskkiri nr 16-dM. Kaebaja on nähtuvalt distsiplinaarasja materjalidest kasutanud arvutis olemasolevat internetiühendust ilmselgelt vastuolus seaduse sätte ja mõttega.
, mille vastu kaebajas eksis, on väga selge säte: üldnormi kohaselt kinnipeetaval ei ole lubatud kasutada Internetti, erand on tehtud vanglateenistuse poolt selleks kohandatud arvutite, mille kaudu on vanglateenistuse järelevalve all võimaldatud juurdepääs ametlikele õigusaktide andmebaasidele ja kohtulahendite registrile, kasutamisele. Järelikult Interneti kasutamine on väga erandlik ja täpselt piiritletud: see on lubatud üksnes vanglateenistuse järelevalve all õigusaktide ja kohtulahenditega tutvumiseks. Kahtlemata ei toimu eelmärgitud eesmärgi realiseerimine Windows Messengeris kinnipeetava lubamatu suhtlemise kaudu tuvastamata isikutega (vrdl ka
§-des 27-29 sätestatud suhtlemispiiranguid). Et asja materjalidest nähtuvalt oli M. K. andnud allkirja selle kohta, et ta on vastavate õigusnormidega tutvunud, siis sai sellekohane õigusrikkumine olla ainult tahtlik ja teadlik. Seetõttu on põhjendatud vangla kui taotluse esitaja ja Justiitsministeeriumi kui ümberpaigutamise otsuse tegija kahtlus, et kinnipeetav võib uuesti õigusrikkumisi toime panna, samuti seisukoht kaebajapoolsest usalduse kaotusest ja võimalikust ohust vangla julgeolekule.
lg 1 kohaselt vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Vastustaja on leidnud, et järelevalve korralduse tõttu ei ole kinnipeetava karistuse kandmine vangistuse eesmärkide saavutamiseks avavanglaosakonnas otstarbekas. Järelikult on Justiitsministeerium igakülgselt kaalunud, kus ja kuidas on otstarbekas viia täide M. K. karistuse kandmine, et karistuse kandmise eesmärk oleks parimal moel realiseeritav. 4. Et kaebus jääb rahuldamata, siis tulenevalt HKMS § 92 lg-st 1 jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Justiitsministeerium ei ole HKMS § 93 lg 1 korras menetluskulunõuet esitanud. Hurma Kiviloo kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.