Obsah (6)

§ 7§ 3§ 9§ 13§ 12§ 17

3-09-2629 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 21. mai 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-2629 Haldusasi O. B. kaebu

) § 17 lg-le 3 ja Riigikohtu 11.10.2006 lahendile nr 3-3-1-71-06 märgib vastustaja, et kaebuse esitaja taotleb kahju hüvitamist seoses Tallinna Vangla toiminguga, mis on sooritatud aastal 2006. Kaebusest ei nähtu, missugustel põhjustel on O. B. viivitanud vajalike esialgsete õiguskaitsevahendite sooritamisega oma õiguste kaitseks. Kaebuse esitaja pöördus esmakordselt Tallinna Vangla poole neli kuud enne kolme aasta täitumist distsiplinaarkaristuse käskkirja väljaandmisest. Seega, kui kaebuse esitaja leidis, et Tallinna Vangla poolne toiming (kartserisse paigutamine) oli õigusvastane, oli kaebuse esitajal võimalik seda vaidlustada vaidemenetluse korras. Kaebuse esitaja ei kasutanud ühtegi seadusest tulenevat õiguskaitsevahendit, vaid otsustas oodata ning alles kolme aasta möödudes esitada kahju hüvitamise nõue. Tallinna Vangla leiab, et kaebaja poolne tegevus (kahju hüvitamise nõude esitamine 3 aastat hiljem) on põhjendamatu ja väidetav kahju otsitud. Kaebaja poolses tegevuses ei saa näha heauskset käitumist oma õiguste kaitseks. Kahtluse all on kaebuse esitaja kaebuse esitamise eesmärk, kuna kui isik leiab, et tema õigusi on rikutud või vabadusi piiratud, püüab ta oma õigusi taastada võimalikult kiiresti. Kaebuse esitaja on aga oodanud kolm aastat ja siis põhjendamatult mingisugusel (vastustajale teadmata) ajahetkel leidnud, et temale on tekkinud kahju. Tallinna Halduskohus on 11.12.2006 otsuses nr 3-06-1879 märkinud, et O.B on lühikese aja jooksul esitanud Tallinna Halduskohtule ca 30 kaebust, milles nõutakse Tallinna Vanglalt ja Justiitsministeeriumilt erinevate toimingute eest mittevaralise kahju hüvitamist suures ulatuses. 20.novembril 2006.a toimunud kohtuistungitel, kus arutati kümmet O.B kaebust, kinnitas O.B, et esitas kahjunõuded sooviga, et Tallinna Vangla ja Justiitsministeerium saaks 3 karistatud tema arvates õigusvastaste toimingute sooritamise eest (ütlused kantud kohtuistungi protokolli haldusasjas nr 3-06-1839). O.B väitis, et teda karistatakse vanglas iga vähimagi rikkumise eest ja ta arvab, et vastustajaid tuleks samuti karistada. Kohtu soovitatud teist liiki nõuete esitamist (kohustamisnõue, vabandamisnõue) ei pidanud kaebaja vajalikuks, kuna niiviisi pääseksid vastustajad tema arvates karistusest. Kohus selgitab OB-le, et kehtiva õiguse järgi ei saa kahjunõuet esitada vastustaja karistamiseks. Tallinna Halduskohtu poolt märgitust võib järeldada, et käesoleva kaebuse puhul jätkab O. B. eelpool nimetatud arvamuse rakendamist. Kaebuse esitajal oleks olnud võimalik vaidemenetluse käigus taotleda käskkirja kehtetuks tunnistamist või esitada tühistamiskaebus kohtule. Kaebuse esitaja ei rakendanud oma õiguste kaitseks esmaseid õiguskaitsevahendeid, vaid on põhjendamatult asunud seisukohale, et vaid rahaline hüvitis on kõikide vaidlustatavate kaebuste puhul ainuõige lahendus. O. B.u süstemaatilist esialgsete õiguskaitsevahendite mittekasutamist ilmestab ka kaebus haldusasjas nr 3-09-2496, milles kaebaja on samuti vanglale esitanud kahju hüvitamise nõude ning seda samal kuupäeval nagu käesolevas kaebuses (05.08.2009), taotledes kahju hüvitamist Tallinna Vangla direktori 22.11.2006 käskkirja nr 647-d alusel tekitatud kahju eest. Kohus on nimetatud kohtuasjas märkinud, et

§ 7

lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

§ 3

annab isikule võimaluse nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist: § 4 annab võimaluse nõuda toimingu lõpetamist ning § 6 võimaluse kohustada haldusorganit haldusakti andma või toimingut sooritama. Juhul, kui O. B. pidas talle Tallinna Vangla direktori käskkirjaga määratud karistust õigusvastaseks, oleks ta saanud kahjunõudes ning kaebuses esiletoodud kahju vältimiseks vaidlustada tema õigusi rikkuva haldusakti. Ometigi ta seda ei teinud. Vastustaja on õigesti märkinud, et O. B. ei ole rakendanud õigeaegselt kõiki vajalikke esialgseid õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks. Ka nimetatud asjaolu toob kaasa kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise. Eeltoodud kaalutlustel jääb kaebus rahuldamata. Kahjuna saab käsitleda seadusega kaitstavate õigushüvede väärtuse vähenemist, millel on kannatanu suhtes negatiivne iseloom ning mida on võimalik hinnata ja hüvitada. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kahju hüvitamise eesmärk on niisiis kannatanu asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevaid asjaolusid ei oleks esinenud, seega olukorda, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Avalike ülesannete täitmisel tekitatud moraalse kahju hüvitamise alused on sätestatud

-ga. Lähtuda tuleb Põhiseaduse (edaspidi – PS) § 25 eesmärgist ja mittevaralise kahju hüvitamise üldistest põhimõtetest. PS § 25 eesmärk ei ole kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega näiteks kohtulahend või vaideotsus. Viitega

§ 7lg-le 1 ning Riigikohtu halduskolleegiumi (edaspidi - RKHK) 20.

juuni

1. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-51-03 p-le 12 ja
2. märtsi
3. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-8-04 p-le 10 märgib vastustaja, et riigivastutuse üldpõhimõtete kohaselt tekib õigusvastase toimingu või haldusaktiga tekitatud kahju rahalise hüvitamise nõudeõigus alles siis, kui teised õiguskaitsevõimalused on ammendatud ning naturaalrestitutsiooni kohaldada ei ole enam võimalik (ehk taotletavat eesmärki pole võimalik saavutada tühistamis- ja kohustamiskaebuste (

§ 3-6) kaudu.

Esialgsete õiguskaitsevahendite läbimine tähendab, et kannatanu peab õigeaegselt vaidlustama kahju tekitava haldusakti või toimingu. Distsiplinaarkaristuse määramisest sai O. B. teada 13.12.2006 ning kahju hüvitamise nõue on esitatud alles aastal 2009. Tallinna Vangla leiab, et O. B.u poolt ei ole rakendatud kõiki vajalikke esialgseid õiguskaitsevahendeid võimaliku tekkinud kahju ära hoidmiseks. 4 Mittevaralise kahju hüvitamine kaitseb mitmeid põhiseaduslikke väärtusi: kõige laiemas mõttes inimväärikust, selle komponente au ja head nime, aga ka põhiõigusi, mis inimväärikusel rajanevad, nagu era- ja perekonnaelu puutumatust, tervist ning isikuvabadust. Viitega võlaõigusseaduse (edaspidi – VÕS) § 128 lg 5 ja

§ 9lg 1 sätetele ning Riigikohtu halduskolleegiumi 6.

juuni

1. a otsuse nr 3-3-1-27-02 punktis 14 ja Riigikohtu tsiviilkolleegium (edaspidi - RKTsK)
2. veebruari
3. a otsuses asjas nr 3-2-1-11-04 märgitule leiab vastustaja, et Tallinna Vangla ei ole süüliselt alandanud O. B.u väärikust, kahjustanud tervist, võtnud vabadust, rikkunud kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladust, teotanud au või head nime. Ka ei ole kaebaja esitanud vastupidist tõendavaid andmeid. O. B. kandis kartserikaristust kehtiva ning õiguspärase käskkirja alusel. Arvestades eeltoodut leiab Tallinna Vangla, et kuna kahju hüvitamise nõude kahe eelduse (kahju ja õigusvastasuse) olemasolu ei ole leidnud tõendamist, ei ole võimalik ka kolmanda eelduse esinemine (põhjusliku seose), seega puudub ka alus O. B.u poolt nimetatud kahju hüvitamise nõue rahuldamiseks. KOHTU PÕHJENDUSED
4. Kaebaja väitel on Tallinna Vangla direktori käskkiri nr 713-d õigusvastane. Kaebusest nähtuvalt on O. B. seisukohal, et kuna ta ei olnud toime pannud kaevatud käskkirjas nimetatud distsiplinaarsüütegu, siis oli tema karistamine - kartserisse paigutamine – õigusvastane. Kaebaja väitel on talle sellega tekitatud mittevaralist kahju. Milles see kahju seisneb, on jäänud kohtukaebuses, vaatamata selle käiguta jätmisele, ikka selgitamata. 05.08.2009 Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudest nähtuvalt O. B.u moraalse kahju seisnes järgnevas: õigusvastane vabaduse võtmine (talle karistuseks määratud kartserisse paigutamine 10 ööpäevaks) on temale põhjustanud kahju summas 6000 krooni, so 600 krooni iga ööpäeva eest. Taotluse põhjendused olid: kartserikambris olles ei võimaldatud temal saada informatsiooni (raadio, raamatud, televiisor), ei võimaldatud kasutada madratsit ajavahemikul 06.00-22.00 ega sooritada poes sisseoste (maiustused, puuviljad, tee jms), piirati suhtlemist kambrikaaslastega, ei võimaldatud kokkusaamisi. Samuti kartserikaristus järgnes/eelnes teistele kartserikaristuse päevadele, mille jooksul ei võimaldatud tal veekeedukannu kasutamist. Mille alusel kaebaja hindas temale tekitatud kahju suuruseks kokku 12 000 krooni, jääb kohtule arusaamatuks. Kohus mõistab nii, et kaebaja soovis ja soovib 600 krooni päevas iga kartseris viibitud päeva eest ehk kokku 6000 krooni hüvitist just seetõttu, et kartseris oleku ajal olid tema õigused võrreldes tavakambris viibimisega kirjeldatud viisil piiratud. On absurdne nõuda hüvitist eraldi kartserisse paigutamise ja seetõttu talutud piirangute eest. Seepärast tõlgendas kohus kaebaja tahet (nõuet) tema kaebust menetlusse võttes just nii, et viimane soovib vanglalt 6000 krooni hüvitamist, ning O. B. ei ole selles osas vastuväiteid esitanud ega soovinud oma kaebust täpsustada või paremini põhjendada. Seega tõlgendab kohus kaebaja eest tema kaebuse põhjal, et väidetavalt õigusvastane kartserisse paigutamine võis kaebajale põhjustada üleelamisi ja hingelisi kannatusi ning kahjustada tema inimväärikust, mida suudaks talle korvata vabandamise vms asemel üksnes 6000 krooni suurune hüvitis.
5. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse (st varalise) kahju hüvitamist. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud

-s.

§ 7

lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. 5

§ 9

lg 1 kohaselt füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 2 mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Lisaks määratleb vastutuse piirid ka

§ 13

, mille lg 1 kohaselt hüvitise suuruse määramisel arvestatakse: 1) kahju tekkimise ettenägematust; 2) objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel; 3) õiguste rikkumise raskust; 4) eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel; 5) muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Tulenevalt

§ 7

lg-st 4, kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks käesolevale seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2 sätestab, et vabaduse võtmisest, samuti muude isikuõiguste rikkumisest, eelkõige isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise korral tuleb kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Kohtupraktikas on kohaldatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist üksnes väga erandlikel ja raskete rikkumiste juhtudel. Eestis väljakujunenud kohtupraktika järgi mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. RKTsK on 26.02.1998 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-23-98 defineerinud moraalset kahju PS § 25 tähenduses järgnevalt: „Moraalse kahjuna kuulub põhiseaduse § 25 alusel hüvitamisele püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendamatult loodetud heaolu loomise kaotus“. Niisuguste asjaolude tõendamine objektiivsete tõenditega (meditsiinitõendid) on võimalik vaid siis, kui rikkumine on olnud niivõrd intensiivne, et on põhjustanud isikule juba ilmselgeid tervisekahjustusi (näiteks hingelised kannatused ja stress on viinud psüühika- või südametegevuse häireteni, antisanitaarsed elamistingimused on põhjustanud haigestumist jms). Sealjuures isegi arsti poole pöördumise korral ei pruugi kohus lugeda rikkumist nii oluliseks, et selle korvamine on võimalik vaid rahas. Näiteks on RKHK 05.10.2006 otsuses nr 3-3-1-44-06 leidnud, et arstitõendid, mis näitavad, et N. K. on erinevatel aegadel viibinud ambulatoorsel ravil seoses "tugevalt väljendunud närvipingutusega" ja depressiooniga ning on arsti poole pöördunud seoses stressiga, ei tingi automaatselt mittevaralise kahju hüvitamist rahaliselt. Samas lahendis on viidatud RKTsK

1. veebruari
2. a otsusele asjas nr 3-2-111-04, kus on leitud, et "igale au teotamise juhtumile ei pea reageerima rahalise kompensatsiooni väljamõistmisega, sest kohtumenetlus ise ja kohtulahend võivad olla piisavad selleks, et kõrvaldada au teotamisega põhjustatud negatiivsed tagajärjed". RKHK jagas tsiviilkolleegiumi seda seisukohta, tõdedes, et halduskohtumenetluses ettenähtud õiguskaitsevahendid, eeskätt õigusvastasuse tuvastamise nõue võib rahuldamise korral olla piisav, heastamaks väiksema intensiivsusega au teotamisega tekitatud hingelisi üleelamisi. RKHK 06.06.2002 otsuses haldusasjas 3-3-1-27-02 on märgitud, et PS § 25 eesmärk ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamine kannatanu ees. Kuna inimväärikus on kõigi isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse eesmärk, siis on PS-s ja sellest tulenevalt kohtupraktikas ka pööratud erilist tähelepanu inimväärikuse tagamisele. Nii on RKHK 22.03.2006 otsuses asjas nr 3-3-1-2-06 tõdenud, et kartseri kohaldamine sellekohase õigusliku aluseta on õigusvastane ning selle meetme erakordselt piiravast 6 iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav. Sellisel juhul on tegemist rikkumisega, mille raskus õigustab mittevaralise kahju hüvitamist (ka kooskõlas VÕS § 134 lg-s 3 sätestatuga). Kolleegium pidas selles lahendis kartserisse paigutamist intensiivselt põhiõigusi riivavaks ning kinnipeetava seisundit märgatavalt halvendavaks karistuseks. Kohus toob sellekohase kohtupraktika esile näitamaks võrdluseks, mida tuleb käsitada põhiõiguse intensiivse riive/piirangu/rikkumisena.

§ 12

lg 1 järgi kahju kannatanud isikule on kahju hüvitama kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati, kusjuures lg 2 kohaselt avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahjuks loetakse igasugune selle avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsilise isiku poolt vahetult põhjustatud kahju, sõltumata sellest, kas ülesandeid täideti teenistussuhte, lepingu, üksikkorralduse või muul alusel. Seega tuleb mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kaebuse lahendamisel tuvastada, kas haldusakt või toiming, millega väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane, kas isikul on kahju tekkinud, kas kahju on põhjustanud avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes, kas isiku õiguste rikkumine/piiramine on erakordselt intensiivne, st kas kahju on selline, mida saab/tuleb hüvitada rahas ja sealjuures just taotletavas summas, kas haldusorgan on süüdi kahju tekkimises ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase haldusakti või toimingu vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, siis kahju hüvitamist ei järgne ja kaebus ei kuulu kahju hüvitamise rahuldamisele. HKMS § 15 lg 3 ja § 16 lg 2 kohaselt tuleb menetlusosalisel esitada oma väiteid kinnitavad tõendid – niisugusele asjaolule on eelmenetluses poolte tähelepanu juhitud.

1. Kohus alustab kaebuse põhjendatuse kontrolli seega väidetavalt kahju põhjustanud haldusakti - Käskkirja nr 713-d - õiguspärasuse kontrolliga, kuna kaevatud käskkirjaga karistati O. B.ut VangS § 67 p-des 1 ja 2 sätestatud kohustuste rikkumise eest kartserisse paigutamisega 10 ööpäevaks, mille tõttu kaebaja väidetavalt kandiski moraalset kahju. Kui kohus teeb kindlaks, et distsiplinaarkaristus määrati kaebajale õiguspäraselt, siis puudub vajadus kontrollida kahju hüvitamise ülejäänud eelduste täitmist, sest kaebus jääb ülalmärgitut arvestades igal juhul rahuldamata. VangS (01.08.2006 - 01.01.2007 kehtinud redaktsioon) § 67 kohaselt julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele (p 1) ning mitte takistama vanglaametnike kohustuste täitmist ega häirima teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid (p 2). Tulenevalt sama seaduse §-st 103 julgeoleku tagamiseks eelvangistuse täideviimisel võib vangla direktor kohaldada vahistatu suhtes sama seaduse §-des 66–72 sätestatud julgeolekuabinõusid. Kaevatud käskkirjas märgitu kohaselt vahistatu O. B. 21.11.2006 kell 22.20 häiris teisi kinnipeetavaid karjumisega kambri aknast ning ei allunud vanglaametnike antud seaduslikele korraldustele karjumine lõpetada. Riigikohus on 01.03.2007 otsuses haldusasjas nr 3-3-1103-06 asunud seisukohale, et „kinnipeetava arusaam seadusest ja sellega seonduv arusaam vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust korralduse täitmisest keelduda, vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ja tühisus on ilmselge.“ Puuduvad andmed, et antud juhtumil oleks olnud tegu tühiste korraldustega. Tulenevalt VangS § 101 lg-st 1 vahistatu suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimisele ja distsiplinaarkaristuse määramisele kohaldatakse käesoleva seaduse § 64 sätteid, lg 2 järgi distsiplinaarkaristus pööratakse täitmisele kohe. Vastavalt VangS § 100 lg-le 1 selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib vahistatule kohaldada distsiplinaarkaristusena ühte järgmistest karistustest: 1) noomitus; 2) isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise õiguse keelamine kuni kaheks kuuks; 3) kartserisse 7 paigutamine kuni 30 päevaks. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt distsiplinaarkaristuse valikul võetakse arvesse eelvangistuse põhjust ja eesmärki. Ühe ja sama distsipliinirikkumise eest võib kohaldada ainult üht distsiplinaarkaristust. Kollektiivsed distsiplinaarkaristused on keelatud. VangS § 64 sätestab distsiplinaarmenetluse läbiviimisega seonduvalt järgmist: distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vangla direktor või tema poolt selleks volitatud vanglaametnik (lg 1); kinnipeetavat informeeritakse kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse. Kinnipeetaval on õigus anda selgitusi (lg 2); distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse. Protokollile kirjutab alla distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametnik. Protokolli vorm ja selles esitatavad andmed sätestatakse vangla sisekorraeeskirjades (lg 3); distsiplinaarkaristuse määrab vangla direktor distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametniku ettepanekul. Distsiplinaarkaristuse määramine vormistatakse käskkirjana ja seda tuleb põhjendada. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tutvustatakse kinnipeetavale allkirja vastu (lg 4); materjalid määratud distsiplinaarkaristuse kohta lisatakse kinnipeetava isiklikku toimikusse (lg 5).
2. Asja materjalidest nähtuvalt on distsiplinaarmenetluse läbiviimise ajendiks olnud vangla peaspetsialist-korrapidaja R. S. 21.11.2006 ettekanne juhtunu kohta. Ettekandes märgitut kinnitas tunnistajana valvur P. G. /tl 63/. Seevastu kaebaja ei ole millegagi tõendanud, et neis dokumentides ja kaevatud käskkirjas toodu on vale. Järelikult on O. B.u väide, et ta 22.11.
3. a öösel kusagil ei karjunud, paljasõnaline ja muude tõenditega ümber lükatud. Distsiplinaarmenetluse kohta on koostatud protokoll /tl 62/. Kaebajale on püütud tagada ärakuulamisõigust, kuid kaebaja on selle kasutamisest keeldunud, mis on tõendatud vastava õiendiga /tl 64/. Seega on kaebaja ise loobunud võimalusest esitada omapoolseid selgitusi ning võimalikke vastuväiteid ja tõendeid. Samuti keeldus O. B. andmast allkirja distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumise kohta ning kaevatud käskkirja talle tutvustamise kohta. Tuleb nõustuda vastustajaga, et kaebaja viited suuliste vastuväidete esitamise kohta ei ole usutavad: niisuguse paljasõnalise väite esitab ta esmakordselt alles kohtukaebuses. Seega ei ole kaebaja käitunud heauskselt. Distsiplinaarkaristuse on määranud direktor distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametniku ettepanekul. Just menetleja on teinud ettepaneku määrata kaebajale karistuseks 10 ööpäeva kartserit. Distsiplinaarkaristuse määramine on vormistatud käskkirjana ja seda on põhjendatud nii faktiliselt kui ka õiguslikult. Distsiplinaarkaristuse valik on kahtlemata selleks pädeva ametiisiku diskretsiooniõigus, mis peab vastama proportsionaalsuse nõuetele. Distsiplinaarmenetluse protokollis, mille alusel on Käskkiri nr 713-d antud, on esitatud need arvesse võetud asjaolud, mille tõttu menetluse läbiviija on teinud ettepaneku määrata O. B.ule kõige raskem karistusvahend – kartserikaristus. Käskkirjas on samuti esitatud vastavad kaalutlused. Neist nähtub, et kaebaja vastutust kergendavad asjaolud puuduvad, samas on käsitatud raskendavate asjaoludena fakte, et O. B.ul on 10 kehtivat distsiplinaarkaristust ja kõnesoleva pani ta toime eelmise karistuse kandmise ajal, so samuti kartserikaristust kandes, viibides parasjagu kartserikambris nr 86 /tl 64 pöördel/. Kohtul puudub igasugune alus öelda, et kaevatud käskkirjaga määratud karistus oleks eelmärgitut ja haldusaktis toodud kaalutlusi arvestades ebaproportsionaalne. Karistus on määratud ja täide viidud seaduses ettenähtud tähtaegu järgides, enne kaebaja kartserisse paigutamist on kontrollitud isiku tervislikku seisundit ning arst on pidanud lubatavaks tema kartseris viibimist /tl 65/. Kõike eeltoodut arvestades ning tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses hinnates on kohus veendunud, et Käskkiri nr 713-d on õiguspärane haldusakt ja O. B.u kartserisse paigutamine Tallinna Vangla seaduslik toiming. Kohus jagab vastustaja seisukohta, et kaebaja seaduses ettenähtud korras distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine ei ole võrdsustav temalt vabaduse võtmisega (see on kaebajalt võetud 8 kohtuotsuse alusel kuriteo toimepanemise eest), rääkimata sellest, et tegemist oleks õigusvastase või alusetu vabaduse võtmise või vangla „alatu omavoliga“. Kahtlemata kaasnevad kartserikambrisse paigutamisega isikule teatavad piirangud, kuid nende kohaldamine tuleneb seadusest ja on kooskõlas karistuse eesmärgiga ning kaebaja on sunnitud neid taluma iseenda mitteõiguskuuleka käitumise tõttu. Õiguspärase tegevusega ei ole vastustaja saanud kuidagi rikkuda kaebuse esitaja õigusi ega põhjustada talle mittevaralist kahju. Järelikult puudub kohtul vajadus hinnata muude kahju hüvitamise elementide olemasolu ja kahju suurust. Kaebus on ilmselgelt alusetu ja see ei kuulu rahuldamisele.
4. Kohus peab siiski vajalikuks täiendavalt märkida järgmist kergendamaks kaebajal otsustamist, kas tasub käesolevat kohtuotsust apelleerida või mitte. Ehkki O. B. pöördus kohtusse kahjuhüvitamise nõudega tähtaegade ja korra osas formaalselt seadusnõudeid järgides (

§ 17g-st 3, Vang

S § 11 lg 8), andis sedavõrd hiline kohtusse pöördumine, Käskkirja nr 713-d õigeaegselt vaidlustamata jätmine (st

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamise võimaluste kasutamata jätmine), oskamatus põhjendada, milles seisnes väidetavalt tekitatud moraalne kahju ning tõendite esitamata jätmine nii väidetava alusetu karistamise kui ka kahju olemasolu ja selle suuruse osas, kohtule asjakohaseid seadusesätteid ja sellekohast kohtupraktikat arvestades piisava aluse veenduda kaebuse väheses eduperspektiivis juba menetluse algstaadiumis. Kohus võttis kaebuse siiski menetlusse ja vabastas kaebaja riigilõivu tasumisest, tuginedes Riigikohtu seisukohale (haldusasi nr 3-3-1-91-07, p 9), mille kohaselt kaebus, milles vaidlustatakse distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasust, ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks ning distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks. Pärast vastustaja esitatud seletuse ja tõenditega tutvumist on aga viimasedki kahtlused hajunud – kaebaja võimalus saada antud juhul moraalse kahju eest rahalist hüvitust oleksid olematud isegi siis, kui Tallinna vangla oleks O. B.ule karistuse määramisel eksinud ja kaebajale oleks tekitatud kahju, mis tuleks nimelt rahaliselt hüvitada. Kohtud on korduvalt rõhutanud, et kannatanu poolt kahju tekkimise vältimiseks või kahju vähendamiseks abinõude tarvitusele võtmata jätmine võimaldab kohtul jätta kahjunõue rahuldamata (vähendada hüvitist kuni nullini). Näiteks haldusasjas nr 3-3-1-8-04 11. märtsi 2004. a otsuse p-s 10 märkis RKHK, et

§ 7

lg 1 võimaldab jätta kahju hüvitamise nõude rahuldamata, kui isik oleks saanud kahju tekkimise ära hoida, esitades vaidemenetluses või halduskohtumenetluses nõude haldusakti tühistamiseks, toimingu lõpetamiseks, haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks. 6. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Et antud juhul jääb O. B.u kaebus rahuldamata (sealjuures oli ta vabastatud riigilõivu tasumisest maksujõuetuse tõttu) ning Tallinna Vangla ei ole kooskõlas HKMS § 93 lg-ga 1 omapoolset kohtukulunõuet esitanud, siis jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 9