KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 21.12.2009. a Tallinn Haldusasja number 3-09-1350 Haldusasi J. P. kaebus AS-i Ühisteenus

§ 501

lg 4 ning määruse "Parkimistasu" punktist 4.2 tuleneb, et kui parkimise algusaega ei ole nõuetekohaselt teada antud, tekib parkimistasu maksmise kohustus parkimise alustamise hetkest. Kuna kaebaja parkimistasu maksnud ei olnud, kohaldus antud juhul

§ 502

lg 1 p 1, mille kohaselt tehakse viivistasu määramise otsus, kui parkimistasu on maksmata. J. P. ei ole vaidlustanud lõppastmes asjaolu, et ta parkis kohas, kus tuli kasutada tasuta parkimisaja kasutamiseks parkimiskella või tähistada parkimisaja algus, kuid kaebaja seda ei teinud. Tegemist ei ole sellis otsusega, mil saaks arvestada rikkumisega või isikuga seotud asjaolusid, mil peaks vaagima nö süüküsimuse määra, kuna viivistasu määramine tähendab rahalise kohustuse panemist, mitte aga karistuse määramist (trahv). Seega ei saa arvestada isiku vastutust nn kergendavaid või raskendavaid asjaolusid. Kaebaja ei tasunud parkimise eest ning ta ka ei tähistanud parkimise aja algust, seega jättis ta parkimistasu maksmata ja kohaldamisele tuli

§ 50

.2 lg 1 p 1 , mil tehakse viivistasu 2 määramise otsus, kui parkimistasu on maksmata. Viivistasu määraks on kehtestatud 480 krooni ja vastavalt on kaebajale esitatud nõue tasuda viivistasu. Eeltoodust tulenevalt ei saa Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses toodud põhjendused olla aluseks kaebaja parkimistasu maksmisest vabastamisele. KOHTU SEISUKOHAD

1. Kohus kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, uurinud esitatud tõendeid, leiab, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.
2. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega viivistasu otsuse määramise asjaoludes. Nimelt on Liiklusseaduse (edaspidi:

) § 501 lg 4 ja Tallinna Linnavolikogu

1. jaanuari
2. a määrusega nr 9 "Parkimistasu kehtestamine" (edaspidi: määrus "Parkimistasu kehtestamine") punktiga 5.1 kehtestatud tasuline parkimisala, mille kohaselt Ravi tänaval asuvad parkimiskohad kuuluvad avaliku tasulise parkimisala "kesklinna" piirkonna hulka.

§ 501

lg 4 ja määruse "Parkimistasu" punkti 4.1 kohaselt tekib parkimistasu maksmise kohustus enne või vahetult pärast sõiduki parkimise alustamist, ning juhul, kui sõiduki juht on parkimise algusaja kirjalikult või parkimiskella abil teada andnud, tekib määruse "Parkimistasu" punkti 4.1 alusel parkimistasu maksmise kohustus 15 minuti möödumisel parkimise alustamise hetkest. Ravi tänavale oli paigaldatud parkimiskestuse liiklusmärk

§ 501

lg 41 ja määruse "Parkimistasu" punkti 4.2 kohaselt olema vormistatud loetavalt ja arusaadavalt ning asetatud sõiduki sisse esiklaasile või armatuurlauale nii, et väljastpoolt sõidukit oleks võimalik tuvastada teate sisu või parkimiskella näitu ehk parkimise algusaega. Kui seda ei tehta, siis ei saa ka väita, et tekkis õigus parkida nii, et tasu jäi maksmata. Kohus nõustub vastustaja selgitusega, et kirjaliku teate esitamise nõude kehtestas seadusandja selleks, et vastasel juhul ei ole võimalik tagantjärele tuvastada, missugusel kella-ajal parkimist tegelikult alustati. Antud juhul niimoodi juhtus, kuna J. P. parkimisaja algust ei tähistanud. Kehtestatud korra kohaselt ei ole parkimiskontrolöril kohustust jälgida, mis kell sõidukid tasulise parkimise alasse sisenevad, samuti ei saa parkimiskontrolör parkimise algusaega kindlaks määrata sellel alusel, kas sõiduk tema eelmise ringkäigu ajal oli parklas või mitte, sest see ei võimaldaks täpse parkimise algusaja kindlaks määramist.

§ 501

lg 4 tuleneb sõidukijuhile tõendamiskoormis teha parkimise algusaeg korrektselt teatavaks parkimise alustamisel. Samuti on üksnes sõidukijuhi enda huvides parkimise alustamise aja korrektne teatavakstegemine. AS Ühisteenused on kohtule esitanud parkimiskontrolöri poolt viivistasu otsuse vormistamise käigus kaebuse esitaja sõidukist tehtud fotod, millelt nähtub, et kaebaja ei kasutanud parkimise algusaja määramisel ei kirjaliku teadet ega ka parkimiskella. 3 Kohus leiab, et eelnevaga on tõendatud, et kaebaja oli jätnud tähistamata parkimise algusaja. Kuna parkimise algusaeg ei olnud vormistatud

§ 501

lg 4 1 ja määruse "Parkimistasu" § 5 lg 4 nõuete kohaselt ehk teade parkimise algusajaga ei olnud asetatud sõiduki esiklaasile ega armatuurlauale väljast nähtavale kohale, siis ei olnud parkimiskontrolöril õiguslikku alust jätta viivistasu määramata. Vastustaja on viidanud Tartu Ringkonnakohtu 25.

2. a otsusele haldusasjas nr 3-07-1931, mille punktis 6 kohus rõhutas, et "kui isik soovib kasutada tasuta parkimisaega või ka muudel juhtudel on sõiduki juht enne sõiduki juurest lahkumist ise kohustatud kontrollima, et tema parkimisõigust on võimalik teistel isikutel tuvastada“. Käesolevat asja lahendav kohus nõustub viitega ning märgib, et kohtupraktikas ei ole parkimisnõuete sisulise osa tõlgendamisel lahknevaid arvamusi. Sõidukijuhile on pandud hoolsuskohustus ja selle rikkumisel on ta kohustatud vastutama kaasnevate tagajärgede eest. Kaebaja oleks pidanud parkimise algusaja teatavaks tegemisel olema hoolas ja tähelepanelik, vajadusel peab juht kontrollima ning jälgima, missugune parkimiskord kehtib ja käituma vastavalt sellele konkreetsele olukorrale. Kuigi kaebaja on kohtuistungil märkinud, et juht ei pea võõras kohas sõites teadma kehtivat liikluskorraldust, märgib kohus, et LE ja kohalik liikluskorraldus on täitmiseks igale sõidukijuhile sõltumata, missugusest piirkonnast ta on pärit. Antud juhul ei ole kaebaja poolt märgitul eraldiseisvalt tähtsust, kuivõrd kaebaja ei väida, et ta jättis parkimistasu tasumata või parkimise aja alguse tähistamata põhjusest, et talle ei olnud teada liiklusmärkide tähendus või parkimise korraldus. Kohtu seisukohta ei muuda ka kaebaja selgitus sellest, et ta elab väljapool Tallinna ning ei viibi Tallinnas elukoha märgitud aadressil. Isik, kes asub juhtima sõidukit, peab kas eelnevalt teekonna alustamist või siis juba parkimiskohas tegema endale selgeks liikluskorralduse, sj peab iga sõidukijuht tundma kohaliku parkimisega seotud eeskirju. Sõidukijuht on vastutav nii omaenese hooletuse kui ka liiklusalaste õigusaktide tundmise eest.
3. Kohus nõustub vastustajaga, et kui mootorsõiduki juht ei ole parkimise alustamisel parkimise algusaega teatavaks teinud, tekib parkimistasu maksmise kohustus parkimise alustamise hetkest. Seega tulnuks kohe parkimist alustades parkimise eest tasuda, sest tasuta parkimise aega ei tekkinud. Eelnevast lähtudes ei oma tähtsust ka kaebuse esitaja sõiduki juurest äraoleku kestvus ja tasuta parkimisaja ületamise küsimus. Parkimise umbkaudse algusaja tagantjärele määramine ja selgitamine ei oma õiguslikult tähtsust. Parkimise algusaja tähistamine on objektiivne asjaolu - see tähendab, et parkimise algusaeg kas on või ei ole märgitud.
4. Liiklusseaduse § 501 lg 4 ja määruse "Parkimistasu kehtestamine" punkti 4.1 kohaselt tekib parkimistasu maksmise kohustus enne või vahetult pärast sõiduki parkimise alustamist. Kui mootorsõiduki juht on parkimise algusaja kirjalikult või parkimiskella abil teada andnud, siis tekib parkimistasu maksmise kohustus 15 minuti või antud juhul 2 tunni möödumisel parkimise alustamisest. Kontrolli teostamise ajal kell 12.42 oli kaebaja parkinud oma sõiduki avalikul tasulisel parkimisalal ilma, et oleks parkimise eest tasutud või parkimise algusaeg oleks teatavaks tehtud parkimise kella või kirjaliku teatega parkimise algusaja kohta, vaidlust selles küsimuses ei jäänud, kuna kaebaja kohtuistungil tunnistas, et ta viibis otsuses märgitud sündmuskohal ning ei tähistanud parkimise aja algust.

§ 502

lg 1 p 1 kohaselt vormistab parkimisjärelevalve ametiisik parkimistasu maksmata jätmise korral viivistasu otsuse. Määruse "Parkimistasu kehtestamine" punktide 9.1.1 ja 9.6 kohaselt on viivistasu määr 480 krooni, kui parkimistasu on jäetud maksmata. Seega olid antud juhul nii viivistasu otsuse tegemine kui ka viivistasu määr kohased. Viivistasu määramine ega viivistasu suurus ei sõltu sellest, kas isik rikub tasulist parkimiskorda tahtlikult või tahtmatult. Sõidukijuht peab parkimistasu kui kohaliku maksu tasumisel olema piisavalt hoolas ja 4 tähelepanelik ning jälgima, et tasulise parkimise korda oleks järgitud. Sõidukijuhi kohustuseks on veenduda, et parkimise algusaeg oleks fikseeritud. Antud juhul kaebaja seda nõuet ei järginud ning parkimise algusaeg jäi teatavaks tegemata.

1. Kaebuse esitaja on ekslikult aru saanud, et viivistasu otsuse vaidlustamisel on võimalik arvestada eksimuse määra ning nõustub vastustajaga, et viivistasu määramisel omab tähtsust asjaolu, et kaebuse esitaja oleks pidanud parkimistasu kui kohaliku maksu tasumisel olema piisavalt hoolas ja tähelepanelik ning jälgima, et tasulise parkimise korda oleks järgitud. Vastustaja on viidanud siinkohal õigustatult Riigikohtu
2. juuni
3. a otsuse nr 3-3-1-24-07 punktile 14, mille kohaselt on "viivistasu parkimistasu maksmata jätmise korral määratav rahaline kohustus, mitte aga karistus (trahv)". Tulenevalt asjaolust, et viivistasu otsuse näol ei ole tegemist karistusõigusliku trahvi määramisega, ei saa ega tule viivistasu määramisel arvestada isiku vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Samuti ei sõltu viivistasu määramine ega viivistasu suurus sellest, kas isik on rikkunud tasulist parkimiskorda tahtlikult või tahtmatult.
4. Kohus leiab, et vastustaja on tõendanud, et 8.06.
5. a rikkus sõiduki Honda registreerimisnumbriga XXX XXX kasutaja J. P. Tallinna linnas kehtivat tasulist parkimiskorda, mistõttu 8.
7. a viivistasu otsus nr 0006002568 on õiguspärane. Kaebuse esitaja ei olnud parkimise algusaeg teatavaks teinud ja kuivõrd

§ 501

lg 4 ning määruse "Parkimistasu" punktist 4.2 tuleneb, et kui parkimise algusaega ei ole nõuetekohaselt teada antud, tekib parkimistasu maksmise kohustus parkimise alustamise hetkest, siis kaebaja seda nõuet ei täitnud ja viivistasu otsuses on märgitud õigesti, et ta jättis parkimistasu maksmata. See põhistus tugineb

§ 50.2 lg 1 p 1.

Kuna kaebaja ei olnud parkimistasu tasunud, siis on viivistasu otsuses selle määramise põhjuseks parkimistasu maksmata jätmine. Vastavalt on tehtud viivistasu otsuses ka viide § 50.2 lg 1 ja kuigi viide konkreetsele punktile on märkimata, ei muuda see otsust valeks või et kaebajale jääks viivistasu määramise põhjus ebaselgeks. Asja arutamisel on leidnud kinnitust viivistasu otsuses märgitud asjaolud, so et J. P. parkimistasu maksnud ei olnud, seega kohaldus

§ 502

lg 1 p 1.

§ 502

lg 1 p 1 kohaselt tehakse viivistasu määramise otsus, kui parkimistasu on maksmata. Kohus ei nõustu seetõttu kaebaja väitega, et viivistasu otsusest ei selgu, mille eest viivistasu määrati. Tlk 3 olevast otsusest nähtub selgelt, et sõiduk parkis tasulisel parkimisalal ja parkimistasu oli maksmata. Kohus on eelnevalt selgitanud kehtiva korra, mille kohaselt tuleb kaebuse esitajal viivistasu tasuda . Viivistasu otsuses on viidatud

§ 50. 2 lg 6 põhjusel, et märkida ära viivistasu määramine summas 480 krooni.

Kontrolör oli viivistasu otsuse tegemisel õigesti tuvastanud, et sõidukil ei olnud kontrollimise hetkel parkimiskella paigaldatud, parkimise algusaega ei olnud mingil muul viisil teatavaks tehtud. Kui isik soovib kasutada tasuta parkimisõigust, mis antud juhul oleks olnud võimalik, siis pidi sõidukijuht enne sõiduki juurest lahkumist paigaldama parkimise algusaja tuvastamiseks andmed ja kontrollima, et tema parkimisõigust on võimalik teistel isikutel tuvastada. Antud juhul ei ole jäänud vaidlust küsimuses, kas kaebaja tähistas parkimiskellaga parkimise aja alguse, J. P. kinnitas, et ta seda ei tähistanud, kuna parkimiskella ta ei kasutanud, ta unustas selle, seega on leidnud kinnitust viivistasu otsuse asjaolud. Viivistasu otsuse õigsust ei väära kaebaja arvamus, et tema suhtes oleks pidanud vaagima kõiki asjaolusid, mis tavaliselt „karistuse määramisel“ tuleks kaaluda. Sisuliselt nähtub, et kaebaja mõistis, et ta pidi kasutama parkimiskella, kui soovis kasutada õigust parkida sündmuskohal ilma parkimistasu maksmata 2 h jooksul. Kohus jääb seisukohale, parkimiskella abil on parkimise algusaja määramisel teatud piirkondades võimalik tasuta parkida kindla aja jooksul, antud juhul sündmuskohal oli võimalik seda teha menetlusosaliste selgitusel 2 h jooksul juhul, kui kaebaja oleks kasutanud parkimiskella. Antud juhul parkimiskell oleks olnud parkimisõigust tõendavaks dokumendiks, et kasutada tasuta parkimisõigust 5 parkimiskestust tähistava aja jooksul. Kaebajat ei ole „karistatud“ selle eest, et ta jättis kasutamata parkimiskella ning vastustaja ei pidanudki selle tõttu ära tooma „karistamise alust“. Parkimiskella kasutamata jätmine tõi aga kaasa kohustuse tasuda parkimise alustamisest, sest kaebajal ei tekkinud tasuta parkimise aega. Kuivõrd viivistasu määrati õiguspäraselt, siis ei kuulu tagastamisele kaebaja poolt tasutud viivistasu. Kaebus tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. 7. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebuse esitaja menetluskulud tema kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude nõuet esitanud. Karin Kalmiste kohtunik 6