Obsah (4)

§ 4§ 45§ 1§ 65

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 30.06.2010. a Tallinn Haldusasja number 3-09-2129 Haldusasi A. M.e kaebus Tallinna Vangl

§ 4.1 lg 1, 11 lg 2, 45 lg 1, 90 lg 4 ja PS § 11, 14 , 18-ga.

Soovis moraalse kahju hüvitamist summas 500000 kr. 20.04.09 teatas vangla, et nõudes on puudused, mistõttu 24.04.09.a. täpsustas kaebaja, et ta on eelnevalt 3 korral selgitanud vanglale (päringu võtsid vastu 13.10.08 V. J.; 17.11.08 M. O.; 29.11.08 Justiitsministeerium), et vangla takistab õhu hingamist ja ta küsis ka ventilaatorit kambrisse, kuid vangla keeldus seda andmast. 18.12.08 hommikuse loenduse ajal ta minestas ja kutsuti kiirabi, tekkis tervisekahju. Füüsiliste ja vaimsete kannatuste tõttu tekkisid peavalud, hingamisvaegus. Peab seda füüsiliseks ja vaimseks terroriks, rikutud on põhiõigusi ja rikuti kaebaja tervist, kuna ta sattus haiglasse, ametnike tegevusetus on selliselt alavääristav ja vanglas ei tohtinud ületada kinnipidamisega paratamatult kaasnevate kannatuste määra ( vanglas oleku aeg ei tohi selliselt muuta raskemaks, kui see oleks parasjagu hädavajalik). Tallinna Vangla jättis kaebaja kahju hüvitamise taotluse 03.07.2010 rahuldamata. 29.11.08 kirjale vastas vangla 25.03.09 kambri akende kohta, et need on standardsed, kambris on sundventilatsioon, ventilatsiooniavad tuleb hoida avatult. 18.12.08 sündmuses viidi kaebaja kiirabiga Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse, haigla koostatud patsiendikaardist nähtub, et kaebaja on saanud varasemalt liiklusõnnetuses traumasid, arstid ei märgi, et minestamine on seotud vangla kambri õhupuudusest. Vanglasse saabumisel on kaebaja ise märkinud terviseankeedis, et tal esinevad sagedasti peavalud, seega ei saa süüdistada peavaludes vanglat. Puuduvad tõendid, et kambris väidetud õhupuudus põhjustas minestuse või kaebajale tervisekahju; ka ei ole tõendatud, et vangla tegevusetus põhjustas muu mittevaralise kahju.

§ 45

lg 1 peab kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumidele esitatavatele nõuetele ja vangla kamber neile nõuetele vastab, ka on põrandapinna norm vastavuses VSKE-le 2,5 ruutmeetrit, kambrites on sund-või loomulik ventilatsioon. Kuna vangla on täitnud seadusest tulenevad nõuded, siis ei saa süüdistada õigusvastases käitumises vanglat. Viitamine

§ 4.1, 11 ja PS § 11, 14, 18 on asjakohatu.

Vangla leidis, et ei tekitanud kambri tingimustega ja tegevusetusega mingisugust kahju, sj ei kahjusta vangla kaebaja tervist ega alanda tema väärikust ning konkreetse sündmuse eelne, selle ajal ning ka hilisem pidev arstlik kontroll kinnitab seda. 07.07.

1. a esitas A. M. kaebuse Tallinna Halduskohtule. 22.01.
2. a määrusega võttis Tallinna Halduskohus kaebuse esitaja kaebuse seoses Tallinna Vangla toiminguga tekitatud kahju hüvitamiseks summas 200 000 krooni menetlusse. A. M.E SEISUKOHAD Kaebaja selgitab, et kuna ta esitas vangla vastu 9 kahjunõude avaldust, siis aitab eristada neid nõudeid tema poolt nõudele antud numeratsioon, jälgitavuse huvides nimetas ta selle vangla poole pöördumisel nõudeks nr 3 ja ka vastustaja on kahjunõuete lahendamisel tähistanud selle vastusega nr
4. 01.
5. 2008 esitas ta Tallinna Vanglale taotluse ventilaatori saamiseks, kuna kambris oli tugev õhupuudus. A. M. selgitas suuliselt olukorda ja põhjuseid, millest nimetatud olukord on tingitud. 27.10.2008 sai kaebaja Tallinna Vanglalt keelduva vastuse nr 1-13/38070-
6. 13.10.2008 esitas päringu (teabenõude), mille võttis vastu kontaktisik V. J.. Nimetatud päringule vastust ei saanud ning kaebaja esitas uue päringu 17.11.2008 õhu puudust puudutava asjaolu kohta ning sama sisuga, mis oli esitatud 13.10.
7. Ka sellele päringule Tallinna Vangla ei vastanud. Kolmanda päringu esitas ta 29.11.2008 a Justiitsministeeriumi kaudu, millele Tallinna Vangla ei andnud ammendavat vastust. Kaebajale vastati 25.03.2009 vastusega nr 1-13/40430-
8. 2 18.12.2008 hommikuse loenduse ajal, kui avati kambri nr 208 uks, siis ta tõusis püsti ja tõustes püsti, „kukkus kokku“ ja kaotas teadvuse. Tund aega hiljem viidi ta SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse, kus talle anti esmaabi. Minestamise põhjustas hapnikuvaene õhk kambris. Aken on ja oli kogu aeg avatud, samuti oli olemas sundventilatsioon, kuid see kõik ei aita, kuivõrd vangla on akna ette kinnitanud metallplaadi, mis takistab õhu liikumist.
9. Kaebaja märgib kaebuses, et tekitatud on mittevaraline ja tervisekahju ja see kahju on pöördumatu. Tallinna Vangla on kahjustanud ning kahjustab tahtlikult kaebaja ja ka teiste kinnipeetavate tervist. Kaebaja on mitmel korral juhtinud tähelepanu probleemile, et Tallinna Vangla eelvangistushoone enamus kambreid ei vasta

§ 45

sätestatule, kuid tänaseni ei ole midagi selle probleemi lahendamiseks ette võetud. Kahjunõude summa on minimaalne ning selle suuruse arvestamisel lähtub kaebuse esitaja olukorrast, kui tema tervise tahtlikku rikkumist ei oleks toimunud, samuti ei oleks tekitatud füüsilist valu ja kannatust, miinimum päevapalka, kindlustust, mille peale kaebaja on kindlustatud ning asjaolu, et on rikutud kaebaja õigust hingata värsket õhku. Palub kaebus rahuldada, kuna teda ei tohiks hoida tervist kahjustavates tingimustes, antud juhul kahjustati tema tervist, seega tuleb välja mõista Tallinna Vangla toiminguga tekitatud tervisekahjustamisest mittevaraline kahju, hüvitise summat pidas kaebaja mõistlikuks vähendada 200 000 kroonile. KOHTUISTUNGIL kaebuse esitaja täpsustas, et hapnikuvaeses õhus pidev viibimine on tekitanud tervisekahjustusi ja ta on nüüdseks minestanud ka teist korda, viimasel korral kaotas ta teadvuse 17.05.

1. Kaebaja selgitas, et ta märkis vanglale kahjunõudes ära väärikuse alandamise ja tervisekahju, vangla selle ka lahendas, kuid jättis alusetult nõude rahuldamata. Tallinna Vangla on täiendavalt esitanud Meditsiiniosakonna juhataja E. K. selgitused tervisesisundi kohta, kaebaja tutvudes sellega jääb seisukohale, et vangla kahjustab tema tervist ja on tekitanud pöördumatud kahjustused ega võta midagi ette, et leevendada olukorda. Praeguseks on antud kambrisse ventilaator. 01.10.08 oli ta samuti taotlenud ventilaatorit, kuid taotluste esitamine ja vastuste ootamine olukorda ei lahendanud, 18.12.08 hommikuse loenduse ajal kaotas ta teadvuse. Tund hiljem viidi ta SA Põhja –Eesti Regionaalhaiglasse, kus ta sai esmaabi, kuid vangla vastab valesti, justkui ei soovinud kaebaja edasisi uuringuid või arstiabi. Nimelt viidi ta ka Maardu Haiglasse, kuid sealt öeldi, et teda ei saa vastu võtta. Tallinna Vanglas ta kirjutas, et tal ei ole vangla meditsiiniosakonnale pretensioone, kuid ta ei mõelnud seda nii, et ta keeldus uuringutest. Professionaalset abi on osutanud dr K. A.. Kinnitab, et ta ei ole loobunud vanglas ka neuroloogi vastuvõtule minekust, ta sai teiste kinnipeetavate kaudu teada, et arsti juurde kustumas käidi teda sel ajal, kui ta oli jalutusboksis. Arsti vastuvõtule minekust ei ole ta kunagi loobunud. Kambrites külmemal ajal ei ole ülekütmist, kuid õhk on hapnikuvaene. Kambrite temperatuur on kuumadel suveilmadel isegi kuni +30 C, sügisel ja talvel üle +20 C, kuid et õhk kambris ei liigu, siis tekib hingamisel raskusi. Ventilaator aitaks õhu kiiremat liikumist, kui see paigutada akna juurde. Talvel nt – 25 C külmaga ta hoidis akent lahti, siis oli kambris +5 C, kuid see tagas, et kambrisse liiguks rohkem õhku. Sundventilatsiooni on ta kaebuses ära nimetanud, kuid ta tahab selgitada, et ventilatsioon toimib nõrgalt, nt kui hoida põlevat tikku luugi juures, siis selle leek peaaegu ei liigu, mis kinnitab, et tegelikult sundventilatsioon ei toimi õigesti. Jääb kaebuses nimetatud selgituste juurde kambri suuruse ja mõõtude osas ning märgib, et vaba põrandapinda jääb 6 inimese kohta 7, 165 ruutmeetrit, kogu põrand on 15,6 ruutmeetrit, sellises ruumis vältimatult tekib 6 inimese kambris viibimisel ebameeldiv lehk hommikuks ning kui õhku juurde ei saabu, siis avaldab see mõju inimese tervisele kogu päeva kestel. Õhk on selliselt hapnikuvaene. Akna mõõtmed ja ehituse tõi ta kaebuse lisas ära, sellest nähtubki, et pikaajalisel kinnipidamisel ei saa tervis säilida ja see halveneb. Vanglahoone rajamisel ei olnud ette nähtud, et aknad suletakse ja ehitatakse 3 ümber. WC-s on väljaminev sundventilatsiooniava, kambris aga sissetulev ava, seda ta kaebuses ka pidas silmas, kui märkis, et on osaline ventilatsioon, mis ei toimi. Professionaalid on kindlaks teinud, et nendes tingimustes vältimatult kahjustub ajutegevus. Tema puhul on tervis halvenenud, mälu on jäänud kehvaks ja see tähendabki ajukahjustusi. Tallinna vangla Meditsiiniosakonna juhataja E. K. esitatud seletuse osas 18.06.2010 märgib, et kuigi on tehtud märkeid, et ta ei ole soovinud rohtusid, selgitab kaebaja, et ta püüab mitte magu ja söögitoru üle koormata, liigsel rohutarvitamisel ei võta organism rohtusid vastu, tal on diagnoositud ka, et söögitoruklapp ei sulgu. Kaebuse esitaja leiab, et temale tekitati tervisekahju. Pöördumatu tervisekahju on südamelihastega seonduv, 2009 määrati kuuajaline ravikuur. VASTUSTAJA TALLINNA VANGLA SEISUKOHAD
2. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja selgitab järgmist: 8.1 I eelvangistushoone kambrites nr 208 ja nr 228 on olemas aken ja kunstlik valgustus, osaliselt loomulik ja osaliselt sundventilatsioon ning nõuetele vastav temperatuur ja niiskusaste. Kaebaja on ise kaebuses kinnitanud, et kambrites on olemas lisaks loomulikule ventilatsioonile ka sundventilatsioon. Kambrites on tagatud õhu liikumiseks vajalikud tingimused, kuid selleks, et see toimiks efektiivsemalt, tuleb kambris viibivatel isikutel hoida ventilatsiooniavad avatuna ja vabana. Kaebaja hingamiselundite ja veresoonte toimimise kirjeldus on siinkohal asjassepuutumatu. 8.2 Kaebuse esitaja on ajavahemikul 01.10-30.11.2008 pöördunud Tallinna Vangla poole seoses väidetava õhupuudusega kambris kahel korra. Vangla on mõlemale pöördumisele vastanud vastavalt 27.10.2008 ja 25.03.
3. Samuti on kaebaja esitanud kahel korral taotluse arsti vastuvõtule saamiseks seoses õhupuuduse ja peaavaluga. Tervisekaardist nähtub, et kaebaja on viibinud arsti vastuvõtul 24.10.2008 ja 18.11.
4. 8.3 Seoses kaebaja teadvuse kaotamisega 18.12.2008 hommikuse loenduse ajal leiab vastustaja, et SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas tehtud uuringutest ei nähtu, et kaebaja kaotas teadvuse seetõttu, et Tallinna Vangla kambris oli õhupuudus. Kaebaja väited on paljasõnalised. Tallinna Vangla med-osakonna spetsialist-perearst K. A. tehtud kandest kaebaja tervisekaardis 18.12.2008 sissekandest nähtub veel, et kaebaja ei nõustunud Maardu haiglasse jälgimisele minemast, nõudes enda tagasitoomist vanglasse, kui kambrisse saab rohkem õhku, siis kaebusi ei ole.
5. Mittevaralise kahju nõude alusnormiks on RVastS § 9 lg 1, mille kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, samuti au või hea nime teotamise korral. RVastS kataloogis on seega mittevaralise kahju hüvitamise alustena märgitud tervisekahjustuse põhjustamine ja muud isikuõiguste rikkumised avaliku võimu poolt. Kahju hüvitamise taotlust lahendades tuleb eelkõige tuvastada, kas kaebajal on kahju tekkinud, kas kaebaja poolt avalik-õiguslikus suhtes tehtud toiming, millega talle väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane, ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase toimingu vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele. Kaebuse esitaja väidetav mittevaraline kahju on tekkinud seoses sellega, et Tallinna Vangla on loonud tingimused, kus kambrites on hapnikuvaene õhk ja kaebuse esitajal ei ole võimalik hingata värsket õhku, millega kaebaja tervist kahjustati füüsiliselt ja vaimselt. Vangla leiab, et kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi objektiivset tõendit selle kohta, et tal on kahju tekkinud. Kaebaja nimetas hingamisvaegusi, peavalu, samuti, et ta kaotas teadvuse 18.12.08.a. Kuna kaebaja viidi kiirabihaiglasse ja vangla koheselt reageeris vajadusele anda abi ning kontrollida kaebaja tervist, siis nähtubki SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla koostatud patsiendikaardist, et kaebaja sai abi. Koostatud patsiendikaardist nähtub, et 4 kaebaja enesetunne oli halb juba eelmisel päeval ja et mitu aastat tagasi oli tal liiklusõnnetus, milles kaebaja sai hulgitraumasid. Kuid kaardi andmetest ei nähtu, et patsient kaotas teadvuse õhu puuduse tõttu kambris. Vanglasse saabumisel oli kaebaja juba märkinud, et tal esinevad peavalud. Puuduvad tõendid, et kaebaja kaotas teadvuse kambri väidetava õhupuuduse tõttu. Samuti ei ole kaebaja selgitanud, milles seisneb talle tekitatud mittevaraline kahju, kui tegelikkuses ei avaldunud kahjulikke tagajärgi. Vangla leiab, et täitmata on kahju hüvitamise nõude esimene eeldus. Tallinna Vangla eelvangistushoone kambrid nr 208 ja nr 228 vastavad

45 lg 1 nõuetele ja seega puudub Vangla tegevuse õigusvastasus ning täitmata on kahju hüvitamise nõude teine eeldus.

§ 45

lg 1 kohaselt peab kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile esitatavatele nõuetele, kambri suuruse ja sisustuse osas seab nõuded Justiitsministri määrusega nr 72 30.11.2000 kehtestatud VSKE ja selle § 6 lg 6 kohaselt on kambris ettenähtud põrandapinda vähemalt 2,5 m

1. kambrid vastavad vajalikele nõuetele. 25.03.09 vastati kaebajale, et vanglate üle teostab teenistuslikku järelvalvet Justiitsministeerium, järelvalvet teostas ka Õiguskantsler, kes kontrollkäigul 2008 a aprillis elukambrite puudusi ei tuvastanud. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus avalik-õiguslikus suhtes ja kannatanul tekkinud mittevaraline kahju, mille tekkimine või kandmine on tõendatud, seejuures selle kahju tekkimine oli põhjuslikus seoses eelmärgitud õigusvastase tegevusega ning kahju tekkimist ei ole võimalik vältida või kõrvaldada. Riigikohus 26.05.
2. a otsuses nr 3-2-1-34-05 on selgitanud, et moraalse kahju tõendatuks lugemisel peab olema selgeks tehtud, milles selline kahju seisneb, st missugused on õnnetuse mittevaralised kahjulikud tagajärjed hageja jaoks. Iga kahjuliku tagajärje osas tuleb viidata tõenditele, mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad. Mittevaralise kahju hüvitamine kaitseb mitmeid põhiseaduslikke väärtusi: kõige laiemas mõttes inimväärikust, selle komponente au ja head nime, aga ka põhiõigusi, mis inimväärikusel rajanevad, nagu era- ja perekonnaelu puutumatust, tervist ning isikuvabadust. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatust. Antud definitsioon on kohaldatav ka avalikus õiguses, kuivõrd RVastS ei sätesta teisiti ning see pole tulenevalt RVastS § 7 Ig-st 4 vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega. Riigikohtu halduskolleegiumi 06.06.
3. a otsuse nr 3-3-1-27-02 punktis 14 on märgitud, et mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Loetelu on ammendav ja muudel juhtudel mittevaralise kahju hüvitamine kõne alla ei tule. Tallinna Vangla on seisukohal, et ta ei ole kaebuse esitaja paigutamisega kambritesse 208 ja 228 tekitanud kaebuse esitajale alandust, hirmu, nördimust, muret ega kaotusvalu ega põhjustanud tervise kahju.
4. Kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et Tallinna Vangla tegevuse tulemusel tekkis mittevaraline kahju, kuna ei ole tuvastatud, et kaebaja tervis kahjustus vangla süül, seega on kaebuse esitaja taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks paljasõnaline ning alusetu. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ning jätta kohtukulud kaebuse esitaja kanda, kuna pöördumatut tervisekahju ei ole tuvastatud. KOHTUISTUNGIL täpsustas esindaja, et kõik kambrid Tallinna Vanglas on ühesugused ja vangla ei ole esitanud valeandmeid. Kambrites on sundventilatsioon, lisaks ka loomulik ventilatsioon, kaebaja on ise koostanud joonised kambrist, millel tähistab ära nii akende kui ka ventilatsiooni olemasolu, tähistanud õhutusava. Vangla olukorda oli kontrollinud vahetult Õiguskantsler 2008 aprillis ja kirjalikus vastuses on viidatud allikmaterjalile, mis kinnitab, et kambrite osas, kus asus kaebaja, ei ole puudusi avastatud. Kinnipeetavad sageli ise kuhjavad kas tahtlikult või teadmatusest õhuavade juurde asju, mis võib mõjutada õhu liikumist, tuleb jälgida, et isikud ise ei sulgeks õhutusklappe. Tegemist on tavalise ja tüüpilise nõukogude aegse ehitusega ja ehituslikult midagi paremaks muuta ei saa. Ventilaatoreid ei väljastada talveperioodiks, kui kaebaja märkis, et nüüd anti kambrisse ventilaator, siis vangla kinnitab, et 5 need anti ka teistesse kambritesse, kuna need väljastatakse suveperioodiks ja kuumal ajal ja see kord on kehtinud ka varem, seda ei põhjustanud kaebaja kaebuste esitamine. 2008 a aprillis külastas Õiguskantsler just nimelt ka Tallinna vanglat ja kontrollis eelvangistushoonet, märkusi tegi ta lühiajaliste kokkusaamiste ruumide kohta, kaebaja asus eelvangistuskambris. Elukambrid on normaalses seisundis, nõuetele mittevastavust ei tuvastatud. Kuna kaebaja ise märgib, et kogu põranda pindala on 15,6 ruutmeetrit, siis VSKE § 6 lg 6 järgi on nõuded täidetud, kui igale isikule jääb 2,5 ruutmeetrit pinda. Kambrite täituvuses arvestatakse selle normiga ja alla selle ei minda. E. K. (tlk 211) tõi ära arvamuse kaebaja tervisesesundi kohta ja ta tegi kohtule kokkuvõtte, millest nähtub, et kaebaja on korduvalt olnud tervisekontrollis ning senimaani ei ole tuvastatud patoloogilisi/neuroloogilisi leide, peale minestamist 18.12.08 ei ole tekkinud pöördumatuid tervisekahjustusi. vastab tõele, et 17.05.2010 kaebaja taas minestas, koheselt osutati kaebajale esmaabi ja suunati 20.05.2010 arsti vastuvõtule. Kaebajale ei ole vangla tekitanud ebamugavusi ja tegevusetusega või tahtlikult kambritingimustega kahju, sj ka tervisekahju ja pole ka tõendeid, et saaks kõnelda pöördumatust tervisekahjust, kuigi kaebuse esitaja oli minestanud. KOHTU SEISUKOHAD Kohus kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, uurinud toimikusse esitatud materjale, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud, on tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised:
5. Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1, kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega, milleks on haldusakti kehtetuks tunnistamine, toimingu lõpetamine või haldusaktist või toimingust hoidumise nõue. Mittevaralise kahju nõude alusnormiks on RVastS § 9 lg 1, mille kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, samuti au või hea nime teotamise korral. Kaebuse esitaja väidetav mittevaraline kahju on tekkinud seoses sellega, et Tallinna Vangla on loonud tingimused, kus kambrites on hapnikuvaene õhk ja kaebuse esitajal ei ole võimalik hingata värsket õhku. Kohus selgitas kaebuse esitajale, et taotlust tuleb vaadata nendes piirides, mis kaebaja esitas vanglale, kohus pidas lubatavaks, et kohtule kaebuse esitamisel kaebaja vähendab kahjusummat ja ei tohi ületada kahjusummat, mis oli esitatud vanglale. Lahendades kahju hüvitamise kaebust, tuleks eelkõige tuvastada, kas kaebajal on kahju tekkinud, kas kaebaja poolt avalik-õiguslikus suhtes tehtud toiming, millega talle väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane, ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase toimingu vahel. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et vangla püüdis lahendada kahjunõuet igakülgselt, kontrollides kahju olemasolu väidet nii väärikuse alandamise motiivil kui ka tervise kahjustamise seisukohalt, kuna kaebajal oli raskusi oma seisukohtade esitamisel. Vastustaja leidis, et kohtukaebus on siiski vastavuses sellega, mis ta oli läbitud kohtueelses menetluses ehkki kaebaja kohtule vastamisel märkis lisaks, et tervisekahju, mis tekitati, on pöördumatu. Tervise kahjustamisel ei olnud kaebaja märkinud, et talle tekitatud tervisekahju on pöördumatu. Kohus leiab, et kohtukaebuses tervisekahju nö pöördumatuse motiiv ei olnud vanglale esitatud nõudes esile toodud, kuid tervise kahjustamine oli märgitud, seega ei vaidle pooled siiski selle üle, et kaebaja on jätnud esitamata kohtueelselt tervisekahju nõude, kaebaja nõue sisaldas tervisekahju motiivi.

§ 1

.1 lg 8 kohaselt on kinnipeetaval vangla tekitatud kahju hüvitamiseks õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud riigivastutuse 6 seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse rahuldamata jätnud. Kaebaja jäi selle juurde, et vangla tegevuse ja tegevusetusega kahjustati teda füüsiliselt ja vaimselt ja tal minestas 18.12.08 just selle tõttu, et kambris oli hapnikuvaene õhk. Väärikuse alandamine ja tervise kahjustamine põhjustas kahju kaebaja arvates samade tegevustega, kuigi ta püüdis ka tuua erisusi. Kaebaja selgitas, et tervise kahjustamise ja väärikuse alandamise motiivid langevad siiski kokku ja ta leiab, et vangla lahendas nõude siiski täies ulatuses, kuid on erineval arusaamisel sellest, kas tema tervist kahjustati.

1. Kaebuse esitaja leiab, et eriti oluline on jälgida, kas vangla tagab tema tervise säilimise ja ei kahjusta seda. Kaebuses ja vanglale esitatud kahjunõudes märkis A. M., et 18.12.2008 hommikuse loenduse ajal „kukkus kaebaja kokku“ ja „kaotas teadvuse“. Ta oli palunud kambrisse ventilaatorit, kuid varem seda ei antud, nüüd antakse. Tal esinesid paevalud, hingamisvalud, nüüdseks on tervis kahjustunud pöördumatult, kuna ta minestas uuesti. Kaebaja kahju hüvitamise nõue saab tugineda seega tervise kahjustamises vangla õigusvastase tegevusega või õigusvastase tegevusetusega. Kohus selgitas kaebajale, et tema avaldustele puudulik vastamine või vastamata jätmine ei ole veel põhjuseks, mis põhjustaks tervisekahju nii, et kaebaja minestas kambris, kuna kaebaja siiski tõi esile, et seda põhjustab hapnikuvaene õhk ja kambri tingimused. Viimast minestamise juhtu ei saa kohus kontrollida, kuna see ei olnud vanglale esitatud kahjunõude sisuks, vajadusel tuleb esitada asjaolude muutumisest vanglale uus kahjunõue, kuivõrd käesoleva kaebuse asjaoludest lähtudes saab kontrollida, missugune olukord tekkis ajal, mil kaebaja pöördus vangla poole. Kaebaja leidis, et kui oleks antud kambrisse ventilaator, oleks see olukorda leevendanud, nüüdseks on ventilaator antud, seda oleks saanud teha järelikult ka varem. Kohus leiab, et ventilaatori puudumisest tekkinud kahju ei saa tõendada asjaolu, et nüüdseks on antud kambritesse ventilaator, kohtu arvates ei kinnita kuidagi ventilaatori andmine suvisel või kuumal ajal seda, et vangla on selle tegevusega tunnistanud oma eksimust. Vastustaja selgitustest nähtub, et niimoodi on talitatud kogu aeg ja see sõltub ilmast ning olukorrast, kui ilm on soe, siis antakse ventilaatorid kambritesse. Kuigi kaebaja märgib korduvalt, et vangla tekitab kahju ka teistele kinnipeetavatele, selgitas kohus, et ta ei saa teiste kinnipeetavate huvisid kaitsta ja neile viidata, kuna kaebaja saab kohtusse pöörduda isiklike õiguste kaitseks ja kaebus ka kannab seda eesmärki. Kohus möönab, et ventilaatori kambritesse andmine võib leevendada olukorda, kui tegemist on suveajal eriti kuumade ilmadega, kuid juhul, kui ilmad on tuuletud ja ka väljas on soe, siis ei tekita ka ventilaator nn lisaõhku vaid on võimalik, et ta paneb üksnes ringlema sama õhu, sellesama õhu ventileerimine kambris ei pruugi tagada, et lisandub värsket õhku. Kohtu arvates on kaebaja püüdnud arvukatest kaebustest ja juhtumustest kuhjata käesolevasse kaebusesse motiive, mis ei seondu vangla tegevusega konkreetse juhtumiga. Kuid kohus leiab, et ei ole asjakohane arutleda käesolevalt, kas kuumal ajal ventilaator aitab suurendada värske õhu kogust kambris. Ajal, mil kaebaja nõudis ventilaatorit kambrisse, ei olnud ilmastik soe, tegemist oli sügis-talvise perioodiga, kaebaja märkis küsitlemisel, et kambris ei olnud ülekütmist ning ta sai hoida akent lahti ka siis, kui väljas oli väga külm ja kambris säilitas ta enda soovitult madala temperatuuri. Kuigi kohus arvab, et kaebaja väited on temperatuuri märkimistel liialdatud, nähtub kohtule, et kaebaja enda väidetel ei olnud kambris kuum. Isegi kui kaebaja väidab, et ta sai hoida akent lahti nii, et kambri temperatuur langes kuni pluss 5 kraadini, nähtub sellest selgitusest, et kaebaja sai ise reguleerida kambri õhu temperatuuri. Kohtu arvates tähendab see ühtlasi, et külma õhu laskmisel kambrisse pidi sellega kaasnema tunduvalt suurema loomuliku õhu suunamine kambrisse, mistõttu ei saa rääkida, et kambris oli hapnikuvaene õhk. Kuna kaebaja soovib, et aknast tuleks enam õhku, siis kaebaja selgitus külmema perioodi kohta kinnitab, et kambrisse sai lasta loomulikku õhku. 7 Kaebaja on ainetult klammerdunud selle külge, et kui ta taotlust ventilaatorile ei ole rahuldatud, siis juba on leidnud kinnitust, et kambris oli hapnikuvaene õhk. Selline eeldus oli väär. Toimikust nähtub, et kaebaja on kahel korral, so 24.10.2008 ja 18.11.2008, viibinud arsti vastuvõtul seoses väidetega, et ta kannatas hingelduse all ja et tal tekkis peavalu (tlk 127, 131). Kaebuse esitaja on küll viibinud märgitud aegadel arsti juures, ta on kurtnud, et tal on valu rinnus, ta hingeldab, kuid arst fikseeris, et südametegevus on regulaarne- kanne 24.10.
2. 18.11.08 märkis kaebaja, et tal on seljavalu, peavalu, tasakaaluhäired, valu ülakõhus; arst teostas uuringud ja tuvastas mao-söögitoru tagasivooluhaiguse. Seega ei nähtu, et kaebajal oleks tuvastatud vaevusi õhu küsimusest, ka ei ole kaebaja seal märkinud arstile, et tekkis õhupuudus kambris ja sellest vastavad vaevused. Mao-söögitoru vaevused on juba iseenesest halba enesetunnet tekitavad, kuid see ei ole seotud kambri tingimustega ja õhu küsimusega. Kaebaja on juba vanglasse tulles märkinud, et tal on alaliselt peavalud, seljavalud jms; ka maovaevused võisid tekitada kaebajas halva enesetunde, kuivõrd selline haigus tuvastati. A. M. ei ole maovaevustega oma kahjunõuet aga sidunud. Kaebajal ei ole tuvastatud kahjustusi, mis oleks tingitud õhupuudusest. 18.12.2008 a juhtum on samuti dokumenteeritud ja kokkuvõtte on teinud Tallinna Vangla med-osakonna spetsialist-perearst K. A., vastavalt nähtub kohtule tema sissekandest kaebaja tervisekaardile (tlk 134), kuid ka sealt ei nähtu, et kaebuse esitaja tervisehäire oli seotud kambris oleva õhu küsimustega. Samuti ei nähtu SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas tehtud uuringutest, et kaebaja kaotas teadvuse seetõttu, et Tallinna Vangla kambris oli õhupuudus (tlk 152-154). Seejuures siiski nähtub, et kaebaja ei nõustunud Maardu haiglasse jälgimisele minemast, kuna arst on teinud kande, et kaebaja nõudis enda tagasitoomist vanglasse, kui kambrisse saab rohkem õhku, siis tal kaebusi ei ole. Kuigi kaebaja püüdis istungil väita, et ta pole keeldunud edasistest uuringutest, vaid et Maardu Haiglas ei võetud teda vastu, puuduvad kohtul andmed, mis kinnitaksid kaebaja väiteid, kaebuse esitaja ka ei viidanud, kuidas see peaks olema fikseeritud, et kohus saaks kontrollida, et Maardu haigla tegi sellise keeldumise. Kuna kaebaja enam küsimust ei täpsustanud ja ei esitanud ka omapoolselt tõendeid, siis ei ole usutav, et antud olukorras puudus võimalus minna arstlikkusse kontrolli ja jälgimisele, mis oleks saanud kaebajat abistada, et välja selgitada minestamise põhjus. Puudub põhjus kahtlustada, et arstid tegid valekandeid ja ei soovinud, et kaebaja terviseseisund tehakse kindlaks haiglas vms viisil. Tlk 134 18.12.08 tehtud arsti kanne kinnitab, et kaebaja tervislik seisund vajas kohest uurimist, samas nähtub, et kaebaja ise kinnitas, et vangla arstid on kohapeal igakülgselt ja asjatundlikult teda kiirelt abistanud ja suunasid ta koheselt ka täiendavalt kiirabiga haiglasse. Kohus palus vanglalt tutvumiseks kaebaja tervisekaardi, mis on kohtutoimikus koos tervist kajastavate muude andmetega (tlk 114-162), kuid ei püsiva tervisekahju olemasolu ega ka halba tervislikku seisundit seotult kambris õhu puudumisega sündmuse ajal ei tuvastatud ja isegi asjaolu, et kaebaja mitu aastat hiljem uuesti minestas kambris, ei seondu varasemate kannetega. Kohtul tuleb nõustuda vangla seisukohaga, et kaebaja siiski ei astunud samme, et välistada edasiste tagajärgede saabumine või süvenemine, isegi kui tervis oli halb või kannatada saanud õhupuudusest ja seda sai ning tuli vältida. Arusaamatul põhjusel soovis kaebaja tagasi kambrisse, kuigi teadis, et sinna ei saa suunata suure tõenäosusega senisest rohkem õhku ega muuta kambri tingimusi, kui põhjus ka oli tema arvates õhupuuduses. Puudub mõistlik selgitus ja põhjus, miks kaebaja arvas, et need kambri puudused, mis ta tõi esile halva enesetunde tekkimisel, likvideeruvad, kui ta laseb end kiirelt tagasi viia samasse kambrisse. Kuivõrd kaebaja ise ei võimaldanud väidetud teadvusekaotuse põhjust uurida ja tervislikku seisundit jälgida, siis ei saa ka kohus kinnitada, et kaebajale juba tekkis tervisekahju või et halva enesetunde põhjustas õhupuudus kambris. Mitte igasugune ebamugavustunne või kahjulik tagajärg ei põhjusta automaatselt järelmit, et isikule tekkis kahju, veel vähem, et seda põhjustati teadlikult või hooletusest. Kaebajast võib aru saada, et ta esitas kaebuse justnimelt põhjusest, et vangla teadvalt pani ta sellisesse olukorda, mil kambris puudus 8 hingamiseks vajalik õhk, mistõttu ta loeb, et tervisekahju tekitati tahtlikult. Seejuures märgib kohus, et kaebaja ei olnudki täpselt määratlenud, missugune tervisekahju tal tekkis. Kuna kaebaja nimetab eri aegadel erinevaid kahjustusi, siis viib see kohtu järeldusele, et kaebaja põhjused on kunstlikult otsitud, et põhjustada vanglale ebameeldivusi. Arstid on täie tõsiduse ja vajaliku hoolsusega suhtunud antud juhtumisse ja ka hoidnud kaebaja tervist vajaliku tähelepanu all vanglas oldud aja suhtes ning uuritud on kaebajaga seotud õnnetuse kulgu ja tagajärge, kuid sunniviisiliselt ei ole asjasse sekkutud, selleks ka puudub vajadus. Vangla poole pöördumisel märkis kaebaja ära peavalu ja hingamisvaegused, täpsustatud kahjunõudes, et takistati värske õhu hingamist ja tekitas sellega peavalu ja ta minestas. Kohtule märkis kaebaja, et ta minestas 18.12.98 ja et arvatav põhjus on anokseemia (tlk 5), kohtuistungil märkis (istungiprotokoll 18.06.10 lk 3 tlk 215), et südamelihased on kahjustunud, veel on ta märkinud 16.11.10 kohtule saabunud kirjas tlk 163, et tunneb pidevalt peavalusid, tasakaalu häireid; 13.10.08 kirjutas ta vangla direktorile (tlk 165), et esinevad mitmed tervisehädad, 19.10.09 kirjutas ta kohtule (tlk 104) üldteoreetiliselt, et hapnikuvaene õhk võib põhjustada paljusid vaevusi, sj infarkti, insulti, tasakaalu-ja seedehäireid, mälu ja nägemise halvenemist, peavalusid ja isegi surma. Kuivõrd kirjalikus menetluses ei olnud võimalik saada kaebajalt asjakohaseid vastuseid, siis määras kohus asja suulisele arutamisele, kuid nagu nähtub, ei suhtu kaebaja kaebuse toetamisse tõsiselt, sest ei ole selge, millest ta järeldab nn anokseemia või siis käesolevaks hetkeks südamekahjustust. Lühiajalised nähud ja vastavalt määratud ravi ei kinnita ka pöördumatute kahjude olemasolu. Kohtu nõudel andis E. K. ülevaate kaebaja tervislikust seisundist (tlk 211) ja sealt ei nähtu, et arst-spetsialistid oleksid tuvastanud kaebajal konkreetset haigust minestamisest või pöördumatut tervisekahju. Kohus ei nõustu kaebaja kaebuse käsitlusega, mil ta muudab oma väidetava haiguse suhtes esitatud väiteid. Kohus möönab, et kaebaja ei pea olema ise spetsialist, kes saaks määratleda diagnoosi, kuid kohus ka ei nõustu, et erinevatel ajahetkedel väidab kaebaja erinevaid sümptomeid, millest tulenevalt on vastustajal ka raske temale vastata ja kinnitada, et kaebajal on tervisekahjustus. Kui oli võimalus kontrollida tervist peale minestamist, siis kaebajast tuleneval põhjusel seda keegi teha ei saanud. Üksikasjaline Mustamäe haigla arstlik kokkuvõte ei kinnitanud ühegi kindla haiguse tuvastamist, vajalik oleks olnud arstlik kontroll pikemal perioodil, mida aga kaebaja ei võimaldanud. Fakti, et kaebajal oli halb ja ta minestas, keegi ei vaidlusta. Vaidlust ei ole ka küsimuses, et Vangistusseaduse § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. Lõike 2 kohaselt on kinnipeetav kohustatud oma kambrit ja selle sisustust korras hoidma ning puhastama. Kohtule ei ole kaebaja poolt esitatud ka ühtegi viidet või tõendit, et Tallinna Vangla eelvangistushoone kambrid nr 208 ja nr 228 ei vastanud märgitud ajal

45 ja VSKE § 6 lg 6 ja Vabariigi Valitsuse 26.01.99 määrusega nr 38 „Eluruumidele esitatavad nõuded“ tingimustele; ventilaatori andmata jätmine ei ole õigusrikkumine, mis tõendaks, et kamber ei vastanud tingimustele. Vastavalt Vangistusseadusele ei pea kambris olema ventilaatorit. Kaebuse esitajat võis nendes kambrites hoida ja seda ei lükka ümber kaebaja seisukoht, et kambrid on vanglas halvas seisundis. Kambrites viibib igal päeval ja ka märgitud ajal viibis, hulk inimesi, kuid minestamise juhtumeid on siiski harva ja sellest, et kaebaja minestas, ei saa teha neid järeldusi, mida teeb kaebaja. Kohus nõustub vastustajaga, et juhul, kui vangla olud oleksid äärmiselt halvad ja seal ei tohiks isikuid majutada, siis oleks seda kontrollimisel märkinud ära ka Õiguskantsler, kelle külaskäik vanglasse kontrollimise eesmärgil oli toimunud aprillis 2008, so vahetult enne seda, kui kaebaja hakkas vanglale saatma kirju ja nõudeid. Vastavalt on kaebajale ka vastatud ja kohus nõustub vastustaja viidete ja selgitustega vastuse p 8 (tlk 182 pöördel) ega korda neid. Kohus leiab, et vastustaja ei ole piiranud kaebaja õigusi õigusvastaselt ja vastuolus seadusega, mille tagajärjel oleks kaebajale tekkinud tervisekahju. Kohus palus täiendavalt esitada vangla arstilik 9 seisukoht kaebaja tervisliku seisundi kohta ja vangla selle ka esitas (tlk 211), mis on väljastatud ka kaebajale. Kaebaja ja vastustaja poolt kohtule esitatud materjal kinnitab, et A. M. saabus Tallinna Vanglasse 30.07.2008.a. Koheselt teostati esmane vastuvõtt ja tervisekontroll, mis fikseeris, et kaebuse esitajal oli 2006.a. läbitud avariis tekkinud kahjustusi, st fikseeritud on hulgimurrud-vaagnamurd, selgroo 8-9 lüli murd, roidemurrud. Kaebuse esitaja oli avaldanud koheselt, et ta tarvitab valu vaigistamiseks Capsikami ja rohtusid, sama kinnitas kaebaja istungil ja ka Tallinna Vangla Meditsiiniosakonna juhataja kohtule esitatud selgitus ja kokkuvõte kaebaja tervislikust seisundist (tlk 211) 18.06.2010. Kaebuse esitaja on korduvalt olnud arstlikus kontrollis, kui kaebuse esitaja on esitanud taotluse kontrolliks või kui seda on tehtud vangla initsiatiivil. Vangla kinnitab, et kaebuse esitaja on korduvalt vanglas selgitanud, et ta ei saa käsi asetada ristatult seljale, kui on vaja liikuda kasvõi ca 100 m ulatuses vanglas mööda koridore ja treppi. Vastustaja on samas korduvalt selgitanud, et ta ei ole eitanud seda, et kaebajal oli avarii ning selle tagajärjel oli ta ravil ning tervis ei pruugi olla korras. Kohtu arvates on kaebaja valesti aru saanud vastustaja vastustest, kui ta märgib, et algusest peale ei ole arvestatud tema tervisliku olukorraga, kuivõrd kohtule nähtub kaebaja tervisekaardist, mille kohus lülitas toimikusse, samuti viimasest E. K. esitatud kokkuvõttest, et kaebaja on viibinud perioodiliselt erinevate arstide juures ja on sisuliselt kogu aeg olnud tervise suhtes kontrollitud. Kohus nõustub kaebajaga, et nt 30.09.2008 oli ta neuroloogile kurtnud, et ta selg väsib trauma tõttu, ta ei saa kaua seista, ei saa asetada käsi selja taha, kuid iseenesest puudutavad need vaevused kaebaja traumajärgset seisundit. Kuna kaebaja ei saa väidetult asetada käsi liikumisel ristatud seljale, siis on tal selle korralduse täitmata jätmisest palju probleeme, kuivõrd talle on määratud distsiplinaarkaristusi korralduse- liikuda käed asetatud selja taha- täitmata jätmise eest. Antud juhul ei ole aga oluline, kas kaebuse esitaja saab täita seda korraldust. Kohtule jäi ebaselgeks, millist pöördumatut tervisekahju kannatab kaebuse esitaja, kui väidab, et kambris valitseb hapnikuvaene õhk. Mitmetes kohtuasjades on kontrollitud kaebuse esitaja väiteid seotult tervisega, samuti on kogutud kaebaja kohta andmeid tema tervise kohta, kuid vastustaja on märkinud, et kohtud ei ole tuvastanud kaebuse esitajal pöördumatut tervisekahju. Kuivõrd ka käesolevas asjas ei olnud selge, mida kaebaja peab silmas pöördumatu tervisekahju all, siis kohus tegi päringu ja E. K. koostas vastuse, millest ei saa järeldada, et kaebuse esitajal oleks fikseeritud ajukahjustust /mälu kaotust või siis hoopiski südamega seotud pöördumatuid kahjustusi. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et tema suhtes on käesolevaks ajaks fikseeritud ka teinegi juhtum, kus ta kaotas teadvuse. Kui 30.09.08 kontrolliti tema seisundit traumadega seotult, ta suunati ka neuroloogi vastuvõtule, siis 08.12.08.a. fikseeris neuroloog, et neuroloogiliselt on kõik normaalne, esinevad episoodilised nimmevalud. Seega enne 18.12.08.a., mil kaebaja kaotas teadvuse, ei ole andmeid, mis kinnitaksid, et A. M. oleks nõudnud arstlikult tema kontrollimist ka muudes probleemides, kui seda on traumajärgsed vigastused. 18.12.08.a. kaotas kaebaja teadvuse, kuid arsti kontrolli ajal oli ta teadvusel, fikseeriti objektiivsed leiud. A. M. saadeti kontrolli ka kiirabiga SA PERH-i, mille uuringud andsid tulemuse, et analüüsid olid patoloogiata, neuroloogilise koldeleiuta. Tallinna Vangla med-osakonna spetsialist-perearst K. A. tehtud kandest kaebaja tervisekaardi 18.12.2008 sissekandest (tlk 134) nähtub, et kaebaja ei nõustunud Maardu haiglasse jälgimisele minemast, nõudes enda tagasitoomist vanglasse, kui kambrisse saab rohkem õhku. Kuigi kaebaja märgib, et ta käis Maardu Haiglas ja seal keelduti teda vastu võtmast ja et ta ise kirjutas vanglale, et tal ei ole pretensioone, ei ole kohtu arvates istungil antud seletus usutav. Vangla on kinnitanud, et 19.12.2008 kirjutas kaebaja omakäeliselt kirja, miks ta ei soovinud minna Tallinna Vangla Haiglasse ja et vangla meditsiiniosakond ei ole vastutav selles juhtumis, nähtub kohtule, et vangla ei ole esitanud valeväiteid, kui märgib, et kaebuse esitaja sellel korral ei pidanud ise ravi vajalikuks. 01.04.09 on kaebuse esitaja olnud neuroloogi vastuvõtul, siis ta on kurtnud peavalude üle otsmiku piirkonnas, survetunnet viimasel ajal. Arst fikseeris somatisatsioonitendentsid, tehtud märge, et ees seisab kohus. Samas fikseeriti, et aktiivsed liigutused kõikjal vabad, luud, liigesed deformatsioonideta. Veel märgiti, et meningeaalsündroom negatiivne, kraniaalnärvid ii. Neuroloogilisi ärajäämanähtusi ei esine. Selgitatud pea ja seljavalude olemust, antud soovitusi liikumiseks, eneseabiks, valuravi patsient ei soovi. Seega nähtub, et kaebuse esitaja seisundit võis mõjutada tema suhtes 10 läbiviidav kriminaalasja menetlus. 17.08.2009 on kaebaja kurtnud seljavalusid, talle pakuti suunamist neuroloogile, kuid patsient sellest keeldus. Diagnoositi seljavalu (M54 RHK-10 järgi). 17.05.2010 on tehtud sissekanne minestamisest ja et ta sai esmaabi ning suunati arsti vastuvõtule 20.05.2010.a. Sellel vastuvõtul fikseeriti, et kaebajal peale minestamist on tekkinud parema käe surisemine, käe nõrkus ja tuimus, kuid vere voolavus on stabiilne. RR 125/85 mmHg, fr 68x/min, regulaarne, enesetunne rahuldav, olulise neuroloogilise leiuta; pakuti uus konntrolli aeg juunikuuks. Kaebaja oli ka rõhutanud, et ta ei soovi organismi rohtudega koormata, suunatud neuroloogi juurde. Kokkuvõttes märgitakse, et patsiendi üldine tervislik seisund on rahuldav, enamasti kaebab selja-ja liigestevalu üle. Seega saab kohus kokkuvõtvalt järeldada, et spetsialistid on kaebaja tervist kontrollinud pidevalt, tervisekaardi sissekannetest nähtuvalt peale 18.12.08.a. minestamist ei ole leitud patoloogilisi/neuroloogilisi leide e neuroloogilist defitsiiti. E. K. kinnitab, et peale 18.12.2008 ei ole fikseeritud pöördumatuid tervisekahjustusi. Osakonna juhataja siiski lisab, et patsient oma käitumisega viitab, et tervis ei ole tähtis ja ta on korduvalt keeldunud pakutud meditsiinilisest abist. Kohus leiab, et kaebuse esitaja on ise ebajärjekindel selles, missugune tervisekahju tal lõppeks esineb. Vaidlust ei ole selles, et ta on saanud avariis vigastusi ning selle tagajärjed võivad hakata uuesti tunda andma, ka võib esineda reumaatilisi vaevusi (nimetas ära teistes kohtuasjades), kuid püsivat või kroonilist südamepuudulikkust ega ka mäluga seotud probleeme ei ole fikseeritud, sj ajukahjustust. Tervisekahju olemasolu ei saa tõendada ega kinnitada kaebaja väited sellest, et tema avaldusi ventilaatori saamiseks ei rahuldatud (päring 13.10.2008, 17.11.08, 29.11.2008). Kuigi kaebaja leiab, et ta püüdis vältida terviseriske, ei saa sellest järeldada, et vastuste ebarahuldav sisu või vastamata jätmine tõid kaasa tervise suhtes tagajärjed. SA Põhja Eesti Regionaalhaiglas kontrolliti kaebaja tervist peale minestamist 18.12.08 hommikuse loenduse ajal. Kuigi kaebaja on kahjunõudes (nr 3) märkinud lisaks, et kambri tingimused ei vasta nõuetele ja ta esitas ka kambri akna mõõdud koos kambri andmetega, ei saa kohus selle alusel kinnitada, et kaebuse esitajal esineb tervisekahjustus ja et seda tingis kambri nn hapnikuvaene õhk või siis kambri tingimused. Kuigi kaebaja saatis kohtule ka 19.10.09 kirjelduse, kuidas töötavad kopsud ja hingamiselundid, ei ole kohtunik selleks spetsialistiks, kes võiks ümber hinnata arstide poolt med-kaardis fikseeritut, mis tugineb objektiivsetele uuringutele ja leidudele. Kohus oli kaebuse esitajale selgitanud, et kambri tingimusi (208 ja 228) on kontrollinud vangla, kuid kohus kogus teises haldusasja materjalidest nr 3-09-1474 andmeid ja sai valguskoopia kaebaja tervisekaardist. Tervisekaardist nähtub, et vangla on fikseerinud kaebaja vigastused seotult avariiga, kaebajal on kontrollitud ka üldseisundit, viiruslikke nakkushaigusi. 24.10.08 oli dr I. K. kontrollinud kaebaja vaevusi-valu rinnus, hingeldus, kuid kaebaja nimetatud püsivat terviseriket sealt ei nähtu. On fikseeritud ka mao-söögitoru tagasivooluhaigus 18.11.08 dr I. K. poolt, kuid kaebaja seda haigust õhupuuduse küsimusega ei ole sidunud. Kaebaja on ka palunud tõendit kohtu jaoks 03.02.2009 ja dr K. A. on märkinud, et kaebaja avaldas, et istung on mais, kaebaja soovib ventilaatorit kambrisse ja arst märgib ära, et kaebaja lubab kaevata kohtusse. Arst fikseerib, et kaebajal ei esine kroonilisi kopsuhaigusi, mille tõttu oleks ventilaator hädavajalik. Seega ei nähtu ka sellest kontrollist, et kaebaja suhtes ei oleks tehtud arstlikku kontrolli ja et arst oleks vanglale teinud ettekirjutuse, et kaebaja vajab ventilaatorit kambrisse. 23.03.09 suunati kaebaja neuroloogile, kirurgile, silmaarstile, hambaarstile ja soovitati dieettoitu; 01.04.09 aga fikseeriti pingepeavalu dr R. V. poolt. Dr J. J. fikseeris 20.04.09 hambavalu; 19.06.09 dr K. A. fikseeribki mao-söögitoru tagasivooluha ja ravi, mis aga ei puuduta kaebaja nimetatud püsivat või pöördumatut tervisekahju. Kohtule nähtub ka, miks osakonna juhataja on märkinud kokkuvõtteks, et kaebaja ise ei ole hoolinud tervisest, kuivõrd juba varem nimetatule on dr I. K. 15.07.09 fikseerinud, et patsient keeldus tulemast üldläbivaatusele, märgitud on, et saatja sõnul kaebaja tuleb vastuvõtule ainult oma advokaadi juuresolekul. Kohus ei usu, et kaebuse esitaja suhtes keegi suutis välja mõelda pahatahtlikult just nimelt sellise seisukoha, kui kaebaja seda ise ei avaldanud. 05.08.09 on fikseerinud dr I. K. kaebajal tugeva kõhuvalu ja selle ravi. 12.08.09 kontrolliti dr I. S. poolt, et viimane kopsupilt tehti 1 a tagasi, kaebusi ei olnud ning nüüd tehti rindkere ülesvõte, mil leide ei fikseeritud. Seljavalu on kaebaja kurtnud 17.08.09 ja dr K. A. on fikseerinud, et tegemist on seedimisprobleemidega. Kaebuse 11 esitaja viidi kartserisse ja arst on lubanud talle voodi kasutamise kartseris. Dr K. A. on kirjeldanud kaebaja käitumist kartserisse panekuks riietamise küsimuses, et kaebaja oli ähvardav, nõudis kanderaami ja karke vms. Arstil tekkis selle tõttu kahtlus simuleerimises, mistõttu tehti süst NaCl ja ta jäeti jälgimisele. Nimelt selle süsti abil sai 2 h möödudes kontrollida, kuidas kaebaja reageerib ja kas ta valusid kurdab. 18.08.09 tuvastatigi, et kaebaja valusid ei kurtnud, kaebaja istus laua taga ja kirjutas, tänas hea süsti eest; kontrolli tehti ka 19.08.09 ning arst veendus, et tegelik valu puudub. Veel on kaebajat kontrollitud 01.09.09 väidetava allergilise lööbega seotult, kuid arst märgib, miks ei olnud alust arvata, et esineb ka tegelik põhjus, arst toob välja asjaolud, et kaebaja tegelikult mõtles välja allergia motiivi seotult vangla riietuse kandmisega ja mis asjaolud kinnitavad, et vangla riietus ei saanud tekitada löövet; edasipidiselt ei diagnoositudki ka allergiat ega muud nahahaigust. Eeltoodu kinnitab kohtule, et kaebuse esitaja väidetesse tuleb suhtuda kriitiliselt ning kaebaja kaebus kahju tekitamises tema tervisekahju motiivil ei ole tõene. 14.10.09 on kaebaja tõepoolest kurtnud südames ja seljas valusid, kuid õde fikseeris, et südamelöögid on regulaarsed ehkki kaebaja nõudis hiljem kiirabi. Tehti siiski ka vajalik süst ja üldläbivaatus, valveõde jäi olukorda kontrollima. SA Põhja-Eesti regionaalhaigla märgib, et kaebajat kontrolliti tema seal viibimisel ka kompuutertomograafias, ajuga seotult probleeme ei tuvastatud (arst J. G.). Kaebaja seisukoht, et teda ei ole kunagi ravinud dr L. K., kes olevat saatnud seisukoha, et kaebajal ei ole takistusi käte selja taha viimiseks, on ainetu, kuna kaebaja suhtes saadab dr. K. väljavõtte haigusloost ja märgib andmed, mis ta on kogunud haiglas olevatest andmetest, arst ei kirjuta, et tema oleks ravinud kaebuse esitajat. Küll aga märgib, et peale statsionaarset ravi kaebaja enam ei ole nende poole pöördunud. Seega saab järeldada vastupidiselt kaebaja 16.11.09 väitele, et iga arst saab tõendada, et talle tekitati tervisekahju õhu puudumisest kambris, just seda, et arstid ei ole seda saanud tõendada, kuna objektiivsed leiud puuduvad. Ravita ja abita kaebajat ei ole jäetud ning vangla on ka vastanud kaebajale, et tuleb minna arstlikkusse kontrolli, kes saab vanglale märkida, kas kaebajale on vaja ventilaatorit – vangla vastus 27.10.08 (tlk 164). Kohtuistungil täpsustas kaebaja, et temale tekitatud tervekahju seisneb südamelihastega seonduvas, samuti on halvenenud mälu ja ajutegevus, kuid eelnev kinnitab, et kontroll tema tervise üle kestab vanglas üldarstide järelevalve all. Kahjunõudes vangalale on kaebaja aga märkinud ära hingamisvaegusi ja sellest tulevaid pidevaid peavalusid (tlk 37-38), mis nagu nähtub, esinevad nähud episoodiliselt, on esinenud kaebajal ka vanglasse tulekul ning kaebaja sai ka vajadusel ravi. Kaebaja avariijärgset olukorda kontrollis aga vanglast sõltumatu SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja haigusloo nr 2642072 andmed on usaldusväärsed. Kohtule on kummastav, et kaebuse esitaja jätkab ühtede ja samade motiivide esitamist tervise kahjustamise kohta erinevates kohtuvaidlustes, kuigi ta on saanud kohtutelt üksikasjalised selgitused tervisliku seisundi kohta ning ka kokkuvõtvad järeldused haiguslugudest, kuid ta endiselt leiab, et kuigi küll tegemist on erinevate juhtumitega, ent haiguslugu jääb samaks, et siis kohus saab teha tervise kohta teistsuguseid järeldusi. Nt Tallinna HK otsuses nr 3-09-2203 20.01-2010 a p 29 – 31 on kohus analüüsinud tervisekaebusi, kuid need analüüsid ei kinnita, et kaebajat saaks alati usaldada, kui ta kurdab õhe või teise valu üle. Ka selles asjas märkis kohus, et 18.12.08 teadvuse kaotuse tagajärjel oleks tekkinud vigastusi. 26.11.09 on tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon hinnanud kaebaja tervist (10 arsti), kaebajale on ka tehtud PERH-is CT uuring ja analüüsid olid patoloogiata ning neuroloogilise koldeleiuta. Seega on vangla kaebajale ka põhjendatult vastanud, et teda ei ole jäetud ravita ning arstide konsultatsioonideta, kontrollitud on tervist ka analüüside kaudu, seega puudub kohtul alus järeldada, et erinevate arstide seisukohad ei ole õiged ja kaebaja vastupidised väited oleks suurema kaaluga ja õigemad. Kaebaja pidi arvestama, et kui ta jätab uuringud tegemata, siis tagantjärgi ei saa endist olukorda taastada ega asjaolusid uurida. Samas nähtub, et ka hilisemad arstlikud komisjonilise uuringu tulemused ei kinnita, et vangla tegevus oleks põhjustanud terviserikkeid, vastavalt oleks seda ära märgitud. Mis puutub kaebaja seisukohta, et tema väärikust alandati, kuna vastused ei andnud talle kogu vajalikku teavet, või et vastamisega temale hilineti, kambrisse ei antud ventilaatorit ja kambri olukord ei viidud 12 vastavusse nõuetega, siis nõustub kohus vangla seisukohtadega, et ka väärikuse küsimuse seisukohalt ei ole jäetud tema taotluse osa alusetult rahuldamata, kuna vangla ei olnud õigusvastaselt ega õiguspäraselt tegevusetu, puudub põhjuslik seos vangla tegevuse ja väidetava kahjuliku tagajärje vahel. Kaebaja viitas kannatustele kambri olukorra tõttu ja et leevendust ventilaatori näol ei pakutud, kaebaja hindas, et ta tundis ebameeldivusi, kuna kambris puudus elutegevuseks vajalik õhk. Kohus nõustus juba kaebajaga, et isiku kinnipidamisel tuleb kinnipidamisega paratamatult kaasnevate kannatuste suurendamist vältida, kuid kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kambri puudused põhjustasid füüsilisi ja ka vaimseid kannatusi värske õhu puudumisest, kuivõrd vaidlusalusel perioodil ei olnud ilmastik soe, kaebaja lasi kambrisse külma õhku, sundventilatsioon on rajatud ja selle mittetöötamise väide on paljasõnaline. Kohus märgib, et vangla ei pidanudki antud juhul analüüsima neid olukordi, mis võivad tekkida nn kuumade ilmade perioodil ja nn üldteoreetiliselt, mis ei oleks kaebaja tegelikku olukorda ju saanudki analüüsida. Vastustaja püüdis mitte jätta kontrollimata kaebaja väiteid seotult kahjuga nii füüsilise kui ka vaimse kahju aspektist ning väärikuse alandamist niivõrd, kuivõrd see oli arusaadav, asjakohane ja võimalik. Vangla tuvastas, et kaebajale ei põhjustatud ka selliselt rohkemaid ebameeldivusi, kui vangistusega paratamatult kaasneb ja kohus nõustub vastustajaga, et ükski motiiv ei kinnita, et kaebaja väärikust alandati või et tekitati kannatusi, mis põhjustab rohkemaid ebameeldivusi, kui see vältimatult kinnipidamisega kaasneb. Kaebaja viited erinevatele õigusnormidele ja Euroopa Vanglareeglistikule ei selgita tema kaebust ega ka rikkumiste seost käesoleva nõudega, kuid kohus märgib, et vastustaja on lähtunud just nimelt kehtivast õigusest ja Vanglareeglistik on soovituslik dokument, mille järk-järgulise täitmise poole vangla igal juhul püüdleb. Kohus juba märkis, et

§ 65

.1 lg 1 kohaselt peab kamber vastama seaduses kehtestatud tingimustele, seal ei pea olema aastaringselt ventilaatorit.

§ 45

lg 1 ja § 65.1 lg-st 1 tuleneb, et kambris peab olema ka elutegevuseks vajalik temperatuur, kaebaja kinnitas, et see temperatuur oli tagatud, kuid ta ise lasi kambrisse külma õhku. Vangla selles osas, kus viibis kaebaja, ei ole tuvastatud eluruumidele esitatavate nõuete rikkumist, ka vastas põrandapind ettenähtud normidele, vangla on kaebaja kohtukaebusele andnud selles osas ammendava vastuse ja teinud viited, et kaebaja saaks selles veenduda. Asjaolu, et vangla on akna ette paigutanud avadega metallplaadi julgeoleku kaalutlustel, ei saanud takistada õhu liikumist kambrisse ajal, mil kaebaja minestas. Kaebaja kinnitas, et ta lasi kambrisse külma õhku ja alandas toa temperatuuri. Külm õhk on kohtu arvates ühtlasi ka hapnikku sisaldav õhk, ka kaebaja kirjeldab seda samamoodi, vastupidiselt puudus vajadus külma õhku sisse lasta. Kohtule ei esitatud istungiks rohkemaid tõendeid ning kohus leiab, et ei ole tuvastatud täiendavate kannatuste põhjustamine kaebajale ühelgi motiivil, et saaks väita väärikust alandava kohtlemise olemasolu. Kaebaja ei osanud küll ka vaatamata abile täpsemalt end väljendada, ent kui kohus mõistis tema seletusi õigesti, siis juhul, kui kaebaja pidas silmas kahjuna ka võimalikke kumulatiivseid mõjusid, ei nähtu kohtule, et ka sellest aspektist saaks järeldada kahju tekkimist. Kohutu arvates on vangla ka püüdnud sellest aspektist kaebajale vastata ega ole jätnud kaebajat tähelepanuta. Kohus leiab, et õiged on küll väited, et Riigikohtu lahenditest järeldub, et olulised puudused kartseri kehtestatud nõuetele võivad olla teatud tingimustes piisavad, et pidada isiku seal hoidmist inimväärikust alandavaks, kuid antud juhul sellist olukorda ei tekkinud, kandes selle üle kambri tingimustele, nähtus, et kaebaja ei tõendanud, et põhjustati kannatusi, mis oleksid ülemäärased, üldteoreetiline jutt ei ole kahjunõude suhtes asjakohane. Euroopa Inimõiguste Kohus on tõesti ka asunud seisukohale, et kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta tingimuste kumulatiivset mõju ja aega, mil isikut selliselt kinni peeti (nt Koshetkov vrs Eesti, nr 41653/05). Kaebaja siiski ei suutnud või ei tahtnud esitada seejuures vangalale täpsemat kirjeldust vaimsest või füüsilisest mõjust, mis oleks kaasnenud ühe või teise asjaoluga, vanglale nimetas ta pigem viiteid füüsilisest mõjust. Kambri puuduste olulisust vangla analüüsis ja kohtul ei ole kahtlusi, et juhul, kui kamber oleks olnud halvas olukorras võrreldes üldiste tingimustega, mis vanglas sündmuse ajal olid. Kaebaja piirdus vanglale üldteoreetiliste arvamuste esitamisega, st tegemist oli kaebaja selliste subjektiivsete arusaamadega ja nägemustega, millel aga puudus objektiivne taust. Vangla ei ole 13 tõepoolest tavaline elukorter, sj ei ole enamustes korterites konditsioneeri või ventilaatorit ja vaevalt seda läheks ka vaja sügisesel ja talvisel perioodil Eesti oludes, mistõttu ei näe kohus endiselt, et vanglalt ventilaatori saamine oleks olnud justnimelt selleks hoovaks, mis kaebaja väidetavat ebamugavustunnet oleks paremaks teinud. Klammerdumine ühte ideesse ja väitesse ei muuda kaebust põhistatuks. A. M.ega juhtunud liiklus avarii tagajärjel tekkinud vigastusi on vangla tõsiselt võtnud ja vangla ei püüagi väita, et kaebaja tervis peaks olema korras, selleks teda ravitakse, kui esineb haigusnähte. Peavalude osas on samuti arstid märkinud, et kaebaja pöördus abi saamiseks nende poole ravi saamiseks siis, kui kaebajal seisis ees kriminaalasjas kohtuprotsess ja arst tegi ka märke, et sel ajal kaebaja ise avaldas sellise põhjuse, mis võibki olla tõene, kuivõrd kohtuprotsess ei ole tavaline nähtus, mis ei peaks isikut mõjutama, kuid see ei ole seotud vangla tegevusega. Kaebaja on ise sageli end ka koormanud üle, kuivõrd kohtule nähtub, et arvukate kaebuste koostamine ja protestimine vangla kodukorra vastu võib teda hoida pinges, kuid selles osas saab kaebaja ise oma tegevusi reguleerida. Nähtub, et kaebajale ei ole põhjustatud rohkem kannatusi ega ebameeldivusi, kui vangistusega paratamatult kaasneb, seega ei ole tegemist väärikuse alandamisega. Kohus leiab, et Vangla ei ole oma tegevusega põhjustanud väärikuse alandamisena käsitavaid kannatusi; ka ei ole vangla tekitanud tervisekahju. Kohus leiab, et kaebaja kaebus tuleb jätta rahuldamata, vastustaja ei ole põhjustanud kaebajale kahju väärikuse alandamise ega tervise kahjustamisega. 14 Menetluskulud. Vangla ei esitanud menetluskulude nõuet ja kaebaja oli vabastatud riigilõivu tasumisest määrusega, kuna kohus luges, et nõue on seotud tervisekahjuga. Karin Kalmiste kohtunik 14