) § 49 lg 1 kohaselt on tervishoid vanglas riigi tervishoiusüsteemi osa. Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel.
lg 1 kohaselt osutab tervishoiuteenust vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid.
lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus. Väide, et
§-dele 52 ja 53 ning seega on Tallinna Vangla toimingud olnud õiguspärased. Kaebuse esitaja ei ole Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ega kohtule esitatud kaebuses selgitanud, milles seisneb talle tekitatud mittevaraline kahju. Samas ei ole kaebuse esitaja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tal üldse seoses vangla tegevusega mittevaraline kahju on tekkinud. Seega leiab Tallinna Vangla, et täitmata on kahju hüvitamise nõude esimene eeldus. Kaebuse esitaja esitas 01.12.
9.8 (tlk 27). Kuna vangla palus nõuet täpsustada, siis vastas kaebaja uuesti 24.04.09.a. (tlk 36-37). Selles märkis A. M., et vangla ei võimaldanud seaduses ettenähtud korras ja ajal hambaravi. 01.12.08 esitas ta taotluse hambaarsti vastuvõtule kontaktisik V. J. vahendusel. Ta pidi kannatama füüsilist valu ja vaimset kannatust pikka aega, hambavalu kuni
Kaebuse esitaja esitas vanglale väärikuse alandamise motiivil kahju, kuna ta leiab, et ta jäeti tegevusetuse tõttu ilma vajalikust hambaravist. Kaebaja leiab, et kinnipeetavale ei saa põhjustada rohkemaid kannatusi ja ebameeldivusi, kui see vangistusega vältimatult kaasneb. Kohus nõustub kaebajaga, et Euroopa Inimõiguste kohus on inimväärikust alandavaks pidanud isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Samas ei nõustu kohus kaebuse esitajaga selles, et kaebaja oleks tõendanud, et talle tekitati kannatusi, mis kujutab endast väärikuse alandamist eeltoodud kohtupraktika tähenduses. Kohus leiab, et kaebaja nimetatud põhjused ei viita vangla õigusvastasele tegevusele ja selle tulemusel ka kannatuste põhjustamisele. Kaebaja on eksinud asjaoludes, kui ta leiab, et temale pandi nn prooviplomm hambasse 46. Kohtuistungil menetlusosalised nõustusid, et med-kaardis hammas 46 tähendab alumist hammast. Kohus tuvastas, et kaebajale pandi alumise hamba plomm A. M. viidatud ajal, vastavalt märgib ka med-kaart, et 25.08.08 tehti alumise hamba tuimestus ja paigaldati kaltsiumipreparaat ja pikaajaline ravitäidis-fuji. Kuid tegemist ei ole nn prooviplommiga, nagu märgib kaebaja, mida tuleks eemaldada 2-3 kuu pärast. A. M. märkis kohtuistungil, et alumises hambas ongi plomm, mis on teistsuguse värvusega. Kohus nõustub, et alumise hamba plomm võib olla teistsugune, kui ülemise hamba plomm, kuna paigaldatud plomm on pehmem ja samal ajal raviv. Kaebuse esitaja aga eksib, kui leiab, et see tuli välja vahetada 2 või siis 3 kuu möödudes. Seda ei pea vahetama 2-3 kuu pärast ja kaebaja ekslikult väidab, et tal oli õigus selle vahetamisele 2-3 kuu möödudes. Tegemist ongi hammast raviva plommiga, mida ei vahetata, va kui hammas ei hakka selle all valutama. Nii nagu tavalise plommi puhul, ei tule teda välja vahetada, kuid kui hammas plommi alla hakkab valutama, siis vajadusel see „vahetatakse välja“ ehk pannakse uus plomm. Seega kaebaja eeldus, et tal oli õigus nö prooviplomm välja vahetada ja seda ei tehtud kaebuse esitamise ajal vanglale ega ka hiljem, on vale. Kuna seda ei pidanud välja vahetama 2 ega 3 kuu pärast, siis ei olnud vajadust kaebajat tagasi kutsuda arsti juurde. Kuna kaebaja leidis, et selle tegevusetusega, et teda arsti juurde ei kustutud tagasi, oli põhjustatud kahju, siis nähtub, et sellega ei saanud vangla kahju põhjustada. Seadust ei ole rikutud, kui kaebuse esitajat arstile ei kutsutud või kui plomm jäigi selle tõttu hambasse. Kuna kaebaja oli viibinud tema enda sõnul ja ka med-kaardi andmetel hambaarsti juures, siis nähtubki, et arst tegi kindlaks, et ravi vajab 26 hammas, see on üleval asuv hammas, sinna tuli panna kroon või teha juureravi või hoopiski välja tõmmata. Arst fikseeris, et kaebaja kinnitas, et see hammas ei valuta ning A. M. soovis, et ta ravib selle väljapool vanglat oma hambaarsti juures. A. M. ka kinnitas kohtuistungil, et nii see oli ja ta lootis, et ta vabaneb vanglast, kuna ta ei ole toime pannud kuritegu, seega oli temal teadmine, et ta väljub vanglast üsna peatselt. Kaebaja arstlikul läbivaatusel ei soovinud ülemise hamba parandamist. 6 Tervise kaardi andmetel pandi kaebuse esitajale veel teinegi plomm, seda märkis A. M. ka istungil, plomm pandi ülahambasse ehk hambasse 26, kuid ta ei märkinud selle panemise aega. Selgub, et selle hamba suhtes oligi arst augustikuu vastuvõtul märkinud, et see vajab ravi ja kaebaja oli omakorda kinnitanud, et ta selles osas ravi ei soovinud. Arst tegi vastava kande 11.08.08.a Samas nähtub, et kaebuse esitaja ei ole selle hambaga seotult kahju tekkimist väitnud. Märgitud ülahammas raviti juba 28.04.09, so ajal, mil kaebuse esitaja kurtis hambavalu seotult alumise hambaga, ehk nähtub, kuidas arst osutas abi ka siis, kui A. M. selle hamba valu ei kurtnud ning oli eelnevalt soovinud selle ravimist väljapool vanglat. Selle hamba suhtes ei nähtu, et kaebaja oleks taotlenud ravijärjekorda ja et ta jäeti ravita pikaks ajaks ning tekkis kahju. 21.04.09 on kaebuse esitaja viibinud arsti juures ja arst on tõepoolest märkinud kaebaja väited, et hammas valutab. Arst on märkinud hamba d 46 ja d 47 valutundlikkuse koputamisel, st et kui ta koputas alumisi hambaid 46 ja 47, siis kaebaja ilmselt tundis, et hambad on hellad, vastavalt märkis arst, et ilmselt protseduuridest ei tule midagi välja, ta määras raviks tabletid ja tagasituleku aja. 28.04.09 on kaebuse esitaja saanud ülemise hamba ravi, seega viidi ta arsti juurde. Kui alumist hammast ravida ei oleks saanud ja nähtub, et kaebaja tarvitas tablette, siis ei ravitud sellel päeval ka ülemist hammast ja see raviti 28.04.09.a. Kaebuse esitaja ei selgitanud kohtule, miks ta ei lasknud ravida enam alumist hammast 28.04.09, kui ta oli arsti juures ja ravis ülemist hammast. Juhul, kui kaebajal oleks olnud alumises hambas valu ja ta oleks vajanud ravi või sinna uut plommi, oleks seda tehtud esmajärjekorras. Kohus saab järeldada, et kui kaebaja tõepoolest oleks soovinud või vajanud alumise hamba uut ravi, oleks seda tehtud samal ajal, st 28.04.09.a. Isegi juhul, kui 21.04.09 ei saanud väidetult valu või põletiku pärast alumist hammast hakata ravima, sai seda teha 28.04.09 või hiljemgi, kuid kaebuse esitaja ei ole esitanud taotlusi, et alumist hammast ravida. Kohus saab järeldada, et isegi juhul, kui kaebajal oli hambavalu alumises hambas 21.04.09 seisuga ja ta vajas tablette, siis ta need ka sai, kuid see ei tähenda tema ravita jätmist. Kui alumine hammas valutas, siis mitte põhjusest, et seal oli nn prooviplomm. Tegemist on alalise plommiga ja mis ei vaja vahetamist, va juhul, kui plommi all tekib (nagu tavalise plommi puhul) põletik või mädanik vms. Arst oli paigaldanud kaebuse esitajale augustis 2008 teadaolevalt raviomadustega plommi, see on kallis ravi mitte üksnes vangla tingimustes, see ei oleks tohtinud raviomaduste tõttu siiski ka valutada, kuid kui hammas hakkas valutama, pidi see nähe mööduma, kuivõrd kaebuse esitaja selle asendamist ei ole nõudnud ja ilmselgelt, kui see siiski enam ka ei valuta, oleks hinnalise plommi eemaldamine või asendamine kaebajale kahjulik ja raiskaks tarbetult ressursse. Kaebaja märkis istungil, et tal on kaks plommi, asuvad ülemises ja alumises hambas ja et need on eri värvi. Vastustaja selgitas kaebajale istungil, et erinev värvus ei ole tingitud sellest, et üks neist oleks nn prooviplomm, nagu kaebaja ekslikult arvas. Kuna med-kaardi andmed kinnitavad, et kaebuse esitajale on paigaldatud 2 plommi, neist alumine on prep Caltcidor pluss Fuji IX, siis peabki selle värvus erinema tavaplommist, kuid kaebaja väidet, et selle tõttu tulebki lugeda alumine plomm nn prooviplommiks, mis tuleb vahetada 2-3 kuu pärast, on valeväide. Kohus kogus ka sellesse toimikusse kokku med-kaardi andmed ning kaardi andmed tlk 178-179 kinnitavad vastustaja seisukohtade õigsust ja ehkki kohtuistungil tekkis segadus kaebaja ravitud hammaste asukohas, kuna kaebaja ei olnud sõnaselgelt märkinud, et ka ülemine hammas plommiti juba 28.04.09, siis on käesolevalt tuvastatud, et kaebaja sai sel perioodil ravi ning hambad ka plommiti vangla poolt, nii nagu kaebaja ravi soovis ja võimaldas. Peale ravitäidisega plommi panemist augustis 2008 kaebajal valu ei tekkinud, vastavalt ei taotlenud ta ka arsti vastuvõtule valu pärast. 7 Seega ei oma kohtu arvates tähtsust asjaolude suhtes küsimus, kas teda oleks pidanud keegi tagasi kutsuma, kohus juba märkis, et tegemist ei olnud prooviplommiga ja selleks ei pidanud seda minema vahetama. Samas nähtub, et kaebaja ei kurtnudki hambavalu enne, kui 20.04.09.a, sellest ajast ta väidab valu hambas, kaebuse esitaja kinnitas, et kontaktisik K. L. viis ta nö eelisjärjekorras kohe arsti juurde, mis tähendabki, et ta sai ravi koheselt. 21.04.09 sai kaebaja enda kinnistusel ja med-kaardi andmetel arstliku kontrolli ja talle määrati ravitabletid, et olukord selgineks, 28.04.09 lasi ta ravida hoopiski ülemise hamba. 01.12.08 taotlus ei olnud esitatud hambavalu tõttu, vaid sooviga saada arstile, kuna nn prooviplommi väidetav tähtaeg oli ületatud, mis ei tähenda, et hammas valutas ja et ta jäeti valutava hamba korral abita. Kaebaja märkis, et samasuguse taotluse oli ta esitanud juba 18.11.08.a, seega tõlgendab kaebaja ka ise oma eesmärki nii, et ta soovis arsti juurde mitte valu tõttu, vaid vahetama nn prooviplommi. Väited, et ta kannatas valu ja tegi suulisi pöördumisi, perioodist 01.12.08 ei saa kohus usaldada, sest valust ta siis avalduses ei teatanud, tunnistajateks asjaolude tõendamiseks ta kedagi ei olnud vanglale märkinud ning kaebaja ei lükanud ka ümber vangla andmeid, et ta külastas erinevaid arste kuni 21.04.09 ja ei märkinud kordagi, et tal on hambavalu. Väited, et tablette anti kontrollimatult ja neid arvele võtmata, ei saa usaldada. Samas on kaebaja kahjunõudes vanglale märkinud ja ka selgitustes kohtule, et kui tal oli hambavalu, siis ta sai tablette. Seega ei ole asjakohased kaebaja väited, et talle pandi prooviplomm ja selle tõttu pidi ta saama arsti vastuvõtule. Kaebaja ei ole esitanud avaldusi arsti vastuvõtule 18.11.2008 ja 01.12.08 sellel põhjusel, et tal oli hambavalu. Asjaolu, et vahepeal vanglas ei olnud raviarsti ja hambaid ei plommitud, ei mõjutanud kaebaja olukorda, kuna teda ei pidanudki keegi nn prooviplommi pärast välja kutsuma, ülemise hamba ravi ta ei olnud soovinud ja ta ka ei märgi, et tal sellega seotult pretensioone on, siis nähtub, et ülemist hammas ravis ta siis, kui selleks oli võimalus. Kaebaja ei märkinud kahjunõudes, et selle hamba ravi venis või sõltus arsti olemasolust või puudumisest. Kui aga alumises hambas tekkis valu ja ta selle sõnaselgelt fikseeris, siis sai ta koheselt arsti juurde, kaebaja kinnitas, et K. L. viis ta arsti juurde ja ta sai tablette. Vastavalt kinnitavad seda ka kogutud tõendid kogumis. Peale seda ei ole kaebaja aga alumise hamba valu kurtnud, vastavalt tõendab seda arstil viibimine 28.04.09, mil kaebaja lasi parandada hoopiski ülemise hamba. Kaebaja nn prooviplommi ei pea asendama 2-3 kuu pärast ega ka senimaani, kuniks ei teki objektiivset vajadust tervislikel põhjustel seda eemaldada. Kohus nõustub seega vastustajaga, et
lg 1 ja § 52 lg 1 kohaselt oli tagatud tervishoid vanglas, § 53 lg 1 kohaselt ka vältimatu abi andmine ja kaebaja ei ole jäänud abita ega vajaliku ravita. Vanglas toimib ravisüsteem samal põhimõttel, mis väljapool vanglat ja ka ravi järjekorrad ei ole tundmatud, kuid antud juhul kaebaja ekslikult arvas, et ta jäi abita, kuna hambasse paigaldati nn prooviplomm, mis tulnuks välja võtta 2-3 kuu pärast. Kuna kaebaja nimetatud asjaolud ei olnud õiged, kohus ei tuvastanud vangla õigusvastast käitumist, seega ei tekkinud temale kahju. Kaebaja väärikust ei saanud alandada tema õiguspärane ravimine, vastustaja ei olnud tegevusetu ega rikkunud muul viisil kaebaja õigusi seotult tervisega. Kohus selgitab kaebajale lisaks, et selleks, et kvalifitseerida vangla tegevust inimväärikuse alandamisena, peab esinema väärkohtlemine, mida antud juhul ei esine. Väärkohtlemine peab sj ületama teatud tingimuste raskusastme, kuivõrd vangistusega kaasneb vältimatult ebamugavusi. Sellist raskusastet ei saanud vangla ületada, kui ta talitas õiguspäraselt. Vangla lahendas kahunõude õigesti ning seda ei saanud rahuldada. 8 12. Menetluskukude nõuded. Vastustaja menetluskulude nõuet ei esitanud. Kaebuse esitaja tasus riigilõivu 500 kr. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jääb tasutud riigilõiv kaebaja kanda- HKMS 92 lg 1. Karin Kalmiste kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.