Obsah (18)

§ 26§ 17§ 25§ 8§ 23§ 22§ 12§ 16§ 18§ 28§ 10§ 3§ 19§ 20§ 21§ 1§ 9§ 24

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 30.06.2010. a Tallinn Haldusasja number 3-09-1305 Haldusasi M. V., Aiandusühistu Korall,

§ 26

lg 1) esitatud kaebus ja tühistada Viimsi Vallavolikogu 12.05.2009 otsuse nr 28 tühistamiseks p 1 osas (HKMS § 26 lg 1 p 2). 3) Mõista välja Viimsi Vallavolikogult kaebajate T. T. kasuks 250 kr; M. V. kasuks 250 kr, P. L. kasuks 250 kr nende tasutud riigilõivud. 4) Mõista välja Viimsi Vallavolikogult AÜ Korall kasuks krooni õigusabitasu ja riigilõiv kokku 23 050, 00 /kakskümmend kolm tuhat viiskümmend krooni Edasikaebamise kord ja tähtaeg Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 30.06.2010, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 31 lg 4). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6). 1 KAEBUSE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Viimsi Vallavolikogu

1. mail 2009.a. otsusega nr 28 kehtestati Viimsi vallas Randvere küla, Merisiiliku tee 7a, Pärli tee 5a, Pärli tee 7a, Pärli tee 9a, Pärli tee 11a, Pärli tee 3a ja Koralli tee 3a maaüksuste detailplaneering, millega jagati maa-ala neljaks üksikelamukrundiks suurustega 1206 m2, 1248 m2, 1345 m2 ja 1368 m2,, ärimaakrundiks suurusega 788 m2, haljasmaakrundiks suurusega 1289 m2, liiklusmaaks suurusega 1471 m2 ning määrati krundi ehitusõigus nelja üksikelamu, abihoonete ja ärihoonete ehitamiseks, suurima lubatud hoonete ehitusaluse pindalaga elamukruntidel 240 m2 kuni 270 m2 , elamud kõrgusega kuni 8,5 meetrit ja kavandatakse trassid juurdesõidutee ning tehnovõrkude rajamiseks. Sama otsusega kiideti heaks Pärli tee 5a, Pärli tee 7a, Pärli tee 9a, Pärli tee 11a omaniku Macropress OÜ-ga 04.05.2009.a sõlmitud notariaalne leping detailplaneeringu alusel maa-ala kruntideks jaotamisel tekkiva kinnistu tasuta omandamiseks. M. V., Aiandusühistu Korall, P. L., A. A. ja T. T. esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse Viimsi Vallavolikogu 12.05.2009 otsuse nr 28 tühistamiseks p 1 osas. KAEBAJATE SEISUKOHAD Viimsi Vallavolikogu
2. mail 2009.a. otsusega nr 28 kehtestati Viimsi vallas Randvere küla, Merisiiliku tee 7a, Pärli tee 5a, Pärli tee 7a, Pärli tee 9a, Pärli tee 11a, Pärli tee 3a ja Koralli tee 3a maaüksuste detailplaneering. Kaebuse esitajad kõik on planeeritava ala vahetult külgneva kinnistute omanikud ning leiavad, et vaidlustatud otsus on vastuolus allpool nimetatud seadustega ja seadusest alamalseisvate õigusaktidega. Viimsi valla üldplaneeringu järgi on planeeritav maa-ala väikeelamumaa, nimetatud asjaolu nähtub 27.06.2006.a. Viimsi Vallavalitsus korraldusega nr 396 kinnitanud lähteülesandest. Kehtestatud detailplaneeringust nähtub, ei planeeritavale maa-alale on määratud ühe krundi sihtotstarbeks ärimaa. Planeerimisseadus § 8 lg 7 kollaselt on detailplaneeringu koostamisel aluseks kehtestatud üldplaneering. Ka järgmise dokumendi -Viimsi Vallavolikogu 13.09.2005.a määruse nr 32 „Üldplaneeringu teemaplaneering: Viimsi valla üldiste elutingimuste määramine, ehitustegevuse põhimõtted“ (edaspidi nimetatud Viimsi valla planeeringu põhimõtted)- kohaselt võib väikeelamumaale projekteerida ainult üksikelamuid (s.t. ärihooneid väikeelamumaale planeerida ei saa). Kehtestatud planeering ei vasta üldplaneeringule ja on seetõttu seadusevastane. Viimsi valla ehitusmäärus § 2 p 2 kohaselt on vallavolikogu pädevuses üldplaneeringut muutva detailplaneeringu algatamine ja § 3 lg 1 p 2 kohaselt on vallavalitsuse pädevuses detailplaneeringu algatamine, välja arvatud üldplaneeringut muutva detailplaneeringu algatamine. Korralduse vaidlusaluse detailplaneeringu algatamiseks võttis vastu Viimsi Vallavalitsus (27.06.2006,a, korraldus nr 396). Ehitusmääruse kohaselt oleks tulnud detailplaneering algatada vallavolikogu poolt, mitte vallavalitsuse poolt, kuna detailplaneering ei vasta üldplaneeringule. Lähteülesande p-st 6 nähtuvalt oli detailplaneeringu koostamise eesmärk elamukruntide moodustamine ja ehitusõiguse määramine üksikelamule ning Muuga tee kurvi õgvendamine. Ka detailplaneeringu algatamise korralduses nähti ette detailplaneering ehitusõiguse määramiseks üksikelamutele ning kinnitati lähteülesanne. Viimsi Vallavalitsuse korralduses 10.08.2007.a nr 496, millega detailplaneering vastu võeti, on küll kirjas, et. planeering on kooskõlas lähteülesandega, aga korralduse p-s 1 on nimetatud, et detailplaneeringuga moodustatakse neli elamukrunti, üks ärimaa krunt, üks transpordimaa krunt ja üks üldmaa krunt ning määratakse ehitusõigus nelja üksikelamu ja 2 abihoonete ning ühe ärihoone ehitamiseks. Detailplaneeringu kehtestamise otsuse kohaselt jagatakse maa-ala neljaks üksikelamukrundiks, ärimaakrundiks, haljasmaakrundiks ning liiklusmaaks. Seega detailplaneering kehtestati kujul, millist ei näinud ette ei lähteülesanne ega detailplaneeringu algatamise otsus. Seega kalduti põhjendamatult kõrvale lähteülesandest ja algatamise otsusest, kuigi näiliselt kinnitati hiljem, et detailplaneering vastab nendele. See asjaolu on üheks põhjuseks, et otsus on ebaseaduslik, Viimsi valla planeeringu põhimõtete p 4.1.
3. kohaselt uute elamukruntide puhul ei ole lubatud elamute ehitamine lähemale kui 7,5 m krundipiirist. Ka lähteülesande p 10.12 nägi ette ehituskeeluala naabripoolsetest krundipiiridest minimaalselt 7,5 meetrit. Detailplaneeringu joonisest nähtuvalt kalduti nendest nõuetest kõrvale ja hoonete minimaalsed kaugused kruntide piiridest on joonisel väikeelamumaade puhul 4,5 meetrit ja ärimaa puhul 5 meetrit. Detailplaneeringu jooniselt nähtuvalt ei ole täidetud lähteülesande nõuet koostatavale detailplaneeringule, mille p. 9.1 kohustas koostada detailplaneering alusplaanile, millele on märgitud muuhulgas hooned minimaalselt 20 m ulatuses väljaspool planeeritava ala piire. Käesoleval juhul puudub plaanilt hoone aadressil XXXXX XXX X, mis asub detailplaneeringualast ca 14 m kaugusel.

§ 17

lg 3 p-de 2 ja 3 kohaselt määrab planeeringu kooskõlastamise vajaduse üldplaneeringu muutmise ettepanekut sisaldavale detailplaneeringule maavanem ja kehtestatud üldplaneeringu alusel koostatud detailplaneeringule kohalik omavalitsus. Käesoleval juhul oleks tulnud kooskõlastamise vajadus määrata maavanemal, kuna detailplaneering ei olnud kooskõlas üldplaneeringuga. Nagu nähtub detailplaneeringust, on kooskõlastamise vajaduse otsustanud kohalik omavalitsus ja üheks kooskõlastajaks on kohalik omavalitsus määranud Tallinna Tervisekaitsetalituse Harjumaa Osakonna. Asjaolu nähtub detailplaneeringu kooskõlastuste koondtabelist. Viimane ei ole aga kooskõlastust andnud. Asjaolu on loendatud Tallinna Tervisekaitsetalituse otsusega 6-1/92, milles on leitud, et elamud on projekteeritud Muuga tee sanitaarkaitsevööndisse, kus elamine ja puhkamine on tervisele ohtlik. Muuga tee on riigimaantee T

1. Tervistkahjustavat mõju avaldavad liiklusest tingitud õhusaaste ja vibratsioon. Tervisekaitsetalitus on seisukohal, et neil ei ole juriidilist alust Teede-ja sideministri 28.09.1999.a. määrusega nr 55 kehtestatud tee kaitsevööndi vähendamiseks. Tallinna Tervisekaitsetalitus kirjutab otsuses, et detailplaneering ei ole kooskõlastatud. Siinkohal juhib kaebuse esitaja kohtu tähelepanu asjaolule, et kooskõlastuste koondtabelis on veerus „Kooskõlastuse ärakiri" üldjuhul kirjutatud kas „nõus või kooskõlastatud", Tallinna Tervisekaitsetalituse puhul aga selle asemel, et kirjutada „ei ole nõus" või „ei ole kooskõlastatud", on kirjutatud „otsus 6-1/92 (kiri) K .R., Allkiri". Seetõttu ei olnud otsuse vastuvõtjatel selget ülevaadet, et tervisekaitse detailplaneeringuga nõus ei ole. Asjaolu, et üks asutus jättis detailplaneeringu kooskõlastamata ja motiivid, mille alusel detailplaneering sellele vaatamata kehtestatakse, ei nähtu ka otsusest. Riigikohus on leidnud lahendis nr 3-3-1-39-07, et haldusakt peab olema selge ja üheselt, mõistetav. Selgeks ja üheselt mõistetavaks regulatsiooniks ei saa pidada seda, mis ei ole sätestatud eraldi detailplaneeringu kehtestamise otsuses või väljendatud selgelt detailplaneeringu lõpptulemuseks oleval kaardil või tekstilises osas. Arusaam, nagu võiks detailplaneeringu kooskõlastamise tingimused olla välja loodud üksnes kooskõlastatavate haldusorganite kirjades, võib põhjustada vaidlusi nende kohustuslikkuse ja täitmise üle ning tuua lõppkokkuvõttes kaasa pöördumatut kahju. Käesoleval juhul ei olnud Tallinna Tervisekaitsetalituse kirjas esitatud täiendavaid tingimusi kooskõlastamiseks, vaid oli otsesõnu öeldud, et ei kooskõlasta, seda enam oleks pidanud nimetatud asjaolu olema toodud otsuses ja Viimsi Vallavolikogu oleks otsuses pidanud motiveerima põhjuseid, miks detailplaneering olenemata kooskõlastuse mittesaamisest kehtestatakse. Müratase detailplaneeringu alal ei vasta kehtestatud normidele. Sotsiaalministri 4.märtsi 2002.a. määrus nr 42 Müra normtasemed elu-ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja 3 mürataseme mõõtmise meetodid § 3 kohaselt alad jaotatakse üldplaneeringu alusel neljaks kategooriaks. I kategooria on looduslikud puhkealad ja rahvuspargid, puhke-ja tervishoiuasutuste puhkealad; II kategooria on laste-ja õppeasutused, tervishoiu-ja hoolekandeasutused, elamualad, puhkealad ja pargid linnades ning asulates; III kategooria on segaalad (elamud ja ühiskasutusega hooned), kaubandus, teenindus-ja tootmisettevõtted ; IV kategooria tööstusala. Viimsi valla üldplaneeringu järgi on planeeritav ala väikeelamumaa, seega ilmselgelt liigitub II kategooriasse. Detailplaneeringu tegemise käigus on läbi viidud mürataseme hindamine, mille kohaselt liiklusmüra lase päeval ei ületa 59 dBa ja öösel 48 dBa. Elamuid tohib ehitada teest sellisele kaugusele, kus need tasemed ei ole ületatud. Detailplaneeringu lähteülesande p-s 8 on märgitud planeeritava maa-ala üldiseloomustus hoonestamata rohumaa. Maa-ameti kaardiserverist on tuvastatav, et valdavalt on tegemist metsamaaga (7632 m2 metsamaad ja 1354 m2 muud maad). Metsa näol, mis asub teekaitsevööndis, on tegemist riigimaanteelt ja Muuga sadamast tuleva vibratsiooni, õhusaaste ja mürasummutava filtriga. Viimsi valla Randvere küla elanikud pöördusid detailplaneeringu menetluse ajal avaliku kirjaga Viimsi Vallavalitsuse poole, leides, et detailplaneeringu ellurakendamine kahjustaks elukeskkonda ja nõudsid keskkonnamõju hindamist. Pöördumine kandis 131 elaniku allkirja. Vaatamata sellele pidas Viimsi Vallavalitsus võimalikuks menetleda detailplaneeringut ilma keskkonnamõju strateegilise hindamiseta. Samasisuline kiri saadeti ka Tallinna Tervisekaitsetalitusele. Erinevalt Viimsi Vallavalitsusest nõustub Tallinna Tervisekaitsetalitus kirjas toodud seisukohtadega ja toetab külaelanike nõudmisi roheala säilitamise kohta, mis kaitseb küla Muuga sadama negatiivsete mõjude eest. Otsusest nähtuvalt algatati detailplaneering Viimsi Vallavalitsuse 27.06.2006.a. korraldusega nr
2. Sellist korraldust selle numbri all ei eksisteeri. Planeeringu menetlemisel on rikutud hea halduse tava ja HMS § 47 lg 2 p 2, mille kohaselt oleks tulnud planeeringu menetlusest naabreid kirja teel teavitada. Seda ei tehtud kogu menetluse jooksul mitte kordagi. Samuti on rikutud

§ 25

lg 7 p 1, mille kohaselt peab kohalik omavalitsus teatama tähtsaadetisena edastatud kirjaga detailplaneeringu kehtestamisest ühe nädala jooksul planeeringu kehtestamise otsuse tegemise päevast arvates isikutele, kelle avaliku väljapaneku käigus tehtud kirjalikke ettepanekuid ja vastuväiteid planeeringu kehtestamisel ei arvestatud. Kaebuse esitajad paluvad tühistada Viimsi Vallavolikogu I2.mail 2009.a otsuse nr 28Detailplaneeringu kehtestamine: Randvere küla, Merisiiliku tee 7a, Pärli Lee 5a, Pärli tee 7a, Pärli tee 9a, Pärli tee Ila, Pärli tee 3a ja Koralli tee 3a maaüksused ning kinnistute omandamiseks sõlmitud notariaalse lepingu heakskiitmine. 3.11.2009.a. kohtunõude täitmine ja seisukoht vastustaja 20.09.2009.a. vastuse suhtes märgib AÜ Korall esindaja järgmist. Aiandusühistu Korall on esitanud kaebuse avalikes huvides, milleks on seaduslikkuse tagamine.

§ 26

lg 1 kohaselt võib detailplaneeringut vaidlustada iga isik, kes leiab, et see on seaduse või muu õigusaktiga vastuolus, sellest tulenevalt on Aiandusühistul Korall kaebuse esitamise õigus. Ta ei ole nõus vastustaja vastuses toodud seisukohtadega. Kehtestatud detailplaneering on vastuolus üldplaneeringuga. Viimsi valla üldplaneeringu järgi on planeeritav maa-ala väikeelamumaa.

§ 8

lg 3’ jõustus peale vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamist ja ei ole seetõttu käesolev juhul asjakohane säte. Viimsi valla üldplaneeringust ei nähtu, et väikeelamumaa oleks juhtfunktsiooniks ja ei nähtu ka millised funktsioonid võiks olla käesoleval juhul teised funktsioonid. Väär on vastustaja väide, tsiteerin: „ärimaa on ette nähtud teiste maaalade teenindamiseks, nagu ka haljasalad, teed jms.” Ärimaa ei ole võrreldav teede ja haljasalade funktsiooniga maadega. Ärimaa ei ole ette nähtud teiste maa-alade teenindamiseks. Käesoleval juhul 4 ei olnud tegemist üldplaneeringu sihtotstarbe täpsustamisega, nagu ekslikult leiab vastustaja, vaid tegemist oli maale kardinaalselt teise sihtotstarbe määramisega. Kohut eksitav ja asjakohatu on vastustaja viide Viimsi Vallavolikogu 13.09.2005.a. määrusele nr 32 „Üldplaneeringu teemaplaneering:Viimsi valla üldiste ehitustingimuste määramine, ehitustegevuse põhimõtted” (edaspidi siin nimetatud Määrus nr 32), mille kohaselt vastustaja väidab, tsiteerin :”nimelt peetakse Määruses nr 32 silmas, et elamuid tohib Viimsi vallas ehitada ainult üldplaneeringuga määratud elamumaale, mitte aga seda, et sellistele maa-aladele ei tohiks ehitada elamuid teenindavaid objekte:kauplused, teed jms.” Esiteks juhib kaebuse esitaja kohtu tähelepanu asjaolule, et vaidlust ei ole teede planeerimise ega ehitamise üle ja seetõttu on vastustaja pidevad viited teedele asjakohatud. Teiseks, vastustaja poolt esitatud lauses nimetatud nõue on üheks nõudeks üldplaneeringus ja see on sätestatud Määruse nr 32 lk 20 neljandas lõigus. Aga see nõue ei puutu käesoleva vaidluse teemasse. Kaebuse esitaja pidas kaebuses silmas nõuet, mis on sätestatud Määruse nr 32 lk 20 viimases lõigus ja mis on piisavalt selgelt sõnastatud: „Väikeelamumaale võib peale teemaplaneeringu kehtestamist projekteerida ainult üksikelamuid, kui varem kehtestatud detailplaneeringus ei ole sätestatud teisiti.” Vaidlusaluse maa kohta ei ole varem detailplaneeringut kehtestatud, seega tuleb lähtuda põhimõttest, et väikeelamumaale võib projekteerida üksikelamuid, aga mitte ärihooneid. Ta on nõus vastustajaga, et lähteülesande koostamine on haldusesisene tegevus. Küll aga ei ole haldusesisene tegevus detailplaneeringu algatamine, mis on esimene etapp planeerimismenetlusest. Vaidlusaluse detailplaneeringu algatamise korralduse p-s 1 nähti ette detailplaneering ehitusõiguse määramiseks üksikelamutele. Hilisemas menetluses aga kalduti põhjendamatult kõrvale algatamise korralduses nimetatust. Kaebuse esitaja leiab, et algatamise korraldusega tuleb planeeringuprojekti koostajal arvestada. Meelevaldne ja väär on vastustaja tõlgendus Määrusest nr 32, et 7,5 meetrit elamu kauguseks krundipiirist sätestati põhjusel, et elamute vahelised kaugused oleksid vähemalt 15 meetrit. Määruse nr 32, lk 22, p 4.1.1. on selgelt ja üheselt mõistetav: Uute elamukruntide puhul ei ole lubatud elamute ehitamine lähemale kui 7,5 m krundipiirist. Määrus ei täpsusta, ega anna võimalust, et teatud piiridest krundil võiks see vahemaa lühem olla. Ta ei ole nõus vastustajaga, et Tallinna Tervisekaitsetalituse Harjumaa osakonna (edaspidi tervisekaitsetalitus) poolt kooskõlastuse mittesaamine ei olnud volikogule siduv. Kooskõlastamise vajaduse oli käesoleval juhul otsustanud kohalik omavalitsus ise ja üheks kooskõlastajaks oli määratud tervisekaitsetalitus. Sel juhul, kui volikogu leidis, et kooskõlastamata jätmine ei ole volikogule siduv, oleks tulnud kajastada Otsuses motiivid, miks detailplaneering vaatamata tervisekaitsetalituse kooskõlastuse mittesaamisele ikkagi kehtestatakse. Seda aga Otsusest ei nähtu, enamgi veel, Otsuses ei ole tervisekaitsetalituse kooskõlastamata jätmist üldse kajastatud. Volikogu on seadnud isiku ärihuvid kõrgemale avalikest huvidest (kohalike elanike tervisekaitse), miks nii otsustati, on motiveerimata. Väär ja lisaks sellele asjakohatu on vastustaja väide, et AÜ Korall enamik hooneid asub Muuga tee sanitaarkaitsevööndis. Kui AÜ Korall hooned ehitati, ei olnud määratletud Muuga tee sanitaarkaitsevööndit. Nagu kogu elutegevus, nii ka tervisekaitsealane tegevus areneb ja uute tegevuste planeerimise korral tuleb kehtestatud normide ja reeglitega arvestada. Käesoleval juhul on tegemist uute elamute ehitamise planeerimisega maa-alale, kus elamine ja puhkamine on tervisekaitsetalituse otsuse kohaselt tervisele ohtlik (vt kaebuse lisa 9). Vastustaja on vastuses viidanud positiivselt asjaolule, et vastavalt detailplaneeringu seletuskirjale on keegi (arendaja?) kohustatud teavitama terviseohust isikuid, kes kavatsevad oma elukohaks valida planeeeringuga hõlmatud ala. Kaebuse esitaja seevastu leiab, et sellist teavitamise kohustust ei saa isikutele detailplaneeringuga panna ja naiivne oleks loota, et arendaja lisab müügikuulutuse juurde sätte, et elamine ostetavas majas võib olla tervisele ohtlik. Väär on vastustaja seisukoht, et planeeritaval alal ei kasva metsa, vaid tegemist on võsastunud alaga. Asjaolu, et tegemist on metsaga, nähtub detailplaneeringu kaustas asuvatelt fotodelt. 5 Väär on vastustaja seisukoht, et mürataseme hindamiseks detailplaneeringu alal tuleb aluseks võtta normid, mis on ette nähtud väljakujunenud hoonestusaladel. Detailplaneeringu alal ei asu käesoleval ajal mitte ühtegi hoonet. Seega tuleb aluseks võtta normid, mis on ette nähtud uutel planeeritavatel aladel ja sel juhul ei vasta müratase normidele. Asjakohatu on vastustaja väide, et mürataseme hindamisel on tegemist eeldusega, et liiklusintensiivsus kahekordistub, mis ei pruugi osutuda reaalseks. Mürataseme normid on kehtestatud Sotsiaalministri määrusega ja kohalik omavalitsus peab nendega arvestama, mitte otsima põhjuseid, et norme mitte arvestada. Vastustaja viide asjaolule, et 131-st detailplaneeringu vastu olnud elanikust on kohtusse pöördunud 4 füüsilist isikut, ei tähenda, et teised allkirja andnud isikud oleks detailplaneeringuga nõustunud. Allkirja andmisega detailplaneeringu olemasoleval kujul kehtestamise vastu on need 131 isikut enda tahet väljendanud. AÜ Korall ühendab 53 liiget ja mitte ükski allkirja andnud liikmetest ei ole avaldanud, et oleks detailplaneeringu vastu olemise osas meelt muutnud. Menetlusökonoomikast lähtudes ei ole kõigil allkirja andnud isikutel vajadust kohtusse pöörduda. Planeerimisotsus on kohtulikult kontrollitav ka ühe isiku kaebuse põhjal. Eksitav on vastustaja väide, et naabrite teavitamist ei näinud planeerimisseadus ette. Naabrite teavitamist planeeringu menetlusest näeb ette hea halduse tava ja HMS § 47 lg 2 p 2, mis kehtib alatest 01.08.2002.a. Siinkohal rõhutan veelkord asjaolu, et AÜ Korall teavitamise kohustust rikuti ka sellega, et ei teavitatud detailplaneeringu kehtestamisest.

§ 25

lg 7 p 1, mis kehtib alates 01.01.2003.a., näeb ette, et kohalik omavalitsus teatab tähtsaadetisena edastatud kirjaga detailplaneeringu kehtestamisest ühe nädala jooksul planeeringu kehtestamise otsuse tegemise päevast arvates isikutele, kelle avaliku väljapaneku käigus tehtud kirjalikke ettepanekuid ja vastuväiteid planeeringu kehtestamisel ei arvestatud. V., T. T., P. L., A. A., AÜ Korall on seotud DP-ga läbi selle, et kinnistud piirnevad planeeritava alaga. Kõigil on õigus esitada populaarkaebus

§ 26

lg 1 alusel ja vaidlust ei ole ka küsimuses, et nad määratlesid HKMS §-de 7 ja 10 nõuetest tulenevalt kaebuse esitamise aluse. M. V., T. T. ja P. L. märkisid kohtuistungil, et nende kaebus on esitatud ka subjektiivsete õiguste kaitseks. M. V. kaebuses on märgitud

§ 26

lg 1 kaebeõiguse alusena, kaebuse väited on sisuliselt aga esitatud populaarkaebuse väidetena. M. V. kinnistu piirneb vaidlusaluse DP kinnistuga. Kaebaja viitab, et HMS § 47 lg 2 p 2 kohaselt tulnuks teda kui planeeringu naabrit kirjaga teavitada;

§ 25lg 7 p 1 kohaselt tähtsaadetisena DP kehtestamisest temale ei teatatud.

Kaebaja esitas vastuväited 07.09.07.a , mida arvesse ei võetud. M. V. ei ole osundanud kohtuistungil täiendavalt ühelegi õigusnormile, mis konkreetselt tema subjektiivseid õigus kaitseks ja mida rikuti. AÜ Korall esitas populaarkaebuse ja palub kaebus rahuldada. AÜ Korall piirneb planeeritava alaga ja tal on kaebeõigus

§ 26lg 1 kohaselt.

AÜ Korall esitas 07.09.07 vastuväited planeeringule, millega ei arvestatud, kuid kirjalikku teadet DP kehtestamisest ei saadetud, ehkki

§ 25lg 1 p 1 selle õiguse tagab.

Kaebaja jäi seisukohale, et HMS § 47 lg 2 p 2 kohaselt oleks tulnud menetlusest teavitada kirjaga.

§ 25

lg 7 p 1 kohaselt ei saadetud ühistule tähtsaadetisena ega kirjaga teadet DP kehtestamisest; ta oli esitanud vastuväited planeeringule. T.T. on XXXXX XXX XX elanik, tal on ühine krundipiir DP alaga. Kaebaja viitas kaebuses

§ 26lg rikkumisele.

Kaebaja märkis kaebuses ära subjektiivsete õiguste rikkumisena HMS § 47 lg 2 p 2 , millest järeldab, et teda kui piirinaabrit oleks tulnud menetlusest teavitada kirjaga.

§ 25

lg 7 p 1 kohaselt ei saadetud temale ka tähtsaadetisena ega kirjaga teadet DP kehtestamisest; ta oli esitanud vastuväited planeeringule. Kohtuistungil märkis, et tema elukeskkond oluliselt halveneb, kuna tema kinnistu taga asuv puistu hävitatakse, ei märgi siiski veel ära subjektiivsete õiguste rikkumist, kuivõrd veel ei ole kahju tekkinud ja kaebaja ekslikult arvas, et tema õiguste rikkumist kinnitab see, et tal on vaja hakata 6 taastama krundi piirile jäävat haljastust. Kohus selgitas, et selles kaebuses ei saa ta ka veel esitada kahjunõuet, kuna ta ei ole sellist nõuet kohtule esitanud ning ka ei ole palunud nõuet muuta. P. L. märkis kaebuses kaebeõiguse alusena

§ 26lg 1 ja esitas motiivid.

Kohtuistungil lisas, et tal on ka subjektiivsete õiguste kaitse kaebus. Ta on XXXXX XXX X elamu omanik ja osales ka menetluses, vastulause esitas 07.09.07.a. Kaebaja märkis kaebuses avaliku huvi kõrval ära subjektiivsete õiguste rikkumisena HMS § 47 lg 2 p 2 , millest järeldab, et teda kui piirinaabrit oleks tulnud menetlusest teavitada kirjaga.

§ 25

lg 7 p 1 kohaselt ei saadetud temale ka tähtsaadetisena ega kirjaga teadet DP kehtestamisest; ta oli esitanud vastuväited planeeringule. Kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist osa istungil ei täiendanud. A. A. esitas kaebuse viidates

§ 26

lg 1 ja märkis, et ta on planeeritava ala külgneva kinnistu omanik, kelle õigusi otsus rikub, kuid ta ei märgi, et ta esitas vastuväiteid planeeringule, ehkki leiab, et HMS § 47 lg 2 p 2 kohaselt oleks tulnud Kaebaja märkis kaebuses avaliku huvi kõrval ära subjektiivsete õiguste rikkumisena HMS § 47 lg 2 p 2 , millest järeldab, et teda kui piirinaabrit oleks tulnud menetlusest teavitada kirjaga. Kohtuistungile kaebaja ei ilmunud, kohtuistungist teadlik. Nähtuvalt asja materjalidest ja maavanema järelvalvemenetlusest olid menetluses kirjalikud vastuväited esitanud M. V., P. L., M.K., T. T., J.L./AÜ Korall esindaja, kelle vastuväiteid maavanem analüüsis ja kellele vald oli vastanud. VASTUSTAJA SEISUKOHAD Vastustaja on seisukohal, et detailplaneeringu menetlemisel ja kehtestamisel ei ole rikutud õigusaktide sätteid ja detailplaneeringu kehtestamise otsus on õiguspärane nii oma sisult kui ka vormilt, mistõttu on kaebused alusetud ning tuleb jätta rahuldamata. Kehtestatud detailplaneering ei ole üldplaneeringuga vastuolus. Üldplaneering annab maaaladele juhtokstarbe, milleks antud juhul on väikeelamumaa. Ka planeerimisseaduse (

) 01.07.2009.a. jõustunud § 8 lg 31 sätestab, ei maakasutuse juhtotstarve on üldplaneeringuga määratav territooriumi kasutamise valdav otstarve, mis annab kogu määratletud piirkonnale või kvartalile edaspidise maakasutuse põhisuunad. Riigikogu majanduskomisjoni esimehe Urmas Klaasi poolt 16.02.2009.a. allkirjastatud seletuskirjast planeerimisseaduse muutmise ja sellest tulenevalt. teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu muudetud teksti juurde nähtub, et juhtfunktsiooniks nimetatakse üldplaneeringuga määratavat territooriumi valdavat (reeglina vähemalt 51X) kasutamise funktsiooni, mis annab kogu määratletud piirkonnale või kvartalile edaspidi põhisuunad. Juhtfunktsioonile lisaks võib piirkonnal või kvartalil olla teisigi funktsioone, kuid need ei tohi domineerida. Antud juhul moodustab ärimaa planeeritavast alast alla 10 X ja ärimaa on ette nähtud teiste maa-alade teenindamiseks, nagu ka haljasalad, teed jms kinnistud. Kaebajad tõlgendavad Viimsi Vallavolikogu 13.09.2005.a. määrust nr 32 „Üldplaneeringu teemaplaneering: Viimsi valla üldiste ehitustingimuste määramine, ehitustegevuse põhimõtted" (edaspidi; Määrus nr 32) vastupidiselt selle mõttele: nimelt peetakse Määruses nr 32 silmas, et elamuid tohib Viimsi vallas ehitada ainult üldplaneeringuga määratud elamumaale, mitte aga seda, et sellistele maa-aladele ei tohiks ehitada elamuid teenindavaid objekte; kauplused, teed jms. Kuna Viimsi vald on seisukohal, et vaidlustatud detailplaneering ei ole kehtiva üldplaneeringuga vastuolus, siis oli igati õiguspärane detailplaneeringu algatamine Viimsi Vallavalitsuse poolt. Samas on Viimsi Vallavolikogu detailplaneeringu kehtestamisega nii või teisiti detailplaneeringu eelnevatele menetlusetappidele andnud oma heakskiidu. Mis puutub kaebajate väitesse, et detailplaneering on vastuolus detailplaneeringu lähteülesandega, siis rõhutame, et lähteülesandes püstitatud lähtetingimused ei ole mitte seadusest tulenevad tingimused, vaid kohaliku omavalitsuse enda poolt püstitatud planeeringu koostamise 7 lähtetingimused, millega tuleb planeeringuprojekti koostajal arvestada - mil määral, on kohaliku omavalitsuse otsustada. Ülaltoodut kinnitab ka Riigikohtu 18.02.2002.a. otsus haldusasjas nr 3-3-1-8-02: „Planeerimis- ja ehitusseadus ei sätesta lähteülesande koostamist ega kinnitamist ega näe ette selle käigus avalikustamise või isikute kaasamise kohustust. Linnavalitsuse tegevust lähteülesande kooskõlastamisel ja kinnitamisel tuleb pidada haldusesiseseks tegevuseks, millel puudub väljapoole suunatud mõju, Lähteülesande koostamine on ettevalmistav tegevus ja kaasamine planeerimismenetluse nii varases staadiumis on küll igati kaaskõlas planeerimismenetluse avalikkuse põhimõttega, kuid ei ole planeeringu läbiviijale kohustuslik " Alles detailplaneeringu vastuvõtmisega aktsepteerib kohalik omavalitsus detailplaneeringu lahendust ja annab sellele oma heakskiitva hinnangu Vahekauguste ja plaanide kohta märgib vastustaja, et 7,5 meetril elamu kauguseks krundipiirist sätestati põhjusel, et elamute vahelised kaugused oleksid vähemalt 15 meetrit, antud juhul on sellest väiksem kaugus krundi esipiirist, mis ei mõjuta kujasid, ärihoonete osas aga need vahekaugused ei kehti. XXXXX XXX X hoone puudumine plaanilt ei oma planeeringulahendusele mingit mõju. Tallinna Tervisekaitsetalituse Harjumaa osakonna kooskõlastus või mittekooskõlastus ei ole volikogule "siduv.

§ 17

lg 4 sätestab, et kui kooskõlastamisel ei viidata vastuolule seaduse või seaduse alusel kehtestatud õigusakti või kehtestatud planeeringuga, loetakse planeering kooskõlastatuks, vaatamata planeeringu kohta esitatud teistele ettepanekutele ja vastuväidetele. Põhja" Regionaalne maanteeamet Muuga "tee omaniku esindajana on planeeringu kooskõlastanud (kooskõlastuse ärakiri on detailplaneeringu materjalis lk 67). Märkida tuleb veel, et ka AÜ Korall enamik hooneid asub Muuga tee sanitaarkaitsevööndis. Isikud, kes kavatsevad oma elukohaks valida planeeringuga hõlmatud alale ehitatavad elamud, lihtsalt arvestavad ise nende elamute asukohaga. Nende vastava teavitamise kohustus tuleneb ka detailplaneeringu seletuskirjast. Samas on detailplaneeringuga kavas säilitada kõrghaljastust maksimaalses mahus ja rajada uut kõrghaljastust Kõrghaljastusega ei maksa aga segi ajada teeäärset võsastunud ala, mis detailplaneeringu elluviimise käigus korrastatakse, Mürataseme hindamise kohta märgib vastustaja, et esiteks on tegemist eeldusega, et liiklusintensiivsus kahekordistub, mis ei pruugi osutuda reaalseks ja teiseks on tegemist piirkonnas väljakujunenud hoonestusalaga, mille puhul tulebki lähtuda sotsiaalministri määruse nr 42 § 5 lg 6 p 1, mis kehtestab mürataseme piirmäärad olemasoleval elamualal ja nende piirmäärade ületamist ei prognoosi ka olemaolev uuring. Vastavalt keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) §-le 33 lg 1 p 3 korraldatakse keskkonnamõju strateegilist hindamist strateegilise planeerimis-dokumendi koostamise käigus siis, kui see dokument on detailplaneering, mille alusel kavandatakse KeHJS § 6 lg 1 nimetatud tegevust või kui kavandatav tegevus on eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga, lähtudes KeHJS § 6 lõigetes 2-4 sätestatust. Keskkonnamõju strateegilise hindamise vajalikkus on seotud vaid ja üksnes asjaoluga, kas planeeritav tegevus on kohaliku omavalitsuse hinnangul olulise keskkonnamõjuga või mitte. Strateegilise keskkonnamõju hindamine ei ole detailplaneeringu koostamise käigus kohustuslik, kohalik omavalitsus peab seda korraldama vaid juhul kui ta leiab, et kavandatav tegevus toob kaasa olulise keskkonnamõju. Lähtudes maavanema pädevuse piiridest ja võttes aluseks

§ 23

lõike 6 andis Harju maavanem vaidlustatud detailplaneeringule oma heakskiidu ning tagastas planeeringu kohalikule omavalitsusele edasiseks menetlemiseks. Mis puutub naabrite teavitamisse planeeringu menetlusest, siis seda tol hetkel kehtiv planeerimisseadus ette ei näinud. 8 Viimsi Vallavalitsuse 27.06,2006.a. korralduse nr 396 asemel nr 369 märkimine detailplaneeringu kehtestamise otsuses on aga ilmselge tahtmatu eksimus ja asjaosalistel sisuliselt mõistetav, mis ei too kaasa otsuse tühisust. Vastustaja palub jätta M. V., AÜ Korall, P. L.e, A. A. ja T. T.i kaebused rahuldamata ning menetluskulud kaebajate kanda. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT Macropess OÜ on seisukohal, et detailplaneeringu menetlemisel ja kehtestamisel on järgitud kehtivaid õigusakte ja detailplaneeringu kehtestamise otsus on õiguspärane. Kolmas isik leiab, et kaebused on alusetud ning palub jätta esitatud kaebused rahuldamata. KOHTU SEISUKOHAD Kohus kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, uurinud toimikusse esitatud materjale, leiab, et Viimsi Vallavolikogu otsus nr 28 tuleb tühistada. Kohus nõustub menetlusosalistega, et Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et ulatusliku diskretsioonilisuse tõttu on planeeringute kohtulik kontroll oma ulatuselt piiratud. Küsimuse sellest, mida ja kuidas planeeringualale rajada, saab otsustada planeeringu kehtestamisel haldusorgan, kohus ei saa haldusorgani asemel planeeringulahendusi kujundada või muuta. Käesoleva asja raames hindab kohus kehtestatud planeeringu kooskõla kehtiva õigusega ning ei asu hindama planeeringulahenduste sobivust või otstarbekust. Küsimused ühe või teise lahenduse sobivusest või otstarbekusest oli kaebajatel võimalik üles tõsta omapoolsete põhjendatud ettepanekute tegemisega planeerimismenetluses. Kohtumenetluses on võimalik tõstatada küsimus kaalutlusõiguse teostamata jätmisest või kaalumise vigadest nende ettepanekute läbivaatamisel. M. V., T. T., P. L., A. A., AÜ Korall on seotud DP-ga läbi selle, et kinnistud piirnevad planeeritava alaga. Kõigil on õigus esitada populaarkaebus

§ 26

lg 1 alusel ja vaidlust ei ole ka küsimuses, et nad määratlesid HKMS §-de 7 ja 10 nõuetest tulenevalt kaebuse esitamise aluse. M. V., T. T. ja P. L. märkisid kohtuistungil, et nende kaebus on esitatud ka subjektiivsete õiguste kaitseks, kuid kohtus tegelikult ei leidnud kinnitust, et kaebajatel esineb subjektiivsete õiguste rikkumise motiiv, vastavalt ei viidanud ega täiendanud keegi enam oma väiteid ka õigusnormidega, mille suhtes kohus saaks kaaluda, kas isiku õigus rikuti. Kaebajate väited siinkohal jäid siiski populaarkaebusega seotud tasandile, kuna nende väited ja nõuded tulenevad Planeerimisseadusest. Nähtuvalt asja materjalidest ja maavanema järelvalvemenetlusest olid menetluses kirjalikud vastuväited esitanud M. V., P. L., M.K., T. T., J.L./AÜ Korall esindaja, kelle vastuväiteid maavanem analüüsis ja kellele vald oli vastanud. Planeerimisseaduse (

) § 26 lg 1 kohaselt võib planeeringu kehtestamise otsust vaidlustada iga isik, kes leiab, et otsus on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga või selle otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. 19.05. 2008.a. otsuses haldusasjas nr 3-3-1-61-07 on Riigikohtu Halduskolleegium märkinud, et nimetatud regulatsioon, mis loob ka nn populaarkaebuste esitamise võimaluse, ei välista, vaid pigem toetab nõuet, et iga kaebuse esitanud isik määratleks kaebuse esitamise aluse. Kohustus väljendada kaebuses oma seos vaidlustatud aktiga tuleneb HKMS §-de 7 ja 10 nõuetest. Populaarkaebuse lahendamisel kontrollib kohus akti kooskõla seadustega kaebuses 9 esitatud nõuete ulatuses. Subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebuse lahendamisel kontrollib kohus, kas isikul on vastav subjektiivne õigus ning kas planeering reaalselt rikub seda õigust. Kohtuistungil selgitas kaebuse esitajad, et kaebust tuleb käsitleda nii populaarkaebusena kui ka kaebajate subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebusena Kuna vaidlust ei ole küsimuses, et

§ 26

lg 1 sätestab igaühe kaebeõiguse, mis tähendab, et nimetatud sätte alusel võib planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks halduskohtusse pöörduda igaüks, kes leiab, et see otsus on õigusvastane, ning olenemata sellest, kas see otsus tema õigusi rikub või tema vabadusi piirab. Sellise isiku poolt esitatud kaebuse puhul ei pea ka halduskohus asja otsustamisel kontrollima, kas vaidlustatud akt isiku õigusi rikub või vabadusi piirab. Vaidlust ei ole küsimuses, et kaebajad on õigustatud DP otsust vaidlustama ja nad on väljendanud oma seose vaidlustatud aktiga (nõue tuleneb HKMS §-de 7 ja 10). Planeeringu kehtestamise otsus on õiguspärane, kui selle langetamisel pole eksitud menetlus- ja materiaalõiguse vastu. Käesolevas asjas on kaebajad väitnud, et planeerimismenetlus toimus vigadega ning rikutud on ka materiaalõigust. Kohus kontrollib eeltoodud väiteid. Kaebajad väidavad, et otsusest nähtuvalt algatati detailplaneering Viimsi Vallavalitsuse 27.06.2006.a. korraldusega nr

1. Sellist korraldust selle numbri all ei eksisteeri. Kohus nõustub vastustajaga, et tegemist oli ilmselge eksimusega ja asja otsustamist ja sisulist mõju sellega ei ole kaasnenud, kaebajad on ka vaidlustanud õige otsuse. Kohus ei nõustu kaebuse esitajatega, et antud juhul tuli igal juhul läbi viia KeHJS § 33 lg 1 p 3 kohane hindamine. Õiguspärase kaalutlusotsuse langetamiseks tuli aga hoolimata formaalse keskkonnamõju hindamise menetluse läbiviimise kohustuse puudumisest, planeeringu koostamise käigus koguda piisavalt infot planeeringuga kavandatava tegevuse elluviimisega kaasnevate keskkonnamõjutuste kohta. Oluline ei ole, millises vormis teave keskkonnamõjude kohta välja selgitati. Kohus nõustub aga kaebajatega, et otsusest ei nähtu olulisi keskkonnakaalutlusi suurte puude likvideerimise küsimuses, kuna see käsitlus jääb pinnapealseks ning ei vasta kaebajate põhiprobleemile. Kohus käsitleb seda küsimust alljärgnevalt edaspidi Kohus nõustub kaebajatega, et antud juhul tekkis olukord, mil üldplaneeringu nõudeid just nimelt muudeti. Kaebuse esitajad väitsid veel, et DP lähteülesanne jääb ebaselgeks lähtudes selle p-st
2. DP seletuskiri asjaolusid ei selgitanud, vaid kohus kontrollides kaebajate väidet tuvastas, et selle küsimusega seotult oli menetlus läbi viidud ja põhistused esitatud niivõrd ebaselgelt, et kohtul tuli kõiki dokumente rida realt kontrollides tuvastada, miks tekkis üldse ebaselge olukord seotult DP algatamisega. Kohtul nähtus, et DP algatamisel ja lähteülesande koostamisel 27.06.06 ei olnud märgitud selgelt, mis täpsemalt rajatakse. Kuigi vastustaja oli märkinud, et see nähtub DP dokumentidest ja seletuskirjast, tegi kohus kindlaks, et DP seletuskiri ei saanud olla 27.06.06 selline nagu ta on praeguselt kohtule esitatud, kuivõrd seletuskirjas märgitakse ära uuringud, mis selleks ajaks ei olnudki veel tehtud. Kohus nõustub vastustajaga, et vaatamata Tallinna Tervisekaitsetalituse otsusele nr 6-1/92 on volikogul õigus otsustada, kas ta võimaldab ehitamist või mitte, kuna ehituskeeldu õigusaktidest ei tulenenud, iseenesest ka talituse keelduv otsus ei olek põhjuseks, mis tooks kaasa vältimatult 10 haldusakti tühistamise. DP kehtestamisele on Teeseaduse § 36 lg 1 ja Teeseaduse muutmise seaduse § 18 p 1 lähtudes lubatud ehitada hooneid ja rajatisi teeomaniku nõusolekul kehtestatud DP alusel. Põhja Regionaalse Maanteeameti poolt on DP kehtestamisele oma nõusoleku andnud 19.02.07 (otsus nr 70128), kooskõlastus tugineb Teede-ja sideministri 28.09.99 määrusega nr 55 „Tee projekteerimise normid ja nõuded“; tegemist on III klassi maanteega, mille sanitaarkaitse vööndi laius on 200 m. Kuivõrd määrus ei näe ette ehituskeeldu, siis on vastustaja diskretsiooniotsusega ehitamine võimalik. DP seletuskirja ptk 1.3 selgitus ei ole ka kohtu arvates asjakohase motivatsiooniga osas, milles märgitakse, et uusi ostjaid teavitatakse, et hoonestatavad alad paiknevad sanitaarkaitsevööndis. Ka ei ole asjakohane väide, et seda õigustab asjaolu, et ka aiandusühistu territoorium paikneb maantee sanitaarkaitsevööndis. Ühistu on rajatud ajal, mil seal sanitaarkaitsevööndit ei olnud kehtestatud, samas jääb ühistu territoorium siiski mitte selle vahetusse algusesse, seni on ühistu kaitstud lisaks kasvavale metsale müra ja saaste eest, mis leevendab mõjutusi, DP võib mõjutada, et metsaga kaitstud ala seda leevendust enam ei paku, kuna DP-s ei ole täpsemalt ära märgitud, kui suures osas kuulub mets säilitamisele. Vastustaja on ette näinud ehituslikud tingimused müra vastu planeeringualal. Samas aga nähtub, et kaebuse esitajate kinnistutele võib avaldada kaudset mõju asjaolu, kas nende elamud on eraldatud suurest maanteest metsa või siis ainult uute elamutega. Vastustaja on lähtunud kaalutlustes eeldusest, et tegemist ei ole metsa vaid võsastunud alaga, mis aga ei ole leidnud kinnitust, kuna Maa-ameti kaardiserveri andmetest nähtub, et tegemist on osaliselt metsamaadega ja osaliselt muu maaga. Vastustaja selgitus kohtuistungil, et aastate jooksul on sinna kasvanud puid, kuid tegemist on ikkagi võsastunud alaga, mis vajab korrastamist. Nähtuvalt DP fotomaterjalidest ja kaebajate esitatud fotodest ei ole kohtu arvates aga välistatud, et tegemist on osaliselt väärtuslike puudega nagu väitsid kaebajad. DP algatamisel on metsa/puude likvideerimise küsimuse osatähtsus kohtu arvates jäänud hindamata, kuigi märgiti, et suured puudu tuleb säilitada. DP materjalidest ei nähtu, kui suures ulatuses täpsemalt on kavatsus kõrghaljastust säilitada või siis taastada. On ilmselge, et juhul, kui tuleb kasvama panna uued puud, siis läheb aastaid, enne kui tekib uus kõrghaljastatud ala, mis pakub leevendust müra ja saastuse eest. Vastustaja selles osas midagi täpsemat kohtuistungil ei selgitanud, millest kohus saab järeldada, et eraldi kõrghaljastuse inventuurist on siiski hoidutud, mistõttu DP materjal ei kajasta, missugune on tegelik olukord. Kohus nõustub, et avalike huvidega on kooskõlas Muuga tee kurvi õgvendamine, põhimõtteliselt ei ole ka kaebajad selle vastu olnud, kuivõrd nad märkisid, et juhul, kui nemad saanuks selle maa-ala erastada, oleks nad samuti seda osa planeeringust võimaldanud ning vallaga samasugusele tee õgvendamist vajavale tööle nõusoleku andnud. Seega ei ole vaidlust selles osas, et Muuga tee õgvendamisega kaasneval küljel osa kõrghaljastus tuleb ülekaalukates avalikes huvides likvideerida. Kohus nõustub vastustajaga, et KeHJS § 33 lg 1 p 3 ja KeHJS § 6 lg 1 ja lg 2-4 tulenevalt ei olnud põhjust omavalitsusel keskkonnamõju strateegilist hindamist algatada, kuna KeHJS § 6 lg 1 nimetatud tegevust ei planeerita. Samas juhul, kui omavalitsus võttis seisukoha, et olulise keskkonnamõjuga tegevust selle seaduse tähenduses ei kaaluta, tuli omavalitsusel siiski hinnata plaanitava tegevuse keskkonnamõju lähtudes paikonna iseärasustest, kuivõrd planeeringu dokumendis tuleb juba planeerimise-, ehitusõiguse ja valla õigusaktidega ettenähtud korras võtta seisukoht, missugused kahjulikud või kasulikud mõjutused kaasnevad looduskeskkonnale. Kuigi otsus nimetab ära, et planeeringuga kavandatakse üldkasutatava haljasala püstitamine, ei nähtu siiski, kuidas see tooks senisele lisaväärtust, kuivõrd olemasolev kõrghaljastus selle tagab, kui seda ei tuleks likvideerida. Kui selle all peetakse silmas olemasoleva säilitamist, siis see ei loo lisaväärtust, kui peetakse silmas, et olemasolev hävitatakse ja rajatakse uus, siis on tegemist nö endise olukorra taastamisega, mille korral tuleb aga arvestada ajalist faktorit. Kuigi otsusest selles osas otsest selgitust ei nähtu, võib sellele leida selgituse DP seletuskirjast. Kohus nõustub kaebajatega selles, et otsuses siiski on puudu asjakohased hinnangud sellest, kas olemasolev metsa osatähtsus omab tähendust või mitte, kuivõrd vastustaja keskendub Muuga tee õgvendamisele, mille suhtes 11 asjaosalised ilmselt metsa osalise hävimise küsimuses erimeelsusi ei oma, küll aga jääb ebaselgeks ülejäänud otsuse motivatsioon nö haljastamise küsimustes ja lisaväärtuse loomises. Otsest seisukohta, kui suured mõjutused elamisele teekaitsevööndis saabuvad, kui puud likvideerida, otsus kokkuvõtvalt ei märgi, samas otsus ka ei eita, et mõjutusi võib esineda, vastupidiselt ei oleks märgitud vastumeetmeid seotult puude likvideerimisega. Naaberkinnistute osas selles küsimuses kaalutlusi ei nähtu, kuigi on selge, et mõjutused peavad kaasnema ka sinna, kui suureks kasvanud nn võsa ehk siis nüüdseks mets, likvideerida. Muuga tee õgvendamise osas on kaalutud küsimust avaliku huvi aspektist, mis ühtlasi langeb kokku kõigi piirkonna elanike huvidega, kuivõrd liikluskorraldus tõepoolest võib paraneda ning sellest tulenevalt avaldub positiivne mõju õhusaaste ning müra suhtes, kui liiklus on sujuvam. Samas on loogiline, et metsa tuleks säilitada ka selle avaliku huvi tagamisel maksimaalsel määral, ka selles ei ole vaidlust. Kuivõrd planeeringuga kavandatakse vihmavete ärajuhtimise süsteem, siis ei nähtu kohtule, et sadevete küsimus oleks lahenduseta, seda kinnitab nii otsus kui ka planeeringumaterjal. Kuivõrd juurdesõitutee äärde kavandatakse lisaks ka tsentraalne veevarustus ja seletuskirja p 3 märgib, et see on piirkonna elanike huvides, siis järeldab kohus, et otsus on tavapärasest intensiivsemalt seotud piirkonna elanike huvide ja õigustega, samas saab seletuskirja p-st 3 järeldada, et piirkonna elanike huvides on ka ühiskanalisatsiooni, tänavavalgustuse ja vihmavete ärajuhtimise süsteemi projekteerimine ja väljaehitamine, ehkki kohus märgib, et planeerimisseaduse kohaselt ei tulnud detailplaneeringut antud juhul siiski kaebajatega kooskõlastada, kuna otsuses märgitud põhjendatud avalikes huvides tegutsemine jääb siiski deklaratiivseks. Kaebajatele ei tulnud saata teadet kirjalikult DP algatamise kohta. Kohus selgitab seda järgnevalt. Naaberkinnistu omaniku nõusoleku mittesaavutamine ei ole kohalikule omavalitsusele aluseks detailplaneeringu kehtestamata jätmiseks, kuna

ei nõua detailplaneeringu kehtestamisel naaberkinnistu omanike nõusolekut planeeringule, see on vajalik detailplaneeringu menetluse lihtsustatud korra kasutamisel (

§ 22

lg 1), mis võimaldab kohalikul omavalitsusel loobuda

§ 12

lg-s 1 ja §-des 18–21 sätestatud planeeringu vastuvõtmise ja avalikustamise nõuete täitmisest. Samas ei ole kaebajatel antud seadusega st

§ 16

lg 1 kohaseid õigusi, kuna nad ei ole kinnisasjade omanikud, ka ei ole neil seal tehnovõrke jms vara. HMS § 47 lg 2 p 2 kohaselt siiski kirja teel teavitama ei kohusta, kuigi heast haldustavast oleks saanud intensiivsemalt teavitada, kui tõepoolest ka oleks kaebajate huvides DP koostamine ja kehtestamine. Kaebajad tuli kaasata nii nagu ülejäänud avalikkust Eeltoodud küsimuses on kaebajatel tekkinud vastustajaga erimeelsus, kuna kaebajad leiavad, et planeering pidas silmas huvitatud isikute aktiivse kaasamise menetlusse ja nende seisukohtade ärakuulamise ning neil on õigus esitada kaalutlusi piirkonna elanikena ja piirinaabritena. Kuivõrd „piirkond“ on liialt umbmäärane mõiste, samas ei nähtu, et planeeringuala oleks laiendatud kasvõi ühistu maadele, siis ei saa kohus kinnitada, et kaebajatel on õigused tulenevalt lisaks ka DP tingimustest, nähtub, et seadus seda õigust ei taga. Küll aga võimaldab seadus osaleda menetluses ning esitada vastuväited, mida antud juhul kaebajad ka kasutasid, va A. A., kes ise kirjalikku vastuväidet ei esitanud. Planeeringu mõju olulisust rõhutab otsus nr 28 ja ka seletuskiri maavanemale 02.12.08.a.(tlk 189). Selle p-is 5 on märgitud, et DP –ga on kavandatud ka olemasoleva AS Korall elamute tsentraalsete tehnovõrkudega varustamine, kuid kohtule jääb ebaselgeks sellise avaliku huvi rõhutamine, see on eksitav, kuna tegelikkuses ei ole kaebajate kinnistuid planeeringualasse hõlmatud. Seletuskiri samas ei nimeta, missugused huvid tehti kindlaks p-is 5 märgitud isikute suhtes, et järeldada nende huvide arvestamise vajadusega või tähendusega. Kuigi seletuskiri märgib kokkuvõtvalt, et DP ei halvenda olemasolevate elamukruntide keskkonnatingimusi, nähtus kohtule, et seletuskirjas siiski ei ole ka kõiki keskkonnatingimusi selgelt esile toodud, mis oleksid veenvalt kinnitanud kõrghaljastuse/haljastuse küsimused. Seletuskirja p 4 märgib, et DP on ette nähtud olemasoleva kõrghaljastuse osaline säilime ja vajadusel täiendava kõrghaljastuse rajamine Muuga tee ja planeeritud elamute vahele. Otsus nr 28 kordab samu motiive 12 ja rohkemaid täpsustusi ei esita. Ka maavanema järelvalves koostatud 27.02.09 kirjas nr 2.2-13/7279 midagi täpsustavat selles osas ei nähtu. Kohus nõustub kaebajatega, et Viimsi Vallavalitsuse korraldus nr 396 27.juunist 2006 DP algatamise kohta nimetab ära Mcropress OÜ taotluse, mille alusel algatati DP ja kinnitati lähteülesanne (töö nr 143). Viimsi Vallavalitsuse korraldusega nr 496 10.augustist 2007 vastu võetud ja avalikule väljapanekule suunatud Hedolink OÜ töö, mille numbrit ei nimetata. Lähteülesanne (töö nr 143), mis kinnitati 27.06.06 korraldusega nr 396 näeb ette elamukruntide moodustamise ja ehitusõiguse määramise üksikelamute ning Muuga tee kurvi õgvendamiseks. Kohus nõustub kaebuse esitajatega, et kruntide arvu ei märgita, samuti ei märgita ärihoone püstitamist. Taotlus oli esitatud 27.04.06 (töö nr 143) Viimsi Vallavalitsuse protokoll nr 496 24.01.07.a. annab komisjoni seisukoha, et lahendus kiidetakse heaks, ei märgi, et lähtetingimusi oleks muudetud. Vastustaja selgitas, et lähteülesanne muutus ja see ei ole keelatud. Kohus nõustub, et lähteülesanne võib menetluses muutuda, see ei ole keelatud, samas nõustub kohus, et enne DP vastuvõtmist ja avalikule väljapanekule suunamist tehtud lähteülesande muudatust oleks tulnud siiski selgitada, kuivõrd haldusakti selle kohta, et lähteülesanne muutus mingist konkreetsest ajast, ei antud, vähemalt ei esitatud seda kohtule, kaebajad märkisid selle ära põhjusest, et lähteülesanne ja avalikule väljapanekule pandud töö on erinev. Töö nr 143 ehk lähteülesandes on märgitud, et planeeritav maaüksuse juhtfunktsioon on väikeelamumaa üldplaneeringu järgi, planeeritava ala üldiseloomustuses märgitakse, et tegemist on hoonestamata rohumaaga. DP eesmärkide p 9.1 kohaselt tuli fikseerida olemasolev kõrghaljastus, kõik insenervõrgud, teed ja hooned min 20 m ulatuses väljaspool planeeritava ala piire. Seega nähtub, et tingimuseks oli kõrghaljastuse äramärkimine ehk sisuliselt tähendab see nn inventuuri teostamist, mille osas kohus eelnevalt märkis, et selliseid andmeid siiski kokkuvõttes ei kogutud. Kohus nõustub kaebajatega, et hooned minim. 20 m ulatuses alusplaanile lõppastmes ei kantud, kuna märkimata on XXXXX XXX X hoone. Tingimuste p 10.

1. märgib, et üksikelamu ehituskeeluala nähakse ette naabritepoolsest krundipiirist 7,5 m , milline ülesanne jäi täitmata. Seletuskirjast DP kohta /selle koostamise aega eraldi ei märgita/ kuid ilmselt on see seotud vahetult lähteülesandega, mis kohtule esitati, märgib ära sama eesmärgi. Seletuskirjas on esitatud andmed, nagu oleks arvestatud ettevõtluse arendamisega piirkonnas ja et planeeringuala läheduses kavandatakse veel uute elamugruppide rajamise eesmärgiga, mis moodustab perspektiivis terviku selles piirkonnas, on kohtule ebaselge; selles märgitakse, et maa-alal kasvab puistu mis moodustab väheväärtusliku kõrghaljastus –üldosa p
2. Ka märgitakse 2 osas, et maa-alal on väheväärtuslik kõrghaljastus, mis on kasvanud hooldamata rohumaale- p 2.1.
3. millistel andmetel see järeldus tugineb, sellele ei viidata. Veel märgitakse, et osaliselt nihutatakse krundi piire, et saaks moodustada krunte suuruses üle 1200 m
4. Kuna p 3.1.3 märgib ära 4 peret, siis saab järeldada, et plaanitud on gi 4 elamukrundid. Väikeelamukruntide osas märgitakse veel, et maanteehooldustööde tõttu tagatakse Muuga tee sõidutee servast 23, 5 m, et tagada maantee hoolduse tööd ja rajada kõrghaljastus tee ja hoonete vahele. Märgitakse ära ka ärimaa sihtotstarbega krunt ja sotsiaalmaa krunt, mis toob vaheldust piirkonna tiheasustuses. Kohus oli eelnevalt märkinud, et otsusest nr 28 vahetult ei selgunud sotsiaalmaa osas, mis on selle roheala tähendus. Seega on otsus lahti seletatav seletuskirja kaudu, kohus saab järeldada, et see osa ei puuduta praegu metsaga kaetud alasid. Samas siiski tuleb kohtul möönda, et seletuskiri ei saanu olla samasugune 27.06.06.a. , kui kinnitati lähteülesanne, kuna seletuskiri märgib ära OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskuse ja OÜ Jõgisoo Ehitusfüüsika KB eksperthinnangud, millest mürataseme mõõtmine tehti 12.02.07, liikluse küsimuses anti hinnang samuti 2007 ja kuna sellel on faksi ajaks 10.04.07, siis võib järeldada, et umbes sellel ajal ta koostati. Seega järeldab kohus, et lähteülesannet ja esialgset seletust siiski uurida ei saa, kuna 13 vastustaja ei ole kohtule muud esitanud ning ka ei ole selgitanud, et lähteülesande juurde kuuluv seletuskiri ei ole koostatud ühel ajal, mis on eksitanud ka kohut. Sellest nähtub, et kaebajad märkasid ebakõla. Ilmselt mingil perioodil peale lähteülesannet on selgunud, mida kolmas isik tegelikult soovis planeerida. Vaatamata sellele kohus uurib seletuskirja edasi haljastuse seisukohalt. Haljastuse osas märgib seletuskirja p.3.3.3, et suuremad puud tuleb krundil säilitada, kuid krundi täpsem haljastus ja heakord nähakse ette lahendusena hooneprojekti koosseisus. Muuga tee poolse krundiosale peab tekitama haljastusega piiratud ala. Kuivõrd eelnevalt kohus märkis, et asjas tehtud lõplikus otsuses haljastuse küsimus jäi ebaselgeks, siis seletuskirja kohaselt nähtub, et krundi haljastus on ära märgitud, kuid kohus nõustub kaebajatega, et see siiski peab silmas hoonekruntide osa. Muuga tee osas siiski kohtu arvates on märgitud, et tee poolses osas tekiks krundiosale haljastusega piiratud ala. Kui likvideeritakse maanteepoolsed puud, siis tuleb istutada uued puud asemele. Eraldi on ära märgitud sotsiaalmaa krundil haljastuse säilimine, sinna tuleb istuda uusi puid, haljasala tuleb hooldada. Seega nähtub kohtule, et sotsiaalmaa krunti on märgitud, mis ilmselt täpsustab lähteülesannet. Samas nähtub, et puude säilitamine on ette nähtud ja Muuga tee poolselt kõrghaljastust tuleks säilitada, kuigi tuleb tunnistada, et endiselt ei ole selge, kui suures ulatuses on seal säilitamist vajavaid puid. Kõrghaljastuse olemasolu seletuskiri kinnitab, mis lähteülesande alusel jäi ebaselgeks. P 3.3.
5. märgib ära ka Muuga tee õgvendamise eraldi krundi. Kuivõrd aga seletuskirja p 3.3.
6. märgib, et juhul, kui likvideeritaks maanteepoolsed puud, tule istutada uued puud asemele, siis nähtub kohtule, et siiski ei ole täpsemalt enam ka käsitletud allesjäävate puude küsimust; nagu eelnevast nähtus, kui suures ulatuses ja missugused puud likvideeritakse ei ole kokkuvõtteks selge. Sotsiaalmaa osas nähakse uute puude istutamine. Seega ei ole hajutatud kaebajate kartus, et tegelikkuses olemasolevate puud väärtusklassi ei hakatagi määrama ning neid võib DP kohaselt likvideerida sõltumata, kas puul on väärtus või mitte, kuna elamu krundi piirides edasiselt tehtav kava väljapoole elamu krundi piirist väljapoole olevas osas seda siiski ei tehta. Seega tuleb kohtul nõustuda, et kõigile küsimustele materjal vastuseid ei anna, sj DP-d kehtestav otsus nr
7. Lähteülesande juurde kuuluv seletuskiri on muutunud. Nii planeeringu lähteülesande ja algatamise aja kui ka selle vastuvõtmise ajal ja avaliku väljapaneku ajal kehtis

§ 12

lg 1 kohaselt omavalitsusel, kes planeeringu koostamist korraldas, kohustus avaldada teates informatsioon 1) planeeritava maa-ala suuruse kohta; 2) asukoha kohta; 3) tuli anda informatsioon planeeringu eesmärgi tutvustus. Kohus võrdles esitatud seadusenõuete ja avaldatud teadete sisu ning nähtub, et teated ei sisaldanud seaduses nõutavat informatsiooni, puuduvad andmed maa-ala suuruse ja informatsioon ehk tutvustus eesmärgist, va et anti välja DP algatamise korraldused, mille numbrit sj ei märgitud. Seega tuleb kohtul nõustuda, et selline avaldamine võis jääda isikutel märkamatuks, vastupidiselt ei oleks kaebajad ka seisukohal, et neid ei informeeritud DP algatamisest ja lähteülesande kinnitamisest, kuigi nad ka märkisid, et neile teadet ei tulnud. Selliste kuulutuste puhul oli raske seostada planeeringut mingi konkreetse alaga, kuigi seal märgitakse aadress, kuid kui isikule pole teada kruntide moodustamine ja maa müük, siis tuleb kohtul järeldada, et kuivõrd vastustajale oli teada AÜ Korall pöördumiste kaudu, et ühistu ja tema liikmed on huvitatud sellest maaüksusest, oleks vajalik intensiivsem teavitamine, seda enam, et materjali kohalikus külakeskuses ei avaldatud ja hiljem ei korraldatud DP avalikku väljapanekut külakeskuses. See avalikustati Nelgi tee 1 ehk valla keskuses, kus viidi ka läbi avalik arutelu. Seevastu alles avaliku väljapaneku ajaks oli kuulutustes ära märgitud piirnemine kaebajate kinnistutega, planeeringu ala suurus, avaldatud, et planeeringu eesmärgiks on 4 üksikelamukrundi ja ühe ärimaa sihtotstarbega krundi moodustamine, ehitusõiguse määramine üksikelamute ehitamiseks ning Muuga tee kurvi õgvendamine. Ehk kohus saab siit ligikaudselt määratleda, et 10.08.07 olid selgunud DP eesmärgid. Avaliku väljapaneku ja arutelu kuulutused avaldatud. 22.04.08 vastas vallavalitsus, et vastavalt

ja Viimsi ehitusmäärusele on avalikkust informeeritud ettenähtud korras (seadusest ja ehitusmäärusest õigusnormi ei viidata). Märgitakse, et piirnaabrite teavitamist seadus ette ei näe. Samasugused 14 vastused on saadetud T. T., M.K., M. V., uuesti T. T., P. L., Vaide esitas M. V. 07.09.2007; sellel anti vastus 22.04.08.a. Vastab ka tõele kaebajate väide, et avaliku pöördumise tegid 07.09.07 (registreerimise aeg) 131 elanikku ja pöördumine koos allkirjalehtedega registreeriti vallas. 28.12.06 oli J.L./MTÜ AÜ Korall esitanud DP algatamise taotluse, mis 24.01.07 jäeti rahuldamata, taotluse oli teinud ka MÜ Kvarts, kellele eitavat vastust ei põhjendata. Kuid kohus ei saa neid pöördumisi otseselt seostada planeeritava alaga. Tallinna Tervisekaitsetalitus nõustus toetama 01.10.07 nõudmisi rohealade säilitamise kohta, mis kaitseb küla Muuga sadama negatiivsetest mõjudest, kuid ka see seisukoht ei kinnita, et vastustaja jättis Ameti seisukoha arvestamata ja oleks pidanud selle alusel vastama. Kuna 06.05.08 viidi läbi DP avalik väljapanek ja avalik arutelu Viimsi vallamajas Nelgi tee 1 ja ei ole vaidlust küsimuses, et sellised teated oli avaldatud, siis nähtub, et kaebajad seal said ka osaleda. Samas nähtus, et DP algatamise korraldus Viimsi Teatajas novembris 2006 (tlk 205) ja ajalehes Harjumaa 03.11.06 (tlk 206), Eesti Päevalehes 03.11.06 (tlk 207), ehkki sealt midagi lähemat lähteülesande kohta ei selgu. Teadete olemasolu ei saa eitada. Kaebajate ettepanekud on vaadatud läbi juba 22.04.08 ja esitatud ka vastus (tlk 215) 22.04.08.a. kohtu arvates on vastuses põhiseisukohad läbi arutatud, va ei nähtu, kas esitatud arvnäitajad saastuse ja müra osas arvestavad olukorda, mil kõrghaljastuse osakaal väheneb, sest üldsõnaliselt märgitakse ära, et maksimaalselt soovitakse kõrghaljastust säilitada, samas kohus tõi eelnevalt esile, et puuduvad tõsikindlad teadmised, kuipalju tegelikult on võimalus „maksimaalselt“ haljastust säilitada ja pole ka selge, kas ja missuguse väärtusklassi puudega on tegemist. Kohus nõustub vastustajaga, et

§ 16

lg 1 ei näinud ette planeeritavast alast välja jäetud isikute kaasamist, kuigi nimetab ära huvitatud isikud. Kohalik omavalitsus ei olnud ka

§ 17lg 3 p 3 alusel näidanud kaebajaid kooskõlastust andvate isikute ringis.

Tuleb ka nõustuda, et Tervisekaitse talitus ei olnud viidanud kooskõlastamisel vastuoludel seadusega, kuigi ei nõustunud DP-d kooskõlastama, ta oli

§ 17

lg 3 p 3 alusel määratletud kooskõlastajate ringi.

§ 18

lg 2 p 2 kohaselt tuli avalikustada planeering valla keskuses, mida tehti ja vastavas asulas, milleks kohtupraktika kohaselt on ka külakeskus, mida aga ei tehtud. Kuivõrd üldist huvi planeering pakkus, siis

§ 18

lg 7 p 1 nägi ette, et omavalitsus paneb hiljemalt 1 nädal enne avaliku väljapaneku algust välja teate avaliku väljapaneku toimumise kohta p 2 alusel vastava valla külas avalikkusele avatud üldkasutatavas hoones või kohas. 12.05.08 a lahendis on Riigikohus märkinud veel, et avaliku väljapaneku tähtsust ja tähendust arvestades tuleb DP avaliku väljapaneku korraldamisega tagada isikute juurdepääs menetlusele, selle tagab

§ 28lg 2 p 2 järgimine.

Selle kontrolli tulemusel nähtubki, et kaebuse esitajaid ei ole keegi sellistest muudatustest informeerinud ja nad ka ei saanud aru, miks lähteülesande vastaselt peeti võimalikuks nt ärimaa moodustamist. Kuna kohus uurimise tulemusel jõudis ka järeldusele, et isegi kui uskuda vastustaja väidet, et vastustaja oli veendunud, et antud juhul ei pea volikogu planeeringut algatama ja lähteülesannet koostama või et kui ta ka oleks seda pidanud, siis kokkuvõttes on volikogu otsuse kehtestamisega kõik menetluslikud puudujäägid kõrvaldanud. Kohus sellega aga ei saa nõustuda, kuna ebaselge menetlus võis eksitada asjaosalisi ja ka ehk menetluses järelvalvet teinud maavanemat, kuid vastustaja oleks pidanud märkama, et antud juhul erinevate huvide tasakaalu säilitamiseks on vajalik veel ka see, et planeeringu tellijaks ei saa olla ja jääda menetluses eraõiguslik isik. Volikogule ja vallavalitsusele olid eeldatult teada asjaolud, mis kohtule ja kaebajatel ei ole senimaani täies ulatuses avaldatud, seega tuli kaaluda, kas rikutakse

§ 10

lg 6 nõuet, mille kohaselt ei tohi eraõiguslik isik olla detailplaneeringu koostamise tellija juhul, kui detailplaneeringu koostamine ei toimu vastavuses kehtestatud üldplaneeringuga. Õigusnorm kehtis nii DP algatamisel ja lähteülesande koostamisel ja otsuse tegemise ajal 15 muutumatuna. Antud juhul on kohus uurimise tulemusel teinud kindlaks, et nähtuvalt DP lähteülesandest on vallavalitsus andnud üle DP korraldamise ja finantseerimise õigused esitatud avalduse alusel OÜ-le Macropress, kooskõlastuste koondtabel märgib ära, et tellijaks on OÜ Macropress, Viimsi vallavalitsuse planeerimiskomisjoni otsus nr 496 märgib ära 24.02.07.a., et läbivaatamisel oli taotlus, detailplaneering või projekt ja läbivaatamiseks esitati materjal tellija seisukohtade ja lisadega, DP eskiis. Seega saab kohus järeldada, et DP koostamise tellijaks jäi OÜ Macropress. Riigikohus on otsuses 19.04.07 nr 3-3-1-36-06 leidnud, et „Kolleegium ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et eraõigusliku isikuga planeeringu koostamise lepingu sõlmimine ei vähenda kohaliku omavalitsuse võimalust planeeringulahendust kujundada. Juhul, kui kohalik omavalitsus korraldab ise planeeringu koostamist, võib erinevate huvide tasakaalustatud arvessevõtmise võimalus olla tõhusam kui juhul, kui planeeringu tellijaks on eelduslikult arendustegevuse kasumlikkusest huvitatud eraõiguslik isik. Oluline on, et avalikule huvile vastavad lahendused sobitatakse planeeringusse juba selle koostamise käigus, mitte ei tuleks arvessevõtmisele alles planeeringu vastuvõtmise otsuse langetamisel. Arendaja huvide ning avalike huvide vastuollu sattumise oht on suurem juhul, kui detailplaneeringuga tehakse ettepanek üldplaneeringu muutmiseks. Kaebuse andmetel ja vastustaja esitatud andmetel nähtub, et antud juhul jäi tellijaks eraõiguslik isik, mis on aga seadusega keelatud. Kuivõrd detailplaneeringu koostamisel vaadeldakse vaid väikest osa üldplaneeringuga hõlmatud alast, ei ole selle menetlemisel võimalik samaväärselt arvesse võtta kogu linna või valla territooriumil valitsevat olukorda. Riigikohus on korduvalt märkinud, et selle tõttu peaks detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine jääma erandlikuks võimaluseks, mis tagab paindlikuma reageerimisvõimaluse muutuvatele oludele ja vajadustele; „Üldplaneeringu muutmiseks põhjendatud vajaduse äratundmisel on haldusorganil planeerimismenetlusele omaselt lai kaalutlusruum. Sellise otsuse kohtulik kontroll on piiratud, kuivõrd kohus ei saa hinnata planeerimisotsuste otstarbekust. Isikud, kelle õigusi ja vabadusi planeeringud riivavad, on oma õiguste kohtulikul kaitsmisel õigustatud nõudma eelkõige õiguslike hüvede õiglase kaalumise kontrollimist. Kohtulikult kontrollitav on ka planeeringu kehtestamisele eelneva menetluse õiguspärasus (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 18. veebruari 2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-8-02, p 6). Riigikohus on lahendis 19.04.07 nr 3-3-1-12-07 leidnud, et „Juhul, kui vajadus üldplaneeringu muutmiseks selgub alles planeeringu koostamise käigus, tuleks planeeringu koostamise korraldamine koheselt üle anda haldusorganile ning

§ 10lg 6 esimese lause alusel sõlmitud leping lõpetada.

Kohus märgib lisaks, et

§ 18

lg 2 p 2 ettenähtud detailplaneeringu avalikustamise kohustuse rikkumine on oluline menetlusviga, mis võib mõjutada otsuse õiguspärasust. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui need rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Detailplaneeringu kehtestamine on küll kontrollitud maavanema juures, kes leidis, et selle saab kehtestada, kuna avaliku menetluse nõudeid ei rikutud, kuid maavanem ei täpsustanud õiguslike viidetega seda küsimust ja ta ka ei ole märkinud, kas ta võttis seisukoha selles, kas avalikustamine tuli läbi viia vaid valla keskuses või siis ka vastavas külas. Kuna kohus kontrollib avalikustamise küsimust, siis kohus selgitab planeerimisseaduse, haldusmenetluse seaduse ja asjassepuutuvate õigusaktide eesmärke ja planeerimise põhimõtteid. Planeerimisseaduse eesmärgid on laiemalt sätestatud seaduse § 1. Menetlusõigusliku küsimusena omab tähtsust planeerimisseaduse § 1 lg 2, mis sätestab, et seaduse eesmärk on tagada võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajadusi ja huvisid arvestavad tingimused säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamiseks, ruumiliseks planeerimiseks, maakasutuseks ning ehitamiseks. ja lahendamise.

§ 3lg 1 märgib planeerimispõhimõttena, et planeeringute koostamine on avalik.

Samas sätte teine lause täpsustab seda põhimõtet ning märgib, et avalikustamine on kohustuslik, et tagada huvitatud isikute kaasamine, õigeaegne informeerimine ja võimalus kaitsta oma huvisid planeeringu koostamise käigus. Üldiste sätete realiseerimiseks näeb planeerimisseadus ette täpsustavate normidega nt sätteid, mis annavad igaühele õiguse teha ettepanekuid planeeringute algatamiseks -§ 10 lg

1. Kohalikul 16 omavalitsusel on kohustus informeerida ja kaasata avalikkus ja huvitatud isikuid planeerimismenetlusse ning arvestada nende ettepanekute ja vastuväidetega -§ 11, § 12, § 16, § 18, §
2. Seadus näeb ette planeeringute kehtestamisest teatamise erinõuded nt § 25 ja annab igaühele õiguse planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks juhul, kui see on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga või selle otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi -§
3. Erinormid tagavad seaduse põhiliste eesmärkide saavutamise vahendid. Vaidlust ei ole küsimuses, et § 26 tagab kaebajatele kaebeõiguse. Menetlusnormide täpne järgimine on eriti oluline valdkondades, kus haldusorganile on antud kaalutlusõigus ja menetlusnormid omavad seetõttu suurt kaalu õige ja õiglase otsuse tegemisel. Kaalutlusotsuse võib menetlusnormide rikkumisel jõusse jätta ainult juhul, kui kohus on täielikult veendunud, et vaatamata menetlus- ja vorminõuete rikkumisele ei oleks haldusorgan saanud teistsugust otsust teha. Planeerimisotsuse omapära rõhutab Riigikohus 18.02.2002 otsuses nr. 3-3-1-8-02 ja märgib põhimõtte, et nende otsuste ulatusliku diskretsioonilisuse tõttu on isiku õigeaegsel kaasamisel ja ärakuulamisel planeerimismenetluses suurem roll võrreldes tavapärase haldusmenetlusega, planeerimismenetlusele on üldiselt omane avalikkuse põhimõte.

§ 18

lg 2 p 2 osas on oma seisukoha avaldanud Riigikohus lahendis nr 3-3-1-16-08, milles kohus analüüsib avalikustamist ja menetlusnormi rikkumist aspektist, kuidas suhtuda küsimusse, kui detailplaneeringu avalik väljapanek jäi korraldamata lisaks valla keskusele külas. Riigikohus märgib, et Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse § 6 lg 2 kohaselt on asulaks ka küla. Valla keskuses on käesolevas asjas planeeringu avalikustamine läbi viidud, kuid külas seda ei tehtud, vastavalt kinnitavad seda ka kohtule esitatud DP ja DP-ga seotud materjalid. Riigikohus on märkinud, et „Menetlusnormi rikkumise olulisuse üle otsustamiseks tuleb kõigepealt välja selgitada normi eesmärk. Ringkonnakohus asus seisukohale, et

§ 18lg 2 p 2 eesmärk on vastava asula elanike informeerimine detailplaneeringust.

Kolleegiumi arvates ei ole see nimetatud sätte ainus eesmärk. Riigikohus selgitab, et „

§ 18

lg 9 kohaselt pannakse avalikul väljapanekul koos planeeringuga välja planeeringule antud kooskõlastused ning planeeringu koostamist korraldava maavanema või kohaliku omavalitsuse seisukohad kooskõlastamisel esitatud ettepanekute ja vastuväidete kohta.

§ 19kohaselt on detailplaneeringute avaliku väljapaneku kestus kaks nädalat.

Selle aja vältel on igal isikul õigus esitada ettepanekuid ja vastuväiteid planeeringu kohta (

§ 20lg 1).

Avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu tulemuste alusel teeb kohalik omavalitsus planeeringus vajalikud parandused ja täiendused (

§ 21lg 4).

Seega ei toimu avaliku väljapaneku käigus mitte üksnes avalikkuse informeerimine planeeringust, vaid ka avalikkuse kaasamine planeeringu väljatöötamisse. Avalikku väljapanekut ei saa käsitada juba valminud planeeringulahenduse tutvustamisena avalikkusele. Väljapanekul esitletakse üksnes esialgset planeeringuprojekti, lõplik planeering valmib alles koostöös avalikkusega.

§ 3lg 1 kohaselt on planeeringute koostamine avalik.

Avalikustamine on kohustuslik, et tagada huvitatud isikute õigeaegne informeerimine ja kaasamine planeeringu koostamisse. Planeerimismenetluse eesmärk on tagada võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajadusi ja huve arvestavad tingimused säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamiseks, ruumiliseks planeerimiseks, maakasutuseks ning ehitamiseks (

§ 1lg 2).

Nimetatud eesmärgi saavutamiseks on vältimatult vajalik avalikkuse tõhus kaasamine planeerimismenetlusse. Seetõttu peab haldusorgan tegema planeeringu avaliku väljapaneku korraldamisel omalt poolt kõik võimaliku, et huvitatud isikud saaksid planeerimismenetluses osaleda. Kuivõrd planeeringuala lähiümbruse elanike huvitatust planeeringust saab eeldada, näeb planeerimisseadus ette detailplaneeringu avaliku väljapaneku korraldamise just selles asulas, kus planeeritav maaüksus paikneb“. Kohus jõuab järelduseni, et kuivõrd planeeringulahendus valmib koostöös avalikkusega, siis ei saa välistada võimalust, et avalikkuse nõuetekohase kaasamise korral oleks lõpptulemus kehtestatud planeeringust erinenud. Antud juhul on Randvere külas oma külakeskus ja seal on interneti andmetel ka valmisjaoskond. Kuigi kaebajad ei ole ise nimetanud ära seda avalikustamise rikkumist, nähtub kohtule, et menetlus ei olnud läbi viidud korrektselt nagu seda märkis vastustaja. 17 Kohalike elanike huvi planeeringu vastu oli eeldatav, kuna vallale esitati teave, et piirkonna elanikud ei nõustu metsa mahavõtmisega; vastuseis detailplaneeringule formuleeriti ka kirjalikult, 131 elanikku esitasid avalduse, seega oli vastuseis käsitletava ala hoonestamiseks või metsa likvideerimiseks teada. Kaebajad olid aga enne seda juba avaldanud seisukohti, et neid huvitab kavandatava tegevuse mõju pinnasele, veerežiimile, õhule, haljastusele ning piirkonna üldilmele, ehkki nad väljendasid seda tahumatult ja ületähtsustasid keskkonnamõju hindamise küsimust. See ei tähenda, et vastustaja ei oleks pidanud mõistma, mida tuleks analüüsida, missuguseid andmeid koguda, et vastata kompaktselt ja ammendavalt, et hiljem formuleerida põhistatud otsus. Kuna sellele küsimusele ei ole selgelt osundanud tähelepanu üksi vastus nt kaebajatele ja ka maavanem ei märgi metsa küsimuses midagi täpsemat, vaidlus oli tekkinud mitte üksnes müra ja saastuse küsimuses, millele on vastustaja tähelepanu osutanud ja kogunud materjale, kuid mööda minnes metsa säilitamise küsimusest. Vastustaja on ka istungil märkinud, et metsa ei ole, on aastate jooksul kasvanud võsa, risustatud ala vajab korrastamist. Kohus siinkohal märgib, et omanikelt võib alati nõuda risustatud ala korrastamist, selleks ei ole vaja koostada DP-d või hakata hooneid ehitama. Müratase ja tuulte mõju oli kaebajatel püstitatud just nimelt aspektist, et mets seda mõju leevendab, samuti maa vesistumisega seotud küsimused oli seotud metsa säilitamise vajadusega ja vastustajale ei saanud jääda märkamatuks, et avalik huvi oli suunatud sellele, et alal kasvas elanike arvates mets ehk suured puud, mis nendele nähtuvalt likvideeritakse ja neid antud DP puhul säilitada ei oleks saanud. Seega ei pidanud kaebajad jt isikud mitte üksnes võsaks ning kusagilt ei nähtunud, kuipalju tegelikult puid likvideeritakse, puude inventuur on senimaani tegemata. Kohtus ei esitaud samuti tõendeid, et tegelik puude väärtus, likvideeritavate puude hulk ja väärtusklassid oleksid teada, kuivõrd DP seletuskirjast selgub, et see osa määratakse edaspidiselt, mis sisuliselt tähendab olukorda, et elanikud hilisemalt ei pruugi edukalt oma huve ja õigusi kaitsta, kuivõrd edasisi projekt enam ei pea eraldi avalikustama ning saatma teateid huvitatud isikutele, ka ei pruugi siis olla enam isikutel sõltuvalt asjaoludest kaebeõigust, kuna küsimus tuleks reeglina vaidlustada DP käigus. 06.09.2007.a. vallale esitatud elanike avalik kiri kinnitab suurt huvi, seda tuleb kohtul igal juhul möönda. DP kehtestamise ajaks ei olnud, DP kehtestati ikkagi nii, et küsimusest vaadati mööda. Kaebajad olid kohtu arvates küll ekslikult nõudnud keskkonnamõju strateegilist hindamist, kuid samas oli igati mõistetav, et probleemi olemused tulenesid ikkagi küsimusest, mis seisukoha võtab vald puude likvideerimises ja miks lubatakse ehitamist maatulundusmaale krundi sihtotstarbe muutmisega elamumaaks ja ärimaaks. Vastustaja andis puude küsimuses vastused ilma asjakohaseid põhjendusi toomata ning seisukohalt, et vald võib lubada ehitamist, kuna ÜP kohaselt on võimalik antud kohas ehitada ka elamuid. Samas nähtub, et kaebajate nõuded ei olnud seotud üksnes küsimusega, et väikeelamumaa juhtfunktsiooniga alale ei tohiks ehitada eluhooneid, vaid küsimus tõusetus selle tõttu, et maatulundusmaa funktsioonis oleks omanik pidanud seal arendama tegevust, mis kaitseks puid. Kui vald otsustas sihtotstarvet muuta, siis on see volikogu pädevus, kuid selleks peab olema põhjendatud vajadus ning igakülgselt kaalutletud, mis see toob kaasa avalikele huvidele ja piirkonna elanikele. Vald on märkinud avaliku huvi olemasolu ja seda on rõhutatud erinevates otsuse punktides, kuid üksi neist ei vasta põhistatult metsaküsimuses avalikule huvile selle säilitamise võimalikkuses ja vajalikkuses, samas nähtub, et kui puude inventuur on tegemata, ei oleks vald ka loogiliselt sisuliseks otsuseks omanud vajalikku informatsiooni. Selliselt ei ole usutav, et vald ise omas vajalikku otsustusmaterjali, mis ühtlasi tähendab ka, et vald jättis elanikud neid huvitavas põhiküsimuses informatsioonita ning otsuse motiveerimata. Puude likvideerimisega kaasnevalt kaheldi ka muude mõjutuste mittesaabumisest, nii müra kui saastuse ja tuulte küsimused on seotud seni leevendust pakkuva metsa likvideerimise küsimustega. Kohus nõustub kaebajatega, et senimaani on avalikest andmetest näha, et maa oli sihtotstarbelt maatulundusmaa, DP ajaks ei olnud sihtotstarvet muudetud, see muudetakse küll DP tulemusel, kuid mingeid põhistusi huvide kaalumise seisukohalt ei esitatud, va et maa omaniku õigusi ei tohi piirata. Maa omaniku suhtes ei nähtu kusagilt, millele toetus tema õiguslik ootus ehitada elamuid ja arendada 18 arendustegevust maatulundusmaal. Oluline ei oleks siinkohal ka küsimuse sellest, kas on teada isikuid, kelle õigusi nimetatud rikkumine ka tegelikult riivas. Kohaliku omavalitsusel lasus kohustus intensiivsemalt tagada isikute kaasamine ja materjali igakülgne avalikustamine, et nad saaksid seisukohad planeeringu avalikul arutelul informeerituna välja öelda, mitte ei oleks pidanud hankima informatsiooni üksteiselt ja esitama vastuväiteid oletamisi, mis ei taganud kokkuvõttes tegelikult ka menetluse efektiivsust ega tõusetunud probleemide lahendust. Kohus leiab, et haldusaktis kokkuvõttes ei ole kaalutlust keskkonnamõjutuste puudumisest, kui likvideeritakse puud, vastustaja ei ole inventuuri teostanud, mistõttu ta ka ei saaks väita, et puude likvideerimise teatud osakaal ei mõjutaks neid nähtusid, mis seonduvad kaasnevatena, so müra, saaste, avatus tuultele, pinnasereziim. Kuna mõjutusi müra ja saastest siiski vastustaja on kontrollinud ja möönnud nende olemasolu piirnormide piires, siis ei saa kohus olla veendunud, et teadmata likvideeritavate puude osakaalu, oli võimalik jõuda järelduseni, mis välistab keskkonnamõjutused ja juba kasvanud metsa osatähtsuse küsimuse arutamise ja kokkuvõtte esitamise vajaduse. Kohus leiab, et haldusakt on olulises küsimuses siiski motiveerimata ja puuduvad ka muud viited ja materjal, mis seda selgitaks. Kohus ei nõustu kaebajatega, et müra normtasemed tuli määrata uuteplaneeritavate alade normide järgi, kohus nõustub selles osas vastustajaga. Kaebajad leiavad, et kehtestatud detailplaneering on vastuolus üldplaneeringuga ja selgitavad, et Viimsi valla üldplaneeringu järgi on planeeritav maa-ala väikeelamumaa.

§ 8

lg 3’ jõustus peale vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamist ja ei ole seetõttu käesolev juhul asjakohane säte. Viimsi valla üldplaneeringust ei nähtu, et väikeelamumaa oleks juhtfunktsiooniks ja ei nähtu ka millised funktsioonid võiks olla käesoleval juhul teised funktsioonid. Väär on vastustaja väide, et „ärimaa on ette nähtud teiste maa-alade teenindamiseks, nagu ka haljasalad, teed jms.” Ärimaa ei ole võrreldav teede ja haljasalade funktsiooniga maadega. Ärimaa ei ole ette nähtud teiste maa-alade teenindamiseks. Käesoleval juhul ei olnud tegemist üldplaneeringu sihtotstarbe täpsustamisega, nagu ekslikult leiab vastustaja, vaid tegemist oli maale kardinaalselt teise sihtotstarbe määramisega. Kohus märgib, et Planeerimisseadus § 8 lg 7 kollaselt on detailplaneeringu koostamisel aluseks kehtestatud üldplaneering. Ka järgmise dokumendi -Viimsi Vallavolikogu 13.09.2005.a määruse nr 32 „Üldplaneeringu teemaplaneering: Viimsi valla üldiste elutingimuste määramine, ehitustegevuse põhimõtted“ kohaselt elamute või ärihoone ehitamiseks on vajalik maa sihtostarvet muuta, kuna neid ei tohi ehitada maatulundusmaale. Viimsi valla ehitusmäärus § 2 p 2 kohaselt on vallavolikogu pädevuses üldplaneeringut muutva detailplaneeringu algatamine ja § 3 lg 1 p 2 kohaselt on vallavalitsuse pädevuses detailplaneeringu algatamine, välja arvatud üldplaneeringut muutva detailplaneeringu algatamine. Korralduse vaidlusaluse detailplaneeringu algatamiseks võttis vastu Viimsi Vallavalitsus (27.06.2006,a, korraldus nr 396). Kaebajad leiavad, et Ehitusmääruse kohaselt oleks tulnud detailplaneering algatada vallavolikogu poolt, mitte vallavalitsuse poolt, kuna detailplaneering ei vasta üldplaneeringule. Samas nähtub, et vastustaja seda küsimust ei ole käsitlenud aspektist, kuidas sihtostarvet muudetakse. Samas nähtub kohtule kohtpraktikast, et kinnistute sihtotstarbe määramine väikeelamumaaks detailplaneeringu menetluses ei tähenda üldplaneeringu muutmist. Riigikohus on otsuse nr 3-3-1-61-07 p-s 19 märkinud, et „üldplaneeringuga ei ole määratud kinnisasjade piire ega ka konkreetsete katastriüksuste sihtotstarbeid. Üldplaneeringu kohane nn kaitsehaljastuse maa ei kujuta endast Vabariigi Valitsuse

1. jaanuari
2. a määrusega nr 36 kinnitatud Aluste mõttes katastriüksuse sihtotstarbe liiki. Üldplaneering fikseerib maa-ala juhtfunktsiooni. Maakatastriseaduse § 18 lg 2 kohaselt määrab detailplaneeringu koostamise kohustuse korral kohalik omavalitsus katastriüksuse sihtotstarbe kehtestatud detailplaneeringu alusel.“ 19 Kaebajad väidavad veel, et detailplaneering kehtestati kujul, millist ei näinud ette ei lähteülesanne ega detailplaneeringu algatamise otsus. Seega kalduti põhjendamatult kõrvale lähteülesandest ja algatamise otsusest, kuigi näiliselt kinnitati hiljem, et detailplaneering vastab nendele. See asjaolu on üheks põhjuseks, et otsus on ebaseaduslik, Kohus leiab, et ka DP lähteülesande p-st 6 nähtuvalt oli detailplaneeringu koostamise eesmärk elamukruntide moodustamine ja ehitusõiguse määramine üksikelamule ning Muuga tee kurvi õgvendamine, seega detailplaneeringu algatamise korralduses nähti ette detailplaneering ehitusõiguse määramiseks üksikelamutele ning kinnitati lähteülesanne. Viimsi Vallavalitsuse korralduses 10.08.2007.a nr 496, millega detailplaneering vastu võeti, on küll kirjas, et. planeering on kooskõlas lähteülesandega, aga korralduse p-s 1 on nimetatud, et detailplaneeringuga moodustatakse neli elamukrunti, üks ärimaa krunt, üks transpordimaa krunt ja üks üldmaa krunt ning määratakse ehitusõigus nelja üksikelamu ja abihoonete ning ühe ärihoone ehitamiseks. Detailplaneeringu kehtestamise otsuse kohaselt jagatakse maa-ala neljaks üksikelamukrundiks, ärimaakrundiks, haljasmaakrundiks ning liiklusmaaks, mis otseselt ei kajastunud lähteülesandes. Kaebajad on märkinud veel, et Viimsi valla planeeringu põhimõtete p 4.1.
3. kohaselt uute elamukruntide puhul ei ole lubatud elamute ehitamine lähemale kui 7,5 m krundipiirist. Ka lähteülesande p 10.12 nägi ette ehituskeeluala naabripoolsetest krundipiiridest minimaalselt 7,5 meetrit. Detailplaneeringu joonisest nähtuvalt kalduti nendest nõuetest kõrvale ja hoonete minimaalsed kaugused kruntide piiridest on joonisel väikeelamumaade puhul 4,5 meetrit ja ärimaa puhul 5 meetrit. Vastustaja ei vaielnud vastu nendele muutustele, kuid ta leidis, et see ei ole ka oluline muudatus, sj märkis esindaja istungil, et see säte on jäänud ära muutmata, seda plaanitakse teha. Kohus leiab, et vastustaja seisukoht ei ole veenev, kuna säte on Viimsi planeeringu põhimõtteid reguleeriv õigusnorm, vastavalt Määrusele nr 32 on üldplaneeringuga ette nähtud kaitsekujade olemasolu, seega seab piirangud planeerimisel ja ehitamisel üldplaneering ja kui ehitusjoont tänavapoolsel küljel muudetakse, siis on tegemist üldplaneeringu nõuete muutmisega, kuna tulemuseks ehitusala tihendatakse. Seega leiab kohus, et vastustaja seisukoht ei ole õige. Vaidlustatud haldusaktis ei ole seda motiveeritud ega märgitud, mis põhjusel selline muudatus tehti, kuid kohtule nähtub, et ebaõigesti ei loetud seda ÜP muutmiseks. Vastustaja seisukohaga, et detailplaneeringu menetlemisel ja kehtestamisel ei ole rikutud õigusaktide sätteid ja detailplaneeringu kehtestamise otsus on õiguspärane nii oma sisult kui ka vormilt, kohus eeltoodu tõttu nõustuda ei saa. Kehtestatud detailplaneeringu menetluses neid asjaolusid hinnati ebaõigesti, kuigi lõppastmes nähtub, et volikogu DP kehtestas. Kohus leiab, et lisaks tuleb järgida ka

§ 23lg 3 p 2.

Kohtule ei nähtu, et maavanem on selles osas andnud nõusoleku, kuivõrd nähtub, et maavanem ei ole selliselt asjaolusid üldse käsitlenud. Kohus nõustub kaebajatega, et

§ 17

lg 3 p 2 kohaselt oleks pidanud juba määrama planeeringu kooskõlastajad maavanem, kuid kohus leiab, et lisaks tuleb järgida

§ 23lg 3 p 2 nõuet, millel kohus peatub hiljem.

Kinnistute sihtotstarbe määramine väikeelamumaaks detailplaneeringu menetluses ei tähenda üldplaneeringu muutmist. Riigikohus on otsuse nr 3-3-1-61-07 p-s 19 märkinud, et „üldplaneeringuga ei ole määratud kinnisasjade piire ega ka konkreetsete katastriüksuste sihtotstarbeid. Üldplaneeringu kohane nn kaitsehaljastuse maa ei kujuta endast Vabariigi Valitsuse

1. jaanuari
2. a määrusega nr 36 kinnitatud Aluste mõttes katastriüksuse sihtotstarbe liiki. Üldplaneering fikseerib maa-ala juhtfunktsiooni. Maakatastriseaduse § 18 lg 2 kohaselt määrab detailplaneeringu koostamise kohustuse korral kohalik omavalitsus katastriüksuse sihtotstarbe kehtestatud detailplaneeringu alusel.“ 20 Detailplaneering kui haldusakt peab HMS § 54 kohaselt andmise hetkel olema kooskõlas kehtiva õigusega, st üldplaneeringuga, et olla õiguspärane. Kuivõrd

§ 8

lg 7 kohaselt on kehtestatud üldplaneering aluseks detailplaneeringute koostamisele detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel ja samas võib

§ 9

lg 7 kohaselt detailplaneering põhjendatud vajaduse korral sisaldada üldplaneeringu muutmise ettepanekuid, siis nimetatud sätetest tuleneb ühelt poolt nõue järgida üldplaneeringu lahendusi ning teiselt poolt ka võimalus teha detailplaneeringu alusel muudatusi üldplaneeringusse. Sellisel juhul peab detailplaneering aga sisaldama üldplaneeringu muutmise ettepanekut.

§ 17lg 3 p 2 kohaselt antud juhul siiski ei toimitud.

Planeerimismenetluses teostab vastavalt

§ 23

lg 3 p-le 2 üldplaneeringu ning detailplaneeringute vastavuse üle järelevalvet maavanem. Juhul, kui detailplaneeringu kehtestamine eeldab üldplaneeringu muutmist, on maavanema järelevalve teostamine kohustuslik. Maavanem saab ka

§ 23

lg 2 p 3 alusel anda nõusoleku liigilt üldisema planeeringu muutmiseks temale esitatud vastavat ettepanekut sisaldava planeeringu kehtestamisel.

§ 24

lg 5 kohaselt teeb kohalik omavalitsus vastavad muudatused üldplaneeringus ja kehtestab detailplaneeringu juhul, kui kehtestatav detailplaneering sisaldab üldplaneeringu muutmise ettepanekut ja maavanem on järelevalve käigus muudatustega nõustunud. Kuna asja selliselt ei käsitletud, nähtub vastustaja seisukohast ja ka maavanema järelvalvest ning volikogu haldusaktidest. Seda ei kinnita ka muud põhistused nt avalikus huvi ja 3.isiku õigustatud ootuste kohta. Isegi kui seda põhjendataks kiirema menetluse motiiviga, ei oleks see õigustatud. Detailplaneeringu algatanud isikutel ei ole planeeringumenetluses kaitstavat usaldust, et detailplaneering algatatud kujul kehtestatakse või et juhul, kui ehitamiseks on piirangud, siis neid ei tuleks ettenähtud korras murda. Vallavolikogu on kinnistu omanike ja elanike huvide kaalumisel kasutanud kohtu seisukohalt ebaõiget kaalutlust, ta ei käsitlenud asjaolu ÜP muudatusena, mille tulemusel detailplaneering on vastuolus üldplaneeringuga ega sisalda ettepanekut selle muutmiseks. Otsus tuleb juba sellel põhjusel tühistada. Kohus nõustub eeltoodu tõttu ka kaebajatega, et

§ 25

lg 7 p 1, mis kehtib alates 01.01.2003.a., näeb ette, et kohalik omavalitsus teatab tähtsaadetisena edastatud kirjaga detailplaneeringu kehtestamisest ühe nädala jooksul planeeringu kehtestamise otsuse tegemise päevast arvates isikutele, kelle avaliku väljapaneku käigus tehtud kirjalikke ettepanekuid ja vastuväiteid planeeringu kehtestamisel ei arvestatud. Vastustaja selles osas jättis vastuse esitamata. Planeeringu kehtestamise otsus on õiguspärane, kui selle langetamisel pole eksitud menetlus- ja materiaalõiguse vastu. Kohus leiab, et menetluse jälgimine on äärmiselt problemaatiline vastustaja ja kolmanda isiku napi informatsiooni põhjal, kuid saab üheselt järeldada, et rikuti menetlusnormi

25 lg 7 p 1 alusel, va A. A., samas on haldusakt motiveerimisveaga ning eksiti

§ 23

lg 3 p-le 2

§ 24lg 5 nõude vastu.

Tegemist on õigusvastase haldusaktiga, mis tuleb tühistada selle p 1 osas. Kohus jätab rahuldamata kaebajate subjektiivsete õiguste kaitse kaebuse ja rahuldab avalikes huvides esitatud kaebuse (HKMS § 26 lg 1 p 6). Kohus mõistab vastustajalt välja kaebuse esitajate tasutud riigilõivu ja AÜ Korall menetluskulude nõude summas 23 050- kr, mille tasumine on tõendatud ja mille hulka on arvatud tasutud riigilõiv 250 kr. Kohus leiab, et õigusabi nõudesumma ei ole ülepaisutatud ja vastab seda liiki asjades kohtupraktikas esitatud nõudesumma suurusele, tegelikule ja vajalikule töö mahule ja sisule. Karin Kalmiste 21 kohtunik 22 23