KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman, Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 11. juuni 2010, Tallinn Haldusasja number 3-08-2605 H
) §-s 32 sisalduva delegatsiooninormi alusel, mille kohaselt kehtestab sotsiaalminister määrusega vastava korra haigekassa nõukogu ettepanekul.
§ 1lg 1 järgi reguleerib see seadus solidaarset ravikindlustust.
Ravikindlustus on sundkindlustus ja ravikindlustuse kindlustusandja on Eesti Haigekassa (
§ 2lg 3, § 3 lg 1). Seega tuleb nõustuda vastustajaga selles, et tulenevalt Vang
S § 49 lg-st 2 (mille kohaselt rahastatakse kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamist riigieelarvest Justiitsministeeriumi kaudu) ja teistest eelosundatud ja Tallinna Vangla vastuväidetes nimetatud regulatsioonidest ei pidanud vastustaja juhinduma sotsiaalministri poolt tööjõukuluna arvestatava ning arstidele kehtestatud brutopalga kulust. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 1 lg 21 järgi kohaldatakse seda seadust tervishoiuteenuste osutamise korraldusele vanglates koos VangSst tulenevate erisustega. TTKS § 52 lg 2 p 1 kohaselt rahastatakse kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamist Justiitsministeeriumi kaudu riigieelarvest. Ka Tallinna Vangla 28.02.2007 käskkirjas nr 490-p, millega määrati kaebaja ametipalk, on tuginetud ATS-le, RAPS-le, PalS-le, Vabariigi Valitsuse 18.01.2007 määrusele nr 16 „Riigiteenistujate töötasustamine
- aastal“, „Tallinna Vangla põhimäärusele“ ning justiitsministri 30.01.2007 käskkirja nr 68-k „Vanglate teenistujate töötasustamine
- aastal“ p-le
- Nendest viidetest ei saa järeldada, et tegemist võiks olla Eesti Haigekassa poolt rahastatava meditsiiniteenusega, ning seega ei saa võtta aluseks ka sotsiaalministri 19.01.2007 määruse nr 9 § 41 lg 2 p 1, mille kohaselt tuli arvestada teenuse piirhinnas arsti brutopalga kuluna
- aastal 93,75 kr tunnis ja
- aastal 112 kr tunnis. Vastustaja selgituste järgi püüti arstidele makstavate lisatasudega saavutada 13 200 kr suurust palga baasmäära, mis oli Justiitsministeeriumi poolt ette nähtud ja et kui ATS-st lähtuvad lisatasud kõrvale jätta, siis oleks võinud piirduda ka üksnes astmepalgaga, mis oleks olnud baasmäärast ebasoodsam. Kaebusele lisatud Justiitsministeeriumi poolt 19.12.2008 antud selgitustaotluse osas (mille kohaselt on võetud palga kujundamisel arvesse sotsiaalministri määrusega nr 9 kehtestatud arstide tunnipalga alammäära) tekib küsimus, kas tõlgendada vastust selliselt, et palga kujundamisel püüti sotsiaalministri määruses nimetatud brutopalka võimaluse piires arvestada, või siis nii, et vastaja arvates oleks pidanud juhinduma sotsiaalministri kehtestatud tunnitasu alammäärast. Kokkuvõttes ei ole see enam tähenduslik, sest hinnangut palga arvestamise õiguspärasuse küsi4
(10)musele ei saa seada sõltuvusse ühest järelepärimisele esitatud vastusest. Kokkuvõttes tuleb nõustuda vastustaja seisukohtadega ning jätta sotsiaalministri 19.01.2007 määruse nr 9 alusel esitatud ning sellest tulenevalt osaliselt saamata jäänud palga väljamaksmiseks kohustamise nõue rahuldamata. Põhjendatud pole ka kaebaja väide, et teda on rahvuslikul pinnal diskrimineeritud ja seeläbi vähem palka makstud. Vastustaja selgituste kohaselt võis mõningane palga erinevus tulla erineva pädevuse, kvalifikatsiooni ja oskuste tõttu. Arstide palga baasmäär oli 13 200 kr, mille üle pole ka vaidlust olnud. Diferentseeritud tasusid oli võimalik määrata lähtuvalt erialasest pädevusest, kvalifikatsioonist, keeleoskusest ning arvutikasutamise oskusest, mis pidid olema vähemalt kesktasemel. Oskuste hindamine oli antud vangla osakonnajuhataja pädevusse. Vastustaja viitas kaebaja ebarahuldavale erialasele pädevusele, kvalifikatsioonile ja arvutikasutamise oskusele, ning keskmiseks hinnati ainult keeleoskust. Vastustaja viitas ka Keeleinspektsiooni 13.11.2007 kontrollaktile nr 1606, mille kohaselt oleks kaebajal tulnud sooritada vastav tasemeeksam, mida kaebaja ei teinud. Neid väiteid ei ole kaebaja otseselt ümber lükanud. Keeleoskuse osas on ATS käesolevaks ajaks täiendatud ning ATS § 361 lg 3 kohaselt ei peeta erinevat kohtlemist keeleoskuse alusel diskrimineerimiseks, kui selline erinev kohtlemine on ATS-ga või keeleseadusega (KeeleS) lubatud. Eesti keele oskuse nõuded on KeeleS reguleerimisala küsimus. Vastustaja sõnul ei olnud lisatasude maksmine üldiselt kohustuslik, kuid neid tuli määrata, et saavutada Justiitsministeeriumi poolt ettenähtud 13 200 kr suurune baasmäär, mis oli soodsam võrreldes ATSs sätestatuga. Kui palga maksmisel on lähtutud ühesugustest alustest ja printsiipidest, siis ei saa üldjuhul olla tegemist diskrimineerimisega. Kaebaja ei ole küll pidanud õigeks põhimõtet, mille kohaselt osakonnajuhatajale või peaarstile oli pandud töötajate kvalifikatsiooni hindamise kohustus, kuid isegi sel juhul, kui seda vaieldavaks pidada, on see kohaldatav kõigi vastava osakonna töötajate suhtes ühtemoodi ja selles mõttes ei saa olla tegemist erineva kohtlemise ega diskrimineerimisega. Kaebaja viide ühe teise arsti mõnevõrra kõrgemale palgale ei tähenda seda, et kedagi oleks seetõttu diskrimineeritud rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude ja asjaolude tõttu. Vastustaja on põhjendanud palkade mõningast erinevust ka olukorraga tööjõuturul ning tarvidusega maksta konkurentsivõimelist palka nimelt konkreetsel ajahetkel. Vastustaja poolt haldusasja materjalide juurde esitatud Tallinna Vangla vanglaametnike ning riigi- ja abiteenistujate palgajuhend mõningate erinevuste tekkimist üldiselt võrreldavate ametikohtade palgatasemes ei välista. Kaebaja viited erinevate seaduste sätetele, mis puudutavad võrdset kohtlemist, on iseenesest õiged, kuid antud juhul ei nähtu haldusasja materjalist, et vastustaja oleks neid põhimõtteid eiranud ja isikuid ilma nähtavate ja mõistlike põhjendusteta täiesti erinevatel alustel kohelnud. Asjakohased ei ole kaebaja viited KeeleS § 5 lg-le 2 ning ATS §-le 14 ja § 117 lg 1 p-le 4, sest antud vaidluse puhul ei ole tegemist teenistusse võtmise ega teenistusest vabastamisega ebapiisava keeleoskuse tõttu. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES J. Poljanski palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Menetluskulud palutakse jätta vastustaja kanda. Tallinna Vangla ei ole tõesti Sotsiaalministeeriumile alluv asutus ning määruses nr 9 toodud metoodika ei laiene otseselt vastustajale, kuid halduskohus pole arvestanud järgmisi asjaolusid. Vanglas töötavatele arstidele teistest arstidest väiksema palga alammäära maksmine on ebavõrdne kohtlemine vangla arstide suhtes ning seeläbi põhiseaduse § 12 lg 1 rikkumine. Ebavõrdne kohtlemine on vastavate õigusaktide kohaselt lubatav asjakohase ja mõistliku põhjuse korral. Vastustaja ega kaebaja pole ühelegi sellisele põhjusele viidanud. Vastustaja ja halduskohus tsiteerisid seadusi, määrusi ja käskkirju, unustades põhiseaduse, mis on ülimuslik teiste seaduste suhtes. Samuti oleks õigem lähtuda Justiitsministeeriumi poolt antud seisukohast, sest ministeerium on pädevam ja erapooletu asutus. 5
(10)Kaebaja esitas kohtuniku taandamise avalduse, mida aga põhjendamatult ei rahuldatud. Asja menetlenud kohtunik oli
- a Justiitsministeeriumi teenistuses, mistõttu võib kahelda tema erapooletuses käesoleva asja lahendamisel. Erapoolikust näitab ka tehtud kohtuotsus, kus kohtunik nõustus vastustaja seisukohtadega omapoolseid seisukohti esitamata. Kohus oleks pidanud otsuse tegemisel lähtuma tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-st
- Käesoleval juhul ei analüüsinud kohus kõiki esitatud tõendeid, mistõttu rikkus oluliselt kohtumenetluse norme. Vastustaja väide kaebaja erialase pädevuse, kvalifikatsiooni ja arvutikasutamise oskuse ebarahuldavuse kohta on paljasõnaline, tõendamata ja solvav. Kaebaja on Tartu Ülikooli meditsiiniharidusega ning 30-aastase töökogemusega arst. Talle ei ole määratud ühtki distsiplinaarkaristust, ta on olnud 10 aastat Tallinna Vangla peaarst, ta on igal aastal täiendanud ennast kvalifikatsiooni tõstmise kursustel, sh arvutikursustel, rakendades edukalt oma arvutioskusi tööl. Oma asjatundmatusest sai ta teada alles kohtumenetluses. Võimalik, et kõikide arstide palga baasmäär on 13 200 kr, kuid selgusetuks jääb, miks vaatamata kaebaja suurele töökogemusele ja kõrgele kvalifikatsioonile on palga baasmäär kaebaja jaoks maksimaalseks palgaks samas kui eesti rahvusest arstidele oli see vaid põhipalk, millele lisandusid lisatasud. Koos lisatasudega oli eesti rahvusest arstide palk vähemalt kaks korda suurem kui kaebajal. Selgusetuks jääb, mille alusel tegi vangla osakonnajuhataja kindlaks kaebaja erialase pädevuse/kvalifikatsiooni/arvuti kasutamise oskuse. Vastustaja ei ole esitanud ja kohus ei ole nõudnud ühtki tõendit, millest selline hindamine nähtuks. Vastustaja väited, et seda on tehtud, on paljasõnalised, ning kohus on nendega arvestades rikkunud Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2000/43/EÜ art 8 lg-t
- Aastatel 2007-2008 osakonnajuhatajaks olnud isik lahkus töölt ning informatsiooni tema tegemiste kohta võib saada KAPO-st. Vastavalt direktiivi art 3 lg 1 punktile c ja võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS) § 2 lg-le 1 on keelatud isikute diskrimineerimine töötasustamisel nende rahvuse (etnilise kuuluvuse) alusel. Lisatasu on palga osa, seega pole oluline, kas vastustaja diskrimineeris kaebajat põhipalga või lisatasu maksmisel. Vastustaja ei ole tõendanud, et palga maksmisel on lähtutud ühesugustest alustest ja printsiipidest; järeldada saab, et palga määramine sõltus osakonnajuhataja omavolist. Palka maksti rahvuse tunnuse alusel ja vastustaja ei ole tõendanud vastupidist. Tähtsust ei oma, kas diskrimineerimist teostati tahtlikult või tahtmatult. Oluline on vaid ebavõrdse kohtlemise fakti olemasolu. Direktiivi art 2 lg 2 punkti a ja VõrdKS § 3 lg 3 kohaselt on diskrimineerimine otsene, kui rahvuse tunnuse alusel koheldakse üht isikut halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist isikut samalaadses olukorras. Käesoleval juhul on näha, et vene rahvusest arst sai vähem palka kui eesti rahvusest arst sama töö eest, seega koheldi teda halvemini, kui koheldi teist isikut samalaadses olukorras ning tegemist on otsese diskrimineerimisega. Vastustaja püüab õigustada vene rahvusest arstide suhtes kohaldatavat diskrimineerivat praktikat olukorraga tööjõuturul, st väitega, et kõik Eesti tööandjad on rassistid. Olukorda tööjõuturul kujundavad aga tööandjad ise, sh ka vastustaja. Vastustaja maksis kõigile vene rahvusest arstidele kaks korda väiksemat palka kui eesti rahvusest arstidele. Selle tõendamiseks taotleb kaebaja vastustaja kohustamist esitama tõendid apellatsioonkaebuses nimetatud vene ja eesti rahvusest arstide (A. Iosifova, I. Artemiev, N. Šabalin, G. Barkov, A. Kardakov, G. Šabalina, E. Volmer, Helend, Virkus, Solomatina) palkade kohta. Samuti taotleb kaebaja Nõukogu direktiivi 2000/43/EÜ tõlgendamise osas Euroopa Kohtu poole pöördumist. Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ja jäädes esimese astme kohtule antud selgituste juurde. Vastuväidete kohaselt ei ole halduskohus protsessi- ega materiaalõiguse norme rikkunud. Kahtlused kohtuniku erapooletuses on põhjendamatud. Vanglad on riigieelarvelised asutused ning arstide palkade jaoks eraldatakse rahalised vahendid riigieelarvest Justiitsministeeriumi 6
(10)kaudu. Kõikide vanglate arstidele makstakse palka ühesuguse metoodika ja samade tingimuste alusel. Seega koheldakse kõiki vanglate arste võrdselt ning alusetu on kaebaja väide, et teda on koheldud ebavõrdselt. Vangla tervishoiutöötaja ametikohal nõutud oskuste hindamise aluste tabel oli halduskohtule esitatud. Tabelis kajastuvad kõigi Tallinna Vangla arstide palgad ning tabelist nähtub, et miinimumtasu said ka eesti rahvusest arstid ning samas on lisaks 13 200kroonisele baaspalgale saanud erialase pädevuse, kvalifikatsiooni, keeleoskuse ja arvutikasutamise oskuse nõuetele vastavuse korral diferentseeritud tasu ka vene rahvusest arstid. Seega ei vasta tõele väide, et vene rahvusest arstidele maksti kaks korda vähem palka kui eesti rahvusest arstidele. Kõigi arstide palkade määramisel võeti aluseks ühesugused kriteeriumid, mille hindamise tulemusel kujunes konkreetse arsti palk. Kõigi arstide ametikohtadele vastavuse hindamisel võeti aluseks erialane pädevus, kvalifikatsioon, keeleoskus ja arvutikasutamise oskus. Seega on alusetu väide, et arstide ametikohtadele vastavuse hindamisel võeti aluseks erinevad kriteeriumid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Apellatsioonkaebuse väited ei anna selle rahuldamiseks ja halduskohtu otsuse tühistamiseks alust. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda halduskohtus asja arutanud kohtuniku erapooletuses. Asjaolu, et kohtunik oli varem Justiitsministeeriumi teenistuses, selleks Tallinna Vangla vastu esitatud kaebuse lahendamisel alust ei anna. Ka kaebaja peab samas apellatsioonkaebuses Justiitsministeeriumit käesolevas vaidluses erapooletuks asutuseks. Ringkonnakohtule ei ole halduskohtupoolne menetlusnõuete rikkumine äranähtav. Halduskohtu otsus on põhjendatud ja tugineb seadusele. Kaebaja seisukohtadega mittenõustumine ei tähenda, et kaebajat oleks ebavõrdselt koheldud. Halduskohus leidis õigesti, et sotsiaalministri 19.01.2007 määrus nr 9 ei ole käesolevale juhtumile kohaldatav ning vastustaja ei saanud vangla arstidele palga määramisel sellest määrusest lähtuda. Määruse reguleerimisala nähtub määruse andmise aluseks olevast volitusnormist (
§ 32
, mis sätestab, et kindlustatud isikult haigekassa poolt tasu maksmise kohustuse ülevõtmise korra ja tervishoiuteenuse osutajale makstava tasu arvutamise metoodika kehtestab sotsiaalminister määrusega haigekassa nõukogu ettepanekul) ja määruse nr 9 tekstist. Määruse § 1 lg 1 kohaselt reguleerib määrus kindlustatud isikult Eesti Haigekassa poolt tasu maksmise kohustuse ülevõtmise korda ja tervishoiuteenuse osutajatele makstava tasu arvutamise metoodikat. Kaebajale maksti Tallinna Vangla arstina töötamise ajal töötasu riigieelarvevahenditest, mitte Eesti Haigekassa vahenditest, seetõttu ei kohaldu nimetatud määrus tema suhtes ning temale töötasu määramisel tuli lähtuda teistest õigusaktidest. Apellatsioonkaebuses väidetakse, et vanglas töötavale arstile teistest arstidest väiksema palga alammäära maksmine on ebavõrdne kohtlemine vangla arsti suhtes ja seeläbi põhiseaduse § 12 lg 1 rikkumine. Selle väitega ringkonnakohus ei nõustu. Kaebaja ei saa tuletada haigekassa poolt finantseeritavate ja riigieelarvest finantseeritavate arstide töötasu võrdlemisest enda diskrimineerimist. Põhiseaduse § 12 lg 1 järgi on kõik seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Võrdsuspõhiõigus tähendab, et võrdses olukorras olevaid isikuid koheldakse võrdselt ning ebavõrdses olukorras olevaid isikuid ebavõrdselt (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 03.04.2002 otsus nr 34-1-2-02; Riigikohtu üldkogu 10.12.2003 otsus nr 3-3-1-47-03). Eesti riigis ei ole kehtestatud kõigile tööandjatele kohalduvaid ühtseid palgamäärasid sarnaste töökohtade täitjate jaoks. Ametikohtade nimetusi ja palgaastmestikku on RAPS-ga ühtlustatud küll riigi ametiasutustes, kuid mitte kogu Eesti töötajaskonna suhtes. Seetõttu ei ole kaebaja ja haigekassa poolt finantseeritavad meditsiinitöötajad samas olukorras ega võrreldavad isikute grupid. Iga tööandja maksab oma töötajatele palka oma eelarvevahendite ja võimaluste piires. Diskrimineerimiseks saab lugeda 7
(10)põhjendamatult erinevat töötasustamist eelkõige ühe tööandja piires, mitte kogu Eesti töötajaskonda arvestades. Kaebaja leiab, et talle on vähem makstud palka perioodi 01.01.2007 - 07.03.2008 eest. Nimetatud ajal ei kehtinud VõrdKS (võeti vastu 11.12.2008) ega ATS § 361 (jõustus 01.01.2009), mistõttu viidatud normid ei kuulu asja lahendamisel kohaldamisele. Kõnealusel perioodil kehtis aga PalS, mille § 5 keelas suurendada või vähendada palka olenevalt töötaja soost, rahvusest, nahavärvist, rassist, emakeelest, sotsiaalsest päritolust, ühiskondlikust seisundist, varasemast tegevusest, usulistest, poliitilistest või muudest veendumustest ja suhtumisest kaitseväeteenistuskohustusse. Samas ei ole aga seadustega vastuolus tasustada kõrgemalt töötajat, kellel on kõrgem kvalifikatsioon või paremad teenistusalased näitajad. Nii näiteks lubab ATS § 38 maksta riigiametnikule lisatasu akadeemilise kraadi eest ning § 39 võõrkeelte valdamise eest. Vabariigi Valitsuse 12.01.2006 määruse nr 10 „Riigiteenistujate töötasustamine
- aastal“ ning Vabariigi Valitsuse 18.01.2007 määruse nr 16 „Riigiteenistujate töötasustamine
- aastal“ § 2 lg 3 lubavad palgamäära diferentseerida asutusele olulistel ameti- või abiteenistuskohtadel kvalifikatsiooninõuete alusel, § 3 lg 3 seavad nõutavast tulemuslikuma töö eest lisatasu määramise aluseks riigiteenistuja teadmiste, oskuste ja töötulemuste hindamise. Seega on teenistujale kõrgema tasu maksmine tulenevalt tema kvalifikatsioonist ja ametikohal nõutavatest oskustest lubatud. Käesoleva vaidluse lõpptulemust ei muuda kaebaja väide, et vastustaja pole tõendanud, et kaebaja erialane pädevus, kvalifikatsioon ja arvutikasutamise oskus ei vastanud ametikohal esitatavatele nõuetele. Olenemata sellest, kas kaebaja erialane pädevus, kvalifikatsioon ja arvuti kasutamise oskus vastasid nõuetele või mitte, ei olnud kaebajal õigust diferentseeritud tasule põhjusel, et tema keeleoskus ei vastanud esitatud nõuetele. Vastustaja poolt halduskohtule esitatud vastusest selgub, et Keeleinspektsioon kontrollis 13.11.2007 kaebaja eesti keele oskuse taset ning selgus, et kaebaja eesti keele oskus ei vastanud ametikohal esitatavatele nõuetele ja teda kohustati sooritama 19.01.2008 tasemeeksam, mida kaebaja aga ei teinud. Kuna kaebaja reaalne eesti keele oskus ei olnud piisav tema teenistuskohustuste nõuetekohaseks täitmiseks ja teda ei olnud võimalik nimetada teisele ametikohale, vabastati ta ATS § 117 lg 1 p 4 alusel alates 07.03.2008 ametist (teenistusest vabastamise käskkiri tl 59). Kuivõrd Tallinna Vanglas maksti meditsiinitöötajatele (sh arstidele) diferentseeritud tasusid vaid juhul, kui kõik nõutavad oskused vastasid vähemalt kesktasemele, ja juba ühe oskuse ebarahuldavaks kvalifitseerumisel diferentseeritud tasu ei makstud, siis ei oleks kaebajal oma ebapiisava keeleoskuse tõttu nagunii olnud õigust palgamäärale lisaks diferentseeritud tasu saada. Tallinna Vangla arstide erinev töötasustamine tugines objektiivsetele alustele. Kaebaja on ebaõigesti leidnud, et eesti rahvusest arstid said kõrgemat palka tulenevalt nende emakeele oskusest. Kõrgema töötasu maksmise aluseks ei olnud emakeele, vaid riigikeele oskus. KeeleS § 1 lg 1 kohaselt on Eesti riigikeel eesti keel. Tulenevalt ATS § 14 lg-test 1 ja 2 peab riigiametnik valdama eesti keelt seadusega või seaduse alusel sätestatud ulatuses. KeeleS § 5 lg-test 2 ja 5 tulenevalt peab riigiametnik valdama eesti keelt ulatuses, mis on vajalik teenistusülesannete täitmiseks. Riigiametnik peab valdama riigikeelt, kuna KeeleS § 4 lg 1 kohaselt on igaühel õigus eestikeelsele asjaajamisele riigiasutuses. Kuna kaebaja keeleoskus ei vastanud Keeleinspektsiooni kontrollitulemustest nähtuvalt ametikohal esitatavatele nõuetele, võisid jääda tagamata eesti keelt kõnelevate kinnipeetavate õigused eestikeelsele arstiabile vanglas. Vastustaja sõnul anti kaebajale võimalus osaleda tasuta eesti keele kursustel ja sooritada nõutav kõrgtaseme eksam, kuid kaebaja ei kasutanud seda võimalust, seetõttu ei ole põhjendatud ka tema väited tema ebavõrdsest kohtlemisest. Kaebaja viidatud Euroopa Liidu Nõukogu 29.06.2000 direktiiv 2000/43/EÜ ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuna selle eesmärgiks on art 1 kohaselt kehtestada raamistik rassilise või etnilise päritolu alusel diskrimineerimise vastu võitlemiseks, et tagada võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamine liikmesriikides. Kaebajat ei ole diskrimineeritud tema rassi või etnilise päritolu alusel; kaebajale ei määratud diferentseeritud tasu asjaolu tõttu, et tema oskused ja pädevus ei vastanud ametikohal esitatavatele nõuetele. Etnilist päritolu ei saa isik muuta, küll aga saab isik 8
(10)arendada ametikohal vajalikke oskusi. Kuivõrd nimetatud direktiiv käesolevat juhtumit ei reguleeri, siis puudub vajadus pöörduda Euroopa Kohtu poole selle tõlgendamise küsimusega. Juhul, kui isikutel on erinev erialane pädevus, kvalifikatsioon, keeleoskus ja arvutikasutamise oskus, ei ole tegemist samalaadse olukorraga ning nendel alustel erineva tasu maksmine ei ole diskrimineerimine. Halduskohus leidis õigesti, et kui palga maksmisel on lähtutud ühesugustest alustest ja printsiipidest, siis ei saa üldjuhul olla tegemist diskrimineerimisega. Vastustaja selgituste kohaselt maksti vangla meditsiinitöötajatele diferentseeritud tasusid ühtsete põhimõtete kohaselt; arstide palga baasmäärale 13 200 kr lisandus diferentseeritud tasu vaid neile arstidele, kelle erialane pädevus, kvalifikatsioon, keele- ja arvutikasutamise oskus olid vähemalt kesktasemel. Diferentseeritud tasusid ei makstud, kui vähemalt üks nendest näitajatest oli ebarahuldaval tasemel. Vastustaja esitas halduskohtule Tallinna Vangla meditsiinitöötajate palkade kujunemise tabeli. Sellest nähtub, et eesti nimedega pulmonoloog T.-L. Parmas, terapeudid I. Tamm ja T. Oruaas, õed A. Saariste, E. Kärmas, H. Jaarmann, M. Mets, K. Kukk, K. Kits, K. Tamm, V. Väinsaar, V. Vijard, P. Kukk, R. Nikkel ja K. Kipper ei saanud diferentseeritud tasu, kuna nende arvutikasutamise oskus, erialane pädevus või kvalifikatsioon ei vastanud nõuetele. Kaebaja poolt apellatsioonkaebuses nimetatud neuroloog E. Volmeri ja pulmonoloog M. Virkuse palgamäärale lisandus diferentseeritud tasu, kuna nende oskused vastasid nõuetele. Tabelis puudub kaebaja nimetatud dr Helend. Kui kaebaja pidas silmas erakorralist meditsiiniarsti L. Sellendit, siis ka tema sai diferentseeritud palka, sest tema oskused vastasid nõuetele. Kaebaja poolt apellatsioonkaebuses nimetatud anestesioloog A. Jossifova, kardioloog I. Artemjevi, nahaarst-dermatoveneroloog N. Šabalini, pulmonoloog G. Barkovi ja psühhiaater A. Kardakovi palka ei diferentseeritud, kuna nende oskused ei vastanud nõuetele: I. Artemjevil olid kõik nõutavad oskused ebarahuldaval tasemel, N. Šabalinil ja G. Barkovil olid ebarahuldaval tasemel nii keele- kui arvutikasutamise oskus, A. Jossifoval olid ebarahuldaval tasemel erialane pädevus ja kvalifikatsioon, A. Kardakovil oli ebarahuldaval tasemel vaid keeleoskus. Nimekirjas puudub kaebaja nimetatud Galina Šabalina. Kui kaebaja pidas silmas stomatoloog Galina Fjodorovat, siis ka talle diferentseeritud tasu ei määratud, sest tema keele- ja arvutikasutamise oskused olid ebarahuldavad. Samas on vene nimedega kirurg Aleksandr Popovi ja terapeut Ljudmilla Solomatina palkasid diferentseeritud, kuna nende erialane pädevus, kvalifikatsioon, keele- ja arvutikasutamise oskus vastasid nõuetele. Seetõttu ei ole põhjendatud kaebaja väide, et Tallinna Vangla meditsiinitöötajate palkade diferentseerimine toimus rahvusliku tunnuse alusel ja vene rahvusest arstid said alati kaks korda väiksemat palka kui eesti rahvusest arstid. Toodud võrdlustest nähtub, et ka vene rahvusest meditsiinitöötajatele maksti diferentseeritud tasu, kui nende oskused vastasid ametikohal esitatavatele nõuetele, ning ka eesti rahvusest meditsiinitöötajate palkasid ei diferentseeritud, kui vähemalt üks oskustest ei vastanud nõuetele. Kaebuses nimetatud dr Annisti osas järeldub samuti, et talle diferentseeritud palga määramisel arvestati tema erialast pädevust, kvalifikatsiooni, arvutikasutamise oskust ja keeleoskust, nii nagu kõigi vangla tervishoiutöötajate puhul. Sellise hinnangu andmist vangla tervishoiutöötajate tasustamisel eeldas ka „Tallinna Vangla 2007. aasta eelarve seletuskiri“ . Kaebaja leiab, et antud vaidluse puhul tuleks lähtuda Justiitsministeeriumi 19.12.2008 kirjast nr 3.1-19/12307, kuna Justiitsministeeriumi puhul on tegemist pädevama ja erapooletu asutusega. Nimetatud kirjas vastas Justiitsministeerium Inimõiguste Teabekeskuse selgitustaotlusele, et Tallinna Vangla arstide palga kujundamisel on võetud arvesse sotsiaalministri 19.01.2007 määrusega nr 9 sätestatud arstide tunnipalga alammäära, milleks on 112 kr tunnis. Ringkonnakohtu arvates on Justiitsministeeriumi toodud seisukoht vastuolus Justiitsministeeriumi enda 12.03.2007 kirjaga nr 1-2-33/2449 „Tallinna Vangla 2007. aasta eelarve seletuskiri“, milles on antud Tallinna Vanglale selgitusi justiitsministri 27.02.2007 käskkirjaga nr 50 kinnitatud Tallinna Vangla eelarve kujunemise kohta 2007. aastaks. Nimetatud kirja p 2.6 kohaselt võimaldab tervishoiutöötajate palgafond vanglal ametikohale nõutavatele oskustele vastavaid tervishoiutöötajaid tasustada, arvestades 25.01.2007 sõlmitud tervishoiutöötajate riiklikul kokkuleppel kehtestatud ning 9
(10)alates 01.04.2007 kehtima hakkavaid miinimumtasusid (arst 99 kr, õde 52,5 kr ja hooldustöötaja 29 kr). Järelikult ei lähtutud
- a Tallinna Vangla meditsiinitöötajate miinimumtasude kehtestamisel mitte sotsiaalministri 19.01.2007 määrusest nr 9, vaid juhiti tähelepanu 25.01.2007 sõlmitud riiklikul kokkuleppel kehtestatud miinimumtasude kohaldamise vajadusele. Samuti võib Justiitsministeeriumi 19.12.2008 kiri selgitada
- a Tallinna Vangla meditsiinitöötajate töötasustamise aluseid, mitte aga
- aastal kehtinud korda. Vastustaja ei ole taotlenud tema poolt kantud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt, seetõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 92 lg 1, § 93 lg 1). Lauri Madise Viive Ligi Silvia Truman 10
(10)