Obsah (12)

§ 67§ 64§ 93§ 30§ 49§ 52§ 53§ 90§ 651§ 41§ 65§ 4

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 30.06.2010. a Tallinn Haldusasja number 3-09-2425 Haldusasi A. M.e kaebus Tallinna Vangl

) § 67 p-i 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p-i 14.2.2 nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega 15 ööpäevaks. 11.09.2009a. esitas A. M. vaide, milles taotles Tallinna Vangla 10.09.2009 käskkirja nr 668-d kehtetuks tunnistamist. Tallinna Vangla direktori asetäitja halduse alal direktori ülesannetes oma 14.10.2009.a vaideotsusega nr 1-13146334 1 jättis kaebuse esitaja vaide rahuldamata. 1 2. Tallinna Vanglas läbiviidud distsiplinaarmenetluse tulemusena karistati A. M.e Tallinna Vangla vangistusosakonna peaspetsialisti vangistusosakonna juhataja ülesannetes 18.09.2009. a käskkirja nr 688-d

§ 67p-i 1 nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega 25 ööpäevaks.

21.09.

1. a esitas A. M. vaide, milles taotles Tallinna Vangla 18.09.
2. a käskkirja nr 688-d kehtetuks tunnistamist. Tallinna Vangla direktor oma 30.10.2009a. vaideotsusegan r 1-13148456-1 jättis kaebuse esitaja vaide rahuldamata.
3. 26.10.2009 esitas A. M. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb käskkirjade nr 688-d ja 668 tühistamist. A. M.E SEISUKOHAD
4. A. M. palub tühistada Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja Margus Murašini 10.09.2009 käskkirja nr 668-d, millega kaebaja paigutati kartserisse 15 ööpäevaks. 4.1

§ 64

lg 4 sätestab, et distsiplinaarkaristuse määrab vangla direktor distsiplinaarmenetluse läbiviinud vanglaametniku ettepanekul. A. M.ele ei määranud distsiplinaarkaristust vangla direktor vaid vangistusosakonna juhataja Margus Murašin. 4.2 Distsiplinaarkaristus määrati Tallinna Vangla kodukorra p. 14.2.2 rikkumise eest. Kaebaja selgitab, et tema kehv tervislik seisund ei võimalda teha liigutusi, mis on tervele inimesele tavapärased ja loomulikud ning jääb arusaamatuks, kuidas kaebaja ohustab vangla üldist julgeolekut. Ta on korduvalt selgitanud, miks ta ei saa panna käsi ristamisi selja peale ning samuti on ta näidanud haigla väljavõtet enda vigastustest. Saabumisel Tallinna Vanglasse informeeris ta koheselt vangla ametnikke, juhtkonda ja arsti tema kehvast tervislikust seisundist ning täitis ära ankeedi, kuhu märkis varasemalt saadud vigastused ja terviseprobleemid. Tallinna Vangla üldarsti I. K. poolt väljastatud meditsiiniline õiend kaebaja tervise kohta on õigusvastane, kuna I. K. tekitas A. M.ele 12.08.2008 füüsilist valu arstliku läbivaatluse käigus, väänates kaebaja käed selja taha jõudu kasutades. Arstlikku läbivaatust 03.11.2008 ja 04.11.200, millal väljastati meditsiinilised õiendid, ei toimunud. Ka ei ole võimaldatud sõltumatut arstlikku ekspertiisi, kuigi ta on seda korduvalt palunud. 4.3 Tallinna Vangla ametnikud on pakkunud ise võimalusi, et kui käte ristamisi selja taga hoidmine saatmisel tekitab füüsilist valu, võib hoida käsi sirgelt liikumatult kõrval. Seda võimalust on kaebaja kogu aeg ka kasutanud, et mitte rikkuda kodukorra punkti 14.2.2 ning mitte ohustada vangla üldist julgeolekut. 4.4 Kaebajal ei võimaldatud kontakteeruda kaitsjaga enne ütluste andmist, seega pidi ta osadest ütlustest keelduma. Samuti ei võimaldatud lisada omapoolseid ütlusi peale protokolliga tutvumist ning ei antud protokolli koopiat ega teisi menetlusdokumentide koopiaid, kuigi ta oli selleks soovi avaldanud. Ta ei soovi rikkuda vangla kodukorra p. 14.2.2, kuid tervislik seisund ei võimalda teha liigutusi, mis tervele inimesele on tavapärased ja loomulikud.

1. Palub tühistada Tallinna Vangla 18.09.2009 käskkirja nr 688-d, millega ta paigutati kartserisse 25ööpäevaks. Nimetatud käskkirjaga määrati distsiplinaarkaristus Tallinna Vangla ametniku korralduse eiramise eest. Kaebaja ei ole rikkunud tahtlikult ametnike korraldust kanda kartseri riietust nagu vangla ametnikud väidavad. 18.08.2009 kella 14 paiku paigutati ta kartserisse isiklike riietega, eelnevalt oli ta Tallinna Vangla ametnikele selgitanud, et ei tea normi, miks ei tohi kanda kartseris isiklikke riideid. Umbes kella 16.30 paiku viidi kaebaja kartserist vastuvõtu osakonda, kus ametnikud panid jõudu kasutades ja kaebajat vigastades selga kartseri riietuse. Alates 21.09.2009 võimaldati temal taas kanda enda riietust, kuna kandis kartseris pikka aluspesu, kuid 18.09.- 21.09.2009 pidi kaebaja viibima kartseris bokserite väel. 2 Vangla ametnikud ei ole temale tutvustanud ühtegi õigusakti, mis kohustaks kandma paljal ihul kartseri riietust. Sunniviisilisel riietamisel tekitati füüsilisi vigastusi ning teda mõnitati. Kaebaja ei osutanud füüsilist vastupanu vaid istus maha lootes, et maasolijale ei tehta füüsiliselt haiget. Kaebajat ei teavitatud 18.08.2009 ettekande kirjutamisest nagu seaduses on ette nähtud. Temale ei tutvustatud ühtegi dokumenti või õigusakti, kus oleks sätestatud, et kinnipeetav on kohustatud kandma vangla (kartseri) riietust. Igaühel on õigus valida, kas ta kannab vangla riietust või mitte.
2. Rikutud on põhiseaduse §-s 44 ning

§-des 93 ja 30 sätestatut, kuna kartserikambris viibimise ajal ei võimaldatud tal lugeda ajalehti. Samuti sätestab

§ 93

lg 3, et vahistatule peavad olema kättesaadavad üleriigilised päevalehed ning raamatukogus hoitavad raamatud ja ajakirjad. Samuti sätestab

§ 30

lg 1, et kinnipeetavale tagatakse vanglas võimalus lugeda üleriigilisi päevalehti ning ajakirju. Kaebajale oli kõik see keelatud käskkirja nr 668-d ja 688-d alusel. Nimetatud käskkirjadega piirati kaebaja esitaja õigusi lugeda ajalehti ning samuti diskrimineeriti teda tema tervisliku seisundi tõttu. PS § 13 sätestab, et igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele, kuid temale ei ole seda tänaseni võimaldatud, kuna Tallinna Vanglas rikutakse pidevalt tema õigusi kehva tervisliku seisundi tõttu. PS § 28 sätestab, et igaühel on õigus tervise kaitsele. Tallinna Vanglas seda ei võimaldata, kuna kaebaja on korduvalt palunud ravi, et tervenedes oleks võimalik täita vangla kodukorra punkti 14.2.

1. Tallinna Vanglas ei kohelda teda inimväärikust austavalt ning talle tekitatakse asjatult kannatusi ja ebameeldivusi. PS § 12 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Käskkirjaga nr 668-d ja nr 688-d diskrimineeritakse teda, kuna tervisliku seisundi tõttu ei saa ta hoida käsi selja taga ja kuna ta eelnevalt selgitas ja põhjendas, miks ta ei saa kanda vangla riietust. Tallinna Vangla ametnikud ise andsid kaebajale selga tema isikliku dressipluusi, kuid ei lubanud tal kanda pikka aluspesu. Alates 21.09.2009 lubati kanda pikka aluspesu vangla riietuse all. Ajavahemikul 18.08.2009-21.09.2009 pidi kaebaja liikuma lühikese aluspesu väel.
2. Kohtuistungil jäi kaebaja kaebuse juurde ja selgitas lisaks, et tegelikult on ta
3. a perearsti juures ise soovinud, et talle invaliidsust ei määrataks, kuna ta ei soovi teiste arvel elada. Kaebaja esitas tõendi, et meditsiinilise osakonna juhataja E. K. on 29.04.10 diagnoosinud reumatoidartriidid ja radikulopaatia rinnaosa piirkonnas. Leiab, et varasemates diagnoosides on meelega ta tunnistatud terveks, et tema huve kahjustada. Kriminaalasja materjalides on tõend selle aasta veebruarist, et talle määrati Tallinna Vanglas voodirežiim. Arsti viimane tõend näitab, et tal on raske olla sundasendis. Tal on liigesevalud juba arvates
4. eluaastast. Soovis ise Londonis teha sõltumatut terviseekspertiisi, aga teda ei lasta vanglast välja. Leiab, et distsiplinaarkaristuse saab määrata vaid vangla direktor. Kartseririiete kandmine ei ole kohustuslik, kuna niisugust normi, millest see kohustus tuleb, talle ei näidatud. Alguses lubati kartseris olla oma dressipluusiga, seejärel mitte. Selgusetuks jääb ka see, miks alguses ei lubatud oma riideid kanda, siis hiljem lubati kanda pikka pesu kartseririiete all, see kõik kinnitab, et niisugune nõue -kanda kartseris vangla riietust- ei ole seaduslik. Riietus, mis talla anti oli räpane. Palub kaebus rahuldada ning tühistada Tallinna Vangla 10.09.2009.a käskkiri nr 668-d ja 21.09.2009 käskkiri nr 688-d. TALLINNA VANGLA SEISUKOHAD
5. Tallinna Vangla 10.09.
6. a käskkirja nr 668-d õiguspärasus. 3 Vanglas läbiviidud distsiplinaarmenetluse materjalide kohaselt karistati kaebuse esitajat Tallinna Vangla vangistusosakonna peaspetsialisti vangistusosakonna juhataja ülesannetes 10.09.
7. a käskkirjaga nr 668-d

§ 67

p-i 1 ning Tallinna Vangla kodukorra p-i 14.2.2 nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega 15 ööpäevaks. Nimetatud käskkirja kohaselt seisnes kaebuse esitaja rikkumine selles, et ta 18.08.

1. a kella 13.00 paiku Tallinna Vangla I eelvangistushoone kambrist nr 359 väljudes I eelvangistushoone vastuvõtupunkti ning kella 13.15 paiku I eelvangistushoone I korrusel liikudes, ei allunud vanglaametniku seaduslikele korraldustele asetada käed ristatult seljale. Distsipliinirikkumine on tõendatud vanglaametnik U. L. 18.08.
2. a ettekandega nr
3. Nimetatud ettekandest nähtub, et 18.08.
4. a kella 13.00 paiku kaebuse esitaja ei täitnud saatmisel vanglaametniku korduvaid seaduslikke korraldusi panna käed selja taha. Distsiplinaarmenetluse käigus 01.09.
5. a on vanglaametnik N. B. koostanud õiendi, millest nähtub, et ta viis vanglaametnike U. L. ja R. E.iga läbi vestluse lisaseletuste võtmiseks nimetatud ettekande juurde. Õiendist nähtub, et 18.08.
6. a kella 13.00 paiku Tallinna Vangla I eelvangistushoone kambrist nr 359 väljudes I eelvangistushoone vastuvõtupunkti ning kella 13.15 paiku I eelvangistushoone I korrusel liikudes, ei allunud kaebuse esitaja vanglaametnike korduvatele seaduslikele korraldustele panna käed selja taha. Lisaks nähtub õiendist, et kaebuse esitaja keeldus seletuskirja kirjutamisest. Vanglaametniku seaduslikule korraldusele mitteallumine ning saatmisel käte seljale ristatult mitteasetamine on vastuolus vangistusseaduse § 67 p-st 1 ning Tallinna Vangla kodukorra p-st 14.2.2 tulenevate nõuetega. Seega oli tegemist distsipliinirikkumisega, mille eest võis kaebuse esitajat karistada distsiplinaarkorras. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla vangistusosakonna peaspetsialisti vangistusosakonna juhataja ülesannetes 10.09.
7. a käskkiri nr 668d on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta vastab vorminõuetele ja ei esine tühise haldusakti tunnuseid.
8. Tallinna Vangla 18.09.2009.a käskkirja nr 688-d õiguspärasus. Vanglas läbiviidud distsiplinaarmenetluse materjalide kohaselt karistati kaebuse esitajat Tallinna Vangla vangistusosakonna peaspetsialisti vangistusosakonna juhataja ülesannetes 18.09.2009.a käskkirjaga nr 688-d

§ 67p-i 1 nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega 25 ööpäevaks.

Nimetatud käskkirja kohaselt seisnes kaebuse esitaja rikkumine selles, et ta 18.08.

1. a kella 14.30 paiku Tallinna Vangla II eelvangistushoone I korruse vastuvõtupunktis keeldus enne kartserisse paigutamist ümber riietumast kartserikambris ettenähtud vangla riietesse ning ei allunud vanglaametniku seaduslikele korraldustele panna selga kartseririided. Kaebuse esitaja distsipliinirikkumine on tõendatud vanglaametnik L. L. 18.08.
2. a ettekandega nr
3. Ettekandest nähtub, et 18.08.
4. a kell 14.30 toodi vastuvõtupunkti kartserisse paigutamiseks kaebuse esitaja, kellele teostati läbiotsimine ning väljastati kartseris ettenähtud vormiriietus, mida kaebuse esitaja kategooriliselt keeldus selga panemast. Ettekande kohaselt põhjendas kaebuse esitaja keeldumist sellega, et kasutatud riiete kandmisega võivad kaasneda nakkushaigused ja allergiad. Samuti nähtub ettekandest, et kaebuse esitaja kirjutas intsidendi kohta seletuskirja. 18.08.
5. a on kirjutanud antud distsipliinirikkumise kohta lisaettekande vanglaametnik T. K.. Lisaettekandest nähtub, et 18.08.
6. a keeldus kaebuse esitaja vastuvõtupunktis enne kartserisse paigutamist riietumast kartseri riietusse. Lisaettekande kohaselt selgitati, et juhul, kui kinni peetaval isikul puuduvad meditsiinilised vastunäidustused, siis on ta kohustatud kartserikaristuse kandmise ajal kandma kartseri arvel olevat riietust. Samuti nähtub lisaettekandest, et kaebuse esitajale anti korduvalt seaduslik korraldus panna selga kartseri riietus, kuid A. M. keeldus korralduste täitmisest. Vanglaametniku seaduslikule korraldusele mitteallumine on vastuolus

§ 67p-st 1 tulenevate nõuetega.

Seega on tegemist distsipliinirikkumisega, mille eest võis kaebuse esitajat karistada distsiplinaarkorras. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla vangistusosakonna peaspetsialisti vangistusosakonna juhataia ülesannetes 18.09.

1. a käskkiri nr 688- 4 d on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne kaalutlusvigadeta vastab vorminõuetele ja ei esine tühise haldusakti tunnuseid.
2. Väide, et kaebaja ei saa käsi seljale panna tervislikel põhjustel on paljasõnaline. Meditsiiniline vastunäidustus, mis õigustaks kohustusest kõrvalekaldumist, peab olema objektiivne, so arstlikult tõendatud. Distsiplinaarmenetluste materjalidele lisatud Tallinna Vangla meditsiiniosakonna spetsialist-üldarst I. K. 14.11.
3. a antud meditsiinilisest õiendist nähtub, et kaebuse esitajal ei ole ühtegi tervisest tulenevat põhjust käsi selja taha mitte panna. Vaidemenetlustele lisatud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kirurgiakliiniku juhataja Leonhard K. 17.12.
4. a õiendist nähtub, et kaebuse esitajal ei ole takistusi käte selja taha panemiseks. Seega on kaks spetsialisti andnud hinnangu, et vaide esitajal ei esine tervislikust seisundist tulenevaid takistusi käte selja taha panemiseks ning puudub alus kahelda spetsialistide arvamuses. Kuna distsiplinaarmenetluse materjalidest ei nähtu, et kaebuse esitaja tervislikus seisundis oleks toimunud muutusi peale 14.11.
5. a või 17.12.
6. a, siis tuleb asuda seisukohale, et kaebuse esitajal ei esinenud tervislikke takistusi vanglaametniku seadusliku korralduse täitmiseks ja käte selja taha panemiseks. Käte selja taga ristamisi hoidmine on lühiajaline meede, mida kohaldatakse kinnipeetavate ja vahistatute saatmisel vangla üldise julgeoleku tagamise eesmärgil ning nimetatud reeglist erandi tegemiseks peab olema objektiivne põhjus. Kaebuse esitajal selline objektiivne põhjus puudub.
7. Kaebuse esitaja leiab, et Tallinna Vangla üldarsti I. K. väljastatud meditsiinilised õiendid kaebuse esitaja tervisliku seisundi kohta on õigusvastased ja Tallinna Vangla oleks pidanud talle võimaldama sõltumatut arstlikku ekspertiisi, kuid A. M. jätab tähelepanuta, et lisaks on Tallinna Vangla spetsialistüldarsti I. K. väljastatud meditsiinilistele õienditele kaebuse esitajale korduvalt võimaldatud eriarsti vastuvõtul käimist, mille tulemused kinnitavad samasuguseid andmeid. Lisaks on Tallinna Vangla küsinud arvamust Põhja-Eesti Regionaalhaigla eriarstilt. Seega puudus vajadus teha täiendavat arstlikku ekspertiisi. Kaebuse esitaja ei olegi põhjendanud, milles seisneb I. K. väljastatud õiendite õigusvastasus, seega leiab Tallinna Vangla, et kaebuse esitaja väide on paljasõnaline. Kaebuse esitaja on täpselt samasisuliste kaebustega pöördunud Tallinna Halduskohtu poole haldusasjades nr 3-08-2306 ja 3-09-
8. Tallinna Halduskohus on 17.04.
9. a otsuses haldusasjas nr 3-08-2306 märkinud, et objektiivse takistusena saaks käsitleda kaebaja väidet, et käte selja taga hoidmine tekitab talle füüsilist valu. Kohus küsis vanglalt, kas kaebajal on vangla arstide poolt läbi vaatamisel nähtunud mingisuguseid näidustusi, mis raskendaksid kaebajal käte selja taha viimist. Tallinna Vangla esitas kohtule 14.01.
10. a vastuse nr 1-13/1948-1 selgitustaotlusele, milles on märgitud, et käte ja liigeste liikumisulatus on normi piires ja liigeseturset ei esine. Vangla arst märkis, et käte selja taha viimine ei ole takistatud. Ka neuroloog ei tuvastanud vastuvõtul, et kaebajale võiks tekitada füüsilist valu käte selja taga hoidmine. Lisaks edastas vangla 02.04.
11. a kohtule SA PõhjaEesti Regionaalhaigla vastuse järelepärimisele ning väljavõtte 04.06.
12. a juhtunud õnnetuse haigusloost. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kinnitas, et vigastuse iseloomu ja kliinilist leidu arvestades, ei ole A. M.el takistusi käte selja taha viimiseks. Kohus leidis, et kaebaja pole tõendanud, et 04.07.
13. a õnnetuse tagajärjel tekkinud vigastused tekitaks talle raskusi käte selja taha viimisel. Ükski arst pole seda kinnitanud, samuti ei nähtu vastavat asjaolu kaebaja 04.06.
14. a haigusloost. Tallinna Halduskohus on 22.05.
15. a otsuses haldusasjas nr 3-09-373 märkinud, et nagu nähtub haldusasja materjalidest, on kaebuse esitaja korduvalt käinud arsti vastuvõtul, sh kahel korral viibinud neuroloogi (spetsialisti) vastuvõtul. 01.04.
16. a käis vahistatu A. M. neuroloogi vastuvõtul. Spetsialist-neuroloog R. V. märgib terviselehel, et aktiivsed liigutused on kõikjal vabad, luud, liigesed deformatsioonideta, neuroloogilisi ärajäämanähtusid ei esine, valuravi ei soovi. Kohtule antud kirjalikus selgituses spetsialist-neuroloog R. V. märkis, et A. M. on käinud tema vastuvõtul 2 korral- 09.12.
17. a kaebas valu lülisamba nimmeosas, mida seostas trauma jääknähtudega (trauma leidis aset
18. a). Muuhulgas märgitakse, et aktiivsed liigutused on kõikjal vabad tavalise ulatuse ja jõudlusega, lihasatroofiaid ei esine, lülisammas on tavalise konfiguratsiooniga, samas esineb kerge liikuvuse 5 piiratus, muus osas mingit funktsioonihäiret ei esinenud. Arvestades kliinilist leidu on A. M.el diagnoositud episoodilisi nimmevalusid, antud soovitused võimlemiseks. 01.04.
19. a kaebas peavalu otsmiku piirkonnas. Teostatud neuroloogiline läbivaatus, kus objektiivset neuroloogilist patoloogiat ei esinenud. Diagnoositud pingepeavalud. Medikamentoossest valuravist keeldus (nagu siit nähtub A. M. selja-ega nimmevalusid ei kaevanud). Spetsialist-neuroloog R. V.i arvamus: eelpoolnimetatud tervisehäired on episoodilise iseloomuga, püsivat funktsioonihäiret ei esine ning patsient on võimeline osalema kohtuprotsessis, kandma karistust ja täitma kinnipidamiskoha poolt esitatavaid nõudeid, kaasa arvatud käte hoidmine seljal. Patsiendil võib esineda kerget mööduvat valulikkust lülisamba nimme piirkonnas, eriti kestvas sundasendis. Samuti SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kirurgiakliiniku juhataja L. K. oma 17.12.
20. a kirjas nr 24/9863-1 märgib, et A. M.el ei ole mingit takistust käte selja taha viimiseks (seda väidab ka vangla arst). Käesolevas haldusasjas ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis lükkaks ümber spetsialistide arvamuse. Seega ei olnud Tallinna Vanglal alust (objektiivset põhjust) teha vahistatu A. M.e suhtes erandit. Kaebuse esitaja tervisekaardist ei nähtu, samuti ei ole kaebuse esitaja ise esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et peale eelpoolnimetatud kohtuotsuste tegemist oleks kaebuse esitaja tervislikus seisundis toimunud muutusi halvenemise suunas, mis annaks aluse saatmisel tema suhtes erandi tegemiseks. Seega leiab Tallinna Vangla, et kaebuse esitajat on vaidlustatud käskkirjaga karistatud õiguspäraselt.
21. Vastupidiselt kaebaja väidetele puuduvad Tallinna Vanglal andmed selle kohta, et kaebajale oleks pakutud võimalust hoida käsi sirgelt kõrval. Vanglaametnikel puudub pädevus sellise erandi tegemiseks, kui puuduvad objektiivsed põhjused. Kaebaja ei ole nimetanud ühegi ametniku nime, mistõttu on kaebaja väited paljasõnalised ja neid ei saa kontrollida.
22. Kaebaja väide, et temale ei antud võimalust tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalidega ega lisada ütlusi peale distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumist, on alusetu. Vangla ei nõustu ka väitega, et kaebajale ei antud võimalust konsulteerida advokaadiga. Haldusmenetluse seaduse § 13 lg 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus kasutada haldusmenetluses esindajat, kes võib esindada menetlusosalist kõigis toimingutes, mida seadusest tulenevalt ei pea menetlusosaline tegema ise. Kuna distsiplinaarmenetluse käigus tuleb välja selgitada rikkumise asjaolud, siis ei ole võimalik esindajal teha seda kinnipeetava eest, vaid selgitused rikkumise asjaolude kohta tuleb anda kinnipeetaval isiklikult. Distsiplinaarmenetluste käigus on kaebuse esitajale antud võimalus selgituste andmiseks, millest kaebuse esitaja aga on ise keeldunud. Tulenevalt eeltoodust ei ole kaebuse esitaja õigusi distsiplinaarmenetluste läbiviimise käigus rikutud. Kaebuse esitajal ei esinenud distsiplinaarmenetluse läbiviimise käigus esindaja abi vajavaid õiguslikke probleeme. Samas ei ole Tallinna Vangla teinud kaebuse esitajale takistusi distsiplinaarmenetluse käigus advokaadiga kohtumiseks. Advokaadiga kohtumises kokkuleppimine ei toimu Tallinna Vangla vahendusel, vaid seda on võimalik teha telefoni või kirja teel või kokku leppida järgmise kohtumise aeg eelmisel kokkusaamisel. Vangla ei ole distsiplinaarmenetluste läbiviimise käigus teinud kaebuse esitajale takistusi advokaadiga kohtumiseks, seega on tema väide, et tal ei võimaldatud konsulteerida advokaadiga, alusetu.
23. Vangla on taganud kaebuse esitajale tervishoiuteenuste kättesaadavuse vastavalt

§-dele 52 ja 53.

§ 49lg 1 kohaselt on tervishoid vanglas riigi tervishoiusüsteemi osa.

Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel.

§ 52

lg 1 kohaselt osutab tervishoiuteenust vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral 6 suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid.

§ 53

lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus. Kaebuse esitaja tervisekaardist nähtub, et ta on peale 30.07.

1. a, so Tallinna Vanglasse paigutamist, viibinud korduvalt Tallinna Vangla meditsiiniosakonna spetsialist-perearsti kui spetsialist- üldarsti vastuvõtul. Kaebuse esitaja tervisekaardist nähtub, et kaebuse esitaja on viibinud neuroloogi, hambaarsti, röntgenoloogi vastuvõtul. Lisaks on ta viibinud uuringutel Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. Väide, et talle ei ole võimaldatud ravi, on alusetu ja vangla ei takista A. M.el end vajadusel ravimast ning tervislik seisund võimaldab täita vanglas kindlaksmääratud korda. Vanglasse sattumisel on vanglal positiivne kohustus kaitsta kinnipeetavate tervist ja võimaldada ravi, kuid see ei tähendada alati seda, et vanglal tuleb ületada reaalseid võimalusi. Vangla tingimustes tuleb paratamatult arvestada ka sellega, et alati ei toimu ravi saamine ja ravi saamise korraldamine samaväärselt, kui see toimub vangistusest väljaspool, kuna vangla võimalused tagada ravi on piiratumad, kui vabaduses, ent need on piisavad, et täita seaduse nõuded.
2. Kaebuse esitaja on vangistusseadusega tutvunud 30.07.
3. a, seega ei vasta tõele tema väide, et Tallinna Vangla ei ole talle tutvustanud õigusakti, mille kohaselt kinni peetav isik on kartserikambris viibimise ajal kohustatud kandma kartseri riietust.

§ 90

lg 1 kohaselt kohaldatakse eelvangistuse kandmisele käesoleva seaduse 1., 2., ja 7. peatüki sätteid käesolevas peatükis sätestatud erisustega.

1. peatüki § 651 lg 2 kohaselt kartserisse vastuvõtmisel otsitakse kinnipeetav läbi ning talle antakse kartseri arvel olev riietus. Kinnipeetava juures kambris olnud isiklikud asjad antakse hoiule ning tagastatakse kinnipeetavale pärast kartserist vabastamist. Tallinna Vangla kodukorra p-i 12.2.3 kohaselt otsitakse kinni peetav isik enne kartserisse paigutamist läbi ja talle jäetakse kartseris lubatud asjad. Kinni peetavale isikule antakse kartseri arvel olev riietus.
2. Kaebuse esitaja väidab, et temale tekitati 18.08.
3. a kartserisse paigutamisel vanglaametnike poolt füüsilisi vigastusi. Distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtub, et vanglaametnikud olid sunnitud kaebuse esitaja suhtes 18.08.
4. a kasutama ohjeldusmeetmena füüsilist jõudu, mille põhjuseks oli asjaolu, et kaebuse esitaja keeldus kartserisse paigutamisel kartseri riietuse selga panemisest. Ohjeldusmeetme kasutamise kohta on koostatud akt, millest nähtub, et ohjeldusmeetme kasutamise algus on 16.30 ja lõpp 16.
5. Lisaks on distsiplinaarmenetluse materjalidele lisatud peale kaebuse esitaja suhtes ohjeldusmeetme kasutamist Tallinna Vangla meditsiiniosakonna spetsialist-perearsti poolt koostatud meditsiiniline õiend, mis kinnitab A. M.e tervise kontrollimist ning vigastuste puudumist.
6. A. M. väidab, et ta ei keeldunud kartseri riietuse kandmisest, vaid keeldus seda selga panemast põhjusel, et vanglaametnikud ei lubanud kartseririietuse all kanda pikka pesu. Lisaks väidab kaebuse esitaja, et teda ei teavitatud 18.08.
7. a ettekande kirjutamisest. Tallinna Vangla selgitab, et distsiplinaarmenetluse materjalide kohaselt kirjutas kaebuse esitaja seletuskirja peale seda, kui tema kohta oli vanglaametnik L. L. poolt koostatud ettekanne. Kaebuse esitaja märgib 18.08.
8. a kirjutatud seletuskirjas järgnevat: keeldun kartserisse mineku ja oleku ajal kandmast Tallinna Vangla riietust, et vältida võimalikke terviseriske (nakkushaigused, allergiad, hügieeni pärast ning muud nähtused, mis võivad esineda). Seega on kaebuse esitaja ise oma seletuskirjas tunnistanud, et keeldus täitmast vanglaametniku seaduslikku korraldust panna enne kartserisse paigutamist selga kartseri riietus. Distsiplinaarmenetluse materjalidest ei nähtu, et kaebuse esitaja oleks põhjendanud kartseri riietuse kandmisest keeldumist põhjusel, et temal ei lubatud riietuse all kanda pikka pesu. Seega ei vasta kaebuse esitaja kohtule esitatud väide tõele. 7 Kinni peetavatele isikutele, kes paigutatakse kartserikambrisse, väljastatakse vangla poolt puhtaks pestud riided ning seega on kaebuse esitaja väide, et vangla riiete kandmisega võib kaasneda mingi oht tema tervisele, alusetu. Distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditega on tuvastatud, et kaebuse esitajale anti seaduslik korraldus minna temale määratud kambrisse, millele kaebuse esitaja ei allunud. Kuna vanglaametniku korraldus ei olnud ilmselgelt tühine, oli see korraldus täitmiseks kohustuslik. Kinnipeetav on kohustatud vastuväideteta ja vaidlustamata täitma vanglaametniku seaduslikke korraldusi. Riigikohus oma 01.03.
9. a lahendis nr 3-3-1-103-06 on asunud seisukohale, et kinnipeetava arusaam seadusest ja sellega seonduv arusaam vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust korralduse täitmisest keelduda, vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ja tühisus on ilmselge. Kuna korralduse adressaadiks oli vaide esitaja ja vanglaametniku korraldus ei olnud ilmselgelt tühine, siis oli see täitmiseks kohustuslik.
10. Ajalehtede lugemise piiramisel kartserikaristuse kandmise ajal on olemas seaduslik alus ning kaebuse esitaja väide, et tema õigusi on rikutud, on alusetu.

§ 30

lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale vanglas võimalus lugeda üleriigilisi ajalehti ning ajakirju.

§ 93

lg 3 kohaselt peavad vahistatutele olema kättesaadavad üleriigilised päevalehed ning raamatukogus hoitavad raamatud ja ajakirjad. Vahistatul on lubatud vanglateenistuse vahendusel tellida mõõdukuse piires isiklike vahendite arvel ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust, kui see ei ohusta vangla julgeolekut. Tallinna Vangla selgitab, et tulenevalt

§ 651

lg-st 4 võib vanglateenistus kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes osaliselt või täielikult piirata käesoleva seaduse §-de 22, 3032, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. 19. Väide inimväärikuse alandamise kohta on paljasõnaline ning alusetu.

§ 41

lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Saatmisel käte ristamisi seljale asetamine on just selline ebamugavus, mis paratamatult kaasneb vanglas kinnipidamisega, kuid ei alanda väärikust. Kaebuse esitaja väide, et vangla põhjustab temale asjatult kannatusi ja ebameeldivusi, on põhjendamatu. Inimväärikuse alandamise alla ei asetu igasugused hingelised läbielamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Käesoleval juhul faktilised asjaolud sellisele õiguste riivele ei viita.

1. Kohtuistungil leidis vastustaja, et uus tõend tervise kohta ei ütle, et kaebaja ei saa panna käsi selja taha. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata ning jätta kohtukulud kaebaja kanda. KOHTU SEISUKOHAD
2. Kohus kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, uurinud toimikusse esitatud materjale, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised: Kõigepealt annab kohus hinnangu Tallinna Vangla 10.09.2009.a käskkirjale nr 668-d ja seejärel 18.09.2009 käskkirjale nr 688-d.
3. Tallinna Vangla 10.09.2009.a käskkirja nr 668-d õiguspärasus. 8 Kaebuse esitaja on vahistatu, kelle poolt eelvangistuse kandmisele kohaldatakse

§ 90

lg 1 kohaselt

1.,

1. ja
2. peatüki sätteid
3. peatükis sätestatud erisustega.

§ 67

p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Tallinna Vangla direktori

1. aprilli
2. a käskkirjaga nr. 21 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra“ (edaspidi Kodukord) p 14.2.2 esimene lause sätestab: „Vangla üldise julgeoleku tagamiseks saatmisel peavad kinni peetava isiku käed olema ristatult selja taga, välja arvatud kui kinni peetav isik kannab isiklikke esemeid või asju ja töövahendeid, mille suuruse, kaalu või vormi pärast ei saa hoida käsi ristamisi selja taga või meditsiinilise vastunäidustuse korral.“ Käskkirjast nähtub, et A. M. keeldus 18.08.09 kella 13 paiku Tallinna Vangla I eelvangistushoone kambrist 359 väljudes I eelvangistushoone vastuvõtupunkti ja kella 13.15 paiku I eelvangistushoone I korrusel liikudes kuuletumast vangla ametniku seaduslikule korraldusele ja ta ei asetanud liikumisel käsi selja taha ristatult, kuigi temale selline korraldus anti. U. L. koostas ettekande nr
3. Kaebuse kohaselt tuleneb kaebuse esitaja võimetus käsi ristatult selja taga hoida 04.06.2006 toimunud liiklusõnnetusest, mille käigus sai vigastada selgroog. Kohus nõustub vastustajaga selles, et meditsiiniline vastunäidustus, mis õigustaks Kodukorras sätestatud kohustusest kõrvalekaldumist, peab olema usutav ja kontrollitav, nt on kohtu arvates sellisteks tõenditeks arstide koostatud dokumendid. Haldusasja materjalidest nähtuvalt ei olnud kaebuse esitajal ühegi vaidlusaluse distsipliinirikkumise toimepanemisel meditsiinilist õiendit meditsiinilise vastunäidustuse kohta, millest nähtunuks Tallinna Vangla ametnikele kaebuse esitaja õigus Tallinna Vangla kodukorra punkti 14.2.2 mitte täita. Meditsiiniliste vastunäidustuste kohta puudusid kaebuse esitajal tõendid juba rikkumise toimepanemise ajal ning neid ei ole esitatud käesoleva ajani. Kaebuse esitaja leiab, et ta ei pea panema käsi ristatut seljale, kuna seda takistavad tema liiklusõnnetuses saadud vigastused. Sedasama väidet on kontrollitud erinevate kohtulahendite kestel pidevalt. Nt on Tallinna HK otsuses nr 3-09-2203, nr 3-08-2306 ja nr 3-08-373 kontrollitud kaebaja eeltoodud väidet, A. M.ele on nende kohtuasjade tõendusmaterjalidest ja kohtu seisukohtadest teada, et tema tervisliku seisundi hinnang kinnitas, et ta saab Kodukorra nõuet täita. Kaebuse esitaja endiselt jätkab sama väite esitamist, ehkki kohus otsuses 3-09-2203 kontrollis tema väidet tervisliku seisundi kohta põhjalikult ja p 29 esitas väljavõtted haigusloost, mis kinnitasid, et A. M. saab täita vanglas kehtivat nõuet Kodukorra p 14.2.2 asetada käed ristatult seljale. Objektiivseid meditsiinilisi leide, mis viitaksid takistusele täita nõuet, ei tuvastatud. A. M. suhtes on tehtud ka Tallinna Halduskohtus otsus nr 3-09-373, milles kohus samuti analüüsis, kas kaebaja saab täita vangla korraldust ja kohus kontrollis, kas kaebaja suhtes esineb põhjus teha nõude täitmisel erandit; kohus tuvastas, et kaebuse esitaja on saanud terviseravi ja kaebaja ei esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et ta ei saa Kodukorra p 14.2.2 nõuet täita. Tallinna Halduskohus on A. M.e kaebust arutades haldusasjas nr 3-08-2306 leidnud tõendeid ja kaebaja väiteid kontrollides, et ei ole tõendatud, et 2006.a. õnnetuse tagajärjel tekkinud vigastused tekitaksid raskusi käte selja taha viimiseks (p 15). Tallinna HK otsusele nr 3-08-2306 esitatud apellatsioonkaebuse tulemusel tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsuses nr 3-08-2306 18.12.09 leiti, et halduskohus ei ole valesti hinnanud tõendeid ja kohus märkis, et nõustub halduskohtu järeldustega, et kohtule esitatud tõendid ei kinnita kaebaja väiteid selle kohta, et tema tervislik seisund ei võimalda käte selja taha panemist. Ka käesolevas haldusasjas ei ole kaebuse esitaja tõendanud, et tal oli takistus täita ametniku korraldust. Kaebuse esitaja väitis küll kohtuistungil, et vangla meditsiinilise osakonna juhataja E. K. on 29.04.10 diagnoosinud temal reumatoidartriidi ja radikulopaatia rinnaosa piirkonnas, kuid kohus nõustub vastustajaga, et märgitud tõend ei ole antud sündmuse toimumise aja kohta, samas ei kinnita arstitõend, et kaebaja ei saaks asetada käsi seljale Kodukorra p 14.2.
4. nõude täitmiseks. Kaebaja selgitus, et talle on võimaldatud ka olla voodireziimil, ei selgita kohtule, et sellisele režiimile allutamine tõendab käte 9 liikumisulatuse piiratust või traumast tingitud käte funktsionaalset puudulikkust. Kaebuse esitajalt ei ole nõutud koormuste tõstmist/kandmist vms, samuti selja nimmeosa painutamist jne, mis võiks lisada pinget selja ja nimmeosale. A. M. on erinevatel aegadel kahtlustanud endal olevat mitmesuguseid haigusi ja vigastusi, kuid objektiivsed kliinilised leiud ei kinnita, et ta ei saaks asetada käsi liikumisel selja taha. Kohtuistungil esitas kaebaja veel uuegi väite, nimelt leidis ta, et ta tervislik seisund on kogu aeg olnud halb, sest on noorukieast, so 18 eluaastast, tundnud liigesevalusid. Kohus siinkohal märgib, et kaebuse esitajat ei ole see seganud aktiivselt tegelemast spordiga (motosport), seega ei saanud korralduse andmisel mõjutada tema käitumist väidetult lapsest saati tuntavad liigesevalud. Kaebuse esitaja ei ole ka seda väidet varem esitanud; ta on pidanud oma käitumist põhjustavaks asjaoluks liiklusavarii tagajärjel saadud vigastusi, mitte liigesevalusid, mis on tal olnud arvates 18 eluaastast või varasemast ajast. Arsti tõend 29.04.2010 ei märgi muuhulgas, et kaebajal on raske olla sundasendis, ka ei märgita, et selleks sundasendiks on käte asetamine lühiajaliselt seljale, kui kaebaja liigub mööda koridori või trepiosa (väidetult 100 m) ja peab asetama käed selja taha. A. M. on aktiivselt elanud ja tegutsenud ka peale avariid, sj on ta edukalt paranenud, mida kinnitavad avariijärgsed arstlikud arvamused ja kontrollandmed. Kuigi kaebuse esitaja on korduvalt püüdnud väita, et Tallinna Vangla arstide kontrolltulemused tervise kohta ja Mustamäe Regionaalhaigla arsti L. K. õiendid on valed, nähtub kohtule kaebuse esitaja tervise kohta toimikusse kogutud meditsiinikaardi jms tõendite andmetest, mida on ka eelnevate kohtute poolt juba analüüsitud, et traumast tuli kaebuse esitaja välja suhteliselt edukalt ja temale ei ole määratud ka invaliidsust peale õnnetust ega ka hiljem. Kuigi kaebaja selgitas kohtuistungil, et ta ise ei soovinud invaliidsuse kindlaksmääramist, kuna soovib mitte elada teiste arvelt, ei ole see seletus tõsiselt võetav. Kui kaebaja tunneb end väidetult äärmiselt halvasti just nimelt tervisliku seisundi tõttu ja tal on õigus vormistada tervisekahjustus, siis puudub mõistlik põhjendus jätta vormistamata nn invaliidsus. Kuna kaebaja on erinevate vangla arstide kohta avaldanud umbusaldust, nähtub nt raviasutuse OÜ Kraft-Jaaksoo 26.06.06 raviloost, mil kaebaja viibis haiguslehel 26.06.06- 09.11.06.a., et liiklusõnnetuse tagajärjel sai kaebaja ravi, jätkus taastusravi, ning missugused soovitused kaebajale anti. Kaebuse esitajale oli soovitatud ravivõimlemist, ujumist, mis kindlasti ei viita, et kaebaja käte tegevus oli takistatud. Kaebaja avaldas, et kuna töö on füüsiline ja vaimne, siis pikendati haiguslehte, kuid ta jätkas liikumist toeta ja vasakule vaagnasse lõi valu kiirel kõnnil, kuid ujus igal päeval selili, kõhuli seda valu tõttu teha ei saanud, ei nähtu kohtule, et temale oli soovitud vormistada kaebaja nimetatud invaliidsusgrupp. Kaebaja kurtis unetuse ja maovalude üle, samuti öiste seljavalude üle (keerab palju), kuid sealt ei nähtu, et oleks tekkinud kahtlus või vajadus nn invaliidsusgrupi määramiseks. Kaebaja asus tööle ja talle soovitati taastusravi jätkata. Hilisemalt ei ole kaebaja enam avarii tõttu tekkinud vigastuste pärast haiglasse pöördunud. Veel on kaebaja viibinud haiglaravil seotult väidetava halva õhuga kambris, mil kaebaja minestas, kuid ka siis ei tekkinud käte/ jäsemete vigastusi. Kaebaja pahameel dr L. K. aadressil Mustamäe Regionaalhaiglast on läbiva motiivina esitatud pretensioonina arstide tegevuse ja tõendite vastu, kuid ka see pretensioon on kohtute poolt kontrollitud ja leitud, et haiglast anti välja tõend, mis vastab tegelikkusele. Muuhulgas on kohtuotsuses nr 3-09-2203 kohus juhtinud kaebaja tähelepanu sellele, et 26.11.09 tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni hinnanguga (10 eksperti) ei tuvastatud kaebajal vigastusi. Ekspertkomisjoni hinnang lükkab ümber ka selle, nagu oleks kaebaja käte liikuvus oluliselt halvenenud seoses 18.12.08 teadvuse kaotusega. K.A. 18.12.08 on teinud kaebaja meditsiinikaarti kande, et PERH-is tehtud CT uuring ja analüüsid olid patoloogiata ning neuroloogilise koldeleiuta. Need andmed on kohus kogunud ka käesoleva asja materjalidesse. Maardu või muusse haiglasse jälgimisele ei ole kaebaja soovinud minna. Kohtuistungil kaebaja küll väitis, et ta soovib minna hoopiski Londoni haiglasse, kuid teda ei lubata vanglast välja; kohus leiab, et seni, kuni ta ei ole vanglast vabanenud, piisab nendest arvukatest uuringutest, mis kinnitavad et peale avariid ja käesoleva sündmuse ajaks ei ole tuvastatud, et kaebaja ei saaks asetada käsi seljale. Arst I.K. vastu esitatud süüdistused ei väära seda asjaolu, et Kodukorra täitmine oli käesolevas käskkirjas märgitud ajal võimalik, kuna arst I.K. väidetav kaebajale valutekitamine 12.08.08 arstliku läbivaatuse käigus ei saanud kuidagi mõjutada 18.08.09 kaebaja käitumist, sest kaebaja ei ole väitnud, et arst tekitas talle vigastusi, mis tõid kaasa käe piiratud liikumist põhjustavad tagajärjed. Kaebuse esitaja 10 oli juba enne seda jätnud kodukorra nõuded liikumise kohta täitmata. Arstid on kaebuse esitaja väidetavaid vaevusi muuhulgas kontrollinud ka nii, et tuvastati ka haiguse simuleerimist. Meditsiinitoimiku väljavõttest 17.08.09, 18.08.09 ja 19.08.09 ilmneb, et väidetav seljavalu võis olla teatud kordadel simuleerimise tagajärg, kuna kaebaja väitis, et valu kaob, kui oli tehtud NaCl süst, mil kaebaja arvas, et süstiti valuvaigistit. Selle juhtumiga on seotud käesoleva käskkirjaga seotud sündmuse aeg. Kaebaja ei ole tõendanud, et temal oleks mõni konkreetne ametnik lubanud hoida käsi muud moodi, kui seda näeb ette Kodukord. Samas nähtub, et kaebuse esitaja on igati aru saanud ja teadlik, et ametniku korraldust tuleb täita, korralduse täitmata jätmine ning Kodukorra p 14.2.2 nõuete eiramine toob kaasa distsiplinaarkaristuse. Kuigi A. M. leiab, et asjaolu, et ta on teatanud vanglasse tulles, et ta ei saa asetada käsi ristatult seljale, annab talle õigus seda kohustust mitte täita, kohus sellega ei nõustu. A. M. ei ole muuhulgas tervisliku seisundi ankeedile (tlk 57-58) näidanud, et teda oleks opereeritud või et tal oleks vigastusi, mis võiksid selgitada tema positsioone. Samas selgitab kohus, et kuivõrd kaebaja oli juba enne seda saanud teada seotult eelnevate rikkumistega, et tal puudub med-tõend, mis kinnitaks, et vangla arst on teinud juhtkonnale soovituse tal Kodukorra nõude täitmisest teha erand. Kui kaebaja oleks arstilt taotlenud enne rikkumist sellise tõendi, siis oleks ta saanud selle esitada V.ile või muule töötajale, mille järgselt oleks ametnik saanud vastavalt ka Kodukorra nõude täitmisest loobuda. Ametnikuga vaidlemine sündmuse hetkel ei ole korrakohane teatamine nõude täitmise võimatusest. Arstidega vestluses on kaebaja avaldanud oma vigastused ja vangla on ka saanud andmed vigastuse iseloomu, haiguse kulu ja ravi kohta, kuid kui kaebajale oli selge, et arst talle ei olnud kirjutanud tõendit, mille alusel saaks vangla juhtkond teda Kodukorra nõude täitmisest vabastada, siis tuli kaebajal igal juhul alluda ametnike korraldustele hoida käed liikumisel selja taga. Kohus siiski märgib veel täpsustavalt, et SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla 17.12.2008 vastuses nr. 24/9863-1 Tallinna Vangla järelepärimisele teatatakse, et patsient A. M. sai vigastusi liiklusõnnetuses 04.06.2006 ning sai statsionaarset ravi 04.06.2006-15.06.
5. Arvestades vigastuste iseloomu ja kliinilist leidu (aju vapustus,
6. ja
7. rinnalüli stabiilne serva murd, häbemeluuharu murd, ristluu mõra, kopsu põrutus), on eeldatav paranemine funktsiooni defitsiidita. Vastuse kohaselt „ei ole mingit takistust käte seljataha viimiseks“. Tallinna Vangla 14.11.2008 meditsiinilise õiendi järgi lubab A. M.e tervislik seisund panna tal käed selja taha. Tallinna Vangla arst I. K. poolt on 12.08.2008 med-kaardi kohaselt „12.08.2008 kell 15.30 tõi inspektorkontaktisik V. J. seoses distsiplinaarmenetlusega. Kaebab kr. käteliigeste ja selja valu. Obj. liigese liikumisulatus normi piires, liigesteturse ei esine“. Seega oli kaebaja vahetult sündmuse ajal saanud arstliku kinnituse, et arst ei saanud anda tõendit, mis kinnitaks, et kaebaja käte liikumine oleks piiratud. 01.04.2009 on närviarst dr. R. V. kirjeldanud kaebuse esitaja seisundit järgmiselt: „Aktiivsed liigutused kõikjal vabad, luud, liigesed deformatsioonideta. /…/ Neuroloogilisi ärajäämanähtusid ei esine“. Vangla oli seega selgeks teinud, mida kaebajalt saab nõuda ja mida mitte.

§ 67p1 ja Kodukorra p 14.2.2.

nõude täitmist sai sündmuse ajal nõuda. Kohus leiab, et sündmuste ajal ei ole kaebaja suhtes fikseeritud vigastusi, mis ei luba tal käsi asetada lühiajalisel kõndimisel selja taha ja uusi asjaolusid ei olnud lisandunud. Kui hilisemalt kaebaja tervis halveneb, siis see ei muuda varasemaid sündmusi. Kaebaja väited seotult sellega, et ta ei saanud distsiplinaarmenetluses selgitusi anda, nõustub kohus vastustajaga ja leiab, et menetlus viidi läbi ettenähtud korras ja seda kinnitab kohtule esitatud distsiplinaarmenetluse materjal, kaebajal on õigus keelduda seletuskirja esitamisest, kuid see ei ole mõistlik, kui selle kaudu saab anda vanglale informatsiooni, millele tuleks kaebaja arvates tähelepanu osutada. Käskkirja nr 668-d on ta kätte saanud 10.09.09.a., distsiplinaarmenetluse protokoll fikseerib õigesti asjaolud ja kaalutlused, seal on ka märge, et vahistatu keeldus protokollile alla kirjutamast. Koostatud on õiendid ja ettekanne nr 1191 sündmuse kohta, lisatud on med-õiend, millest nähtub, et kaebaja saab panna käed ristatult seljale. Selle õiendi osas oli kaebaja juba haldusasjas nr 3-08-2306 saanud lahendi, et õiend ei ole tühine ning koos teiste tõenditega on kaebaja suhtes tuvastatud, et puuduvad vastunäidustused käte selja taha viimiseks ja seega täita korraldust liikuda käed selja taga. N. B. koostas ka õiendi (tlk 28) selles, et kaebaja ei kirjutanud seletuskirja ettelande nr 1183 ja 1191 11 juurde. Kaebaja väide, et talle protokolli ei tutvustatud, ei vasta tõele. Kaebaja ka ise ei väida, et ta pani käed selja taha ja täitis Kodukorra p 14.2.

1. nõude, seega on ettekandes ja menetlusprotokollis märgitud asjaolud õiged. Seejuures nähtub, et kaebuse esitaja on juba pikemat aega valinud ühe ja sama käitumistaktika, st et kui ta soovis konsulteerida advokaadiga, oli tal selleks võimalus enne ja pärast menetluses asjaolude selgitamist, vangla ei pea tema eest võtma ühendust advokaadiga, kui isik soovib nõu pidada. Vaide esitamisel ei ole kaebaja sj märkinudki, et ta soovis nõu pidada advokaadiga. Kaebaja väide, et ta pidi keelduma ütluste andmisest, kuna talle ei võimaldatud konsulteerida advokaadiga, on ka asjakohatu. Selle tõttu ei pea keegi keelduma ütlustest, kui ta sooviks ka kasutada advokaati. Vaide esitamisel oleks kaebaja selle muuhulgas ka ära toonud, samuti oleks ta saanud märkida põhjuse protokolli, kuid seda ta ei ole teinud. Lisaselgituste andmise võimalust ei ole kaebaja taotlenud. Hilisem väide, et ta soovib saada koopiaid materjalidest, ei ole asja sisu muutev. Vaide esitamiseks koopiate saamine oli võimalik, kui kaebaja oleks palunud teabenõude korras need väljastada. Kohus nõustub vastustajaga, et esindaja kasutamine ei tähendagi, et isik ise ei saaks anda ütlusi ja selgitusi, mida advokaat esitada ei saa, kuna ta pole sündmuses osalenud. Kuna kaebaja ise keeldus seletustest, ta ei võtnud ilmselt ka ühendust oma advokaadiga, vähemalt ta seda ei väida, siis on see kaebaja valikute küsimus. Kui isik ei soovi seletusi anda, siis seda ei saa keelata, kuid samas peab siis ka arvestama, et tema kasuks kõnelevaid argumente karistuse määraja teada ei saa, kui sellised argumendid või tõendid esineksid. Kaebaja ise kahjustab oma positsioone, kui ei kasuta seadusega ettenähtud võimalust anda selgitusi, esitada tõendeid. Karistust määrav käskkiri on motiveeritud ja kaebaja süütegu tõendatud. Määratud karistus on proportsionaalne ja arvestab süüdlase isikuga seotud asjaolusid, tema käitumist ning vangla ei saa jätta reageerimata, kui kaebaja jätab seaduslikud korraldused täitmata. Mõjuvad põhjused nähtuvalt eeltoodust korralduse eiramiseks puuduvad, kaebaja on Kodukorra p 14.2.
2. nõudest teadlik, kuna on korduvalt karistatud allumatuse eest, kui ta ei täida ametniku korraldust asetada käed liikumisel ristamisi seljale. Kaebaja ka ei saanud enam väita, et ta nõudest ei ole teadlik, kuna teda oli selleks ajaks karistatud samasuguse üleastumise eest. Distsiplinaarmenetluse materjalid kinnitavad kohtule, et vastustaja on põhjalikult uurinud rikkumist ning kaalunud asjas kogutud tõendeid ja hinnanud rikkumise raskust. Kaebaja kohtukaebuses nimetatud arvukad õigusnormid ei ole seotud käesoleva distsiplinaarmenetluse käskkirja tühistamise nõudega, vangla on viidanud käskkirjas õiguslikele alustele asjakohaselt. Kohus jääb seisukohale, et käskkiri on õiguspärane, antud õiguslikul alusel, selles puuduvad kaalutlus ja vormivead, lisatud on tõendid. A. M. väited sellest, et kui tagatakse ettenähtud korras tervishoiuteenus, saab ta tulevikus hakata Kodukorra nõuet täitma, ei ole siinkohal asjakohane. Vangla on taganud senimaani kaebajale

§ 52

ja 53 ettenähtud tervishoiuteenuse ja kaebaja ei saa käesolevalt tingida, missugustel tingimustel ta hakkab nõudeid täitma. Ajalehtede lugemise piirang kartserikaristuse ajal tuleneb seadusest.

§ 30

lg 1 tagab kinnipeetavale vanglas võimaluse lugeda ajalehti ja ajakirju,

§ 93

lg 3 kohaselt peavad vahistatule olema kättesaadavad üleriigilised päevalehed ning raamatukogus hoitavad raamatud ja ajakirjad ja vahistatul on lubatud ka vanglateenistuse vahendusele tellida ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust, kuid et kaebaja oli paigutatud kartserisse, siis

§ 65

. 1 lg 4 kohaselt võib vanglateenistus kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes osaliselt või täielikult piirata

§ -de 22, 30-32, 34-38, 41, 46 ja 48 kohaldamist. Kuigi kaebaja taas kordab, et tema inimväärikust alandati, nähtus eelnevast, et liikumisel käte ristamisega seljal on seadusest tulenev nõue.

§ 4

.1 lg 1 sätestab kinnipeetava, vahistatu, arestialuse kohtlemise viisil, mis austab tema inimväärikust; vangla reeglid on koostaud kooskõlas õigusnormidega, mis austavad inimväärikust. Kohus ei nõustu, et väärikust saab alandada vanglas kehtiva korra sisseseadmisega ja õiguspäraste nõuete esitamisega, isegi kui see võib põhjustada ebamugavustunde. Kuniks kaebaja viibib vanglas, tuleb tal ka alluda seaduslikele nõudmistele, milleks 12 muuhulgas on Kodukorra täitmine. Antud juhul kaebaja oma tegevusega ise põhjustab üleliigseid pingeid enda ja teda ümbritsevate isikute suhtes, kui esitab neile pretensioone ka siis, kui ta on vajaliku ravi saanud ja Kodukorra nõudest teadlik. Kuivõrd kohus tuvastas, et kaebaja on võimeline käsi ristatult seljal hoidma, siis

§ 90

lg 1 ja § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametniku seaduslikule korraldusele. Kodukord p 14.2.2 nimetab ära, et vangla üldise julgeoleku tagamiseks saatmisel peavad kinni peetava isiku käed olema ristatult selja taga, siis on normil oluline tähendus vangla tingimustes, normi täitmine tagab korra, mis soovitakse vanglas saavutada. Seda meedet liikumisel kasutatakse lühiajaliselt, kaebaja ka ise märkis, et liikumisel lühikestel vahemaadel, seega nt jalutamisele viimisel üks kord päevas, ei koorma see ka isikut, kellel on käte liigutamine valulik. Meedet kasutatakse ka liikumisel arsti juurde või advokaadiga kohtumisele. Väidetavat valu põhjustav liikumine kestab seega päevas reeglina korra ja lühikest aega, siis võimalik seljavalu või ebamugavus käteasendist ei kaalu üle vangla julgeoleku tagamiseks ettenähtud julgeolekumeetmeid. Kohus nõustub kokkuvõttes vastustajaga, et kaebajal ei ole mõjuvat põhjust jätta Kodukorra nõue täitmata ja mille nõudmisest ametnik ei saanud ka loobuda. Vangla ametnik peab samamoodi täitma kehtivat korda ja ei saa jätta A. M.ele korraldust andmata, selliselt ei ole rikutud kaebaja põhiseaduslikke õigusi, Vangistusseadust, Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee vanglareeglistiku Rec

§ 67

p 1 nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega 25 ööpäevaks, kuna 18.08.09 kell 14.30 Tallinna Vangla II eelvangistushoones I korruse vastuvõtupunktis keeldus ta kartserisse paigutamisel ümber riietumast vangla riietusse ja ei allunud vangla ametniku korraldusele panna selga kartseririided. L. L. koostas ettekande nr 1190. Kaebaja leiab, et ta ei pea kandma kartseris vangla riietust, kuna see ei tulene seadusest. Kaebuse esitaja püstitas küsimuse põhjusest, et ta arvab, et vahistatule see nõue ei kehti. Kohus märgituga ei nõustu, kuna Vangistusseadusega oli kaebajal õigus ja võimalus tutvuda iseseisvalt, talle on teatatud 30.07.08 tutvumise korda, kuid vähemalt käesolevaks ajaks peaks kaebajale olema kontrollitav, et tema seisukohad on alusetud, arvestades, et ta on saanud ka vaide tulemusel asjakohased selgitused ja viited, vaatamata sellele kaebaja jätkab vaidlust õigusnormide olemasolu kohta. Kui ametnik andis kaebajale korralduse, siis ei olnud kaebajal vajadust ega ka õigust asuda temaga vaidlema või esitada ametnikule nõudeid, vaid tuli antud korraldus täita.

§ 90

lg 1 kohaselt kohaldatakse eelvangistuse kandmisele sama seaduse 1, 2, ja 7 ptk sätteid käesoleva peatükis sätestatud erisustega.

§ 65

. 1 lg 2 kohaselt tuleb kartseris kanda vangla riietust ehk seaduses nimetatult kartseri arvel olevat riietust, sama kordab Tallinna Vangla Kodukorra p 12.2.3. Seega on norm olemas ja vastupidine väide on alusetu. A. M.e tõstatud probleem on kummastav, kuivõrd ta on korduvalt enne seda viibinud kartseris ja ei ole usutav, et talle veel ei ole teada, et kartseris tuleb kanda vangla riietust, kui ametnik annab sellise korralduse. Kaebaja arutlused ei ole loogilised. Kuivõrd ta teab, et ametniku korraldust tuleb täita, siis ei ole mõistlikult käituval inimesel põhjust alles korralduse saamisel hakata nõudma õigusakti esitamist, kui selle saab välja nõuda varasemalt ja uurida, miks selline nõue esitatakse. Kaebuse esitaja oli selleks ajaks piisavalt pikka aega olnud Tallinna Vanglas, et mõista, et ametniku korraldus tuleb täita. Kaebaja kohtuistungil toodud näide, et kui ametnik käsib nt tappa, siis tal on õigus mitte alluda, on liialdus, mis kinnitab, et kaebaja ka ise ei oska loogiliselt selgitada oma käitumist. Kaebajale on nõude õiguslikku alust ja sisu selgitud täiendavalt ka juba vaidemenetluses, mistõttu puudub kahtlus, et temale oleks 13 teadmata, et peale korralduse saamist ja täitmist on alati võimalik kontrollida, kas korraldus oli seaduslik või mitte, kui ka tõepoolest osutub vajalikuks kontrollida, kas ametnik oli õigustatud korraldust andma. A. M.e seletuskiri 18.08.09 kinnitab, et ta sai aru korraldusest panna selga vangla riietus, vastavalt ta märgib, et keeldub kartserisse minekul ja seal olekul kandmast vangla riietust, et vältida võimalikke terviserikkeid. Kaebaja kinnitas keeldumist kirjalikult ja suuliselt. Samas nähtub, et kaebaja ei kahelnud õigusnormi olemasolus, vaid ta tõi põhjenduseks hoopiski, et vangla riiete kandmisega võivad kaasneda nakkused jms. Samas nähtub, et terviserikke kartuse motiiv on otsitud. Kaebaja seisukoht, et kartseris anti temale määrdunud riietus, on paljasõnaline. A. M. ei ole keeldunud vangla riietusest põhjusel, et temal ei lubatud kanda selle all enda riietust või pikka pesu. Kuna kaebaja soovis arsti vastuvõtule, siis ta paigutati algul kartserisse kell 15.00 isiklike riietega. Kuna kaebaja kirjutas ka seletuskirja, siis nähtub, et ta on selgitustes esitanud ka mitteasjakohaseid väiteid, st mis ei seondu kuidagi ka tema väidetud kartusega allergiale või nahahaigustele, kaebaja aga nõuab seletuskirjas hoopiski sõltumatut ekspertiisi avariis saadud vigastuste tuvastamiseks ja ravi seotult sellega, kuid ta ei märgi, et ei tea õigusnormi, ka ei märgi, et probleem tekkis asjaolust, et tal ei lubatud kanda oma pesu või pikka pesu. Kohus on uurinud kaebaja tervisekaarti. Seljavalu on kaebaja kurtnud 17.08.09 ja dr K. A. on fikseerinud, et tegemist on seedimisprobleemidega. Kaebuse esitaja viidi kartserisse ja arst on lubanud talle voodi kasutamise kartseris. Dr K. A. on kirjeldanud kaebaja käitumist kartserisse panekuks riietamise küsimuses, st et kaebaja oli ähvardav, nõudis kanderaami ja karke vms. Arstil tekkis selle tõttu kahtlus simuleerimises, mistõttu tehti süst NaCl ja ta jäeti jälgimisele. Nimelt selle süsti abil sai 2 h möödudes kontrollida, kuidas kaebaja reageerib ja kas ta valusid kurdab. 18.08.09 tuvastatigi, et kaebaja valusid ei kurtnud, kaebaja istus laua taga ja kirjutas, tänas hea süsti eest; kontrolli tehti ka 19.08.09 ning arst veendus, et tegelik valu puudub. Veel on kaebajat kontrollitud 01.09.09 väidetava allergilise lööbega seotult, kuna kontaktisik pöördus arsti poole. Tlk 89 on märgitud anamnees. Selleks ajaks kaebaja seljavalu ei kurda ning liikumine on vaba. Kuigi arst fikseeris, et kaebajal on lööve, ei vajanud kaebaja ravi. Arst märkis, et ei ole alusta kahtlustada allergilist löövet, kuid arst märgib, miks ei olnud alust arvata, et tal on lööve seotult vangla riietega. Arsti poolt ei tehtud ettekirjutust muuta vangla riietuse kandmise osas korraldust. Kaebaja tegelikult mõtles välja allergia motiivi seotult vangla riietuse kandmisega ja arst toob välja, mis asjaolud kinnitasid, et vangla riietus ei saanud tekitada löövet; edasipidiselt ei diagnoositudki ka allergiat ega muud nahahaigust. Arsti otsuse kohaselt võiv kaebaja kanda vangla riietust. Kaebaja kohtuistungil antud selgituste kohaselt ta keeldus vangla riietusest ja et ta seda ei peaks selga panema, istus maha ning lootis, et teda ei sunnita riietuma. Seega nähtub kaebaja seletusest, et ta keeldus vangla riideid selga panemast ja tema seletuskirjas tehtud märkus, et ta ei keeldunud korralduse täitmisest, vaid ta ei saa panna tervise pärast käsi selja taha risti. See ei ole asjakohane selgitus antud juhtumi puhul. Kaebaja seega ei vaidlustanud fakti, et ta keeldus panemast selga vangla riided. Kell 16.00 vastuvõtupunktis ta keeldus kartsa paigutamisel ümber riietumisest ja kaebajale selgitati, et kui tal ei ole med-tõendit, mis selle nõude täitmise välistaks, siis tuleb korraldus täita ja ümber riietuda. Kaebaja kinnitas, et ta väitis, et kahtlustas, et võib saada allergilise reaktsiooni, riided võivad olla määrdunud. Kaebaja ka ähvardas kohtusse kaevata, kui ta peab kandma vangla riietust, kaebaja kinnitas kohtuistungil, et ta püüdis takistada riietamist ametnike poolt ja et talle siiski pandi selga kinni peetavale ettenähtud vorm. Kuigi kaebaja märgib, et ta ei riietunud ja ametnikud panid temale selga vangla riietuse ja tekitasid selliselt ka valu, nähtub, et arst kontrollis tema seisundi ja puudusid põhjused, et jätta ta kartserisse paigutamata ning ka vigastusi ei tuvastatud. A. M.e on kontrollitud seega arstlikult sügeluse või allergia motiivil ja arst andis tõendi, et tal ei ole tervisest tulenevalt takistusi kanda vangla riietust. Seega on Vangla on fikseerinud, et kaebaja ei allunud ametniku korraldusele ja ei pannud selga vangla riietust, mille tõttu riietasid teda ametnikud. Arst on vanglale väljastanud tõendi, millest nähtub, et arstlikult kontrolliti kaebaja väiteid, et vangla riietus tekitab temal allergiat/sügelust. Kontroll kinnitas, 14 et kaebaja saab kanda vangla riietust ning selgitati, miks ei saanud vangla riietus põhjustada allergiat ega sügelust. Kaebaja on vaidlustanud käskkirja põhjusest, et tema leiab, et õigusnormid ei kohusta vahistatult kandmast vangla riietust. Kohus on eelnevalt märkinud õigusnormid, mis kinnitavad, et vahistatu peab kandma kartseris vangla riietust ja kui ei ole meditsiinilisi vastunäidustusi, siis tuli seda nõuet täita. Kaebuse esitaja asjatult väidab endiselt vastupidist. Eeltoodust järeldab kohus, et kaebajal oli võimalus korraldus täita ja puudus mõjuv põhjus, miks jätta korraldus täitmata. Kuna kaebaja võttis kartseris vangla riietuse seljast, siis ei ole vangalal sellest süüd, et ta kõndis bokserite väel. Kaebaja tugineb oma vaidluses selgitusele, et vanglaametnikud lubasid hiljem kanda tal sooja aluspesu vangla riiete all ja selle tõttu kaebaja järeldab, et korraldus ei olnud järelikult seaduslik. Kohus selgitab kaebajale, et tegelikult tähendab see vaid seda, et nad nõudsid endiselt vangla riietuse kandmist kartseris ega sekkunud sellesse, missugust aluspesu kaebaja kannab. Kaebaja ei ole kordagi menetluses väitnud, et talle oleks antud korraldust aluspesu vahetamiseks vangla aluspesu vastu; puudus igasugune vajadus kõndida bokserite väel.

§ 65

.1 lg 2 määrab ära kaebaja kohustuse kartserisse paigutamisel kanda vangla riietust, kuna vanglateenistus ei olnud teda sellest vanglas kehtivast reeglist vabastanud. Vanglariietuse kandmine ei saa alandada kellegi inimväärikust, sj on ka vangla teenistujad kohustatud kandma vormiriietust, kuigi ehk sooviksid kanda muud riietust. Bokserite väel kõndimist keegi ei põhjustanud ja kui kaebaja tõesti liikus ringi bokserite väel kambris, siis oli see tema vaba valik, ilmselgelt puudus selleks meditsiiniline kaalutlus. A. M.el ei olnud meditsiinilisi vastunäidustusi kanda vangla riietust. Kohus ei tuvastanud ka menetlusnõuete rikkumist distsiplinaarmenetluse läbiviimisel, seega on A. M. keeldunud allumast korraldusele alusetult ning tal oli kohustus kanda kartseris vangla riideid. Kaebaja sai esitada seletuskirja ja ta ka esitas selle (tlk 35 pöördel). Käskkirja sai ta kätte allkirja vastu. Distsiplinaarmenetluse protokollis on märgitud asjaolud, kaalutlused, tõendid, kaebuse esitaja ei ole soovinud sinna lisada muud, kui et tegi märkuse, et soovib materjalidest koopiaid ja siis annab täiendavad ütlused. Ka käskkirjale on ta märkinud, et sai kätte käskkirja ja siis lisas veel, et ta soovis anda lisaütlusi protokolli saamisel, kuid seda ei võimaldatud, samuti ei tutvustatud protokolli. Kuivõrd kohus märkis, et kaebaja kirjutas protokollile hoopiski, et tahab materjalidest koopiad ning siis annab lisaselgituse, ta ei märkinud, et ta protokolli ei näinud, siis on kaebaja vastupidised väited valed. Protokolli koostamise ja saamise järgselt ei olnud tal takistusi esitada lisaseletust, kui ta tahtiski peale protokolli koostamist ja lugemist neid anda, kaebajal ei ole mõistlikku selgitust, miks ta tingis ning ei andnud seletusi juurde ei suuliselt ega ka kirjalikult. Kokkuvõttes märgib kohus, et kaebuse esitajale määrati karistus õiguspäraselt, arvestati kaebaja isikuga ja rikkumise asjaoludega, vastustaja kogus tõendid ja kaalus asjaolusid. Kohus märgib ka siinkohal, et viited arvukatele õigusnormidele ei ole seotud distsiplinaarkaristuse tühistamise nõudega ja kui nõuded olid seaduslikud, siis on need kooskõlas ka Euroopa Vanglareeglistiku punktidega, kuna neist püütakse juhinduda, samas on Eesti

normid viidud kooskõlla rahvusvaheliselt tunnustatud õiguse põhimõtete ja normidega.

1. Väär on kaebaja väide, et distsiplinaarkaristuse määrab vangla direktor distsiplinaarmenetluse läbiviinud vanglaametniku ettepanekul. VS § 64 lg 4 kohaselt distsiplinaarkaristuse määrab vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Distsiplinaarkaristuse määramine vormistatakse käskkirjana ja seda tuleb põhjendada. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri antakse kinnipeetavale allkirja vastu. 15 Vangla Sisekorraeeskirja § 15 kohaselt, üksuse juhi otsustuspädevuses või vangisotsosakonna juhataja otsustuspädevuses vanglates, kus ei ole üksusi, on teha otsus «Vangistusseaduse» § 16 lõike 4, § 30 lõike 2, § 31 lõike 2, § 64 lõike 4, § 65 lõike 2, § 651 lõike 4 ja § 93 lõike 3 alusel. Kohus nõustub vastustajaga, et direktori asemel saab käskkirja välja anda vangistusosakonna peaspetsialisti vangistusosakonna juhataja ülesannetes. Märgitu kehtib ka eelmise käskkirja kohta.
2. Kohus nõustub vastustajaga, et ajalehtede lugemise piiramine kartserikaristuse kandmise ajal on seaduslik.

§ 30

lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale vanglas võimalus lugeda üleriigilisi ajalehti ning ajakirju.

§ 651

lg 4 kohaselt võib vanglateenistus kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes osaliselt või täielikult piirata käesoleva seaduse §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Kaebaja väide, et ta võib olla kartseris nt 3 aastat ja sellel ajal puudub tal ülevaade, mis väljaspool vanglat toimub, on hüpoteetiline, sellist olukorda käesoleval juhul ei olnud ja kaebuse esitajal on võimalik olukorda stabiliseerida ning mitte tekitada enda olukorras lisapingeid, siis ei pea kandma karistust kartseris ning taluma seaduses ettenähtud piiranguid ja ta saab keskenduda ravile, kui tervis halveneb. Missuguseks kulgeb kaebaja haiguslugu hiljem, seda näitab aeg ja kaebaja tervise pidev jälgimine. Kohus juba märkis, et kaebaja tõend, mille vormistas E. K. 29.04.2010, ei mõjuta käskkirjade aegset olukorda ja seda ei saa hinnata teistmoodi, kui seda vangla hindas. Kaebaja ei ole tõendanud, et talle on arstid välja kirjutanud tõendid, et ta ei saa käsi asetada seljale, samuti ei ole arst tuvastanud, et ta ei saaks kanda nahahaiguse vms põhjusel vangla riietust. Väidetav voodirežiim kriminaalasja arutamise ajal kohtus, ei tõenda, ega lükka ümber, et vaidlusalused käskkirjad oleksid õigusvastased. Vangla on kartseris lubanud kaebajal ka kasutada voodit erinevatel põhjustel. Vangla ei pea kaebajale korraldama täiendavaid arstlikke läbivaatusi väliskomisjonidega ja kui tema taotlust Londonisse saatmiseks jäeti arvestamata, siis ei viita see arstliku kontrolli puudustele ning ka käskkirjade puudustele. 26. Menetluskulude nõuded. Kaebuse esitaja tasutud riigilõiv jääb kaebuse mitterahuldamise tõttu tema enda kanda, kuivõrd HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vangla ei ole menetluskulude nõuet esitanud. Karin Kalmiste kohtunik 16