) § 501 lg 4 (mille kohaselt maksab parkimistasu sõiduki juht) ja § 502 lg 2 (mille järgi maksab viivistasu sõiduki omanik või liiklusregistrisse kantud vastutav kasutaja) ei ole omavahel vastuolus.
lg-st 1 tulenevalt, kui parkimistasu peab maksma mootorsõiduki juht, siis peaks ka parkimistasu maksmata jätmise eest viivistasu maksma mootorsõiduki juht, mitte mootorsõiduki omanik ega mootorsõiduki vastutav kasutaja. Kui mootorsõiduki omanik ja vastutav kasutaja ei ole parkimistasu maksmata jätnud, siis ei saa tekkida neile kohustust maksta viivist. 4.2. Viivistasu otsusest ei ole näha, millal ja kui kaua sõidukit pargiti ilma parkimistasu maksmata. Parkimise aeg on oluline seetõttu, et viivistasu peaks olenema sellest, kui pikalt ja kui suure nõudlusega parkimiskohal oli sõiduk pargitud tasulisel parkimisalal ilma parkimistasu maksmata. Viivistasu ei tohiks olla kõigile ühesugune. Kui keegi pargib sõidukit 5 minutit tasu maksmata ja teine pargib samas kohas 23 tundi järjest parkimistasu maksmata või kui pargitakse vanalinnas parkimistasu maksmata, siis kindlasti ei peaks nad maksma ühesugust viivistasu.
Kohaliku omavalitsusüksuse volikogu võiks kehtestada viivistasu täpsustatud määrad, sealhulgas vajaduse korral selle diferentseeritud määrad. Viivistasu peaks olema proportsionaalne maksmata jäetud summaga. Kohtule esitatud fotol on fikseeritud parkimise aeg 15.
§-s 501 lg 4 p 9 sätestatud teade selle kohta, et otsuse kolmas eksemplar toimetatakse kätte mootorsõiduki omaniku või kasutaja aadressil. Samuti puudub teave, et see tuleb kätte toimetada viie päeva jooksul. Viivistasu otsusel on ainult kirjas
lg-s 3 sätestatud lause, et viivistasu otsuse kättetoimetamisele tuleb kohaldada maksukorralduse seaduse
lg 3, mille alusel on lubatud parkimisjärelevalve teostamist, 2 parkimistasu maksmise kontrollimist ning
§-s 502 sätestatud viivistasu määramist, halduslepingu alusel üle anda eraõiguslikule juriidilisele isikule, on vastuolus kohalike maksude seaduse (KoMS) kui ka Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS). 4.5. Vastustaja on eksinud väitega, et sõiduki omanik oli 09.12.2009 kohustatud
lg 3 järgi säilitama mootorsõiduki kasutada andmisel teise isiku andmed kuue kuu jooksul. 09.12.2009 kehtis veel eelmine
redaktsioon, mille kohaselt oli mootorsõiduki omanikul kohustus ainult kolm kuud säilitada ja esitada sõiduki kasutaja andmeid. Kaebaja täitis oma hoolsuskohustuse ja säilitas sõiduki kasutajate andmed täpselt kolm kuud kuni 09.03.2010. Liiklusjärelvalve teostajad ei ole kaebajalt neid andmeid nõudnud, kuigi seadus seda võimaldab. 4.6. Kaebaja leiab, et
lg 2 ja § 502 lg 3 on omavahel vastuolus, kuna § 502 lg 2 sätestab vastustava kasutaja või omaniku kohustuse,
Seega järeldub, et viivistasu otsus edastatakse kasutajale, aga viivistasu maksmise kohustatud subjektiks on vastustav kasutaja. Kaebaja palub kohtul anda hinnang, kas selline ebaselge regulatsioon on kooskõlas PS §-dega 3, 10, 11, 13,
Mootorsõiduki vastutava kasutaja isiklik valik on, kas ja millisel eesmärgil ning kellele ta oma sõidukit kasutada annab. Kasutada andmisel peab aga vastutav kasutaja arvestama, et tema jääb ikkagi sõiduki vastutavaks kasutajaks.
lg 2 ja §-i 111 kohaselt on sõiduki vastutava kasutaja kohustuseks tagada konkreetse sõiduki õige kasutamine, tehniline korrasolek ja nõuetekohane hoidmine. Kui mootorsõiduki kasutamisel on kehtivat parkimiskorda rikutud, siis ei ole vastustaja kui viivistasu otsuse määR. kohustuseks tõendada, kes konkreetselt sõidukiga parkimisalale sisenes, parkimist alustas ja kehtivat parkimiskorda rikkus. Vastustaja saab lähtuda üksnes
lg 2 sätestatust, mille kohaselt viivistasu otsuse määramisel on viivistasu maksjaks mootorsõiduki omanik või vastutav kasutaja, millest tulenevalt piisab sellest, kui vastustaja tõendab kehtestatud parkimiskorra rikkumist. Kui mootorsõiduki vastutav kasutaja annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule, peab ta kolme kuu jooksul säilitama informatsiooni mootorsõiduki kasutada andmisest. Sõiduki vastutava kasutaja seadusest tulenev kohustus on selgitada välja see, milline juht oli konkreetsel hetkel sõiduki juhiks ja parkimiskorra rikkujaks. 5.2. Parkimise alustamisel nõuetekohase parkimise algusaja teatavakstegemise kohustus lasub
Kirjaliku teate esitamise nõue ongi kehtestatud seadusandja poolt selleks, et muul juhul ei ole võimalik tagantjärele tuvastada, mis kell parkimist tegelikult alustati. Parkimiskontrolöril ei ole seadusest tulenevat kohustust jälgida, millal sõidukid tasulisele parkimisalale sisenevad. Samuti ei ole parkimiskontrolöril kohustust ega ka võimalust parkimise algusaega selle järgi kindlaks määrata, kas sõiduk tema eelmise ringkäigu ajal oli parklas või mitte, sest see ei võimaldaks täpse parkimise algusaja kindlaks määramist. Viivistasu määr ei ole sõltuv parkimise algusaja pikkusest ega sellest, kui suure liiklustihedusega tänavale on sõiduk pargitud. Alates 01.02.2003 kehtiva liiklusseaduse muudatuste järgi on nn parkimistrahv (viivistasu otsus) käsitletav kohaliku maksuna ehk maksuõigusliku kõrvalkohustusena (teiste sõnadega viivistasuna). Ka Riigikohus on oma 19.06.2007 otsuse nr 3-3-1-24-07 punktis 14 rõhutanud, et viivistasu on parkimistasu maksmata jätmise korral määratav rahaline kohustus, mitte aga karistus 3 (trahv). Parkimiskorra rikkumine ei ole käsitletav väärteona ja parkimisjärelvalve menetluse käigus määratava viivistasu otsuse näol ei ole tegemist väärteoasjas tehtava otsusega. Sellest tulenevalt ei saa ega tule viivistasu määramisel arvestada isiku vastutust kergendavate ja raskendavate asjaoludega. Viivistasu määramine ega viivistasu suurus ei sõltu sellest, kas isik on rikkunud tasulist parkimiskorda tahtlikult või tahtmatult. Parkimistasu kui kohalik maks oli kontrolli hetkel tasumata. Parkimiskontrolör saab kontrolli teostamisel lähtuda üksnes viivistasu otsuse määramise hetkel teadaolevatest faktilistest asjaoludest. Sõidukijuhi kohustuseks on veenduda, et sõiduki parkimise eest oleks korrektselt parkimistasu makstud. 5.3. Viivistasude määramise andmine eraõiguslikule juriidilisele isikule ei ole vastuolus põhiseadusega. Vastavalt Tallinna linna ja AS Falck Eesti vahel 22.03.2006 sõlmitud halduslepingu punktile 3 andis Tallinna linn ASile Falck Eesti üle halduslepingus fikseeritud avaliku halduse ülesande, mis hõlmas teiste seas parkimise järelvalve korraldamist, parkimistasu nõuetekohase maksmise kontrollimist ja viivistasude määramist. 01.02.2007 sõlmisid Tallinna linn, AS Falck Eesti ja AS Ühisteenused kokkuleppe parkimise korraldamise ja kontrolliks sõlmitud halduslepingu üleminekuks. Nimetatud kokkuleppega lepiti kokku, et alates 01.02.2007 on halduslepingu pooleks AS Falck Eesti asemel AS Ühisteenuse. Viivistasu otsusel asuval maksekorraldusel on selgelt märgitud, et makse saajaks on Tallinna Linnakantselei Finantsteenistus, mitte AS Ühisteenused eraõigusliku juriidilise isikuna. 6. Vastustaja Tallinna Transpordiamet palub jätta kaebuse rahuldamata. 6.1.
Nõue, et parkimistasu peab maksma mootorsõiduki juht on igati põhjendatud, sest omanikult ei saa parkimistasu nõuda kui sõidukit pargib kolmas isik. Küll aga lasub mootorsõiduki omanikul mitmeid kohustusi, mille eest omanik vastustab ka kolmanda isiku kasutusvalduse korral. 6.2. Parkimistasu on kohalik maks ja selle tasumise kontrollimine raskendatud, sest pargitud sõiduki juures puudub juht ning seega puudub ka võimalus tuvastada konkreetset juhi isikut. Seadusandja ongi pannud viivistasu tasumise kohustuse sõiduki omanikule või vastustavale kasutajale, kes saab siis pöörata nõude tegeliku juhi vastu, kui ta ise on
Omaniku vastustus parkimistasu maksmata jätmise korral liisitud sõidukite puhul on pandud sõiduki vastustavale kasutajale, sest vastustav kasutaja on isik, kes kasutab põhiliselt sõidukit ise või annab reaalselt sõiduki valduse üle kolmandale isikule ning vastustav kasutaja teab kõige paremini, kes sõidukit kasutab. 6.3. Viivistasu otsuse kohustuslikud rekvisiidid on sätestatud
lg-s 4, milles ei ole märgitud, et viivistasu otsuses peaks olema märgitud aeg millal sõiduk tegelikult pargiti. Sellist nõuet ei saagi olla, sest ühelgi maksuhalduril ei ole võimalik fikseerida kõikide sõidukite parkimise algust. Parkimistasu on kohaliku maksu eriliik. Maksukohutuse täitmise kontrollimine on võimalik ainult kontrolli teostamise ajahetkel kohapeal. Seega on viivistasu konstantne summa ning ei ole sõltuvuses pargitud ajast. Parkimistasu määrade diferentseeritus
lg 2 mõttes puudutab erinevaid tariife parkimisel (15 min kesklinnas 4 krooni jne). 6.4.
Viivistasu otsusel on viide, et kolmas eksemplar toimetatakse maksukohustuslasele kätte maksukorralduse seaduse 4.ptk sätestatud korras. Kaebaja on kinnitanud, et sai kätte viivistasu otsuse teise eksemplari ja seega hakkas sellest ka kulgema viivistasu otsuse jõustumine. 6.5. Vastuolu kohalike maksude seaduse ja PS-ga puudub. Parkimistasu maksmise kontrollimine ei ole ka parkimisjärelvalve nagu kaebaja ekslikult arvab. Parkimisjärelevalve on
ja LE nõuete täitmise üle järelevalve teostamine ning nende rikkumiste korral
Käesoleval juhul ei toimunud nimetatud 4 sätete rakendamist ning seda kuidas sõidukid parkisid ei kontrollitud. Parkimistasu maksmise kontrollimine ja viivistasu määramine on haldusülesanne. Halduslepinguga on põhimõtteliselt lubatav delegeerida eranditult vaid täitevvõimu sfääri kuuluvaid haldusülesandeid. Maksuhalduriks parkimistasude osas Tallinnas on Tallinna Transpordiamet, kellel on kohalike maksude kogumise korraldamise kohustus. Maksuhalduri funktsioon on endiselt Tallinna Transpordiametil, AS Ühisteenuste poolt täidetav haldusülesanne seisneb üksnes parkimistasu maksmise kontrollimises tänaval kontrolleriga ning viivistasu otsuse määramises (mis ei ole maksusanktsioon). 6.6. Kaebaja väide, et kõik viivistasu otsuse kolm eksemplari peavad olema ühesugused on eksitav.
Sama paragrahvi lõikes 4 on nimetatud viivistasu otsusesse märgitavad andmed ning lõikesse 7 andmed, mis lisatakse mootorsõiduki omanikule või kasutajale kättetoimetavasse eksemplari. Selline erisus tuleneb sellest, et tänaval viivistasu määrates on teada üksnes avalikult nähtav sõiduki registreerimise numbrimärk, sõiduki mark ja värv. Hiljem on maksuhalduril võimalik liiklusregistrist tuvastada sõiduki omaniku ja kasutaja andmed. Kaebaja ei ole selgitanud, milliseid tema subjektiivseid õigusi see võiks üldse rikkuda. KOHTU PÕHJENDUSED
lg 3 kohaselt korraldab kohaliku omavalitsusüksuse territooriumi tasulise parkimise alal parkimist valla- või linnavalitsus. Parkimisjärelevalve teostamise, parkimistasu maksmise kontrollimise ning
§-s 502 sätestatud viivistasu määramise võib kohalik omavalitsus halduslepingu alusel üle anda eraõiguslikule juriidilisele isikule. Eraõiguslik juriidiline isik osaleb menetluses oma töötaja kaudu, kellele laienevad käesolevas seaduses ametiisiku kohta käivad sätted. Halduslepinguga on lubatav delegeerida täitevvõimu sfääri kuuluvaid haldusülesandeid. Parkimistasu nõuetekohase maksmise kontrollimine ja viivistasu määramine on haldusülesanded, mis on Tallinna Linnavalitsuse ja AS Ühisteenused vahel sõlmitud halduslepinguga üle antud. Tegemist ei ole karistusvõimu delegeerimisega, mistõttu on kaebaja seisukoht vastuolust põhiseadusega ekslik (vt ka Riigikohtu üldkogu lahend nr 3-1-186-07). Puudub ka vastuolu kohalike maksude seadusega. 7.2.
lg 4 sätestab mootorsõiduki juhi kohustuse tasuda parkimistasu.
lg 2 näeb ette, kes peab tasuma viivistasu (sõiduki omanik või liiklusregistris vastava kande olemasolul vastutav kasutaja). Tegemist on erinevate reguleerimisesemetega. Parkimistasu saab tasuda isik, kes sõiduki pargib (reeglina juht) ning viivistasu saab määrata isikule, kelle andmed on menetlejale lihtsalt kättesaadavad (see on olnud seadusandja eesmärgiks). 5 Liiklusregistrisse peavad olema kantud sõiduki omaniku andmed ja liisitud sõiduki puhul on sinna kantud ka vastutava kasutaja andmed. Kuna tegemist ei ole karistusõiguslike normidega, jääb arusaamatuks kaebaja väide, et viivistasu saaks nõuda vaid isikult, kes sõiduki parkis. Normid on selged ja loogilised. Kaebaja väited vastuolust ei ole õiguslikult põhjendatud. Kehtiv õigus ei nõua, et viivistasu määR. selgitaks välja, kes oli tegelik sõiduki parkija. Kuna viivistasu määramise menetlus peab olema lihtne ja ökonoomne ei saa mõistlikuks pidada ka kaebaja seisukohta, et viivistasu määR. võiks välja selgitada (seadusandja peaks siis sätestama vastava kohustuse), kes tegelikult sõidukit parkis ning kas sõiduki omanik on tema andmed vastavalt
Seega on kaebaja viide
Samuti on asjassepuutumatud ja subjektiivsete õiguste rikkumise seisukohalt sisustamata kaebaja väited, et
lg 2 ja § 502 lg 3 on omavahel vastuolus, kuna § 502 lg 2 sisaldab vastustava kasutaja ning
Kaebaja on palunud kohtul anda hinnang, kas selline regulatsioon on kooskõlas PS §-dega 3, 10, 11, 13,
Nimetatud sätte teisest lausest tulenevalt kehtestab viivistasu täpsustatud määra, sealhulgas vajaduse korral selle diferentseeritud määrad, kohaliku omavalitsuse volikogu. Viivistasu määrad on Tallinna Linnavolikogu kehtestanud 30.01.2003 määruse nr 9 „Parkimistasu kehtestamine“ p-s 9.1. Nähtuvalt viidatud õigusakti p-st 9.6 on viivistasu määradeks 240 krooni ja 480 krooni ööpäevas. Väiksemas määras tuleb viivistasu maksta mobiilsideoperaatori vahendusel tasutud parkimisaja ületamisel. Seadusandja on viivistasu määra proportsionaalsust üldiselt hinnanud ja leidnud, et kuni 480 kroonine viivistasu ei ole ebaproportsionaalne. Kaebaja ei ole kohtu hinnangul käesolevas asjas esitanud väiteid, mis annaks alust järelduseks, et Tallinnas kehtestatud fikseeritud viivistasumäär on ebaproportsionaalne ja võrdsusõigust rikkuv. Asjakohane on antud juhul Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-24-07 toodud seisukoht, milles halduskolleegium märkis, et: „…ei pea võrdsuspõhimõtte rikkumiseks olukorda, kus parkijale, kes on tasunud parkimistasu ebaõiges määras ning isikule, kes parkimistasu üldse pole tasunud, määratakse viivistasu ühesuguses suuruses. Selliste isikute ühetaoline kohtlemine võib teatud juhtudel olla küll käsitletud võrdsusõiguse riivena, kuid kohus peab haldusmenetluse ökonoomia ja operatiivsuse seisukohast viivistasu määramisel sellist ebavõrdset lähenemist eesmärgipäraseks ning arvestades riive vähest intensiivsust, ka proportsionaalseks. Eelnev ei välista aga kohaliku omavalitsuse õigust vajaduse korral vastavalt
Selliste määrade kehtestamine on kohaliku omavalitsusüksuse volikogu otsustusdiskretsioon.“ Kaebajal on võimalik oma ettepanekuga erinevate viivistasumäärade kehtestamiseks pöörduda omavalitsuse volikogu poole. 6 7.4. Asjakohatud on kaebaja väited seoses väidetavate menetluslike rikkumistega, kuna kaebaja ei ole väitnud, et need tooksid kaasa viivistasuotsuse tühistamise. Kaebaja osa väiteid on seotud haldusakti kehtivuse ja kaebuse tähtaegsuse hindamisega, mitte haldusakti õiguspärasusega. Haldusakti nõuetekohane kättetoimetamata jätmine ei ole haldusakti tühistamise aluseks ega too ka kaasa viivistasuotsuse õigusvastasust. Puudub vaidlus, et kaebaja on viivistasuotsuse ühe eksemplari kätte saanud. Haldusakti adressaadi jaoks hakkab vaidlustamistähtaeg kulgema haldusakti kättetoimetamisest (HMS § 61 lg 1). Õige ei ole kaebaja väide, et viivistasu otsusel ei ole toodud
Viivistasu otsusele on märgitud selgesõnaliselt, et viivistasu otsuse korduvteade toimetatakse maksukohuslasele maksukorralduse seaduse 4. peatükis sätestatud korras. Kaevatava haldusakti õigusvastasust ei too kaasa asjaolu, et kolmandale eksemplarile on kantud täiendavaid andmeid, kuna selle näeb ette
lg 7, mille kohaselt märgitakse mootorsõiduki omanikule või kasutajale kättetoimetatavasse viivistasu otsusesse lisaks sama paragrahvi lõikes 4 nimetatud andmetele veel ka mootorsõiduki omaniku või kasutaja nimi või nimetus, isiku- või registrikood ning elu- või asukoha aadress ja viivistasu maksmise tähtaeg. 7.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.