← Eesti

3-08-2362/24

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Virgo Saarmets ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. juuni
  2. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-2362 Haldusasi AS Ühisteenused kaebus Tallinna Linnavalitsuse
  3. augusti
  4. a korralduse nr 1409-k tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu
  5. jaanuari
  6. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  7. juuni
  8. a Menetlusosalised Kaebuse esitaja AS Ühisteenused, esindaja advokaat Jaana Penne Vastustaja Tallinna Linnavalitsus, esindaja advokaat Neve Uudelt RESOLUTSIOON
  9. Rahuldada Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus.
  10. Tühistada Tallinna Halduskohtu
  11. jaanuari
  12. a otsus haldusasjas nr 3-08-2362 ja teha asjas uus otsus.
  13. Jätta AS Ühisteenused kaebus Tallinna Linnavalitsuse
  14. augusti
  15. a korralduse nr 1409-k tühistamiseks rahuldamata ja poolte esimese astme kohtus kantud menetluskulud nende endi kanda.
  16. Jätta AS Ühisteenused apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
  17. Rahuldada Tallinna Linnavalitsuse taotlus apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks osaliselt. Mõista AS-lt Ühisteenused Tallinna Linnavalitsuse kasuks välja riigilõiv 250 krooni. Muus osas jätta Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda. 3-08-2362 EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on
  18. juuli
  19. a. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 54 lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  21. mail
  22. a sõlmiti AS Ühisteenused õiguseellase AS Falck Eesti ja Tallinna linna vahel riigihanke leping (edaspidi leping) (tl 66-69), millest tulenevalt kohustus AS Ühisteenused osutama sõiduõiguse kontrollteenust Tallinna ühtse piletisüsteemi ühistranspordi liinidel, menetlema väärtegusid, koostama väärteootsuseid ja pidama vastavat aruandlust. Tallinna linn kohustus maksma teenuse eest tasu. Riigikohtu üldkogu
  23. mai
  24. a otsusega väärteoasjas nr 3-1-1-86-07 tunnistati ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 5411 lg 3 ning väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 9 p 3 ja § 10 lg 5 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Riigikohus leidis, et karistusvõimu ning sealhulgas süüteomenetlust oma terviklikkuses ei saa käsitada (tavalise) haldusülesannete täitmisena. Seega on AS-le Ühisteenused karistusfunktsiooni delegeerimine, milleks on trahvide määramine ja sellega seotud toimingud, põhiseaduse vastane. Üldkogu märkis, et karistusvõimu delegeerimise keeld eraõiguslikule juriidilisele isikule puudutab vaid süüteomenetlusi ega laiene näiteks süüteomenetlustele eelnevatele järelevalvelise iseloomuga haldustoimingutele. AS Ühisteenused tegi Tallinna Linnavalitsusele
  25. mai
  26. a kirjaga (tl 12-13) ettepaneku lõpetada leping poolte kokkuleppel kahel alternatiivsel viisil: 1) leping lõpetatakse poolte kokkuleppel eeldusel, et AS-le Ühisteenused hüvitatakse lepingu lõpetamisega tekitatud varaline kahju ligikaudse suurusega 15,5 miljonit krooni (varaline kahju hõlmab muuhulgas kulutusi personali koondamisele, kasutamata investeeringuid ja saamata jäänud tulu); 2) leping lõpetatakse poolte kokkuleppel eeldusel, et piletikontrolliteenuse osutamist jätkatakse leppetrahvi kontseptsiooni alusel (senine karistusõiguslik menetlus tuleks asendada võlaõigusliku leppetrahvimenetlusega). AS Ühisteenused on huvitatud jätkamisest leppetrahvi kontseptsiooni alusel. Tallinna Linnavalitsuse
  27. mai
  28. a korraldusega nr 951-k (tl 14-18) öeldi leping erakorraliselt üles ja loeti lepingu lõppemise ajaks
  29. mai
  30. a. Korraldus anti haldusmenetluse seaduse (HMS) § 89 lg 1, § 90 lg 1, § 97 lg 1 ja § 100, halduskoostöö seaduse (HKS) § 11 lg 1 p 3 ja lg 2, võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lg 1 ning lepingu p-de 6.3, 6.4 ja 7.6 alusel. Tuginedes Riigikohtu
  31. mai
  32. a otsusele leiti korralduses, et leping on alates
  33. maist
  34. a õigusvastane, sest Riigikohus tunnistas lepingu sõlmimise aluseks olnud volitusnormid põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Lepingu täitmine on võimatu Riigikohtu otsuse tõttu, mida Tallinna linn ei saanud mõjutada ega vältida ja millega 2

(17)3-08-2362 linn mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud lepingu sõlmimise ajal arvestada ja millest tulenevaid tagajärgi ei ole võimalik ületada.
  1. juunil
  2. a kohtusid AS Ühisteenused ja Tallinna Linnavalitsuse esindajad linnasekretäri juures arutamaks võimalusi tekkinud olukorra lahendamiseks. AS Ühisteenused
  3. juuni
  4. a kirjas (tl 19-21 ja 127-129) Tallinna linnapeale märgiti, et Tallinna Linnavalitsus on küll ühepoolselt lõpetanud AS-ga Ühisteenused sõlmitud halduslepingu, kuid ei ole lahendanud sellega seonduva kahju hüvitamise küsimust. Linnavalitsuse
  5. mai
  6. a korraldus nr 951-k on õigusvastane ja AS Ühisteenused peab vajalikuks taotleda halduskohtult selle tühistamist. Poolte kokkuleppele mittejõudmise korral kavatseb AS Ühisteenused taotleda ka kahju hüvitamist. Kirjas tehti ettepanek Tallinna linna poolt AS-le Ühisteenused halduslepingu ennetähtaegse ülesütlemisega põhjustatud kahju hüvitamise kokkuleppe sõlmimiseks. Kokkuleppe sõlmimisel on võimalik halduskohtule korralduse nr 951-k peale esitatud kaebuse menetluse kokkuleppel lõpetamine. Kirjas märgitu kohaselt sisaldub korralduse õigusvastasuse täpsem põhjendus kohtule suunatavas kaebuses, kuid kokkuvõtlikult väidetakse, et lepingu tagasiulatuvalt
  7. maist
  8. a lõpetamiseks puudub õiguslik alus, samuti on väär korralduse õiguslik ja faktiline põhistus, sh on kohaldatud ebaõigeid õigusnorme. Antud juhul reguleerivad halduslepingu ühepoolset lõpetamist HMS § 102 lg 2 ja lg 3, mis kohustavad haldusorganit hüvitama kahju, kui haldusleping otsustatakse lõpetada ülekaalukast avalikust huvist lähtudes. VÕS-st tulenevalt puudub linnal halduslepingu ülesütlemise võimalus. Hetkeks on selgunud kahju orienteeruv suurus - 14,95 miljonit krooni -, mis koosneb lepingu lõppemisest tekkinud ja tulevikus kindlasti tekkivast kahjust, mis seisneb kasutamata investeeringutes, tähtajaliste lepingute maksetes ja leppetrahvides lepingute ennetähtaegsel lõpetamisel, töötajate koondamise kuludes, üldistes kulutustes seoses lepingu lõpetamisega ja muus tulevikus tekkivas kahjus finantsistide/audiitorite määratud ulatuses. Avalikkusele suunatud sõnavõttudes on linnavalitsuse esindajad möönnud lepingu ülesütlemisest kahju tekkimist ning väljendanud nõusolekut astuda hüvitatava kahju ulatuse üle läbirääkimistesse, samuti väljendanud seisukohta, et AS-le Ühisteenused hüvitatava kahju summa pööratakse regressina Eesti Vabariigi vastu. Seega eeldab AS Ühisteenused, et vaidlust ei ole hüvitamise kohustuse olemasolu üle, vaid kokkuleppele tuleks jõuda hüvitatava kahju ulatuses. Kuigi AS-l Ühisteenused oleks võimalik vaidlustada linnavalitsuse tegevus lepingu ülesütlemisel eelkõige selle õiguslikke aluseid puudutavas osas, ei peeta seda vajalikuks juhul, kui pooled jõuavad kahju hüvitamise ulatuses kokkuleppele. Arvestades AS-l Ühisteenused tekkinud kahju ülaltoodud ulatuses ja teiselt poolt huvi asja kiireks kohtuväliseks lahendamiseks, pakub AS Ühisteenused kahju hüvitise suuruseks, mille puhul ta loobub kahju hüvitamise nõude esitamisest kohtusse selle täielikus ulatuses ning
  9. mai
  10. a korralduse nr 951-k vaidlustamisest, 10,5 miljonit krooni. Kirjas pööratakse tähelepanu asjaolule, et regressinõude esitamise eesmärgil Eesti Vabariigi vastu peab linnavalitsus järgima VÕS §-s 139 sätestatud kahju vältimise ja vähendamise kohustust, millele tuginedes võib riik keelduda kohtu poolt AS Ühisteenused kasuks väljamõistetava kahju hüvitamisest linnavalitsusele ulatuses, mis ületab eelpool pakutud summat, põhjendusel, et linnavalitsus ei võtnud kasutusele mõistlikke samme kahju suuruse vähendamiseks. Seetõttu ei ole linnavalitsusel mõistlik loobuda vaidluse kohtuvälisest lahendamisest ning jääda lootma, et riik kompenseerib kohtu poolt määratud kahjusumma täies ulatuses. 3
(17)3-08-2362 AS Ühisteenused esitas
  1. juunil
  2. a Tallinna Halduskohtule haldusasjas nr 3-08-1246 kaebuse (tl 22-34), milles paluti: 1) tühistada tervikuna Tallinna Linnavalitsuse
  3. mai 2008 korraldus nr 951-k ja teha ettekirjutus haldusakti tagasitäitmise kohta, kohustades Tallinna Linnavalitsust tasuma AS-le Ühisteenused summa, mille AS Ühisteenused oleks saanud Tallinna linna ja AS Ühisteenused vahel
  4. mail
  5. a sõlmitud riigihanke lepingu alusel teenuse osutamise jätkamisel kuni kohtuotsuse jõustumiseni, arvestades maha teenuse osutamisel tõenäoliselt kantud kulutused (summa täpsustatakse); 2) kohustada Tallinna Linnavalitsust täitma Tallinna linna ja AS Ühisteenused vahel
  6. mail
  7. a sõlmitud lepingut või alternatiivselt kohustada otsustama lepingu jätkamise küsimus uuesti, arvestades kohtuotsuse põhjendusi. Kaebuses leitakse, et vastustaja on korralduse andmisel rikkunud põhjendamiskohustust ja jätnud lepingu ühepoolse lõpetamise alusena ebaõigesti kohaldamata HMS § 102 lg-d 2 ja
  8. Vääramatule jõule ja lepingu täitmise võimatusele tuginemine on väär ja asjakohatu. Riigikohtu otsus ei ole mõjuvaks põhjuseks, mis tooks kaasa lepingu ülesütlemise õiguse, sest lepingut on kaebaja hinnangul võimalik osaliselt täita ilma, et sellega kahjustataks raskelt avalikku huvi. Kui lepingu täitmise osaline jätkamine ei olnud võimalik, oleks vastustaja pidanud tegema endast oleneva, et lõpetada leping kokkuleppel. Lepingu tagasiulatuv ülesütlemine oli õigusvastane. Kui korraldus ja selles sisalduv lepingu ülesütlemisavaldus on tühistatud, on leping kehtiv ja kuulub ka õigusvastasena täitmisele. Tallinna Linnavalitsuse
  9. juuli
  10. a kirjas „Tähtaja määramine puuduste kõrvaldamiseks kahju hüvitamise taotluses“ (tl 35) märgiti, et
  11. juunil
  12. a edastatud taotlus lepingu ennetähtaegse ülesütlemisega tekitatud kahju hüvitamiseks ja sellega seoses kokkuleppe sõlmimiseks ei ole põhjendatud, kuna selles ei ole selgitatud, millisest õigusnormist tulenevalt on linna tegevus õigusvastane, kuidas on täidetud teised kahju hüvitamise õigussuhte tekkimise aluseks olevad koosseisulised elemendid ning kuidas on arvutatud kahju suurus ja milliste dokumentidega see on tõendatud. Kirjas leiti, et eeltoodust tulenevalt on kahjunõue esitatud kujul põhjendamata ning linnavalitsusel ei ole võimalik kahju hüvitamise taotlust sisuliselt hinnata ega kaaluda ka kokkuleppe sõlmimise otstarbekust. AS-l Ühisteenused paluti eelnevalt kirjeldatud puuduste kõrvaldamiseks selgitada kahjunõude aluseks olevaid õiguslikke asjaolusid ning esitada kahju summat põhistavad tõendid hiljemalt
  13. juuliks
  14. a. Kirjas hoiatati, et pärast taotluse põhistamiseks määratud tähtaja möödumist lahendab linnavalitsus taotluse sisuliselt. Ühtlasi väljendati kirjas seisukohta, et halduslepingu lõppemise tinginud olukorra on põhjustanud oma tegevusega riik, ning paluti kaaluda kahjunõude esitamist riigi vastu. Vastuseks Tallinna Linnavalitsuse
  15. juuli
  16. a kirjale märkis AS Ühisteenused oma
  17. juuli
  18. a kirjas (tl 36), et AS Ühisteenused poolt esitatud kahjunõude aluseks olevad õiguslikud asjaolud on kirjeldatud halduskohtule esitatud kaebuses, mille koopia on Tallinna Halduskohtu poolt esitatud linnavalitsusele. Juhul, kui linnavalitsusel on olemas põhimõtteline nõusolek astuda hüvitatava kahju üle läbirääkimistesse, esitatakse kahju summat põhistavad tõendid. Tallinna Linnavalitsuse
  19. augusti
  20. a korraldusega nr 1409-k (tl 37-39) jäeti AS Ühisteenused
  21. juuni
  22. a kahju hüvitamise taotlus rahuldamata. Korralduse põhjenduste kohaselt ei kasutanud AS Ühisteenused HMS §-st 6, § 36 lg-st 1 ja § 38 lg-st 1 lähtudes
  23. juuli
  24. a kirjaga antud võimalust kahjunõude õigusliku, faktilise ja tõendusliku külje selgitamiseks, viidates
  25. juuli
  26. a vastuskirjas üksnes
  27. juunil
  28. a halduskohtule haldusasjas nr 3-08-1246 esitatud kaebusele, mis kahjunõudesse puutuvaid selgitusi ega 4
(17)3-08-2362 tõendeid ei sisalda ja mille suhtes on linnavalitsus kohtule kirjaliku seisukoha esitanud. Arvestades kahju hüvitamise taotluse sisu ning selle esitamise aluseks olevat asjaolu – halduslepingu ennetähtaegne lõppemine lepingu õigusliku aluse äralangemise tõttu -, on võimalik taotluse sisuline lahendamine ka täiendavate selgituste, põhjenduste ja dokumentide esitamiseta. Tulenevalt RVastS § 7 lg-st 1 ja § 12 lg-st 1, on kahju kannatanud isikule kahju kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja, kelle õigusvastase tegevusega kahju tekitati. Linnavalitsuse
  1. mai
  2. a korralduse nr 951-k andmise ja lepingu lõpetamise tingis lepingu alusnormide põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamine, mida linn ei saanud ära hoida, mõjutada ega ette näha. Lepingu täitmise jätkamine sellises olukorras ei olnud õiguslikult võimalik ega lubatud ning see ei sõltunud linna tahtest. Linnavalitsus ei välista, et AS-l Ühisteenused võib olla alust pöörduda võimalike kahjunõuetega RVastS alusel ja korras riigi vastu, kuid linna vastu tal selliseid nõudeid ei ole. Eeltoodust tulenevalt on linnale esitatud kahju hüvitamise taotlus põhjendamatu. Linna seisukohast on tegemist vääramatu jõuga, mistõttu ei ole linna tegevus õigusvastane, linna tegevuse ja väidetava kahju tekkimise vahel puudub põhjuslik seos ning lisaks on kahjunõude suurus tõendamata. Eelnevast tulenevalt ei pea linnavalitsus võimalikuks rahuldada kahju hüvitamise nõuet ega sõlmida kahju hüvitamise osas kokkuleppeid. AS Ühisteenused esitas
  3. septembril
  4. a vaide (tl 40-45)
  5. augusti
  6. a korralduse nr 1409-k kehtetuks tunnistamiseks põhjendusega, et AS Ühisteenused ei ole esitanud linnavalitsusele kahju hüvitamise taotlust. Tallinna Linnavalitsuse
  7. oktoobri
  8. a korraldusega nr 1759-k (tl 46-48) jäeti vaie rahuldamata.
  9. oktoobril
  10. a esitas AS Ühisteenused halduskohtule haldusasjas nr 3-08-1246 kaebuse taotluse muutmise avalduse (tl 50-51), milles märgitakse, et kuna Tallinna linn on võtnud tööle suurema osa kaebaja väljaõpetatud piletikontrolöridest ja asunud piletikontrolli reaalselt teostama, samas kui kaebaja on olnud sunnitud lõpetama teenuse osutamiseks vajalikud lepingud oma koostööpartneritega ning tegema oma töös muud vajalikud ümberkorraldused, ei ole otstarbekas taotleda korralduse tühistamist. Kaebaja õigusi saab kaitsta õigusvastasuse kindlakstegemise nõudega, eesmärgiga esitada kahjusumma täpsustamisel kahju hüvitamise nõue.
  11. AS Ühisteenused esitas
  12. novembril
  13. a Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse
  14. augusti
  15. a korralduse nr 1409-k tühistamiseks. Kaebuse põhjenduse: 1) vaidlustatud korraldus rikub kaebaja õigust taotleda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist ja kohtulikku kaebeõigust, kuna piirab kaebaja õigust taotleda kahju hüvitamist RVastS-s sätestatud tähtaja jooksul piisava põhjalikkusega ette valmistatud taotluse ja kõigi kogutud tõendite alusel. Kaebajal on Tallinna Linnavalitsuse vastu lepingu õigusvastaselt lõpetamisest tekkinud kahju hüvitamise taotluse esitamiseks aega vähemalt
  16. maini
  17. a. Linnavalitsuse poolt kaebaja
  18. juuni
  19. a kirja käsitlemisel kahju hüvitamise taotlusena on ilmselge vastustaja eesmärk piirata kahju hüvitamise taotluse esitamiseks seadusega ettenähtud aega ning kaebaja võimalusi hüvitamisnõude põhjalikuks analüüsimiseks ja korrektseks esitamiseks koos tõenditega. Linnavalitsus on meelevaldselt tõlgendanud kaebaja ettepanekuid kompromissi sõlmimiseks kahju hüvitamise taotlusena RVastS § 17 lg 1 mõttes, ignoreerides lepingupartneri tegelikku tahet, ning eiranud kohustust tegutseda heas usus. Linnavalitsusele on olnud teada, et kaebaja ei ole soovinud veel esitada kahju hüvitamise taotlust; 5
(17)3-08-2362 2)
  1. juuni
  2. a kirjaga tegi kaebaja linnavalitsusele ettepaneku astuda läbirääkimistesse kahju hüvitamise ulatuse üle. Põhimõtteline ettepanek asjas kokkuleppe saavutamiseks edastati linnavalitsusele juba
  3. mai
  4. a kirjas. Kaebaja on pooltevahelises suhtluses korduvalt viidanud, et kahju täpne ulatus ei ole veel selgunud, summadele viidati kui ligikaudsele kahjule või tõenäolisele kahjule, mis vajab kuluartiklite kaupa täpsustamist. Kirjades ei ole viidatud RVastS normidele. Viidatud on HMS §-st 102 tulenevale kohustusele hüvitada lepingu ülesütlemisega tekitatav kahju. Kirja eesmärk oli teavitada vastustajat kaebaja valmisolekust lahendada asi poolte kokkuleppel ning võtta sellisel juhul tagasi Tallinna Halduskohtule esitatud kaebus korralduse nr 951-k peale; 3) hetkel ei ole kaebajal alust ega põhjust RVastS korras kahju hüvitamise taotluse esitamiseks, sest halduskohtus on käimas vaidlus lepingu ülesütlemise avalduse õiguspärasuse üle. Sellest sõltub, kas kaebajal on kahju hüvitamise nõue tulenevalt linnavalitsuse õigusvastasest tegevusest või mitte; 4) kaebaja ei ole
  5. juuni
  6. a kirjas esitanud taotlust õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks, vaid on teinud ettepaneku kõrvaldada õigusvastasus ning lõpetada leping kaebajaga õiguspäraselt. Lepingu õiguspärane lõpetamine oleks HMS § 102 lg 3 alusel ette näinud lepingu lõpetamisest tuleneva kahju hüvitamise kaebajale. Kirjas tegi kaebaja kompromissettepaneku lepingu lõppemisest tuleneva kahju kokkuleppeliseks hüvitamiseks. Seejuures ei nõua kaebaja õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist, vaid peab silmas lepingu lõpetamise kooskõlla viimist HMS § 102 lg-tega 2 ja
  7. Lepingu lõpetamine õiguspäraselt eeldanuks kahju hüvitamist. Kiri oli suunatud kaebaja õiguste taastamisele, mida rikuti lepingu ülesütlemisega vale õigusnormi alusel ning HMS § 102 lg-t 3 eirates. Kirjas märgiti, et kaebaja kavatseb taotleda kahju hüvitamist, ning kui kahju hüvitatakse kokkuleppel, loobub kaebaja kahju hüvitamise nõude esitamisest halduskohtusse. Kaebaja ei taotlenud kahju hüvitamist, kuna pidas lisaks lepingu õiguspärasel teel lõpetamisele võimalikuks ka lepingu täitmist.
  8. juuni
  9. a kirjaga samal päeval esitati halduskohtule ka kaebus korralduse nr 915-k tühistamiseks ja lepingu täitmiseks kohustamiseks. Seega pidas kaebaja vaidlustatud korralduse andmise ajal põhimõtteliselt võimalikuks kahju tekkimise vältimist ning õiguste taastamist. Järelikult ei oleks olnud kahju hüvitamise nõudel ka faktilist alust; 5) kaebajal ei saanud
  10. juuni
  11. a kirja koostamise ajal olla temale tekkinud kahju teada, sest selgunud ei olnud töötajate koondamise ja lepingute lõpetamise ning äriühingu tegevuse ümberkorraldamise kulud. Seega ei saanud kaebaja nimetatud kirjaga kahju hüvitamise nõuet esitada. Kaebajale oli küll teada kahju tekkimise fakt ja tõenäoline kahju tekkimine lähitulevikus, kuid ei olnud teada kahju ulatus. Seetõttu ei esitanud kaebaja ka konkreetseid kahju ulatust põhistavaid tõendeid; 6) kaebaja ei pidanud vajalikuks
  12. juuli
  13. a kirjas eraldi rõhutada asjaolu, et ta ei ole esitanud
  14. juuni
  15. a kirjas taotlust õigusvastase kahju hüvitamiseks, kuna kaebaja ei eeldanud, et linnavalitsus võiks hakata pahatahtlikult kahjunõudeks pidama kirju, milles on toodud vaid kahju orienteeruvad suurused; 7) vaidlustatud korralduse andmiseks puudus faktiline alus, mistõttu korraldus on õigusvastane. RVastS § 18 lg 1 rakendamiseks ei olnud alust – kaebaja esitatud taotlust kahju hüvitamiseks.
  16. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata.
  17. Tallinna Halduskohtu
  18. detsembri
  19. a otsusega haldusasjas nr 3-08-1246 jäeti AS Ühisteenused kaebus Tallinna Linnavalitsuse
  20. mai
  21. a korralduse nr 951-k 6
(17)3-08-2362 õigusvastasuse tuvastamiseks rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu
  1. oktoobri
  2. a otsusega jäeti AS Ühisteenused apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
  3. detsembri
  4. a otsus muutmata. Riigikohtu halduskolleegiumi
  5. aprilli
  6. a otsusega nr 3-3-1-9-10 tühistati esimese ja teise astme kohtute otsused Tallinna Linnavalitsuse kasuks menetluskulude väljamõistmise osas. Muus osas jäeti AS Ühisteenused kassatsioonkaebus rahuldamata ning haldus- ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
  7. Tallinna Halduskohtu
  8. jaanuari
  9. a otsusega AS Ühisteenused kaebus käesolevas haldusasjas rahuldati, Tallinna Linnavalitsuse
  10. augusti
  11. a korraldus nr 1409-k tühistati ning kaebaja kasuks mõisteti vastustajalt välja menetluskulu 60 386 krooni ja 50 senti. Kohtuotsuse põhjendused: 1) vaidluse põhiküsimus seisneb selles, kas kaebaja on oma
  12. juuni
  13. a kirjaga esitanud vastustajale kahju hüvitamise taotluse RVastS § 17 lg 1 mõttes. Võimalik kahjunõue seondub lepingu erakorralise ülesütlemisega
  14. mai
  15. a korraldusega nr 951-k. Kaebaja tegeliku tahte väljaselgitamisel on oluline vaadelda Riigikohtu otsusele järgnevat kogu protsessi ja pooltevahelist suhtlemist; 2) kaebaja on pidanud ja peab korraldust nr 951-k õigusvastaseks, leides, et vastustaja oleks pidanud mõlemapoolseid huve arvestades välja selgitama, kas ja millises osas oleks saanud halduslepingut jätkata ja seda muuta nii, et kaebaja saaks edasi täita ülesandeid, mis ei kujuta endast karistusvõimu teostamist. Kaebaja oli seisukohal, et Riigikohtu otsus ei tinginud lepingu sel viisil ülesütlemist, ning tema esialgne huvi oli lepingu täitmise jätkamise võimaluse leidmine ja kahju minimeerimine või ärahoidmine. Sellest huvist olid kantud nii kaebaja
  16. mai
  17. a kiri,
  18. juuni
  19. a nõupidamine linnasekretäri juures kui ka algselt esitatud taotlused korralduse nr 951-k vaidlustamise kaebuses. On selge, et kaebaja on lepingu ennetähtaegse ülesütlemisega kandnud kahju ning et
  20. mail
  21. a ei olnud kaebaja kahju suurus veel selge. Kõnealuses kirjas räägitakse ligikaudsest varalisest kahjust 15,5 miljonit krooni; selgitatakse, millest kahjusumma võib koosneda, mis võib seda mõjutada; märgitakse, et hüvitamisele kuulub tegelik raamatupidamislikult tõestatud kahju. Kuna kaebaja poolt Tallinna Transpordiametisse saadetud
  22. mai
  23. a kiri ei olnud Tallinna Linnavalitsuse esindajateni jõudnud, palus linnasekretär
  24. juuni
  25. a nõupidamisel, et kaebaja esitaks kokkuleppe ettepaneku linnavalitsuse ametliku seisukoha saamiseks. Eelmärgitust oligi ajendatud Tallinna linnapeale adresseeritud kaebaja
  26. juuni
  27. a kiri, milles peeti korraldust nr 951-k õigusvastaseks, tehti ettepanek lepingu ennetähtaegse ülesütlemisega põhjustatud kahju hüvitamise kokkuleppe sõlmimiseks ja märgiti, et poolte kokkuleppele mittejõudmise korral kavatseb AS Ühisteenused taotleda ka kahju hüvitamist. Kokkuleppe sõlmimise korral pidas kaebaja võimalikuks lõpetada halduskohtule esitatud kaebuse menetlus. Viidates linnavalitsuse esindajate avalikkusele suunatud sõnavõttudele, kus on väljendatud nõusolekut asuda kahju hüvitamise ulatuse üle läbirääkimistesse, eeldas kaebaja, et vaidlust pole kahju hüvitamise kohustuse üle, vaid kokkuleppele tuleks jõuda hüvitatava kahju ulatuses. Kirjas märgiti, et praeguseks on teada kahju orienteeruv suurus, mida kuluartiklite kaupa tõenäoliselt täpsustatakse, kuid hetkel on tõenäoline kahju 14,95 miljonit krooni, mille hulgas on mitmed tulevikus tekkivad kahjud. Asja kohtuväliseks kiireks lõpetamiseks tegi kaebaja ettepaneku kompromissiks – hüvitada kahju 10,5 miljoni krooni ulatuses. Ehkki nii
  28. mai kui ka
  29. juuni kirja lõppeesmärk oli lepingu lõpetamisega tekitatud ja veel tekkida võiva kahju hüvitamine, ei olnud
  30. juuni
  31. a kiri käsitatav kahju hüvitamise taotlusena RVastS § 17 lg 1 mõttes. Kaebaja tegelik tahe oli HMS § 102 lg-tele 2 ja 3 tuginevalt asuda läbirääkimistesse kahju hüvitamise ulatuse üle. Kaebaja oli eelnevalt korduvalt rõhutanud, et tema pakutud kahjusummad on orienteeruvad, et osa kahjust tekib veel tulevikus, et hüvitamisele kuulub tegelik raamatupidamislikult tõestatud kahju, kuid 7
(17)3-08-2362 kaebaja on kompromissina nõus tegelikust kahjust väiksema summaga, loobudes sel juhul kohtu kaudu suurema summa nõudmisest. Kohus nõustub kaebajaga, et kompromissi sisuks oleks olnud halduslepingu lõpetamine poolte kokkuleppel ja lepingu lõppemisest tekkiva kahju kokkuleppeline hüvitamine. Kohus ei nõustu vastustajaga, et kirja tuli käsitleda taotlusena õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks, kuna see viitas rikkumisele, kahju olemasolule ja põhjuslikule seosele. Ka läbirääkimiste ettepaneku tegemiseks tuli kaebajal näidata, millel selline ettepanek põhineb. Kõnealust kirja tuleb vaadata koosmõjus
  1. mai kirja,
  2. juuni kokkusaamise ja
  3. juuni
  4. a kohtukaebusega; 3)
  5. juuni
  6. a kirjaga samaaegselt korralduse nr 951-k peale esitatud kohtukaebusest nähtuvalt oli kaebaja tegelik tahe suunatud lepingu täitmise jätkamisele lubatavas ulatuses ja suurema kahju tekkimise vältimisele. RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt võib nõuda kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seega oli vastustajaga läbirääkimistesse asumine olukorra lahendamiseks ja tekkinud ning veel tekkida võiva kahju hüvitamiseks seaduslik viis oma õiguste kaitsmiseks või taastamiseks enne lõpliku kahjunõude esitamist. Tulenevalt RVastS § 17 lg-test 1 ja 3 võib kahju hüvitamise taotluse või kaebuse esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Olukorras, kus kaebaja küll teadis kahju tekkimisest ja kahju põhjustanud isikust, kuid selgunud ei olnud veel kahju tegelik suurus ja kaebaja oli alles teinud ettepaneku läbirääkimisteks, on põhjendamatu rääkida linnapeale adresseeritud pöördumisest kui kahju hüvitamise taotlusest, mille puhul tuleks vastustajal kohaldada RVastS § 18 lg-t
  7. Liiatigi kui hüvitamisnõude oluline komponent – avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus ja sellega kaebaja õiguste rikkumine – oli alles kohtulikul tuvastamisel. Kui kaebajale sai selgeks, et lepingu täitmine/muutmine ei osutunud enam reaalseks, tõi kaebaja haldusasjas nr 3-08-1246 taotlust muutes põhjendatud huvina esile just asjaolu, et ta kavatseb taotleda lepingu ennetähtaegse ülesütlemisega tekitatud kahju hüvitamist. Arvestades eelnevat ja ka asjaolu, et kaebajal on kõigis sellealastes haldus- ja kohtumenetlustes olnud kasutada professionaalne õigusabi, tuleb nõustuda kaebajaga, et kui ta soovinuks tõesti esitada kahjunõuet RVastS § 17 lg 1 mõttes, poleks seda tehtud ligikaudsetes summades, raamatupidamislikult tõestamata ja linnapeale adresseeritud kirja vormis; 4) neil asjaoludel oli väär juba
  8. juuni
  9. a kirjale saadetud
  10. juuli
  11. a vastuskirja pealkiri „Tähtaja määramine puuduste kõrvaldamiseks kahju hüvitamise taotluses“, rääkimata kirja sisust, millest nähtuvalt käsitleti kaebaja kirja kahju hüvitamise taotlusena. Samas märgiti kirjas, et kuna kahjunõue on esitatud kujul põhjendamata, ei ole linnavalitsusel võimalik taotlust sisuliselt hinnata ega kaaluda ka kokkuleppe sõlmimise otstarbekust. Kirja lõpus on küll märgitud, et pärast taotluse põhistamiseks määratud tähtaja möödumist lahendab vastustaja taotluse sisuliselt, kuid kohus ei nõustu, et kaebajale pidi olema selge, et lahendatakse lõplikult just kahju hüvitamise taotlus: kaebaja oli teinud ettepaneku kahju hüvitamise alasteks läbirääkimisteks ja kokkuleppe sõlmimiseks ning linn oli lubanud kaaluda kokkuleppe sõlmimise otstarbekust. Vastustaja seisukoha järgi ei omanud kaebaja kirja vormiline ja sõnastuslik külg tähtsust, kuid ka kaebaja võis vastuskirja tõlgendamisel lähtuda eelnevast menetlusest ja oma tahtest (tegelikust taotlusest) ning jätta linnavalitsuse kirja pealkirja tõsiselt võtmata. Kohus möönab, et kaebaja jättis vastuskirja ebaõige pealkirja ja alatooni põhjendamatult tähelepanuta ning sellele õigeaegne ja adekvaatne reageerimine hoidnuks ära käesoleva vaidluse. Kuid kaebaja
  12. juuli
  13. a vastusest nähtub siiski selgelt, et kaebaja hindas linna kirja kui läbirääkimiste ühte etappi. Kaebaja kirja ebaõnnestunud sõnastus –„kaebuse esitaja poolt esitatud kahjunõude aluseks olevad õiguslikud asjaolud on kirjeldatud halduskohtule esitatud kaebuses“ – ei saanud suunata vastustajat kahju hüvitamise taotluse sisulisele lahendamisele, sest kirja teises lõigus märgitakse, et kui linnavalitsusel „on olemas põhimõtteline nõusolek astuda hüvitatava kahju ulatuse üle läbirääkimistesse, 8
(17)3-08-2362 esitatakse kahju summat põhistavad tõendid“. Õige on kaebaja väide, et tema
  1. juuli
  2. a kirja saatmise hetkeks ei olnud kahju selgunud ka seetõttu, et kohtuvaidlus lepingu kehtimise (lõpetamise) osas oli käimas. Kui leping ei oleks lõppenud, oleks osa kahjust (saamata jäänud tulu) jäänud tekkimata. Kaebaja sõnul oli suuremas osas kahju siiski tekkinud (kaebaja oli sunnitud töötajad koondama või ümber paigutama, koostööpartneritega lepingud lõpetama jne). Lepingu mittetäitmine ja kompromissile mittejõudmine sai selgeks alles
  3. oktoobri
  4. a vaideotsusega ja seetõttu muutis kaebaja samal päeval haldusasjas nr 3-08-1246 esitatud taotlust. Vastustaja on jätnud kõik need asjaolud ja kaebaja tegeliku tahte tähelepanuta. Kui kaebaja tahe ei olnud vastustajale selge, tulnuks see välja selgitada. Vastustaja pole rakendanud uurimisprintsiipi ega viinud haldusmenetlust läbi eesmärgipäraselt. Vastustaja menetlustoimingud ja vaidlustatud korraldus pole kooskõlas HMS § 3 lg-st 2 tuleneva kohasuse, vajalikkuse ja proportsionaalsuse nõudega seatud eesmärgi suhtes; 5) seega lahendati vaidlustatud korraldusega taotlus, mida kaebaja ei esitanud. Vastustaja olnuks õigustatud jätma rahuldamata taotluse kahju hüvitamise kokkuleppe sõlmimiseks ja vastavatesse läbirääkimistesse astumiseks. Seetõttu on asjakohatu korralduse põhistus, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid kahjunõude suuruse kohta. Kohane pole ka seisukoht, et linna tegevus pole olnud õigusvastane, sest korralduse andmise hetkeks ei olnud kohus veel kaebaja sellekohast kaebust lahendanud ja käesolevaks ajaks ei ole nimetatud kohtuvaidlus veel lõppenud. Järelikult ei saanud vastustaja kaebaja taotluse osas ilma täiendavate selgituste, põhjenduste ja dokumentide esitamiseta otsustust teha. Kuna vastustaja on kaebaja tahet tõlgendanud valesti ja korralduse andmiseks puudus faktiline alus, on vaidlustatud haldusakt õigusvastane. Jääb arusaamatuks, miks olukorras, kus väidetav taotlus oli ilmselgete puudustega (isegi kaebaja tahe ei olnud üheselt mõistetav), ei pidanud vastustaja võimalikuks jätta nn kahju hüvitamise taotlus HMS § 15 lg 2 alusel läbi vaatamata. Selline lahendus olnuks seaduslik ja kaebajale soodsam – tal oleks säilinud õigus pöörduda sama nõudega uuesti seaduses ettenähtud korras. Ka RVastS § 18 lg 1 paneb haldusorganile kohustuse lahendada kahe kuu jooksul üksnes nõuetekohane taotlus. Arvestades haldusmenetlust lepingu lõpetamisega seonduvas küsimuses ja vastustaja väljendatud valmisolekut kompromissiks või vähemalt seda kaaluda, on vastustaja käitunud korraldust andes hea halduse tava vastaselt ega ole järginud menetlusosalise õiguste ja huvide kaitse põhimõtet; 6) ülalmärgitut arvestades ei nõustu kohus vastustajaga, et haldusasja nr 3-08-1246 menetlus ei mõjutanud ega mõjuta hüvitamistaotluse esitamise võimalikkust ja lahendamist. Vaidlustatud korraldus piirab kaebaja õigust esitada kahjunõue seaduses ettenähtud korras ja tähtajal, kui saabub nimetatud kohtuvaidluse lõpptulemus ja õigusselgus lepingu lõpetamise õiguspärasuse osas. Korralduse tagajärjeks on see, et kaebaja peaks 30 päeva jooksul korralduse teatavakstegemisest esitama halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks vaatamata asjaolule, et kahju tegelik suurus ja selle tekitaja ei ole veel lõplikult selgunud seoses poolelioleva kohtuvaidlusega. Kaebaja ainus võimalus oma õiguste kaitseks on korraldusest vabanemine. Korralduse tühistamisnõude esitamata jätmisel pidanuks kaebaja esitama kahju hüvitamise kaebuse, milleks ta ei ole valmis ja milleks poleks hetkel ka alust, või leppima sellega, et väidetav hüvitamistaotlus on juba lahendatud ja enam ta seda samale isikule samal alusel esitada ei saa. Neil asjaoludel tuleb kaebus rahuldada ja korraldus tühistada. MENETLUSOSDALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 9
(17)3-08-2362
  1. Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu
  2. jaanuari
  3. a otsus tühistada, jätta uue otsusega AS Ühisteenused kaebus rahuldamata ja mõista kaebajalt vastustaja kasuks välja menetluskulud. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kohus jõudis vastustaja poolt esile toodud asjaolusid tähelepanuta jättes, tõendeid ebaõigesti hinnates ja RVastS ebaõigesti kohaldades väärale järeldusele, et kaebaja ei esitanud
  4. juuni
  5. a kirjaga kahju hüvitamise taotlust RVastS tähenduses. Vastustaja menetles õigesti kaebaja
  6. juuni
  7. a kirja kahju hüvitamise taotlusena RVastS alusel ja korraldus on sisult õiguspärane, mistõttu pole selle tühistamiseks alust; 2) kaebaja
  8. juuni
  9. a kiri oli sisuliselt kahju hüvitamise taotlus, millele viitavad kirja sõnastus, taotlused ja ettepanekud. Kirjas tehakse ettepanek lepingu ennetähtaegse ülesütlemisega tekitatud kahju hüvitamiseks ja ettepanek sõlmida kokkulepe lepingu erakorralisest lõpetamisest tekkinud kahju hüvitamiseks. Seega on üheselt selge, et kaebaja taotles kahju hüvitamist. Kirjas sisaldusid kahjunõuet iseloomustavad komponendid: tugineti vastustajapoolsele kohustuste rikkumisele, kahju olemasolule ja selle suurusele ning põhjuslikule seosele vastustaja käitumise ja kahju tekkimise vahel. Kirja eesmärgiks oli saavutada kahju hüvitamine. Viidati ka vastustaja kohustusele kahju vältida ja vähendada vastavalt VÕS §-le
  10. Kirja nimetamine kompromissettepanekuks, läbirääkimiste ettepanekuks või kokkuleppe sõlmimise ettepanekuks ei muuda kirja sisu ega eesmärki – kirjas väljendati tahet, et vastustaja hüvitaks kahju. See, mil viisil hüvitamiseni jõutakse, ei muuda taotluse sisu ega eesmärki. Kahju hüvitamise kokkuleppe sõlmimise ettepanek oleks sisutühi, kui see ei sisaldaks kahju hüvitamise taotlust. Asjaolu, et taotluse esitamise hetkeks ei olnud selgunud kahju täpne suurus, ei muuda taotlust olematuks. Seadus võimaldab nõuda ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist. Ka see, et kahjunõue ei olnud taotluses täpselt lahti kirjutatud, ei anna alust arvata, et tegemist ei olnud kahju hüvitamise taotlusega. Kaebajale anti võimalus taotlust selles osas täpsustada ning esitada vastavad arvutused ja tõendid. Need asjaolud ei välistanud kirja menetlemist kahju hüvitamise taotlusena. Kirja kohaselt soovis kaebaja lahendada hüvitamise küsimust kohtuväliselt ja kokkuleppe saavutamisel oleks ta loobunud kahju hüvitamise nõude esitamisest kohtusse selle täielikus ulatuses. Selline ettepanek vastab täpselt RVastS §-s 17 reguleeritud võimalusele esitada haldusorganile taotlus kahju hüvitamiseks alternatiivina võimalusele pöörduda kohe kohtusse. Kohtu järeldus, et kaebaja tahe
  11. juuni
  12. a kirjas oli ebaselge ning vastustaja pidanuks seda täpsustama ja selle välja selgitama, ei tugine asjas esitatud tõenditele; 3) kaebaja tegelik tahe
  13. juuni
  14. a kirja esitamisel ei olnud suunatud lepingu täitmise jätkamisele lubatud ulatuses ega lepingu lõpetamisele kokkuleppega. Lepingu täitmise jätkamise ettepaneku tegi kaebaja
  15. mai
  16. a kirjas, s.o enne lepingu erakorralist ülesütlemist. Ülesütlemise järel asjaolud muutusid ja nimetatud kirjas tehtud ettepanekuid ei olnud enam võimalik rakendada. Pärast lepingu ülesütlemist ei pöördunud kaebaja enam vastustaja poole sooviga jätkata lepingu täitmist ja tekkida võivat kahju selle kaudu vähendada. Seega ei oma
  17. mai
  18. a ettepanek
  19. juuni
  20. a kirjas väljendatud tahte väljaselgitamisel tähendust. Ka ei sisalda
  21. juuni
  22. a kiri midagi kaebaja väidetava soovi kohta lõpetada leping poolte kokkuleppel. Selline ettepanek olnuks ka asjakohatu olukorras, kus leping oli üles öeldud. Kaebaja oli ilmselgelt oma
  23. mai
  24. a kirjas tehtud ettepanekutest loobunud. Läbirääkimiste ettepanekuks ei saa lugeda
  25. mai
  26. a korralduse nr 951-k peale halduskohtusse kaebuse esitamist.
  27. juuni
  28. a kirjas ei ole kaebusele sellest aspektist viidatud, kirjas sooviti vaid kahju hüvitamist, mitte lepingu jätkamist. Sellest, et kaebaja oli kahju hüvitamise korral valmis lepingu ülesütlemise vaidluses kaebusest loobuma, järeldub, et lepingu jätkamise asemel oli kaebaja peamiseks eesmärgiks kogu aeg kahju hüvitamine. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige kohtu järeldus, nagu oleks kaebaja tahe olnud suunatud lepingu täitmise jätkamisele mingis lubatud ulatuses ja kahju 10
(17)3-08-2362 tekkimise vältimisele. Samuti on ebaõige järeldus, et kaebaja pakutud kompromissi sisuks oleks olnud lepingu lõpetamine poolte kokkuleppel ja lepingu lõppemisest tekkiva kahju kokkuleppeline hüvitamine. Need järeldused ei tugine asjas esitatud tõenditele; 4) vastustaja käitumisest oli üheselt selge, et kaebaja
  1. juuni
  2. a kirja menetletakse kahju hüvitamise taotlusena, ning ka kaebaja ise käsitles oma kirja samal moel. Kaebajal ei olnud mingit alust eeldada, et vastustaja on põhimõtteliselt nõus kahju hüvitama ja et läbirääkimised käivad vaid summa suuruse üle. Et kaebaja seda väidetavalt eeldas, tähendab, et ta pidas ise ennast hüvitamise taotluse esitanuks.
  3. juulil
  4. a saatis vastustaja kaebajale kirja, mille sisu vastas pealkirjale – kirjas nimetati kaebaja
  5. juuni
  6. a kirja läbivalt kahju hüvitamise taotluseks ja kahjunõudeks. Kaebajale anti võimalus kahju hüvitamise taotluse õigusliku, faktilise ja tõendusliku külje selgitamiseks; märgiti, et enne viidatud puuduste kõrvaldamist ei ole võimalik kahju hüvitamise taotlust sisuliselt hinnata ega kaaluda ka kokkuleppe sõlmimise otstarbekust. Kirja lõpus märgiti selgelt, et pärast taotluse põhistamiseks määratud tähtaja möödumist lahendab vastustaja taotluse sisuliselt. Nimetatud kirjast pidi kaebaja aru saama, et tema kirja käsitatakse kahju hüvitamise taotlusena ning et vastustaja ei ole nõus ilma täiendavate selgituste ja tõenditeta kahju hüvitamise kokkulepet kaaluma. Vähemalt alates
  7. juulist
  8. a ei olnud kaebajal mingit alust eeldada, et läbirääkimised käivad üksnes summa suuruse üle. Vastupidi -
  9. juuli
  10. a kirjas on vastustaja viidanud, et tema arvamuse kohaselt on kahju põhjustajaks riik, mistõttu peaks kaebaja kaaluma oma kahjunõude esitamist riigi vastu. Lisaks oli vastustaja esitanud kohtuvaidluses lepingu ülesütlemise õiguspärasuse üle
  11. augustil
  12. a oma seisukohad, milles peeti lepingu lõpetamist õiguspäraseks ning vaieldi korralduse tühistamisele, muutmisele või tagasitäitmisele vastu. Eeltoodut arvestades on põhjendamatu kohtu järeldus, et lepingu mittetäitmine ja kompromissile mittejõudmine selgus kaebajale alles
  13. oktoobri
  14. a vaideotsusest.
  15. juuli
  16. a kirjast nähtuvalt aktsepteeris kaebaja tema kirja menetlemist kahju hüvitamise taotlusena, märkides, et kahjunõude aluseks olevad õiguslikud asjaolud on kirjeldatud halduskohtule esitatud kaebuses. Perioodil
  17. juunist
  18. a kuni vaide esitamiseni
  19. septembril
  20. a käitus kaebaja selliselt, et ta on esitanud kahju hüvitamise taotluse. Kui taotlus oleks käsitatav millegi muuna, oleks kaebaja seda selgelt väljendanud, mitte aga suunanud
  21. juuli
  22. a kirjas vastustajat kahju hüvitamise taotluse sisulisele lahendamisele. Pärast
  23. juunil
  24. a vastustajale kirja ja kohtule kaebuse esitamist ei pöördunud kaebaja kordagi vastustaja poole väidetava kompromissiteemalise küsimusega, vaid ootas kahju hüvitamise taotluse lahendamist. Kaebaja muutis oma seisukohta alles vaides ning üritas vaide ja kaebusega muuta oma
  25. juuni
  26. a kirja sisu eesmärgiga tagada endale kahju hüvitamise taotluse uuesti esitamise võimalus. Taotlust pole pärast selle lahendamist võimalik muuta, tagasi võtta, tühistada või muul moel olematuks teha; 5) vastustajal lasus RVastS-st tulenevalt kohustus lahendada kahju hüvitamise nõuet sisaldav taotlus haldusaktiga sõltumata sellest, kas taotluses oli õigusnormidele viidatud või mitte. Tähendust ei oma kirja vormiline ja sõnastuslik külg, vaid sisu, mida kirjaga taotleti – kahju hüvitamist ja hüvitise suuruses kokku leppimist. Vastustajal puudus õiguslik alus menetleda taotlust muul moel kui RVastS §-des 17 ja 18 ettenähtud viisil. Kui vastustaja ka oleks kasutanud korralduses sõnastust „jätta rahuldamata taotlus kahju hüvitamiseks kokkuleppe sõlmimiseks“, olnuks selle sisuks kahju hüvitamisest keeldumine. Ka läbirääkimiste kontekstis oli vastustaja õigustatud nõudma, et kaebaja täpsustaks oma kahjunõude aluseid ja esitaks tõendeid. Seda, et kaebaja tõendeid ei esitanud ega põhjendanud nende esitamise võimatust, ei saa panna vastustaja süüks. Vastustaja pole käitunud hea halduse tava vastaselt ega rikkunud menetlusosalise õiguste ja huvide kaitse põhimõtet. Asjaolu, et kaebaja oli vaidlustanud lepingu ülesütlemise korralduse, ei takistanud kahju hüvitamise taotluse lahendamist. Korraldus oli kehtiv, mistõttu ei pidanud vastustaja ära ootama vaidluse lõppu. Vastustajale ei saa ette heita, et ta lahendas taotluse läbi vaatamata jätmise asemel sisuliselt. 11
(17)3-08-2362 Taotluse sisu oli selge ja seda oli võimalik lahendada ka hüvitise suuruse täpsustamiseta, sest vastustaja hinnangul oli lepingu ülesütlemine õiguspärane; 6) ehkki antud asjas on vaidlus vaid selle üle, kas kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse või mitte, märgib vastustaja, et korraldus on ka sisult õiguspärane ja selle tühistamiseks pole alust. Vaatamata kaebaja soovimatusele kahju hüvitamise taotluse õiguslikku, faktilist ja tõenduslikku külge vastustajale selgitada, oli taotluse lahendamine võimalik ka selliste selgitusteta. Taotluse aluseks oli lepingu ülesütlemine lepingu õigusliku aluse äralangemise tõttu. Lepingu alusnormide põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamist ei saanud vastustaja ära hoida, mõjutada ega ette näha. Lepingu täitmine ei olnud sellises olukorras võimalik ega lubatud ja see ei sõltunud vastustaja tahtest.
  1. detsembril
  2. a haldusasjas nr 3-08-1246 tehtud kohtuotsuse kohaselt oli korraldus nr 951-k õiguspärane haldusakt, mis ei saanud rikkuda kaebaja põhiõigusi. Kaebajal pole olnud ega ole ka praegu vastustaja vastu kahjunõuet. Kahju hüvitamise taotlus oli põhjendamatu. Muuhulgas pole tõendatud vastustaja tegevuse õigusvastasus, põhjuslik seos kahju tekkimise ja vastustaja tegevuse vahel jne. Kaebaja kaebus eelviidatud haldusasjas ei sisaldanud kahju hüvitamise taotlust puudutavaid selgitusi ja tõendeid; 7) vastustaja ei ole vaidlustatud korraldusega ega muul viisil rikkunud kaebaja õigust taotleda kahju hüvitamist ja/või kohtulikku kaebeõigust. Alusetu on kaebaja väide, et tal on vastustaja poolt lepingu õigusvastase lõpetamise tõttu tekkinud kahju hüvitamise taotluse esitamiseks aega vähemalt
  3. maini
  4. a. Esiteks ei ole kaebajal sellist õigust kahju hüvitamisele vastustaja suhtes; teiseks on ta kahju hüvitamise taotluse juba esitanud ja see on lahendatud; kolmandaks ei ole vastustaja kaebajale kahju tekitanud. RVastS alusel ja korras võib kaebajal olla õigus esitada oma väidetavad nõuded riigi vastu. Põhjendamatu on väide, nagu oleks vastustaja eesmärgiks olnud piirata kahju hüvitamise taotluse esitamiseks seaduses ettenähtud tähtaega. Vastustajal puudub objektiivselt võimalus ja soov kaebaja kaebeõigust piirata. Vastustaja andis võimaluse taotlust täiendavalt põhjendada ja tõendada. Vastustaja lahendas kahjunõude, mille esitamise ajastus on olnud kaebaja enda valik.
  5. AS Ühisteenused kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kaebaja kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud. Vastuväited apellatsioonkaebusele: 1) halduskohtu otsus on õige ja põhjendatud, kohus on kohaldanud korrektselt materiaal- ja menetlusõigust ning hinnanud tõendeid õigesti; 2) kohus on põhjalikult analüüsinud kaebaja
  6. juuni
  7. a kirjas väljendatud tegelikku tahet kogu vaidlusaluse õigussuhte kontekstis ja jõudnud õigetele järeldustele. Kaebaja tegeliku tahte väljaselgitamisel tuleb vaadelda Riigikohtu otsusele järgnevat kogu protsessi ja pooltevahelist suhtlemist. Vastustaja on aga nii vaidlustatud korraldust kui ka apellatsioonkaebust põhistanud kontekstist väljarebitud fraasidega pooltevahelisest kirjavahetusest, eirates kaebaja tegelikku tahet ja tõlgendades kaebaja ettepanekuid meelevaldselt eesmärgiga piirata kaebaja õigust kahju hüvitamise taotluse esitamiseks 3 aasta jooksul hüvitamisnõude aluseks olevate asjaolude selgumisest arvates.
  8. mail
  9. a linnavalitsusele saadetud kiri oli suunatud läbirääkimiste alustamisele. Linnavalitsuse sisemise korraldamatuse tõttu ei registreeritud kaebaja kirja, mis selgus pooltevahelisel nõupidamisel
  10. juunil
  11. a. Seetõttu palus linnasekretär kaebajal esitada vastustajale ametlik kokkuleppe ettepanek. Seda asjaolu ei ole vastustaja vaidlustanud. Eelnevast oli ajendatud
  12. juuni
  13. a kirja saatmine. Kuna kahe mainitud kirja saatmise vahelisel ajal oli vastustaja korraldusega nr 951-k ühepoolselt lepingu üles öelnud, pidas kaebaja vajalikuks ka selgitada, et peab ülesütlemist sel moel õigusvastaseks, ning tegi ettepaneku kokkuleppe sõlmimiseks, mis eeldaks kokkulepet ka kaebajale lepingu lõpetamisest tekkiva kahju hüvitamiseks. Kirjas 12
(17)3-08-2362 märkis kaebaja, et kokkuleppele mittejõudmisel kavatseb ta taotleda kahju hüvitamist. Kohus sedastas õigesti, et ehkki mõlema kirja eesmärk oli lõppastmes lepingu lõpetamisega tekkinud ja veel tekkiva kahju hüvitamine, ei olnud
  1. juuni
  2. a kiri käsitatav kahju hüvitamise taotlusena RVastS § 17 lg 1 mõttes. Kaebaja tegelik tahe oli tulenevalt HMS § 102 lg-tes 2 ja 3 sätestatust kahju hüvitamise ulatuse üle läbirääkimiste alustamine eesmärgiga lõpetada leping õiguspäraselt. Kaebaja oli ja on siiani seisukohal, et vastustaja poolt lepingu erakorralist ülesütlemist saaks õiguspäraseks pidada vaid juhul, kui selle eelduseks on teisele poolele investeeringute kaotamisest tekkiva kahju hüvitamine. Vastav nõue tuleneb viidatud HMS sätetest ja on aluseks ka kaebaja poolt
  3. juunil
  4. a halduskohtule esitatud kaebusele haldusasjas nr 3-08-
  5. Kohus leidis õigesti, et kaebaja tegelik tahe kirja saatmisel oli oma õiguste kaitsmine või taastamine enne, kui esitada kahju hüvitamise taotlus õiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Selleks tegi kaebaja ka läbirääkimiste alustamisele ja kokkuleppe saavutamisele suunatud ettepanekud; 3) halduskohus tõlgendas kaebaja taotlust õigesti kehtiva materiaalõiguse valguses.
  6. juunil
  7. a esitas kaebaja halduskohtule kaebuse korralduse nr 951-k tühistamiseks. Lisaks sellele taotles kaebaja vastustaja kohustamist lepingut täitma või alternatiivselt otsustama lepingu osalise jätkamise võimaluse üle uuesti. Seega on kaebaja vaidlusaluse kirjaga samal päeval esitanud kohtule taotluse, mille sisuks on RVastS § 6 lg-s 1 sätestatud õiguse kasutamine nõuda haldusorganilt toimingu sooritamist. Seega vaidlusaluse kirja saatmisega samal ajal pidas kaebaja võimalikuks lepingu vähemalt osalist jätkamist. Seetõttu ei saanud ta esitada kahju hüvitamise taotlust RVastS § 17 lg 1 mõttes, kuna ei olnud selge, kas tema õigusi on võimalik taastada või kahju vältida. Et kaebaja tegelik tahe oli suunatud just eelnimetatud eesmärkide saavutamisele, pidi vastustaja korralduse andmisel teadma, sest kaebuse edastas halduskohus vastustajale vastamiseks. Seetõttu on sisutühi apellatsioonkaebuse väide, et pärast lepingu ülesütlemist ei olnud kaebaja varasemas kirjas sisaldunud lepingu osalise jätkamise ettepanekuga vastustaja poole pöördunud. Sellise taotlusega pöördus kaebaja kohtusse ning kohtukaebusele viitas kaebaja ka oma
  8. juuli
  9. a vastuskirjas linnavalitsuse
  10. juuli
  11. a kirjale. See, et leping oli üles öeldud, ei tähenda, et välistatud oleks olnud kaebaja õiguste taastamine või kahju tekkimise vältimine, et kaebaja saigi esitada üksnes kahju hüvitamise nõude ning et sellisena tuli
  12. juuni
  13. a kirja tõlgendada; 4) kaebaja toetab kohtu seisukohta, et kui ka möönda vastustajal aluse esinemist tõlgendada kaebaja taotlust kahju hüvitamise taotlusena RVastS § 17 lg 1 mõttes, oleks vastustaja pidanud jätma taotluse esitatud kujul HMS § 15 alusel läbi vaatamata. Arvestades menetlusosalise õiguste ja huvide kaitse kohustust oli kahju hüvitamise kohta sisulise ja negatiivse otsuse tegemine õigusvastane.
  14. juuli
  15. a kirjas nõudis vastustaja kahju hüvitamise aluseks olevate asjaolude täpsustamist ja kahju tekkimise kohta tõendite esitamist, märkides, et ilma kahju hüvitamise õiguslike aluste, faktilise ja tõendusliku külje selgitamiseta ei ole võimalik kahju hüvitamise taotlust sisuliselt hinnata ega kaaluda kokkuleppe sõlmimise otstarbekust. Seda kirja ei tõlgendanud kaebaja tähtaja määramisena kahju hüvitamise taotluses puuduste kõrvaldamiseks HMS § 15 lg 2 mõttes, sest ta ei olnud esitanud taotlust riigivastutuse korras kahju hüvitamiseks. Kaebajale segaseks jäänud kirjale vastates viitas kaebaja üksnes kohtukaebuse seisukohtadele ega pidanud vajalikuks ja võimalikuks hüvitamisnõude õiguslikke ning faktilisi asjaolusid täpsustada, sest vastavat nõuet ei olnud ta esitanud ja kogu kahju ei olnud veel selgunud. Pealegi oli kaebaja esitanud kohtule kaebuse, mille sisuks oli muuhulgas lepingu jätkamine. Seega, isegi kui käsitada kirja kahju hüvitamise taotlusena, oli tegemist puuduliku taotlusega, mille puudusi kaebaja ei kõrvaldanud. HMS § 15 lg 3 teine lause näeb ette, et kui puudust ei kõrvaldada tähtaegselt, võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata. Vastustajal oli võimalus jätta nn kahju hüvitamise taotlus läbi vaatamata, mistõttu ei pea paika väide, justkui oleks kirja lahendamine RVastS § 18 alusel olnud vastustaja kohustus. Taotluse läbivaatamata jätmisel taastub õiguslikult olukord, nagu poleks taotlust 13
(17)3-08-2362 esitatud. Vastustaja oleks pidanud jääma oma
  1. juuli
  2. a kirjas väljendatud seisukoha juurde, et puuduste kõrvaldamata jätmise korral pole võimalik taotlust sisuliselt hinnata. Taotluse läbivaatamata jätmine olnuks leebem meede, võimaldades tulevikus vajaduse korral siiski kahjunõue esitada. Proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas pole vastustaja poolt kunstlikult olukorra tekitamine, kus põhistatud taotluse esitamine RVastS-s ettenähtud tähtaja jooksul oleks tulevikus välistatud. Õige on ka halduskohtu viide RVastS § 18 lg-le 1, mille kohaselt peab haldusorgan kahe kuu jooksul lahendama vaid nõuetekohase kahju hüvitamise taotluse. Vastustaja pole näidanud, et kaebaja oleks kõrvaldanud
  3. juuli
  4. a kirjas nimetatud puudused ja/või esitanud nõuetekohase taotluse, mille sisuliseks lahendamiseks oleks vastustajal olnud kohustus RVastS § 18 lg 1 järgi; 5) vastustaja
  5. juuli
  6. a kirja sõnastus ei õigusta tagantjärele kaebaja
  7. juuni
  8. a kirja tõlgendamist kahju hüvitamise taotlusena. Kaebaja tahe peab väljenduma selgelt tema enda taotlustes. Pealegi oli vastustaja
  9. juuli
  10. a kiri vastuoluline, sest ühelt poolt leiti, et taotlust ei ole võimalik esitatud kujul sisuliselt lahendada, ja teiselt poolt märgiti, et puuduste tähtajaks kõrvaldamata jätmisel lahendatakse taotlus sisuliselt. Kaebaja oli esitanud vastustajale mitmeid ettepanekuid ning milline neist lahendatakse sisuliselt ja millist pole võimalik sisuliselt lahendada, ei olnud kirjast üheselt mõistetav. Tagantjärele asjaolusid hinnates pidanuks kaebaja tõepoolest vastama sõnaselgelt, et ta pole esitanud kahju hüvitamise taotlust RVastS § 17 lg 1 mõttes, kuid kaebaja ei pööranud kirja sõnastusele piisavat tähelepanu arusaadavatel põhjustel – kaebaja tahe ei ole siiani üheski taotluses olnud suunatud kahju hüvitamise taotluse esitamisele, vaid ta sooviks oli lepingu kokkuleppel lõpetamise läbirääkimiste pidamine. Kokkuleppe saavutamise üheks eeltingimuseks oleks olnud lepingu täitmiseks tehtud investeeringute hüvitamine kokkuleppelises ulatuses ja mõlema poole huve kaaludes. Kaebaja ei rääkinud kunagi tema õiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisest, vaid lepingu lõppemisega kaasnenud kahjust ja lepingu ühepoolse ülesütlemise õigusvastasusest. Asjaolu, et kaebaja teavitas
  11. juuni
  12. a kirjas talle seoses lepingu lõpetamisega kahju tekkimisest, selle ligikaudsest ulatusest ning lepingu lõpetamise viisi õigusvastasusest, ei tähenda, et kaebaja oleks esitanud taotluse talle õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks. Haldusorganil on uurimispõhimõttest tulenevalt taotleja tegeliku tahte selgitamise kohustus. Menetlusosaline ei pea rakendama täiendavat hoolsust selleks, et haldusorgan ei teeks tema tahte vastaselt talle ebasoodsat otsust; 6) kohus leidis õigesti, et vaidlustatud korraldus piirab kaebaja õigust esitada kahjunõue seaduses ettenähtud korras ja tähtajal, kui saabub lõpplahendus asjas nr 3-08-1246 ja õigusselgus lepingu erakorralise ülesütlemise õiguspärasuse osas. On selge, et olukorras, kus vastustaja tegi kahju hüvitamisest keeldumise otsuse ja hüvitamiskaebusega ei saa kaebaja pöörduda enam kohtusse mitte 3 aasta, vaid 30 päeva jooksul, piiratakse kaebaja õigusi hüvitamisnõude esitamisel. Vaidlustatud korralduse jõussejäämisel ei saa kaebaja enam lepingu lõpetamisest tekkiva kahju hüvitamise kaebusega kohtusse vastustaja vastu pöörduda. Kaebajale ei olnud korralduse tegemise ajal selge tekkinud kahju ulatus ning vastava taotluse põhistamine ja tõendamine ei oleks olnud 30 päeva jooksul realistlik. Ka ei ole siiani selgunud õiguslik alus, millele tuginedes saab kaebaja talle tekkinud kahju hüvitamist nõuda, sest vaidlus korralduse nr 951-k õiguspärasuse üle on alles pooleli. RVastS alusel on võimalik esitada taotlus, mille õiguslikuks aluseks on isiku õiguste rikkumine ehk kahju õigusvastane tekitamine, aga ka õiguspärase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju (RVastS § 16). Kas kaebaja saab esitada ühel või teisel alusel nõude vastustaja vastu või hoopis vastavad taotlused riigi vastu, selgub täpsemalt haldusasjas nr 3-08-1246 kohtuotsuse jõustumisel. Arvestades Riigikohtu otsusest tekkinud õiguslikku ebaselgust, vajab kaebaja hüvitamistaotluse aluseks olevate asjaolude selgitamiseks, tõendite esitamiseks ja taotluste põhistamiseks piisavat aega. 14
(17)3-08-2362
  1. Asja arutamisel ringkonnakohtu istungil toetas vastustaja esindaja apellatsioonkaebust, kaebaja esindaja palus jätta halduskohtu otsuse muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. RVastS § 17 lg 1 kohaselt võib kahju hüvitamiseks esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. RVastS § 18 lg 1 sätestab, et haldusorgan peab taotluse lahendama kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest esitamisest arvates. Sama paragrahvi lg 2 näeb ette, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Riigikohus on
  3. oktoobri
  4. a määruses nr 3-3-1-41-08 (p-s 8) selgitanud järgmist. Eriregulatsioonina tuleneb RVastS § 18 lg-st 2, et kui isik on taotlenud hüvitist haldusorganilt ja pole saanud rahuldavat tulemust, siis on tal võimalik esitada halduskohtule hüvitise saamiseks kaebus 30 päeva jooksul. Seetõttu peab isik, kui ta läbib RVastS § 17 lg-s 1 ja § 18 lg-s 2 reguleeritud kohtuvälise menetluse haldusorganis, pöörduma menetluse tulemusega mittenõustumisel halduskohtusse kahjunõudega 30 päeva jooksul arvates taotluse rahuldamata jätmisest.
  5. Tallinna Linnavalitsuse
  6. augusti
  7. a korraldusega nr 1409-k jäeti AS Ühisteenused
  8. juuni
  9. a kahju hüvitamise taotlus nr 10/2463 rahuldamata. Vaidlustamisviite kohaselt on seda korraldust võimalik vaidlustada Tallinna Halduskohtus 30 päeva jooksul arvates korralduse teatavakstegemisest vastavalt RVastS § 18 lg-le
  10. AS Ühisteenused ei pöördunud 30 päeva jooksul RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud korras halduskohtusse kahjunõudega, vaid pöördus pärast vaidemenetluse läbimist halduskohtusse kaebusega korralduse tühistamiseks, väites, et ta ei ole esitanud linnavalitsusele kahju hüvitamise taotlust, mistõttu ei olnud alust ka korralduse andmiseks, milles keeldutakse kahju hüvitamisest.
  11. Halduskohus asus seisukohale, et kaebaja poolt
  12. juunil
  13. a vastustajale saadetud kiri ei ole käsitatav kahju hüvitamise taotlusena RVastS § 17 lg 1 mõttes ja seetõttu ei olnud vastustajal alust seda RVastS §-s 18 ettenähtud korras menetleda. Ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga ei nõustu. Kaebaja
  14. juuni
  15. a kirja eraldi või ka koosmõjus kaebaja varasemate ja hilisemate avaldustega (
  16. mai kiri,
  17. juuni kokkusaamine,
  18. juuni kohtukaebus,
  19. juuli vastus linnavalitsuse
  20. juuli
  21. a kirjale) hindamine sellise järelduse tegemist ei võimalda. Pärast Tallinna Linnavalitsuse
  22. mai
  23. a korraldusega nr 951-k lepingu erakorralist ülesütlemist kaebaja poolt
  24. juunil
  25. a vastustajale saadetud kirjast nähtub selgelt ja üheselt kaebaja soov saada vastustajalt lepingu lõpetamisega kaasneva kahju hüvitamiseks 10,5 miljonit krooni. Nimetatud summa saamise korral oli kaebaja nõus loobuma samal päeval korralduse nr 915-k vaidlustamiseks esitatud kohtukaebusest ja halduskohtule kaebuse esitamisest kogu kahju – orienteeruvalt 14,95 miljoni krooni – vastustajalt väljamõistmiseks. Sellise sisuga kiri pole käsitatav muul moel kui kahju tekitanud haldusorganile kahju hüvitamiseks esitatud taotlusena RVastS § 17 mõttes, mida vastustajal ei olnud õiguslikult 15
(17)3-08-2362 võimalik menetleda muul moel kui RVastS §-des 17 ja 18 sätestatud korras. Kaebaja kirja kahju hüvitamise taotlusena käsitamisel ei oma tähtsust, millisel viisil (läbirääkimiste teel või ilma) või vormis (kokkuleppe sõlmimise või haldusakti andmisega) leidis taotleja võimaliku olevat vastustajal kahju hüvitada. Oluline on, et kirjast nähtub selgelt kaebaja tahe, et talle makstaks kahju hüvitamiseks 10,5 miljonit krooni. Kaebaja kirja kahju hüvitamise taotlusena käsitamist ei välista kuidagi asjaolu, et kirjas pole kahjunõuet piisavalt põhistatud. Kaebajale anti haldusmenetluse kestel
  1. juuli
  2. a kirjaga võimalus oma kahjunõuet täiendavalt põhistada ja teatati selgelt, et pärast taotluse põhistamiseks määratud tähtaja möödumist lahendab linnavalitsus taotluse sisuliselt. Sellises olukorras saanuks kaebaja vältida kahju hüvitamise taotluse lahendamist üksnes HMS § 14 lg 8 alusel taotluse tagasivõtmisega, mida kaebaja aga oma
  3. juuli
  4. a vastuses ega ka hiljem kuni vaidlustatud korralduse andmiseni ei teinud. Ka ei püüdnud kaebaja
  5. juuli
  6. a vastuses kuidagi kummutada haldusorgani väidetavalt eksiarvamust, et kaebaja on esitanud kahju hüvitamise taotluse. Asjaolu, et kaebaja pöördus haldusorganile kahju hüvitamise taotluse esitamisega samal päeval ka halduskohtusse lepingu ülesütlemise korralduse tühistamiseks ja lepingu täitmiseks kohustamiseks, ei muuda olematuks asjaolu, et ta taotles samal ajal haldusorganilt RVastS § 17 korras kahju hüvitamist ning haldusorganil tuli taotlus, mida kaebaja tagasi ei võtnud, seaduses ettenähtud korras lahendada. Milliseid vahendeid ja millal peab kaebaja vajalikuks oma õiguste kaitseks kasutada, on tema enda valik.
  7. Lisaks leidis halduskohus, et kaebaja
  8. juuni
  9. a kirja käsitamisel kahju hüvitamise taotlusena pidanuks vastustaja jätma taotluse HMS § 15 lg 2 alusel läbi vaatamata, mille puhul säilinuks kaebajal võimalus pöörduda sama nõudega uuesti seaduses ettenähtud korras. Ka selle halduskohtu seisukohaga ringkonnakohus ei nõustu juba alljärgneval põhjusel. HMS § 15 lg 2 näeb ette, et kui isik jätab koos taotlusega esitamata nõutud andmed või dokumendid või kui taotluses on muid puudusi, määrab haldusorgan taotluse esitajale esimesel võimalusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, selgitades, et tähtpäevaks puuduste kõrvaldamata jätmisel võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata. Vastustaja andis küll kaebajale võimaluse kahju hüvitamise taotlust täiendavalt põhistada, kuid ei hoiatanud taotluse läbi vaatamata jätmise eest, vaid vastupidi – haldusorgan märkis, et taotlus lahendatakse sisuliselt. On tõsi, et
  10. juuli
  11. a kirjas märgiti ka seda, et kahjunõue on esitatud kujul põhjendamata ning linnavalitsusel ei ole võimalik kahju hüvitamise taotlust sisuliselt hinnata ega kaaluda ka kokkuleppe sõlmimise otstarbekust. Kirja kontekstis tähendab eelmärgitu seda, et põhjendamata taotlust ei saa linnavalitsus rahuldada. HMS § 15 lg 3 näeb ette, et kui puudust ei kõrvaldada tähtaegselt, võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata. HMS § 15 lg 3 kohaldamise aluseks on puudused, mis ei võimalda taotlust sisuliselt lahendada. Kahjunõude põhistamata jätmine on taotluse rahuldamata jätmise, mitte läbi vaatamata jätmise alus.
  12. Eeltoodud põhjustel tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab AS Ühisteenused kaebuse rahuldamata. Kuna ringkonnakohus ei tee otsust kaebuse esitaja kasuks, jäävad kaebuse esitaja poolt esimese astme kohtus ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (60 386.50 + 20 6000 = 80 986.50 krooni) tema enda kanda. Ringkonnakohus teeb otsuse vastustaja kasuks, mistõttu tuleks vastustaja poolt esimese ja teise astme kohtus kantud menetluskulud HKMS § 92 lõikest 1 juhindudes kaebuse esitajalt 16
(17)3-08-2362 välja mõista. Vastustaja esindaja kulude (välise õigusabi tellimise kulud) osas jätab aga ringkonnakohus vastustaja taotluse nende kaebajalt väljamõistmiseks HKMS § 93 lg 5 alusel rahuldamata ning need kulud (esimese astme kohtus 94 164.00 krooni ja teise astme kohtus 41 844.80 – riigilõiv 250.00 = 41 594.80 krooni, kokku 135 758.80 krooni) jäävad vastustaja enda kanda. Seda põhjusel, et tegemist on haldusorgani põhitegevusega seotud vaidlusega, mille puhul võib haldusorgan küll välist õigusabi kasutada, ent peab arvestama sellega, et tema menetluskulud võivad jääda tema enda kanda ka kaebuse põhjendamatuse korral. Kaalukaid ja erandlikke asjaolusid vastustaja menetluskulude kaebajalt väljamõistmiseks ei esine. Ringkonnakohus osutab, et Riigikohus pidas 26. aprilli 2010. a lahendis nr 3-3-1-9-10 käesoleva haldusasjaga seonduva lepingu lõpetamise õiguspärasuse üle toimunud vaidluses menetluskulude vastustaja kasuks väljamõistmist põhjendamatuks. Lahendatav vaidlus selle üle, kas kaebaja esitas linnale kahju hüvitamise taotluse või mitte, pole vastustaja jaoks kindlasti viidatud asjast tavapäratum ja õiguslikult keerukam. Lauri Madise Virgo Saarmets Ruth Virkus 17
(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.