) § 93 lg 5 ja ASkE § 15 lg lp 4 peab võimaldama viibida iga päeva üks tund värskes õhus, mida aga Pärnu Arestimajas ei võimaldatud, vaatamata korduvatele palvetele. Kambrites puudusid tool ja laud, mistõttu pidi ta sööma, jooma, kirjutama ning lugema voodil, kus magas. Ei ole normaalne, et peab sööma seistes püstijalu, asetades söögianumad voodile ja sedasi pikka aega elama. Pärnu arestimaja kambri loomulik valgustus oli niivõrd nõrk, et ei saanud lugeda ega kirjutada, kuna silmad hakkasid valutama ja kipitama. Silmanägemise halvenemisele on vähemalt osaliselt kaasa aidanud arestimaja õigusvastased tingimused. Eluruumidele esitatavate nõuete kohaselt, mis kehtivad ka kinnipeetavate kambritele, peavad aknad andma võimaluse ruumi tuulutamiseks ning tagama neis piisava loomuliku valgustuse. Pärnu Arestimaja aknad olid laotud topelt klaasblokkidest, mis andis läbi valgust ebapiisavalt. Kambrites asuvad WC-d on lahtised ja puudus eraldatus kambrist. Nõuete kohaselt asub WC kambris ja selle ees on 75 cm kõrgune ja 15 cm paksune betoonist valatud sein, WC-poti vaba külje ette kinnitatakse läbipaistmatust plastriidest teisaldatav eesriie. Selline sein oli Pärnu Arestimajas olemas, eesriie aga puudu. WC-ga samas kambris tuli ka igapäevaselt süüa. Pooleldiavatud, ebapiisava privaatsusega ja WC kasutamisega kaasnevat ebameeldivat lõhna levitava WC kasutamine kambrikaaslaste juuresolekul alandas kaebaja inimväärikust, kuna ei ole normaalne, et üks inimene sööb ja teine läheb tualetti. Kirjeldatud WC kohal tuli pesta ka oma hambaid ja nägu. Duširuum on ebahügieeniline ning võib kujutada tõsist ohtu seda kasutavate isikute tervisele, duširuumi laes ja seintel vohab hallitus. Pärnu Arestimajas puudus pesu kuivatamiseks eraldi ruumi. Pesu tuli kuivatada kambris ja see kuivas mitu päeva, millega suurenes niiskuse tase kambris, mis omakorda on tervisele halb, kuna suurendab ohtu haigestuda tuberkuloosi. S.Raist märgib, et kokku hoiti teda Pärnu arestimajas 58 ööpäeva, mis on äärmiselt ebanormaalne ning see aeg mõjus temale nii vaimselt kui ka füüsiliselt laastavalt. Sarnased tingimused esinesid ka Haapsalu arestimajas, kus teda hoiti kartserina karistamiseks mõeldud kambris. Kambris puudusid öökapp ja nagi, seetõttu pidi isiklikke esemeid nagu riided, toiduained ja hügieenitarbed hoidma põrandal. Kambris puudus elektripistik, seetõttu ei saanud keeta teed ja kohvi. Kambri üks sein koosnes trellidest ja seetõttu oli uni öösiti häiritud arestimajja kainenemisele paigutatud purjus inimeste lärmist. Ventilatsiooni puudumise tõttu oli kambris pärast WC kasutamist ebameeldiv lõhn. Kambris puudus aken. Haapsalu arestimajas ei võimaldatud ettenähtud jalutuskäike ja puudus helistamisvõimalus. S.Raist märgib, et alati, kui ta arestimajades oli, avaldas ta rahulolematust nii suuliselt või kirjalikult kuid keegi ei vastanud. Tingituna arestimajades valitsevatest tingimustest oli ta 2 sunnitud end alandama teiste ees ja sundima end käituma vastu oma tahtmist ja südametunnistust, millega tekitati temas ängistust ja alaväärsustunnet. Vastustaja vastuväited Pärnu arestimaja Kehtiva arestimaja sisekorraeeskirja § 31 p 4 kohaselt on arestialusel õigus soovi korral vähemalt üks tund päevas valve all vabas õhus viibida. Pärnu arestimajas jalutushoov puudub. Kaebus esitaja väited korduvate taotluste esitamise kohta on paljasõnalised, mingeid nõudmisi selle kohta arestimaja administratsioonile ei ole esitatud. Lääne Prefektuuri eelarveks on antud üksnes arestimaja igapäevase tegevuse tagamiseks, mitte suuremahulisteks ehitustöödeks. Samuti kulub palju eelarvevahendeid arestimaja süsteemide remondiks. Näiteks lõhutakse palju ventilatsiooni ühenduse pidamiseks teiste kambritega, pidevalt lõhutakse arestimaja juures oleva kainestusmaja elektrisüsteemi jms. Laud ja taburetid arestimaja kambrites puuduvad. Neid ei ole võimalik soetada rahaliste vahendite puudumisel. Arestimajja paigutamisel alati arvestatakse esinevate ehitustehniliste puudustega ning isikud paigutatakse kambrisse selliselt, et jääb vaba nari, mida saab kasutada puuduva mööbli kompenseerimiseks. .S. Raistile on saadetud pakkidega ajalehti, ristsõnu ja ajakirju (26.03.2009, 29.07.2008, 05.08.2008, 12.08.2008, 06.5.2008, 20.05.2008). Sellest tekib küsimus, kui valgus oli puudulik, siis milleks toodi regulaarselt ja ristsõnu, mis nõuavad silmade tööd. Arestimaja arvestusžurnaalist ei nähtu, et S. Raistile oleks osutatud meditsiinilist abi seoses silmade kipitamisega või oleks saadetud pakiga näiteks silmatilkasid või oleks need vangla poolt kaasa pandud etapeerimisel Pärnu arestimajja. Arestimaja sisekorraeeskiri ei näe ette eraldi nõudeid kambri ehitustehnilistele tingimustele. Politseipeadirektori
sätestab, et kinnipeetavat, karistusjärgselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine, karistusjärgne kinnipidamine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama karistuse täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Kuigi eelpooltoodud normid on vangistusseadusesse sisse viidud alates 24.07.2009, ei tähenda, et ka enne seda tähtaega võis nii kinnipeetavaid kui vahistatuid kohelda nende inimväärikust alandavalt. Kaebaja väitel ei võimaldatud talle kordagi Pärnu arestimajas ega ka Haapsalu arestimajas värskes õhus jalutada.
lg 5 kohaselt võimaldatakse eelvangistuse kandmise ajal vahistatule tema soovil vähemalt üks tund päevas vabas õhus viibimist. Arestimajas kinni peetavate isikute kinni pidamise korda ja tingimusi täpsustab arestimaja sisekorraeeskiri, mille § 31 p 4 kohaselt on kinnipeetul õigus soovi korral vähemalt üks tund päevas valve all vabas õhus viibida. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja ei saanud kordagi arestimajades viibimise ajal värskes õhus viibida. Seda ei olnudki võimalik arestimajadel tagada, kuna jalutushoov neis puudus ja puudub ka praegu. Vastustaja väitel puuduvad aga tõendid, et kaebuse esitaja oleks esitanud nõudmisi jalutuskäikude saamiseks. Kaebaja kinnitusel esitas ta Pärnu arestimajas mitmel korral 5 suuliselt ja korra ka kirjalikult soovi jalutuskäiguks, kuna ta oli sellisest õigusest teistelt kinnipeetavatelt teada saanud. Kohus on seisukohal, et kuigi vastustaja väitel puuduvad neil tõendid jalutukäikude soovimise kohta, ei saa teha järeldust, et kaebuse esitaja ei soovinud kordagi seaduses ettenähtud jalutuskäike või värskes õhus viibida. Värskes õhus viibimiseks kirjaliku avalduse esitamise nõue ei tulene ühestki õigusaktist. Kui vahistatule on selge arestimaja seisukoht, et jalutuskäiku ei võimaldata või selleks puudub üldse võimalus, on liigne nõuda, et vahistatu oleks esitanud veel kirjaliku taotluse jalutuskäiguks. Ka jalutuskäiguks võimaluste puudumine ei mõjuta toimingu õigusvastaseks tunnistamist. Jalutushoovi puudumist arestimajas ei saa käsitada kahju ärahoidmise objektiivse takistusena.
lg 5 imperatiivselt sätestatud normi olemasolu ei saanud olla vastustaja jaoks ootamatu. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitajale värskes õhus viibimise mittevõimaldamine on õigusvastane. Seda eriti olukorras, kus kambrites, kus kaebaja viibis, puudus sisuliselt loomulik valgus, ning kus kaebaja pidi viibima ööpäevaringselt. Kaebaja väitel puudus Haapsalu arestimaja kambris üldse võimalus liikuda, kuna nari ja seina vahel oli ruumi umbes 40 cm. Lühiajalised kokkusaamised lähedastega ega uurimistoimingud ei asenda igapäevast tunniajalist värskes õhus viibimist. Kaebaja väitel alandas tema inimväärikust ka asjaolu, et Pärnu arestimaja kambrites puudus laud ja toolid, Haapsalu arestimajas ka kapp ja nagi. Seetõttu oli ta olnud sunnitud sööma, jooma, kirjutama ja lugema voodi peal. Vastustaja tunnistas, et kambrite sisustus vastab kaebuse esitaja poolt märgitule. Kohus on seisukohal, et laua, toolide ja kapi puudumine võib tekitada isikule ebamugavust, kuid selline rikkumine ei ole sellise tähtsusega ega tõsine, mis tooks kaasa kaebaja väärikuse alandamise ega saa põhjustada ka mingeid võimalikke tervisekahjustusi. Politseipeadirektori 25.04.2001.a käskkirjaga nr 82 kinnitatud Arestimaja ehitustehniliste nõuete (edaspidi nõuded) II. osa punkt 23 alapunkt 10 järgi peab kambris olema valamu. Pärnu arestimaja kambris kraanikauss puudus, vett oli võimalik saada WC poti kohal olevast kraanist. Tartu Ringkonnakohus on otsuses nr 3-07-389 leidnud, et veekraan, mis asub kambris WC nurgas on küllaldane selleks, et tagada inimväärne olukord. Lisaks oli igapäevase hügieeni läbiviimiseks kambritesse antud kausid. Seega oli minimaalsel tasemel tagatud kinnipeetavale võimalus hoolitseda oma igapäevase hügieeni eest. Lähtuvalt eelnevast leiab halduskohus, et kraanikausi puudumisega ei ole kaebaja õigusi rikutud ja mittevaralist kahju tekitatud. Vaidlustatud toimingute ajal kehtinud
lg 4 sätestab, et vahistatu kamber peab vastama
lg 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise.
lg 1 näeb ette, et kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kaebaja väitel ei olnud võimalik arestimajades aknaid avada, Pärnu arestimaja kambrite aknad olid ehitatud klaasblokkidest, kus paistis sisse ebapiisavalt loomulikku valgust. Haapsalu arestimaja kambril puudus üldse aken, valgus tuli kambrisse koridorist läbi trellukse. Vastustaja kinnitusel vastab kirjeldatud olukord tegelikkusele. Seega on usutav kaebaja seletus, et vähene kambrite valgustatus mõjus tema silmadele ning võis halvendada nägemist, seda enam, et kaebuse esitaja kannab juba eelnevalt prille. 6 Loomuliku valgustuse ebapiisavust või selle puudumist, samuti puudulikku ventilatsiooni tuleb lugeda kaebaja õiguste rikkumiseks, seda just olukorras, kus samal ajal ei olnud kaebajal võimalik ka värskes õhus viibida. Kaebuses on S.Raist märkinud, et kambrites asuvad WC-d on lahtised ja puudus eraldatus kambrist. Arestimaja sisekorraeeskirjad ei ole sätestanud nõudeid WC osas. Nõuete p 23 kohaselt asub WC kambris ja selle ees on 75 cm kõrgune ja 15 cm paksune betoonist valatud sein. WC poti vaba külje ette kinnitatakse läbipaistmatust plastriidest teisaldatav eesriie. Vaidlust ei ole, et mõlemas arestimajas oli WC ühe külje ees vähemalt 75 cm kõrgune sein. Kaebaja kinnitusel ulatus see sein vähemalt vööni. Kuna aga WC-ga samas kitsas ja ebapiisava ventilatsiooniga ja ebapiisava privaatsusega ruumis tuli ka igapäevaselt süüa, siis kohus nõustub kaebuse esitajaga, et pooleldi avatud WC kasutamisega kaasnev ebameeldiv lõhn alandab inimväärikust. Kaebaja väitel oli arestimaja duširuum ebahügieeniline, laes ja seintel vohas hallitus, laest kukkus kooruvat, seega kujutas duširuum ohtu isikute tervisele. Sellise olukorra oli fikseerinud Õiguskantsler arestimaja külaskäigul 22.05.2007.a. Vastustaja ei vaidle vastu, et kaebaja poolt kirjeldatud olukord Õiguskantsleri külaskäigu ajal oli. Peale seda aga olevat duširuum remonditud ja vajalikud vahendid muretsetud. Kohus on seisukohal, et antisanitaarne olukord arestimaja duširuumis ei ole selline tõsine rikkumine, mis tooks eraldi võetuna kaasa kaebaja väärikuse alandamise või tervise kahjustamise. Arestimaja sisekorraeeskiri ega ükski teine õigusakt ei näe ette, et kambris peab olema võimalus vee keetmiseks, seega ei saa ka elektripistiku puudumine Haapsalu arestimajas kaebaja õigusi rikkuda. Vastustaja seletuse kohaselt kompenseeritakse pistiku puudumist kas pikendusjuhtmega või kambrisse kuuma vee toomisega. Kogumis teiste puudustega tuleb väärikust alandavaks lugeda olukorda, kus tavalise kinnise ukse asemel on trellitatud uks, mis peab asendama ventilatsiooni ja sisuliselt ka akent. Sellise ukse puhul ei ole tagatud kambris olevate isikute privaatsus mingilgi moel. Kaebaja väited helistamise mittevõimaldamise kohta Haapsalu arestimajas on liialt üldsõnalised ja kontrollimatud. Kuid ka juhul kui kaebuse esitajale ei võimaldatud eeskirjades ettenähtult helistada, mis on õigusvastane, ei saa sellist rikkumist lugeda selliseks rikkumiseks, mis annaks alust mittevaralise kahju tekkimisele. Eeltoodu alusel nõustub kohus kaebuse esitajaga, et Haapsalu arestimaja ja Pärnu arestimaja tingimused olid kogumis inimväärikust alandavad, mis tekitasid kaebajale kannatusi, mis ei olnud vajalikud kinnipidamisrežiimi järgimiseks. Isiku pikaajaline ilmajätmine talle õigustloova aktiga tagatud kinnipidamistingimustest on inimväärikust alandav ja kannatusi tekitav, mistõttu kuulub sellega tekitatud mittevaraline kahju RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitamisele. Vastustaja süüd ei välista asjaolu, et vastustaja tegevuses puudub tahtlus tekitada kaebajale arestimajades viibimise ajal kahju. Süü saab esineda ka ettevaatamatusest või hooletusest. RvastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega, arvestades süü vormi ja raskust. 7 Senises kohtupraktikas on peetud 1 ööpäeva inimväärikust alandavates tingimustes viibimise eest mõistlikuks hüvitiseks 19- 37 krooni ööpäeva eest (Tartu Ringkonnakohtu määrus 13.04.2010 haldusasjas nr 3-09-1922). Kohus leiab, et arvestades seda, et kaebaja viibis nõuetele mittevastavates tingimustes 79 ööpäeva ning seda, et rikuti mitmeid nõudeid (värskes õhus viibimise mittevõimaldamine, puudulik loomulik valgus ja ventilatsioon, antisanitaarne duširuum), on põhjendatud mõista kaebaja kasuks Lääne Prefektuurilt välja mittevaraline kahju summas 3000 krooni. Hüvitamisele kuuluva summa suuruse määramisel arvestab kohus ka seda, et kaebuse esitaja ei olnud arestimajja paigutatud alusetult. Eda Muts Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.