Obsah (4)

§ 41§ 93§ 90§ 45

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-561 Otsuse kuupäev 02. juuli 2010 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Keijo Martin’i kaebus Lääne Prefektuuri vastu mitt

) § 93 lg 5 ja ASkE § 15 lg lp 4 peab võimaldama viibida iga päeva üks tund värskes õhus, mida aga Pärnu arestimajas ei võimaldatud, vaatamata tema korduvatele palvetele. Pärnu Arestimajas pöördus ta korduvalt nii suuliselt kui kirjalikult arestimaja poole probleemiga, et ta on mittesuitsetaja ja ta peab viibima suitsetajatega ühes kambris. Tema üleviimisest teise kambrisse keelduti. Kambrites puudusid tool ja laud, mistõttu pidi ta sööma, jooma, kirjutama ning lugema voodil, kus magas. Ei ole normaalne, et peab sööma seistes püstijalu, asetades söögianumad voodile ja sedasi kuude kaupa elama. Pärnu arestimaja kambri valgustus oli niivõrd nõrk, et ei saanud lugeda ega kirjutada, kuna silmad hakkasid valutama ja kipitama. Silmanägemise halvenemisele on vähemalt osaliselt kaasa aidanud arestimaja õigusvastased tingimused. Eluruumidele esitatavate nõuete kohaselt, mis kehtivad ka kinnipeetavate kambritele, peavad aknad andma võimaluse ruumi tuulutamiseks ning tagama neis piisava loomuliku valgustuse. Pärnu arestimajas on aken laotud topelt klaasblokkidest. Kambrites asuvad WC-d on lahtised ja puudus eraldatus kambrist. Nõuete kohaselt asub WC kambris ja selle ees on 75 cm kõrgune ja 15 cm paksune betoonist valatud sein, WC-poti vaba külje ette kinnitatakse läbipaistmatust plastriidest teisaldatav eesriie. Selline sein oli Pärnu arestimajas olemas, eesriie aga puudus. WC-ga samas kambris tuli ka igapäevaselt süüa. Pooleldiavatud, ebapiisava privaatsusega ja WC kasutamisega kaasnevat ebameeldivat lõhna levitava WC kasutamine kambrikaaslaste juuresolekul alandas kaebaja inimväärikust. Kirjeldatud WC kohal tuli pesta ka oma hambaid ja nägu. Vaidlusalusel perioodil Õiguskantsleri kontrollkäigust Pärnu Arestimajja 22.05.2007.a. nähtub, et dušširuumi laes ja seintel vohab hallitus. Dušširuum on ebahügieeniline ning võib kujutada tõsist ohtu seda kasutavate isikute tervisele. Sellega on tõendatud, et dušširuum ei vastanud hügieeninõuetele. Pärnu arestimajas puudub pesu kuivatamiseks eraldi ruumi. Pesu tuli kuivatada kambris ja see kuivas mitu päeva, millega suurenes niiskuse tase kambris, mis omakorda on tervisele halb kuna suurendab ohtu haigestuda tuberkuloosi (olema peaks eraldi kuivatusruum). Märkimisväärseks peab kaebaja ka seda, et ta viibis järjest Pärnu arestimajas 17.11.200602.02.2007.a ehk 78 ööpäeva kambris, mille uks oli ööpäevaringselt lukustatud, mis tähendab, et kambrist tulenev negatiivne mõju tema tervisele oli pidev ning tugev. Pärnu arestimajas olek mõjus kaebajale nii vaimselt kui ka füüsiliselt laastavalt, kuna antud olmetingimused oli alla igasugust arvestust. Vastustaja vastuväited 2

1. HKMS § 9 lg 4 kohaselt on kaebuse esitamise tähtajaks mittevaralise nõude esitamisel kolmeaastane tähtaeg. Esimene kaebuses nimetatud arestimajas viibimise periood algab 19.07.2006, seega jääb seaduses ettenähtud kolmeaastasest perioodist välja. Kaebus on esitatud
2. märtsil
3. a, seega kolmeaastane kohtusse pöördumise tähtaeg algab
4. märtsist
5. a. Seetõttu käsitleb vastustaja oma vastuses perioodi alates 30.03.2007, kokku 67 päeva.
6. Arestimaja ehitustehnilisi tingimusi kehtestab vangistusseadus,
7. jaanuaril
8. a jõustunud siseministri
9. jaanuari
10. a määrus nr 3 “Arestimaja sisekorraeeskiri” (edaspidi kehtiv Arestimaja sisekorraeeskiri), politseipeadirektori
11. aprilli
12. a käskkiri nr 82 “Arestimaja ehitustehniliste nõuete kinnitamine”. Kuivõrd kaebuses käsitletakse
13. aastasse jäävat perioodi, siis tuleb lähtuda kinnipidamise ajal kehtinud siseministri
14. detsembri
15. a määrusest nr 71 „Arestimaja sisekorraeeskiri” (edaspidi kehtetu Arestimaja sisekorraeeskiri) ja politseipeadirektori
16. aprilli
17. a käskkiri nr 82 “Arestimaja ehitustehniliste nõuete kinnitamine”. Pärnu arestimajas jalutushoov puudub. Kaebus esitaja väited korduvate taotluste esitamise kohta on paljasõnalised ning vastustaja väidab vastupidist, mingeid nõudmisi selle kohta arestimaja administratsioonile ei ole esitatud. K. Martin sai aastatel 2006, 2007, 2008 ja 2009 pakiga regulaarselt sigarette. Kuna pakiga tuuakse asju konkreetsele arestimajas viibivale isikule ning oma asjade andmine teistele kambris viibivatele isikutele on keelatud, siis olid suitsud mõeldud talle endale. Sellest omakorda saab järeldada, et ise suitsetades ei saanud häirida teiste isikute suitsetamine. K. Martin ei ole selgitanud, kas ja kuidas on püütud kokku leppida kambris viibimise tingimustes teiste arestialustega ja milline on see tulemus. Arestimaja arvestusžurnaali kannete põhjal saab väita, et mingeid pretensioone või avaldusi selle kohta ei ole esitatud ei suuliselt ega ka kirjalikult. Laud ja taburetid Pärnu arestimaja kambrites puuduvad. Neid ei ole võimalik soetada rahaliste vahendite puudumisel. K. Martin esitas 05.09.2006 arestimaja juhtkonnale avalduse, et lubataks televiisor kambrisse. See avaldus on rahuldatud. Samuti toodi talle pakkidega ajalehti, raamatuid minidisk mängija ja plaadid, Playstation pult, Playstation mäng, DVD kassett, raadio. Asjad toodud perioodil, mis ei hõlma kaebust, kuid tõendab asjade saamise regulaarsust. Loetletud asjade kasutamine nõuab silmade pingutust, eriti mängud. Arestimaja arvestusžurnaalist ei nähtu, et K. Martinile oleks osutatud meditsiinilist abi seoses silmade kipitamisega või oleks saadetud pakiga näiteks silmatilkasid või oleks need vangla poolt kaasa pandud etapeerimisel Pärnu arestimajja. Pärnu arestimaja kambrite aknad on klaasplokist. Kambris ei ole nn õhuaken ette nähtud, õhuvahetus toimub ventilatsioonisüsteemiga.
18. Kehtetu arestimaja sisekorraeeskiri ei näinud ette nõudeid WC-le. Kehtiva arestimaja sisekorraeeskirja § 10 lg 1 kohaselt WC kuulub kambri sisustusse võimaluse korral. Politseipeadirektori käskkirja punkti 23 alapunkti 3 kohaselt WC asub kambris ja selle ees on 75 cm kõrgune ja 15 cm paksune betoonist valatud sein. WC-poti vaba külje ette kinnitatakse läbipaistmatust plastriidest teisaldatav eesriie. 3 WC pott ei ole kambris eraldamata - seda ei ole ka ühegi õigusaktiga nõutud. Selle ees on nõuetele vastavalt ca 1,5 m kõrgune betoonist valatud sein. Pärnu arestimajas on väljakujunenud korraldus, et kambrisse antakse voodilinast tehtud WC nurga suurune riidetükk, mille saab kinnitada WC ette. Kahjuks ei kasutata seda eesmärgipäraselt ning lõhutakse. Sel põhjusel ei ole WC nurga ees statsionaarseid katteid. Peale Õiguskantsleri külaskäiku on dušširuum renoveeritud ning vajalikud vahendid muretsetud. Õiguskantsleri järelkontrolli käigus
19. aasta suvel ei toodud enam mittevastavusena välja probleeme pesemisruumiga. Lääne Prefektuur palub jätta kaebus rahuldamata. Põhjuslikku seost kinnipidamistingimuste ja inimväärikuse alandamise-ebainimliku kohtlemise vahel on võimatu tuvastada, kuivõrd kaebuse esitaja enda käitumine arestimajas sellele ei viita. Kaebuse lahendamisel tuleb hinnata muuhulgas kaebaja tegelikke soove. Kaebuse nõudmiste stiil annab alust kahtluseks, et selle taga on muud kavatsetud ning väited üleelamistest või väärikuse alandamisest on toodud ettekäändeks või otsitud põhjusteks. Kohtu põhjendused ja otsus
20. Kohus, ära kuulanud menetlusosaliste seletused ja läbi vaadanud toimiku materjalid, leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. K.Martin viibis Pärnu arestimajas alljärgnevatel perioodidel: 19.07.-08.09.2006 - 52 päeva; 17.11.2006 -02.02.2007 – 78 päeva; 30.03.-20.04.2007 – 22 päeva; 14.09.-21.09.2007 – 8 päeva; 11.04.-25.04.2008 – 14 päeva; 16.05.-30.05.2008 – 15 päeva; 13.06.-20.06.2008 – 8 päeva, kokku 197 päeva. K.Martin esitas kaebuse kohtusse kahju hüvitamise nõudes 04.märtsil
21. HKMS § 9 lg 4 sätestab, et kaebuse avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks võib esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kaebuse esitaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid mitte hiljem kui kümne aasta jooksul kahju tekitanud avaliku võimu kandja tegevusest või tegevusetustest, sealhulgas haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates. Sarnane regulatsioon kahju hüvitamise kaebuse esitamiseks tuleneb ka RVastS § 17 lõikest
22. Eeltoodust lähtuvalt tuleb kahju hüvitamise kaebus esitada 3 aasta jooksul arvates päevast, millal kaebuse esitaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Antud juhul on kahju hüvitamise nõue tulenenud sellest, et Lääne Prefektuuri Pärnu arestimaja kinnipidamistingimused olid mitmetel perioodidel alates 19.07.2006 inimväärikust alandavad, millega väidetavalt tekitati kaebajale mittevaralist kahju. See, et arestimaja kinnipidamistingimused kahjustasid kaebaja tervist ja nendega alandati tema inimväärikust ja see, et kahju tekitajaks oli Pärnu Prefektuur, kelle struktuuriüksus on Pärnu arestimaja, pidi kaebajale selge olema igakordselt siis, kui ta Pärnu arestimajast lahkus. Kaebuse esitaja on Pärnu arestimajas viibinud erinevatel perioodidel ajavahemikul 19.07.2006 kuni 20.06.
23. Kaebuse halduskohtusse esitas K.Martin 04.03.
24. Kuna kaebuse esitaja ei viibinud Pärnu arestimajas pidevalt, vaid periooditi, kusjuures Pärnu arestimajas viibimise perioodide vahed on olnud enam kui kuuaja pikkused, saab tähtaegseks lugeda kaebust kahju nõudes Pärnu arestimajas viibimise aja osas alates perioodidel 30.03.2007 kuni 20.06.2008, kokku 67 päeva. Kahju hüvitamise nõue 4 perioodide 19.07.2006 – 08.09.2006, 17.11.2006 – 02.02.2007 eest on esitatud tähtaega rikkudes. Kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlust kohtule esitatud ei ole.
25. Kaebuse kohaselt olid Pärnu arestimajas järgmised puudused: ei võimaldatud jalutuskäike värskes õhus, pidi viibima ühes kambris suitsetajatega, kambris puudusid laud, tool, kambri valgustus oli nõrk, puudus võimalus kambri tuulutamiseks, pesu pidi kuivatama kambris, kambrite WC osa ei olnud eraldatud, duširuum oli ebahügieeniline selle laes ja seintel vohas hallitus. RvastS § 9 lg 1 alusel hüvitatakse kahju süülise väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja põhjendustest tulenevalt oli tegemist just inimväärikust alandava olukorraga, tervise kahjustamise osas on märgitud nägemise halvenemist.

§ 41

sätestab, et kinnipeetavat, karistusjärgselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine, karistusjärgne kinnipidamine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama karistuse täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Kuigi eelpooltoodud normid on vangistusseadusesse sisse viidud alates 24.07.2009, ei tähenda, et ka enne seda tähtaega võis nii kinnipeetavaid kui vahistatuid kohelda nende inimväärikust alandavalt. 8. Kaebaja väitel ei võimaldatud talle kordagi Pärnu arestimajas värskes õhus jalutada.

§ 93

lg 5 kohaselt võimaldatakse eelvangistuse kandmise ajal vahistatule tema soovil vähemalt üks tund päevas vabas õhus viibimist. Arestimajas kinni peetavate isikute kinni pidamise korda ja tingimusi täpsustab arestimaja sisekorraeeskiri, mille § 31 p 4 kohaselt on kinnipeetul õigus soovi korral vähemalt üks tund päevas valve all vabas õhus viibida. Sama põhimõte oli kehtestatud ka kuni 25.01.2008 kehtinud arestimaja sisekorraeeskirjas. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja ei saanud kordagi arestimajas viibimise ajal värskes õhus viibida. Seda ei olnudki võimalik arestimajal tagada, kuna arestimajal jalutushoov puudub. Vastustaja väitel puuduvad aga tõendid, et kaebuse esitaja oleks esitanud soovi jalutuskäikude saamiseks. Kaebaja kinnitusel esitas ta Pärnu arestimajas mitmel korral suuliselt ja korra ka kirjalikult soovi jalutuskäiguks, kuna ta oli sellisest õigusest teadlik. Kohus on seisukohal, et ainult selle põhjal, et kaebaja ei ole kirjalikke avaldusi esitanud, ei saa teha järeldust, et ta ei soovinud kordagi seaduses ettenähtud jalutuskäike või värskes õhus viibida. Värskes õhus viibimiseks kirjaliku avalduse esitamise nõue ei tulene ühestki õigusaktist. Kui vahistatule on selge arestimaja seisukoht, et jalutuskäiku ei võimaldata või selleks puudub üldse võimalus, on liigne nõuda, et vahistatu oleks esitanud veel kirjaliku taotluse jalutuskäiguks. Ka jalutuskäiguks võimaluste puudumine ei mõjuta toimingu õigusvastaseks tunnistamist. Jalutushoovi puudumist arestimajas ei saa käsitada kahju ärahoidmise objektiivse takistusena.

§ 93

lg 5 imperatiivselt sätestatud normi olemasolu ei saanud olla vastustaja jaoks ootamatu. 5 Kohus on seisukohal, et kaebuse esitajale värskes õhus viibimise mittevõimaldamine on õigusvastane ja inimväärikust alandav. Seda eriti olukorras, kus kambrites, kus kaebaja viibis, puudus sisuliselt loomulik valgus ning kus kaebaja pidi viibima ööpäevaringselt. Lühiajalised kokkusaamised lähedastega ega uurimistoimingud ei asenda ettenähtud võimalust viibida igapäevaselt tund aega värskes õhus.

1. Kaebaja väitel pidi tema kui mittesuitsetaja viibima ühes kambris suitsetajatega. Arestimaja sisekorraeeskiri ei keela ühte kambrisse paigutada suitsetajaid ja mittesuitsetajaid. Lähtuvalt arestimajade kambrite arvust ning arestialuste etteteadmatust hulgast ei ole sellise nõudmise tagamine ka igapäevaliselt võimalik. Arestimaja sisekorraeeskirja § 32 lg 2 p 6 sätestab, et arestialusel on keelatud suitsetada, kui sellega ei nõustu samas kambris viibiv isik. Sama põhimõte oli kehtestatud ka varem kehtinud arestimaja sisekorraeeskirja § 17 lõikes
2. Seega on õige vastustaja seisukoht, et kambris viibimise tingimustes tuli kambris viibijatel endil suitsetamise osas kokku leppida, arestimajale ei ole pandud kohustust kindlustada mittesuitsetajad eraldi kambritega. Samas selgub vastustaja näidetest, et tegelikkuses on kaebaja, vastupidiselt kaebuses esitatule, soosinud teiste arestialuste suitsetamist, kuna on ise saanud mitmetel kordadel pakkidega sigarette. Kuna ta ise väidetavalt ei suitseta, olid need mõeldud teistele suitsetavatele arestialustele üleandmiseks. Kohus on seisukohal, et kaebaja viibimine suitsetajatega ühes kambris võis olla ebameeldiv, kuid sellist olukorda ei saa lugeda inimväärikust alandavaks ega ebainimlikuks. Kaebaja ei ole ka väitnud, et kambrikaaslaste suitsetamine oleks mõjunud kahjustavalt tema tervisele. Puuduvad ka tõendid, et kaebaja oleks taotlenud suitsetajatest eraldi kambrisse paigutamist.
3. Kaebaja väitel alandas tema inimväärikust ka asjaolu, et Pärnu arestimaja kambrites puudus laud ja toolid. Seetõttu oli ta olnud sunnitud sööma, jooma, kirjutama ja lugema voodi peal. Vastustaja tunnistas, et kambri sisustus vastab kaebuse esitaja poolt märgitule. Kohus on seisukohal, et laua ja toolide puudumine võib tekitada isikule ebamugavust, kuid selline rikkumine ei ole sellise tähtsusega ega tõsine, mis tooks kaasa kaebaja väärikuse alandamise ega saa põhjustada ka mingeid võimalikke tervisekahjustusi.
4. Vaidlustatud toimingute ajal kehtinud

§ 90

lg 4 sätestab, et vahistatu kamber peab vastama

§ 45

lg 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise.

§ 45

lg 1 näeb ette, et kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kaebaja väitel ei olnud võimalik arestimajas klaasblokkidest ehitatud aknaid avada, ja seda olukorras, kus ventilatsioon oli puudulik, ning kus tuli pestud riideid samas kambris kuivatada. Vastustaja ei ole tõendanud, et kaebaja väited oleksid ebaõiged. Loomuliku valguse ebapiisavust ja puudulikku ventilatsiooni tuleb lugeda kaebaja õiguste rikkumiseks, seda just olukorras, kus samal ajal ei olnud kaebajal võimalik ka värskes õhus viibida ning olukorras, kus ta pidi viibima ühes kambris suitsetajatega. Asjaolu, et puudulik valgustus oleks kaebaja silmanägemist kahjustanud, esitatud ei ole. Kaebuse esitaja siiani prille ei kanna ega pole siiani ka silmaarsti juures käinud. Kaebaja väitel põhjustas loomuliku valgustuse puudumine silmade kipitamist ja valutamist, kuid ei nähtu, et kaebaja oleks silmade tõttu arestimajas viibides pretensioone või taotlusi esitanud. Silmade valutamist ja kipitamist võib tekitada ka pikemaajalisem lugemine või televiisori vaatamine või mängude mängimine ka piisava loomuliku valgusega ruumis. 6

1. Kaebuses on K.Martin märkinud, et kambrites asuvad WC-d on lahtised ja puudus eraldatus kambrist. Arestimaja sisekorraeeskirjad ei ole sätestanud nõudeid WC osas. Politseipeadirektori 25.04.2001 käskkirja nr 82 „Arestimaja ehitustehniliste nõuete kinnitamine“ p 23 kohaselt asub WC kambris ja selle ees on 75 cm kõrgune ja 15 cm paksune betoonist valatud sein. WC poti vaba külje ette kinnitatakse läbipaistmatust plastriidest teisaldatav eesriie. Vaidlust ei ole, et Pärnu arestimajas oli WC ühe külje ees vähemalt 75 cm kõrgune sein. Kaebaja kinnitusel ulatus see sein vähemalt vööni. Seega saab lugeda, et Pärnu arestimajas oli WC osa kambri muust osast nõutaval viisil eraldatud. Kuna aga WC-ga samas kitsas ja ebapiisava ventilatsiooniga ja mitteprivaatses ruumis tuli ka igapäevaselt süüa, siis kohus nõustub kaebuse esitajaga, et pooleldi avatud WC kasutamine ja selle kasutamisega kaasnev ebameeldiv lõhn tekitab mittevajalikke kannatusi ning alandab inimväärikust.
2. Kaebaja väitel oli arestimaja duširuum ebahügieeniline, laes ja seintel vohas hallitus, laest kukkus kooruvat, seega kujutas duširuum ohtu isikute tervisele. Sellise olukorra oli fikseerinud Õiguskantsler arestimaja külaskäigul 22.05.2007.a. Vastustaja ei vaidle vastu, et kaebaja poolt kirjeldatud olukord Õiguskantsleri külaskäigu ajal oli. Peale seda aga olevat duširuum remonditud ja vajalikud vahendid muretsetud. Kohus on seisukohal, et antisanitaarne olukord arestimaja duširuumis ei ole selline tõsine rikkumine, mis tooks eraldi võetuna kaasa kaebaja väärikuse alandamise või tervise kahjustamise.
3. Eeltoodust selgub, et Pärnu arestimajas esines rida puudusi kinni peetavate kambritele kehtestatud nõuete täitmisel. Sellistes tingimustes kinnipeetavate kinnipidamise puhul on tegemist õigusvastaste toimingutega. Isiku pikaajaline ilmajätmine talle õigustloova aktiga tagatud kinnipidamistingimustest on inimväärikust alandav ja kannatusi tekitav, mistõttu kuulub sellega tekitatud mittevaraline kahju RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitamisele. RvastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega, arvestades süü vormi ja raskust. Vastustaja süüd ei välista asjaolu, et vastustaja tegevuses puudub tahtlus tekitada kaebajale arestimajades viibimise ajal kahju. Süü saab esineda ka ettevaatamatusest või hooletusest. Kaebuse esitaja viibis arestimajades 67 ööpäeva. Senises kohtupraktikas on peetud 1 ööpäeva inimväärikust alandavates tingimustes viibimise eest mõistlikuks hüvitiseks 19- 37 krooni ööpäeva eest (Tartu Ringkonnakohtu määrus 13.04.2010 haldusasjas nr 3-09-1922). Kohus leiab, et arvestades seda, et kaebaja viibis nõuetele mittevastavates tingimustes 67 ööpäeva ning seda, et rikuti mitmeid nõudeid (värskes õhus viibimise mittevõimaldamine, puudulik loomulik valgus ja ventilatsioon olukorras, kus tuli kambris viibida suitsetajatega, antisanitaarne duširuum), on põhjendatud mõista kaebaja kasuks Lääne Prefektuurilt välja mittevaraline kahju summas 2500 krooni. Samas tuleb hüvitamisele kuuluva summa suuruse määramisel arvestada ka seda, et kaebuse esitaja ei olnud arestimajja paigutatud alusetult. Eda Muts kohtunik 7 8