← Eesti

3-09-3/51

Obsah (6)§ 118§ 84§ 117§ 135§ 133§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Virgo Saarmets ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 4. juuni 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-3

§ 118lg 2 alusel teenistuskohustuste jämeda rikkumise eest.

Tallinna Vangla direktori

  1. detsembri
  2. a käskkirjaga nr 1517-p (tl 5-6) määrati G. Z.ile VangS § 150 p-st 3 ja

§ 84p-st 1 juhindudes distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine alates 8.

detsembrist 2008. a

§ 118lg 2 alusel teenistuskohustuste jämeda rikkumise eest.

Käskkirjas märgitakse, et G. Z. pidi pärast töövõimetuslehe lõppemist tulema teenistusse

  1. augustil
  2. a ja
  3. augustil
  4. a, kuid teenistusse ta ei ilmunud ja sellest oma vahetut ülemust järelevalveosakonna inspektor A. K. ei teavitanud. Üldosakonna peaspetsialist K. K., kelle teada oli G. Z. alates
  5. augustist
  6. a töövõimetuslehel, helistas novembrikuu alguses G. Z.ile ja sai viimase käest teada, et ta ei viibigi haiguslehel, ning informeeris sellest üldosakonna juhataja kohusetäitja K. S., kes tegi ettepaneku algatada distsiplinaarmenetlus, et selgitada välja G. Z.i teenistusse mitteilmumise põhjused.
  7. augustil
  8. a üldosakonnas olles kinnitas G. Z., et kohe kui tema töövõimetusleht lõpeb, tuleb ta üldosakonda ning täidab teenistussuhte lõpetamiseks vajalikud dokumendid. G. Z. esitas oma vahetule ülemusele teadlikult valeinformatsiooni ning oma tegevusega „põhjustas olukorra, mis tõi kaasa süülise teenistuskohustuste rikkumise“. Tallinna Vangla sisekorraeeskirja p 33 kohaselt peab töötaja esimesel võimalusel teatama tööle hilinemisest, töölt puudumisest ja selle põhjusest oma vahetule ülemusele. G. Z. ei teavitanud teenistusest puudumise põhjustest oma vahetut ülemust ja seega rikkus sisekorraeeskirja. Ta esitas teadlikult valeinformatsiooni, sest töövõimetusleht lõppes
  9. augustil ja teenistusse pidi ta ilmuma
  10. augustil, mitte
  11. septembril
  12. a, mil ta tõi töövõimetuslehe ja väitis, et ta on teenistusest juba vabastatud. Käskkirja p-s 2 „Distsiplinaarsüüteo kvalifikatsioon“ märgitakse järgmist: „G. Z. ei ole ilmunud teenistusse seniajani ning samuti on ta andnud seletused, et töötab juba mitu kuud uue tööandja juures. Antud tegu on kvalifitseeritav avaliku teenistuse seaduse § 84 p 1 alusel teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. G. Z., olles pikaajaline vanglateenistuja, kelle isiklikus toimikus on mitu iseloomustust, mis iseloomustavad teda kohusetundliku, oma tööülesandeid korrektselt täitva teenistujana ning annavad hinnangu tema teadlikkusest õigusaktide ja muud vangla tegevust reguleerivate dokumentide tundmisest, oleks pidanud kindlasti pidama kinni vangla sisekorraeeskirjast ning lõpetama teenistussuhte korrektselt“. 2

(10)3-09-3
  1. G. Z. esitas
  2. jaanuaril
  3. a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles paluti tühistada distsiplinaarkaristus, tunnistada teenistusest vabastamine ebaseaduslikuks, muuta teenistussuhte lõpetamise alust (asendada alusega, millele tuginedes sooviti kaebaja algselt vabastada) ja mõista kaebaja kasuks ebaseadusliku teenistusest vabastamise eest kuue kuu ametipalga suurune hüvitis. Kaebuse põhjendused: 1) kaebaja käis
  4. augustil
  5. a pensioni vormistamiseks vajalike dokumentide saamiseks Tallinna Vangla üldosakonnas, kus talle anti käskkiri teenistusest vabastamise kohta ebapiisava keeleoskuse tõttu. Kaebaja teatas, et ta on momendil töövõimetuslehel. Üldosakonna töötaja K. K. ütles, et ta vormistab pärast töövõimetuslehe lõppemist uue käskkirja kaebaja teenistusest vabastamise kohta. Kaebajale anti tööraamat pensioniametile esitamiseks. Kaebaja arvas ja arvab siiani, et tema töösuhted Tallinna Vanglaga olid lõpetatud. Edastada jäi vaid töövõimetusleht; 2)
  6. augustil
  7. a tuli kaebaja tööle enda vahetusse ja andis kaks töövõimetuslehte oma otsesele ülemusele A. K., kes teatas, et kaebajat ei ole vahtkonna töötajate nimekirjas ja ta ei saa lubada kaebajal tööle asuda. Töövõimetuslehed lubas A. K. ise edastada üldosakonda. Kaebajal puudus vajadus minna üldosakonda, sest sel momendil ei saanud veel käskkirja kaebaja teenistusest vabastamiseks olla. Fakti, et kaebaja saabus tööle
  8. augustil
  9. a, saab kinnitada A. K., Haigekassa tõend
  10. septembril
  11. a kaebaja töövõimetuslehtede saabumise kohta ja Hansapanga tõend Haigekassast
  12. septembril
  13. a raha ülekandmise kohta; 2)
  14. oktoobril
  15. a tuli kaebaja veel kord Tallinna Vanglasse endisele töökohale, et välja selgitada, mis raha ja mille eest laekus tema pangaarvele septembris. Kaebaja otsene ülemus oli puhkusel ning teda asendanud V. S. ei olnud kursis, mille eest kaebajale raha üle kanti, sest palgatabelis andmed tema kohta puudusid. V. S. printis arvutist väljavõtte kaebajale septembrikuu eest arvestatud töötasu kohta. Samal päeval käis kaebaja Tallinna Vangla direktori asetäitja A. K. juures töösuhete selgitamiseks ja pensioniametile esitamiseks vajalike lisadokumentide vormistamise kiirendamiseks. Kaebaja palus võtta end tööle ajaks, mil toimub pensioniasjade vormistamine ja pensionimäära arvestamine. A. K. vastas, et vangla võib kaebaja tööle vormistada üksnes juhul, kui ta sooritab nõutava taseme keeleeksami. Kuna kaebaja ei suuda keeleeksamit sooritada, loobus ta oma soovist; 3) alles
  16. a novembris helistati kaebajale Tallinna Vanglast ja küsiti, mis alusel ta puudub töölt. Kaebaja oli küsimusest šokeeritud ja palus helistajal vastata, mis alusel ei ole tal siiani lubatud töökohustusi täita või siis ei ole tehtud teenistusest vabastamise käskkirja.
  17. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et G. Z. pani oma süülise käitumisega toime teenistuskohustuste jämeda rikkumise.
  18. Tallinna Halduskohtu
  19. mai
  20. a otsusega rahuldati G. Z.i kaebus täielikult: tema teenistusest vabastamine

§ 118lg 2 ja Vang

S § 150 p-st 3 juhindudes tunnistati seadusevastaseks, Tallinna Vangla direktori

  1. detsembri
  2. a käskkirjaga nr 1517-p määratud distsiplinaarkaristus tühistati, muudeti teenistusest vabastamise alust ning G. Z. loeti sama käskkirjaga teenistusest vabastatuks
  3. detsembrist
  4. a

§ 117lg 1 p 3 ja Vang

S § 154 lg 1 alusel seoses ametikohale mittevastavusega ebapiisava keeleoskuse tõttu, vastustajalt mõisteti kaebaja kasuks

§ 135lg 2 alusel välja ebaseaduslikult teenistusest vabastamise hüvitisena kaebaja kuue kuu ametipalk. Kohtuotsuse põhjendused: 3

(10)3-09-3 1) vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt seisnes kaebaja distsiplinaarsüütegu selles, et ta ei ilmunud teenistusse pärast töövõimetuslehe lõppemist, jättis oma vahetule ülemusele teatamata teenistusest puudumisest ja selle põhjusest ning asus tööle teise tööandja juures ilma, et oleks korrektselt lõpetanud teenistussuhte Tallinna Vanglaga; 2) vastavalt VangS § 149 lg-le 3 võib distsiplinaarmenetluse läbiviija nõuda distsiplinaarsüüteo kohta selgitusi ja koguda tõendeid. Selgituse nõudmine vanglaametnikult, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus algatati, on kohustuslik. Asjas on läbi viidud distsiplinaarmenetlus, mille raames on kogutud seletusi, ja koostatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõte, milles märgitu kohaselt on kaebaja väidetavalt andnud suulise seletuse. Kokkuvõttest ei nähtu, kes ja millal selle võttis. Asjaolu, et tema väidetavatest ütlustest on kajastatud ainult üks lause - „ta tuli 01.08.
  1. a üldosakonda ja küsis oma tööraamatut, et viimane esitada Sotsiaalkindlustusametile vanglaametniku staažist tuleneva eripensioni saamiseks“-, sunnib kahtlema, et kaebajalt üldse distsiplinaarmenetluse raames sisuline seletus võeti. Muudelt ametnikelt on võetud taasesitamist ja kontrollimist võimaldavad kirjalikud seletused. Kaebajale omistatav lause ei ole seletus teenistusest puudumise asjaolude kohta. Kaebaja ei eita, et temalt kirjalikku seletuskirja sooviti, kuid kokkuvõttes pole märgitud, nagu oleks kaebaja jätnud nõutu esitamata. Arusaamatuks jääb, miks on jäetud menetluses tähelepanuta kaebaja poolt
  2. novembril
  3. a vangla direktorile esitatud avaldus, milles kaebaja selgitab oma nn tööluusi tagamaid. Vastustaja ei ole esitanud tõendeid, et kaebajale oleks tehtud viivitamata teatavaks distsiplinaarmenetluse algatamise käskkiri ja tutvustatud talle distsiplinaarmenetluse kokkuvõtet enne käskkirja vormistamist (VangS § 149 lg-d 2 ja 5). Kaebaja selgituste kohaselt helistati talle alles detsembri alguses (
  4. või
  5. detsembril
  6. a) ja teatati, et on vormistatud vabastamise käskkiri, ja paluti tulla alla kirjutama. Distsiplinaarmenetluse läbi viinud tunnistaja K. S. kinnitas, et menetluse algatamisest kaebajat ei teavitatud. Seletust küsiti kaebajalt alles ligi kuu aega hiljem. Kokkuvõte koostati ja kinnitati
  7. detsembril
  8. a ning samal päeval anti ka karistamise käskkiri. Distsiplinaarmenetlust ei viidud läbi korra kohaselt. Kaebajal ei olnud võimalik anda teenistusest puudumise kohta sisulisi selgitusi või pole neile ilmselgelt tähelepanu pööratud. Asjaga seoses esines mitmeid vanglaametnike poolseid eksimusi ja tegematajätmisi: pärast töövõimetuslehe äraandmist ei lubatud kaebajat teenistusülesannete täitmisele, valvegraafikuid ja tööajatabeleid täideti ebakorrektselt, septembrikuus maksti kaebajale alusetult palka, esines infomüra jms.

§ 118

lg 3 kohaselt vabastatakse omavoliliselt teenistusest lahkunud ametnik teenistusest, arvates omavoliliselt teenistusest lahkumise päevale järgnevast päevast. Selle sätte kohaldamata jätmine ja tööluusis süüdistatule mitme kuu pikkuse tööstaaži võimaldamine viitab vangla poolt oma süü tunnetamisele kogu segaduse tekkimises ja oluliste asjaolude välja selgitamata jätmises; 3) asjas pole vaidlust, et kaebaja ei ole pärast töövõimetuslehtede lõpetamist teenistuses viibinud. Ka ei ilmunud ta oma teenistusest vabastamise vormistamiseks üldosakonda. Seega on formaalselt tegemist distsiplinaarsüüteoga. Kehtivat distsiplinaarkaristust mitteomava ametniku saab teenistusest vabastada üksnes siis, kui tema teenistuskohustuste rikkumine on jäme (

§ 84p 1 ja § 118 lg-d 2 ja 3).

Määratlemata õigusmõiste vajab karistuse määraja poolt igakordset sisustamist ja põhjendamist. Käskkirja p-s 2 „Distsiplinaarsüüteo kvalifikatsioon“ ei ole märgitud, kas tegemist oli teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega, ega põhjendatud, milles seisneb teenistuskohustuste jäme rikkumine. Praktikas käsitatakse nn tööluusi tavaliselt jämeda rikkumisena, kuid see ei pruugi alati nii olla. Tunnistajate seletuste järgi oli teada, et kaebaja on vabastatud või kuulub teenistusest vabastamisele puuduliku keeleoskuse tõttu, et tema vabastamine oli lükkunud edasi vaid haigestumise tõttu. Kaebaja teadis ka ise, et pärast tervenemist antakse vabastamise käskkiri uuesti. Kaebajat ei lülitatud töögraafikutesse ega lubatud tal teenistusse asuda. Neil asjaoludel tulnuks eriliselt põhjendada, milles seisnes teenistuskohustuste jäme rikkumine. 4

(10)3-09-3 Samuti pidanuks hindama, milline oli vanglapoolse tegevuse või tegevusetuse mõju nn tööluusile. Kohus ei õigusta kaebaja vastutustundetut käitumist – teenistusest lihtsalt ärajäämine enne korrektset vormistamist pole vabandatav. Samas on vastustajapoolsed minetused olulised süüteo raskuse ja seega ka karistuse proportsionaalsuse hindamisel; 4) kaebajale on süüks pandud, et ta ei teatanud oma puudumise põhjustest vahetule ülemusele A. K., rikkudes sellega Tallinna Vangla sisekorraeeskirja p 33 nõudeid. Samas ilmneb tunnistaja A. K.i ütlustest, et kaebaja oli teda teavitanud haiguslehel olemisest ja ka haiguslehe andis ta tunnistaja kätte. Tunnistaja ei saanud kinnitada ega ümber lükata, et see oli
  1. august
  2. a. Tunnistaja sõnul ütles ta kaebajale, et riigikeele puuduliku oskuse tõttu ta vabastatakse ja tal pole siin midagi teha; tunnistajale anti juhis kaebajat mitte graafikusse panna. Seega kaebaja otsene ülemus kinnitab kaebaja sõnu, et ta ilmus nende vahetuse graafikujärgsel ajal teenistusse, tõi ära lõpetatud töövõimetuslehe ja et tunnistaja ei lasknud teda teenistusülesandeid täitma asuda, kuna teda ei olnud graafikusse lülitatud. Kuna Eesti Haigekassa tõendi kohaselt oli vangla juba
  3. septembril
  4. a edastanud neile kaebaja töövõimetuslehed hüvitise määramiseks ja maksmiseks, tööandja on kinnitanud töövõimetuslehtede andmete õigsust
  5. ja
  6. augustil
  7. a, kaebaja ei olnud kellelegi väitnud, et töövõimetus jätkub (tunnistaja A. V. eitas, et tema teatas K. K. kaebaja jätkuvast haigusest), siis pidi ka vangla olema teadlik, et puudub takistus kas kaebaja asumiseks teenistusse või tema vabastamiseks. Kuna vangla oli ise huvitatud kaebajaga teenistussuhte lõpetamisest ja vabastamise ning töövõimetuslehtedega tegeles sama osakond (üldosakond), oleks pärast töövõimetuslehtede saamist olnud loomulik omapoolse initsiatiivi näitamine isikuga kontakti leidmisel tema vabastamiseks. Milles seisneb teadlikult valeinformatsiooni esitamine vahetule ülemusele, jääb selgusetuks. Käskkirja väide, nagu oleks kaebaja toonud töövõimetuslehed ära alles
  8. septembril
  9. a, on ebaõige. Tunnistajate, sh A. V. ja K. K. ütlustest nähtuvalt ei selgitanud selleks pädevad vanglaametnikud välja tegelikke asjaolusid, rahuldusid kuuldustega, mida üle ei kontrollitud, kaebajaga pikka aega kontakti ei otsitud/võetud ning samal ajal käis kaebaja vangla territooriumil, vestles vanglaametnikega. Tunnistaja A. K. seletusest järeldub, et isegi kõrgema juhtkonna tasemel oli teadmine, et kaebaja peaks olema ebapiisava keeleoskuse tõttu vabastatud, ja et ka vangla direktori asetäitjat ei teavitatud isiku pikaajalisest puudumisest. Kohtu hinnangul sai kaebaja teenistusest suhteliselt pikk eemalolek võimalikuks just seetõttu, et asjaomased vanglaametnikud ei täitnud omapoolseid töökohustusi nõuetekohaselt: asjaajamise korraldamises, info liikumises ja omavahelises suhtlemises olid tõsised vajakajäämised. Neid asjaolusid tulnuks kaebaja distsiplinaarsüüteo raskuse hindamisel arvesse võtta. Kuna seda ei ole tehtud, on alust pidada otsust ebapiisavalt kaalutletuks ja ebaproportsionaalseks; 5) töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 8 lg 1 kohaselt ei tohi distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ja töötaja eelneva käitumisega. Distsiplinaarkaristuse määramine on juhi kaalutlusotsus. Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 nõuetega. Vastustaja on neid sätteid puudulikult kohaldanud. Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt on karistuse määramisel ainsa ja seejuures raskendava asjaoluna arvesse võetud kaebaja pikaajalist vanglateenistust. Näib ebaõiglane, et pikaajaline vanglateenistus on leidnud äramärkimist vaid negatiivses kontekstis. Tähelepanuta on jäänud, et kaebaja on töötanud vanglasüsteemis edukalt alates
  10. aastast ja teda on korduvalt ergutatud. Ehkki käskkirja punktis „Distsiplinaarsüüteo kvalifikatsioon“ märgitu kohaselt on kaebaja isiklikus toimikus mitu iseloomustust, mis iseloomustavad teda kohusetundliku ja oma tööülesandeid korrektselt täitva teenistujana, ei nähtu karistuse valiku põhjendustest, et seda oleks arvestatud. Menetlus on läbi viidud seaduses ettenähtud nõudeid eirates, pealiskaudselt ja kaebaja õigus rikkudes, mis on ilmselt viinud ebaõigete/ebaõiglaste järelduste tegemiseni. Selle tulemusena on vangla 5
(10)3-09-3 direktor andnud faktivigu, kontrollimata väiteid ja kaalutlusvigu sisaldava haldusakti, mis sellisena ei veena, et kaebaja distsiplinaarsüüteole tuli reageerida rangeima karistusega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. Tallinna Vangla apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja jätta uue otsusega G. Z.i kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) halduskohus ei ole hinnanud tõendeid õigesti ega arvestanud vastustaja põhjendustega; 2) käskkirja kohaselt seisnes kaebaja distsiplinaarsüütegu selles, et ta ei ilmunud peale töövõimetuslehe lõppemist teenistusse ning jättis oma vahetule ülemale teatamata teenistusest puudumisest ja selle põhjusest. Kohus märkis, et kaebaja põhimõtteliselt ei vaidle vastu nimetatud faktilistele asjaoludele, kuid ta ei nõustu vastustaja tehtud järeldustega tema teenistusest puudumise osas ega ka teenistussuhte lõpetamise alusega. Seega tunnistab ka kaebaja ise, et ei ilmunud pärast töövõimetuslehe lõppemist teenistusse ja ei teatanud teenistusest puudumisest ega selle põhjusest, mis on käsitletav distsiplinaarsüüteona; 3) kohtu järeldused seoses kaebajalt seletuse võtmisega on põhjendamatud. Kohus on ka ise märkinud, et kaebaja ei eita, et temalt seletuskirja sooviti. Seega nõudis vastustaja kaebajalt seletuskirja kirjutamist, mida kaebaja ei teinud; 4) üldosakonnas kaebaja kinnitas, et kohe kui töövõimetusleht lõpeb, tuleb ta üldosakonda ja täidab teenistussuhte lõpetamiseks vajalikud dokumendid.
  2. augustil
  3. a tehti tööraamatusse kaks sissekannet, millest esimesega vabastati kaebaja teenistusest ja teisega tunnistati esimene kanne kehtetuks. Kaebaja pidi aru saama, et ta ei ole teenistussuhet korrektselt lõpetanud. Kaebaja
  4. novembri
  5. a avaldusena pealkirjastatud pöördumises märgitakse, et
  6. novembril
  7. a kutsuti ta vestlusele A. V. ja A. A. juurde teenistusest puudumise selgitamiseks ning et ta põhjendas puudumist vallandamisega
  8. augustil
  9. a. Samas avalduses kirjutab aga kaebaja, et kuna ta viibis haiguslehel, öeldi personaliosakonnast, et tema vallandamise kohta tehakse uus käskkiri pärast seda, kui haigusleht lõpeb. Kaebaja ütlused on vastuolulised, mis näitab, et tegelikult oli kaebaja teadlik sellest, et ta oleks pidanud pärast töövõimetuslehe lõppemist pöörduma teenistussuhte lõpetamiseks vangla poole. Seega esitas kaebaja oma vahetule ülemusele ebaõigeid andmeid selle kohta, et ta on vallandatud ebapiisava keeleoskuse tõttu; 5) kohtuotsuse kohaselt ei esitanud vastustaja tõendeid, et kaebajale oleks tehtud viivitamata teatavaks distsiplinaarmenetluse algatamise käskkiri. Käskkiri tuleb teatavaks teha vanglaametnikule, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus algatati. Antud juhul algatati distsiplinaarmenetlus asjaolude väljaselgitamiseks ja seega käskkirja kaebajale ei tutvustatud. Nimetatud asjaolu selgitas üldosakonna juhataja kt K. S. ka kohtule, kuid kohus selle selgitusega ei arvestanud; 6) kohus leidis, et seoses selle kaasusega esines mitmeid vanglaametnike poolseid eksimusi/tegematajätmisi. Kohus jättis tähelepanuta, et kaebaja teenistusest puudumise fakti kohta läbi viidud distsiplinaarmenetluses ilmnenud puuduste väljaselgitamiseks järelevalveametnike osakonna töös algatati vangla direktori
  10. detsembri
  11. a käskkirjaga nr 1520-p distsiplinaarmenetlus. Kohus ei saa kaebaja distsiplinaarsüüteo toimepanemist põhjendada või õigustada sellega, et vanglaametnikud täitsid teenistuskohustusi ebakorrektselt; 7) kohtuotsuse kohaselt ei ole vaieldav, et kaebaja pärast töövõimetuslehtede lõpetamist teenistuses ei viibinud. Ka ei ilmunud ta oma teenistusest vabastamise vormistamiseks 6
(10)3-09-3 üldosakonda. Kohus leidis, et formaalselt on tegemist distsiplinaarsüüteo toimepanemisega, ja samas osutas, et ametniku saab teenistusest vabastada üksnes siis, kui rikkumine on jäme. Karistuse määramisel kaalutlusõigust teostades vangla direktor leidis, et tegemist on jämeda rikkumisega, ning otsustas kaebajat karistada teenistusest vabastamisega. Kohus on leidnud, et teenistusest puudumist võib pidada jämedaks teenistuskohustuste rikkumiseks, ning vastustaja nõustub selle seisukohaga. Kohus märkis sedagi, et kaebaja teadis, et pärast tervenemist antakse vabastamise käskkiri uuesti. Seega oli kaebajal kohustus pöörduda üldosakonna peaspetsialist K. K. poole, kes talle seda kohustust pärast haigestumist oli selgitanud. Kaebaja pidi kogenud ja pikaajalise vanglaametnikuna teadma teenistussuhte lõpetamise õiget korda, ja nagu märkis ka kohus – puudub vabandus lihtsalt teenistusest ärajäämisele; 8) kohus järeldas tunnistaja A. K. ütlustest, et isegi kõrgema juhtkonna tasemel oli teadmine, et kaebaja peaks olema ebapiisava keeleoskuse tõttu vabastatud. A. K. direktori asetäitjana halduse alal ei pea teadma ega saagi teada vangla kõigi teenistujate teenistussuhetest. Kaebaja ametikoht ei kuulunud A. K. haldusalasse ja ta ei pidanud teadma, kas kaebaja on vabastatud või mitte. Kaebaja käis A. K. juures sooduspensioniks vajaliku staaži tõendamise dokumentide saamise kiirendamise palvega. Kaebaja teadis, et teenistussuhe temaga on lõpetamata, kuid ta soovis sooduspensioni saamiseks alusetult tööstaaži juurde saada; 9) kohus leidis, et kaebajale tuleb välja maksta kuue kuu ametipalk hüvitusena teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kohus jättis tähelepanuta, et kaebaja ei puudunud teenistusest sunnitult, vaid ta ise ei ilmunud teenistusse. Kohtu väitel kinnitas otsene ülemus kaebaja sõnu, et ta ilmus nende vahetuse graafikujärgsel ajal teenistusse, tõi ära lõpetatud töövõimetuslehed ning et A. K. ei lasknud teda teenistusülesandeid täitma asuda. Kohus jättis tähelepanuta tunnistaja K. K. selgitused, et ta rääkis kaebajale, et kui haigusleht on läbi ja ta on tööraamatu kätte saanud, siis tuleb tulla üldosakonda, täita lahkumise leht, tagastada võtmed ja töötõend. Ka tunnistaja P. B. kinnitas, et kaebajale öeldi, et ta tuleks siis, kui tal haigusleht lõpeb. Seega selgitati kaebajale, et ta peab pärast tervenemist pöörduma üldosakonda. Tunnistaja A. K. seletas, et ta ei mäleta, kas kaebaja ilmus tema juurde järgmise vahetuse alguses 27-ndal kuupäeval, ja märkis, et see oli selline aeg, kus oli tööliste puudus ja ilmselt ta ei oleks kaebajat ära saatnud. Distsiplinaarmenetluse käigus kirjutatud ettekandes märkis A. K., et 25. kuni 31. augustini 2008. a puudutud aja kohta kaebaja ühtegi dokumenti ei esitanud. Seega leidis tõendamist, et kaebaja tõi küll ära töövõimetuslehe, kuid tõendamist ei leidnud, et A. K. ei lubanud kaebajal teenistusülesandeid täitma asuda; 10) kohus leidis, et vangla on kaebajale distsiplinaarkaristuse määramisel puudulikult kohaldanud kaalutlusõigust. Isegi kui kohtul on õigus, siis tõendamist leidis asjaolu, et kaebaja pani toime jämeda teenistuskohustuste rikkumise, mille eest võis vangla direktor teda karistada teenistusest vabastamisega. 7. G. Z. kirjalikus vastuses leiti, et apellatsioonkaebuse väited on alusetud. Halduskohtu otsus on õiglane ja põhjendatud. 8. Asja arutamisel ringkonnakohtu istungil toetasid vastustaja esindajad apellatsioonkaebust. Kaebaja vaidles sellele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7
(10)3-09-3
  1. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamata jätmiseks alust. Halduskohus ei ole ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, vääralt hinnanud tõendeid ega rikkunud ka kohtumenetluse norme, mis saaks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise.
  2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et distsiplinaarmenetlus viidi läbi selleks ette nähtud korda rikkudes. Halduskohus on põhjendatult heitnud vastustajale ette, et distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja ei tehtud kaebajale viivitamatult teatavaks. Väitega, et distsiplinaarasja menetlus algatati pelgalt asjaolude väljaselgitamiseks, ei saa seda etteheidet kummutada olukorras, kus distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjast nähtuvalt asuti uurima kaebaja teenistusse mitteilmumise asjaolusid. Väidet, nagu oleks kaebaja jätnud seletuskirja kirjutamise nõude täitmata, asja materjalid ei kinnita. Kaebaja esitas vangla direktorile
  3. novembril
  4. a avalduse (tl 87), milles selgitas asjaolusid. Sellele avaldusele on vangla direktor distsiplinaarmenetluse läbiviija koostatud kirjaga
  5. detsembril
  6. a (distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kinnitamise ja käskkirja andmise päeval) küll vastanud (tl 89), kuid et kaebaja selgitustesse oleks karistuse määramisel süvenetud, käskkirjast ei nähtu.
  7. Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu seisukohaga, et kaebaja karistamise käskkiri on antud selliste fakti-, põhjendamis- ja kaalutlusvigadega, mis toovad endaga vältimatult kaasa ametniku teenistusest vabastamise ebaseaduslikuks tunnistamise ja ametnikule määratud distsiplinaarkaristuse tühistamise. Esmalt märgib ringkonnakohus, et Tallinna Vangla direktori
  8. detsembri
  9. a käskkiri nr 1517-p ei vasta TDVS § 11 lg 2 punktide 2 ja 3 nõuetele, mille kohaselt tuleb dokumenti, millega vormistatakse distsiplinaarkaristus, kanda süüteo toimepanemise aeg ja kirjeldus. Selle nõude täitmiseks ja karistuse määramise õiguspärasuse kontrollitavuse tagamiseks peab distsiplinaarkaristuse käskkirjast selgelt nähtuma, millise konkreetse süüteo eest on teenistujale distsiplinaarkaristus määratud. Vaidlustatud käskkirjas sisaldub läbisegi asjaolude kirjeldamisega kaebajale mitmeid etteheiteid (ei ilmunud teenistusse
  10. ja
  11. augustil
  12. a; ei teavitanud teenistusest puudumise põhjustest oma vahetut ülemust, millega rikkus Tallinna Vangla sisekorraeeskirja p 33 nõudeid; esitas teadlikult valeinformatsiooni oma vahetule ülemale, tuues
  13. septembril
  14. a töövõimetuslehe ja väites, et ta on teenistusest juba vabastatud; ei lõpetanud teenistussuhet korrektselt; ei ole ilmunud teenistusse tänase päevani ja ei ole oma teenistusest puudumist millegagi põhjendanud; ei täitnud teenistusest vabastamise käskkirja tutvustamiseni temale pandud tööülesandeid). Käskkirjast ega ka kohtumenetluses antud vastustaja selgitustest ei selgu üheselt, milline on see konkreetne distsiplinaarsüütegu, mida karistuse määraja on käsitlenud jämeda teenistuskohustuste rikkumisena ja mis tõi kaasa kaebaja teenistusest vabastamise. Teenistusse mitteilmumisena võib käskkirja ja vastustaja selgituste kontekstis olla vaadeldav teenistusest omavoliline puudumine ja sellega kaasnenud pikaajaline (
  15. augustist kuni
  16. detsembrini
  17. a) teenistusülesannete täitmata jätmine, aga ka pärast ajutise töövõimatuse lõppemist
  18. augustil
  19. a vangla üldosakonda ilmumata jätmine teenistussuhte lõpetamise vormistamiseks. Kui käsitada iseenda teenistusest vabastamise korraldamata jätmist distsiplinaarsüüteona, on sellise teenistuskohustuste rikkumise ja pikaajalise omavolilise teenistusest puudumise ja sellega kaasnenud teenistusülesannete täitmata jätmise puhul ilmselgelt tegemist erineva raskusastmega distsiplinaarsüütegudega. Kas kaebaja jämeda rikkumisena on talle karistuse määramisel käsitatud ka väidetav teenistusse ilmumata jätmise põhjustest vahetu ülemuse teavitamata jätmine ja talle teadlikult valeinformatsiooni edastamine, jääb selgusetuks. 8
(10)3-09-3
  1. Käskkirjas märgitu, nagu oleks kaebaja alles
  2. septembril
  3. a ilmunud töövõimetuslehtedega oma teenistuskohta ja vahetu ülemuse juurde järelevalveosakonnas, on faktiviga. Kaebaja vahetu ülemus A. K. märkis distsiplinaarmenetluse käigus esitatud
  4. novembri
  5. a ettekandes (tl 72), et ta ei mäleta enam täpset kuupäeva, millal kaebaja esitas haiguslehe, kuid see võis olla
  6. september
  7. a, kuna see oli nende vahetuse tööpäev. Sündmusest kuid hiljem tehtud A. K.i oletusele tuvastuse, et kaebaja ei ilmunud teenistusse
  8. ega
  9. augustil
  10. a, rajamine ei ole põhjendatud. Arusaadavalt ei mäletanud A. K. sündmuse kuupäeva ka
  11. aprillil
  12. a toimunud kohtuistungil, kus ta ei kinnitanud ega lükanud ka ümber kaebaja väidet, et ta läks pärast ajutise töövõimetuse lõppemist oma teenistuskohta järelevalveosakonnas nimelt selleks ettenähtud päeval – 27-ndal augustil 2008 a. Et käskkirjas märgitud kuupäev
  13. september
  14. a on vale, kaebaja väidetud
  15. august
  16. a aga suure tõenäosusega õige, kinnitavad kohtuotsuses viidatud tõendid: töövõimetuslehed tööandja kinnitustega ja Eesti Haigekassa tõend. A. K. kinnitas kohtus, et haiguslehe andis kaebaja A. K.i, seega oma vahetu ülemuse kätte, kes haiguslehte isiklikult personaliosakonda ei viinud, kuna neil on olemas selline koht, kuhu need panna (tl 113). A. K. kinnitas kohtus: „Ma ütlesin seda Teile (kaebajale), et seoses riigikeele mittevastavuse tõttu vabastatakse ja teil pole siin midagi teha“.
  17. Nagu märgitud, võib käskkirjast aru saada nii, et kaebajat on karistatud pikaajalise omavolilise teenistusest puudumise ja sellega kaasnenud teenistusülesannete täitmata jätmise eest. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendamatu ametnikule, kes ilmselgelt oleks soovinud teenistust jätkata (teenistussuhte lõpetamine ei olnud tema initsiatiiv, ta vestles teenistuse jätkamise võimaluste üle nii vahetu ülemuse kui ka vangla direktori asetäitjaga), heita tema teenistusülesannete (järelevalveosakonna valvuri teenistuskohustuste) täitmata jätmist ette olukorras, kus kõigile asjaomastele ametnikele järelevalveosakonnas, üldosakonnas ja ka juhtkonna tasemel, samuti kaebajale, oli üheselt selge, et kaebaja ei saa ka pärast ajutise töövõimatuse lõppemist oma puuduliku riigikeele oskuse tõttu teenistuskohustusi täita. Tallinna Vangla
  18. juuli
  19. a käskkirjaga juba otsustati kaebaja teenistusest vabastada puuduliku keeleoskuse tõttu ning teenistussuhte lõpetamine üksnes lükati edasi seoses kaebaja haigestumisega. VangS § 154 lg 1 kohaselt toimub vanglaametniku vabastamine ametikohale mittevastavuse tõttu

§-s 117 sätestatud tingimustel ja korras.

§ 117

lg 1 p 4 kohaselt võib ametniku ametikohale mittevastavuse tõttu teenistusest vabastada ebapiisava keeleoskuse tõttu. Sama paragrahvi lg 4 näeb ette, et ebapiisava keeleoskuse tõttu tuleb ametnik vabastada kohe pärast vastava asjaolu ilmnemist. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et

§ 133

„Teenistusest vabastamise aja piirang“ lg-s 1 on loetletud teenistusest vabastamise alused, mille puhul ei või ametnikku vabastada ajal, mil teenistussuhe on peatunud mõnel sama seaduse § 108 p-des 2-10 sätestatud alusel.

§ 108

p-s 3 kohaselt teenistussuhe peatub ajutise töövõimatuse ajaks.

§ 133

lg-s 1 loetletud teenistusest vabastamise aluste hulgas ei ole teenistusest vabastamist ebapiisava keeleoskuse tõttu. Sellises olukorras on kohatu ka vastustaja tuginemine kaebaja vahetu ülemuse kohtus antud selgitustele, et teenistujaid oli sel ajal puudu ja ta poleks kaebajat ära saatnud, kui oleks teadnud, et teenistussuhte lõpetamine on vormistamata. Vaidlust pole tõepoolest selle üle, et kaebaja ei täitnud pärast ajutise töövõimetuse lõppemist enam oma teenistuskohustusi järelevalveosakonna valvurina, kuid kaebaja karistamisel ei arvestatud sellega, et nende ülesannete edasise täitmise võimalus ei sõltunud kaebaja tahtest. 9

(10)3-09-3
  1. Apellatsioonkaebuse korduvatest väidetest, et kaebaja pidanuks ilmuma pärast ajutise töövõimatuse lõppemist üldosakonda teenistussuhte lõpetamise vormistamiseks, järeldub, et teenistussuhte korrektseks lõpetamiseks kaebaja üldosakonda mitteilmumine ongi sisuliselt see põhjus, mille tõttu on kaebajat distsiplinaarkorras teenistusest vabastamisega karistatud. Halduskohus leidis õigesti, et sellise teo jämeda distsiplinaarsüüteona käsitlemist oleks tulnud käskkirjas erilise hoolikusega põhjendada. Asjast nähtuvalt pikka aega oma teenistusülesandeid kohusetundlikult täitnud kaebaja karistamine teenistusest vabastamisega teenistussuhte korrektselt lõpetamata jätmise eest ei ole proportsionaalne.
  2. Neil põhjustel on õige ka halduskohtu lõppjäreldus, et kaebaja teenistusest vabastamine ja talle määratud distsiplinaarkaristus olid õigusvastased. Apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks kohus otsustanud kaebajale välja mõista hüvitise teenistusest sunnitult puudutud aja eest, ei ole õige. Sellist seisukohta kohtuotsus ei sisalda. Halduskohus on nii otsuse resolutsioonis kui ka põhjendavas osas sõnaselgelt märkinud, et väljamõistmisele kuulub ebaseaduslikult teenistusest vabastamise korral

§ 135lg-s 2 ette nähtud kuue kuu ametipalga suurune hüvitis.

16. Eeltoodu tõttu jääb halduskohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus ei tee otsust vastustaja kasuks, mistõttu tema apellatsioonimenetluse kulud jäävad vastustaja enda kanda. Kaebaja menetluskulude hüvitamise taotlust ei esitanud. Lauri Madise Virgo Saarmets Ruth Virkus 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.