) § 8 kohaselt on koosseisuväline teenistuja isik, kes võetakse teenistusse määratud ajaks niisuguste ülesannete täitmiseks, millel ei ole alatist iseloomu. Ametiülesanded, mille täitmiseks nimetatud käskkiri välja anti ja mida kaebaja on alates 05.11.2007 KVÜÕA KV SIVAK-is täitnud, on alatise iseloomuga. P.P. loeti ametisse nimetatuks perioodil 01.05.2008 - 31.07.
§-de 1 ja 2 koosmõjus on avaliku teenistuse rakendusala piiratud töötamisega riigi- või kohaliku omavalitsuse ametiasutuses, kusjuures ametiasutuste loetelu on seadusega ammendavalt kindlaks määratud. Avaliku teenistuse suhe ei saa tekkida väljapool
Ametnik on
lg 1 kohaselt ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikohale nimetatud või valitud isik.
näeb ette, et ametiasutuse struktuuri ja teenistujate koosseisu sätestab üldjuhul vastava ametiasutuse juht, ministeeriumi valitsemisalas asuva ametiasutuse puhul minister. Ametniku ametisse nimetamine või valimine eeldab ametiasutuses ametikoha olemasolu. Juhul, kui ametikohta ei ole, siis ei saa ametnikku ametisse nimetada ning ei teki ka avaliku teenistuse suhet. KVÜÕA koosseis, s. o ametikohad ja nende arv, on kinnitatud kaitseministri 19.08.2002 määrusega nr
-ist ega ühestki teisest seadusest ei tulene, et isik võiks nõuda enda mingile ametikohale nimetamist. 4 Isiku ametisse nimetamisel kindlaksmääratavad teenistustingimused määratakse kindlaks ametisse nimetamise õigust omava isiku ja ametisse nimetatava isiku vahelisel kokkuleppel. HALDUSKOHTU LAHEND 4. Tartu Halduskohus jättis 31. oktoobri 2008 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt sätestab
, et avalik teenistuja on isik, kes teeb palgalist tööd riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutuses. Sama seaduse § 5 järgi jagunevad teenistujad ametnikeks, abiteenistujateks ja koosseisuvälisteks teenistujateks. Ametnik on ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikohale nimetatud või valitud isik (
lg 1), abiteenistuja on ametiasutuse koosseisus ettenähtud abiteenistuskohale töölepingu alusel võetud tehniline töötaja (§ 7) ja koosseisuväline teenistuja on isik, kes võetakse teenistusse määratud ajaks nimetamise või töölepingu alusel ametniku või abiteenistuja niisuguste ülesannete täitmiseks, millel ei ole alatist iseloomu (§ 8). P.P. ei olnud ajavahemikul 05.11.2007 - 30.04.2008 ametisse nimetatud ametnik, abiteenistuja ega koosseisuväline teenistuja, vaid temaga oli sõlmitud töövõtuleping. Vastavalt võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 635 lg 1 kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Kaebuse esitaja sõlmis 14.12.2007 KVÜÕA ülemaga töövõtulepingu, selles on loetletud ülesanded, mida töövõtja peab tegema, on märgitud nii tellija kui töövõtja kohustused ja saadav tasu. 14.12.2007 sõlmitud töövõtulepingut on kahel korral muudetud, sealhulgas on antud lepingut veebruarikuus 2008 pikendatud kuni 01.08.2008. Teenistussuhte määratlemise juures on oluline kindlaks teha, milline on olnud poolte tahe ja käitumine nii tööle asumisel kui edaspidisel ajal. Lepingul ja kahel lepingu lisal on P.P. allkiri lepingu tingimustega nõustumise kohta. Kaebuse esitaja on olnud teadlik ja nõus lepingu tingimustega ja seda mitte ühel korral, vaid pikema aja jooksul, andes seejuures veebruarikuus nõusoleku lepingulisteks suheteks tööandjaga kuni augustikuu lõpuni. P.P. oli teadlik ja nõus töövõtulepingu sõlmimisega, selle tingimustega ja kehtivusega ning ta täitis lepingust tulenevaid kohustusi. Esitatud ei ole tõendeid, et kaebajat sunniti töövõtulepingut sõlmima või et ta ei saanud aru sel ajal, mida töövõtuleping tähendab. Kogu töövõtulepingu kehtivuse ajal oli kaebaja teadlik, et ta ei ole tööandjaga teenistussuhetes. Kaebuse esitaja oli teadlik ja aktsepteeris seda, et teda ei saa ametisse nimetada enne kui talle antakse riigisaladusele juurdepääsu luba, samuti pidi kaebaja olema teadlik, et tegelikult ei olnud KV SIVAK-s sel ajal üldse raamatupidaja-finantsisti ametikohta olemas. Asjaolu, et riigisaladusele juurdepääsu loa saamine ei toimunud loodetud aja jooksul, samuti see, et Kaitseväe juhataja ei andnud SIVAK koosseisu raamatupidaja-finantsisti ametikohta KVÜÕA poolt taotletud ajal, ei tähenda, et kaebuse esitajat saaks lugeda teenistujaks kogu töövõtulepingu kehtivuse ajal. Puuduvad tõendid, et kaebaja oleks lepingu kehtivuse ajal taotlenud tema nimetamist ametnikuks
-i alusel või muul moel vaidlustanud töövõtulepingu sõlmimist. Lepingus kokkulepitud töövõtja ülesannete iseloom ei tõenda, kas need omasid alatist või ajutist iseloomu. VÕS § 635 lg 1 sätestab, et töövõtulepinguga kohustub töövõtja saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse, tellija aga maksma selle eest tasu. Töövõtulepingus on märgitud ülesanded, mida töövõtja peab täitma. Millise täpsusega töö tulemus või kohustused märgitakse lepingusse, on poolte kokkuleppeline küsimus. Antud juhul on esitatud igas kuus vormistatud töö üleandmise-vastuvõtmise aktid, millega pooled on kinnitanud, et töövõtulepingus võetud ülesanded on täidetud. KVÜÕA ülema 06.06.2008 käskkirja nr 221P tühistamiseks puudub alus. Käskkiri P.P. ametisse nimetamise kohta on välja antud tema enda avalduse alusel, milles on näidatud ära ka täpne ajavahemik. P.P. on ise avaldanud soovi koosseisuvälise raamatupidaja ametikohale nimetamiseks, olles avalduse esitamisel ise nõus selle tagasiulatuva tähtajaga. 27.05.2008 avalduses ei ole palga osas taotlust märgitud. Ei selgu ka, kas ja kuidas pooled enne käskkirja 5 andmist palga osas kokku leppisid. Asudes teenistusse kas koosseisulise või ka koosseisuvälise ametnikuna, ei saa eeldada, et ametisse nimetamise korral jäävad kehtima samad tingimused, mis olid kokku lepitud töövõtulepinguga. Võlaõigusest tuleneva lepingu puhul sõltub töötasu suurus täielikult poolte kokkuleppest. Ametisse nimetamise korral tuli tööandjal lähtuda mitte kokkuleppelisest palgast vaid palgajuhendist, mille kohaselt on koosseisulise vanemraamatupidaja palgaks 12 869 krooni. Kaebuse esitajale oleks, tema
lg 3 lubab maksta ka lisatasu täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest. Praktikas maksti kõikidele KVÜÕA KV SIVAK töötajatele lisatasu seoses küberkaitsekeskuse loomisega kaasnevate täiendavate ülesannetega. Ka apellant täitis ülesandeid, mis tulenesid küberkaitsekeskuse loomisega, seega oleks ka tema saanud ametisse nimetamisel sellele vastavalt lisatasu. Et saada adekvaatset pilti KVÜÕA KV SIVAK töötajatele makstud tasudest, pidanuks kohus välja nõudma palgajuhendi ning palgalehed ja neid omavahel kõrvutama. Töötajate ja teenistujate palk oli suurem, kui palgajuhendist nähtuv. HKMS § 16 lg 3 sätestab, et ühelgi tõendil ei ole halduskohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. Kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Kohus ei ole analüüsinud ega arvestanud KVÜÕA 11.10.2007 ja 30.11.2007 kirju Kaitsejõudude Peastaabile, milles taotleti P.P. le riigisaladusele juurdepääsuloa väljastamist kolmeks aastaks ning ka KVÜÕA 23.05.2008 kirja Kaitsejõudude Peastaabile, milles paluti tühistada riigisaladusele juurdepääsuloa andmise taotlus. Sellega on rikutud TsMS § 442 lg 8 sätestatud nõuet. Kohus ei ole nimetatud tõendeid kohtuistungil vahetult uurinud, millega on rikkunud HKMS § 19 lg 5 ja TsMS § 243 lg 1 sätestatud kohustust. Samuti ei ole kohus arvestanud seletusi, mis kinnitavad asjaolu, et KVÜÕA oli kohustatud apellandi ametisse nimetamise kohta nõuetekohase käskkirja välja andma. Apellandil puudus nimetatud kirjadele ligipääs, mistõttu ta ei saanud neid ise kohtule esitada ega tea ka seetõttu põhjust, miks riigisaladusele juurdepääsuloa taotluse tühistamist paluti. Kohus on ebaõigest hinnanud asjas kogutud tõendeid. Kohus tegi järelduse, et tegemist oli võlaõigusliku töövõtulepingu alusel tekkinud suhtega. Kohus ei ole küsimuse lahendamisel arvestanud: • apellandi seletusi selle kohta, et teda kutsuti just nimelt teenistusse, mitte töövõtulepingulisse suhtesse; • vastustaja esindaja istungil antud selgitusi, et ka KVÜÕA tahe oli suunatud P.P. ametisse nimetamisele; • apellandi seletusi selle kohta, et teda on varasemalt ilma riigisaladusele juurdepääsuluba omamata Kaitseministeeriumis nimetatud ametikohale, millel töötamiseks on nõutav riigisaladusele juurdepääsuloa olemasolu; • asjaolu, et riigiasutusel puudub õiguslik alus jätta isik ametisse nimetamata ettekäändel, et isikul puudub riigisaladusele juurdepääsuluba; 7 nn töövõtulepingus määratletud ülesannete iseloomu, mis selgelt annab tunnistust sellest, et tegemist oli jooksvate ülesannetega, mitte töövõtulise iseloomuga tegevusega; • tööde üleandmise-vastuvõtmise aktide formaalsusega. Nimetatud tõendid ja seletused kogumis kinnitavad, et KVÜÕA on P.P. ametisse nimetamata jätmisel käitunud õigusvastaselt. Tegelikult täitis apellant alates 05.11.2007 teenistusülesandeid. Kohus ei ole antud juhul kaalunud tõendeid kogumis, vaid andnud ettemääratult suurema kaalu poolte endi poolt õigussuhtele antud vormile. Töövõtulepingu vormi kasutamisele on omistatud ette kindlaks määratud kaalukam jõud ning seda kummutavad tõendid on jäetud käsitlemata. Kohus ei ole tõendite hindamisel arvestanud poolte ebavõrdset olukorda. Apellant taotles korduvalt enda koosseisulisele ametikohale nimetamist, kuid ülemus ei olnud nõus, taotlust ei lastud käiku ja dokumenti ei tekkinudki. Seetõttu ei ole võimalik vastavasisulisi tõendeid esitada. P.P. ei vaidlustanud töövõtulepingu sõlmimist põhjusel, et see tähendanuks kiiret töösuhte lõppu ja ta oleks tööst ilma jäänud. Mõistlik oli leppida lühiaegse töövõtu vormis töösuhtega, kuna apellant oli veendunud, et paari kuu pärast, kui on tulnud riigisaladusele juurdepääsuluba, nimetatakse ta ametisse. P.P. oli nõus lühiaegse õiguste rikkumisega selle nimel, et edaspidi saada korrektne ja tema soovidele vastav ametikoht. Apellant kirjutas ise avalduse koosseisuvälisele ametikohale kolmeks kuuks nimetamise kohta, kuid tegi seda seetõttu, et oli terve kuu tööülesandeid täitnud ja soovis selle eest tasu saada. P.P. soovi nimetada ta koosseisulisele ametikohale ei võetud arvesse ning riigisaladusele juurdepääsuloa väljastamise taotlus tühistati. Apellant kirjutas avalduse, et saaks vormistatud alus juba tehtud tööde eest tasu maksmiseks ja mingigi selgus lähimate kuude töösuhte osas. Tööandja oli oma käitumisega korduvalt selgeks teinud, et muudel tingimustel teda tööle vormistama ei nõustuta. Kohus ei ole arvestanud, et apellant oli vormilise töövõtulepingu alusel saanud kindlat igakuist tasu ning maikuus töötanud teadmisega, et tasu jääb sama suureks, kuna teenistusülesannete iseloom on kogu perioodi vältel olnud muutumatu. Apellant leiab, et ametisse nimetamise taotluses ei märgita kunagi palgasoovi, kuna palga suurus pannakse paika eelnevate töövestluste käigus. • Riigikohus jõudis lahendis nr 3-2-1-13-08 järgmisele järeldusele: „Juhul, kui pooltevahelisel kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määratleda ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Sõltumata poolte väidetest loeb kohus tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping." Riigikohus on ühemõtteliselt ja selgelt juhindunud poolte ebavõrdsuse eeldusest töösuhtes. Sellest Riigikohtu lahendist tuleb juhinduda ka teenistussuhetega seonduvates vaidlustes. Kohus ei ole lõpuni süüvinud kaebuse esitamise põhjusesse. Apellant leidis juba enne rasedust, et töövõtulepingu vormi kasutamine rikub tema õigusi, kuid siis ei olnud õiguste rikkumise tagajärg tema jaoks nii kahjulik. Rasedaks jäämine enne ametisse nimetamist tõi antud juhul kaasa P.P. jaoks olulise kahjuliku tagajärje. Apellant kinnitab, et ta ei olnud teadlik asjaolust, et ametikohta, millele teda kutsuti, tegelikult olemas ei olnud ning vestlusel sellest temale ei räägitud. Asutuse selline käitumine, kus inimene kutsutakse teenistusse ja temaga lepitakse kokku tingimustes samal ajal, kui vestluse läbiviija teab, et sellist kohta olemas ei ole ja puudub kindlus, kas koht tuleb, on õigusvastane. Tegemist on isiku õiguste rikkumisega. Riigikohtu 23.09.2003 lahendis nr 3-3-4-1-03 asus Riigikohus järgmisele seisukohale: „Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimisel ei ole otsustava tähtsusega suhteid reguleerivale lepingule antud nimetus. Kohus peab tuvastama, milline oli õigussuhte tegelik iseloom; kas oli 8 tegemist tsiviilõigusliku või avalik-õigusliku suhtega ja vastavalt suhte iseloomule lahendama vaidluse." Eristada tuleb töövõtulepingut ja teenistussuhet, kuid siin on võimalik olukorra samaväärsusest tulenevalt tuua paralleele töösuhte ja töövõtulepingulise suhte eristamise kriteeriumitega. Teenistuja õigused suhetes tööandjaga ei saa olla vähemal määral kaitstud, kui töötaja suhe oma tööandjaga. Olemuslikult on teenistuja suhetes tööandjaga samas positsioonis, mis töötaja suhetes oma tööandjaga. Kohtupraktikas on töösuhte ja töövõtulise suhte eristamise alustena eelkõige käsitletud alljärgnevaid asjaolusid: kes korraldab ja juhib lepingu kohaselt tööprotsessi; kes määrab töö tegemise aja, koha ning viisi; kes maksab töövahendite eest; kellel lasub töö tegemisega kaasnev riisiko; kes saab tulu või kasumi; kas tööd tegev isik on arvatud organisatsiooni töötajate koosseisu ning kas ta allub selle sisekorrale. Nimetatud kriteeriume tuleb vaadelda kogumis lähtuvalt Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-3-05 toodule. VÕS § 635 lõike 1 kohaselt seisneb töövõtulepingust tulenev töövõtja kohustus asja valmistamises või muutmises või muu kokkulepitud tulemuse saavutamises. Nii, nagu töölepingu alusel ei ole töötaja kohustuseks reeglina kokkulepitud tulemuse saavutamine, ei ole see ka teenistuja kohustus teenistussuhtes. Reeglina on töö- ja teenistusülesanded, erinevalt töövõtulepingulistest kohustustest, jooksvad ning nende eesmärgiks ei ole konkreetse tulemuse saavutamine. Töövõtja võlgneb tellijale mingi tulemuse, töötaja aga võlgneb tööandjale tegevuse kui sellise, mitte aga tulemuse. Apellant täitis kogu KVÜÕA-s teenitud ajal selliseid ülesandeid, mille eesmärgiks ei olnud konkreetse tulemuse saavutamine, vaid täitis jooksvaid teenistusülesandeid (KVÜÕA KV SIVAK esindamine nõupidamistel, raamatupidamise algdokumentatsiooni koostamine, kontrollimine ja õigeaegne esitamine KVÜÕA pearaamatupidajale, riigihangete läbiviimisel osalemine, KVÜÕA eelarve eelnõu koostamisel ja kaitsmisel osalemine jne). Apellant leiab, et perioodil 05.11.2007 - 30.04.2008 oli ta KVÜÕA-ga teenistussuhtes, kuna: • lepingu sisuks ei olnud mitte asja valmistamine või muutmine ega muu kokkulepitud tulemuse saavutamine, vaid jooksvate, pidevate teenistusülesannete täitmine, • konkreetseid ülesandeid sai ta KV SIVAK administratiivjaoskonna ülemalt, kes vahetult kontrollis ja juhtis minu tegevust, määrates minu teenistusalase tegevuse sisu (vt Riigikohtu otsus 3-2-1-65-02), • teenistusülesannete eest sai igakuist tasu, mis oli kogu lepingulise vormi ajal muutumatu, • teenistusülesannete täitmine toimus KVÜOA KV SIVAK ruumides, kasutades ülesannete täitmiseks KVÜÕA KV SIVAK vahendeid (kontoriruum, kontoritehnika, sidevahendid jne). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-13-08 leidnud, et isegi selliste töölepingu tüüpiliste tunnuste puudumine (näiteks kui töö tegemise kohaks on muu koht kui tööandja asukoht, tasu saamiseks arvete esitamine jne) ei tarvitse igal juhul välistada töölepingu olemasolu ja tähendada töövõtulepingu olemasolu. Teenistussuhte olemasolu üle otsustamisel ei saa lähtuda ainuüksi vormist, ka siin tuleb lähtuda õigussuhte tegelikust sisust. Antud juhul vastas õigussuhte tegelik sisu ametikohale, mitte töövõtulisele suhtele. Sisuliselt täitis apellant teenistusülesandeid. KVÜÕA ei olnud täitnud vormilist nõuet ja ametisse nimetamise kohta korrektset käskkirja välja andnud. Apellant oli faktiliselt teenistusse võetud ja ta täitis teenistusülesandeid, tema väljavalimisega oli KVÜÕA kaalutlusõiguse teostanud. Et faktiline teenistussuhe tuleb ka nõuetekohaselt vormistada, ei ole mitte asutuse kaalutlusõigus, vaid seadusest tulenev kohustus. Tegemist on situatsiooniga, kus asutuse diskretsioon on redutseeritud nullini, kus valik piirdub vaid ühe alternatiiviga. Tallinna Halduskohus on haldusasja nr 3-925/2004 otsuses leidnud järgmist: „Kui kohus tuvastab diskretsiooni redutseerimise nullini, saab kohus haldusorganit kohustada seda ühte diskretsioonivigadeta otsust vastu võtma." Kuna antud juhul on KVÜÕA apellandi väljavalimisega ja faktiliselt teenistusülesannete täitmisele võtmisega oma kaalutlusõiguse teostanud, siis ta oli kohustatud teenistussuhte ka korrektselt vormistama, sest tal ei olnud 9 selles küsimuses teisi valikualternatiive. Seega antud juhul kohus saab kohustada KVÜÕA andma välja käskkirja P.P. ametisse nimetamise kohta. 6. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei saa avaliku teenistuse suhe tekkida väljaspool
Ametnik on
lg 1 kohaselt ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikohale nimetatud või valitud isik.
näeb ette, et ametiasutuse struktuuri ja teenistujate koosseisu sätestab üldjuhul vastava ametiasutuse juht, ministeeriumi valitsemisalas asuva ametiasutuse puhul minister. Ametniku ametisse nimetamine või valimine eeldab ameti-asutuses ametikoha olemasolu. Juhul, kui ametikohta ei ole, siis ei saa ametnikku ametisse nimetada ning ei teki ka avaliku teenistuse suhet.
kohaselt ei ole koosseisuvälise ametniku teenistusse võtmiseks ametikoha olemasolu nõutav. Sellisel juhul täidab koosseisu-väline teenistuja mittealalise iseloomuga ülesandeid. Apellant eitab järjepidevalt nii seda, et tema ja KVÜÕA vahel oleks olnud kokkulepe apellandi nimetamiseks koosseisuväliseks teenistujaks, kui ka seda, et tema täitis KVÜÕA-s mittealalise iseloomuga ülesandeid. HKMS § 34 lõike 2 järgi on ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piiridega. Kuigi apellant taotleb halduskohtu otsuse tühistamist täies ulatuses, ei saa ringkonnakohus TsMS § 436 lõike 4 ja § 654 lõike 1 koosmõjus (HKMS § 47 lõike 1 kaudu) jätta tähelepanuta apellandi faktiväiteid sellest, et apellandi ja KVÜÕA vaheline teenistussuhe perioodil 05.11.2007 - 30.04.2008 oli seotud apellandi väidetava raamatupidaja-finantsisti ametikohaga KVÜÕA SIVAK-is. Seetõttu ei ole võimalik tuvastada avalik-õiguslikku suhet s. o teenistussuhet apellandi ja KVÜÕA vahel perioodil 05.11.2007 - 30.04.2008 sellisena, et antud suhe oli olemas apellandi kui koosseisuvälise teenistuja ja KVÜÕA vahel. SIVAK-i struktuuris puudus novembris 2007 raamatupidaja-finantsisti ametikoht ning see oli peamine põhjus, miks apellandiga sõlmiti tööülesannete täitmiseks töövõtuleping. Kaitseväe juhataja 29.02.2008 käskkirjaga nr 155P loodi SIVAK-i struktuuris alates 01.03.2008 finantsjuhi ametikoht, mis on kõrgema riigiametniku ametikoht riigiteenistujate ametinimetuste ja palgaastmestiku seaduse § 4 lg 1 p 1, § 5, § 6 lg 2 p 2 mõttes.
KVÜÕA ei korraldanud perioodil 01.03.2008 - 30.04.2008 avaliku konkurssi SIVAK-i finantsjuhi ametikoha täitmiseks ning kuna apellanti ei nimetatud antud ametikohale, siis ei tekkinud teenistussuhet KVÜÕA ja apellandi vahele seoses finantsjuhi ametikohaga. Kuna apellant ei ole väitnud, et tema töövõtulepingust tulenevad ülesanded oleksid muutunud pärast 01.03.2008, siis on ta ise kaudselt tunnistanud seda, et ta ei täitnud finantsjuhi ülesandeid. Kuna alates 01.03.2008 loodud finantsjuhi ametikoht oli kõrgema riigiametniku ametikoht, mis kuulus täitmisele avaliku konkursi korras, mida aga ei korraldatud, ei olnud apellandil avaliku teenistuse suhet riigiga. Halduskohus põhjendas teenistussuhte puudumist asjaoluga, et apellandi ja KVÜÕA vahel oli sõlmitud töövõtuleping. Nii töö- või töövõtulepingu sõlmimine kui ka teenistusse võtmine eeldab mõlema poole nõusolekut lepingu sõlmimise ja selle tingimustega või teenistusse võtmise ja selle tingimustega. Kuivõrd apellant sõlmis KVÜÕA-ga 14.12.2007 töövõtulepingu, mida ta kahel korral pikendas ning kogu lepingu kehtivuse ajal ei vaidlustanud seda, et temaga sõlmiti töövõtuleping, siis nõustus apellant sellega, et teda ei võeta teenistusse, vaid et temaga sõlmitakse töövõtuleping. Apellatsioonkaebuses nimetatud tõendid on vastuolus vastustaja poolt esitatud tõenditega selle kohta, et kuni 29.02.2008 puudus SIVAK-is ametikoht, millele apellanti oleks saanud 10 nimetada. Kuivõrd alates 01.03.2008 loodud ametikoht oli kõrgema riigiametniku ametikoht, mida oleks saanud täita üksnes avaliku konkursi korras ning sellist konkurssi ei korraldatud, siis ei olnud võimalik apellanti nimetada ka finantsjuhi ametikohale. Arusaamatuks jäävad apellandi väited uurimispõhimõtte rikkumise kohta halduskohtu poolt. Halduskohus ei pidanud apellandi kasuks uurimispõhimõtet teostama, kuna kohtutele esitatud kaebustest on näha, et apellant suudab ise orienteeruda tööõiguses, avaliku teenistuse ja kohtumenetluse õiguses või on ta kasutanud õiguslikke eriteadmisi omava isiku abi. KVÜÕA 23.05.2008 kiri Kaitsejõudude Peastaabile ei oleks muutnud halduskohtu otsuse resolutsiooni teenistussuhte osas, kuna 23.05.2008 kiri ei muuda olematuks apellandi ja KVÜÕA vahel 14.12.2007 sõlmitud töövõtulepingut ja selle hilisemaid muudatusi ning, et SIVAK-is puudus asjaomane ametikoht, kuhu apellanti nimetada. KVÜÕA ülema 06.06.2008 käskkiri nr 221P on antud apellandi enda 27.05.2008 avalduse alusel. Asjakohatud ja kohut eksitavad on väited, et apellant kirjutas avalduse enda teenistusse nimetamiseks üksnes selleks, et saada
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.