kohaselt on kinnipeetavale keelatud esemed ja ained, mis ohustavad inimese või vangla julgeolekut või sobivad eriti vara kahjustamiseks. Tulenevalt
§-st 31 lg 2 on vangla direktoril õigus otsustada, milliseid asju ta kinnipeetavatele kambrisse lubab ja milliseid mitte ning kohtul ei ole õigust seda kitsendada. R. Kalda ei ole piisavalt usaldusväärne selleks, et tema suhtes erandina sellist soodustust kohaldada. Kaebaja saab oma arvutit kasutada 2 tundi üks kord nädalas arvutiklassis. HALDUSKOHTU LAHEND Tartu Halduskohus rahuldas
lg 2 kohaselt võib kinnipeetaval olla vangla direktori või tema määratud isiku loal isiklik raadio, televiisor või muu vaba aja veetmiseks mõeldud ese, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid.
lg 4 kohaselt võib keelata vangla täiendavaid aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus loetletud, tingimusel, et keelatud ese ja aine ohustab inimese ja vangla julgeolekut 3 või sobib eriti vara kahjustamiseks. Tõendatud ei ole, et arvuti, mälupulk, printer ja TV-kaart on vangla julgeolekut ohustavad esemed. Kaalutlusõiguse korral tuleb vangla direktoril negatiivse otsustuse puhul põhjalikult motiveerida keeldumist. Kinnipeetava vaba aja sisustamise ülesandeks on luua vanglas soodne sotsiaalne atmosfäär, sest vaba aja sisustamine peab aitama võidelda monotoonsuse vastu. Kaebaja sõnul vajab ta sülearvutit võõrkeele õppimiseks, religioosse muusika kuulamiseks, raamatu kirjutamiseks ning kohtudokumentide käsitlemiseks, mis teenib igati
§-st 6 tulenevat vangistuse täideviimise eesmärki. Väide, et kaebaja vajab arvutit selleks, et olla kaaskinnipeetavate seas liider või kasutada arvutit raha teenimise eesmärgil, on ennatlik ja kontrollimata. Vangla keeldumine ei ole eesmärgipärane ega ka põhjendatud. Esitatud põhjendustega ei ole suudetud kohut veenda, et diskretsiooni teostades ja negatiivset vastust andes on arvestatud kõiki asjaolusid ja huve ning, et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Diskretsiooni korras isiku jaoks negatiivse otsustuse tegemine peab olema põhjalik kaalutlusotsustus. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED Tartu Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 30. oktoobri 2008 otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus hinnanud tõendeid ebaõigesti ja rikkunud menetlusnormi. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 6 lg 2 p 1 kohaselt võib halduskohtult kaebusega taotleda haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist. Halduskohtu otsusest ei nähtu, millist õigusnormi Tartu Vangla otsus rikub või millise normiga see vastuolus on. Halduskohtu pädevuses ei ole kohustada ega isegi mitte suunata vangla direktorit lahendama R. Kalda taotlust tema jaoks positiivselt. Kohtuotsuse resolutiivosa sõnastust tõlgendades on kohus sisuliselt suunanud vangla direktorit langetama vaid üht kindlat otsust. Õiguskorra kaitse ja vangla üldise julgeoleku huvides on direktorile seadusega antud õigus otsustada, milliseid asju ta kinnipeetavatele kambrisse lubab ja milliseid mitte ning kohtu pädevuses ei ole seda õigust kitsendada. Halduskohus ei ole nimetanud ühtki diskretsiooni-, menetlus- ega vormiviga, mis oleks võinud mõjutada asja otsustamist ja seaks seeläbi kahtluse alla toimingu õiguspärasuse. Esitatud põhjendustest nähtub, miks vangla administratsioon ei usalda R. Kaldale elukambrisse vabalt kasutamiseks personaalarvutit ja seejuures ei oma mingit tähtsust asjaolu, kas R. Kalda on eraldi menetlustes vaidlustanud keeldumise põhjendustes märgitud faktilisi asjaolusid või mitte. Kõik nimetatud sündmused on tegelikkuses aset leidnud ja kogumis põhjustanud vangla administratsiooni siseveendumuse, et R. Kalda ei ole piisavalt kõrge usaldusmääraga kinnipeetav, kellele võimaldada vaba aja veetmiseks infotehnoloogiat, mille õiguspärast kasutamist ei saa vangla vajalikus ulatuses kontrollida ega tagada seeläbi julgeoleku ja õiguskorra tõhusat kaitset. Halduskohus ei ole andnud hinnangut asjaolule, kas R. Kaldal on üldse subjektiivset õigust nõuda elukambrisse arvutit ja selle tarvikuid olukorras, kus talle on tagatud arvuti kasutamise võimalus õppeklassis. Seejuures on halduskohus jätnud tähelepanuta haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58, mille kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. 4 R. Kalda vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on Tartu Halduskohtu 30.10.2008 otsus seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Õige on toimingu õigusvastaseks tunnistamine ja ettekirjutuse tegemine asja uueks otsustamiseks, kuna keeldumise põhjendused pole eesmärgipärased ega põhjalikud. Keeldumise põhjusena on ebaõigesti viidatud intsidentidele ja kohtu poolt tühistatud distsiplinaarkaristusele. Samuti on keeldumise põhjused ebaloogilised, arusaamatud, oletusliku laadi, faktidega sisustamata, motiveerimata, ebaproportsionaalsed, otsitud ja kordavad kohtuotsustega (haldusasjas nr 3-43/2005 ja haldusasjas nr 3-07-701) juba õigusvastasteks tunnistatud ning vaideotsustega (21.12.2007.a nr 4-1-08/1739 ja 11.03.2008.a nr 11-7/667) tühistatud põhjendusi. PS § 11 esimese lause kohaselt tohib piirata õigusi ja vabadusi ainult kooskõlas põhiseadusega. Vastavalt PS § 3 lg 1 teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Riigipoolse põhiõiguste riive õiguspärasuse eeldus on ainult seadusest tulenev alus. PS §-st 10 tuleneb, et isikul on õigus kindlusele riigi poolt läbiviidavatele toimingutele. Kui eelnevalt on kohus distsiplinaarkaristuse tühistanud, siis hiljem ei saa esemete kasutamise taotluse otsuse tegemisel keelduva põhjusena käsitleda tühistatud distsiplinaarkaristust ja lugeda tõendatuks vastustaja distsipliinirikkumist. Rikutud on proportsionaalsuse, õiguspärase ootuse ja kaalutlusõiguse eesmärki ning õiguse üldpõhimõtted on jäetud arvestamata. Kaalumata on vastustaja põhjendatud huvi ning otsus on kaalutlusveaga. Vaidlustatud Tartu Vangla toimingu põhjendustes puuduvad konkreetsed julgeoleku ja vangistuse täideviimise eesmärkidest tulenevad kaalutlused, mis võiksid viia vastustaja esitatud taotluse rahuldamata jätmiseni. Esitatud väited on jäetud põhjendamata ning konkreetselt seostamata, kuidas üks või teine keelduv põhjus on seotud käesoleva asjaga. Samuti ei ole seadusega kooskõlas seletus, et arvutit ja printerit saab kasutamiseks võimaldada ainult arvutiklassis (mis praegu on l kord nädalas 2 tundi) ja seega kambrisse lubada pole vaja. Kui on olemas mingid põhjused (vangla kontekstis saavad selleks ennekõike olla julgeolekualased põhjused ja näiteks varasem õigusvastane tegevus arvutiga ning süstemaatiline sisekorra rikkumine), mis kaaluvad üles kaebaja mingi õiguse, on direktoril õigus asjaolusid kaaluda ning teha vastav kaalutlusotsus. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huvi. Keelduva otsustuse tegemisel ei ole apellant arvesse võtnud kõiki olulisi ja asjas tähtsust omavaid asjaolusid ning seega ei ole kasutanud täies ulatuses talle antud kaalutlusõigust (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-49-02 ja nr 3-3-1-62-02). Tartu Halduskohus on 25.05.2007 otsuses nr 3-07-701 asunud seisukohale, et Tartu Vangla toiming, millega on keeldutud Romeo Kaldale kambrisse sülearvuti ACER/TV, printer Canon, TV kaardi ja mälupulga lubamine, on õigusvastane. Sellest kohtuotsusest tulenes Tartu Vanglale kohustus kaaluda esemete lubamist vastustajale kambrisse kohtuotsuses tuvastatud asjaolude valguses aga mitte tuua keeldumise aluseks uued otsitud põhjused. Tallinna Halduskohus on 29.06.2007 otsuses nr 3-06-1133 öelnud, et põhjendatult on kaebuses osundatud ka nn intsidentides osalemise näitaja kasutamise lubamatusele piirava meetme kohaldamise üle otsustamisel.
lg 5 sätestab, et distsiplinaarkaristus kustub, kui kinnipeetav ühe aasta jooksul, arvates distsiplinaarkaristuse määramisest, ei ole toime pannud uut distsiplinaarrikkumist. Osundatud sättes on määratud, et distsiplinaarkaristuse määramisel kaasnevad kinnipeetavale sellest tulenevad ebasoodsad õiguslikud tagajärjed ühe aasta jooksul, kui kinnipeetav sama aja jooksul ei pane toime uut distsiplinaarrikkumist. Seega on distsiplinaarkaristuse mõistmisel või kinnipeetava iseloomustamisel keelatud arvestada juba kustunud distsiplinaarkaristusi. Kuid kui kinnipeetava suhtes registreeritud intsident saadab teda kogu vangistus asja, on see kinnipeetava iseloomustamiseks ebaproportsionaalse eesmärgiga. Viitamine tühistatud distsiplinaarkaristusele ja intsidentidele, mille suhtes pole läbi viidud 5 distsiplinaarmenetlust ja mis pole lõppenud distsiplinaarkaristusega, on ebaproportsionaalne ja õigusvastane. Justiitsministeerium on 11.03.2008 vaideotsuses leidnud, et ühtlasi on Tartu Vangla põhjendanud keeldumist vaide esitaja sooviga seada end niimoodi liidripositsioonile, samuti on vangla leidnud, et vaide esitajale arvuti kambrisse lubamisega soodustaks vangla subkultuuri arengut ja ei täidaks oma eesmärki. Antud põhjendus on täiesti arusaamatu ja ei seostu vaba aja veetmiseks vajaliku seadme lubamise üle otsustamisega tulenevalt
Ei ole võimalik aru saada, kuidas on arvuti kambris omamine subkultuuri tekkimisele kaasaaitav tegur, samas kui mängukonsoolide või DVD-seadmete kambrisse lubamine seda ei tekita. Justiitsministeeriumi 11.03.2008 vaideotsuses on leitud: "
lg 2 annab vangla direktorile või tema määratud isikule volituse anda kinnipeetavale luba raadio, televiisori, videovõi helikassetimagnetofoni või muu vaba aja veetmiseks vajaliku eseme omamiseks. ../.. Antud juhul on sülearvuti, printeri, mälupulga ja TV kaardi mittelubamise näol tegemist põhjendamatu keeldumisega, kuna toodud põhjendused on ebaselged. Otsuses on kasutatud kaalutlusi, mille osas on varasemalt nii halduskohus kui vaidemenetluses tuvastatud, et antud kaalutlused ei saa iseseisvalt olla keeldumise aluseks. Puuduvad selged ja asjakohased kaalutlused, millest lähtuvalt on otsustatud R. Kaldale mitte anda luba vastavate esemete kambris omamiseks. Seega on haldusakt selles osas õigusvastane". Vastustaja käitumine on olnud Tartu Vanglasse saabumisel 14.02.2007 õiguskuulekas ja vabaaja vahendite kasutamisega pole kunagi korda rikkunud, mida tõendab varasem arvuti, TV-kaardi, mälupulga ja printeri kasutamine kambris. Vastustajal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused ja viimase 10 aasta jooksul on kaebajat distsiplinaarkorras karistatud 2005 Pärnu Vanglas noomitusega ja Pärnu Vanglas nimetatud noomituse kehtimise ajal lubati vastustajal kambris kasutada arvutit, TV-kaarti, mälupulka ja printerit. Seega ei ole õige Tartu Vangla seisukoht, et vastustaja ei ole suuteline arvuti, TV-kaardi, mälupulga ja printeri kasutamisega järgima õigusakte. Vastustaja on näidanud, et alates 2000, mil ta omab sülearvutit erinevates vanglates, ei ole ta kordagi rikkunud kasutamisreegleid ega kasutanud arvutit õigusvastaselt. Vastustaja käitumine on olnud rahuldav juba viimased 10 aastat ja puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused. Tartu Vangla ise on vastustaja käitumist hinnanud viimati Justiitsministeeriumile saadetud 18.03.2008 "Kontaktisiku korraline ettekanne" järgmiselt: "Kehtivaid distsiplinaarkaristusi antud momendil ei oma. Suhtlemisel vanglaametnikega käesoleval ajal probleeme ei ole, käitumine väljapeetud ja viisakas. Huvitub jätkuvalt religioonist, kirjandusest, infotehnoloogiast". Arvestada tuleb PS §-st 19 lg 1 tulenevat üldist vabadusõigust. PS § 19 lg 1 esemelise kaitseala moodustab õiguslik vabadus. Õiguslik vabadus seisneb loas teha ja tegemata jätta seda, mida isik soovib. Kaitstud on isiku otsustamisvabadus sellest sõltumata, milline kaal on valitud tegevusel eneseteostuse jaoks. Vabadusõiguse kaitseala on riivatud, kui seda vabadust mõjutatakse avaliku võimu poolt ebasoodsalt. Vastustaja vabadus valida, kuidas ja millise
§-st 31 lg 2 lubatud elektriseadmega ta oma vaba aega sisustab, on PS §-s 19 lg 1 sätestatud üldise vabadusõiguse kaitsealas. Tartu Vangla direktor on keeldunud andmast vastustajale kasutamiseks vaba aja veetmise vahendeid, sülearvutit, TV-kaarti, printerit ja mälupulka, ja seega piiranud vabadust valida, milliseid vanglas lubatud vaba aja veetmise vahendeid kasutada ning piiranud ka eneseteostust. Antud piirang mõjutab vastustaja valikuvabadust ebasoodsalt. Seega riivab eelnimetatud keeld vastustaja üldist vabadusõigust. Tallinna Halduskohus on 22.06.2006 otsuses nr 3-06-607 leidnud: "Üldiselt teadaolevalt on personaalarvuti tõhus vahend isiksuse arendamiseks selles olevate andmebaaside, mida R. Kalda on ka kirjeldanud, kasutamise kaudu. Sisustades niimoodi mõistlikult oma vaba aega võib arvata, et selliselt luuakse hoopiski alus sihipärasele vaba aja kasutamise kujundusele ka pärast vabanemist, mis on täideviimise eesmärkide seisukohalt positiivne suundumus". Arvuti lubamine kaebajale teenib vangistuse täideviimise eesmärki. 6 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
§-st 31 lg 2 tulenevalt võib kinnipeetaval olla vangla direktori või tema määratud isiku loal isiklik raadio, televiisor või muu vaba aja veetmiseks mõeldud ese, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid. Nimetatud sättest tuleneb seega kinnipeetavale õigus taotleda vaba aja veetmiseks mõeldud esemete lubamist elukambrisse tingimusel, et nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid ja ringkonnakohtu arvates ei ole kinnipeetaval õppeklassis arvuti kasutamise võimaluse olemasolu võrdsustatav selle kasutamise võimalusega vabal ajal, s. o ka sel ajal, kui kinnipeetav viibib elukambris, õppeklass on suletud jne. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud (riigilõiv) HKMS § 92 lg 1 järgi tema enda kanda. Vastustaja ei ole esitanud ringkonnakohtule taotlust apellatsioonimenetluses kantud kulude väljamõistmiseks apellandilt ega ka menetluskulude nimekirja. Ivo Pilving Agu Timmi 8 Maili Lokk
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.